Mitte ainult seda, ma tahan öelda, et üldse noh, masinaid sobib meile ka on ju, kui sa vaatad tudengivormelit, eks me oleme sellega maailma tipus. Kui sa vaatad meie olümpiaadide tegijaid maailma tipus, eks, et selles mõttes meil ei ole midagi häbeneda, et hariduskokkuvõttes on ju hea ja küsimus ongi, et kas sul on andmeanalüüsi oskused, kas sul on seadmega suhtlemise ehk siis programmeerimise oskused, on ju. Ja kuidas sa oskad neid oskusi ära kasutada selleks, et ükskõik, mis erialuse lõpuks nagu, nagu valid, see ei pea olema progemine, kõigist ei saa progejaid, eks, aga, aga see kokkuvõttes annab sulle ikkagi nagu konkurentsieelise ja võimaluse globaalsel turul nagu võistelda. Ehk siis see on see, mida me kokkuvõttes tahame, sest me teame seda, et noh, arvestades, kui globaalne poliitik jääb, nagu ta on praegu, on ju, siis nagu tootmist kui sellist on Eestisse väga kajalist tuua.
riided. Jah, täiesti tegemist on tehnoloogiaga. See, mismoodi käib uue moe planeerimine. Läbimüügi ennustamine, mis tüüpi kleit peaks olema, kui palju see tüüp või teine tüüp nagu võiks müüa. Kasutatakse ainult nagu AI mudeleid ja tootmine kui selline on kuskil outsource'itud kurat teab kuhu Eestist ära, on ju. Aga, aga noh, ütleme nii, et noh, võiks ju mõelda, et noh, et moe loomine ja, ja rõiva brändide tegemine edasi, et see on nagu midagi. Nii-öelda käekatsutavat, aga, aga ei ole, see on ka tehnoloogia täna, et meil on noh, ja seda teevad targad eesti naised, on ju, et. Et mina väga innustan seda, et me anname ikkagi lastele väga tugevad kriitilise mõtlemise oskused, tehnoloogiaga esitlemise oskused, inseneeria oskused. Ja, ja sealt on tulevik, see noh, iseenesest inseneeriga meil kokkuvõttes on väga kehvasti. Üks mõõdupuu, millega me saame mõõta seda, on rakett kuuskümmend üheksa. Kõik vaatate seda saadet, imetlete neid tarku lapsi, nad on ka targad. Aga viimasel kolmel aastal inseneeriaülesannetel pole noh ajal meet'i. On see hakkama, ehk siis vanasti nelikümmend viis minutit pidid ära tegema lahenduse, nüüd on kaks tundi. Me nüüdame vahepeal kaamerad välja, sellepärast pole midagi filmida, noh. Istuvad seal omal õnnetult oma laua taga ja siis pärast kümmet vihjet hakkab midagi tulema, on ju, et noh, et, et selles mõttes, et inseneeria ja probleemi lahendamise oskus tehnoloogia abil on läinud kehvemaks. Ja tänane haridussüsteem seda kindlasti ei toeta, võiks palju rohkem toetada. Jah, meil, ma ütlen liiga, meil on koole, kes tegelikult saavad, noh, kellel on see nii-öelda. Igapäevakoolijärvel sisse põimitud, eks neid koole on, noh, kas siin omas Viimsis, kui me praegu lindistame seda, eks on ju. Viimsi kool on väga edukas näide selle koha pealt, aga nüüd on veel. Et aga see peaks olema laus, see peaks olema valdav. Ja noh, ma saan aru, et haridusministeerium on ette ka kirjutanud mingid reeglid, aga vabandusi, miks seda teha ei saa, on, on rohkem kui, kui küll aga.
lihtne põhjus, sellepärast enne arvuteid tulekut, keegi pidi ju arvutama, noh, haale, kui sul oli näiteks vaja teha sada kilomeetrit raudteed, noh, palju terast läheb, mitu liibrit on vaja, on ju, kui palju kruus on vaja ja keeg Ja selle tuim paberil töö põhimõtteliselt olin ju lolli kandlega või mis iganes aparaat sul oli selleks, olin. Ja seal kasutati hästi palju naisi ja isegi veel kuuendate keskpaigas kirjutasid üks arvutilooja. Kirjutas Timesis suure artikli, et, et tegelikult progemine on naiste amet, sellepärast et see vajab täpsust ja püsivust. Tuli välja, et kuuekümnendad muutusid HR-i ehk siis personalipoliitikapraktikad USA-s ehk siis hakati testid alusel võtma inimesi tööle. Ja see muutis inseneeria või ühesõnaga tarkvarainseneeria muutis meesteametiks.
tänase, tänapäeva inseneeriaülesanne on teistmoodi, ma toon sulle näiteid, mis mul tänapäeva inseneeriaülesanne on. Ülesanne on selline, et sul on kassi keskel kast ja see kast iseloomustab metsa. Ja nüüd on sul droon ja sa istud oma baarilisega kuskil klassi nurgas ja sinu ülesanne on, et drooni peale käib sadul, sadule peale käib pingpongipall. See pingpongipall on vaktsiin ja nüüd on vaja metsa viia rebasele vaktsiini. Ja nüüd sa pead progema selle drooni, tõusma õhku klassi nurgast, sõitma klassi, lendama klassi keskele, tegema niisuguse flipi, mille peale pall kukub kasti, tulema tagasi ja maanduma. Ja see on üks tund. Saada see droon lendama, saadeldud õigesti nagu kõigil kaugusele, maanduma enam-vähem samasse kohta, kus ta startis, täpselt samaks kunagi ei saagi, on ju, seal on hästi palju muutaid, noh, valgus ja kõik peegeldused ja nii edasi, on ju. Aga ühesõnaga, see on ja vot see nüüd on nagu äge tund ja see on progemine, kus sa näpuga pead ja noh, alguses pusid niisama, kui hakkama ei saa, siis noh, kokkuvõttes on alati olemas, starti spikker ka, on ju, et noh, et vaadata spikkeri, kui muud moodi ei tule, eks, aga, aga see ei vaja inseneeriharidust, et sihukest tundi Ja see on äge, sa mängid koos lastega, on ju, et noh, vaadake sedasama, mis värvi on, majandus tegi just selle kohta saadet, on näha, kuidas õpetaja koos lastega joodab leedelampi nii-öelda ühendusi, on ju, noh. Sa saad teha nagu jumala ägedaid asju, need tunnid ongi täna, täna pole ägedaks tehtud, et see ei ole enam nii nüri, kui no mina ütlen ausalt, näiteks gümnaasiumi progemine on täna nüri. Kas see on neil veel korrast ära Eestis näiteks, on vaja korda teha, et, et selles mõttes on sul õigus, aga need põhikooli inseneeriatunnid üli, üliägedad pluss. Sa saad kogu kola, noh, tellid endale sõna ots mõttes nagu sisse, et sa ei pea nagu ostma koolile, vaid, vaid sa oledki üks sellest nii-öelda ketist, kes kasutab siis sedasama kola, mida teine kool kasutab. Kuule, aga
mis tähendas nagu seda, et need ülesanded, mis meile andsid, ei saanud olla erilised numbrimahukad, sellepärast, et muidu läheks tund väga aeglaseks ja üldse nagu võime ülesand läbi lahendada. Ma alati võrdlen seda nii-öelda, mina näiteks olen kõik maletrennis ja maletrennis on üks osa, on see, et antakse ülesanded. Perfokaartide peal vaatad seda nagu ülesannet ja nuputad selle, siis sa lähed ja pakud juhendajale oma seda. Lahendust nii-öelda. Lahendust on ju, ei vale on ju ja siis lähed tagasi jälle nuputad, kujuda ette, see on tohutult taeline versus see, et sa näiteks tänapäeval just.com'is lased nagu. Minuti jooksul nagu proovida tõesti läbi nagu ütleme, ma ei tea, kümmekond ülesannet on ju, ehk siis see, see võime observ, absorbeerida, läbi testida, noh, oluliselt kõrgem, on ju. Ehk siis see oli esimene mureng, mis me tegime sinuga läbi. Teist murengut, ma arvan, me koolis sinuga väga pole isegi jõudnud veel sellepärast, et alles siis arvutid tulid, noh, ma mõtlen, et mina läksin gümnaasiumisse üheksakümmend neli. Et noh, see oli jah, et, et siis üheksakümmend seitse lõpetasin, et me natuke näpuotsaselt nagu nägime internetti, aga ma mäletan, et Reffneris oli kõik lapsed pidid tegema kodulehekülje. Ehk siis aastal üheksakümmend neli, kui üheksakümmend Reffnerist ja tegid kodulehekülje. Maailmas oli kokku üldse nelikümmend tuhat kodulehekülge, onju. Mingi siga, suur protsent oli neid koduleheküljel eestlaste omasid, onju. Et aga me oleme, noh meil nagu jäi see internet nagu kasutamata versus nagu täna ütleme, võtame paar aastat tagasi ilma interneti laps on konkurentsist väljas, oleme nõus, on ju. Ehk siis me oleme nagu kahte murangut põhimõtteliselt näinud ja me teame seda, et sa pead sellega nii-öelda kaasa jooksma ja mis juhtunud on, ongi nagu see, et tänu sellele, et on tulnud internet. Näiteks, õpetaja sai hakata andma raskemaid ülesandeid, noh ala, referaadi koostamine muutus täitsa nagu igapäevaseks kodutööks, mis vanasti oli võimatu, ühe referaadi tegemine, mis asja, raamatukogus laseb mööda neid kuradi erinevaid. Ühe referaadi tegemine nagu noh, ühes aines ühe õppeaasta jooksul, vaata et maks. Nüüd on see, et noh, nädalas on vaja kolm tükki vorpida, on ju, kusjuures noh, nüüd veel chat GPT-ga tekib üldse küsimus, et noh, et kas seda tüüpi ülesanded mõtted anda, eks, kui mina tahan oma jutuga jõuda, on see, et iga kord tehnoloogia arenguga, mis juhtub, on see, et me saame anda lastele keerulisemaid ülesandeid.
Aga saad aru, meil on täna isiklikult võimelised andma ka sellist ülesannet, näiteks meil oli siin tohutu suur energiadebatt, et noh, et ta oleks, meil on vaja meretuuliku või mitte, on ju. See on iseenesest üksteist, kaksteist klassi paras Matemaatikas, arvutage välja, et kui tulevad selliste parameetritega meretuulepargid, makstakse selliseid rohetoetusi ja keskmise majapidamise energiatarve on see, et kui palju kuuine elektriarve tõuseb. Saad aru, noh, jällegi, mis on nagu ülesanne, noh, sa ei peagi rohkem andma, sellepärast et data on kõik olemas, võta, võta oma chat GPT-d, kasuta, mis tahad.
Mulle tundub, et, et me, meie silme ja ninade all käib selle AI-ga mingisugune hoopis teistmoodi vaikne revolutsioon, mida me ei näe. Ja see käib koolis, kus kõik õpilased lähevad koju ja noh, teevad sellega midagi, on ju. Ja ma arvan, et see käib ka töökohtadelt, kui sa lähed mingi ettevõtte juhi juurde ja küsid, et noh, mis teie AI-poliitika on, et kas te kasutate, on ju, siis ta noh, võib tõenäoliselt öelda, et ei, et me ei ole. Ei kasuta, on ju, meil ei ole midagi. Ja siis, kui sa lähed nagu päriselt töötajate juurde, siis selgub, et käib mühisev kasutamine, lihtsalt kellelegi ei räägita sellest. Et noh, on selline rohujuuretasandi või nagu sardiinialune meeletu kasutamine, see peab käima, sest see on nii lihtne ja see teeb nii paljude inimeste, koolilaste ja töötajate ja kelle iganes lapsevanemate elu nii palju lihtsamaks, on ju. Et, et ma arvan, et see tegevus niikuinii käib ja, ja, ja sealt võib tulla sellist nagu mõnusat rohujuuretasandi. Innovatsiooni, mida ei saagi ülevalt alla kehtestada, on ju, vaid, et need õpilased ja töötajad ise avastavad põhimõtteliselt iga päev veits chat'ides seal, et mis toimib, mis ei toimi. Ja, ja organisatsiooni ülesanne nüüd oleks tõenäoliselt noh, kehtestada mingi, mingi struktuur või mingi süsteem. Et sa tõmbad selle väikse, noh, MVP taseme nagu innovatsiooni nagu päriselt nagu tootmisesse või päriselt tooteks, et sulle tehakse tasuta arendustööd ja see kehtib koolis, õpilased teevad seda kogu aeg, on ju. Et, et ma arvan, et see kuidagi peaks selle mudeli nagu teistpidi tööle saama, et see jõuaks ülesse õpetajate ja lõpuks ma ei tea, kelleni.
Aga ühesõnaga, mina panen täna südamele ikkagi Eesti avaliku sektori inimestele ka, eriti majandusministeeriumis, et meil on ja jääb, peab olema põhifookuseks eksport. Ehk siis kes iganes täna eksporti teeb, kuidas neid paremini võimestada, kuidas neile anda teadmust juurde, mismoodi ma ei tea, AI palju rohkem eksporti teha. Kui juba keegi on eksporti tegema hakanud, siis kõike seda peaks kasutama, toitma, toetama, tehke veel rohkem, sest see on see, mis meie majanduses edasi viib ja. Välja arvatud
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]