Jaa, see oli täiesti õigesti, et aga kuna ma Tiigrihüppes olen tegutsenud juba kahe tuhande kuuendast aastast, siis ProgeTiiger on alles viimase aasta selline suur ja kõlav nimi, mis sealt välja tulnud on, aga Tiigrihüpe tegelikult on panustanud juba varasemalt ka ja üks, mis on pro, programmeerimisega väga tugevalt seotud olnud ja, ja IT ja ütleme siis ka inseneriharidust tootev programm on olnud Tiigrirobot ja sellega on alustatud kaks tuhat seitse aastal. Kus esmalt proovitigi lego robu, robotite baasil siis robootikat tutvustada pigem nagu vanemale kooliastmele, aga näha oli, et Eesti lapsed on niivõrd nutikad, nad tulevad sellega nii kergelt toime, see läks liiga lihtsaks nende jaoks. Et siis me hakkasime järjest aasta nooremasse vanusegrupi sellega tulema ja asi on tippnenud sellega, et käesoleva aasta alguses me alustasime pilootprogrammi ka Eesti lasteaedades. Sest Legol on vahendid väga erinevale vanusegrupile, millega robootikaga on võimalik tegeleda, nii et esimesed viisteist lastel, kui ma ei eksi, siis on oma seadmed kätte saanud selle aasta kevadel, ning katsetavad juba ütleme, viieaastaste lastega siis seda tegevust. Aga kui rääkida initsiatiividest, siis jah, Progetiiger on üks kõige konkreetsem, millega oleme tulnud nagu appi siis ütleme, Eesti IT-sektorile ja ja, ja püüdnud seda huvi infotehnoloogia IT kui sellise vastu lastes äratada või tegelikult seda ei ole vaja äratada, meie lapsed kõik on väga IT-teadlikud, juba väga varases eas, nad ei ole veel kooligi jõudnud, kui nad kasutavad vanemate nutiseadmeid ja arvuteid, pigem mis meie Progetiigri eesmärk on, on olnud see, et anda sellele laste arvutikasutusele selline sisukam mõõde, et kui nad kõik esimesena puutuvad kokku arvutimängudega, siis väga lihtne on näidata lapsele, kuidas sa võid olla tegelikult ise selle arvutimängu looja ja juba esimese klassi lapsed tõesti puutuvad kokku selliste arvutiprogrammidega, kus neil on võimalik oma arvutimäng luua. Ja, ja see on kõige lihtsam moodus neid selle ju tuua.
Aga mis Praegu Tiigri nii-öelda statistilised numbrid praegu on, et palju koolidest kasutab, palju lapsi juba on programmis?
Kui me alustasime piloteerimisega, tähendab seda, et meie eelmise aasta eesmärk oli valmis saada kõigile kooliastmetel, ehk siis esimesest kuni kaheteistkümnenda klassini õppematerjalid esialgsed, mida õpetajatele kätte jagada ja, ja hakata neid piloteerima, siis see eesmärk sai teadetud eelmise aasta detsembris ja jaanuarist me kutsusime ülesse koole vabatahtlikult, lööma kaasa nende materjalide kasutamises ja me saime... pilootprojekti üle kahekümne Eesti kooli väga erinevatest Eesti piirkondadest, tegemist on sinu otseses mõttes nagu maakoolide väga pisikeste koolidega ja samas me algatasime ka õpetajakoolituskursused esimesest neljanda klassini klassiõpetajatele, kes põhimõtteliselt on programmeerimises sama kaugel kui noh, maakuust põhimõtteliselt. Et, et nendele seda teemat tutvustada ja, ja sinna täituvus oli paari päevaga, said need grupid täis, me koolitasime üle saja klassiõpetaja ka juba selle poolaastaga, ütleme siis ära. Et huvi on olnud väga suur ja kui me tegime kevadel statistikat või sellist tagasisideküsitlust ka nende õpetajate seas ja õpilaste seas, kes programmis osalesonud on, Siis nad kõik on nagu öelnud, et just see on see, mida me oleme oodanud, et materjalide kohta ei tulnud ühtegi kriitikat, et teema oleks kas raske või õpilastele arusaamatu ja õpilased on ka olnud väga nagu tänuväär, tänulikud selle eest.
See on jah, kusjuures huvitav, et naisprogrammeerijate osakaal kõigist programmeerijatest Eestist kindlasti, ma arvan, et jääb alla kümne, viieteist protsendi, aga aga ei tule, ei tohiks nagu ära unustada, et, et IT-inseneeria ei ole ainult programmeerimine, et seal on palju muid ametipositsioone, alates disainist, lõpetades kasutaja mugavuse, kasutaja loogika, ja kogu analüütikaga, ehk siis siin on väga palju selliseid positsioone, mis on just täpselt nagu nii-öelda just naiselikule silmale või, või, või, või käele nagu, nagu, nagu vajalikud, eks, et... Ja
kui me vaatame tehnoloogiat kodus, eks ole, siis, siis enamust sellest ju kasutab naisterahvas. Et noh, mina just öeldes juba hiljuti alles nelikümmend ja, ja alles hiljuti õppisin programme panema selle keerulise seadma peale, mis riideid peseb, et noh...
Aga kodutehnikast rääkides pigem kas lapsed ei ole mitte need, kes õpetavad pulte kasutama, et kui on vaja mingisugune uus programm sisse panna ja, ja erinevaid seadmeid juhtida, siis nende see loogika on täpselt see, mis lähebki sinna täpselt paika?
See on väga huvitav ettepanek, et aga ma arvan, et teades juba tegelikult esimese, teise klassi lapsed õpivad seda ja nad tulevad kooli, seal toongi näide, et nad on varem mänginud oma tahvel arvutites või kus iganes, mingeid huvitavaid mänge. Järsku ta on klassiruumis arvutitunnis ja ta peab õppima Powerpointi, te ei saa aru, milleks seda kõike vaja on, eks ju. Aga kui järgmistel kooliaastatel on tal just vajagi ennast esitada selle sama vahendi kaudu, siis. Ma arvan, et on mõistlik teha ütleme esimeses, teises kooliastmes see Powerpoint ja Word selgeks, ja siis liigume juba programmeerimise, kodulehtede tegemise äppide juurde edasi põhikooli teises astmes. Et eesti keele tund ja teades eesti keele nagu kasutatavuse väiksust ja kõike, siis ma arvan, et eesti keel on väga püha, et, et sinna võib-olla ma isiklikult seda Wordi õppimist juurde ei, ei lisaks praegu.
Ja see on kogu kooli üldise taristu küsimus ka, et me kasutame ju asju ökonoomselt, eks ju, ressursse ka, et kui me praegu vaatame nende huviringide toimimise põhimõtet, siis enamasti nad toimivad nende samade seadmete baasil, mis on kool soetanud endale juba varasemalt, ehk siis sa saad kaks üheselt, sa pakud ainetundi ja tegelikult lisaks huvitatule, huvitatud lastele veel pärast tundi pikema koolipäeva, eks ju, nende samade seadmetega.
Jah, me eelmises plokis lõpetasime, jõudsime infrastruktuurini või selleni, et mis on siis see masinavärk, mida täna koolid kasutavad, saavad, mis on need võrgud, mida nad kasutavad, ja iseenesest on tegemist suure probleemiga, sest Tiigrihüpe on eelmi, varasemalt poole Restorega aidanud, aga ütleme nii, et nii mõnelgi koolil on, on, on see ikka väga vana ja iganenud, et täna on arutelul koostöös ITL-iga, et, et kuidas ikkagi leida Eesti haridussüsteemile selline äriliselt põhjendatud mudel, et koolid saaksid olla kindlad, et nende riistvarapark iga kolme, nelja, võib-olla viie aasta ainult uueneb, eks, et harjastades täna nagu suuremad nii-öelda arvutite tarbijad, on läinud nii-öelda rendimudelile üle, kus pärast igat kolm aastat vahetatakse arvutid välja, siis selle asemel, et need noh, nii-öelda kolmeaastased vanused arvutid, mis ütleme, koolide jaoks on veel vägagi pädevad, et, et selle asemel, et neid saata kuskile Eestist väljaspoole kui Aafrikasse, et miks mitte nagu tõesti äriliselt motiveeritud programm teha Eesti koolide jaoks, et kui tõsine väga muidu on see nii-öelda infrastruktuuri reaalne probleem?
Aga tehnika vahetamine, kas tehnika, mis täna koolide kasutuses on, et kas see on alati kasutuses või, või on, on ka seal probleeme?
No ma oskan rääkida, mis on huvitegevuses kasutuses, et ega alati ei ole küll, et kui ühel aastal tehakse robootikaringi ja järgmine aasta õpetajat ei ole, siis need robotid tegelikult ju kõik seisavad ja LEGO. Et minu arust oleks väga mõistlik pakkuda neid teisele koolile või huviringile, kas rendile või tasuta kasutamiseks.
Kui me räägime kunstmurust, siis igal koolil on ikkagi väljak, kus lapsed sporti teevad, et paraku seesama huviring või spordiring kasutab sedasama muru, et lapsed ei pea seda enam järgnevalt kinni maksma, huviharidusega, robotitega on ikka nii, et, et kooli neid reeglina ei ole. Ja nad tuleb soetada, ja neid tuleb uuendada ja neid tuleb andureid juurde osta ja siis tuleb veel uuem mudel, millega see põistel, sest vanaga enam ei saa, et paraku on see jah, kallis lõbu.
Ei no täpselt, et minu jaoks ei ole, seade ei ole nagu eesmärk, et noh, mis, mis on meie seadmete kasutamise eesmärk, on see, et meil lapsed ikkagi targemaks saaksid, mitte nii, et meil lapsed on kõik mingisuguste tehniliste vahenditega ülekoormatud ja sinna alla maetud. Et absoluutselt mitte ja, ja ma arvan, Eesti probleem on see, et meie turg, kui me räägime turust ja digiõppematerjalide loomisest, on liiga väike. Et kuidas on siiamaani ka, ütleme siis niimoodi, et kaasaegsed digitaalsed õppemaaterjad siia jõudnud, on me, nii, et me oleme eestindanud siis mujal maailmas looduid. Ja need on siin kasutusse võetud kas tervikuna või mingite osade kaupa on tõlgitud, neid ja nii edasi. Aga Eesti arendajate poolt spetsiaalset loomine on väga, väga kallis lõbu, samas see, see on tehtud Eesti spetsialistide poolt, Eesti õpetajaid ja kooliinimisi kaasates. Ja, ja meie õppekava eripärasid arvestades, sest me ei saa võtta teiste riikide materjali üks-ühele üle. See on küll väga lihtne vaadata ringi maailmas, vaadata, mis BBC on kokku kirjutanud ja teinud või, või kes iganes, kes on kuulsad tegijad, aga kas ei ole võimalik üks-ühele rakendada siin, et me peame seda kohalikku olu nagu arvestama ja... Ja aga Eestis ma juba näen ja see on minu jaoks ka üllatus olnud, et Eesti kirjastused on liikumas selles suunas, nad tõesti, nad ei, ei pane oma loodud paberõpikuid PDF-i, vaid nad on loonud juba väga, väga heal tasemel ja juba teistest riikidest tunnustust saanud õppematerjal, näiteks Avital on üks geograafiamaterjal, mida ma isiklikult olen näinud. Ja, ja see tõesti, see üllatas mind sisu poolest.
Õpetajaid, ma arvan, Eestis ei ole vaja kaasa vedada, nad on tegelikult tublid, et vaadates õpetajate, Eesti õpetajate nagu vanuselist jaotust, siis suurema osalangemist gruppi kuskil nelikümmend viis pluss, aga vaatamas, vaatamata sellele on Euroopa statistikaga võrreldes nad väga heal kohal, ütleme siis, infotehnoloogia kasutamisel õppetöös, viimaste andmete järgi minu arvates oli see kuskil viiskümmend neli protsenti Eesti õpetajatest kasutab regulaarselt. Nii et ma arvan, et see tulemus on päris hea, me võime arvestada kuskil kümne, viieteist protsendiga, kes kunagi niikuinii ei hakka seda kasutama. Ehk siis kaasavädamist ei ole, mis teha on, on see, et on pidevalt vaja õpetajate teadmisi täiendada ja tegelikult, mis on võib-olla väiksemat sorti probleem, on see, et need noored inimesed, kes lähevad, õpetajaks ülikooli õppima. Et ka nende, nende baasõpingutes, õpetajaõpingutes oleks see IKT teema nagu sellisel moel sees, mis võimaldab juba kohe tal esimest aastat koolipingis olles või mitte pingis, vaid siis pigem klassi ees olles, neid kasutama hakata, mitte ta ei peaks tulema siis eraldi, minema eraldi koolitusele, selleks et siis seda oskust omandada.
Ma tean, et pakutakse ka õpetajatele kursusi või nutiseadmete kasutamise kursused, ma arvan, see oli kutsõppe raames
No see on nende enda kasutamiseks, aga just, et seda, et, et tekiks metoodik, kuidas...
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]