Eesti suur võimalus konverentsiäris

No see kõlab nüüd muidugi väga lihtsustatult, tegelikult on virtuaalsündmuse problemaatika ikkagi hoopis teine ja palju mitmekesisem kui see, mis füüsilises maailmas on, et, et see on nüüd jah. Kui lõpus kõik töötab, siis on nagu ikka, iga publik tuleb kohale, vaatab jube äge, lava on püsti, valgused vilguvad, jube lihtne. Virtuaalmaailmas, kui me nüüd kohe publikuvaate juurde lähme, on ju, siis, siis ma lihtsalt nendest kategooriatest tahaksin veel mainida seda, et, et, et, et lisaks nendele küsimustele. Mis muidu võib-olla catering ja mingi asi jäi ära, aga tegelikult on hulk, hulk muid probleeme asemele tulnud, me peame rääkima küberturvalisusest, me peame rääkima võrguinseneeriast, me peame rääkida igasugustest IT-st ja digivahendite ja virtuaalsete tööriistade kasutamisest. Et, et, et see, see režii ja kogu muu pool, mis sinna tegelikult lõpuks nagu juurde tuleb, on, on, on see, mis selle tõesti nagu, nagu võib-olla selliseks nagu kauniks tervikuks moodustab. Aga no ma ei tea, püüame siis kuidagi lühivaates selle, selle osaleja võimaluse nagu, nagu, nagu kokku võtta, kuidas ja mismoodi see siis toimub ja mis siis see erinevus ja parem või halvem kui see, mis nagu tavapäraselt juhtus. Ma ütlen veel, kommentaari muidugi nii palju, et ega, ega siis seda füüsilist touch'i, seda füüsilist lähedalollu, mida inimene vajab. Olgu sõprussuhetes, tutvussuhetes, peresuhetes, töösuhetes, et noh, et, et selles mõttes, et, et ärme sinna dialoogi, see on pigem filosoofiline teema, et ärme sinna dialoogi mine, et kas parem on nagu siukene füüsiline lähedus inimesega või kontakt või mitte. Aga mida me võime ja milles ma nagu hullult hea meelega argumenteerin kaasa, on see, et mis on nagu plussid ja miinused võrreldes virtuaalsündmuse ja tavalise sündmuse nii-öelda nagu sellise võimekuse ja, ja, ja siis sellise tulemuse saavutamise eesmärgil, miks üldse mingi sündmus nagu toimub. Aga võtan kokku. Virtuaalsündmuse algus, kutse on saadud, eks ole, ürituse sündmuspäev on nagu käes, hakkab nüüd natuke teist, teisest otsast, teisest kohast pihta kui see inimene, kes siis kõigepealt lennujaamast bussiga kuhugi transporditi, kus tal oli mingi ooteruum ja kõigi talle ütles tere tulemast, ta andis talle mingi paburi kätte. Virtuaalne sündmus algab pihta sellisest virtuaalsest keskkonnast või virtuaalsest ooteruumist. Siin me jõuame nagu esimese sellise suure teemade ringini, mis muidugi Eesti vaatest on nagu tohutute võimalustega ja tegelikult jõuame nagu IT-maailma. Virtuaalne ruum konverentsile jõudmisel võib-olla lihtsast kodulehest kuni 3D maailmani, kus sa valid endale avatari. Võtad sealt, tahad endale isegi võid juukse värvi sättida, kui tahad. Kuni siis selleni, et, et sul on nagu positsioneeritud firma või ettevõte või tellija sümboolika või vastavalt konverentsi temaatikaga mingisugune selline keskkond, kus see asi kõik toimuma hakkab, millest nüüd räägime. Või sa võid jõuda selliseni, et, et sa oled nii-öelda nagu natukene arvutimängu sarnaselt, see sõltub, kui palju on keegi sinna panustanud, see võib olla ka väga, väga, väga realistlik. Et sa päriselt nagu oma avatariga siis liigud seal ringi, valid seal mingi endale koha või käid seal kuskilt mingit messilauast läbi ja jõuad lõpuks nagu mingisugusesse. Ja täiesti catering muuseas, selle saab koju tellida, seda oleme ka teinud, see on väga-väga vahva. Toidu, toidueelarve on täiesti tegelikult endiselt teemaga virtuaal-eelarvetes, aga praegu selle sisusse tagasi minnes, siis, siis see algus hakkab kuskilt mujalt nagu pihta. Ja, ja nüüd, kuidas inimene kogu selle konverentsi kogemuse saab? Võib-olla veel üldistades rääkides, on tegelikult see, mida ta siis läbi selle ekraani vahetuse kogeb ja kusjuures siin on nagu vahva see, et, et suuremate eelarvetega projektid ja, ja võimekamad korraldajad, võimekamad tellijad kasutavad mitut ekraani. Ehk siis inimesele öeldakse, et palun võta endale kõrvale, ma ei tea, telefon või iPad või arvuti. Ja reaalselt juhtub see, et ühelt ekraanilt sa näed tegelikult nagu seda programmi, kusjuures ülioluline on see, et kas see on ühe või kahesuunaline. Ägedatel konverentsidel on see alati kahesuunaline, mis tähendab seda, et see interaktion part on nagu täiesti olemas. Ja sellele kõrvale on siis mingisugune abistav ekraan, kus sa saad mingeid asju teha ja kus tuleb sulle ka mingisuguseid impulsse, mingisugust infot, mingisugust tegevusi. Mida sa võid siis soovi korral nagu kasutada ja, ja millel on noh, muidugi sihukene väga selge ja kasutajasõbralik instruktsioon. Ja nüüd see suurim vahe, millele ma ennist ka viitasin siin sissejuhatuse vestluse ajal nagu, nagu Taaviga, on see, et, et tegelikult inimene asub nüüd sellele kõnelejale tunduvalt lähedamal. Ehk siis, kui on hea tehtud, hea režii, hea produktsioon ja see on tehniliselt hästi läbimõeldud, siis see tulemus, mida läbi ekraani kuulajale antakse, on tegelikult võimsam. Eriti, kui inimesel on mingisugune normaalne noh, ma ei tea, kontoriarvuti taga mingi normaalne ekraan. Siis, siis, siis see, siis see, siis see tulemus võib olla päris päris võimas. Pluss teine asi, et noh, loomulikult kuulajale soovitatakse panna siis kõrvale kõrvaklapid, et sa saaksid ka selle audioefekti kätte. Ja kui nüüd kogu multimeedia on oskuslikult konverentsi sisuga kokku põimitud, siis tulemus on päris äge. Kordades võimsam kui mingisugune suvaline telesaade, aga tal on väga palju sarnaseid jooni telesaatega.