oli. Jah, viissada kolmkümmend kolm vist oli tol hetkel ja nendes pooled, umbes kolmsada taotles. Et ja viiskümmend siis said, et nad. Ära põhjendama ja tegelikult me nägime sealt projektist, et, et noh, väga aktiivselt kasutati. Näiteks Tallinna linna haridusamet tegi siis hanke, kus kõikidele Tallinna koolidele osteti ka, mille, noh, mida meie võtsime kui sellist tunnustust meie projektile, et nad tegelikult. Noh, mis oligi tegelikult parim näide, kuidas siis see erasektori ja riigisektori koostöö võiks toimida. Et, et erasektor nii-öelda kiirelt initsieeris mingisuguse idee ja siis riik võttis üle. Ja samas siis paljudes koolides läks ka see nii-öelda õppekavasse.
Ma ikkagi, enne kui me läheme selle uue asja juurde, ma natuke sorin seda vanas. Et just selle sama asja pärast, et noh, nagu ikka te ju ka noh, jälgisite seda programmi ja. Ja, ja siiani jälgite ja, ja vaatate, mismoodi siis kokkuvõttes ikkagi koolid seda kasutavad ja nii edasi, et. Et sa kutsusid mind ka omal ajal ühele avamisüritusele ja ma sattusin seal mõningate juhendajatega rääkima ja kõik olid maru elevil ja, ja, ja noh, sõna otseses mõttes noh. Nägu täis entusiasmi, on ju, et, et sellised projektid või sellised programmid, et kui nüüd see õpilane on seal selles programmis ja noh, tegutseb noh, tal on ka mingi periood seal, on ju, kus ta seda kaasa lööb, on ju, kuniks tal huvi on, on ju. Et oled seda kuidagi nagu mõõtnud ka, et, et, et mis ta siis nagu annab, et kas ta annabki siis nagu lihtsalt ühe nagu teadmuse või nii-öelda oskusbiti juurde? Või on see midagi nagu enam, et, et sellest tärkabki ikkagi päriselt mingi suurem huvi ja pärast seda tuleb nagu loogilise jätkuna, kohe ma ei tea, mis programmeerimine ja nii edasi. Et või see on lihtsalt nagu noh, lihtsalt, et nüüd need lapsed teavad, mida siin on 3D printimine ja kõik sellega seotud.
stuudios on kaks inimest kolmest, kes on õppinud ajakirjand ja üks, ja üks, kes tahab natuke ka olla. Aga, kui sa teed sellise projekte, eks ole, et sa viid, võtad näiteks viiskümmend kooli ja viid sinna 3D printerid ja. Ega ei, noh, ega sa ju ei ootagi tegelikult, et kõik see viiskümmend kooli võtab need viiskümmend 3D printerit sada protsenti efektiivsusega kasutusele. Noh, et see on alati uute asjadega, nii et kuskil tekivad fännid, eks ole, kuskil on mingi aktiivne õpetaja, kes hakkab hästi sudima ja arendama ja tema ümber võib tekkida mingisugune uus seltskond, et noh, et sa. Sa, sa külvad nagu viiskümmend seemet, aga noh, võib-olla korjad kaks või mingi, mingisuguse hulga taimi, et. Mis see edu protsent oli nii-öelda, et kui palju neid su
No seal me tegime tegelikult isegi küsitluse koolide seas ja tuli välja, et umbes kakskümmend protsenti oli neid, kes kasutasid igapäevaselt ja väga paljudes erinevates tundides ja noh, see oli tõesti huvi.
noh, seal esitati luuletusi ja igasuguseid põnevaid formaate, et. Et eri viisil nagu põhjendati, et noh, iseenesest tundus, et see filter on juba piisavalt tihe, et siis võib-olla need viiskümmend peaks olema juba päris hästi motiveeritud, aga tegelikult tuli välja, et seal oli hulgas ka siiski koole, kus oli, et. Võti ruumile, kus asub printer, asub ainult direktori käes ja tema avab selle kord nädalas, noh, umbes sellised. Et noh, tõesti, me ei saa kontrollida, et, et paraku kindlasti oli seal hulgas neid, kes, kes väga aktiivselt ei kasutanud, võib-olla jääb siiamaani, seisabki kuskil linik on ilusti peale pandud ja on nagu sisustuselement.
Ja selles mõttes tuli välja, et pigem ongi maakoolid palju aktiivsemad, sest neil on alternatiive vähem. Et näiteks üks väga hea näide, kus me ise kohapeal käisime mitu korda või suhtlesime nendega aktiivselt, on Voore kool, mis asub Peipsi järve ääres. Võoremaa või Jõgevamaa. Ja viiskümmend õpilast, nelikümmend üheksa õpilast vist on terves koolis ja terve kool tegeleb aktiivselt 3D modelleerimise ja printimisega ja nad osalevad kõikidel riiklikel konkurssidel alati terve kooliga. Ja näiteks käisin nende matemaatikatunnis, vist oligi uues klass, kus nad siis geomeetriat õppisidki läbi modelleerimise. Et väga positiivne näide ja just ma arvan, tänu selle noh, siin kõrval näiteks on Gustav Adolfi gümnaasium Tallinnas, kus on ka noh, neil on, ma ei tea, kui palju 3D printereid juba tänaseks, mis nad on ise endale soetanud juurde. Ja ka on väga paljudes tundides kasutatakse seda, aga et noh, jälle, et kuna seal on ka nii palju muud, igasuguseid muid seadmeid, et see 3D modelleerimine, printimine on nende jaoks üks paljudest. Et siis Voore kool jälle nende jaoks, et noh, nad ongi nagu nii entusiastlikud tänu sellele, et, et ega neil palju muid võimalusi ei
Aga no vot just, et me tõmbaks ka seda, natuke seda barjääri maha, et praegu ongi kuidagi tekkinud, tekkinud see lõhe sellele, et. Et kuidagi IT-d nähakse nagu mingis omaette, et see on nagu kuidagi hästi nagu noh, väga nihukene kõrgete nõudmistega kast. Kuhu on väga raske saada, aga me teadlikult kasutame terminit tehnoloogia, mis on nagu selles mõttes laiem, ütleme tehnoloogia on ju igal pool, et samamoodi, et ajakirjanikuks õppides. Kasutad sa igapäevaselt, ajakirjanikuna töötades, kasutad sa igapäevaselt tehnoloogiat ja see on nagu paratamatu. Vahend sinu töös, kuigi sa ei pea noh, et selleks, et saada heaks ajakirjanikuks, ei pea see olema hea insener. Kuigi võib-olla.
Ja ülejäänud on valdavalt siis sport, laulmine, akrobaatika meisterdamine, ühesõnaga kuidagi jällegi see, mis mulle endale nagu. Või noh, mida ma kasutan palju võrdlusena, mitte et mulle meeldiks seda teha, aga et, et jällegi, et Eesti sportlasi me saadame kuskile olümpiamängudele sihukseid keskmisi kohti noppima riigi kulul. Et see on nagu vaikimisi, kõik on sellega nõus. Ja siis, kui meil on vaja kuskile robootikuid saata Eestit esindama, siis kellelgi raha ei ole, öeldakse, et reisiraha meie ei maksa, et leidke see ise ja siis on jälle. Mõni tubli Skype'i poiss, kes, kes maksab selle raha kinni. Et miks see nii on, et kuidagi väga nagu silmakirjalik on ühiskond minu meelest, selles mõttes.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]