Eesti tee rikkuse ja õnneni

Ma arvan, et Eesti selline. Üks asi, ma arvan, et mis me oleme teinud, on see, et me oleme võtnud maksimumi tarkvaraarist. Ehk siis tarkvaral on mitu sihukest huvitavat omadust, et nagu kui sa teed tarkvaratoote, siis selle järgmise miljoni kliendi marginaalne täiendav kulu on nullilähedane. Mis tähendab, et see sobib ideaalselt pisikestele tiimidele pisikesest riigist, kellel pole eriti raha. Ehk siis kaks bossi, kolm tüdrukut saavad toas mingi asja valmis progeda ja sellel on kümme miljonit kasutajate üle maailma ja ühtegi füüsilist asja liigutatud tehast ei olnud vaja ehitada ja nii edasi. Et see, see mudel töötab meil nagu, nagu. Ülihästi selles valdkonnas on kompetentsi, kuidas programmeerida, kuidas ehitada tiime, kuidas juhtida, kuidas turundada, kuidas tooteid välja mõelda, kuidas müüki organiseerida. Kõik need asjad on tekkinud kümne-viieteist aastaga. Ma arvan, et üks super huvitav väljakutse, mille algeid nüüd on näha, et oli seal startup dayl ja on ka laiemalt. On see, et, et milliseid järgmisi keerulisi probleeme, mis ei ole ainult tarkvara, me nende oskustega suudame lahendada. Ja, ja on see siis näiteks mingid kliimateemad või, või energeetikateemad või biotehnoloogiateemad või geenivaramu ümber mingisuguse uuem sektori sünd. Et kõikides nendes asjades noh, selleks, et lahendada väga suuri maailma ees seisnevad probleeme, näiteks nagu kliimaprobleemid, noh. Kardetavasti on mingit füüsilist komponenti, on vaja mingit uut materjali, on vaja uut mingit sünteetilise bioloogia lahendust, mis tarneahelaid muudab, mida iganes. Aga kui nüüd hakata neid asju Eestis tegema, siis on meil ju kõik need tuhanded inimesed, kes on juba tarkvarafirmasid ehitatud. Ehk siis, ehk siis nagu need oskused, kuidas kiiresti ambitsioonikat globaalset tiimi ehitada. Leida lõppklient, turundada, brändida. Et ma arvan, et, et see saab hästi huvitav olema, kuidas, kuidas selline uus nagu süvatehnoloogiliste ettevõtete laine nüüd seisab nende tarkvaralaine õlgadel. Et su esimesed investorid, esimesed töötajad, esimesed kolleegid võivad tulla, aga nad tulevad juba selle kogemusega, mis, mis on. Kuidagi nagu ettevõtluses ennast tõestanud ja see võiks, ma olen hästi-hästi optimistlik, et näiteks Taavetiga, kui me vaatame üle Euroopa selliseid teadusmahukaid tiime. Siis väga sageli see on just see, mis on nendel väga hea ja ajaloolise Euroopa ülikooli laborist välja tulevate teadlastel puudu. Ja, ja, ja et äkki Eesti, ma arvan, see järgmine laine, järgmine võimalus võikski olla see, kus me need, paneme need maailmad nagu jõuliselt kokku.

Restart läheb edasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa räägivad Sten Tamkiviga sellest, milline või kust tulevad siis homsed unicornid Eesti idufirma maastikule. See, mis see Sten, millega me lõpetasime, et tuleb mingit füüsilist komponenti, uut materjali või lendame kuhugi mujale kosmosesse või, et. See tundub nagu palju keerulisem asi, see, see tundub mingisugune baasteaduse pikalt uurimise, kõik läheb valesti, palju raha sisse, kaua läheb aega. Et noh, tarkvara tegemine, me ei taha liiga teha nendele inimestele, aga noh, tegelikult ta on ikkagi lego klotsidest ju kihvti asja kokkupanek, onju. Et kas sa usud või kas te mõlemad usute, et me jõuame, noh, et, et Eestis ka võib saada selline koht, kus me ka töötame seda baasi välja, me nüüd peame tegelikult lihtsalt ootama, kuni needsamad asjad, mis sa kirjeldasid, uued materjalid muutuvad ka LEGO-ks ja siis saadame oma nupumehed kohale ja paneme LEGO jälle kokku ja noh, et, et see on nagu see, mida me jaksame teha.