Meie kanda on seal need graafilise ja veebidisaini kategooriad, et seal on Eesti disainerite liit ja teenus-majanduskoda ja igasuguseid tegelasi, kes välja olevad.
Nojah, me teeme täna seda saadet olukorras, kus Eesti disaini auhinnad kaks tuhat kuusteist, võitjad on, žürii on oma töö lõpetanud, eks ole, võitjad on kellelegi kuskil teada, aga mitte avalikult. Aga see ei ole neil tähtis ka, et me räägime, räägime Eesti disaini sellisest igapäevast ja olevikust ja võib-olla tulevikust ka. Ja, ja vaatame ka, et mis on, mis on see, mis veebidisainis ja, ja äpidisainis on nagu maailmas kuum, et kui hakata täna tegema. Näiteks veebilehte, siis mis seal kindlasti olema peaks või mida seal kindlasti olla ei tohiks. Ja kindlasti räägime me sellest saates, kuivõrd siin juba kaks disainiinimest on, siis ka sellest, et miks on Eesti e-riigi teenuste kasutajakogemus selline, nagu ta on, aga vist õnneks läheb paremaks. Aga hakkame nendest disainiauhindadest peale, kaks digikategooriat on kasutajakogemus ja bränd digitaalmeedias. See kasutajakogemus. On, ma arvan, mingi selline termin, mille ma peaks nagu lahti rääkima, et siiamaani ega väga paljud inimesed ei tee vahet, mis on UI ja mis on UX ja kuidas nad üldse omavahel kokku saavad ja mis asi see nagu õieti on, seletage mulle lahti. Kes alustab, Kaja alustab.
UI on siis kasutajaliides, ehk siis see, mida kasutaja, mida ka kasutaja kokku puutub. Aga kasutaja kogemus on siis nagu, on midagi enamat, et see algab juba sellest, kui sa sellest teenusest teada saad. Kui sa seda esimese korra kasutusele võtad, kuidas sa seda edaspidi kasutad ja kuidas teenus sinuga edaspidi suhtleb. Ja kaugemale minnes siis ka see, et kui sa selle teenuse kasutamise ära lõpetad, et mis siis saab.
Ehk siis nii-öelda sellest hetkest, kui sa üldse kuuled, et selline vahva teenus on, kuni selleni, kuni sa saad selle asja kätte, mida sa sealt tahtsid, kogu see asi?
Jaa, täpselt nii, ja kui seal on ka kasutajatugi või mingisugused lisa. Ütleme, no mitte teenused, aga mingid toimingud, kui sa tellid midagi, kuidas see sinuni jõuab ja nii edasi.
See on nüüd selline asi, et üks asi on see, kuidas asjad on ja teine on see, kuidas asjad peaksid olema, või kuhu suunas nad liiguvad, et siis kui ikkagi valdas, valdav enamus täna on veel seda, et kõik on välja mõeldud ja tee, tule tee ilusaks. Siis trend liigub ikkagi sinna suunas, et disainer võiks olla enne seda kambast, kui üldse midagi tegema hakatakse, see aitab. Üldse mõelda, mida teha. Disain on nii lai mõiste, et neid oskusi, mida tegelikult vaja on, me võime rääkida teenuse disainerist, me võime rääkida UX disainerist, UI disainerist, me võime rääkida graafilisest disainerist, no päeva lõpuks on ka illustraatorid ja igasugused muud tegelased, et. Noh, kõiki neid saab nimetada disaineriteks, aga nad tegelikult on väga. Palju erinevad inimesed.
Ma ütlen enne kui Jannuse pärast, et tema on kogu aeg seal selle sees, et sel aastal on siis Proekspert ka väga tihedalt soo, seotud disainiauhindadega, mis on eriti äge. Et sa enne mainisid, tutvustasid Proeksperti kui tarkvara arendusettevõtet, siis tegelikult oleme me nüüd disaini ja tarkvara arendusettevõte, et, et seal on hästi palju sellist nagu. Kultuuri muutmist organisatsioonis, et kui kõigepealt see Proeksperdid, Proeksperdist juhtida vaba organisatsioon, siis nüüd on juba, juba veel üks uus kiht sellele, et me tahame pakkuda täisteenust ja siis enne see küsimus, et millal disainer peaks olema kaasatud, siis me näeme seda, et kuidas tarkvara arendusprojektid, mis on nagu väga mahukad ja seetõttu ka kulukad. on läinud väga rappa tänu sellele, et ei ole algselt äri ja disain koostööd teinud. Ja, ja me tahame veel mõelda seda nii, et see on äridisaini ja arenduse selline sümbioos, sest tihtipeale on ka väga sellised tehnilised piirangud, millest tuleb disaini teha, et päris nagu selline hulluks ei saa minna ideedega.
Jah, aga ütleme, disaini ja auhindade kontekstis on, me võime öelda, et me võime ükskõik millise Euroopa või maailma riigi vastu panna oma veebilehed, nad on väga hästi disainitud nii-öelda just eriti selle pinnapealse osa mõttes. Aga kõik see, mis sinna nii-öelda teenuse alla jääb, see veel, see veel nii kaugele ei ole jõudnud. Et kogu see noh, teenus ise on ikka samasugune, nagu ta vanasti oli, aga pilt on juba väga hea seal peal.
tavaline asi. Seda asja võib ütta kokku niisuguse termini nagu innovatori paradoks, mis kunagi tuli vist, ma arvan, Facebooki niisugune nende e-disainidega, mis nad alguses palju tegid, et Sellega tuli hästi välja, et ini, no inimesed ei ole täiesti paanikas, on ju, tegelikult on tasuta teenus, et mida sa plõksid, on ju. Ja noh, viimane näide on tegelikult see Apple'i kõrvaklapi, Keit.
Aga Kaja, sina olid sealsamas võistluses ju ühes uues kategoorias, žüriis, eks ole, elumuutva disanni kategooria. Ja ma vaatan neid lehekülgi natuke, seal on päris põnevaid asju, et matusebüroo, büroo Memoris. Et ütleme, matuseteenust pakkuda sellisel kujul läbi veebi, see, see on ju midagi uut, midagi, millega peavad inimesed harjuma.
Jah, et miks, miks see teenus üldse pääses nominentide hulka, oli see, et nad on oma ettevõtet esimesest päevast peale teinud teenuse disaini põhimõtete järgi. Ja selline uudne lähenemine, et inimesel kõige raskemal hetkel oleks võimalikult lihtne korraldada siis. Oma lähedase ka hüvastijätmist. Ja nende sõnum on pigem selline helge kui tume, et selline kuidas see nüüd eesti keeles ongi, celebrating life?
Jah, nad on ka väga palju oma kasutajatelt enne ja pärast tagasisidet küsinud ja kasutajad on siis lähedased, mitte. Et nad on saanud väga palju positiivset tagasisidet ja siis me mõtlesime ka, et, et tegelikult on, see on ka nagu mõttemaailmas muutus, kui elumuutva teenuse disaini Nominentide hulgas on matusebüroo, et võib-olla teenus, millest me väga rääkida ei taha.
Jaa, seal on jah, nende koduleht on väga hästi tehtud ja loogiliselt läbi mõeldud ja kuidas sa saad vajalikke teenuseid tellida, on lihtne, aga pigem see, et läheneti nagu läbi teenuse disaini põhimõtete, Ja nende klientide arv on nagu, nad, nad on nagu turul võtnud päris kiiresti kliente endale, et see on väga hea.
teemal? Ma päris nii otse ütleks, et me paigal tamume, aga tõesti, me ütleme, mis täna hommikul olime, või siis. Eetrisse minemise mõttes eile hommikul, Refreshi konverentsil kuulasime Inglismaa, siis Government digital services, niisuguse pundi juttu, kus siis nii-öelda valitsuse palgal on nelisada disainerit, kes teevad ainult, tegelevad ainult teenuste disainiga. Ja noh, päeva lõpuks on see selline, noh see termin on sotsiotehniline süsteem. On inimesed mängus, on tehnika mängus, meie niisugune e-riigi võib-olla niisugune väike mure on selles, et ta on rohkem sinna tehnika poole kaldu, seda inimese poolt on. Algselt suhteliselt vähe arvestatud. Mis tähendab seda, et tõesti, meil on väga palju inimesi, kes ei, kes ei, põhimõtteliselt ei saa aru, noh ütleme, ütleme hästi lihtsa näite, et mul on vaja ka kalandusluba taotelda, et seda saab läbi Eesti.ee taotelda. Aga paljud inimesed ei saa aru, miks mul üldse seda vaja on taotelda. Ja kui sa sellest juba põhimõtteliselt aru ei saa, siis tegelikult suhteliselt saabimise kogemus seal edasi on. Ja noh, ma arvan, et siin nagu rohujuure tasandilt on hästi palju asju lihtsalt seletamata jäetud, hästi palju asju on, tehakse sellepärast, et seaduses on selline, teenus on nagu vajalik, aga tegelikult teenus ise on läbimõtlemata.
Ma ütleks seda, et, et tegelikult on probleem selles, et kuidas neid asju tehakse, et täna on hankesüsteem, igat teenust teeb keegi, kes võidab riigihanke.
Mart, riik, riik otseselt ei maksa mitte millegi eest, on inimesed, kes maksavad. Ja inimesed ei ole selle peale mõelnud. Et ma arvan, et see hanke süsteem üldse nagu päeva lõpuks ei ole jätkusuutlik, et siin noh, on vaja mingisugune teine lahendus välja mõelda, kuidas, sest sest see teenus on nagu igavene arendusprotsess, seda ei saa, ta ei ole see saamise kunagi valmis. Ta peaks optimeeruma nulli, ehk et iga teenus on seni kaua olemas, kuni teda enam vaja ei ole. Ja iga kord, kui me teeme ringihanke, siis on keegi, siis on nagu eluliselt oluline teha selgeks, kui väga seda teenust vaja on. Mis juba on eos nagu tapab ära selle võimaluse, et see, et me ei peaks enam taotlema kalandusluba.
Võib-olla ka sellised projektid on nagu ülisuured ja mahukad ja siis seda kõike disainida tundub nagu tohutu töö ja võib-olla riik ei ole nagu niisugune agiilne mõtteviis jõudnud, et agiilne siis tähendab seda, et sa teed väikeste tükkide haaval, aga on keegi, kellel on nagu selline suurem visioon silme ees, kes on võimeline seda agiilset protsessi siis ütleme, ohjes hoidma. Ja meie nagu tarkvaraarenduses näeme seda, et väga oluline loll, roll on ütleme, kuidas seda eesti keeles ütelda, product owner'id, mis on üks nagu Scrumi roll. Tooteomanikud ja me näeme, et tooteomanikud ja kasutajakogemuse disainerid on need, kes alguses nagu väga tihedalt peavad koostööd tegema ja siis, kui seal on ka nagu kliendi või. Kliendipoolne kon, kontaktid. Et sellepärast võib-olla need riigi teenused, neid disainida ongi raske, et liiga, liiga palju võetakse korraga ette, pigem teha vähe ja, ja korralikult.
Nii et sul on, ma nüüd proovin siis kokku võtta võib-olla seda lõiku, et sul on raske teha keerulist teenust lihtsaks, kui see teenusepakkuja ise on väga paindumatu, et seal on taga mingid protsessid, mida sa ei saa muuta, et sa ei saa öelda, et ärme siia seda tee, vaid et sulle öeldakse, et aga peab olema, sest kogu aeg on nii olnud.
Kas, kas see on üks, üks selline muutus või mis need muutused on, mis meil nagu ootamas on, et. Et mulle tundub, et järjest palju, järjest enam meie selliseid suhtlusi teenustega või, või. Üldse suhtlusi kolib ju telefoni ära, mis tähendab, et me peame hakkama väga paljusid. Lehekülgi ja teenuseid ja protsesse ringi disainima selleks, et need saaks vajutada meie komakate suurte näppudega. Seisab ümber, ees suurem ümberehitustöö.
Et keegi vajutaks tema eest neid asju, et, et ma arvan, et, et hästi palju osa, hästi palju see just neid avalikke teenuseid peaks tegelikult lihtsalt ära kaduma. Juhtuma inimese eest. Ja teine osa on see, et tõesti asjad muutuvad noh, nii-öelda mobiilsemaks, aga ega see ekraan kuhugi nagu päeva lõpuks ära ei kao, et siis mingisugune. No ütleme, siin noh, ma üldiselt ei usu, et me siin sihukest hanget, et teeme virtuaalreaalsuse prillide peale. Maksuameti redisaini, et seda, seda ma ikkagi nagu otseselt ei usu, et see on, see tundub nagu rohkem veiderdamine, kui. Kui päris töö, aga mida ma usun, on see, et, et ütleme kaheksakümmend protsenti inimesi ei pea üldse teadma, et meil on maksuamet olemas. Ja ülejäänud sada kaheksakümmend ametit, mis meil veel on, nendest ei pea ka keegi midagi teadma.
Muidugi, see on huvitav ju trend, et kuna ma teen ise portaali, eks ole, siis me pöörame selle erasektorisse, siis see, see, mis on avalikus sektoris võimalus, tundub erasektoris olema probleem, ehk et kaheksakümmend protsenti inimesi ei viitsigi üldse teada, et mingisugune teenus X on olemas. Sest see internetiväli, mida nad kasutavad, üldse teenuste väli on jäänud nii kitsaks, kõik istuvad Facebookis ja kasutavad võib-olla veel mingit kolme suurt ät kui ja sinna vahele saada mingisuguse oma sõnumiga, et ma olen ka olemas, see on ülikeeruline.
No temal on, noh ütleme, et klassikaliselt oleks see selline asi lahendatud sihukese otsingumootoriga, et sul on kast nagu Google ja siis kirjutad sinna sisse Amazon ja siis saad oma koodi, on ju. Aga, aga see kasutaja kogemus on hoopis teine, nagu ma, mul on sõber, ma tean, et mul sõber on, on ju. Igal pool, kus ma võin seda mobiilist teha, ma võin seda teha. Nii-öelda lauaarvutist, ükskõik kust kohast ja tegelikult sihukest klassikalist kodulehte või. Või midagi muud sellist sellel, sellele teenusele absoluutselt vaja ei ole.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]