AI_pealkiri: ACTA kaubandusleppe mõjud ja internetikasutajate õiguste harta vajalikkus Eestis

Ma usun, et inimeste põhiõigused, mis on inimõiguste ülddeklaratsioonis Eesti Vabariigi põhiseaduses, ega need ei muutu iseenesest kuhugi. Aga, aga ma tõmbaksin siin väikese paralleeli sellega, mida Richard Falkhinje teisipäevasel, vabandust, kolmapäevasel, ütles, et internet on muutunud nii oluliseks osaks meie kõigi elust, et internetiga seotud vabadus, vabadus pääseda ligi turvaliselt ja turvalisele internetile, on muutunud iseenesest üheks oluliseks vabaduseks samaväärselt nende vabadustega, mida Me interneti kasutades teostame.

Selle algatus tekkis niimoodi, et me vaatasime sellist pung- ja taktadiskussiooni ja, ja loomulikult see oli üks niisugune tihe nädal, kaotasid kõigiga seda, küll üksi, küll hulgakaupa. Siis tundus, et selles vaidluses, et kas aktat on vaja, jah, ei, et see on kuidagi nagu väga lihtsustatud. Et tegelikult seal on mitu alamteemat, et üks, mis puudutab seda, et kuidas me võitleme privaatluse ja võltsimise vastu, mis on see lepingu pealkiri. Teine teema võib-olla, kuidas internetivabadused ja mis on üldse interneti kasutajate õigused Eestis ja, ja Euroopas ja üldse maailmas. Ja kolmas teema, mis on nende kokkupuutepunkt, mis on siis puutunud auto ja õigused internetis või digitaalselt liikuvate, liikuvate teoste puhul. Ja üks asi, mis silma torkas, oli see, et kõik nii ACTA pooldajad kui vastased ütlesid nagu ühest suust, et. Et interneti kasutatud õigused on pühad ja, ja neid ei puutu, et ACTA-ga või ilma, et need peavad olema kaitstud. Aga samal ajal ei olnud nagu ühtegi sihukest head tugipunkti, kus. See tundub, tundus, et on asi, asjas konsensus, aga samas ei olnud ühtegi kohta, kus saaks nagu öelda, et vot need on need õigused, mis on meie jaoks pühade puustumatud. Ja siis me lihtsalt otsustame, et paneks arustuseks need kirja, et kui kõik nendega nagu nõus on mõlemalt poolt rinde juhtud, et siis võib-olla üks nagu sihuke pinge kole maas, saab aktsept nagu rahulikumalt edasi arutada.

Oi, sellega on juba praegu väga palju toimunud, et need üksteist punkti, mis me lauale panime, Kogusid esimese paari tööpäevaga kuuskümmend midagi kommentaari ja nüüd me oleme isegi läbi heksaldanud selle, selle esimese kommentaaride laine ja sealsamas Praxise mõttehommiku lehel on ka üks vahekokkuvõte üleval. Ehk siis tegelikult üheteistkümnest punktist on saanud juba kaksteist, nii mõnigi punkt on saanud ühe lause juurde, nii mõnigi punkt on saanud küsimärke juurde ja, ja ma arvan, et seal niisuguseks diskussiooniks on veel ruumi küll ja, ja Praxis veab kindlasti seda edasi veel, aga. Isegi võib-olla selle esimese drafti või esimese mustandi koostamisel olid mõned asjad, milleni me jõudsime nagu. Eriti Linnari ja Marteni vahvusvaheliste samalaadsete lepingute või, või hartade koostamise kogemusest lähtudes. Et me otsime selle teema hästi kasutaja ja inimese ja väärtuskeskse. Et tihtipeale igasugused, kui vaadata internetis ringi, igasugused varasemad, et sõnastada niisuguseid universaalseid internetikasutaja vabadusi ja kohustusi, jooksevad liiva selle peale, et siin hakkavad sisse tungima tehnilised teemad. Et noh, öeldakse ühest küljest, et Kõigil on õigus vabalt rääkida ja järgmises punktis hakatakse rääkima sellest, et lähtekoht on vaba või mitte või, või patentidest või tehnoloogilistest standarditest. Et kipub olema, et siis need diskussioonid lähevad väga tehniliseks ja võib-olla meie, meie soov oli arutada seda inimese seisukohta, mida, diskussioon, kus võiksid osaleda kõik ühiskonna liikmed, sõltumata sellest, kas need on IT-spetsialistid või mitte.

No üks samm kohe aga, et, et kui kõik ACTA ülevaidlejad ütlevad, et internetikasutajatel peab olema sõnavabadus ja muud õigused, siis noh... Poleks siis sellegi kirja, et, et noh, võib-olla sellise kodanikualgatuse kohta oleks nagu palju, oodavalt see detailides lahendab ära kõik internetiga seotud nüansid. Juhul, kui, kui, kui selline dokument nüüd jõuab sellise faasi, et riik võiks seda kuidagi üle võtta, teha sellest kas seaduse või. Akta ratifitseerimise prambula ja mis variant on arutatud või Eesti võiks seda välja pakkuda teistele välispartneritele, juhul kui, kui sellistes põhimõtetes kokku lepitakse, siis ma arvan, et igasugused. Tehnilised detailid ja standardid ja protokollid ja, ja nüansid ka näiteks, mis puudutab seda hetkel kuuma autoriõigusteemat. Võiks siis olla need asjad, mis lahendatakse vastavate seadusaktide ja õigusaktidega nagu. Niimoodi, et nad kasutavad seda internetikasutajate õigust, see deklaratsiooni nagu vundamendina, mitte et see deklaratsioon ise peaks kõigile vastama. Siis see häda on ka, et noh, et praegu kaheteist punktiline selline dokument või mõttepaber, nagu me teda kutsume, mis isegi Arta tundus, ta on kõige suurema nimi. Et see mõttepaber on ikkagi sellisel läbinõitav kujul, et. Et sa võid võtta sõbrale kohvikus, panna sulle ühe lehe ette ja te saate sellest veerand kuid rääkida, et juba viiekümne leheküljise aktaga, isegi kui ta on ümmargune, on nagu oluliselt raskem nagu tegelikult laiat ühiskonda kaasata neid arutamisse.

Hetkel on seis siis selline, esimene laine kommentaar on, ootame järgmist. Alguses seda meie siis pakkusime, et vabariigi aastapäevaks ilus kuupäev, mis tol hetkel oli niisugune enam-vähem kaks nädalat aega inimestelt kommentaare koguda. Kohe, kui me sellega välja läksime, siis, siis teatas välisministeerium, et ta tervitab seda ITL veel teisi organisatsioone, et ma kujutan ette, et kui selline. Kahe nädala töö on läbi tehtud, Praxis on ka siis asjaohiliselt korjavad füüsiliselt kokku kutsuda ja vaadata see, see paber läbi, et siis jagada nendele organisatsioonidele, kes on öelnud, et see on väga tore algatus. Andrei, ma arvan, et sa võid ka riigikogule näidata seda ja, ja, ja siis. Ehk siis peavad seadusandjad ja, ja portfellitud esindajad vaatama, mis on kõige parem juriidiline volüüm, et, et seda häält siis kasutusele võtta.

Mõnes mõttes on alati selliste juttude jaoks õige aeg. Võib-olla hetkel on ta mõnevõrra õigem, sellepärast et, et nüüd on nagu mõni, mõni miljard inimest internetis, keda, keda need asjad puudutavad ja kas või vaadata need noh, kui sa mainid e-demokraatiat, et võib-olla. Selle teema üle mõtlemine täna või enne igasuguseid araabia revolutsioone näiteks on ka maailmas nagu vähe erineva levikuga tegevus. Ehk siis, et ma usun, et kindlasti, kui, kui ajaloos tuhat kuskil use, neti, newsgroupides vaadata, et ma ei imestaks, kui näiteks üheksakümnendate alguses oleks olnud interneti kasutajate õigustest juttu, aga tol hetkel oli see sihukese. Tuhande või mõnesaja tuhande esimese interneti kasutaja vaheline väike lõbu, aga täna me räägime ikkagi millestki, mis, mis tegelikult ka jookseb läbi kogu ühiskonna, et. Et kunagi pole liiga väga, kunagi pole liiga hilja, et, et ma arvan, et kui inimesed hakkaks viie aasta pärast seda arutama, siis võib-olla oleks mõned probleemid sügavamad, mida nad lahendavad, veavad ja, ja osa ka sihukesi uusi probleeme või lahendusi, millest me täna ei oska midagi arvata, et ma arvan, et kui me täna mingis asjast kokkule jõuame, siis see peab olema elav asi ja, ja hakkab ka ajas muutuma.

Tere, Urmas. Tere, tere. Meil siin oli juttu interneti kasutajate õiguste ja vabaduste hartast, Sten Tamkivi seda lühidalt ka kommenteeris, mis on sinu arvamus sellest dokumendist?

Põhiseadus on selle dokumendi nimi ilmselt, aga aga ma selles mõttes olen nõus sellega, et, et, et siduda ei tasu, sellepärast et noh, isegi kui akte ratsifitseeritakse Eestis, siis tegelikult ma Isiklikult usun, et see on vaid esimene samm ja neid taktisid tuleb nagu veel ja veel ja siis on ju tore, kui meil on eraldi, eraldi deklaratsioon, kus noh, mida saaks nagu taskust välja võtta ja öelda, et meil on siin kõik kirjas ju, et milleks ja neid uusi katseid. Aga mis sa arvad nagu sellest deklaratsiooni nii-öelda ütleme, siis sellest sihist, et, et seda püüavad, noh, autorid püüavad niimoodi hästi üldsõnaliselt ja nad püüavad seda riske vältida, mis on seotud konkreetsusega, et kas, kas sulle ei tundu, et võib-olla mida vähem konkreetsust, seda, seda nagu vähem on ka selle dokumendi kasutegur?

Ei, aga need regioonid on alati, see ongi see point, et see on Eesti seadusandluses ka täna, karistusseadustikus on olemas punkt, mis keelab sul kõrvaldada tehnilisi kaitsemeetmeid ka regiooni tõkke näol. See on Eesti seadusandlus juba olemas, sest see on olnud üks traditsioon ja see on niimoodi edasi elanud. Aga nüüd, kuna see ACTA on tulnud, noh siis on paljud neist punktidest järsku ujunud päevakorda, mille peale ei mõeldudki. Aga seal, selles punktis ma leian tõesti, et seadusandlus ja, ja see. Sektor või tööstus, kes sellega tegelevad, need, need, need ei ole üksteist väga aru saanud ja, ja, ja mina ka ei ole aru saanud. Ega ma tunnistan seda ka hea meelega. Sama, asi on surutud sisse ju arvutitesse, oli veel ju mitte väga ammu, et said viis korda muuta seda regiooni arvutis ja siis ta läks lukku selle viimase peal, mis sa kasutasid. Tõenäoliselt on täna või nii. No ka täiesti jabur minu meelest, sa sõidad arvutiga ühest maailma otsast teise. No mis asi on siis, kui sa tahad Jaapanis vaadata mingit DVD-d, mis sa ostad, no miks sa ei või seda teha ja pärast tulla tagasi koju ja vaadata noh, mingi teise regiooni, see, see on nii rumal, rumal mõtlemine minu meelest.

Indrek Tarandi ettepanek poliitiliselt malelaualt poliitilisse pokkerilaua taha siirduda on kahtlemata intrigeeriv, aga nagu ta ka ise mainis, see võib kaasa tuua... teatavaid telefonikõnesid, olgu siis Tokyost või, või Washingtonist, mida võib-olla ei, ei taheta väga vastu võtta praegu ja noh, mina ei julge olla täna päris... kindel ei selles, et meil leidub inimene, kes vabatahtlikult võtab selle pastaka ja läheb sellele paberile alla kirjutama, ega ka sajaprotsendilist kindlustunnet mul ei ole selle suhtes, et mis siis täpselt ikkagi Riigikogus juhtub. Mulle täna tundub, et see ootamissta, taktika vähemasti, vähemasti kuni Euroopa Kohtu seisukoht on kujunenud võib-olla, võib-olla mõistlikuma. Nüüd, mis mulle Valdo Randpere, keda, seisukoha juures, kellega me oleme varemgi kirglikult vaielnud, mis mulle meeldis, on see, et, et ka Valdo on lõpuks näinud seda, et meie praegune autoriõiguse regulatsioon tervikuna ei ole ikka päris, päris mõistlik, ta on näiteks ka nüüd seesama regiooni piirangute kohta kasutanud väljendit vale mõtlemine, noh, mina ütleksin lihtsalt absurd, aga, aga inimesed kasutavad erinevaid väljendeid, pole midagi. Nüüd, mis, mis puutub Valdo sissejuhatavasse argumenti, et Dagda on lõppkokkuvõttes ikkagi võltsimisvastane, kaubandusleping, mis natukene puudutab ka internetis toimuvat ja ehk, ehk üht-teist muud, siis siin minu arust ongi selle konkreetselt ACTA põhiline probleem, et, et me ei saa, nagu mu kadunud füüsikaõpetaja ütles, et me ei saa liita kokku prügikaste ja jalgrattaid. Sest nad on erinevad dimensioonid. Ja samamoodi me ei saa leida ühte mõistlikku regulatsiooni kõigi maailma murede lahendamiseks. Et ACTA tuleb sellisel kujul tagasi lükata, võtta, istuda rahulikult uuesti maha, jagada teemade kaupa ära ja reguleerida eraldi võltsimine, eraldi internetis toimuv, eraldi täiesti omaette teemana ravimite küsimus. Kus kahjukannatajateks ei ole mitte ainult õiguste omanikud nagu ülejäänud juhtudel, vaid ennekõike need patsiendid, kes võivad oma elu ja tervisega riskida.