Mida Hiina meist mõtleb?

No siin alust on, tegelikult Hiina on väga tõsiselt võtnud, justkui me räägime tehnoloogilist poolt, tehnoloogia arengud nagu endale fookusesse. Ja ega siis põhjuse, et ta ei ole USA alustanud kaubandussõda Hiinaga ja selle kaubandussõja võib-olla. Eesmärk ei olegi nii väga mingite tarbe ja tavakaupade liikumist piirata, vaid eelkõige on siin tegemist nii-öelda selle tehnoloogilise võimekuse. Jah, ütleme niimoodi, et siis Ameerika poolt, et nemad ei soovi, et nende tehnoloogiline võimekus kuidagi paljastuks või liiguks Hiina suunas ja samas nad kardavad ka, et Hiina tehnoloogiline võimekus levib. USAs ja hiinlastel tekib võimalus hakata tulevikus mõjutama läbi selle tehnoloogilise poole USA riiklikku julgeolekut. Ja see ma just vaatasin veel kord järgi, kuna aeg lendab kuidagi kiiresti, endalgi lähevad need aastad sassi. Et just kaks tuhat kaheksateist, kui Hiina kuulutaski, oli usinalt tegelemas oma Made in China programmiga. Mis keskendub siseriiklikule, ütleme et Hiina, Hiina enda oma tehnoloogilise innovatsiooni arendamisesse, arendamisele. Et siis USA ju. Alustaski tegelikult sellist kampaaniat ka, mis ei ole piirdunud ainult USA sisese noh, sisese poliitikaga, vaid see on ju näidanud mõju ka Euroopas just selle Huawei diskussiooni teemal. Et USA näeb, et mitte ainult siseriiklikult on nende julgeolek ohustatud, vaid nad tunnevad ennast tegelikult ka Hiinast ohustatuna teistes regioonides, mis nad on vaadanud, et kuuluvad nagu nende nii-öelda. Alliansi või, või, või mõjupiirkonda või nende nii-öelda traditsiooniliste partnerite hulka.

No Hiina on kavalalt ehitanud üles tegelikult oma majanduse uued alused, eks siis. Nad alustasid sellest, et tegid odavat allhanget ja läbi nii-öelda tehnoloogia arengu ja, ja, ja ka iseenda arendamise ja, ja hariduskvaliteedi tõusu ja ka muude teemade. Nad on tõesti täna jõudnud olukorda, kus väga paljudes valdkondades nad on selgelt maailma liidrid, et. Noh, ma ei tea, võtame kas või mingi maismaa kiirühenduste transpordinäite, kus USA-le mitte midagi vastu panna sellele, mis täna Hiinas toimub või üldse, kui me räägime suurest infrastruktuurist, siis noh, nii kiiresti kui hiinlased ehitavad. Noh, kaks haiglat Covidi jaoks nädalaga, on ju, et, et, et sellist võimekust ei ole ikkagi maailmas mitte kellelgi teisel. Ja noh, nüüd ongi nagu küsimus, et mis edasi saab, et, et kas see tehnoloogiline võimekus ja see eelis, et nad suudavad oluliselt nagu odavamalt toota suuri koguseid. Et kas see nüüd ikkagi läheb niimoodi edasi, et nad hakkavad seda positsiooni järjest rohkem ära kasutama või siis tänu Covidile ja sellele, et kokkuvõttes ikkagi Hiina manipuleerib nende noh, kaubandussuhetega. Hakkab see kõik kogunema, noh, ühesõnaga me hakkame jälle kõik Hiinast ära kolima, et mis sinu nägega siin on, et kas, kas hakkavad teha asjad tagasi tulema Ameerikasse, Skandinaaviasse, Euroopasse. Või, või ikkagi nii-öelda, kuidas ma ütlen, oleme igavest ajast igavesti, igavesti nii-öelda kinnitunud sinna odava plastiku külge.

Noh jah, nagu ikka elus on, et mustvalgelt päris vastata või vaadata neid asju ei saa, aga võib-olla üks huvitav fakt selles suhtes, et ennem Covidit juba tänu sellele Ameerika nii-öelda kaubandussõjale Hiinaga suutsid, suutis Ameerika tõepoolest osa tootmisest tagasi tuua Ameerikasse, et seda ei ole võib-olla palju räägitud, aga just siin on välja toodud, et Ameerika. Noh, import Hiina poole pealt, mida nad tavaliselt impordisid Hiina poolt on nagu tunduvalt vähenenud. See tähendab seda, et ka päris palju sellest ja nüüd vaadata just ka seda, et ega ei ole see liikunud kuskile teistesse Kagu-Aasia riikidesse, et võrreldi ka seda, et palju sama sarnast toodet tuleks siis kuskilt mujalt Kagu-Aasiast ja tuvastati, et tegelikult Ameerika on suutnud ikkagi mingi osa sellest tootmises nagu sise oma riiki tagasi tuua. Et selles suhtes Covid muidugi iseenesest andis hea hoiatuse tööstusele ka on ju, et mida on võimalik siseriiklikult toota või ütleme, et oma piirkonnas toota või oma turgude lähedal toota, et seda võiks nagu kaaluda ettevõtluse poole pealt. Noh, vanasti räägiti alati, et kui, kui Hiina riskist räägiti, siis räägiti alati Hiina pluss üks strateegiast, et just, et ah, et kui Hiinaga midagi juhtub, et tuleb valida veel mingi teine tootmiskoht. Tihti oli selleks siis Vietnam, Laos, Kambodža või mida iganes Kaga-Aasias. Noh, Covid muidugi näitas ka selle ära, et Hiina pluss üks strateegiast rääkida, kui tekib globaalne, globaalne pandeemia. on tegelikult nagu väga naiivne, et isegi see ei ole lahendus, et kui vaadata ka riikliku julgeoleku perspektiivis seda küsimust, siis tegelikult paljud ju nüüd räägivad, et see tootmine, see võimekus peab tulema tagasi päris riikidesse noh, et või vähemalt regiooni nagu Euroopasse ja Euroopa Liitu. Et Euroopa Liit, vaatamata esialgsele reaktsioonile, kus iga riik nagu võitles iseenda eest, on hakanud uuesti ikkagi üksteist aitama.

Ütleme niimoodi, et ma tooks ühe asja välja, et isegi muidugi Hiina valitsuse poolt on ju startup toetus olnud väga suur, et selles noh, just et kui siin on viimaste aastate jooksul räägitud, et kus on kõige niisugused top startup kogukonnad ja stseenid, siis on ju Peking ja Shanghai kohe top kümnes olnud. Ja seda ka mitte ainult tänu sellele, et needsamad patid sinna investeerivad, vaid ka Hiina valitsus on loonud nii-öelda government guidance fund'id. Just selle jaoks, et neil oleks nii siseriiklik innovatsioon, jah, indigenous innovation, nagu nad seda nimetavad. Ja noh, vaatamata kõigele, Hiinas on mingi kakssada seitsekümmend pluss unicorni. Muidugi üks nendest, look in copy, on praeguselt suurema kriitika all. Selgub, et nad nii unicorn ei olnudki, kui nad väitsid, et nad on, et võib-olla tasub alati natukene ka seda niimoodi ettevaatlikult jälgida. Aga jah, et neil, et iseenesest Hiinas oli väga, väga niisugune vabrant start-up community ja siin on ju. Et ja seda ka valitsuse toel ja kõik, aga noh, just küsimus ongi see, et, et kui väheriskantne oleks väljastpoolt tulijale sinna siseneda, sest jälle, et see on ju seetõttu, et Hiina on aru saanud, et jah, selleks, et nad saaksid olla maailma liider ja maailma liidri staatust nad ei saa ju mitte ainult, nad ei saa militaarse jõu kaudu, nad saavad selle läbi majanduse, nad saavad selle läbi tehnoloogilise võimekuse. Ja seetõttu muidugi nad on meeletult hakanud investeerima ja panustama igasugustesse lahendustesse, mis lubab seda innovatsiooni neil nii-öelda kätte tuua, kaasaarvatud startupid. Hiina on pannud fookuse siin eelkõige niisuguste noh, ütleme, et probleemide lahendamisvaldkondadesse nagu green tech on ju, sest neil on meeletu keskkonnareostus, õhureostus ja nii edasi. Ja kindlasti niisugustesse valdkondades, kus nad näevad oma majanduskasvu mudelit nagu seotuna, nagu see New Retail just seesama, et kõik see e-kaubandus ja sellega kaasnevad logistika ja supply chain management. Aga samuti ka sellistesse uutesse tehnoloogiatesse nagu artificial intelligence, tehisintellect, mida nad näevad rohkem isegi kui relva, kui lihtsalt tehnoloogilist lahendust.

Seda ei saa väita, noh ütleme niimoodi, et see on hästi suur diskussioon olnud, et kui ma nüüd Hiina lähen, et kas ma peaksin oma. Kaubamärki kaitsma, kas ma peaksin oma, oma tehnoloogiat ja innovatsiooni kuidagi patenteerima? Iseenesest ütleks üldiselt, et jah, peaks, sest neil on need süsteemid täitsa olemas ja jah, neil on kohtusüsteem, mis ei ole otseselt selline, et nüüd pro, pro Hiina ettevõte, et see kohtusüsteem on täitsa rahvusvaheliselt tunnustatud kui õiglane süsteem. Ja selle suhtes jah. Noh, ise küsimus on see, et kas ettevõtetel, kes sinna lähevad, kui me räägime veel startup-idest, kas neil oleks üldse niisugust võimekust hakata seal Hiinas kohut käima, see on juba teine küsimus.