Eesti riigi varjatud armee

Laupäev on käes ja Restarti saade alustab Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on saatejuhid ja täna meil kaks külalist. Meil on külas Ott Vatter, kes on e-residentsuse tegevjuht ja on otsustanud oma ameti maha panna. Ja meil on külas Elis Kaljuvee, kes on rakendusliku antropoloogia keskuse antropoloogia. Nemad on teinud uuringuid selle kohta, et kes või mis on e-resident, e-residentsus ja, ja mis ta olla võiks ja mis sealt välja tuleb. Nii et täna on siis selline saade, kus. Kus me vaatame, kuidas meie armastatud projektil läheb või ei lähe ja, ja mulle tundub, et minu rolliks on juba saamas igas saates küsida Ott lahkujate käest, meil on siin ridamisi olnud neid inimesi eelmistes saadetes ka, kes on lahkunud, et alustada midagi uut. Ja siis mina saan küsida, et Ott, kas sa, kas sa lähed ise või sul paluti ära minna?

Ma käisin eelmine aasta oma vanas koolis rääkimas siis avaliku sektori tööst ja, ja sellest nagu võlust ja võimalusest võrreldes erasektoriga, ma arvan, et sa saad. Kui sa tahad ära teha midagi ja sul on seda drive, siis sul on, need võimalused on ikkagi tohutud. Mitte ainult nüüd, noh, e-residentsuses, aga Taavi võib lisada ministeeriumist tegelikult, kui sa, kui sul on ambitsiooni, siis need võimalused riigis midagi ära teha, ma arvan, et Eestis, kuna see aparaat on õhuke, on, on harukordsed. Ja see kogemus erasektori jaoks, ma arvan, et on, on päris asjalik, et tasuks mõlemat teha, on minu arvamus. Proovida.

Aga mõtlengi, et Ott Otiks ja Ott tegelikult vääriks omaette saadet. Me täna leppisime kokku ikkagi, kuna meil on Elis ka, et me räägime e-residentsusest. Et, aga enne kui me Elisa juurde jõuame, et kui sa Ott praegu vaatad, noh nüüd kuust aastat. Et noh, nii-öelda kuulaja teha mingi vahekokkuvõtte väike, et kuhu me praeguseks hetkeks oleme jõudnud, kus see projekt praegu on?

No lühidalt alguses me ikkagi keskendusime e-residendile kui üldse kliendi otsimisele ja, ja sealt me jõudsime ju selleni, et see klient on olemas, aga see klient võiks meile ka mingit väärtust tekitada, siis ettevõtte luua ja see ettevõte võiks hakata ka raha teenima ja, ja Eestile makse maksma, et. Täna me oleme siis nagu start-up'induse faasis leidnud oma, oma toote kliendi ja, ja nii-öelda product market fit'i. Ja on aeg nagu skaleerumiseks, et, et meie põhimure täna on ikkagi dokumendi väljaandmine ja kui seda suudaks kuidagi kiirendada ja teha see nii-öelda füüsilisest kohtumisest sõltumatuks, siis ma arvan, et e-residentsusel oleks juba kümme miljonit, oleks, oleks käes.

Ühesõnaga, praegu me jälle peame numbreid andma kuulajale, et meil tuleb kuu, kuus. Nädalas umbes kuskil kakssada seitsekümmend, kakssada kaheksakümmend uut e-residenti, on mul õigus? Ja nüüd, kui sa ütled, et selleks, et see ei oleks mitte kakssada seitsekümmend või kakssada kaheksakümmend nädalas, vaid oleks ütleme tuhat nädalas. See puhtalt on selle taga kinni praegu, et, et ikkagi selle nii-öelda. Nii-öelda selle taotlemine, see protsess on liiga kohmakas ja võtab liiga palju aega ja nii-öelda tänapäeva standarditele ei ole vastav.

Sa pead minema füüsiliselt Eesti riigi siis saatkonda või, või välise teenusepakku juurde ja andma oma sõrmejäljed. Ja meil on ju saatkonnas täna ikkagi maailmas nii-öelda diplomaatiliste suhete aastatepikkuse töö asukoha tõttu, mitte see, kui see e-residentsuse tiim ütleb, et meil saatkond peaks olema. Et kui selle saaks kuidagi nüüd teha asukohast sõltumatuks, tuvastuse siis veebiteel, milleks meil ju tehnoloogia on tegelikult olemas. Siis ma arvan, et see märgatavalt tõstaks jah, taotlusi.

Nii, aga, aga Ott veel, kus projekt täna on? Palju te meie residentidest teate üldse, kes nad on nüüd sellised? Või sellepärast üldse Elis rääkima hakkama?

No me oleme nüüd selle kuue aasta jooksul siin ikkagi nii mõnda, mõnda avastanud, aga ma arvan, et Elise roll täna siin on selles mõttes nagu põnevam, et meie oleme e-residente rohkem vaadanud nagu numbrite poole pealt ja, ja kodakondsuse ja, ja mis ettevõtlusvaldkonnaga nad tegelevad. Aga Elise ja, ja selle rakendusliku antropoloogiakeskuse fookus, ma saan aru, et on olnud ikkagi rohkem e-residentide nii-öelda süvitsi mõistmisel ja, ja hingeelus, et mis, mis neid päriselt nagu e-residentsuse poole ajab, et meie vaade on väga lihtne ja numbriline.

Kuule, kui ma vaatan Facebookis seda, seal on üks grupp, kus Eesti e-residendid on. Et kui ma vaatan neid inimesi, ütleme nende nimesid, kes seal küsimusi esitavad või ütlevad, et jess, ma sain e-residendiks, et vähemasti niimoodi pealiskaudsel vaatlusel neil otseselt Euroopa Liiduga mingisugust väga sellist seost ei ole.

Isikupärad mängu, et kes tahavad teavitada sellest rohkem ja, ja kes, kes tahavad tahaplaanile jääda ja tegutseda nagu nii-öelda ettevõtjatena, me ise oleme kategoriseerinud neid praktiliste ettevõtjatena, kes ei taha üldse nagu e-residentsuse. Sellest elustiilist ja nii-öelda vabakutselise elustiilist väga midagi kuulda, aga tahavad tööriista ja siis on need nii-öelda vabakutselised, kes siis tegelikult on rohkem. Elustiili inimesed, reisivad palju ringi ja nemad tahavad oma e-residendi kaarti igal pool kõigile kogu aeg näidata. Palju Euroopa

Liidust on e-residente

Aga teeme siia pausi ja siis laseme Edisel rääkida, mida, milline nende e-residentide hingeelu siis on ja kuidas neid kategoriseerida. Restart läheb edasi, meil on täna külas e-residentsuse ametist lahkuv tegevjuht Ott Vatter ja, ja Elis Kaljuvee, kes on Rakendusliku Antropoloogiakeskuse antropoloog. Ja teie, Elis, olete uurinud mitut satsi seda e-residentide sellist olemust ja, ja nende soove ja mõtteid ja probleeme. Mis Ott natuke kirjeldas, et kuidas see numbriliselt välja paistab ja nüüd, kuidas teie neid liigitate või kuidas sina kirjeldaksid, et kes see e-resident on?

Ott tegelikult väga hästi juba võttis kokku selle üldise pildi või see, millest, millest te ka meie uuringust ilmselt kinni hakkasite, et eelmisel aastal sai tehtud uuring, mis vaatas natuke laiemalt sellist kaugettevõtja profiili. Ja sealt tuli täpselt välja see pragmaatik, ehk siis, kes otsib täpselt oma konkreetsele probleemile lahendust, see sõltub natuke asukohast. Näiteks on tal siis vajadus siseneda Euroopa Liidu turule või siis ajada lihtsalt Euroopa Liidu partneritega asju. Ja tema enda koduriigis ei ole see ettevõtlusvorm siis nii tuntud, nii et ta ei saa nendele teenustele ligi, et see on üks hästi-hästi konkreetne profiil. Ja samamoodi need fännid. Hästi tuli välja minu meelest Aasia kogukond eelmise aasta uuringust, kus nad siis kõik olid jube, jube entusiastlikud ja, ja hullult neile meeldis see, see programm, aga et tegelikult nad väga ei kasutanud seda, et see jäigi sellise fännluse ja justkui millestki nagu uuest ja innovaatilisest osaks olemisse, et. Et just see, et ükski teine riik maailmas ei tee sellist asja, et see on justkui osa tulevikust, et see oli selline hästi põnev, põnev vaatepunkt. Ja eelmise aasta uuringust siis veel muidugi tuli välja ka neid, kes, kes siis arvasid, et tegelikult sellel e-residentsusel ei ole mõtet, kui sa oled start-upper, sest et siis on ikkagi nii sisse juurdunud USA igasugused reeglid, et Eesti ei anna esialgu veel start-up'i maailmale midagi juurde, selles mõttes. Et see oli nüüd niisugune konkreetsem, võib-olla kriitiline pool, et inimesed, kes seda ei vaja. Aga nüüd, kui selle aasta uuringust ka natuke paralleele tuua, siis järjest enam minu meelest joonistub välja see, et ikkagi e-residendiks hakatakse mingil põhjusel, mingil vajaduse tõttu. Ja enamasti selleks vajaduseks on ettevõtlusega alustamine või sellega jätkamine mingil, mingil viisil, mingis vormis. Et see siis võib-olla põhjuseks see, et sa ei saa oma riigis asutada ettevõtet, sa liigud liiga, liiga palju, et neid erinevaid variante on väga palju. Aga see ettevõtlus hästi selgelt joonistub välja. Siis tahaks kindlasti ära mainida selle, et. Et kõikidest nendest intervjuudest jookseb läbi, kui suur on usaldus tegelikult selle Eesti riigi vastu, et kui me mõtleme nüüd näiteks seda, et miks ei, miks ei kasutata näiteks Iirimaa võimalust. Või laiemalt seda UK-s äriregistreerimise võimalust, siis kohe-kohe tuleb siia taha see, et see on riik, Eesti on riik, Eesti valitsus on äge, toetab sellist asja, et. Et jah, ühest intervjuust tuli ka täiesti välja, et täiesti uskumatu, et selline, selline riik on olemas, kes sellist asja teeb ja et kui ajalooõpikud ei ole muutunud, siis peaks muutuma, et valitsus saab asju teha ka teistmoodi. Et pragmaatilised vajadused, ma ütleks ja, ja just see Eesti riigi tugi on hästi-hästi suur ja seda ka väga väärtustatakse.

Jaa, selles mõttes, et nüüd see, see aasta me oleme fookuseks võtnud rohkem Saksamaa. Saksamaa oli siis täiesti ka e-residentsuse tiimi enda huvipunkti, sest ma saan aru, et Saksamaa peaks olema üks nendest suurtest vanadest, kes, kust siis tuleb päris palju neid. Neid huvilisi ja koos e-residentsuse tiimiga sai siis paika pandud see, et keda nad täpsemalt tahaks sealt vaadata, et kas need on ainult sakslased, kas nad on Saksamaal elavad ka välismaalased, mis see profiil on, nemad natukene annavad seda ette. Aga meie siis tõesti vaatame sügavamale, et me saame kontaktid nende käest, kes siis võiksid olla sinna potentsiaalsesse sihtrühma minna. Ja meie paneme siis kokku selle intervjuu, mille alusel küsimusi küsida, aga meie kindlasti ei jää sinna, et noh, et mis on su probleemkohad ja, ja mis on, mis on võib-olla ainult halvasti või midagi sellist, et meid huvitab inimene üldiselt, et mis väärtussüsteemist tuleb, kust ta asub, mis tema elustiil on, et kõik see tegelikult hakkab ka mängima seal, et kuidas ta siis e-residentsust väärtustab. Ja, ja, ja et mis tal muud, muud elus toimub, et võib ka tuua mingisuguseid kriitikuid, aga tavaliselt see kriitika on hästi konkreetsest probleemist tulenevalt, et, et sa pead teadma natukene sellist laiemat tausta ja see on siis see, kus antropoloog saab appi tulla ja, ja uurida seda asja lähemalt.

Aga Ott, mis, mis sa teed selle Elisa informatsiooni või mis te tegite, et kas on ka mingi reaalne samm, et tänu sellele, et Elisa tema meeskond leidis midagi, et siis nüüd e-residentsuste pomm tegi selle paremaks kohe?

Me saime kogu selle uuringu taustal paremini aru ju, kes need persoonad on, et me joonistasime välja just see pragmaatik versus siis elustiili e-resident, on ju, kellele meeldib olla see. Digitaalnomaad, kes reisib paalil ja, ja teeb mingit ägedat nagu visuaalkunsti versus siis nagu Serbia ärimees, kes müüb oma. Oma autoparki ja tahab ainult nagu iga, iga hinna eest nagu mitte tähelepanu keskpunktis olla. Ja ma tooks ühe huvitava näite, mis, mis minu jaoks kõige huvitavam selle nii-öelda esimese uuringu juures oli see, et, et me alati mõtlesime, et miks neid e-residente kogukonnas nii palju on, et kui ainult seit, noh, ütleme, et neid on üle seitsmekümne tuhande ja ettevõtteid on neliteist tuhat, et mida need ülejäänud siis teevad selle kaardiga. Ja, ja tuli välja, et need vabakutselised on ikkagi oma, oma hinges üksikud inimesed sageli, sest nad reisivad ringi kogu aeg, neil ei ole kodu. Nad on üksikettevõtjad ja siis see e-resident ja see kogukond on tema jaoks nagu, nagu pere ja, ja nad tunnevad sellist suurt ühtekuuluvustunnet. Ja nad ei peagi olema isegi noh, mingid ettevõtjad, aga nad tahavad olla siis mingis klubis koos selle kaardiga ja, ja käia, käia aeg-ajalt meil Eestis latitude'il.

Kusjuures ma vaatasin, kas sama grupp, mida sa enne, Henrik, mainisid, see ERS-ite grupp, seal vist on mingi suurusik neliteist tuhat liiget või? Grupi liige, mis on sadatud, jookseb mul Facebooki feed'i sisse. Ma ise ei kommenteeri seal mitte kunagi midagi, aga ma olen täheldanud midagi sellist, et. Et kui ongi selline appikarje, et oh, et ma olen nüüd Tuneesiast ja kas siin on veel mõni tuneeslane, kes suudab mind ühe või teise asjaga aidata. Et siis see community ikkagi aitab ennast ise, et minu, ma väga arvan, et keegi kirjutab seal e-residentsuse poole pealt, et noh, Adam kirjutas, kui ta veel tööl oli, aga ma mõtlengi, et tema osakaal on ka nüüd väiksemaks jäänud, et. Et siis nagu tundub, et inimesed ise ikka jälgivad seda, mis seal feed'is toimub.

Loomulikult jah, me ise oleme proovinud ka omaosalust natuke vähendada seal ja see on täitsa orgaaniliselt tööle hakanud ja see on niisugune, nimetame seda nagu üldgrupiks, aga tegelikult on peaaegu iga rahvuse kohta veel alamgrupid nagu Turkish e-residents, kus. Kus inimesed täitsa regioonide kaupa jagavad ennast ja, ja küsivad nõu, et, et noh, nad saavadki üksteist sageli palju paremini aidata kui meie, kellel on niisugune üldine teadmine võib-olla.

Ja et ega ma tahtsin siia juurde lisada, et ega nad ei koondu ka ainult selles mõttes Facebooki, et mis me oleme jälle õppinud, on, on see, et ka foorumitel on väga suur roll, et näiteks venekeelsetel kõnelejatel on oma e-residentsuse Reddit, kus siis jagatakse just selle, selle teemalisi probleeme, et see üksteiselt õppimine, üksteise kogemustelt, kogemustest õppimine on hästi-hästi oluline, et see kogukonna tunne tuleb siia e-residentsusele kohe kõvasti juurde.

Aga Elis, kui nüüd antropoloogiline vaatad seda kogu seda projekti, kas sa täna juba julged väita või see on ikkagi veel liiga vara öelda. Et see sihtgrupp hakkab nii-öelda välja kujunema, et, et see töö, mida Ott ja, ja teda veel Kaspar oma meeskonnaga tegid, eks, et. Et kuna see toode on täpsustunud, paremini on saanud sihituks, eks, et me hakkame juba ütlema, et noh, et. Et keskmine e-resident on selline, et see ei ole enam nii, et noh, et, et. Et ei ole võimalik määratleda, et pudru ja kapsad, on ju, et on killuke siit ja killuke sealt, on ju.

Ja noh, selles mõttes, et selliseid keskmisi on minu meelest alati raske välja tuua, aga hakkavad kindlasti joonistama välja selged profiilid, et kes, kes, kellele seda e-residentsust vaja on, et. Mees näiteks. Jah, võib pigem öelda mees. Ei ole päris nelikümmend kaks, on seal kuskil, ütleme kolmkümmend seitse-kaheksa võib-olla, et natukene noorem on ikkagi see sihtgrupp. Ja, jah, ja kindlasti tuleb siia juurde see ettevõtlus, et need kolm märksõna võib tõesti tuua, et naisi, naisi on vähem ja, aga vanus on, vanus on, võib veel muutuda, selles mõttes, et on ka mingisuguseid täiesti selliseid vanakooli inimesi, kes ka mõtlevad, et voh, lahe ja tahaks veel midagi uut teha, aga ja sinna kolmekümnendate keskel lõpub, kipub see vanus jääma, kui seda taga otsida.

Aga kui seda e-residentsust ju, ma mäletan, hakati tegema, et siis tal on, tal oli nagu tekkiski palju funktsioone külge, eks, et olid need mingid kuulsad esimesed Eesti e-residendid, kes võtsid selle noh, lihtsalt sellepärast, et oleks cool ja see on uus asi ja noh, võib-olla ei olnud isegi plaani seda kasutada. Ja siis olid meil, ma mäletan, oli, siis oli üks, mis üksikrupp oli suurte, ütleme pigem noh, sellised. Nii-öelda päris ärimehed, kellel on midagi Eestis, on ju, neil on vaja tegiallkirjastada, nad ei viitsi seal lennata. Siis olid need nomaadid, kellest Ott rääkis ja, ja siis noh, ma ei tea, neljanda või viienda sidgrupina olid mingid natuke kahtlasevõitu tegelased kolmandast maailmast, kes tahavad Euroopa Liiduga midagi teha, on ju, ja nii edasi, nii edasi. Kas seal on hakanud mingi selline selginemine toimuma või ongi, et, et noh, kõik need grupid eksisteerivad siiamaani ja, ja elavad täitsa rahulikult oma e-residendi elu ja, ja kasvavad?

Aga mõtlengi, et siin on meediast läbi käinud eksitavat informatsiooni selle kohta, et a la kui sul ei ole kaart enam aktiivne, et sa ei ole seda nii-öelda uuendanud. Seal on sõltuvalt, millal sa kaarte said, kas siis kolmeaastane või viieaastane tsükkel, eks, et. Et, et siis see nagu ei olekski enam e-resident, et, et noh, et a la, et on süüdistatud, et e-residentsus nii-öelda kommunikeerib oma e-residente arvu valesti välja, et. Mis seitsmekümnest tuhandest sa räägid, et aktiivseid kaarte on kuskil nelikümmend viis tuhat, et. Et miks sa sellest numbrist ei räägi, et, et ma saan ikkagi aru, et sa saatuse mõttes, kui teie presidendiks saanud, siis sa selleks ka jääd. Ehk siis see, et sa lihtsalt ei oma nagu aktiivset ligipääsu võimalust teenustele, et see ei tähenda seda, et, et sa, et sa seda nii-öelda seda, seda tiitlit või, või staatust ei kannaks.

No ma ütleksin, et tooks hästi lihtsa võrdluse, et kui sa oled Eesti Vabariigi kodanik ja kaotad oma ID-kaarti ära, siis see ei tähenda automaatselt, et sa nüüd oled kodakondsuseta. Ja, ja mul on umbes kakskümmend tuhat e-residenti, kellele ma võin kohe tutvustada neid inimesi, kes peavad ennast väga tugevateks e-residentideks. Isegi kui nende kaardisertifikaadid on erinevatel põhjustel aegunud, et nad ei saanud õigel ajal sinna saatkonda minna, nad ei saanud uuendada seda, noh. Ja, ja paljud neist ei kasutagi seda kaarti otseselt ära, aga nad peavad ennast ikkagi e-eestlasteks ja, ja ma arvan, et me riigina peaksime rohkem väärtustama seda punti.

Kas see selline community tunne on, kas, kas see on teie arvates nii tugev või tuleb uuringutest välja, et see on nii tugev? Et me võiksime mõelda oma e-residentidest kui mingit sorti nagu Eesti, ma ei tea, pehmest armeest või? Noh, ühesõnaga mingist nagu mingist seltskonnast, keda on võimalik, noh. Mobiliseerida näiteks mingil hetkel täiesti mingil ootamatul moel.

Ja nad on selles mõttes ka kindlasti kogu aeg riigi, riigi jaoks nagu väiksed promootorid, ehk siis pidevalt ja peaaegu igast intervjuust tuleks välja see, kuidas oma, oma kogemusest räägitakse ka nendele inimestele, kes üldse pole e-residentsusest kuulnud, ehk siis, et nad. Jah, tuuakse väga palju välja seda sidet, mida nad Eestiga tunnevad. Nii et, nii et ei tasu alla hinnata neid, nagu Ott ütles.

Restart jätkub ja me räägime täna e-residentsusest ning meil on külas Ott Vatter ja Elis Kaljuvee.

Et me ei saa kuidagi mööda ikkagi sellest rahapesuskandaalist, et nüüd on uued dokumendid jälle ilmunud, teame seda, et käis suurel rindel tohutus mahus ja häbitundeta ikkagi see rahapesemine Eesti kaua, kaudu, et. Ma pean tunnistama, et, et me oleme isegi mõelnud siin vahepeal, et, et kui me oleks teadnud, et see rahapesu on sellises mahus. Kas me oleks julgenud üldse e-residentsust nagu välja pakkuda või teha? Ja pean ausalt tunnistama, et vastus tõenäoliselt oleks olnud ei. Et see meie teadmatus oli ka meie õnnistus mõnes mõttes. Aga ma ei tea, Ott, kuidas sulle tundub, et, et kas, kas sa, kui sa praegu ärge mõtled, sa olid ka ikkagi algusest peale juba sealsama teema juures, et, et oleks teadnud, kas siis oleks julgenud teha üldse?

Mina ütleks, et, et kui ma proovin ennast asetada nüüd potentsiaalse rahapesija rolli ja, ja lähen sinna e-residentsuse nagu taotluslehele ja vaatan neid andmeid, mis ma sinna sisse pean andma ja, ja minema sinna saatkonda, vaatama konsolile silma ja oma sõrmejäljed andma. Siis noh, ma tõenäoliselt läheksin, teeksin seda kuskil mujal, kus, kus ma ei peaks nüüd nagu füüsilisi protsesse ja sõrmejälgi andma, et. Et e-residentsus oma olemuselt ikkagi on nagu lisaturvalisuse garantii, et need taustakontrollid on ja ajas palju tugevamaks läinud, et. Et täna ma arvan, et on Eesti väga, või ütleb peaaegu kõige turvalisem koht, kus, kus rahapesu vastu on, on korralikud regulatsioonid, et. Ma ei kardaks seda niimoodi, et ma arvan, et see on lisa turvagarantii.

Aga Elis, kui sa räägid nende e-residentidega, et mis sealt nagu paistab, et kui palju nemad seda üldse probleemina näevad? On nad seda märganud üldse, kas see on jälle võib-olla teema, mis ainult, ütleme, läheb meile korda sellepärast, et see käib meie pihta, on ju. Nii-öelda eestlaste pihta, et, et mida sinu introd näitavad?

Ja e-residentsus, e-residendid selles mõttes ei, ei ole midagi sellist märganud, vähemalt nende intervjuude põhjal, mis me teinud oleme. Ja, ja ka valitsuse vahetus selles mõttes on jäänud täiesti märkamata, tundub e-residentidele, et endiselt on see usk ja, ja lootus, et Eesti jätkab täpselt samal kursil ja et nad on oodatud ja tahetud. Ja, ja et selles mõttes on nad hästi, hästi entusiastlikud ja ma ei näe, ma nendest intervjuudest vähemalt, mis me teinud oleme, ei ole seda küll välja tulnud, et, et midagi oleks kahtlast või nad kuidagi muretseksid selle pärast.

Ja, aga nagu ma toon välja just ühe hiljutise geenilise artikli, näiteks kus politsei küberkuritegude büroole esitati kuriteoteade, kuriteoteade e-resident Vikasainile kuuluva ettevõtte Estoxi OÜ vastu. Ettevõtted süüdistatakse kalastamises ja veebispämmis ja isegi DDoS rünnakute toimepanekus. Et no selge on see, et, et noh, iga teatud hulga e-residentide kohta on ju, ma ei tea, et iga noh, igas tuhandes on neid X selliseid tüüpe. Ja ma ei tea, kas antud juhul on ju, tegemist on laimukampaaniaga, nagu see härra ise väidab või, või on ta midagi toime pannud, aga ütleme, et iga tuhande e-residendi kohta peab Eesti riigiaparaat noh, tegema midagi, on ju, mingit lisatööd, liigutusi, mingit jama lahendama. Ja noh, on ju täitsa võimalik aru saada, mida rohkem tuhandeid neid tuleb, et noh, seda kõvemaks võivad minna need hääled, miks me peame sellise jamaga üldse tegelema, et pange kinni see, et me ei taha ja mingi, mingi järjekordse hindu tegemisi uurida, et meil on muudki teha. Ja, ja ma ei tea, et mis sa siis ütled nendele, et see on teie töö, uurige, seadus nõuab.

No mina ütleks, et, et kui me vaatame neid tavaettevõtteid, kes ei ole läbi e-residentsuse loodud, siis, siis see seis seal on tegelikult palju hullem, et jällegi sul ei ole seda taustakontrolli seal. Sa ei ole läbinud seda, seda riiklikku protsessi ja, ja noh, neid ettevõtte müüjaid, matjaid on meil siin ju igal pool, et igas majanduskeskkonnas alati on sul keegi, kes on mingite halbade kavatsustega. Aga e-residentsuse puhul ma arvan, et, et neid üritajaid on, on aina vähe, et turvakontroll läheb aina tublimaks.

Suur, ma ütlen sulle, Henrik, et võib-olla see on nagu mul mulje, aga vähemalt nõukogu või nõuandva kogu laua taga, kus PPAga on alati esindatud. Nemad on ikkagi ülitublid, mulle tundub, et nad on tihti vaata et kõige suuremad fännid üldse kogu sellele programmile, et. Kuigi nemad otsest tuluselt niimoodi ei saa, et, et see nii-öelda e-residentsuse maksutulu läheb ikkagi rahandusministeeriumisse, mitte ei, ei jookse kohe nagu PPA kontole, eks, et. Et võib-olla niisugune märkus juba kõrvale.

Aga seda Henriku küsimusest kinni haarates, et noh, et, et a la, et, et noh, pange see juba üks kord kinni, on ju. Et noh, ma pean küll tunnistama, et ma olen teemaga rohkem seotud ja tean rohkem numbreid, eks. Et, et see on küll selles mõttes etteheide, mida peab kogu programmile ikkagi. Noh, tuleb nii-öelda öelda, et see on õige kriitika. Et nende aastate jooksul seda kogu kasu sellele nii-öelda Eesti riigile. Ei ole suudetud ikkagi korrektselt kommunikeerida, et noh, käib läbi või käivad mingid numbrid. Et a la maksutulu, otsene maksutulu aastas umbes seal kakskümmend miljonit, riigilõivud seitse, kaheksa miljonit aastas. Et, et selles mõttes, et numbrid käivad läbi, aga noh, kui sa vaatad nagu Eesti riigieelarvet, siis tundub, et noh, et nagu kakskümmend seitse miljonit või, või kolmkümmend miljonit või nelikümmend miljonit, et noh. Võrreldes kümne miljardiga on need ikkagi väiksed numbrid, on ju, et, et sealsamas on mingid numbrid, mida maksukas nii-öelda ajab leti alt, ehk siis nagu e-residentega seotud käibed, mis on seal. Pooleteist miljardi peal, kui sa räägid nende ettevõtetega, kes teenindavad neid e-residente, nemad ütlevad ka, et noh, ikkagi sadades miljonites on need käibed ja nii edasi, on ju. Et kui sa sellele, kui majanduse küljest ära võtad, siis tundub nagu päris suur nagu auk. Või, või, või, või, või puudujääk, et ma ei tea, miks see, miks see Ott, miks te olete selle sõnumiga ikka jäänud nii kitsaks, et te kommunikeerite ainult seda noh, ainult nende e-residentide otse makstud maksud. Kus oli juhatuse liige e-resident ja asutajale e-resident ja ainult need maksud, mis on seotud tulumaksuga, oma sõnaga sotsmaksuga, mitte enam käibemaksuga.

Seal on väga lihtne põhjus, et mõned aastad tagasi, kui me siis Deloitte'i maksu, maksunõustamise osakonnaga tegime suure nii-öelda. Majandusmõjuanalüüsi, mis e-residendid ja nendega seotud ettevõtted Eesti riigile panustavad, siis. Need numbrid läksid niivõrd suureks, et keegi ei uskunud neid. Ja, ja me käisime Eesti pangas, me käisime erinevates nagu finantsasutustes kommenteerimas neid ja see vaidluskoht oli lihtsalt nii suur, et ja peamine see vaidlusküsimus oligi selle üle, et kas. Ilma e-residentsuseta oleks need ettevõtted ka Eestisse tulnud või ei oleks ja meie argument oli, et ei oleks. Ja seal oli nagu suur, suur vaidluskoht, peale mida me otsustasime, hästi selgelt me kommunikeerime seda otsest majanduslikku mõju. Mis, mis e-residentide poolt maksude näol Eesti riigile jäetakse, et see on nagu selge, arusaadav. Ja me ka tegelikult uurisime ka natukene nii-öelda Emori kaudu Eesti inimeste suhtumist ja arusaamist nendesse numbritesse ja testisime seda AB testimisega. Ja, ja need suured numbrid lihtsalt jätsid inimesed külmaks ja nad ei saanud nendest aru, et me otsustasime nagu otseste faktidega opereerida. Jah, kaudne tulu on, on märgatavalt suurem.

Mul on tunne, et sul on vaatamata e-residentsuse viienda sünnipäeva

Et me selleks nii-öelda viie aasta tähistamiseks tegime e-residentidega sellised klipid, et e-resident sai saata klippi endast. Hello, I am Estonian e-resident. Ja neid klippe tuli meile, no ütleme sa, sadades. Ja, ja me lõikasime kokku sellise klipi, mida me siis oma sünnipäeval näitasime ja see on tegelikult Youtube'ist ka leitav ja see illustreerib põhimõtteliselt täpselt seda, mis sa just silmas pidasid.

Ei noh, selles mõttes kindlasti on ka mingisuguseid kriitikaid ja probleemkohti, et kui siin sai maksudest rääkida, siis selles mõttes e-residendid kõik tunnevad, et nad tahaks neid makse õigesti maksta ja, ja väga palju on neid, kes tahavad ka Eestisse neid maksta, aga väga palju on ka probleeme, et kus need maksud käivad ja mis nende maksusüsteemidega toimub, et see on kindlasti nagu murekoht ja neid asju tuuakse ka kriitikana. Aga mis on väga positiivne, et mis võib-olla ei ole tõesti see, et I love you all the time, aga, aga lihtsalt see, et, et mingi selline võimalus, mil, mis lahendab nende jaoks probleemi, mida neil ei olnud, mida, mida nad mingit muud moodi ei saaks lahendada, et kui me võtame ka näiteks mingisuguse. Ütleme, Austraalia kodanik, kes elab Saksamaal, tahaks panna üles oma ettevõtte, ta ei saa seda Saksamaal teha, sest et ta on resident ja ta on täiesti teiste, teiste viisadega seal ja elamistubadega. Siis Eesti annab talle selle võimaluse, et ta saaks panna püsti oma äri, millest ta on võib-olla terve eluaeg unistanud, eks ju. Et, et see on see, mida seal nähakse, et see annab mingisuguse võimaluse ja siis ühtlasi sa saad olla ka osa mingisugusest täiesti uuest asjast. Et selles mõttes see on see väärtus ja see jookseb väga palju läbi, et jah, muidugi on alati ka kriitikat. Aga, aga ma pean ütlema, et mingisugune üheksakümmend viis protsenti inimestest, kellega mina olen rääkinud, on ääretult positiivsed.

Ma, ma alustan sellest low-st, et ma arvan, et low oli ikkagi meie jaoks see, kui pidime aasta alguses ühe kolleegi kahjuks matma. Ja inimene, kes andis oma, oma hinge ja, ja elutö e-residentsusele, et, et see oli kindlasti see moment, et kui sa oled nii palju koos näinud ja teinud, siis. See oli raske moment. Aga kõige parem ja high moment oli siis, kui me mingi hetk Kaspariga olime New Yorgis, Brooklyn Bridgeil. Ühel hommikul ja, ja saime mõlemad aru, et me mõjutame mingi riigi GDP-d. Ja, ja see nagu hi-five moment, kui sa mööda seda Brooklyn Bridge'i kõnnid ja saad aru, et sa saad oma riigi GDP-d tegelikult mõjutada oma, oma töö läbi, siis see oli kindlasti hetk, mis jääb igaveseks meelde.