Tere, ilusat laupäeva pärastlõunat, Restartija saateaeg on käes, saatejuht täna Henrik Roonemaa ja külas kaks inimest, kellega me räägime IT-ärist üle ühe nurga alt, mille alt vist Restartis ei ole väga pikka aega, kui üldse kunagi juttu tehtud, me räägime disainist. Ja meil on stuudios Proeksperdi kasutajakogemuse disainer Kaja Kruus, tere. Tere. Ja Janno Siimar, kes on Velveti disainijuht ja selle saate kontekstis ka natukene ABC Estonia juhatuse liige, tere. Tere. Me peame vist lahti seletama, et kui Proekspert on IT-firma ja Velvet on tuntud disainija ja progemisfirma, mis asi on ADEC Estonia?
Nojah, me teeme täna seda saadet olukorras, kus Eesti disaini auhinnad kaks tuhat kuusteist, võitjad on, žürii on oma töö lõpetanud, eks ole, võitjad on kellelegi kuskil teada, aga mitte avalikult. Aga see ei ole neil tähtis ka, et me räägime, räägime Eesti disaini sellisest igapäevast ja olevikust ja võib-olla tulevikust ka. Ja, ja vaatame ka, et mis on, mis on see, mis veebidisainis ja, ja äpidisainis on nagu maailmas kuum, et kui hakata täna tegema. Näiteks veebilehte, siis mis seal kindlasti olema peaks või mida seal kindlasti olla ei tohiks. Ja kindlasti räägime me sellest saates, kuivõrd siin juba kaks disainiinimest on, siis ka sellest, et miks on Eesti e-riigi teenuste kasutajakogemus selline, nagu ta on, aga vist õnneks läheb paremaks. Aga hakkame nendest disainiauhindadest peale, kaks digikategooriat on kasutajakogemus ja bränd digitaalmeedias. See kasutajakogemus. On, ma arvan, mingi selline termin, mille ma peaks nagu lahti rääkima, et siiamaani ega väga paljud inimesed ei tee vahet, mis on UI ja mis on UX ja kuidas nad üldse omavahel kokku saavad ja mis asi see nagu õieti on, seletage mulle lahti. Kes alustab, Kaja alustab.
UI on siis kasutajaliides, ehk siis see, mida kasutaja, mida ka kasutaja kokku puutub. Aga kasutaja kogemus on siis nagu, on midagi enamat, et see algab juba sellest, kui sa sellest teenusest teada saad. Kui sa seda esimese korra kasutusele võtad, kuidas sa seda edaspidi kasutad ja kuidas teenus sinuga edaspidi suhtleb. Ja kaugemale minnes siis ka see, et kui sa selle teenuse kasutamise ära lõpetad, et mis siis saab.
Jaa, täpselt nii, ja kui seal on ka kasutajatugi või mingisugused lisa. Ütleme, no mitte teenused, aga mingid toimingud, kui sa tellid midagi, kuidas see sinuni jõuab ja nii edasi.
No disain ongi väga subjektiivne, et see on üks ka disaineri selline kõige suurem väljakutse, on saada hakkama kriitikaga ja võtta vastu seda tagasisidet ja aru saada, mis sellest tagasisidest on väärt muutmistesse sisse võtta. Ja missugune on lihtsalt kellegi subjektiivne arvamus, et ma olen isiklikult ka näinud projekte, kus minnakse ikkagi küsima oma Naabritädi käest ja naise käest, et kas sulle meeldib, aga see tagasiside nagu ei ole sama, mis on selle päris selle lõppkasutaja. Ja selle tõttu on tehtud ka väga veidraid otsuseid. Et mida mina ka alati proovin projektides saavutada, on see, et me teeme, testime lõppkasutajate peal, me õpime neid tundma. Ja ma tihtipeale muutun ka ise selleks, nagu näitlejad, lähed rolli nii sisse. Ja, ja siis nende inimeste tagasiside põhjal leiad mustrid ja nende mustrite põhjal teed järeldusi mitte üksikisikute sellisel. arvamusel, sest need, need on nii seotud ka selle hetkeseisundiga, et kui sa oled just tulnud liiklusest, kui sind on miski väga närvi ajanud, siis sind tegelikult häirib kõik ümber, et kui sa oled armanud, siis noh, kõik on ilus.
Kas see eelarvamus, mida, mida tihtipeale öeldakse, et et noh, kui sa lased disainerid, disaineri sinna üksinda lehekülje kallale, eks ole, siis tulemus võib olla küll väga ilus, aga et see on ääretult ebapraktiline, et nagu selline, et disain ja praktilisus ei käi kokku või sa pead disainereid kõvasti kammitsema selleks, et see asi pärast oleks reaalselt kasutatav, kas see peab paika või?
Noh, siin ongi see küsimus, et mida sa nagu lõpukogu kokkuvõttes disaineriks nimetad, et Ma arvan, et täna, täna mina, mina julgeks lasta disaineri lihtsalt kavale, aga eeldusel, et tal on, et nagu praktikat käes, et mitte teha jaburaid asju või lihtsalt mingit värvilist värki. Aga noh, ma samas arvan, et täna ei noh, vähem kui kunagi varem on see, et keegi üksinda üldse midagi teeb. Sest et koos kliendiga, koos siis selle lõppkasutajaga sisuliselt on palju selliseid projekte, kus klient ja lõppkasutaja ongi kogu aeg toas, kui sa seda teed, et ja noh, see, see paistab kohe lõpuks välja, ta ei pruugi olla nagu värvilisem, aga. Aga küsimus on tegelikult selles, et niisugune hea disain on noh, ei, ei paistagi välja, et sa saad hakkama, sa ei, ei jää kuhugi kinni, sa saad kõik asjad tehtud, sa saad kõigest aru, mis sa pead tegema, ja niisugune noh, see, niisugune flash-i pinnavirvendus sinna peale veel, see on niisugune väike ekstra, aga see tihti ei ole primaarne enam.
Aga see nii palju minu arust oleneb, et kui sul on toode letil, siis sa pead sealt letilt kuidagi välja paistma, aga kui sa teed näiteks iseteeninduskeskkondasid ja iga iseteeninduskeskkond, kuhu sa sisse logid, on, töötab täiesti erinevalt, siis sul on hästi, see väsitab inimest ja siis see lõpeb sellega, et ei taha sinna enam tulla. Et sellepärast meie valdkonnas, kui me, kui me teeme selliseid keskkondi, mida inimesed kasutavad oma mingite asjade tegemiseks, On see arvete maksmine või mingi info vaatamine, oma andmete sisestamine, siis seal on pigem on hea, kui need, kui nad tunnevad ära neid mustreid, et ta teab, et alati. Oma nime alt ma saan kätte sellised toimingud, et kui see sinna toota sihukest väga eristuvaid mustreid, siis. Sellega harjuvad võib-olla nagu need inimesed, kes võtavad hästi uusi asju vastu, aga sellised inimesed, kes, kes uusi, uusi asju väga ei armasta, siis nad jäävad hätta ja siis nad
helistavad. Me teeme siia oma esimese pausi ja siis oleme kohe tagasi. Restart on eetris tagasi, me räägime disainist, meil on külas Kaja Kruus ja Janno Siimar. Tegelikult võiks ju visata teile, me küll kokku ei leppinud, aga proovime visata ette konkreetseid näiteid, et viimase aja üks näide, kus käis alati, noh, alati niimoodi. Kui tuleb selline üldkasutatav, näiteks mingi uus veebileht välja uue kujundusega ja see kujundus on tõesti uus, seal on palju asju ümber tehtud. Siis inimesed on väga pahased üldjuhul, on väike osa neid, kes ütlevad, et oh. Hea küll, teistmoodi, harjume ära ja enamus on väga pahased ja viimase aja näide on Postimees. Eks see noh, vaata, et mingid rahvaliikumised olid minu meelest selle vastu, et Postimehe uus veeb on segane, mitte midagi ei saa aru, mis asja nad nüüd tegid. Mis teie arvate sellest? Ma isegi ei tea, kas see oli võistlusel või, või kas võib-olla te tegite seda siis, ei teinud kumbki, jah.
Aga need on kõik väga nagu ka samamoodi tuttavad mustrid, et iga kord, kui toimub mingi muudatus mõnes suuremal brändil, et siis see on väga tavaline, et see esimene reaktsioon on alati negatiivne, et sellisel juhul juba see ettevõte peabki arvestama sellega, et see on negatiivne, et aga kuidas see keerata enda kasuks? See negatiivsus ja kui ma, ma teen hästi palju kasutajatega teste, siis ma näen ka, et sealt joonistuvad välja nagu sellised inimtüüpide mustrid. Et kes on väga kriitiliselt ja üldiselt negatiivsed, nad ei võta ka nagu uusi asju vastu, samas sellised positiivsed. Nooremad näiteks, kes on juba suht noorena päris kaugel oma elus jõudnud, nad võtavad ka neid uuendusi vastu, nad on üldjuhul nagu. väga palju, paljute asjadega rahul ja ikkagi seda rahulolu väljendatakse tavaliselt harvem kui
Jah, nad on ka väga palju oma kasutajatelt enne ja pärast tagasisidet küsinud ja kasutajad on siis lähedased, mitte. Et nad on saanud väga palju positiivset tagasisidet ja siis me mõtlesime ka, et, et tegelikult on, see on ka nagu mõttemaailmas muutus, kui elumuutva teenuse disaini Nominentide hulgas on matusebüroo, et võib-olla teenus, millest me väga rääkida ei taha.
No arvata ikka, et kui me räägime sellistest asjadest, siis Eesti oludes, noh, kui ma paneks praegu selle teema Facebooki, et siis ma arvan, mul läheks üks, kaks, kolm sekundit, tuleks esimene inimene ja ütleks, ei riik, õudne, mitte midagi ei saa aru, miks ei tehta korda. Ja ma olen ise istunud, ma ei mäleta juba, ma arvan, kümme aastat tagasi koosolekutel, kus aruti, et, et kunas me saaks selle asja lõpuks korda. Et tehniliselt toimib, aga seesama kasutaja kogemus. on üsna kehv tihtipeale, mi, mis selle põhjuseks on, miks me tamume vähemalt viisteist aastat juba paigal sel
Võib-olla ka sellised projektid on nagu ülisuured ja mahukad ja siis seda kõike disainida tundub nagu tohutu töö ja võib-olla riik ei ole nagu niisugune agiilne mõtteviis jõudnud, et agiilne siis tähendab seda, et sa teed väikeste tükkide haaval, aga on keegi, kellel on nagu selline suurem visioon silme ees, kes on võimeline seda agiilset protsessi siis ütleme, ohjes hoidma. Ja meie nagu tarkvaraarenduses näeme seda, et väga oluline loll, roll on ütleme, kuidas seda eesti keeles ütelda, product owner'id, mis on üks nagu Scrumi roll. Tooteomanikud ja me näeme, et tooteomanikud ja kasutajakogemuse disainerid on need, kes alguses nagu väga tihedalt peavad koostööd tegema ja siis, kui seal on ka nagu kliendi või. Kliendipoolne kon, kontaktid. Et sellepärast võib-olla need riigi teenused, neid disainida ongi raske, et liiga, liiga palju võetakse korraga ette, pigem teha vähe ja, ja korralikult.
Ma nii-öelda pea pealt või off the top of my head, ma võin rääkida ainult oma klientidest, et noh, näed siis Maksuamet on kindlasti selline organisatsioon, mis juba, juba organisatsioonina ise. On võimeline kuulama kasutajate tagasisidet, et kõige lihtsam näide oli, praegu tehakse seda uut e-maksuameti, et no mis on mingi kohutavalt suur asi. Aga kui me räägime mingisugust printnupust seal sees, et siis kasutajad, kasutajate tagasiside ütleb, et printnupu on õudselt vaja. Ja kui me uurime kasutajat, et miks teil seda vaja on, siis nad ütlevad aga sellepärast, et Maksuamet nõuab, et me need asjad välja prindiksime, kui keegi tuleb kontrollima, on ju. Ja siinkohal nagu noh, nüüd meie poolt siis klient või, või maksuamet ei pane nagu ust kinni ja ütle, et tehke see print nupp ära, vaid ütleb, et okei, et siis mõtleme nüüd selle peale, et mida me peaksime tegema nende revidentidega või, või kontrollijatega, et nad ei küsiks paberi peal tõestust. Mis on juba nagu kohu, täiesti teine maailm sellest, mis, millega sa oled tavaliselt kokku puutunud selles olukorras. Noh, tavaliselt öeldakse ta selle kasutaja käest rohkem küsi.
Restart jätkub, räägime disainist ja stuudios on Kaja Kruus, Proeksperdist ning Janno Siimar Velvetist. Vaataks siis nagu maailma trende ka, et ma saan aru, üks Eestis muide tuleb või võib-olla saate ajaks juba tuli välja Swedbanki uus internetipank, mina ei ole neid pilte või seda kasutuskogemust näinud, aga kuskil juba kirjutati, et on väga tahvelarvutilik. Kas, kas see
Jah, no kui mõtelda nagu veel kaugemasse tulevikku, siis võib-olla meil neid kasutajaliideseid polegi üldse enam vaja, et suheldakse ainult hääl ja võib-olla ka mingitel liigutuste abil, aga mitte... Et sa
Muidugi, see on huvitav ju trend, et kuna ma teen ise portaali, eks ole, siis me pöörame selle erasektorisse, siis see, see, mis on avalikus sektoris võimalus, tundub erasektoris olema probleem, ehk et kaheksakümmend protsenti inimesi ei viitsigi üldse teada, et mingisugune teenus X on olemas. Sest see internetiväli, mida nad kasutavad, üldse teenuste väli on jäänud nii kitsaks, kõik istuvad Facebookis ja kasutavad võib-olla veel mingit kolme suurt ät kui ja sinna vahele saada mingisuguse oma sõnumiga, et ma olen ka olemas, see on ülikeeruline.
No temal on, noh ütleme, et klassikaliselt oleks see selline asi lahendatud sihukese otsingumootoriga, et sul on kast nagu Google ja siis kirjutad sinna sisse Amazon ja siis saad oma koodi, on ju. Aga, aga see kasutaja kogemus on hoopis teine, nagu ma, mul on sõber, ma tean, et mul sõber on, on ju. Igal pool, kus ma võin seda mobiilist teha, ma võin seda teha. Nii-öelda lauaarvutist, ükskõik kust kohast ja tegelikult sihukest klassikalist kodulehte või. Või midagi muud sellist sellel, sellele teenusele absoluutselt vaja ei ole.
Mul on raske kaasa rääkida, et ma kodulehti ei tee, et aga, aga sellel, sellel bot-i teemal, et see on noh, selle aasta selline suur buzzword, et kõik räägivad bot-idest ja kuidas kasutaja tugi ja kõik liigub bot-ide peale. Et eks siis ole näha, mis, mis see tulevik toob, aga et, et eks selle taga on tehisintellekt, et kui, kui kõrgetasemeliseks see suudetakse arendada, et ta annaks nagu täisväärtuslikke vastuseid ja me Proeksperdis teeme ka, meil on Milton Kana, kes vastab, et algul vastas väga-väga koomiliselt, aga nüüd on juba.
Jaa, eesti keeles. Et noh, see, see, see on ka üks nagu Proeksperdi suur nagu valdkond on kõik selline. Big data ja ma nüüd ei tule meelde, mis see üks hästi tähtis sõna on. Ühesõnaga, et andmete kogumine ja nende väärtuslik kasutamine ja. Ja noh, mis on nagu minu arvates trend nagu selles mõttes, mitte nagu, et otseselt, kus kasutajaliideses hakkab nupp olema, kui suur ta on. Vaid pigem selles, et missugust väärtust see sinu ellu toob. Väärtus toob selline sisu, mis sind huvitab ja seesama, et, et sa ei mahu nagu kuskile vahele, noh, siis järelikult su sisu ei puuduta inimesi, et kui see puudutab, siis, siis neid huvitab see, et keegi ei taha enam näha mingeid suvalisi reklaame või, või, või näiteks ka see, et okei, ma Amazonist vaatasin midagi, veits on piinlik ja nüüd mul on Facebookis ja igal pool kogu aeg kuvatakse seda, et miks. Et miks ma ei või saa öelda, et kuule, et okei, ma noh, korra käisin, et võta nüüd vabalt, on ju. Et, et, et sihukene personaalne lähenemine, sa tunned, et see tõesti, see ongi minu, vastavalt minu vajadustele, et see ei oleks nagu nii pealiskaudne, et. Ma just eile tegin soomekeelseid, soomekeelseid teste, kus kasutajatega, kus mina, mina olen siis vaatleja rollis. Ja seal ütles ka üks noormees, et kas sellepärast, et ma olen mees, te arvate, et mulle meeldib sport, mulle ei meeldi, ma vihkan sporti ja iga kord, kui mulle tuleb jälle see. Mingi e-mail, mingite uute sporditarvetega, siis mind ei huvita see, see ajab mind närvi. Ja just ongi see, et, et mitte üldistada, vaid minna nagu nii personaalseks kui võimalik, aga selle jaoks sul on vaja koguda õigeid andmeid, et. Teha sel, see, selliseid personaalseid lähenemist ja luua seda sisu, mis ainult teda huvitab.
Ja mulle nagu ka see mõte enne meeldis, mis Janno ütles, et näiteks copyright, kui oluline roll see on. Et tihtipeale ei, et noh, küll me need tekstid ka pärast vaatame, et sellest tegelikkusest sisust peaks kõik algama. Ja sealt edasi saab vaadata, et kuidas me seda kasutajani viime. Ja siis mulle meeldib veel nagu selline mõte, et disain on siis valmis, kui enam midagi ära võtta ei saa.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]