Kuskil pool aastat tagasi, pistin nina Andrease tegemistesse ja vaatasin, et ta koos meeskonnaga analüüsib Põhjamaade ja Baltimaade identiteedilahendusi ja see oli Norra riigi palvel üks tellimus. Ja sellest valmis üks põhjalik analüüs ja ma sain aru, et see on ikka väga põnev, et, et see, see mismoodi meie siin Baltikumis identiteeti näeme, see mismoodi Põhjamaad seda näevad, et. Tundub, et ei ole päris samasugused maailmad ja, ja kuna me oleme ikkagi tehnoloogiasaade ja mitte ainult start-up'idest, vaid ka ikkagi sellistest. Suurematest trendidest ja maailma muutustest, siis oli, tundus nagu õige aeg kutsuda Andres ja Kalev külla ja. Ja piiluda korra sinna identiteedimaailma sisse, et, et mis seal nagu toimumas on, et. Ja kuhu pole need arengud, arengud nagu suunduvad, sest noh, jätkuvalt näiteks isikukoodi, mida saaks erasektoris ja avalikus sektoris võrdse tähendusega kasutada. Noh UK-d siiamaani ei tunnista, Ameerika Ühendriigid siiamaani ei tunnista, Austraalia, Kanada, eks, et. Saksamaal on probleeme, ehk siis selline noh, probleem, et kes ikkagi on seadme taga ja keda see seadme taga olev isik ikkagi esindab, eks, et need probleemid on jätkuvalt maailmas üleval. Et teeks ühe vahekokkuvõtte, vaadataks, kuhu maale siis vähemalt Põhjamaad omadega jõudnud on. Et ma ei tea, Andres, hakkame sinust pihta, et räägi kahe sõnaga ära, et et mis sa nägid ja mis sa kuulsid selle analüüsi käigus.
nüüd, mis on palju huvitavam, on see, mis hakkab pärast sündima. Et mis selle digitaalse identiteediga teha saab? Et Eestis on see lugu, et, et me Eestis oleme, meil on niisugune asi nagu elektrooniline allkiri. Me oleme harjunud sellega ja üldiselt e-teenustes noh, ikkagi on isegi pangas, et kui ma ikka raha üle kannan, siis noh ikka peaks nagu allkirja alla panema sinna, et noh, et. Et siis oleks nagu ikkagi õige, et kui ikkagi asjal allkirja all ei ole, siis tundub, et kuidagi, et noh, kust ma ikka tean ja kuidas me ikkagi seletame, et see kasutaja tahe sai väljendatud. Selgub, et mujal maailmas üldse nii ei ole. Et seal isegi see vahend võib olla üsna sarnane meie omaga, ta võib vastata nagu samadele nõuetele ja nii ja naa. Aga teenused ütlevad, et aga mis allkiri, mille jaoks? Me oleme kasutaja tuvastanud ja sealt edasi on kõik hästi, kasutajatahe on nagu väljendatud, me usaldame siis oma neid protsesse ja logisid ja mida iganes muud selle asemel, et usaldada krüptograafiat.
Ehk siis nagu põhimõtteliselt, kui me kasutame Eestis, teeme pangaülekande, siis me allkirjastame digitaalselt selle, põhimõtteliselt selle ülekande blanketi, nagu vanasti oli käsitsi vaja täita. Siis sa tahad öelda, et Rootsi või Soome seda ei tee, et nad lihtsalt võtavad selle fakti, et see, et sa internetipank sisse logisid, et ju sa siis tahtsid raha üle kanda.
Jah, täpselt, et see on kõige, kõige lihtsam ja selgem näide ja see laieneb hästi, hästi laiale diapasoonidele, diapasoonide teenustest. Et kuidas nagu üldse inimest nagu tuvastatakse, et me oleme harjunud, et me võtame alati kõige kangema tuvastamise vahendi, mis meil olemas on. Ka see ei ole päris nii teistes riikides, et noh, vaadatakse, et mis seal parasjagu tundub sobilik olevat ja mis kasutajal käepärast on ja siis pärast vaadatakse, et noh, mis see usaldus siis seal, seal välja tuleb ja miks. Aga lähme
sa tahad öelda, et norrakud on nõus andma kasutus keerukuses, kasutus, kasutus keerukuses järgi, krüptos järgi peaasi, et ta oleks mugav ja lihtsasti arusaadav inimestele.
Et mis see praktikas, mis see praktikas tähendab, on siis see, et, et kui noh, ütleme Rootsis või, või ka Norras, eks toimub vaidlus pärast. Et noh, mina ütlen, et mina ei kandnud seda raha või mina ei teinud seda lepingut või mina ei vajutanud seda nuppu ja teenusepakkuj ütleb, et vajutasid küll. Siis teenusepakkuja tuleb kohtusse oma logidega ja näitab, et näed, et siit me nüüd kasutaja tuvastasime ja siit edasi, vot tuli niisugusest arvutist niisugune nagu nuppuvajutus ja tahe on sellega väljendatud. Ja see pädeb ja seda peetakse piisavaks.
Eks seal ei ole nagu, kas ma saan õigesti aru, et. Et kui me identiteeti vaatame sellisel moel, et noh, et, et kes sa oled, mida sa omad, mida sa tead. Noh, mingi sümbioos nendest erinevatest asjadest, siis a la see, et me peame panema, meie peame panema selle pin ühe, pin kahe tähendab seda, et, et see, et mingi suvaline inimene istus meie arvuti taha, sai arvutile, ma ei tea, lahti näiteks. Läks, tegi ülekande ära, sellepärast et ma olin aplikatsiooni sisse loginud ja eks täiendavalt mingit nii-öelda PIN2 ei olnud vaja panna protsessis, et siis põhimõtteliselt nagu noh. Eesti ütleb selgelt ära, et kuna PIN2 pandi, siis kuna PIN2 teadis ainult Andres, siis seal arvuti ära sai olla ainult Andres. Rootsi ütleb, et sisse oli logitud, kas arvuti lahti jäetud, oli sinna rippuma jäänud ja ta on sellele kanti üle, ma ei tea, kümme tuhat eurot, on ju. Et see on selle kasutaja probleem, et me täpselt ei oska öelda, et kas see oli Andres seal taga või ei olnud, on see nii?
Mulle tundub, et Eestis ikkagi see, noh, me räägime pankadest ja eraettevõtetest ja võib-olla telkodest, aga et see, see asi on meil ju niimoodi sellepärast, et kunagi ammu, noh, riik oli väga nagu pundis ja tahtis teha, noh, et, et kes ütles Andres või Kalev, et noh, et me lähme vaikimisi selle kõige kangema tuvastusmeetodi juurde igal pool, onju, vahet pole, mis me teeme, noh, kannan arvet üle või, või valin parlamenti või ma ei tea, kas abielu lahutada saab tänapäeval või ei saa. Aga me lähme sellepärast, et me saame noh, lihtsalt, et sellepärast, et meil on need võimalused olemas ja, ja meil ei olegi olnud mingisugust põhjust hakata mingisugust noh, mingit muud jura sinna ümber leiutama. Kuigi nüüd ma viimasel ajal juraks on seda nagu ebaõiglane nimetada, mina näiteks väga palju kasutan ja mulle väga meeldib Swedbanki see biomeetriline isikutuvastus. See on veel kiirem kui Smart-ID ja veel mugavam, on ju. Ja noh, ma lihvin neid mikrosekundeid maha nagu mingisugune trekijalgrattur, aga, aga no lõppkokkuvõttes on need nagu olulised minu jaoks, et, et meil see alguse sai sellest, et, et on riik, oli riik ja seetõttu meil oli üks ja nüüd, kuna ma ei tea, riik ei tee biomeetrilist isikutuvastust, ma ei tea, sest nad ei julge, ei taha, ei viitsi, ei ole vaja. Siis nüüd me näeme, et me nagu lähme, noh, laiali tagasi, et meil tekibki neid erinevaid meetodeid nüüd rohkem.
Aga biomeetria osas mul on küll lootus, Henrik, et Eesti riik siin on vahvaid projekte välja maand, et tuleb, tuleb. Et see saab, aga, aga seal on küsimus, et, et kas me tahame ja mina olen nagu siin pigem ka seda meelt, et meil on Eestis vaja seda dialoogi tekitada selle riiklikult hõivatud biomeetria kasutamise osas, et, et see on teema, mis paljudes vabameelsetes riikides võib-olla noh, ei leia sihukest kajastust ja Eesti on niisugune seal vahepeal. Ja, ja noh, suures osas Euroopa Liidus ikkagi absoluutselt on lubamatu see, et, et ma olen andnud oma pildi passi jaoks kuskile. Ja siis, et järsku üks e-kaubandusettevõte tahaks mind ära tuvastada, minu näo järgi, siis küsib seda passipilti siseministeeriumist, et kas see on okei.
see. Kusjuures sellest piisab ka. See on näiteks lahendus, mida, mida üks vahva Rootsi firma pakub näiteks hotellidele või ka kinnisvara halduritele, et. Et kui te tahate lasta ustest inimesi sisse, et siis saatke oma registreerunud kasutajale see e-mail, et saada oma selfi ja siis pärast ukse juures on kaamera ja, ja nii saabki sisse, aga sellega noh, ei peaks saama Eesti vabariigis nagu ettevõtet äkki luua, on ju. Ehk siis Taavi küsimusele vastus, et noh, et, et kas see mittetulek Namiibiast kuskile konsuli juurde on võimalik. On, kui me nüüd mõtleme välja mingisuguse transpordivahendi, et kuidas Namiibia riik isiku suurel heakskiidul saaks Eesti vabariigile edastada oma pildi. Noh, kindal kujul, eks ole, selleks on nüüd välja mõeldud siis need biomeetrilise informatsiooniga varustatud reisidokumendid ehk passid. Mida saab täna juba nii-öelda oma telefonile näidata. See telefon loeb sealt ühelt välja Namiibia riigi poolt. No Namiibia on halb näide, seal pole seda reisidokumenti just selliselt kui välja antud, on ju. Aga, aga loeb välja selle informatsiooni, selle passi seest, see on riigi poolt allkirjastatud, see pilt. Taavi andmed seal peal, kõik on nagu olemas, et selle põhjal on võimalik protsess viia elektroonseks, jah.
Aga teistpidi jälle ikkagi ütleme ausalt, ega see muu maailm ka ikkagi muutub ja, ja millest me räägime vähe, on ikkagi see, et tänu sellele, et see muu maailma süsteem on sihuke ligadi-logadi. Siis need kahjud, mida täna ikkagi, ma ei tea, Visa või Mastercard või kes iganes nagu kannatavad, et need on ikkagi meeletud ja kokkuvõttes need kahjumid peab keegi kinni maksma. Ja seetõttu ütleme, no ma ei tea, kui sa mäletad, meil kunagi olid koodikaardid ja PIN kalkulaatorid, noh, need on täna Euroopa ju tasandil ära keelatud, on ju, või on ära keelatud see, et, et okei, kasuta koodikaarti, aga maksimaalne ülekandesumma on kakssada eurot, eks, et, et. Aga
Noh, põhimõtteliselt kogu krüpto, mida laias tarbes kasutatakse.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]