Kuidas haridusala idufirma raha teenib?

Jah, muide, me ju just hiljuti pidasime Taaviga arvamust festivalil ja, ja, ja haridusminister Lina Kersnaga maha pooleteist tunnis ja isegi pikema debati tüdrukutest ja tehnoloogiaõppest koolis. Seda saab, ma arvan, et seda saab kusagilt järgi vaadata, et soovitan. See oli minu arvates väga huvitav ja väga mitmekülgine. Aga täna me räägime siis idufirmaga nimega Edumus. Edumus kaasas hiljuti raha, sada kaheksakümmend tuhat eurot ja laienevad siis on juba asjad käimas Ukrainas ja võib-olla jõuavad ka Usbekistani. Jaanika on hetkel Ukrainas, nii et tuleb Eesti-Ukraina haridus naisasutajate saade, palju teemasid koos. Maria, me anname sulle alguses sõna tutvustamaks, mis asi on edumus?

Aga sa ütlesid, et ainult meile Eesti numbrid, et kas peale Eesti on veel mingid nii-öelda küpsed turge või me oleme nüüd alles alustamas nende muude turgudega? Teistes plokis läheme, räägime seda asja juurde, et seda Ukraina ja Aserbaidžaani teemat, aga mõtlengi, et väljapool neid, neid kolme edumust ei ole.

No esiteks, ma ütleks, praegu on edumus ikkagi Eestis ja Ukrainas peamiselt ja teised turud on need, mida me väikest viisi arendame, aga kus sellest sügisest veel edumus õpetajaid koolidesse ei lähe. Et Ukrainas ma saan aru, et me oleme kaasanud juba üle viiekümne kooli ja üle kolmekümne õpetajaga on kokkulepped olemas, et nad. Nii-öelda Ukrainas koolidesse lähevad erinevaid aineid õpetama.

Aga ma ütlen, et teeme siia ikkagi pausi ära ja räägime järgmises plokis Ukrainast lähemalt.

Jaanik, Ukraina on kolmkümmend korda suurem kui Eesti. Jah, ühesõnaga, et, et kuidas nagu, kuidas läheb nii-öelda selles mõttes, ütleme, kuidas Ukrainal läheb, kuidas Ukraina haridussüsteemil läheb ja miks see edumus sinna Ukraina haridussüsteemini väga hästi sobib?

Jah, Ukraina on tõesti kolmkümmend kuus, nelikümmend miljonit inimest, aga kõik need mahud on ka vastavalt nagu suuremad koolid, näiteks kui Eestis oli üle viiesaja kooli, siis Ukrainas on üle viieteist tuhande kooli. Näiteks kui Eestis on mitu tuhat õpetajat, siis Ukrainas on nelisada nelikümmend tuhat õpetajat. Et nagu ikka suur turg, et ühelt poolt on nagu turg võib-olla vaesem kui Eesti, võib-olla natukene mingis arengus reformides on mahajäänud kui Eesti, eriti haridusreformis. Aga teises mõttes ikkagi tuu, turg on tohutult suur. Ja kui me räägime ükskõik mis valdkonnast, noh, haridusvaldkonnas muidugi, õpetajaid ei ole, palgad on madalad, ei taheta tulla kooli õpetama. Samal ajal, kui spetsialistid tahavad oma panuse anda, sest nad juba saavad tegeleda ka selliste, ütleme, pehmete tegevustega heas mõttes. Siis see on nagu ideaalne turg selles mõttes, et sul on kümneid tuhandeid õpetajaid puudu ja samal ajal sul on professionaalne, kes nagu tahavad oma panust anda riigi arengusse. Haridusreform on algamas Ukrainas, mis on umbes sama, mis meil oli paarkümmend aastat tagasi juba, mis tähendab, et uus kool ja kooliprogramme tuleb muuta ja tuleb kaasajastada. Õpetajate keskmised vanused on väga-väga, ütleme niimoodi palju kõrgemad kui Eestis, mis tähendab, et on vaja saada noort värsket verd peale. Ja just kõige selle nagu kontekstis on ka edumus täpselt see, mis nagu loogiliselt sobitub sinna. Kooli reformi pattern'isse, ehk siis toome ja kaasamajaline mehhanismid, kuidas saaks neid lahedaid professionaale koolidesse. Kus on neid tõesti vaja ja kust tõesti tahetakse, et see viiskümmend esimest, mis meil on. Seal on need koolid, me saime sisuliselt kolme-nelja kuuga. Et tegelikult see nagu maht ja kasv ja tempo kiireneb väga-väga, et see on selline esimene, et töötame välja materjalid, vaatame, kuidas käivitub, aga ma olen kindel, et järgmine aasta me räägime rohkem kui sadadest õpetajatest Ukraina pooled.

ütlengi, et selle küsimuse point oli tegelikult, et juhatale sisse, järgmine küsimus Jaanikale, et. Et noh, sina oled nüüd müünud seda seal Ukrainas, okei, koolides me saame aru, neil on probleem, neil on valu, eks nemad peavad lahenduse leidma. Ja kes iganes neile aidata saab, noh, ma ei tea, katsetame ära vähemalt on ju, et noh, igatahju ju ei tee, on ju. Et aga just see, et, et kuidas sa, Jaanik, oled müünud seda kõike nendele õpetajatele, samadele raketiteadlastele ja nii edasi, on ju, et. Et kui lihtsalt see nagu tuleb, et, et on ka, on, on nad siis nii-öelda noh, ongi see kodukohvikute entukas, on ju. Või on see ikkagi see, et nad saavad aru, et, et see on nagu tõsine väljakutse ja see on nagu noh, korralik panus ikkagi oma, omaenda riigi jaoks.

No vaata, ma arvan, et Ukrainas on natuke see teine olukord arusaamisest oma riigi jaoks. Et kuna tegelikult Ukrainas reformid ei lähe nii kiiresti kui Eestis. Siis paljud nagu mõtlevad, et aga mida mina saaks teha selleks, et riik areneks ja on valmis reaalselt seda oma energiat ja aega rohkem panustama. Ja kui meie arvame, et riik kõike peab, siis ukrainlased saavad aru nagu, et ei, et äkki saan mina ka vaikest teha, et tegelikult selline nagu. liikumine on, on palju-palju levinum kui Eestis. Et inimesed nagu peavad loomulikuks ja muidugi ma aitan, kui ma saan midagi teha. Ja see aitab nagu väga kaasa. Ja siis on meil teiselt poolt IT-spetsialistid, keda on kakssada viiskümmend tuhat, tohutu turg. Kes töötavad väga normaalsete palkadega, sellistega kaks tuhat viissada dollarit keskmiste palkadega. IT-firmades odavamas elukeskkonnas kui Eesti ja mõtled, et ma võiksin midagi teha oma riigi heaks, näiteks seda ma suudaks teha küll, et õpetada matemaatikat või õpetada inglise keelt või. Ja samamoodi on tegelikult ettevõtted, kus on selle. Kes ütlevad, et kuulge, et meil on siin raketifirma otseses mõttes, meil on vaja noori insenere, noore insenere tuleb kasvatada juba algusest peale, et juba natuke. Hilja, kui me hakkame ülikoolis näitama neile rakette, et äkki peaks seda pealekasvu nagu alustama juba palju varem ja mida me saame teha, me saame osaleda selles programmis ja pakkuda oma õpetajaid. Samamoodi erinevad, ütleme keemiatööstuses, metallitööstuses, et tegelikult siin on ühelt poolt nagu inimesed rohkem saavad aru, et nad peavad ja võiksid panustada ja teiselt poolt ettevõtted saavad aru, et, et see on ka maraton on ju, et sul on pikas perspektiivis huvitatud tööjõud, kes tahab sinuga töötada.

Aga mõtlengi, et iseenesest Ukraina praegu on nüüd, teie stardite ka põhimõtteliselt ju päris action'is esimesel septembril.

Jaanika, sina jäävad Ukraina poolt ka, et sa tahad öelda, et Ukraina koolid ka ei taha neid, häid õpetajaid siis või?

No esiteks, kõigepealt selle koolide tasustamise osas ma nagu täiendaksin, et näiteks meil on IT-ettevõtted, kes ütlevad, et okei, see läheb teile billable hoursse. Et, et te võite kinni, kirja panna oma raportisse, te töötasite selle ettevõtte heaks ja saate oma selle tunnitasu kätte, et, et ei jää ka millestki ilma või te ei tee nagu puhtalt tasuta, on ka selliseid case'e. Aga teiselt poolt muidugi noh, õpilased, õpilased tahavad tulla, aga õpetajad, alati on ju mingi ringkaitse, on ju, et alati on see haridussüsteem käinud niimoodi. Alati oled sa pidanud seal läbima pedagoogilise kõrgkooli, siis oled sa läbinud konkursid, siis direktor ütleb, et vot see on nüüd õige inimene, kes kuulub meie kooli. Et, et muidugi on selline vana nagu süsteemi vastupanu. Aga siin on ka väga tähtis nagu just selline poliitiline moment, et, et meil on tõesti nagu ma ei tea, linna, linna haridusametite juhid ja linnapead, kes ütlevad, et teate, et nüüd teeme uutmoodi, et me peame teie arvamusest lugu. Aga ei küsi seda mitte alati, et nüüd me katsetame sellist lähenemist, et, et miksime nagu uusi õpetajaid, vana õpetajaid, äkki te õpite üksteiselt isegi midagi. Ja selles mõttes on isegi Ukraina nagu selline mitte täiesti demokraatia väga hea kord, kus nagu julgetakse vahel vastu võtta katseid, mitte ei hakata pik Et okei, minu otsusega proovime.

Aga seda, kas Eestis, Eestis ja või Ukrainas on, on mingid hariduslikud nii-öelda nõuded nendele õpetajatele ka või kas nad saavadki tõesti minna ilma kõrg, ütleme sellise, selle ala kõrghariduseta ja hakata õpetama?

Nii, aga kui sa nüüd mõtlema hakkad, siis kui sul on kaup, mida sa müüd, on tasuta. Sa ise ei maksa selle eest midagi, eks, et sul on, paned Facebooki kuulutuse, saad seda tasuta seda kaupa. Nüüd sa müüd seda koolidele edasi, kes väga tahavad seda osta ja hind on fikseeritud ja mitte väga madal. Ja kusjuures need koolid, nagu Maria rääkis lausa noh, tegelikult ise üldse otsivad selle kauba üles ja, ja noh, lähevad vaatavad, et kas nad tahavad seda kaupa või ei taha. Et noh, Eesti on nagu väikeriik, aga tõesti Ukraina, ma ei tea, India, mis iganes, see, see ju võib täitsa äri moodi paistma.