No miks digiretsept teistest rohkem silma paistab, on, on see, et digiretsept on täielik ainukene teenus, mis on suunatud nii-öelda otse tarbijatele või siis klientidele, kas see klient on siis tavakodanik, kellel on ravimit vaja, või on siis see ka arst või apteek, tegelikult see oli ainuke projekt, kus võeti väga... Tõsiselt arves ja seetõttu ka tegelikult ju digiretsepti juurutamine aasta võrra lükati edasi, kuna arstid ei olnud rahul selle retsepti funktsionaalsusega ja, ja seetõttu nad keeldusid nii-öelda seda kasutusele võtmast ja tehti siis väga palju sellist lisatööd, mis tegelikult kasutusmugavust tõstis, näiteks on automaatne ravimsoodustuse protsent. mida esialgses versioonis ei olnud ja mille, milleta arstid ei olnud nõus digiretseptile minema, nii et tegelikult jah, see on õnnestunud, aga see, see õnnestumise hind oli üks aasta, mida teistele projektidele kahjuks ei antud lisaaega ja need oli vaja lõpetada tähtajaks ära ja tegelikult mõnes mõttes võib öelda niimoodi, et kui neid teisi projekte ei oleks, siis tõenäoliselt ei oleks ka digiretsepti. Sest kogu see õigusruum, kogu tervise infosüsteem, kogu standardite loomine, haldamine, kogu see organisatsioon, E-tervise sihtasutuse näol ja, ja kõik see noh, on selline töö, mida, mida tegelikult nagu võib-olla tavatarbija ei näe, aga mis tegelikult, milleta tegelikult nagu see ka digiretsept ei töötaks, et...
Jah, see on tegelikult läbipaistvuse küsimus, selles suhtes, et Haigekassa huvi siin on kõige esmane ja ravijärjekordade nii-öelda pidamine on ja, ja sellest nii-öelda tulenevad lepingud ja nii edasi kõik. on otseselt Haigekassa nii-öelda huvi ja, ja vastutus, et, et temal on tõesti see, kes on noh, võiks esindada siis seda, seda klienti või, või patsienti, eks, selles süsteemis. Haiglatel seda huvi ei ole, sest haiglad on orienteeritud sellele, et see patsient tuleks just neile ja, ja tegelikult selline... situatsioon, kus hoida nii-öelda see broneerimine või ressurss enda kasutuse, ainult enda teada, on nende huvides ja, ja ainult nendes riikides, kus on väga jõuliselt nõutud haiglatelt läbipaistvust ka kvaliteediandmete avalikku väljapanekut. aegade broneerimise võimaluse väljapanekut ja kõiki neid asju on väga tugevalt poliitiliselt juhitud ja, ja survestatud, sest vabatahtlikult seda ei õnnestu, sest haiglad konkureerivad, raviasutused konkureerivad eriti Eestis, kus on täiesti turumajanduslik nii-öelda raviasutused, kes, kes üha rohkem ja rohkem monopoliseerivad oma teenuseid, konsolideerivad, Ja, ja tõenäoliselt lähi, lähema aastakümne pärast meil on ainult kaks-kolm suurt haiglat ja kõik, kogu infrastruktuur ja kõik arstid kuuluvad neile ja ongi kõik.
No unistada me võime paljuski, selles suhtes olen ma nagu, ütleme, unistamises olen ma nagu tugev, aga, aga prognoosida, mis Eestis nelja aasta pärast, siin ma olen pigem pessimist ja ütlen, et et ma ei näe nagu väga häid lahenduseid praeguse korralduse juures. Aga kuhu me peaks liikuma? Me peaks liikuma sinna, et nii-öelda kodanik... Ma ei taha rääkida patsiendist, sest patsient on ainult teatud aeg inimene, eks ta on kodanik, kodanik tahab ja peab saama teenuseid, peab saama tervisega seotud teenuseid ja neid teenuseid tuleb arendada selliselt... Et tervishoiusüsteemi erinevad osapooled ei ole mitte selle korralduse ja selle nii-öelda e-tervise keskmes, nagu nad siiani on olnud, vaid nemad on need, kes oma teenuseid pakuvad sellele lõpptarbijase kliendile või siis teatud hetkedel patsiendile. Ja selleks on meil vaja teha tegelikult päris radikaalseid samme, esiteks on see, et et igal inimesel peab olema oma isiklik tervisekonto ja tervisekonto on see, kuhu inimese haiguse andmed kantakse, mis tulevad siis hai, haiglatest ja, ja perearstidelt, aga, aga need andmed, mida inimene ise kogub, Kas või seesama pulsitester, kaal, vererõhuaparaat, kõik need seadmed tänapäeval võimaldavad neid andmeid koguda digitaalselt, salvestada ja hoida ja siis vaadata, et kas on mingeid muudatusi, kas see on oluline tervisele või mitte. Ja need andmed enamasti peaksid olema inimese kontrollitavad, inimesele nii-öelda võimalikult lihtsaks tehtud. See tähendab seda, et selle süsteemi loomine ehk on võimalik teha mitut moodi, Eestis tõenäoliselt on see kõige mõistlikum teha olemasolevate nii-öelda infosüsteemide baasil, ehk anda teatud uusi teenuseid läbi patsiendiportaali inimeste kasutusse, et saaks hakata andmeid koguma ja nii edasi. Nüüd kõik need, mis tehnoloogilised võimalused, erinevad sensortehnoloogiad, kaugmonitooriumised, kaugkonsultatsioonid, otsustustoed, kõik põhinevad sellel, Et oleks inimesel personaalne tervisekonto, et ta saaks sõltumata sellest haigla infosüsteemist või tervise infosüsteemist oma andmeid nii-öelda hallata, saaks pöörduda erinevate ekspertsüsteemide poole, saaks pöörduda, nii-öelda küsida, digitaalselt kas või teisest arvamust, ilma et ta peaks kuhugigi minema ja, ja nii edasi ja nii edasi, ka selliseid ekspertsüsteeme, mis võrdlevad näiteks saadud ravi, näiteks ravijuhenditega või, või mingisuguste soovitustega, ka selliseid teenuseid noh, tuleb ja üha rohkem ja rohkem on võimalik inimestel neid kasutada.
Tähendab, inimene, Eestis on selles suhtes väga hästi, mis ei ole, näiteks küsisid alguses, mis on võrreldes Soomega siis teistmoodi, ehk siis siis Soomes ei ole inimene andmete omanik, vaid Soomes on registripidaja, ehk siis näiteks haigla või omavalitsus, kes on haigla omanik, on selle terviseandmete omanik ja inimesel on võimalus küll neid andmeid näha, aga tal ei ole võimalus neid andmeid näiteks digitaalsel kujul edastada mõnele ekspertsüsteemile, mis on väljapool seda, seda, seda nii-öelda haigla infosüsteemi, eks. Nüüd Eestis on see võimalus olemas, Eesti, Eesti õigusruum võimaldab andmeid edastada ja, ja struktureeritud digitaalselt neid, neid nii-öelda teenuseid inimesele teha, et selles ei ole probleem, probleem on, on pigem selles, et suur osa tervishoiust on, mitte suur osa, vaid kogu Eesti tervishoid on eraõiguslik. Ja, ja see soov hoida neid andmeid, haiguse andmeid enda teada, on nii tugev ja seetõttu ei saadeta neid andmeid nii-öelda sellesse kokkulepitud infosüsteemi, hoitakse neid enda käes ja, ja nii-öelda tahetakse monopoliseerida seda andmeid. Kui, kui need andmed ei ole... kõigile osapooltele kättesaadavad, kellele selleks on õigus, siis teised arstid ja patsient, siis paratamatult külvab see sellist segadust ja, ja ebakindlust, et kas need andmed on täielikud. Et ma ei tea seda, et kas minu kohta andmed on, kas kõik on edastanud või on kuskil mingid lüngad, eks, et ja siis, kui ütleme, arstina sa vaatad seda, siis mõtled, ahah. Aga kuna kõik ei saada, siis järelikult sealt on midagi puudu, eks, et ma pean ikkagi hakkama nagu seda, seda asja nagu otsast peale arutama ja, ja ma ei saa loota nagu sellele poolikule lahendusele, et osad nagu ei mängi selle, selles reeglistikus kaasa või selles mängus kaasa, vaid, vaid mängivad mingit oma mängu, et monopoliseerivad oma andmed ja tahavad siis selle pealt nagu saada paremat kas siis... turusituatsiooni või, või lihtsalt nagu kinnistada patsienti rohkem enda külge?
No kõik need sinu mainitud märksõnad on jumalast õiged ja need tegelikult lõpuks taastu, taanduvad tegelikult sellele, et need tuleb nagu inimestele nagu teenustena kätte viia. Samas kui, kui praegune ravikindlustussüsteem ei stimuleeri kvaliteeti ja, ja lisaväärtust, vaid baseerub teatud ühikute tootmisel. Ehk siis toon näite, et mitte ei ole, mitte ei maksta selle eest, et, et, et patsient on saanud näiteks soovitud ravitulemuse, vaid makstakse selle eest, et midagi on tehtud. Aga kas see on tehtud nagu kvaliteeti silmas pidades, kas sellesama raha eest oleks saanud näiteks teha midagi muud, mis oleks võib-olla tervisele rohkem kasu toonud? Seda nagu, seda nagu ei, ei hinnata ja, ja see leping, mis on, seda üritatakse täita võimalikult väikeste, võimalikult kallite juhtumitega, ehk siis mida vähem ühikuid, aga hästi kallilt, et see on nagu selline, see selline noh, teenimisloogika, aga, aga tegelik. Nii-öelda näide, kuidas peaks see olema, on, on see, et võimalikult palju vastutusest ja nii-öelda tervisega seotud küsimustest tuleks viia haiglatest väljapoole, tuleks viia võimalikult palju inimese enda kätte, selleks tuleb talle anda õiged töövahendid. Need on siis kõiksugu, ütleme, sensorid, kaugmonitooringu seadmed, kui me räägime kroonilistest haigetest, või siis ka näiteks seesama tervisekonto, kuhu inimene võib elu jooksul koguda kas või oma, oma tervisega seotud tähelepanekuid ja andmeid ja ühel hetkel võib tekkida vajadus, et vot, hakkamegi analüüsima seda ja ütlema, et tead, Et sinu haiguse põhjus on hoopis see, et, et näiteks, et sa oled juba kolm aastat tundnud neid kaebusi, aga, aga aga need ei ole olnud piisavalt täpne, et me ei tea tegelikult, et meil ei, puudub täiesti see andmestik, mis inimese elu jooksul koguneb, väljapool haiglat.
No minu arvates praegu kõige, kõige nagu targemad otsused ja, ja kõige Paremini on liigutud edasi Paskimaal, ehk siis ühes Hispaania regioonis, kus on kaks koma kaks miljonit elanikke, ehk selles suhtes Eestile, Soomele väga hea võrdlusmoment ja, ja ma olen seda rõhutanud, et sinna tasuks minna õppima, Siis nemad on teinud selle, et nad on kogu tervishoiusüsteemi reforminud kaks tuhat üheksa, kaks tuhat üksteist tänu sellele, et oli nelikümmend protsenti majanduse langust ja tervishoiukulud jätkasid kasvu ja neil oli vaja teha väga radikaalseid muudatusi. Ja nad tegid seda, et nad tegid kõikidele inimestele tervisekonto, tegid erinevad mobiiliäpid, interneti teenused, et inimesed võimalikult palju digitaalseid teenuseid kasutaksid, sealhulgas otsustustugi, kaugmonitooring, krooniliste haigete jälgimine, selle, selle keskmesse tõsteti nii-öelda nõuandetelefon. Kes siis individuaalselt inimese terviseandmeid vaadates nõustas neid inimesi, ka nendes, et kuidas neid seadmeid kasutada, kuidas saada ütleme, parimat tulemust, ehk siis kõik tehti selleks, et inimene võimalikult kaua oleks haiglates eemal, võimalikult kaua oleks ka perearstidest eemal, võimalikult kaua saaks ise hakkama oma tervisemurega ja saaks võimalikult palju iseseisvalt homokroonilist haigust näiteks hallata. Ja tulemuseks on see, et peale kaheaastast reforme kahe tuhande kaheteistkümnendal aastal tervishoiukulud jäid samale tasandile kui eelmine aasta ja kaks tuhat kolmteist hakkasid langema. Ja see on esimene näide maailmas, kus, kus nii-öelda terve regiooni või ütleme, terve riigi tervishoiukorraldus on muudetud kaasaja tehnoloogia võimalusi ja sellest patsiendi või kodanikukeskse lähenemise Nii-öelda lähenemisele ja, ja on saadud ka majanduslik pööre nii-öelda tervishoiuressursside kasutamises ja seda tasuks väga lähedalt vaadata, kuidas seda tehti, kõik need komponendid. Mida ma mainisin, välja arvatud sellest personaalsest tervisekontost, on Eestis olemas, meil on perearsti nõuandetelefon, kes kahjuks kümme aastat lihtsalt tõstab toru ja ei tee individuaalset nõustamist, mida võiks juba ammu teha, vähemalt kahe tuhande üheksandast aastast alates, meil on olemas tegelikult oskused ja teave, kuidas kaugmonitooringut teha, samas meil ei ole rahastamismudelit sellele ja seetõttu turul praktiliselt ühtegi kaugmeditsiiniteenust või ütleme, telemeditsiiniteenuseid ei ole, nii et, et väga palju hakkab kinni tegelikult rahastamismudelist ja kuna siiamaani on rahastamismudel olnud nii-öelda kivisse raiutud ja Haigekassa ostab lepinguid lihtsalt mahu põhjal vanadel ajaloolistel printsiipidel, ja, ja uusi teenuseid sinna sisse saada on, on praktiliselt võimatu, siis, siis meil ei olegi näha nagu seda, seda suunda ja, ja nii-öelda õiget suunda, vaid, vaid tegeletakse olemasoleva süsteemi haldamisega, sellise iluraviga, aga sellist strateegilist suunda enam sellel arengul ei ole.
No ütleme, lihtsustatult võib nii-öelda küll jah, et põhi, põhiline virtuaalkliiniku teenuse sisu on see, et, et inimene pöördub selle teenuse poole, kas siis mobiiliäppi või, või veebibrauseri kaudu, annab teenusele volitused tema terviseandmete kasutamiseks, annab talle volituse oma personaalse tervisekonto kasutamiseks ja vastab siis näiteks teatud Algorütmi põhjal nii-öelda küsimustikule, näiteks et, et sa pöördud selle virtuaalkliiniku teenuse poole mingi kaebusega, siis hakataks seda kaebust nagu täpsustama, et ütleme, et kui sul on peavalu näiteks, see kaebus, siis et noh, kas see on järsku alanud, on see, ühesõnaga täpsustavad küsimused ja nüüd, kui see See, sellised nii-öelda sümptomite kaudu otsimise puud on tegelikult eraldi teenustena maailmas veebis olemas. Ja nüüd see uus asi ongi see, et, et võetakse need haiguse andmed, terviseandmed ja siis see nii-öelda sümptomite puu ja tehakse sellist, selline tervikpilt sinu hetke sellest probleemist. Nüüd need andmed. Anonümiseeritakse ja saadetakse edasi järgmistele teenustele, mis on näiteks otsustustustugi või mingi big data analüüs, mis siis kasutab erinevaid andmekogusid, et leida sinule, siis sinu andmetele kõige sobivam... noh, vaste või, või, või sarnasuse, et ütleme niimoodi, et et, et küsime, et, et kas on teisi samasuguseid inimesi, kellel on samasugused kaebused olnud maailmas ja kuidas nemad on abi saanud, eks ju, millise raviga, mis on need tulemused, eks, ehk siis me enam ei võrdle nagu seda konkreetset inimest, kes selle teenuse poole pöördub terve populatsiooni keskmisega, mida siiamaani nagu meditsiinis kasutatakse, eks, et, et kõik normid on tehtud teatud võrdlusgruppide keskmisena, aga kui sina ei ole selles võrdlusgrupis keskmine, vaid sinu indiviid on tegelikult, kuulub võib-olla selle kümne protsendi hulka, kes jääb sinna äärealale, siis sinu norm võib olla tegelikult hoopis teistsugune kui see populatsiooninorm, eks, ja nüüd... Siin arvestatakse seda sinu personaalset normi ja võrreldakse sind sa, sarnaste inimestega, siis ütleme, neid teenuseid on ka erinevaid, selliseid analüüt, analüüsi teenuseid ja tulemuseks on siis see, et sa saad, see virtuaalkliiniku teenus saab siis tagasi, vastused nendest erinevalt ekspertsüsteemidest ja mida rohkem neid tuleb, seda rohkem ja seda täpsem on see vastus, ja nüüd see nii-öelda tõlgitakse siis uuesti sellele, sellele kliendile või kodanikule või patsiendile siis, siis arusaadavaks, et jah, et sinu, sinu see tervisemure ei ole tegelikult nii tõsine, et kui sa teed nii ja naa või kasutad neid ja neid... meetodeid, siis sa saad sellega ise hakkama, sul antakse juhtnööre, sul antakse nagu terviseinfot, et kuidas, et mis see endast kujutab, ja, ja suunatakse vajadusel siis erinevatele teenustele. See on üks võimalus, teine võimalus on see, et jah... Tõesti, sinu kaebus on tõsine ja siin on nii-öelda tõestusmaterjal nende sinu andmete põhjal, et sul oleks põhjust pöörduda näiteks perearsti poole või ortopeedi poole või mõne uuringu poole või mõne, mõne laboratoorse uuringu poole. Mis, mis mõttes nagu on, nagu eelselekteeritud info võib saata nii-öelda noh, ütleme, moodustada virtuaalse saatekirja ja saata siis konkreetsele raviteenuse pakkujale, kus siis inimene valib siis jälle nii-öelda digiregistratuuri kaudu temale sobiva teenusepakkuja ja, ja pöördub siis tema poole, saates siis selle nii-öelda... masina tehtud saatekirja koos kõikide andmetega, koos nende analüüsivastustega ja, ja nii-öelda soovitusega ja, ja kui see, ütleme nii, et see raviteenuse osutaja vaatab, jah, tõsine, et see on asi sealt tehtud, see kuulubki minu pädevusse piires, see võtab selle vastu, eks. Siis peaks tulema, järgnema sellele ka see, et Haigekassa oleks nõus selle teenuse eest maksma, ehk siis kui arst võtab nii-öelda selle ohjad üle, aga selle eelselektsiooni selle nii-öelda filtreerimise. teeb masin ära ja vot selle tulemusena, kui rakendada sellist ja me täna juba Soomes näiteks ühes regioonis katsetame seda, seda selliseid algoritme ja selliseid eeltäidetud profiile, siis tegelikult on võimalus väga suur osa nendest tervisega seotud muredest lahendada. ilma, et inimene pöörduks tervishoiusüsteemi poole, vaid ta saab lihtsamat nõu, ta saab abi ja, ja sellega väheneb tervishoiusüsteemi koormus.
Okei, kokkuvõtlikult saame aru, et iseenesest maailma muutub üha globaalsemaks, tervishoiuasutused, selle asemel, et oma andmeid peita, pigem peaksid võistlema just teenuse kvaliteedi pärast, ma veel viimase küsimusega nii palju küsiks, et Sama Euroopa Liidu reeglistik, et patsient võib oma haigusega liikuda üle Euroopa Liidu riigipiiride, noh, a la Soomest Eestisse näiteks ravile, kui palju see praegu täna nii-öelda aktuaalne on, kas siin on ka Eestil mingi eelis võrreldes Soomega näiteks peale hinna?
No ei ole eelist, sellepärast et tegelikult ennem ei hakka see asi toimima, kui inimesega koos liiguvad ka tema terviseandmed. Ehk siis tegelikult siis me alles saame nii-öelda seda, seda nii-öelda teenust tegelikult hakata võib-olla müüma niimoodi, et, et, et me saame erinevaid analüüse, erinevaid, ma mõtlen siis, ma ei mõtle mingisuguseid teste kui analüüse, vaid vaid analüütilist lahendust, et, et pakkuda neid väärtust, lisaväärtust omavaid teenuseid ka teiste riikide klientidele, eks, ja öelda, et näete, et meie lisaks sellele, et te saate sama hea nii-öelda arsti vastuvõtu, me, me pakume teile ka sellist analüütikat, mis põhineb võib-olla teie geeniandmetele tuge, tulevikus, või teie enda kogutud andmetele, et meil on vot sellised, sellised analüüsivõimalused, eks, et see analüütika tuleb välja töötada, et kuidas me nendest haiguse andmetest tegelikult saame kätte selle, selle nii-öelda põhilise ja, ja oskame selle pealt nagu teha, teha paremaid raviotsuseid. Et see ei ole lihtsalt ainult arsti peas tekiv mõte, et vot kasutaks seda ravimit või teist ravimit, vaid see oleks ikkagi tegelikult võrdlus sarnaste patsientiga, kes on varem ravi kogenud ja siin on, on, peab olema vähemalt üleeuroopaline selline, ühtsed analüümseerimisstandardid ja ühtsed andmete vahetamise süsteemid, nii et, et tegelikult Et noh, mingil juhul tulevik ei ole isoleeritud väikesed andmekogud, vaid pigem see, et regi, lepitakse reeglitest kokku ja vahetatakse neid alguses riigisiseselt, aga üsna varsti riigiliselt ja terve maailmas, siin siin ei ole teist teed, niimoodi on kõikides teistes valdkondades läinud ja ma usun, et tervishoius läheb täpselt samamoodi, küsimus on ainult see, et kas me seda tahame ja kui kaua me suudame vastu seista, et see loomulik areng nagu toimub igal juhul.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]