Eesti suur võimalus konverentsiäris

võib hea meelega rääkida, enne koroonat toimus siis klassikaliselt asi niimoodi, et on tellivus. Tellimuse alusel on mingi teema, mida siis keegi käsitleb sisuliselt ja keegi käsitleb vormiliselt. Sõltuvalt kliendist on siis teatud võimekus seal seda sisulist teemat ise edendada, vahest on ka seal abi vaja, aga noh, enamasti on väga palju abi vaja siis selle kõige kokkukorraldamisel ja kokkukorraldamine tähendab siis seda, et mingil hetkel saadetakse kellelegi kutse. Eeldatakse, see võib olla paberil või digitaalselt, e-maili kaudu on seda järjest rohkem tehtud viimastel aastatel, siis eeldatakse, et inimene vastab, registreerib ennast kuhugi. Sätib endale majutuse või teeb seda korraldaja, siis on seal mingid toiduvaliku ja igasuguseid selliseid praktilisi küsimusi. Kuniks siis väga palju tööd vahepeal, kuniks siis konverentsipäevani, kus või konverentsi toimumiseni, kus siis üle kogu maailma mingisugune seltskond kokku lendab kuskile kohta. Seal toimub mingi logistika, siis minnakse kuskile ruumi, mis on täpselt selle jaoks üles seatud, seal on teatud arv toole. Toibub mingisugune tehniline setup, natukene lava, valgust ja videot, siis inimesed istuvad maha, ütleb naabrile tere, istub, kuulab, teeb märkmeid. Konverentsi kuulamise ajal peab loomulikult tasa olema ja siis toimub vaheaeg, kus ta läheb kohvipausile ja kohvipausi ajal saab ta uuesti naabriga rääkida ja siis tuleb uuesti istub maha ja kuulab ülejäänud asja päeva lõpuni ja sõltuvalt mitu päeva konverents kestab, siis istub lennuk

Nii, no ühesõnaga, kui on mingisugune eelarve, siis sellest. See nüüd sõltub, et kuidas see loomulikult sõltub, kui suure rahvusvahelise kapasiteediga see konverents on, aga noh, väga suur kulu. On logistikal, majutusel, kogu sellel poolel, mis tegelikult puudutab inimeste transport ja kohalejõudmist ja sealhulgas just ruumikulud. Noh, see võib teatud puhkudel olla isegi kuni viiskümmend protsenti eelarvest. Sõltuvalt tõesti selle konverentsi mastaabist, sest see, kui sa paned Saku Suurhalli lava püsti, siis lava hind on ju sama, sõltumata sellest, kas seal kuulab sada või kümme tuhat inimest. Lava hind ei, ei inimeste arvust ei muutu ja. Ja noh, produktsioonikulu, mis puudutab siis puhtalt tehnikat, tehnilist personali, kogu seda setup'i, mis konverentsiks üles seatakse, see sõltub nüüd nagu tellija soovist, kui palju kärtsu ja pauku ja, ja võimendust sinna tahetakse anda. Aga noh, see võib olla seal ka kuskil, ütleme sellise nagu. Kahe-kolmekümne protsendi juures eelarvest ja see kogu aeg ülejäänud korraldus siis on seal võib-olla kuskil kümne-kahekümne vahel sõltuvalt, sest kuidas need tööd on jaotatud, kes kui palju teeb sisulist tööd, kuhu see kommunikatsioon täpselt asetub ja kõik nii edasi, noh, mingi niisugune very roughly. Jaotust niisugusest normaalsest klassikalisest rahvusvahelisest konverentsist võiks olla umbes nii.

nii ongi. Sellepärast, et nüüd uues olukorras alguses mõeldi, okei, lükkame edasi. Okei, siis mingid asjad jäeti ära, lükati edasi, siis tekkis arusaamine, et noh, tegelikult ikka tuleb ju asju teha, kõik lõpuks ära jätta, siis tuleb ikka lõpuks teha, onju. Ja siis pärast seda, vähemalt meie vaatest, kui tekkisid esimesed edulood sellest, kus muidu toss raks, et meil on võimalik tegelikult nagu kogu globaalne publik saada nagu suhteliselt hästi. Eesti digiühiskonnale omaselt ka veel väga nagu kihvtilt, nii et see saavutab rahvusvahelist tähelepanu, et oi kui ägedalt Eestis asju tehakse. Ilma nende kõikide nagu lisakuludeta, mis muidu tekib, sealhulgas andmata alla sellele, et see produktsioon ja kogu see, mismoodi nagu see konverents nagu välja paistab ja kuidas see sõnum inimesteni või kuidas näiteks ka publiku haaratus, engagement, kõik need asjad on nagu neid, nagu seal, seal kompromisse tegemata. Et, et eelarve on nagu enam kui poole väiksem järsku ühel üritusel, et noh, loomulikult ei saa konverentsikorraldaja nagu seda lennukipileti raha endale, aga kui me mõtleme nagu lihtsalt nagu sellise majandusliku mudeli või nagu eelarvejaotuse peale, siis noh, kõik on muutunud kardinaalselt. Ja loomulikult see mõnevõrra võib anda ka võimalust sellele, et noh, siis võib-olla näiteks Stella ütlebki, kuule, aga why not, et võtame siis mingi ägedama külalise artisti, kellele meil muidu ei oleks eelarvet olnud või teeme produktsioonis mingis Mida muidu me ei oleks saanud teha, aga nüüd ju kogu see reisi ja majutuse ja, ja igasugune muu logistika eelarve on, on see, mis jääb järgi.

Ja ma läheneksin sellele küsimusele võib-olla järgneva mõttekäigu või, või, või vastusega. Et kui me eelnevalt rääkisime sellest, kuidas ja millisel viisil füüsiliselt inimesi on võimalik kokku kutsuda. Ruumi suurusi ja füüsilisi ja logistilisi aspekti arvestades, siis praegusel hetkel kõikidel eestlastel, kõikidel inimestel muidugi, kes oma valdkonnas tahavad pidada globaalset dialoogi. On seda võimalik teha tunduvalt efektiivsemalt ja võimsamal moel kui eales varem. Ja siin käib natukene globaalne võidujooks. Meil on üks väga huvitav programm, võiks nii-öelda või selline tegevus, mis koostöös Välisministeeriumi äridiplomaatia suunaga on tugevalt hoogu võtmas ja, ja mis võiks olla huvipakkuv. Ükskõik millise valdkonna esindajale Eestis, ükskõik millise erialaliidu või ametiliidu esindajale või juhatuse liikmele Eestis, kes on oma peas kunagi lasknud läbi mõtte, et kuule, aga tegelikult noh, me siin teeme Eestis või Baltikumis või Nordicus mingit asja, et noh, tegelikult me võiks oma valdkonna tõsta nagu oma kompetentsuse ja võimekuse natukene tõsta globaalsemale tasemele. Ja, ja, ja tegelikult see, mis nüüd sellisel huvitaval moel alguse sai, see rahvusvaheline tegevus siis Eestis. Sellest hetkest, kui ÜRO Julgeolekunõukogu eesistujaks oli Eesti. See aeg kuidagi mängis nagu Eestile selle olukorra hästi kätte ja, ja Eestile iseloomulikult siis ka. Inimestele, kes, kes sellega tegelesid, eesotsas siis välisministeeriumi ja, ja, ja, ja ministriga. Oli soov, et ei, me peame seda kõike korraldama, tegelikult on, on, on vaja seda kõike korraldada. Välisministeerium võttis erinevaid pakkumisi, meie pakkumine osutus kuidagi nagu edukaks, tollel hetkel siis me juba natukene oli konsortsium kaela tõstnud, aga, aga tegelikult siis pakkumise esitas, esitas Royal Experience. Ja, ja sai alguse nagu selline huvitav tegevus, kus siis, kus siis järsku ÜRO avastas, et oot-oot-oot, et kus mitte kunagi varem ei ole sellist asja juhtunud, et sellisel, nagu nad nimetasid, telesaateliku kvaliteedi kujul. Toimub dialoog, kus osaleb näiteks kaheksakümne riigi ministrid laivis. Nii et kõik toimib, kõik on sujuv, kõik on mõnus, kõik saavad rääkida, saavad küsimusi esitada. Ühesõnaga isegi mingi dialoog või debatt või midagi sellist nagu toimub, kõik nagu töötab. Ja selle tulemusena, tsiteerides ajakirjanikku ja tsiteerides siis seda, mis, mis. Mis välisuudise inforuumis on nagu liikunud, on see, et, et noh, et kui varem oli ÜRO riikide seas riik ja kes võib-olla ei teadvustanud, noh, mis see Eesti või mis see Eesti digiriik või mis ta nagu on. Siis noh, nüüd tänu sellele, sellele möödunud kuuele kuule, kust neid sündmuseid on olnud nagu mõnevõrra mitu. On siis kõikides nendes ÜRO riikides ja nende diplomaatilistes asutustes tekkinud sahinad täitsa metsas, et kuulge vaadake, kuidas Eesti asju korraldab, eks ole, kuni selle toreda uudiseni välja, et oli dialoog siis ÜRO. Peaassamblee korraldamise juures, et huvitav, et kas Eesti oleks võinud ka seda nagu peaassamblee laivi korraldada või mitte, eks ole.

Selge, selge, selge, aga mõtlengi, et ka meie enda Eesti nii-öelda inimeste jaoks, kui sa ütled, et konverentsikulu, kas ta on siis läinud kallimaks või ei lähe, ei ole läinud, ma saan aru, et okei, et logistikakulud on maha kukkunud, aga produktsioonikulud lähevad jälle ikkagi ülesse, et kõik seda asja üleval hoida, et kas ta läheb kallimaks või ei lähe, sest teistpidi ka me saame osalejalt vähem raha küsida, kuna füüsiliselt kohale ei tule enam, on ju.