@ RESTART // 2020.10.10
geenius_restart_0892.mp3
KUUPÄEV
2020-10-10
PIKKUS
45m 15s
SAADE
RESTART
AI_KOKKUVÕTE
Saates arutletakse, kui oluline on iduettevõtete jaoks strateegiline kommunikatsioon ning millal on õige aeg palgata esimene kommunikatsioonijuht. Marek Unt jagab kogemusi suurtest tehnoloogiaettevõtetest, rõhutades läbipaistvuse, kuulamisoskuse ja narratiivi kontrollimise vajalikkust.
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Sul võib olla maailma parim idee, tiim ja teostus, aga kui sinust keegi ei tea ja keegi sinu asjadest midagi arvata ei oska, siis sa ilmselt väga kaugele ei sõua. Kuidas teha nii, et inimesed sinu maailmamuutvast asjast teaksid? Kuidas teha nii, et nad sellest ka õigesti arvata oskaksid ning tunneksid, et see, mida sa teed, on üks õige asi. Ja veelgi enam, mida teha siis, kui sul on tunne, et kõik ajakirjanikud on verejanulised tainapead, kes lihtsalt ajavad oma joru ja kellega pole võimalik üldse midagi mõistlikult rääkida? Sellest kõigest me tänases Restardis räägimegi. Külas on Marek Unt, kes on PR-i ja kommunikatsiooni vedanud mitmetes Eesti unicornides nagu Bolt ja Transferwise, aga enne seda olnud tegev ka Skype'is ja mujal. Saatejuhid on Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka.
Selles mõttes ma vastan ise sulle, Henrik, et kui sa oled väike tarkvarabutiik ja teenindad paari-kolme klienti. Ja sul on nii-öelda käibeliin või ütleme, selline pikk leping on ees olemas, sul ei olegi plaanis kasvada. Jumala eest, noh, mida vähem sa seal meedias figureerid, kui sa otseselt nüüd a la tööjõudu ei taha juurde palgata ja. Olla nagu tööjõuna, atraktiivne, siis noh, põhimõtteliselt nagu ei ole üldse vaja tegeleda millegagi. Samas, kui sa oled start-up ikkagi ja start-up'i puhul me ikkagi räägime eelkõige nendest ettevõtetest, kes teevad midagi totaalset uut. Aga uus tähendab, et seda peab ju siis ju selgitama. Noh, a la meil ei ole siiamaani ühiskond aru saanud, eks noh, enamus-vähemalt, eks, et sest noh, see on ikkagi nii uus ja see on nii kosmos, et seal peab ikka süvenema selleks, et üldse mõista, millega tegemist on, on ju. Võtame Bolti, enne Bolti tegelikult oli Uber, kes tegi kogu kommunikatsioonitöö mõnes mõttes ära, et, et oot-oot-oot-oot, et see taksondus ei peagi olema selline, kus. Nahktagiga vend võtab siin nagu peale ja, ja annab tšeki ja, ja, ja peksab, petab maksudega on ju, et võib-olla läbipaistvaid ja nii edasi, on ju. Et Bolt õnneks sai selle sabas nagu sõita, aga noh, nägelt ise me siin kevadel rääkisime, et kui Bolt kutsus, küsis tuge. Siis nende väline nagu kuvand, maine oli selline, mis nagu ei toonud seda, nagu oli Tallinkile, et oh. Mul ei saata laenu, mingit küsimust ei ole, on ju, et, et noh, järelikult seal oli tegelikult mingi puudujääk või mingi, mingi asi nagu tegemata, eks. Kui me räägime Me jälle sellest, et raputatakse mingit osa maailmast, mis on harmuspärane, ehk siis nagu noh, muidu on olemas tavapärane pangandus, on olemas suured tulud rahaülekande pealt, nüüd tuleb mingi punt ja ütleb, et nii enam ei saa, on ju, või nii enam ei pea, on ju. Või näiteks seesama, et Skype'i nähti omal ajal iivelina selle koha pealt, et näed, et telkod ehitavad võrgud, investeerivad tehnikasse, on ju, ja siis tuleb mingi punt ja pakub tasuta kõnesid meie infra pealt, on ju, et.
No sellest olete, ma arvan, olen ma kuulnud teidki siin, siin arutamas mitmete erinevate inimestega, kes on, kes on ka kulisside tagusele elule olnud väga lähedal. Ma arvan, et. Bolti puhul on kindlasti eriline see, et ta on väga polariseeriv ettevõte. Ja siin on väga, väga, ta tegutseb selliste väga tugevate selliste poliitiliste hoovuste kokkupõrke. Kohtade peal samamoodi, et kui me räägime, kui me räägime märksõnadena välistööjõust. Või, või, või, või tööampsudest või, või sellistest. Asjadest, mis on tegelikult nagu lahti rääkimata ühiskondlikul tasemel, et kas me peaksime aktsepteerima sellist teistmoodi töövormi. Kui on palgatöö, kas me peaksime ootama enda riiki inimesi, kes, kes teevad, kes teevad erinevaid töid, nii neid kõrgelt kvalifitseeritud kui ka vähem kvalifitseeritud töid. Need on nagu need teemad, kus, kus ma arvan jah, poliitiline olukord ja, ja Bolt kokku põrkasid. Aga ma arvan, et mida Taavi ütles nagu iseenesest huvitavalt ja, ja õigesti juba enne, on see, et tõepoolest PR-i ülesanne on teatud mõttes olla nagu selline. Optimistlik, optimistlik kõneleja, aga see lünk tegelikkuse ja selle projitseeritava vahel tõepoolest ei saa ka väga-väga suureks kasvada, et selles, selles on ohud,
jah. Väga tore, aga me teeme siia oma esimese pausi ja siis jätkame. Restart läheb edasi, meil on külas Marek Hunt, kes on mitmes, mitmes Eesti suures ja väga suures tehnoloogiaettevõttes või start-up'is teinud PR-i ja juhtunud, juhtunud kommunikatsiooni. Ja eelmises lõigus me natuke nagu, me keerutasime ühe teema ümber, mis mulle isiklikult on alati väga suurt sellist huvi pakkunud, et kui ma olen start-up, on ju, siis noh, kõik inimesed, kes on ka Restarti kuulanud, teavad, et noh, et Eesti turg, et. Et noh, no way, et mis, mis Balti turg, mis Soome turg, eks ole, et, et start-up'i turg on maailm. Ja, ja, ja see kajastub loomulikult noh, kogu ettevõtte olekus, on ju, selles, mida tippjuhtkond teeb, mõtleb, kuhu nad oma aega panevad. Mul on ajakirjanikuna, mul ei ole olnud nagu probleeme start-up'pidelt, noh. Kommentaari või ma ei tea, ka, kaasa mõtlemise saamisega, aga see on ikkagi väga selgelt näha, noh, et K-Bolti puhul on ju, et, et enne, kui meil see tööjõukriis algas, ega neid start-upe see Eesti turg kuidagi nagu ei huvitanud. Ja noh, seesama, mida Taavi viitas, on ju, et, et mingil hetkel on teil seda Eestist nagu seda kuvandit vaja, on ju, et mingil hetkel on teil probleem ja teil on vaja, et ühiskond ütleks, oh jess, see on meie. Ja kui te ei ole sellega tööd teinud, on ju, et noh, siis, siis te seda ka ei saa. See on tõenäoliselt, Marek, kuidas sina seda dilemmat vaatad, et istud siin Eestis, aga oled head of PR Europe või global näiteks, siis sul ei ole mõtet ju Eesti peale aega kulutada või peaks seda tegema?