Mis toimub identiteediga?

Tere, kena laupäeva kõigile Restarti saate kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on võtnud kohad jälle mikrofoni taga sisse ja järgmised tund aega saame rääkida e-riigist, identiteedist ja, ja ma arvan laiemalt sellest, kuhu see maailm üldse läheb ja. Kes ikka neid asju paremini teaks, kui meie kaks tänast külalist, meil on külas SK ID Solutions'i juht Kalev Pihl ja, ja Andres Kütt, kes töötab igapäevaselt Taaviga koos, teda on, vaatasin, meedias on nimetatud ka Eesti e-riigi arhitektiks ja muude selliste tiitlitega, aga me ütleme täna tema enda palvele, et ta on insener. Aga Taavi, kuidas sa võtaksid kokku sellise lühikese pitch'ina siis kuulajatele, et miks, miks peaks meie saadet täna kuulama?

Kuskil pool aastat tagasi, pistin nina Andrease tegemistesse ja vaatasin, et ta koos meeskonnaga analüüsib Põhjamaade ja Baltimaade identiteedilahendusi ja see oli Norra riigi palvel üks tellimus. Ja sellest valmis üks põhjalik analüüs ja ma sain aru, et see on ikka väga põnev, et, et see, see mismoodi meie siin Baltikumis identiteeti näeme, see mismoodi Põhjamaad seda näevad, et. Tundub, et ei ole päris samasugused maailmad ja, ja kuna me oleme ikkagi tehnoloogiasaade ja mitte ainult start-up'idest, vaid ka ikkagi sellistest. Suurematest trendidest ja maailma muutustest, siis oli, tundus nagu õige aeg kutsuda Andres ja Kalev külla ja. Ja piiluda korra sinna identiteedimaailma sisse, et, et mis seal nagu toimumas on, et. Ja kuhu pole need arengud, arengud nagu suunduvad, sest noh, jätkuvalt näiteks isikukoodi, mida saaks erasektoris ja avalikus sektoris võrdse tähendusega kasutada. Noh UK-d siiamaani ei tunnista, Ameerika Ühendriigid siiamaani ei tunnista, Austraalia, Kanada, eks, et. Saksamaal on probleeme, ehk siis selline noh, probleem, et kes ikkagi on seadme taga ja keda see seadme taga olev isik ikkagi esindab, eks, et need probleemid on jätkuvalt maailmas üleval. Et teeks ühe vahekokkuvõtte, vaadataks, kuhu maale siis vähemalt Põhjamaad omadega jõudnud on. Et ma ei tea, Andres, hakkame sinust pihta, et räägi kahe sõnaga ära, et et mis sa nägid ja mis sa kuulsid selle analüüsi käigus.

Ja tere. Nägin nii mõndagi. Kõigepealt ma läksin seda analüüsi tegema, arvates, et ma enam-vähem tean, mis toimub. Noh, et eks ole nagu toimetatud ka selles valdkonnas ja et noh, mingisugune pilt peaks olemas olema. Aga ei, avastasin hoopis nagu palju niisuguse sügavama ja keerulisema ja põnevama maailma. Et selguski nagu laias laastus see, et, et see, kuidas me Baltikumis vaatame sellele, mis asi on identiteet ja keda me üldse usaldame ja kuidas me asju usaldame. Ja see, kuidas vaadatakse Põhjamaades selle asja peale, on hästi erinevad ja veelgi enam isegi hoolimata sellest, et nagu Põhjamaad ja Eesti ja, ja Läti ja Leedu. On tegelikult ju geograafiliselt lähedaselt ja kultuuriliselt lähedased ja, ja meil kehtib sama Euroopa Liidu siis Eidase akt. Siis see viis, kuidas seda identiteeti on lahendatud, on hoopis erinev. Soome lahendus on täiesti teistsugune kui Taani lahendus, mis on hoopis veider lahendus võrreldes Rootsi omaga, mis on hoopis nagu kummaline võrreldes Norra omaga ja Islanda on üldse kuskil mere taga.

Ma

alustaks Eesti omast, paneme nüüd ikkagi selle, ei ole ka nagu lõpuni kindel, et, et see asi meil Eestis niisama nagu lihtne on, et noh, ma saan aru, et meil on isikukood, sellega on seotud noh, teatud hulk elektroonilisi vidinaid ja pudinaid, on ju, kas see on ID-kaart või, või selle peal olev mobiil-ID või selle peal olev Smart-ID, kas see on enam-vähem see pilt? No

Eestis on ja kõik seotud väga isikukoodiga ja proovitakse sinna külge kõike pookida. Ja siis selle meie, meie sellise start-up projekti või selle e-residentsuse juures me proovime ka kõikidele maailma kodanikele anda mingisuguse isikukoodi ja öelda, et ka nemad on meil unikaalselt ära tuntud ja neil on atribuudid küljes, et jah, me. Või mingisugust sellist, üks isik palju andmeid tema küljes kontseptsiooni üritame säilitada Eestis, jah. Et paljud riigid ei, ei ole seda usku, et, et ühel isikul peaks eksisteerima läbi elu mingisugune atribuut, mille külge saab pookida kõik tema elu jooksul toimunud sündmused. Selles osas ma isegi arvan, et enamus küll põhjamaid vist endiselt on natuke seda usku.

Kõigil põhjamaadel on isikukood olemas.

Aga mida kaugemale me siit lähme, siis see usk hakkab kaduma.

Vot ma teen, teen hästi lühidalt, ikkagi võtan selle Henriku suramura kokku, ehk siis. Meil on kõigil isikukood, parandage mind, Kalev Kandres, ma ise valesti tean siin, meil on kõigil isikukood ja kui me saame vähemalt viisteist aastat vanaks, siis tekib meil kohustus võtta endale digitaalne identiteet. Mille väljastab meile politsei, ehk siis mitte mingi erasektor, mingi mitte mingi pank või mingi asi, mille välistab see politsei, teeb pisikutuvastuse, võtab sõrmejäljed ja, ja annab meile ID-kaardi, mis muutub siis meie nii-öelda alusidentiteediks, mille abil me saame luua endale muid noh, nii-öelda, nii-öelda autentimise autoriseerimise võimalusi, näiteks nagu Smart-ID või Mobiili-ID või muud sellised asjad. Kas ma nüüd rääkisin õigesti, Andres ja Kalev? Jah.

Ma hästi selgelt liidaks sinna selle näokujutise siiski ka, mis on hästi oluline kogu selles ülejäänud jutus. Et sa ütlesid sõrmejäljed, mis tundub nagu niisuguse ajaloolises kriminalistika maailmas nagu ülioluline, biomeetriline fakt, on ju. Aga ma ütleks, et sinu näokujutise hõivamine on kümme korda relevantsem päris maailmas.

Aga

nüüd, mis on palju huvitavam, on see, mis hakkab pärast sündima. Et mis selle digitaalse identiteediga teha saab? Et Eestis on see lugu, et, et me Eestis oleme, meil on niisugune asi nagu elektrooniline allkiri. Me oleme harjunud sellega ja üldiselt e-teenustes noh, ikkagi on isegi pangas, et kui ma ikka raha üle kannan, siis noh ikka peaks nagu allkirja alla panema sinna, et noh, et. Et siis oleks nagu ikkagi õige, et kui ikkagi asjal allkirja all ei ole, siis tundub, et kuidagi, et noh, kust ma ikka tean ja kuidas me ikkagi seletame, et see kasutaja tahe sai väljendatud. Selgub, et mujal maailmas üldse nii ei ole. Et seal isegi see vahend võib olla üsna sarnane meie omaga, ta võib vastata nagu samadele nõuetele ja nii ja naa. Aga teenused ütlevad, et aga mis allkiri, mille jaoks? Me oleme kasutaja tuvastanud ja sealt edasi on kõik hästi, kasutajatahe on nagu väljendatud, me usaldame siis oma neid protsesse ja logisid ja mida iganes muud selle asemel, et usaldada krüptograafiat.

Ehk siis nagu põhimõtteliselt, kui me kasutame Eestis, teeme pangaülekande, siis me allkirjastame digitaalselt selle, põhimõtteliselt selle ülekande blanketi, nagu vanasti oli käsitsi vaja täita. Siis sa tahad öelda, et Rootsi või Soome seda ei tee, et nad lihtsalt võtavad selle fakti, et see, et sa internetipank sisse logisid, et ju sa siis tahtsid raha üle kanda.

Jah, täpselt, et see on kõige, kõige lihtsam ja selgem näide ja see laieneb hästi, hästi laiale diapasoonidele, diapasoonide teenustest. Et kuidas nagu üldse inimest nagu tuvastatakse, et me oleme harjunud, et me võtame alati kõige kangema tuvastamise vahendi, mis meil olemas on. Ka see ei ole päris nii teistes riikides, et noh, vaadatakse, et mis seal parasjagu tundub sobilik olevat ja mis kasutajal käepärast on ja siis pärast vaadatakse, et noh, mis see usaldus siis seal, seal välja tuleb ja miks. Aga lähme

teema konkreetse näite Andres, too mingi konkreetne näide, kas Soomest või Rootsist või Norrast või?

Raske öelda niimoodi otse peast, aga me küsisime Norra inimeste käest intervjuude käigus, et aga vabandage, et aga, et kuidas te julgete niimoodi teha? Et kuidas on nii, et teid ei ole veel paljaks varastatud? Sellepärast, et noh, allkirja ju ei ole. Norrakad tegid suured silmad selle pealt, et aga, aga nii ei ole ilus teha. Ühesõnaga,

sa tahad öelda, et norrakud on nõus andma kasutus keerukuses, kasutus, kasutus keerukuses järgi, krüptos järgi peaasi, et ta oleks mugav ja lihtsasti arusaadav inimestele.

Ei, see, ma, ma siin küll oponeeriksin praegu seda kontseptsiooni aluspõhimõtetes, et. Et see aluspõhimõte, millest see Põhjamaade maailm lähtub, on see, et informatsiooni tõestamisvajadus eksisteerib ühe infosüsteemi sees. Ja Eesti selline XTL ja kõige muul sellisel väga ühendatud maailmas see kontseptsioon eksisteerib, et info peab liikuma ja olema tõendatav ka täiesti nagu sõltumas infosüsteemis. Et see infoväärtus on just tema liikumises erinevate komponentide vahel ja, ja see tõestusväärtus peab kaasa tulema. Et senikaua, kui me räägime, et üks pank ka Eestis sisuliselt üks pank oma iseenda sees. Noh, millegi tõendamiseks ei vaja mitte mingisuguseid tohutuid sündmusi pärast autentimisi. Küll aga selleks, et tõendada kolmandale osapoolele järgnevat sündmust nii-öelda sõltumatult iseenda süsteemidest, ta seda vajab, eks ole, et, et siin on just see, ka see info peab olema kontrollitav väljaspool. Kolmanda osapoole kaudu nii-öelda hiljem ja see on kontseptsiooniliselt hästi suur vahe.

Et mis see praktikas, mis see praktikas tähendab, on siis see, et, et kui noh, ütleme Rootsis või, või ka Norras, eks toimub vaidlus pärast. Et noh, mina ütlen, et mina ei kandnud seda raha või mina ei teinud seda lepingut või mina ei vajutanud seda nuppu ja teenusepakkuj ütleb, et vajutasid küll. Siis teenusepakkuja tuleb kohtusse oma logidega ja näitab, et näed, et siit me nüüd kasutaja tuvastasime ja siit edasi, vot tuli niisugusest arvutist niisugune nagu nuppuvajutus ja tahe on sellega väljendatud. Ja see pädeb ja seda peetakse piisavaks.

Eks seal ei ole nagu, kas ma saan õigesti aru, et. Et kui me identiteeti vaatame sellisel moel, et noh, et, et kes sa oled, mida sa omad, mida sa tead. Noh, mingi sümbioos nendest erinevatest asjadest, siis a la see, et me peame panema, meie peame panema selle pin ühe, pin kahe tähendab seda, et, et see, et mingi suvaline inimene istus meie arvuti taha, sai arvutile, ma ei tea, lahti näiteks. Läks, tegi ülekande ära, sellepärast et ma olin aplikatsiooni sisse loginud ja eks täiendavalt mingit nii-öelda PIN2 ei olnud vaja panna protsessis, et siis põhimõtteliselt nagu noh. Eesti ütleb selgelt ära, et kuna PIN2 pandi, siis kuna PIN2 teadis ainult Andres, siis seal arvuti ära sai olla ainult Andres. Rootsi ütleb, et sisse oli logitud, kas arvuti lahti jäetud, oli sinna rippuma jäänud ja ta on sellele kanti üle, ma ei tea, kümme tuhat eurot, on ju. Et see on selle kasutaja probleem, et me täpselt ei oska öelda, et kas see oli Andres seal taga või ei olnud, on see nii?

Just, just täpselt.

See on teine pool ka, et kahjud on lihtsalt piisavalt väiksed nende ettevõtete jaoks, Taavi, et, et mitte nii-öelda muuta seda protsessit, mõnikord on lihtsam kinni maksta, kui vaielda.

Jah, ja selle peale, põhimõtteliselt selle peale maailm ei ole seisma jäänud, ärikäibeteenuseid osutatakse.

Eks me tahame ka öelda, et tegelikult me anname vahest meelega turvalisuse ärge selleks, et oleks mugavam, noh, ütleme ideaalne näide on ameeriklaste suur börsiettevõtte DocuSign, et mis. Vabandust, aga turvalisusega on seal üldse midagi pistmist või oskab keegi midagi rääkida või krüptoga, et seal on lihtsalt see, et. Väidad, et ma olen Taavi Kotka ja, ja paned lepingule pildi allkirjaks ja valmis ja ongi allkirjastatud. Kes arvuti taga oli, keegi ei tea.

Väga õige, aga vot siin nüüd tulebki see nüansivahe sisse, et piisab sellest, et kui DocuSign ühe korra nagu pikali joostakse või sealt nagu keegi suudab näidata, et toimus allkirjastamine, mida tema ei ole teinud ja sellest on tekkinud nagu reaalne rahaline suur kahju. Ja kui see üritus on piisavalt suur ja kahju piisavalt suur, siis DocuSign'i usaldusväärsus lihtsalt kaob ja enam ei usaldata. Aga noh, Rootsi, Norra, Soome, et noh, terve nagu kõik käib nagu, nagu sellistel sellistel printsiipidel, seal on hästi palju tasapooli.

Aga mõtlenki, et see tundubki nagu eestlased mingid erilised puritaanid või ma ühesõnaga ei oska nagu öelda, et me oleme siin nagu viimast nagu pillilõhki, et Kalev võib-olla sina kommenteerida, et äkki me oleme nagu üle võlja olnud, sest et noh, ma saan Andrese pointist aru, et noh, et kui see pikali joostaks, siis on probleeme, on ju. Samas noh, sorry, DocuSign on täna neljakümne miljardise turuväärtusega ettevõtte. Seda nüüd mingi ühe kohtulahendusega kindlasti kohe kindlasti pikali joosta, on ju, et noh, et, et siin peab olema mingi süste Et kas meil ongi siis nagu maailmas põhimõtteliselt täna nagu noh, kas me ütleme Kale, kas me oleme ajalooliselt nagu over engineer'inud või et noh, ütleme, oleme läinud nagu liiga turvalisuse keskseks ja, ja, ja võib, võiks nagu märksa lõdvemalt lasta selle asjaga.

Ja no ma ikkagi tahaks konteksti luua ka, eks ole, et me räägime DocuSign'ist, kes asendab. FACSI, mille peale on kirjutatud nagu kellegi algri noh, millegagi, mis toimub elektroonilises kanalis ja ütleb, et noh. Me, me justkui sama hästi, kui te enne faksi uskusite, paneme teid uskuma mingisugusesse pilti nagu brauseris, eks ole, et noh, selles mõttes, et me vahetame suhteliselt ikka õunad õunte vastu seal. Et, et ärme nagu võrdle seda jällegi millegi muuga, et ega selle DocuSigni kaudu väga kergesti. Noh, väga tõsiseid tehinguid teha ei saagi, et.

Sorry, Kalev, aga mina olen allkirjastanud ikkagi nagu. Aktsionäride lepinguid, mille tagajärjed on tõenäoliselt pärast sajad tuhanded, kui mitte miljonid, dollarid, eks, et selles mõttes ei saa öelda, et päris nagu kommiraha nagu, et, et.

Rahaliselt on muidugi meil sinust pärast kahju, kui sul halvasti läheb sellest, aga ma tahangi öelda, et sa said enne seda, nagu DocuSigni sedasama asja teha faksiga, et see ongi see, et, et sa vahetad. Üsna sarnase turvalisusega tehnoloogia, üsna sarnase turvalisusega tehnoloogia vastus, üks on veidi mugavam. Sul seda faksiaparaati pole enam lihtsalt, on ju. Paberit ka ei pea hoidma, eks. Et aga, aga meie nii-öelda vaade oli kunagi jah, natuke teistsugune. Kui see kogu digitaalne allkirjastamine tekkus, siis jah, see tuli ikkagi Saksa selle digiallkirjastamise seaduse. Noh, tuules natukene ja Euroopa sellise noh, ütleme siis direktiivi tuules tol hetkel, mis oli väga sihukene, noh. Riski siis mõttes hästi väikseid riske võimaldav, et noh, seal põhimõtteliselt kõik riskid olid ära maandatud selles direktiivis, et jumala pärast ei juhtuks, et keegi midagi valesti teeb. Et me oleme sellest kuidagi tuulepurjadesse saanud ja mis on Eesti puhul eriline, et see on välja tulnud.

Aga mõtlesin, on hästi põnev koht, me peame tegema pausi, sellepärast et meil on ikkagi raadiosaade, et teeme väikse pausi ja siis tuleme tagasi ja lähme siinkohast kohe edasi.

Restart.

Restartisaade jätkub ja me räägime täna digitaalsest identiteedist, meil on külas Kalev Pihl ja Andres Kütt ja Taavil, Taavil jäi kõik pooleli väga põnevast kohast, nii et, et mitte sind rohkem piilata, küsi ära.

Jah, selles mõttes meil jäi, ikkagi jäi nii-öelda koht, kuhu me pooleleme, oli see, et, et mismoodi maailm näeb täna ikkagi digitaalset identiteeti versus Eesti. Ja selge on see, et Eesti võttis väga karmid põhimõtted, väga selgelt peab olema tuvastatav, kes ikkagi on seadme taga. Ja, ja noh, nagu Kalev õigesti ütles eelmises plokis, et see on Eestil nagu välja tulnud, erinevalt näiteks, ma ei tea, Soomest. On mul õigus, Andres, et Soomes meil ei ole. Aga, aga nüüd ongi küsimus, et, et kas see, kui me vaatame korra nagu suurt pilti, läheme korra veel välja ja, ja mõtleme selle peale, et näiteks sellist samasugust. Noh, isiku selget tuvastamist, et igal inimesel on isikukood, mis käib temaga läbi elu kaasas, noh, sellist asja näiteks Saksamaa ei luba endaga, eks, on ju. Vahetad seal piirkonda, lähed ühest. Liidumast teise on seal kohe uus identiteet, eks, et, et, et kust te seda näete, kuidas see maailm üldse muutub, et kas me nüüd nagu näeme oma hästi õnnestunud Eesti lahendust ja mõtleme, et noh, see on ju nii loogiline, et kõik peaksid tulema nüüd siia. Et seesama, et ärge olge enam selle faksiaparaadi lahenduse peale, et läheme veel nagu noh, grammikese karmimaks ja sügavaks ja selgemaks. Et kas see üldse kunagi juhtub või? Äkki see maailm jääbki sinna pidama, et nad nüüd on meil nagu digitaalse, ühesõnaga faksiaparaadides, meil on digitaalne faksiaparaat, on ju Good enough ja kui juhtubki jama, siis tahame, tahame, tahame jamad kinni lihtsalt.

Eks mingis mõttes, vaata, Taavi, sa saad mõelda, et, et kas Eesti saab ühel hetkel öelda, et kui me oleme välja mõelnud, et üks õige tulumaks on kakskümmend protsenti. Et, et kõik riigid, et vaadake, et see, see on hea. Eks selle identiteediga on natuke samamoodi, et, et me peame aktsepteerima selle. Noh, kultuuriruumi erinevust erinevates riikides ja, ja piirkondades, et, et isegi vaadates seda põhjamaat, kuigi me oleme siin erinevad. On see üsna homogeenne veel, maailmaga võrreldes, et, et hästi nagu sa kirjeldasid, et üks asi see, et, et Saksamaa ei luba midagi. Teine on see, et, et Vahemeremaades noh, et, et igasugune selline noh, teenus, mis vähegi ütleb, et Pablo on Pablo nagu sobib kõigeks, noh, sellepärast et noh, muidu ei teaks üldse, kes ta on, eks ole, et see on palju parem kui. Kui see, et, et midagi ei tea, eks ole, et noh, see, see ootus keskkonnale, et, et üldiselt inimesed ongi head ja sõbralikud ja, ja elame selle riskiga, et mõnikord nad valetavad. Või noh, sõites Jaapanisse, kus endised, inimestel on unikaalne tempel, millega nad ennast tuvastavad, eks ole.

Füüsiline

tempel, see on neil taskus, mis on unikaalselt graveeritud just tema jaoks. Ja kõik peavad selle põhjal kedagi ära tuvastama, see on iseenesest nii pisike, et mikroskoobiga uurides võib-olla midagi tuvastab ka, aga keskpärane inimesest aru ei saa. Et noh, neid kultuuriruume ongi erinevaid, et ega seda, et mina arvan, et see on tore või noh, üldglobaalses mõttes on ju tore, et kultuurid on erinevad, et nad ei tohiks väga homogeenseks muutuda, see on ka natuke kurb.

See kultuuri asi tuli hästi selgesti sealt välja, et küsimus ei ole ratsionaalses otsustamises. Sest need ei ole sellised noh, selge põhjusega asjad, et vaata, et no me nüüd, ma arvutasin läbi need riskid ja vaata nüüd ma leidsin nagu kasud ja kahjud ja vaata nüüd teeme niimoodi, ei ole. See on väga paljus nagu ajalooline, see on kultuuriline, see on aja jooksul kujunenud. Ja kui sa küsid, et kas võiks tulla nagu isikukood noh, siis ma ütlen nagu Kalevgi, et noh, et isegi nagu kultuuriliselt väga sarnastes. Ja juriidiliselt väga sarnastes kontekstides noh, see viis, kuidas inimesed kultuuriliselt mõtlevad identiteedist ja usaldusest on, võib väga-väga palju erineda, et kui me lähme siit veel väljapoole. Kohtadesse nagu Botswana, Nigeeria, Jaapan, mis iganes, et noh, siis seal see kultuur on veel, veel kummalisem ja veidram. Ja võib öelda, et see on ebaratsionaalne, mis nad seal teevad. Aga teistpidi noh, kuidas me ütleme, et nagu see kultuur nüüd kuidagi on vähem mõistlik kui, kui teine kultuur.

Aga anname korra ülevaate ikkagi, Kalev, anname korra ülevaate ikkagi sellest, et mis meil siis ikkagi naabrite juures toimub, et Eesti otsustas Soome eeskujul ja ma saan aru, Soome inseneride tungival nõudmisel teha teid taasidentiteedi kohustuslikuks. Kas see legend on õige, Kalev?

Ei ole, selles mõttes, selles mõttes, Soome insenerid puutusid võib-olla hästi vähe sellesse. Lihtsalt osutus tõesti, et Soome insenerid tolleks hetkeks teinud standardi kaardi jaoks, mida oli võimalik üle võtta. Seda me tõesti kopeerisime, Soome juristid olid teinud tolleks hetkeks sääduse oma ID-kaardi kohta, mille osas. Meil tekkis mõte, et neil see ei lenda piisavalt hästi, et teeks kohustuslikuks, oleks lahedam. Muidu need Eesti inimesed ei taha oma nendest passiraamatutest kuidagi loobuda, kui see kohustuslik ei ole. Noh, sest see oli võõras kontseptsioon meile tookord, kui te mäletate. Ei olnud olemas sihukest asja nagu ID-kaart enne seda, kui see elektroonilisena tuli ju. Et, et siis see pigem oli juriidiline selline innovatsioon ja mitte tehniline,

eks

ole. Aga tollel hetkel me olime üsna lähedal Soome mudelile. Et kui tollel hetkel me oleks ID-kaardiga natukene teistmoodi otsustanud, siis mäletate, oli olemas niisugune asi nagu pangalink, millega saigi kõiki asju teha. Ja, ja Soomes siiamaani on põhimõtteliselt selline mudel, kus pangad väljastavad identiteeti ja siis annavad seda üksteisele edasi. Et Eestis oleks võinud ka niimoodi minna, aga me otsustasime teistmoodi ja ma arvan, et hästi otsustasime.

Ehk siis noh, põhimõtteliselt, mis Soomes toimub täna ja mis on enam levinud autentimisviis siiamaani, ma saan aru, on see, et. Et ma usaldan sind, et selle seadme taga oled sina sellepärast, et Nordea pank ütles mulle, et sa oled sina.

Jah, kusjuures Nordea pank on sind tõenäoliselt päris hästi ära tuvastanud, et ei saa väita, et nad oleks kuidagimoodi noh, madalama taseme tuvastamised või, või kuidagi kehvem see elektrooniline allkiri, mida neil väljastatakse.

Samasugune nii-öelda BankID oli rootslastel, kes põhimõtteliselt ka nagu ei ole? Ei ole.

Need on väga-väga erinevad mudelid, kui sinna nagu sisse vaadata, et.

Väga hea, räägi meil ära, räägime ära. Et

kui, kui BankID sisuliselt inseneriavaatest ongi mingis mõttes ühtne süsteem. Kus see vahend ja see tuvastusviis ja see on justkui ette kirjutatud ja ette antud ja seda ka run'ib back-end'is kuskil üks ja seesama ettevõtmine. Siis Soome on reguleerinud ära infovahetuse, reguleerinud hinnad, reguleerinud veel palju huvitavaid asju. Ja, ja igaüks nii-öelda toimetab selles kontekstis iseenda tehnoloogilise lahendusega, et inseneeria vaates on Soome noh, täis erinevaid vahvaid lahendusi ja Rootsi on homogeenne, et noh, selles mõttes väga-väga erinevad.

Ja pange tähele, mõlemal juhul on pangad mänginud võtmerolli ja pange tähele, et selle, kui tillukese ringi sees asuvad Stockholm, Helsingi ja Tallinn. Ja kui kultuuriliselt lähedased me tegelikult oleme. Ja ometi on sama probleeme lahendatud kolmel täiesti erineval viisil.

Mulle tundub, et Eestis ikkagi see, noh, me räägime pankadest ja eraettevõtetest ja võib-olla telkodest, aga et see, see asi on meil ju niimoodi sellepärast, et kunagi ammu, noh, riik oli väga nagu pundis ja tahtis teha, noh, et, et kes ütles Andres või Kalev, et noh, et me lähme vaikimisi selle kõige kangema tuvastusmeetodi juurde igal pool, onju, vahet pole, mis me teeme, noh, kannan arvet üle või, või valin parlamenti või ma ei tea, kas abielu lahutada saab tänapäeval või ei saa. Aga me lähme sellepärast, et me saame noh, lihtsalt, et sellepärast, et meil on need võimalused olemas ja, ja meil ei olegi olnud mingisugust põhjust hakata mingisugust noh, mingit muud jura sinna ümber leiutama. Kuigi nüüd ma viimasel ajal juraks on seda nagu ebaõiglane nimetada, mina näiteks väga palju kasutan ja mulle väga meeldib Swedbanki see biomeetriline isikutuvastus. See on veel kiirem kui Smart-ID ja veel mugavam, on ju. Ja noh, ma lihvin neid mikrosekundeid maha nagu mingisugune trekijalgrattur, aga, aga no lõppkokkuvõttes on need nagu olulised minu jaoks, et, et meil see alguse sai sellest, et, et on riik, oli riik ja seetõttu meil oli üks ja nüüd, kuna ma ei tea, riik ei tee biomeetrilist isikutuvastust, ma ei tea, sest nad ei julge, ei taha, ei viitsi, ei ole vaja. Siis nüüd me näeme, et me nagu lähme, noh, laiali tagasi, et meil tekibki neid erinevaid meetodeid nüüd rohkem.

Noh, siin hästi mitu asja kohe, millega tahaks kaasa minna, et sul oli nii, nii palju neid mõtteid nendelikult kohe Eurooga, on ju. Ma olen

tükk aega kuulanud, pool saadet pole midagi öelnud.

Just, esimene mõte, eks ole, et mitte et riik oli, vaid et tol hetkel, kui me riigina seda tegime üheksakümnendate lõpus, siis oli õnn, et panganduses tekkus meile siseministreid. Kes ütlesid, et meil on ka seal mingisugused tüübid mõelnud mingi kaartide, värkide peale, et noh, äkki kuulaks neid ja võtaks laua taha, et tegelikult see õnn oli selles, et inimesed liikusid sektorite vahel ja tekitasid ühise inforuumi. Ja siis tehti ka lahendus, mis sellesse keskkonda sobis. Ja, ja siis noh, sellest tulenevalt on, on nii-öelda. Ka, ka mingis mõttes hästi läinud, aga kui öelda näiteks Soome riigis, seesama Soome-Rootsi näite varal võiks öelda, et Soome riik on väga aktiivselt juhtinud seda, mis seal tehakse, selles keskkonnas. Ja, ja ma ütleks, et nendel on ka roll, aga noh, see on teistsuguse rolli endale võtnud. Ja, ja Rootsi riik, ma pean tunnistama, et seal on pigem see, et neil on lastud minna sinna, kus äri läheb ja, ja mitte sekkutud, et noh.

Rootsi, Rootsi mudel oli see, et siis pangad võtsid initsiatiivi, kehtestasid mingi omavahelise kokkuleppe ja riik vaatas, et ah, pole mõtet hakata teist jalgratast leiutama, et teeme siis nii, et see, mis pangad leiutasid, ongi meie asi.

Aga biomeetria osas mul on küll lootus, Henrik, et Eesti riik siin on vahvaid projekte välja maand, et tuleb, tuleb. Et see saab, aga, aga seal on küsimus, et, et kas me tahame ja mina olen nagu siin pigem ka seda meelt, et meil on Eestis vaja seda dialoogi tekitada selle riiklikult hõivatud biomeetria kasutamise osas, et, et see on teema, mis paljudes vabameelsetes riikides võib-olla noh, ei leia sihukest kajastust ja Eesti on niisugune seal vahepeal. Ja, ja noh, suures osas Euroopa Liidus ikkagi absoluutselt on lubamatu see, et, et ma olen andnud oma pildi passi jaoks kuskile. Ja siis, et järsku üks e-kaubandusettevõte tahaks mind ära tuvastada, minu näo järgi, siis küsib seda passipilti siseministeeriumist, et kas see on okei.

No see Swedi lahendus ei käi, selles mõttes, et Swedi lahendus usaldab lihtsalt minu iPhone'i umbes noh, et, et jah, neil nagu pilti ei ole, aga jah, Andres.

Jah, ma tahan siia vahele pista selle, et vaadake, et kuidas me oleme oluliselt saanud siia, kus me oleme tänu sellele, et insenerid ütlesid, et ots meil niisugune värk, me oskame krüptot teha, me oskame arve numbriga kolm korrutada ja küll see töötab. Aga praegu need diskussioonid, millest Kalev räägib, on asjad, mida tegelikult ei tohiks enam inseneridele usaldada. Et siin oleks vaja mingisugust nagu laiemat arutelu, me räägime kultuurist ju ikkagi.

Ühesõnaga, millest me praegu räägime, just su Kalev, mitte etteheide, aga nagu nii-öelda mõttealgatus on see, et põhimõtteliselt, kui mõni e-pood või ükskõik mis keskkond tahaks teha nii, et ma ei tea, paneb endale sinna. Veriffiga autentimise vahele, et siis Veriffi süsteem võiks käia ja sinu siis nii-öelda arvuti taga või seame taga olevat nägu võrrelda sellega, mis on siseministeeriumi passis. Et seda meie praegu Eesti riigis ei luba.

No see hetkel on kindlasti lubamatu jah. Aga noh, mingi mõte sinna suunas, et äkki kunagi võiks lubada ju on, on esitatud.

Ja siis teeme lahenduse, kus me ütleme Apple'ile, et kuule, et, et ma lasen selle kliendipanga sisse, kui sa ütled mulle, et selle, et selle seadme taga on Taavi Kotka näoga Taavi Kotka.

Korra osundaks sellel jutu sees veel ühele asjale, mida me nagu võtame kuidagi, et, et noh, vaikimisi nii on, aga tegelikult üldse vaikimisi nii ei ole, mujal ei ole niimoodi. Siis on see, et, et noh, et kui sa katsud näiteks mõnele britile rääkida või ameeriklasele, et vaadake, et pangandus ja finantssektor. See on aidanud ühiskonna arengule meeletult kaasa kriitilistel hetkedel toetanud ja töötanud kõikidega koos, siin naerdakse välja lihtsalt. Aga ometi Eestis on nii, nii olnud ja seda rolli ei tohi üldse mitte alahinnata, et miks on nii, et Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island on kõik natuke erinevad, aga Eesti, Läti, Leedu on kõik ühesugused. Aga miks nii on, sellepärast, et. Swedbanki pärast. Ei, Swedbank, SEB ja Telia, eks, et, et seda käsitleti lihtsalt ühtse regioonina ja seal on ärihuvi, et need asjad käiksid ühtemoodi siin, eks.

Eks ma tahaksin siin ikkagi, Andres, ma saan aru, et pangandust ja telkosid tuleb kiita, aga ma tahaks ikka kiita ka seda riigi poolt, et tegelikult on niimoodi, et kui sa proovid sakslasele või, või britile rääkida, et sinu riik on sinu sõber, sinu oma riik, et, et sa ei pea teda kartma, siis, siis sind aerdakse samamoodi välja, et. Või ameeriklasele, on ju. See tunne eestlastel, et me ise tegime endale riigi, millega me ise oleme rahul ja rõõmsad, et see on ka kõva asi.

Jah, aga me lähme siit pausile ja siis jätkame identiteedi juttu. Restart jätkub, Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa külaliseks on Kalev Pihl ja Andres Kütt ja me räägime sellest, kuidas aru saada, kes on kes. Hetkel meil on siin näod ekraani peal ees ja mina võin öelda, et ma olen ära tuvastanud meie saatekülalised. Ja nad tõesti on need inimesed, aga. Kus sa tead? Või on deepfake, kas te nägite seda Tom Kruisi deepfake'i, mis vahepeal sotsiaalmeedias levis? Eelmisel nädalal äkki või? See oli, see oli fenomenaalne, selles mõttes, et Tom Cruise, noor Tom Cruise, vaatas kaamerasse ja rääkis videos ja, ja rääkis nii, et noh, minu, mina ei suutnud mitte kusagilt tuvastada, et tegemist on absoluutselt võltsmaterjaliga. Nii et kui me siin näotuvastust räägime, siis ma arvan, me oleme nagu väga kiiresti jooksmas, võib-olla väga vales suunas.

Mina sain aru näosustav tuvastusega midagi väga halvasti, kui, kui minu tütar, kes on täiesti teistsuguse näoga kui minu vanem poeg. Võttis vanema poja telefoni lahti niimoodi nii-öelda näotuvastusega, et, et Apple ei saanud aru, et tegemist on õega, mitte siis telefoniomanikuga. Et siis ma sain aru, et ei, see, see tehnoloogia on meil ikka lapsekingades siin nagu, aga, aga see tulles tagasi selle nii-öelda baasteema juurde, et noh, hästi palju. Räägime näotuvastusest, näotuvastusteks asju niivõrd palju mugavamaks enam ei peaks füüsiliselt kohal käima, ei peaks sõrmejälgi andma. Võtame kas või näiteks sellesama meie enda e-residentide näite, et meil on suureks takistuseks täna see, et e-resident peab tulema füüsiliselt saatkonda või siis, ma ei tea, konsuliga kohtuma ja andma oma sõrmejäljed lisaks siis nendele muudele piltidele ja, ja dokumentitööstustele ja nii edasi, toimub nagu isikutuvastus. Et noh, miks me ei saa seda kuidagi viia virtuaalseks? Ja, ja ma saan aru, et Kalev, sa oled tegelenud selle probleemiga, et, et miks me siis ikkagi ei suuda viia seda nii-öelda virtuaalseks, et kuhu me nagu kinni jääme ja, ja mismoodi see heidas siin nagu kaasa hakkab mängima ja nii edasi nagu.

Ma arvan, et me, me mingil kindlasti suudamegi, aga, aga noh, ma arvan, e-residente väga hea näide just selliseid globaalse identiteedi mure peegeldamisest kuskil väikest kultuuriline ruumi nagu Eesti. Et mis siis selle nagu maailma kodaniku mure on? No võtame siis sellise näotuvastuse kui, kui alustehnoloogia selleks, et tuvastada isikut. Et siis sellega on nõndamoodi, et kõik need deepfake'id ja, ja mingisugused ka näomaskid ja kõik muud niisugused toredad asjad, mis on olemas, et noh. Iga selle tehnoloogia vastu on olemas ka vastutehnoloogia ja, ja on olemas sellised algoritmid, kes neid püritavad siis sealt ära tunda ja inimesed on ammu selles osas palju kehvemad. Ja seal see areng neis toimub, et saab hakata Taavit ära tuvastama ükskõik kus maailma otsas noh, sisuliselt telefonipildi abil ja, ja justkui võiks öelda, et sellega on hästi. Küsimus on nagu selles, et kui nüüd mõelda e-residendi peale, kes on Namiibia kodanik. Siis millise pildi vastu Namiibia kodaniku antud nägu siis võrdlema peaks hakkama, et kust on võimalik leida Namiibia kodanike näod tõsikindal moel? Ta

saadab ise, ta saadab ise endast JP-i ja siis, ja siis teeb endast ise selfi ja siis me võrdleme neid kahte pilti, ütleme, et jaa, on

see. Kusjuures sellest piisab ka. See on näiteks lahendus, mida, mida üks vahva Rootsi firma pakub näiteks hotellidele või ka kinnisvara halduritele, et. Et kui te tahate lasta ustest inimesi sisse, et siis saatke oma registreerunud kasutajale see e-mail, et saada oma selfi ja siis pärast ukse juures on kaamera ja, ja nii saabki sisse, aga sellega noh, ei peaks saama Eesti vabariigis nagu ettevõtet äkki luua, on ju. Ehk siis Taavi küsimusele vastus, et noh, et, et kas see mittetulek Namiibiast kuskile konsuli juurde on võimalik. On, kui me nüüd mõtleme välja mingisuguse transpordivahendi, et kuidas Namiibia riik isiku suurel heakskiidul saaks Eesti vabariigile edastada oma pildi. Noh, kindal kujul, eks ole, selleks on nüüd välja mõeldud siis need biomeetrilise informatsiooniga varustatud reisidokumendid ehk passid. Mida saab täna juba nii-öelda oma telefonile näidata. See telefon loeb sealt ühelt välja Namiibia riigi poolt. No Namiibia on halb näide, seal pole seda reisidokumenti just selliselt kui välja antud, on ju. Aga, aga loeb välja selle informatsiooni, selle passi seest, see on riigi poolt allkirjastatud, see pilt. Taavi andmed seal peal, kõik on nagu olemas, et selle põhjal on võimalik protsess viia elektroonseks, jah.

Noh, kui juba tituleeriti inseneriks, siis tuleb ka insenerina nagu kommenteerida seda, et üldiselt seda, et me võiks suvalist, suvalist kodanikku maailma igast nurgast tuvastada suvalisel hetkel suvalisel viisil, väga raskesti lahendatav. Aga kui me teeme mõistlikud kitsendused ja ütleme, et noh, passiga sellise, selliste omadustega pilt ja selliste garantiidega. Siis äkki sellest täiesti piisab ja me saadame, suudame ära katta piisavalt palju kliente piisavalt kõrge siis tuvastusastmega.

Aga no nüüd ma ütlen kohe, et me ei näe ju, kui see noh, et keegi teeb telefoniga oma passist pildi, et millest ta selle pildi tegi, noh, võib-olla tegi ilusast värvilisest pildist pildi? Ei, passist pilt

ei ole huvitav, eba-huvitav.

Ei, seal on küsimus on selles, et tegelikult on meil kitsendus olemas on ju, et ma vaatan puhtalt e-residente, siis seitsekümmend protsenti täna sellest klientuurist on Euroopa Liidust on ju, et mis tähendab seda, et meil juba on mingi, mingid alused olemas on ju, ja kui me suudaksime selle kontaktivaba lahenduse mõelda välja kas või Euroopa Liidu kodanikele, selleks oleks juba programmile suur võit iseenesest. Ja sa, Kalev, näed, et see ikkagi on lähiaastatel võimalik.

See on, see, huvitav on muide selle juures märkida, et kogu see identiteedimaailm, see on ju ikkagi noh, sajandeid ja sajandeid toiminud. Siis tänaseks on justkui kuskile kirjutatud erinevates paberites, et, et isikutuvastus võiks olla sama kindel kui noh, näost-näkku tuvastus. Ja siis küsida sinna kõrvale, aga kui kindel on näost-näkku tuvastus? Et kui kindlalt Taavi tunneb Henrico ära, kui ta näeb Henrikut kuskil?

Noh,

maskis või ilma maskita, aga noh, nii-öelda, kas Henrik on võimeline noh, saatma kedagi enda asemel või keegi teine saaks tulla nii-öelda, tehes piisavalt palju grimmi enda näo peale, mängides piisavalt head rolli. Noh, võimeline Taavi Arapeetma, kui tõenäoliselt Taavi Henriku ära tunneb ja no Taavi ja Henrik tunnevad teineteist väga kaua juba, eks ole, siin on võib-olla tõenäosus väga väike. Aga kui Taavile anda kätte noh, nii-öelda Jüri Võrumaalt pass, eks ole, ja tuleb üks tüüp, kes ütleb, et ma olen see Jüri Võrumaalt passi peal, mul ei olnud veel abet, aga nüüd ma olen seda kasvatanud, siin mul ei olnud veel prille, aga nüüd mul on nad siin, eks ole, ees, eks ole. Aga ma olen seesama Jüri, Taavi, et kui tõenäoline on, et sa noh, ütled, et see Jüri tegelikult noh, on hoopiski üks Mati kõrvalt külast, eks ole. Et, et see noh, see on asi, mida tegelikult ei ole. Väga hästi siiamaani räägitud ja, ja noh, Euroopas siin on nüüd õnneks võetud ette mingisugused sellised noh, tõsised aktiviteedid selleks, et panna kirja, et mida siis üks või teine asi tähendab ja kuidas selles osas saaks selguse, et, et mis asi on, millega võrreldav. Algoritmilised maailmad hakkavad olema ikkagi palju-palju paremad ja on juba palju-palju paremad kui need füüsilised näost-näkku tuvastused.

Mina olen tulnud Soomest Metallica kontserdilt, siis kui loomad veel rääkisid Eestisse, siis kui oli veel piirikontroll. Ja kuna ma ei näinud välja üldse nii nagu ma, minu passipilt, siis õnneks oli tegemist Võrust pärit, kust mina ka pärit olen. Passi kontrolöriga, kes küsis minu käest reaalselt, et, et kelle kuju asub seal pargis ja ma oskasin ära vastata ja siis ta lasi mind Eestisse. Aga

muid see on Indias toimub siiamaani, on ju paljudes külades seal ei ole ju sünitunnistusi või dokumente, eks, ja see käibki selle järgi, et külavanem mäletab, et noh, see tõesti oli ahmed sealt kolmandast majast, on ju.

Aga mis ma tahtsin siia nüüd juurde pista, on see, et vot see oli veel selle, kui me tuleme selle Nobiti selle analüüsi juurde tagasi, millest me alguses alustasime, siis see oli üks asju, mis. Mille peale ma pidin palju mõtlema selles raportis. Sama asi, millest Kalev räägib, aga lepingute puhul. Aga noh, kirjutame alla paberi peal lepingu. Nagu sina ühelt poolt ja mina teiselt poolt. Aga kui sina kirjutad sinna lepingusse, et sinu nimi on Taavi ja kust ma tean, et su nimi on Taavi? Mina, ma üldiselt, et aga, ja kust ma tean, et see sinu allkiri, mis sa sinna alla paned, on Taavi allkiri ja mitte Kalevi allkiri. Ja kust ma tean, et, et sa üldse kuidagi oled nagu autoriseeritud või kuidagi nagu tohid seda lepingut alla kirjutada. Et, et kuidas me, kuidas see kõik töötab nagu paberlepingute peal, need on asjad, mille peale me üldiselt tavaliselt ei mõtle. Me vaatame, et ahah, leping, et noh, paneme, viskame, viskame allkirja alla ja küll ta töötab. Mul

on teile nagu saate lõpuks küsimus, et kas me, et huvitav, kas me võiksime öelda, et me oleme eestlastena nagu natuke ülbed selle kogu selle koha pealt, et noh, et me oleme siin, eks ole, mitukümmend aastat öelnud, et kuulge halloo, et igas normaalses riigis on ettevõtte tulumaks on null, et noh, vaadake, vaadake, et kohe varsti on kõigil ja kui kõigil ei ole, siis kõik need ettevõtted tulevad siia. Sest meil on nii äge, noh, päris nii ei ole, on ju, kuigi noh, ei saa öelda, et sellest meile kasu ei oleks olnud. Ja võib-olla see identiteedi teema on nagu samasugune, et noh, me ütleme, et kuule, vaadake, et mina, me käime Taaviga koos söömas, on ju, päevapraad neli üheksakümmend, et ma kannan talle pärast seda raha üle ja see on nagu nii megalt turvatud, saad aru, et noh, see on nagu, see on kreisilt turvatud, et ma ei saa üldse aru, kuidas teie nii ei tee, et mis teil viga on. Et, et kõik normaalsed peaks nii tegema. Aga tegelikult ei ole Mis oli

väga huvitav, seda analüüsi tehes oli see, et identiteet just nimelt kõik, mis puudutab personaalset identiteeti, on hästi riigikeskne. Ja kõik muu oli selline, et seda võis osta nagu kelle käest iganes ja see, need tehnoloogiad kõik nagu rakendusid ilusasti üle piiride, seal ei olnud reeglina probleemi. Ja selles kontekstis on Eesti vabariigis üks ettevõte, kes on ikkagi suutnud ennast nagu just selles personaalse identiteedis, mida kõik väga selgelt kaitsevad ikkagi nagu rahvusvaheliselt müüa. Ma ütleks, et on nagu põhjust ülbe alla, natukene.

Aga teistpidi jälle ikkagi ütleme ausalt, ega see muu maailm ka ikkagi muutub ja, ja millest me räägime vähe, on ikkagi see, et tänu sellele, et see muu maailma süsteem on sihuke ligadi-logadi. Siis need kahjud, mida täna ikkagi, ma ei tea, Visa või Mastercard või kes iganes nagu kannatavad, et need on ikkagi meeletud ja kokkuvõttes need kahjumid peab keegi kinni maksma. Ja seetõttu ütleme, no ma ei tea, kui sa mäletad, meil kunagi olid koodikaardid ja PIN kalkulaatorid, noh, need on täna Euroopa ju tasandil ära keelatud, on ju, või on ära keelatud see, et, et okei, kasuta koodikaarti, aga maksimaalne ülekandesumma on kakssada eurot, eks, et, et. Aga

faksid, faksid ei ole keelatud.

Ja

seal taga on puhase uskumise küsimus, inimesed ei usu, et üldse võiks nagu parem olla.

Ei, võib-olla ei ole vaja lihtsalt, võib-olla lihtsalt ei olegi vaja, keegi ei

saa aru. Ei ole, ei ole nii, on olemas rikkaid ühiskondi, kes suudavad selle meeletu kulu ära absorbeerida ilma probleemita, aga kui me räägime arengumaadest. Siis seal ei ole mingisugust nagu sellist miljardeid eurosid või dollareid kuskil majanduses, mida lihtsalt võiks nagu ära kulutada niisama. Seal ei ole niisugust puhvrit olemas ja ometi nad ei usu, et võiks olla parem.

Nii, mida veel lõpetuseks öelda, kas me näeme midagi, kuidas ma ütlen, midagi ägedat Põhjamaades veel juhtumat, juhtumas või Põhjamaad lasevad oma tänaste mudelite pealt rahulikult veel edasi järgmised kümme, kakskümmend aastat?

Taani ja Island on muutustes, taanlased muudavad oma süsteemi ja Island muudab oma süsteemi ja neil tuleks nagu silma peal pidada, et mis nad täpselt teevad, sest nad ehitavad mõlemad oma asju nullist uuesti. Ja, ja kindlasti seal saab põnev olema, et noh, mis nad siis, mis nad siis välja mõtlevad.

Jah, ja mina just istusin ühe sõbra kõrval, kes kirjutas alla ka mingit aktsionäride lepingu moodi asja, mis tuli talle vist Londonist, Suurbritanniast ja, ja ta pidi ja sõna otseses mõttes näpuga sirgeldama oma telefoniekraanile mingisuguse krõnksu. Ja siis mina, seda aru, mina pidin olema seal kõrval, eraldi lahter oli selle jaoks, et kas sul seisis keegi kõrval, kes võib oma samasuguse krõnksuga siia kinnitada, et sa tõesti andsid selle allkirja ja siis ma tegin oma sellise suvalise noh. Värisema näpuga krõnksu ja noh, ma saan aru, et Suurbritannia valitsus ütles, et see sobib, et kanname üle. Just,

Suurbritannia valitsuses keegi pani silmad kinni ja väga-väga soovis, et see oleks turvaline ja oligi.

Just ja oligi. Aga Kalev,

Kalev, sinu arvamus lõpuks.

Mina, mina arvan, et ikkagi sellest nagu tehnoloogilises keskkonnas, kus me täna oleme, kümne aasta jooksul peab toimuma revolutsioon. Selle, see, see lihtsalt on vältimatu, et me, et meie küberturberiskid selles valdkonnas nagu kasvavad, tehnoloogilised algoritmid, aegumised toimuvad. Kümne aasta jooksul, sõbrad, noh, siin tuleb revolutsioon, noh, see, see ei ole isegi mitte evolutsioon natukene, aga noh, selles kõiges toimub midagi väga katastroofiliselt suurt. Millest andis meile ka märku kodanik Snorri artiklite kogu sellel nädalal, aga noh, nii-öelda. Et, et noh, õnneks see vist läks mööda kergelt, aga, aga noh, see, see tunne peaks kõigil olema, et, et see asi ei ole kuidagi kivisse raiutud ja ei ole püsivalt kaugesse tulevikku määratud olema nii, nagu ta täna on.

Lihtsalt taustaks, et kodanik Shnor avaldas artikli, mille ta vist pärast tagasi võttis või midagi, mingi segadus oli seal, kus ta väitis, et ta on kogu krüpto lahti murdnud, mis üldse. HRSA

krüpto konkreetselt.

Noh, põhimõtteliselt kogu krüpto, mida laias tarbes kasutatakse.

Noh, ja ka tegelikult ikkagi ei ole, ma saan aru või, või on ta kvantarvuti kuskil tiksub nurgas ja? Ei, ta

lihtsalt parandas oma arvates algoritmikat. Ei olnud vaja, teist tehnoloogiat ei olnud vaja.

Olgu, kuulge, meie saateaeg on läbi. Midagi ei ole teha, seda ei ole veel keegi lahti murdnud, kuidas teha ühest tunnist kaks. Aga, aga meie, Taaviga oleme ikkagi pika plaani mehed, nii et me oleme nädala aja pärast jälle tagasi. Järgmise teema ja järgmiste külalistega, aitäh kõigile osalejatele, kõigile kuulajatele ning kohtumiseni.