Võiks täpsustada, siis mul tekkis see, et ma sain aru, et, et see sööb minu alale augu sisse. See tehnoloogiaga kokku liidetud sisu. Ja nüüd on minu valik, kas ma siis olen see, keda süüakse või lähen nende poole, kes söövad. Ja õnneks kolisime Londonist tagasi, vaikselt läks elu edasi, ma hakkasin mõtlen, et huvitav, kuidas ma siis saan tehnoloogia ja IT-inimestega IT-ettevõte ja need kõik ütlesid, oi, see on nii teine ala, sa oled režissöör ja kuulus taaretare jama, mingid kuradi IT-sjad, hoia emale, see on nii keeruline kõik. Vot, ja siis kaks tuhat üheksa sain üks kord kirja, Apple oli oma iPad kahega, Baltimaades, roadshow'l. Kirjutavad mulle, tulge ka kohale, Leedus on üritus, et maksame transpordi kinni ja söögid-joogid meie poolt. Ma ütlesin, no kuulge, ma ei ole tehnoloogia ajakirjanik, ma teen niisama asju, osalen siin. Ühiskonna elus läbi selle, et kiidan kõigele kaasa, mis on äge, et, et ma tõesti tehnoloogiate, ajakirjanikuna tehnoloogiaid ei kajasta, siis nad kirjutasid mul teate, aga meid see teie ajakirjanduslik asi ei huvitagi, meid huvitab teie ekspertiis, teie kui ekspert, nad olid minu Londonis kuskile tööbüroosse üles pandud CV-d lugenud ja selle põhjal otsustan, et nendest mind on vaja kutsuda, et. CV-st nende arust joonistas välja, et ma tegelen uute asjadega. Ütlesin okei, no tore, kui see on nüüd siis see, mida Apple mulle väljastpoolt nagu signaalina annab, et sa tegeled uute asjadega, tule kohale, vaata seda iPad kahte. Noh, tegelikult iPad üks oli väljas, keegi ei saanud aru, miks seda vaja on. iPad kaks oli täpselt samasuguses olukorras ja siis nad tegidki sihukese väikses ringis kohtumise ja olid kirjastajate esindajad kohal, olid meedia esindajad kohal. Ja olid sihukesed nagu laia profiiliga sisutootjad nagu mina siis. Ja siis nad pidasid meid nagu ekspertideks, näitasid meile oma asja, arutasid, mis nad saavad, mis meie saame. Ja tol hetkel kaks tuhat üheksa ma vaatasin, et see, noh minu hinnang selles olukorras oli see, et äppide ökosüsteem on nagu väiksevõitu, et kui sinna tekib mingi massilisus. Siis võib-olla sisuäri liigub küll sellestele tahvlitele üle. Et niikaua kui see on üsna niikui Apple'i enda nägu see, mis nad seal teevad, noh tark, või nad on nagu riistvarafirmad, nende asjad olid küll väga ilusad, aga kas nüüd vaja oli kasutada seal neid toonaseid äppe. Et siis paistis see kätte, et kui see hakkab suuremaks minema, siis on see valdkond, kuhu tasub sisse minna, sest see hakkab muutma neid väljakujunenud meediavaldkondi. Tänaseks ma näen, et nii kipub minema.
Tänapäeval on, tänapäeval on kõigil, ma ei tea kedagi, kes ja kellel ei oleks mõnda start-up'i, võib-olla see on nüüd sihuke imelik üldistus. Paar aastat tagasi, Sandor Liivega kohtusime kogemata Slushil, üks see on, sihukene tehnoloogia üritus Soomes. Ja mina vaatasin seal imestusega ringi, et kõik see, mida ma lapsena kaheksakümnendatel lugesin raamatutest nagu ilgelt huvitav ulme ja värksärk, õigest robotid ja asjad. Siis üheksakümnendatel oli see kõik filmides väga usutavalt teostatud Hollywoodis. Siis nüüd kaks tuhat viisteist novembris mööda Slashi kõndisid needsamad tüübid ringi, kes olid kaheksakümnendatel alles raamatutes. Ja siis ma sain aru, kui kõva võime on tegelikult unistamisel ja siis nii-öelda, kui sa ei piira ennast mingite ideedega, vaid sa saad aru, et vau, kõik on võimalik. Ja siis Sandor oli seal, ütles, et kui varasti öeldi, et kui sa ei tegele poliitikaga, siis tegeled poliitikaga sinuga. Siis tänapäeval, nii et kui sa ei tegele tehnoloogiaga, tegeleb tehnoloogia sinuga. Ja siis ma seal nagu tundsin ära, et jah, olen minagi üheksakümnendate lõpus ajakirjanikuna alustanud ja seda poliitfraasi kasutanud. Nüüd on tehnoloogia aeg, tuleb osaleda. Start-up'ide vastus jah, mul on üks, näed selline raadio pilti näitav. Sama, sama stuudio on üks nii-öelda tarkvarastuudio, mis siis oskab teha mobiilseid rakendusi. Partnerid on argentiinlased, aga elavad Eestis, üks räägib isegi eesti keelt tasemel B1, eelmine nädal andis eksami ära.
siia? No nüüd ma räägin teise poole sellest loost, mis tegelikult on palju huvitavam minu jaoks, kust minu jaoks hakkab start-up. Nagu me aru saame, start-up ei ole see, et kohe raha tuleb, on ju. Mina olen kuulnud, et start-up on see, et see on bunch of guys, kes otsivad noh kamppoisse, kes otsivad äriideed. Või siis, et kuskilt hakkab, meil on hea idee, aga ma ei tea, kuidas see raha teenib, vot, et, et see on start-up. Start-up on see, et sul on hästi suur määramatus, aga kas tahad mingit ägedat asja teha ja sa tunned, et sinu mingit vajadust see rahuldab, mingeid vajadusi rahuldab see veel. Ja kuskil seal võib-olla raha ka kunagi tulevikus, siis kui sa täpselt aru saad, mis see on. Et mina sattusin vaimustusse siin ühest raamatust, mille nimi on lean start-up. Mulle väga meeldib see lähenemine, et sa ei ehita täiuslikku toodet. Ei vii seda turule ja ei avasta seda olnudki kellel Ei tea, mis saab, aga testides sa näed, mis tegelikult võiks saada, kui sa selles suunas lähed, kust sa nüüd näiteks turult või kasutajate käest signaale saad, et see võiks olla õige huvitav asi. Ja nüüd, mida ma selle pärast Anu Saagimiga koos tehtud suurt, siis launch'i.
Ja lihtne on ju, Eestis kõik kaheks sellest rääkima, palju seda alla laetud on. Ma ei tea. Google ja Apple'i peale kokku, ma arvan, et alla tuhande natuke, palju päevas kasutajaid on. Minu andmetel hetkel kümme või noh, sealt nüüd kakskümmend, kakskümmend on väga, see on juba kahekordselt rohkem kui üleeilise seisuga, et see oleks päris tore. Et
Kuskil siin ma tunnen, et no nii, hakkab pihta ja nüüd on vaja ehitada, et vaadata, kuhu ta siis liigub, kes teda kasutama hakkavad, miks nad seda kasutavad. Mis neile selle juures meeldib, mis ei meeldi, kuidas seda muuta, et see on sihukene kasutajaga koos selle väljaarendamine, mida tegelikult vaja on, et maailm on täis asju, mida ei ole vaja.
lugu, mismoodi nad alustasid seda, on hästi kihvt, et nüüd tegelikult on mingi grupp konsultante, ma ei mäleta tegelikult Prizes ja Loidist, aga ühesõnaga konsultante, kes otsustasid, et nüüd hakkavad ka tegema nagu start-up, on ju, heitsid äppi valmis ja noh, alguses nagu päriselt läks, aga noh, siis ikka. Kliendid nagu noh, natuke kasutavad, siis kukuvad ära, et mingi hetk neil oli nädalas kolm kasutajat. Et noh, täna noh, täna on neid nagu miljoneid või on ju, aga just, et. Nad kunagi siukse punkti peal, kus nad olid kolm kasutajat, nad siin ka, et noh, et sul on kümme.
No vaata, pärimudeli osas ma hetkel nagu tean kindlasti, et sellest ei hakka kunagi tulema reklaami ja see ei hakka kunagi kasutajate käest raha küsima, see.
Võib-olla on varsti tuleva, tulevikunupud vajutavad ennast ise, kui nad tulevad ära, et sa kavatsed vajutama hakata, see oleks ka nagu. Aga klassikalises mõttes, minu jaoks on see startup, ma osalengi selles, kui asjas, mille puhul ma ei tea, mis saab. Ja teised kaks partnerit kutsusid mind appi, mul on see filosoofiline pool, mis asi startupindus on, mis asi tehnoloogia on, kuidas seda kõike nii-öelda. Vedada, kuhu see välja vedada, et kui siin on praegu üks nupp, siis võib-olla, kui mul on tuhat päevast aktiivset kasutajat, siis ma panen sinna veel ühe nuppu, veel ühe nuppu, vaatan, milliseid vajutatakse, mis vajadused inimestel tegelikult on läbi sellise äpi. Et ma hakkan seda vajadust otsima, mis neli. Pane
Vaatame, ma mulli kohta tahaks öelda, et minu jaoks see ongi tegelikult see, kus sisul tuleb kasutajate käest, teised kasutajad kuulavad seda ja kui sinna favorite see nupp tekib, siis ma hakkan aru saama, millised DJ-d on need, mida ma võiks ööklubil mängima soovitada. Et, et samamoodi kõik see mudel on Facebookaga lihtsalt teises valdkonnas, põhimõtteliselt.
Ma näen siin telekas ka sama, et öeldakse televisiooni kuldaastad on praegu, et sarjad on nii head, eks. Täpselt sama, et selles konkurentsis teiste uuemate meedialiikide vastu, ta peab pingutama hakkama ja tegema midagi. Kas uut, huvitavat või ekstra, eks. See VR on nüüd ka küsimus, mis vajadust ta rahuldab meil igapäevaselt, noh. Võib-olla selliseid asju nagu, kui sa tahad selle kaudu midagi ära õppida. Tahad mingit, ma tean, ühte start-upi Eestis, mida ma püüdsin kevadel Ringvaates näidata. Aga asjaks ei läinud kuidagi, liiga palju oli mul muid asju. Et sa võid õppida VR-is esinemist. Võid õppida, kuidas seda kolme minuti pitch'i niimoodi teha, et publik plaksutab, mitte ei muiga ja ei hakka pärast sahistama vahelt, issand, sellist ei oska esineda. Et teda saab hariduslikele eesmärkide üle kõigest kasutada. Küsimus, kui kiiresti sealt see peapööritus välja roogitakse?
on ju. Ma kommenteeriks niipidi, et näiteks kujuta seda ette, et me läheme Facebooki VR-i kaudu. Kõigil teistel on avatarid seal. See ei ole vaja praegu tegelikult ju väga enam üle internetti, üle arvuti roninud sinna, lükkad oma Vivo käima ja paned pähe ja teised on seal samamoodi kohal. Nii saab ka, see võib ka varianti olla, kuidas teda nagu lihtsalt kasutada, selle kohta küll öeldakse, pigem AR läheb selles suunas, et sul on nagu digikiht peal elul, sa vist ise oled ka sellest kirjutanud.
onju. No paneme ärimudeli ka sisse, et iga vend, kes seal poe taga saab autot rünnata, saab näiteks kolmekümne minutilise aktsiooni eest. Ühe üle. Ühe euro, eks ole. Ja siis sina sõidad läbi sealt rikas linnagrööses, paned, et tänane mäng maksab mulle kakskümmend viis eurot, okei, ma tellin mängu. Ja siis see raha jookseb sinna kasutajate vahel ära, eks, see ongi see kuidas, mida Transferahis teeb laias laastus, seda on võimalik ükskõik kustajad, sa viskad vahemehi välja ja raha hakkab inimeste inimesel käima.
tegema? Mul on selles mõttes start-up'i maailm on võtnud avasüli vastu ja kasutanud erinevatel üritustel õhtujuhina, mistõttu mul on link erinevatesse üliõpilaste kogukondadesse, kust ma näen nii-öelda pop-up'imas sihukest huvitavaid asju ja ideid, siis kui nüüd nõu küs Et see on nüüd see, kust ma näen seda nii-öelda lähemat lähitulevikku juba tehtavates asjades, aga pikema tuleviku kohta mul on üks teooria ja ma testisin seda aasta tagasi. Muusikateemalise loomehäki, ideehäki formaadis. Tulin publiku, et ütlesid, proovime sihukest asja, et me ei mõtle mitte täna, millist asja me praegu kasutame, kuidas see võiks olla parem ja viie aasta pärast meil raha teenida. Kujutame ette mitte tänast päeva, vaid kujutame, et me oleme viie aasta taguses ajas ees, viie aasta pärast ees. Ja siis, mis asju me seal kasutame? Kuidas me neid kasutame ja miks? Ja kerime sealt tagasi tänasesse, et kuidas me need siis teostada saaks. Et innovatsiooni meetodina, et kuidas nagu tekitada uusi ideid või. Et kui me siit tänasest vaatame tulevikus, me näeme hunnikut barjääre. VR, eks ole, ajab oksele ja nii edasi, eks ole, need on barjäärid. Kui sa lähed viis aastat edasi, kujutad et millises maailmas ma elan, kui VR on igapäevane nähtus ja kõik nagu barjäärid on lahendatud, mismoodi ma teda tegelikult vaja on ja kasutan. Ja siis hakkad sealt tagasi kirjama, siis avastad, et kurat, pooled barjäärid on ka praegu juba lahendatud, sest me ei olnud seda lahendust näinud, sest me vaatasime teda siitpoolt, mitte tulevikust tag Et see on teooria, praktikas on meil selleks tänaseks üks toimiv näide Fanvestori, mis tekkis just sellise metoodikaga. Et räägiti ideest, mismoodi võiks muusika tulevikus, muusikatööstus käia otseselt juba kasutajaga otsesuhtluses. Ideena tollel häkil võitis, pool aastat hiljem loomehäkil võitis juba häkatoni prototüübina aju jahistupp, ma ei tea, kolmes või kui kõigil ta välja tõmbas. Tänaseks päris asi ja ei olnudki vaja oodata viis aastat, et seda tegema hakata. Kõik need erilised juriidilised küsimused, mis seal esinesid algses faasis, tundusid plokkidena tegelikult olid lahendatavad. Küsimus oligi ainult, kuidas see nagu, kuidas sa seda näed, mida sa tegema peaks hakkama. Et see on meetod, ma praegu, kui sa küsid mult, mis mina ennustan, ma ennustan seda, et meie ajataju läheb veel Varsti ei ole enam nii, et viis aastat on uus kümme aastat, vaid kolm aastat on uus viis aastat, kakskümmend viis aastat on uus sada aastat juba praegu.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]