Mida Hiina meist mõtleb?

Laupäev on jälle käes ja Restarti saade alustab Taavi Kotka, Henrik Roonemaa virtuaalstuudiost endiselt, mis toimib üllatamata hästi või ütleme, siiamaani on toiminud, et käesolevaga ma kindlasti sõnusin selle ära ja meie saade tuleb tehnilise kvaliteedi poolt jube, aga kuulake ikka. Meie tänase saate teema on tegelikult väga põnev, me räägime, me räägime, katsume vaadata sisse Hiina ja hiinlaste sellist siseellu ja küsida, et. Mida nad nüüd õigupoolest siis nagu tahavad, kui Eestist ja maailmast, kuidas ja kas me peaksime nendega asju ajama? Kas Eesti firmadel on, on võimalust ja põhjust Hiinas midagi teha ja mida seejuures tuleb arvestada? Aga ma arvan, et mõned muud teemad võib-olla mahuvad ka meie saatesse ja, ja meil on külaline, keda ma arvan, ma võiks nimetada kui Aasia eksperti või võib-olla Hiina eksperti. Külaline on Liisi Karindi, tere, Liisi. Alustame sellest, me laseme sulle ennast tutvustada. Kui ma ütlesin Aasia ekspert ja Hiina ekspert, et siis see kohe väga kõvasti protestima ei hakanud, et järelikult sa oled Hiina ekspert, aga räägi oma taustast. Millega sa oled tegelenud ja kuidas on sinust saanud Aasia või Hiina ekspert?

No hakkas see peale õpingutest tegelikult Saksamaal, nii et kui meil pärast Saksamaalt juttu tuleb, et mina viisteist aastat Saksamaa süsteemi ei osalnud ja õppisin seal Hiina Chinese studies, mis viis mind siis ka Taiwan'ile ja Pekingisse ülikoolidesse, ülikool just Pekingis, mis on väga tuntud. Ja jah, ja hiljem muidugi sinna tööle, nii et selles suhtes Hiinaga ma olen kõige rohkem tegelenud, aga kuna mu töö oli regionaalse majandusliku integratsiooni ja koostöö valdkonnas, siis muidugi ka naaberriikidega palju tegelenud ja lõpetasin oma Hiina või ütleme, Aasia elu poole hoopis Mongooliast, nii et ennem kui ma Eestisse tagasi tulin siin kaks tuhat neliteist, siis tulin otse Mongooliast siia. Ja mis puudutab nüüd noh, selles suhtes tehnoloogia poolt, et, et saatuse tahtel olen sattunud ka ise ühte startupi tegema.

Aga hakkame sellest Hiinast enne pihta, et kust üldse mõte, kust niisugune huvi, et lihtsalt sattus kuidagi valikusse või oli nagu päris plaan, et, et see on maailmas uus suurriik ja tuleb, tuleb saada sellest majandusest osa?

Ma arvan, et see oli rohkem niisugune seiklusvaim, et. Ma ei tea, kuidagi alati tahtsin olla maade uurija ja minna kohtadesse, kus pole varem käidud ja ma ei tea, avastada püramiide ja nende saladusi ja kuna Heidelbergis sellist valdkonda ei olnud ja Hiinas teate sel hetkel ikkagi väga väga vähe, et siis tundus Hiina samasugune väga müstiline maa ja mõtlesin, et okei, prooviks siis. Ja kuna keelte peale oli mul nagu oskust, et, et tegelikult ma õppisin alles sel hetkel ise veel saksa keelt, aga siis läbi saksa keele õppisin ära ka kohe hiina keele, need läks muidugi kaks ühes. Et siis minu jaoks vabanes selle kaudu tõesti väga huvitav maailm ja siis ma muidugi jätkasin, et tänaseni on tegelikult Hiinaga tegelemine omamoodi niisugune kirg mulle, hobi, töö ja kirg.

Mina olen nüüd paar aastat Indias tegutsenud ja ütleme nii, et see kultuurišokk on ikkagi meeletu. See töökultuur, väärtused, see, mismoodi nad mõtlevad, mismoodi neid peab motiveerima ja nii edasi, et. Hoolimata sellest kahest aastast ma võin kindlalt väita, et alles olen õpipoiss ja õpin ja, ja ikkagi lõpuni pole aru saanud ja nii edasi, on ju. Et aga Hiina, et mis oli esimene šokk? Mis on esimene nii-öelda noh, nii-öelda kultuuriline pauk, mida saab üks Saksa süsteemist olnud noor? Saksast Hiinasse.

Ja tegelikult mina sain selle kultuuri šoki hoopis Taiwan'il, et noh, et vahet ei ole, et selles suhtes, et. Et võib-olla oligi, et ootused, et Hiinast ma teadsin, et Hiina oli tol hetkel on ju kahe tuhandete alguses niisugune hästi mahajäänud riik, on ju. Ikkagi development country, et areneb, areneb riik alles. Aga Taiwanist kuidagi me teadsime, et ahah, et see on ikka ikka nii edumeelne ja tehnoloogiliselt hästi arenenud ja noh, et just, et seal on hästi palju niisugust ekski ja. Ja kui ma sinna lõpuks jõudsin, siis ma mõtlesin küll, et mind on mingisse getosse viidud, sest lihtsalt see linnapilt kui selline niisugune Aasia niisugune. Segadus ja kaos, mis seal toimus, et võib-olla see ongi niisugune esimene asi, mis Euroopa korrastatud eriti Saksa süsteemis, väga korralikus Saksa süsteemis tulevale inimesele on täiesti šokeeriv. Niisugune asjaatlik kaos, et kohused noh, transport, mis seal, kuidas see toimib, et kuidas need mopeedid sealt vahelt susavad. Täiesti noh, ehitiste välist küljed, igal pool olid konditsioneerid välja riputatud, mingid väiksed poekesed, kus kärbsed eemale ajavad, niisugused lindid käisid siis ringi ja see tundus ikka minu jaoks väga kahtlane värk, et vähemalt. Kuidagi eeldasin, et niisugune Aasia arenenud riik võiks olla nagu hoopis teistsuguse välimusega, aga noh, sellega aja jooksul muidugi harjub, et Aasias reisida, et selle, selle järgi ei saa hinnangut anda nagu kogu riigile.

Kui sa vaatad täna Hiinat ja võrdled nüüd seda arengut, mis on kahekümne aastaga toimunud, et täna on hoopis teistsugune Hiina.

Kindlasti on ja tegelikult, kui ma just mõtlesin, et, et kui mul varem tundus, et selline kaootiline linnapilt kuulubki nagu Aasia linnade juurde, siis tegelikult. Viimati Pekingis olles, mul tekkis hoopis tunne, et Peking on muutunud äärmiselt steriilseks, sest valitsus oli otsustanud kõik need tänavakaubitsejad ja niisugused väikepoednikud, kes seal noh, oma mingite kaarikute vankrite ratta, rataste pealt või iganes mingist putkadest ja akendest ja luukidest mingeid kaupa müüsid, et nad olid otsustanud kõik need likvideerida. Need, kes olid linna tulnud teistest piirkondadest välja saata ja kogu niisugune väike puendus tegelikult kinni panna. Ja see tekitas just vastupidi tunded Pekingis ringi käies, et kuidagi linn oli tühi ja selline niisugune tavapärane elu, mis nagu kuulus minu arvates, selle linna juurde oli korraga nagu lakanud olemas, seda oli väga nukker vaadata tegelikult.

Mina olin viimati Pekingis täpselt aasta tagasi, vaatasin kalendrist ja mul jäi jah, samamoodi mulje, et tegemist on täiesti normaalse, sellise ütleme nii-öelda. Lääneliku linnaga, kõrged hooned, puhtad tänavad, värskelt tehtud pargid. Seal olid kirsid, õunud just õide minemas, et väga ilus, et mitte mingit muljet mingis segaduses. Liiklus oli ära organiseeritud, suured magistraalid, nii edasi. Turismiobjektide juures ilusti organiseeritud järjekorrad, täiesti tip-top Lääne linn.

Täpselt, aga noh, siis ongi niisugune natuke nagu steriilne tunne, et, et on kaduma läinud see väike aasiapärane võlu, mis ennem sellel linnal oli.

Aga lähme nüüd siis turismi juurest äri juurde ja võib-olla küsiks niipidi, et, et kas, et Liisi, kas Hiina on selline jõud nagu täna või, või ma ei tea, kohe-kohe homme maailmas. Nagu see pilt on, mis, mida ütleme, mitte Hiina ekspert meediast saab, et kohe tuleb mürinal kõik, kõige suuremad, vingemad asjad, hiinlased muutuvad maailma liidriks. Kese nihkub sinna ja, ja tehnoloogia areng ja noh, et kõik, kõik, kõik nagu ongi kohe varsti Hiinast, kas see pilt on, on muidugi liiga paksude värvidega või, või see on nii?

No siin alust on, tegelikult Hiina on väga tõsiselt võtnud, justkui me räägime tehnoloogilist poolt, tehnoloogia arengud nagu endale fookusesse. Ja ega siis põhjuse, et ta ei ole USA alustanud kaubandussõda Hiinaga ja selle kaubandussõja võib-olla. Eesmärk ei olegi nii väga mingite tarbe ja tavakaupade liikumist piirata, vaid eelkõige on siin tegemist nii-öelda selle tehnoloogilise võimekuse. Jah, ütleme niimoodi, et siis Ameerika poolt, et nemad ei soovi, et nende tehnoloogiline võimekus kuidagi paljastuks või liiguks Hiina suunas ja samas nad kardavad ka, et Hiina tehnoloogiline võimekus levib. USAs ja hiinlastel tekib võimalus hakata tulevikus mõjutama läbi selle tehnoloogilise poole USA riiklikku julgeolekut. Ja see ma just vaatasin veel kord järgi, kuna aeg lendab kuidagi kiiresti, endalgi lähevad need aastad sassi. Et just kaks tuhat kaheksateist, kui Hiina kuulutaski, oli usinalt tegelemas oma Made in China programmiga. Mis keskendub siseriiklikule, ütleme et Hiina, Hiina enda oma tehnoloogilise innovatsiooni arendamisesse, arendamisele. Et siis USA ju. Alustaski tegelikult sellist kampaaniat ka, mis ei ole piirdunud ainult USA sisese noh, sisese poliitikaga, vaid see on ju näidanud mõju ka Euroopas just selle Huawei diskussiooni teemal. Et USA näeb, et mitte ainult siseriiklikult on nende julgeolek ohustatud, vaid nad tunnevad ennast tegelikult ka Hiinast ohustatuna teistes regioonides, mis nad on vaadanud, et kuuluvad nagu nende nii-öelda. Alliansi või, või, või mõjupiirkonda või nende nii-öelda traditsiooniliste partnerite hulka.

No Hiina on kavalalt ehitanud üles tegelikult oma majanduse uued alused, eks siis. Nad alustasid sellest, et tegid odavat allhanget ja läbi nii-öelda tehnoloogia arengu ja, ja, ja ka iseenda arendamise ja, ja hariduskvaliteedi tõusu ja ka muude teemade. Nad on tõesti täna jõudnud olukorda, kus väga paljudes valdkondades nad on selgelt maailma liidrid, et. Noh, ma ei tea, võtame kas või mingi maismaa kiirühenduste transpordinäite, kus USA-le mitte midagi vastu panna sellele, mis täna Hiinas toimub või üldse, kui me räägime suurest infrastruktuurist, siis noh, nii kiiresti kui hiinlased ehitavad. Noh, kaks haiglat Covidi jaoks nädalaga, on ju, et, et, et sellist võimekust ei ole ikkagi maailmas mitte kellelgi teisel. Ja noh, nüüd ongi nagu küsimus, et mis edasi saab, et, et kas see tehnoloogiline võimekus ja see eelis, et nad suudavad oluliselt nagu odavamalt toota suuri koguseid. Et kas see nüüd ikkagi läheb niimoodi edasi, et nad hakkavad seda positsiooni järjest rohkem ära kasutama või siis tänu Covidile ja sellele, et kokkuvõttes ikkagi Hiina manipuleerib nende noh, kaubandussuhetega. Hakkab see kõik kogunema, noh, ühesõnaga me hakkame jälle kõik Hiinast ära kolima, et mis sinu nägega siin on, et kas, kas hakkavad teha asjad tagasi tulema Ameerikasse, Skandinaaviasse, Euroopasse. Või, või ikkagi nii-öelda, kuidas ma ütlen, oleme igavest ajast igavesti, igavesti nii-öelda kinnitunud sinna odava plastiku külge.

Noh jah, nagu ikka elus on, et mustvalgelt päris vastata või vaadata neid asju ei saa, aga võib-olla üks huvitav fakt selles suhtes, et ennem Covidit juba tänu sellele Ameerika nii-öelda kaubandussõjale Hiinaga suutsid, suutis Ameerika tõepoolest osa tootmisest tagasi tuua Ameerikasse, et seda ei ole võib-olla palju räägitud, aga just siin on välja toodud, et Ameerika. Noh, import Hiina poole pealt, mida nad tavaliselt impordisid Hiina poolt on nagu tunduvalt vähenenud. See tähendab seda, et ka päris palju sellest ja nüüd vaadata just ka seda, et ega ei ole see liikunud kuskile teistesse Kagu-Aasia riikidesse, et võrreldi ka seda, et palju sama sarnast toodet tuleks siis kuskilt mujalt Kagu-Aasiast ja tuvastati, et tegelikult Ameerika on suutnud ikkagi mingi osa sellest tootmises nagu sise oma riiki tagasi tuua. Et selles suhtes Covid muidugi iseenesest andis hea hoiatuse tööstusele ka on ju, et mida on võimalik siseriiklikult toota või ütleme, et oma piirkonnas toota või oma turgude lähedal toota, et seda võiks nagu kaaluda ettevõtluse poole pealt. Noh, vanasti räägiti alati, et kui, kui Hiina riskist räägiti, siis räägiti alati Hiina pluss üks strateegiast, et just, et ah, et kui Hiinaga midagi juhtub, et tuleb valida veel mingi teine tootmiskoht. Tihti oli selleks siis Vietnam, Laos, Kambodža või mida iganes Kaga-Aasias. Noh, Covid muidugi näitas ka selle ära, et Hiina pluss üks strateegiast rääkida, kui tekib globaalne, globaalne pandeemia. on tegelikult nagu väga naiivne, et isegi see ei ole lahendus, et kui vaadata ka riikliku julgeoleku perspektiivis seda küsimust, siis tegelikult paljud ju nüüd räägivad, et see tootmine, see võimekus peab tulema tagasi päris riikidesse noh, et või vähemalt regiooni nagu Euroopasse ja Euroopa Liitu. Et Euroopa Liit, vaatamata esialgsele reaktsioonile, kus iga riik nagu võitles iseenda eest, on hakanud uuesti ikkagi üksteist aitama.

Kui oli pikk arutelu, et kas Apple peaks USA-sse mingit tootmist tagasi viima, et, et siis see, minu meelest see jutt lõppes enam-vähem seal, kui tuli Tim Cook ja teatas, et vaadake, meil on siin selline probleem, et siin arvutites on vaja teatud sorti kruvisid. Ja meil ei ole USA-s know-how'd ega tehnoloogiat ega noh, mitte mingit kogemust, et noh, näiteks ühte seda pisikest juppigi sinna toota, et. Et need ahelad on nii noh, välja timmitud tänapäeval, on ju, et, et noh, et mida see üldse tähendab, kui me ütleme, et toome mingi asja tootmise. Noh, Euroopasse või, või toome ta USA-sse või toome ta Eestisse, et keerukamate toodete puhul need, need, need skeemid või need ahelad on ülipikad.

Jah, ja noh, ei tasu ka ära unustada, et üks asi võib olla seda, et kruvi pärast, kas nüüd just ainuüksi ühe kruvi pärast peaks Hiina jääma, aga kui sa kujutad ette, kui suur turg on Hiina ise, et. Ja Hiina riik on ju omalt poolt olnud väga restiktiivsete poliitikate arendaja ja rakendaja, mis tegelikult annab või jätabki ettevõtetele, välisettevõtetele valiku, et kas te toodate siin meie regulatiivses keskkonnas, allute meie reeglitele, olete sunnitud tegema joint venture'eid, transfeerima know-how'd ja tehnoloogiat või te ei saa siia turule. Et see nagu selles suhtes niisugused mõnikord niisugused karmid valikud, noh muidugi ettevõtted, tehnoloogiaettevõtted on proovinud arendada igasuguseid strateegiaid, et kuidas siis transfeerida seda osa oma know-how'st tehnoloogiast, mis ütleme, et ei ole neile elutähtis, on ju või vähemalt, et mil noh, et nagu. Paberil näitavad, et nad teevad seda, aga tegelikult ei tee, on ju. Aga mõndades, mõndadel juhtudel ei olegi neil valikut, et nad peavad näiteks ka tegema sada protsenti Hiina ettevõtte, kus nendel kontroll täielikult puudub.

Selles samasugune protoktsionism on Indias, et see läheb kuidagi nagu mingite rahvuslike põhimõtete juurtasandile, kus. Noh, näiteks a la suured telekomi ettevõtted ütlevad Apple'ile, et me müüme sinu tooteid juhul, kui need telefonid on toodetud Indias. Et me ei noh, muidu ei võtagi üldse müüki, et, et müü, kus tahad oma Apple'it on ju, et, et selles mõttes. Ja või ma ei tea, tehakse mingeid tingimusi, mis juhul näiteks Amazon saab müüa suurel turul, mis tingimust ta ei saa, on ju, et, et. Et sellist nii-öelda natsionalistliku või rahvusliku protektsionismi on ikkagi nagu suurtes kogustes. Aga lähme siit oma esimesele pausile ja, ja kohe varsti tagasi.

Restart jätkub ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa külaliseks on Liisi Kariding, me räägime Aasiast eelkõige suunaga Hiina poole. No eestlasi on alati huvitanud, Liisi, on ju see küsimus, et mida elevant meist arvab ja, ja ma kasu, kasutaks juhust sinu käest küsida, et mida see Hiina-nimeline elevant siis meist arvab, kas, kas me oleme nende jaoks üldse radaril või, või kuidas, millisena, milline see imidž meil on seal?

Noh, väga raske on nüüd öelda, mida Suur Hiina tervikuna meist arvab, et ma ütleks niimoodi, et küllaltki vähe.

Võtame selle tehnoloogia, tehnoloogia saadet, võtame selle tehnoloogia prakursi, et kas Eesti e-riik on nende arvates äge ja, ja Eesti start-upid on oodatud kõik Hiina turule või, või ma ei tea?

Noh, ma võin sellise näite tuua, et, et kui, mis ma nüüd kontrollin, City Group, jah, nemad pandi. e-identiteedi projekti etteotsa, et noh, kuigi seda e-identiteeti ja just autentimisi on teinud ka siin teised ettevõtted nagu Tencent ja nii edasi, kes tohtisid oma pilootprojekte ka samal ajal läbi viia, aga tegelikult pandi CD-group nii-öelda ametlikult seda e-identiteeti. identiteeti siis nagu vedama. Ja huvitav oli vaadata, me suhtlesime City Groupiga tol hetkel siis ka intensiivsemalt, sest nad olid huvitatud siis Eesti nii-öelda kogemusest siis rohkem õppima. Nad olid andnud välja täitsa oma mingi white paperi või mingi väikse niisuguse brožüürikese, kus siis oli väga, väga põhjalikult Eesti, Eesti lahendust siis uuritud. Et kuidas, kuidas meie süsteem siis toimib. Ja aga huvitav oli ka see, et kui need kohtumised toimusid, siis neil suusõnalises vestluses kippus kogu aeg Eesti ja Soome muidugi sassi minema, et nad kuidagi ei suutnud nagu aktsepteerida. Tegelikult see suurepärane lahendus, mida see nende uuring siis nagu kattis, siis kõrgemal tasemel see inimene, kes seda kõnelust ja koosolekut juhtis, tal kippus kogu aeg ikka Eesti asemel Soome tulema. Ja nad käisid muidugi ka Soomet uurimas, et see. Noh, neil ei mahu nagu pähe, et niisugusest väiksest riigist peaks midagi innovaatilist tulla. Et see oli jah, huvitav nagu jälgida, aga jah, selles suhtes, et see, et me üldse sinna raamatusse nii-öelda saime need noh, et kui nad olid oma taustauuringut teinud, et see muidugi näitas, et nad olid täiesti tunnistanud, et meil on mingi lahendus, mida nemad peavad Hiina, Suure Hiinana hakkame uurima, niisuguselt väikselt riigilt nagu Eesti.

Aga selles mõttes olgem ausad, sellises mahus ühiskonnas digiallkirja ja autentimisi jätkuvalt teebki ainult Eesti, kui ma vaatan protsentuaalselt nagu ühiskonda. Aga küsimus teistpidi, et mina ütlen ausalt, et minul on hinnaga mega halvad kogemused. Üldse ei usalda, ma isegi, kas ma ütlen, juba vaatan näiteks seda, et kui ma tellin midagi internetist, et siis kust see kaup tuleb ja kui ma näen, et sealt, et see tuleb nagu Hiinas, siis ma cancel'dan oma tellimuse, sest ma olen nii palju petta saanud, et, et ma arvan, et viimasest mingist. Kuuest tellimisest viis on lõppenud sellega, kus teatakse, et kaupa ei ole, kaupa ei tule, on ju. Ja mängitakse selle peale, et ma ei viitsi nagu jebida sellega, et siis sealt nagu Papali kaudu siis seda raha tagasi saada kuidagi, on ju. Või tuleb poolikaup, mul oli nagu ehe näide siin, et tellisin. Vahva LED-ekraaniga kooli koti lapsele on ju, tuli kott, ekraani ei tule on ju, et ehk siis nagu. Kott, mis maksab võib-olla paar eurot ja see ekraan, mis noh, tegelikult kogu selle väärtuse nagu omab, on ju, see on kaasa panemata. Ja nüüd ma siis Papali kaudu nõuan ka tagasi, kusjuures noh, lahendus on see, et saada kott tagasi, et siis tagastame raha on ju, noh, tõenäoliselt see saatmiskulu on suurem kui see kott oli, on ju, et noh, et, et. Et, et noh, selles mõttes kümme aastat tagasi proovisime oma start-up'iga minna Hiina turule. Me ei teingi Hiina turul, meil oli globaalne nagu nii-öelda tarkvara, mida said kõik ju download'ida. Ja meil oli selgelt nagu ka väike niisugune, kus ma ütlen siis. Tagauk sisse programmeeritud, me nägime, et kust kohast siis, et kui keegi nagu varastab, et siis kust kohast varastatakse. Ja noh, Hiina varastas sada protsenti ja igasugused katsed, et äkki ikkagi maksate selle litsentsi eest ja nii edasi, on ju, noh, jooksid liiva. Et nende agarad kasutama kõike, aga mitte jumalast maksma. Ja ma arvan, et noh, okei, Pekingi liiklus on korras, aga, aga ma olen nagu nagu tajunud seda, et, et tänaval olev liikluspilt. Peegeldab suhteliselt üks-ühele seda ärikultuuri, mis selles riigis valitseb. Ehk siis kui keegi reeglite järgi, siis järelikult noh, liikluses, siis järelikult ei järgi keegi reeglid ka äris, et noh, ongi nagu täielik nagu noh, kuidas ma ütlen, nagu. Paneme, kuidas saab või, või igaüks nagu enda eest on ju, et noh, näiteks nagu India liikluse kohta öeldakse, et see on niisugune mäsu ja umbes, et, et täielik pardakk, tegelikult on seal väga lihtne reegel. Väldi kokkupõrget, aga muidu kõik muu on lubatud. Ehk siis nagu kuidas saad vastuvoolu sõites, vahet pole, aga välja kokkupõrgati, et see on nagu ainukene, ainuke reegel, eks. Siis ikkagi, kuidas selle Hiina erikultuuriga on, kas see on ka mingi arengu läbi teinud või see on jätkuvalt sihuke? Noh, ütleme niimoodi, et, et need inimesed, kes ei taha närvihapustust saada, need pigem vaatavad mujale. No

üks pool on ärikultuuriline pool, aga võib-olla ma räägiks natukene sellest ökosüsteemist, mis seal ka toimub ja toimib, võib-olla see mõnes mõttes jah, kajastab ka seda, mis sa vist asja ütlesid. Et kui ütleme, et startup-ina vaadata Hiina poole, et siis jääb sellega arvestama, et see ütleme, et see ökosüsteem on tegelikult kolme. No mitte ainult kolme, aga neid nimetatakse pappideks. Paidu, Alibaba ja Tencent, noh, sinna tulevad veel Lenovod ja muud asjad ka juurde, et nad pole ainukesed, kes seda nii-öelda seda ökosüsteemi nagu määravad. Ja kogu see ökosüsteem on põhimõtteliselt nende poolt kontrollitud. Nad on nii oma toodetega turul, on ju, oma nende platvormidega. Nad on suuremad investorid kogu nendesse start-upidesse. Ja ka nemad on need, ma just olen ka noh tähele pannud, et kui sa oled start-up Hiinas, siis sa väga kiivalt hoiad oma lahendusi kõigepealt nii-öelda nende radarilt väljas, sest nii kui nad avastavad, mida sa seal teed ja see neile meeldib, sest neil on palju rohkem raha ja võimekust seesama asja ära teha sinu asemel ja nii see ja nii see ongi. Et startupid, kes proovivad kuidagigi ellu jääda või mingisse suurusesse nii-öelda scale'ida, kiivalt hoiavad ennast nende radarite alt väljas. Ja kui ma vaatasin, et Alibaba saatis ükskord väga toreda kutse oma mingistesse Acceleratorisse. Et just siuksed noored ja kellel on huvitavad ideed ja innovaatiline mõtlemine. Siis ma lugesin seda, neid tingimusi ja selgus, et jah, et tore, et sa võid sinna minna nendega brainstorm'ima ja kaasa tegema ja arendama, aga pärast sa ei tohi selles valdkonnas mitte midagi teha, põhimõtteliselt sa jätad kõik selle töö neile. Nii et see on ikka väga karm keskkond, kus ei tasu üldse naiivselt sinna sisse hüpata, et võib-olla. Noh, siin on olemas ka väga häid seda ökosüsteemi seletavaid uuringuid, neid asub kindlasti ennem lugeda ja aru saada, et kes need mängurid seal on, kuidas see turg või kuidas see keskkond seal on ära jaotatud. Noh, samas täpselt, mis on need võimalused, kui sa oled nõus minema nagu nende alluvusse, siis jah, nad investeerivad ka. Aga noh, samas sa riskid sellega, et sul tõmmaks lihtsalt nii nahk üle kõrvade, et võid suu puhtaks ja tuled koju tagasi tühjade kätega.

Kas see, kas see, mis, mis Taavi kirjeldas ja mis sina nüüd ise räägid, et, et kas see tähendab, et Eestis ütleme sellist tarkvaralise või? Ütleme, kopeeritava tootega siit mõelda, et ma lähen Hiina turule, kas, kas selle mõte peaks nagu maha matma, et. Et noh, Eestist ma toon just näite, et Hiina turul tegutseb ja toimetab Jatshastav Leedo, kellel on seal puitmajade tehas, eks ole. No neid on ka võimalik kopeerida, aga noh, seal on ütleme, üks raskusaste on vahel, eks ole, võrreldes koodiga. Aga kui me räägime sellest, millest Restarti saade räägib, start-up'id, ideed, tarkvara. Kas, kas on üldse mingi variant sinna Hiina poole mõelda, et suur turg või, või ei peaks sellele mõtle

Noh, see on nii raske niimoodi üldistada, et ma lihtsalt arvan, et, et väljakutsena Hiina on ikkagi noh, see võib kaela murda, ma arvan, et kui, kui valida teisi turge, siis Hiina, Hiina võiks jätta ikkagi hilisemaks. No ja teine pool on lihtsalt ka see, et või tasub vaadata, et needsamad batid ja suuremad Hiina ettevõtted, et, et nad küll noh, suurem osa tegelikult neid startup-e, kes Hiina ajas tegutsevad, et nad ju keskenduvad ka oma turule, sest nende jaoks on Hiina piisavalt suur turg, et nad ei pea mõtlema väljapoole liikumisele, aga batid mõtlevad küll, et kuidas liikuda rahvusvahelistele turgudele ja nende jaoks on hoopis võib-olla. Kus ma näen ka, et või meie ettevõtetel on ju võimalus nendega nii-öelda siis koostöösse astuda siinpool, et nad ei pea selle jaoks minema Hiina, sest patid soovivad just meie turgudele liikudes ära kasutada neid, kes siin juba kohapeal tegutsevad.

Kusjuures Jaapanis oli sama mure, et meil mingi periood tuli, kui Jaapan Eesti avastas kaks tuhat neliteist, viisteist, eks ju, et tulid väga paljud startupid just siia. Selle sama asja pärast, et ka seal kontrollivad suurelt turgu. Ja et saada radari pealt ära, et noh, olid mingid optikalahendused ja nii edasi, mida nad tahtsid testida just meelega siin. Sellepärast, et mitte olla nagu Mitsubishi ja, ja, ja Rakuteni ja teiste selliste tegijate nii-öelda silma all. Ja sama asi on näiteks ka noh, ma ütlen Indias, et täna mina ütlen küll seda turgu vaadates, et ainuke võimalus seal turul läbi müüa, ongi see, et sa saad mingit partner deal'i ühega neist suurtest. Et noh, India puhul on selleks relaiants näiteks, et sa saad kellelegi, kellel on. Kelle käes on jaemüük, kelle käes on mobiilikliendid ja nii edasi on ju oma äpiga või, või mingi tootega läheda, et, et siis see on kohe nagu ta on võimeline sind paiskama kohe noh. Sinna millerilise turu peale, et sa ei alusta nagu siin Eestis, et noh, müün kümnele ja siis võib-olla kahekümnele ja, ja kolmekümnele ja nii edasi, et, et. Ja aga, aga teistpidi jälle tundub ikkagi see, et, et see mõtteviis nagu mingil hetkel USA-s tekkis, et ei ole mõtet nagu nendelt andekatelt inimestelt nagu ideid varastada, et selles mõttes tuleneb su juurde, et palju parem on neil vist raha anda ja koos nendega kasvada nii-öelda maailma suurimateks noh, samad meie. Uberid ja muud start-up'i näited on ju, et, et see mõtteviis tegelikult ikkagi Aasiasse veel kohale ei ole jõudnud või kuidas sina näed seda?

Ütleme niimoodi, et ma tooks ühe asja välja, et isegi muidugi Hiina valitsuse poolt on ju startup toetus olnud väga suur, et selles noh, just et kui siin on viimaste aastate jooksul räägitud, et kus on kõige niisugused top startup kogukonnad ja stseenid, siis on ju Peking ja Shanghai kohe top kümnes olnud. Ja seda ka mitte ainult tänu sellele, et needsamad patid sinna investeerivad, vaid ka Hiina valitsus on loonud nii-öelda government guidance fund'id. Just selle jaoks, et neil oleks nii siseriiklik innovatsioon, jah, indigenous innovation, nagu nad seda nimetavad. Ja noh, vaatamata kõigele, Hiinas on mingi kakssada seitsekümmend pluss unicorni. Muidugi üks nendest, look in copy, on praeguselt suurema kriitika all. Selgub, et nad nii unicorn ei olnudki, kui nad väitsid, et nad on, et võib-olla tasub alati natukene ka seda niimoodi ettevaatlikult jälgida. Aga jah, et neil, et iseenesest Hiinas oli väga, väga niisugune vabrant start-up community ja siin on ju. Et ja seda ka valitsuse toel ja kõik, aga noh, just küsimus ongi see, et, et kui väheriskantne oleks väljastpoolt tulijale sinna siseneda, sest jälle, et see on ju seetõttu, et Hiina on aru saanud, et jah, selleks, et nad saaksid olla maailma liider ja maailma liidri staatust nad ei saa ju mitte ainult, nad ei saa militaarse jõu kaudu, nad saavad selle läbi majanduse, nad saavad selle läbi tehnoloogilise võimekuse. Ja seetõttu muidugi nad on meeletult hakanud investeerima ja panustama igasugustesse lahendustesse, mis lubab seda innovatsiooni neil nii-öelda kätte tuua, kaasaarvatud startupid. Hiina on pannud fookuse siin eelkõige niisuguste noh, ütleme, et probleemide lahendamisvaldkondadesse nagu green tech on ju, sest neil on meeletu keskkonnareostus, õhureostus ja nii edasi. Ja kindlasti niisugustesse valdkondades, kus nad näevad oma majanduskasvu mudelit nagu seotuna, nagu see New Retail just seesama, et kõik see e-kaubandus ja sellega kaasnevad logistika ja supply chain management. Aga samuti ka sellistesse uutesse tehnoloogiatesse nagu artificial intelligence, tehisintellect, mida nad näevad rohkem isegi kui relva, kui lihtsalt tehnoloogilist lahendust.

Aga kokkuvõttes nad on ikkagi oma fookusega peamiselt siseturu peale, sellepärast et no üks asi, mis mulle Pekingis silma jäi aasta tagasi, oli see, et erinevalt Indiast inglise keelt ikkagi keegi ei räägi. Et kui sa oled inglise keeles nagu Indias saad noh, kõik ärikeskkonnad, kõik äriinimesed, vähegi nii-öelda võimekad tegijad, ükskõik mis valdkonnas, räägivad väga head inglise keelt. Siis Hiinas sul on noh, noh, ma mõtlen isegi turistina on sul raskusi toidu tellimisega on ju, et noh, et, et rääkimata. Noh, mingite suurte äride noh, ütleme jah, tipud, tipud inglise keelt räägivad, aga, aga ütleme nii, et ta väga levinud ei ole, mis tähendab seda, et seda motivatsiooni. Inglise keele ära õppida, sellepärast et see võib sul mingi uusi uksi avada, seda motivatsiooni ei ole, sest sa kokkuvõttes suudad suurema raha teenida omaenda turu pealt.

Nii ta on, et võib-olla kaks, noh, ma ei oskagi nüüd eesti keeles neid jälle õieti tõlkida, aga niisugust kaks märksõna, et, et self reliance on ju, mida see valitsus tagasi ajab ja self-sufficiency, et noh, see, mis see turg pakub, on ju.

Teeme siit teise pausi ja siis oleme tagasi. Ja me oleme Restartiga eetris tagasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa, külaliseks on Liisi Karindi ja teemaks on Hiina.

Siin on, Liisi olid ka EAS-is tööl, ehk siis sa nägid päris lähedalt seda, kuidas Eesti ettevõtted tegid oma esimesi samme ja katsetusi kaks tuhat neliteist, viisteist, kuusteist sinna Hiina poole, et ma tean vist. Estonia klaverid proovisid ennast müüa. Meie ambient'i kõlarid proovisid ennast sinna müüa, oskad sa rääkida? Noh, kokkuvõttes olid need siis tõesti ajaraisk või, või, või keegi peale puitmajade said oma jala maha ka?

No ütleme niimoodi, et see nüüd küll ei ole EAS-i abiga, aga noh, selle aja jooksul me ju kaardistasime ka päris palju neid tehnoloogiaettevõtteid, IT-ettevõtteid, kes, kes, kes kas tegid juba Hiinaga või proovisid midagi teha, sest näiteks me tegime ju riiklikul tasemel samamoodi koostööpakkumise Alibabale, kes nagu öeldud on täiesti maailma omaette, et. Et vaatasime kindlasti üle, et mis me, mis meil on ja kes millega tegeleb. Need, kes Hiinas olid ütleme nii, olidki pidanud minema siis nendesse vormidesse, kus neil ei olnud täielikku kontrolli kogu selle ettevõtmise üle. Samamoodi oli valitud siis see teistelt turgudelt Hiina telekomettevõtetega äritegemise mudel või siis tõepoolest me tegime ju päris palju koostööd just ka läbi Singapuri, just et Singapur kui selline Aasiasse sisenemise platvorm, kaasa arvatud sealt sai siis vaadata, et kas Hiina jaoks nii-öelda tasub, tasub Hiina suunas minna või siiski valida mõni teine Aasia turg, on ju. Et selles me kaardistasime ära neid võimalusi küll ja et kes millega tegeles ja mis ärimudeleid oli valinud. Aga noh, jah, et muidugi seal oli näiteks kes proovis, kui ma mäletan, Shanghais, läbi mingisuguse Skandinaavia. programmi, ennast nii-öelda turgu, turule saada. Aga no eks see oli väga keeruline, ma mäletan, et me rääkisime sellest, et eks ta oligi väga keeruline, sest nagu arvata võib, hiinlased on ise ka igasuguste lahenduste leiutamisel küllaltki oskuslikud ja samuti oskuslikud lahenduste kopeerimisel, nii et ega see lihtne ei olnud. Lihtsam oli täpselt rääkida Eesti puhtast keskkonnast tuleva toidu ja söögi ja kõige selle eksportimisest, kui ütleme tehnoloogilise võimekuse eksportimisest sinna. Mis aga huvitav on see, et kui me nüüd natuke tehnoloogiast võib-olla eemale liigume, aga mida, mida me täheldasime samuti muutes valdkondades, kaasa arvatud see majade ehitus on ju. Et see ei pea ilmtingimata olema toode ise, mida sa sinna ekspordid, et samamoodi saab seal seda know how müüa.

Aga selles mõttes praegu tänaseks vaatame, siis jah, toiduainetööstus ongi vist meil kõige edukam olnud sinna eksportimisele üldse. Et muuhulgas noh, kui nüüd lennukid lendama hakkavad, siis, siis tundub, et, et toit sinna ja turist siia, et, et see on päris pikka aega meie peamine võimekus sellepärast. Nii kui sa millegi tehnoloogilisega lähed, nii on see kopitud, noh, ma ei tea, markantsem näide näiteks, mul meeldisid need. Üks ühele Starshipi robotid, on ju, et mis järsku ilmusid Hiinas välja, on ju, et. Hääl

mõnust ära Cleveroni pakiautomaat.

Jah, et või mis sa ütled, et, et ikkagi kokkuvõte selleks plokiks on see, et, et kellegi kaudu või ära üldse toob nina sinna.

Ütlen niimoodi, et sellega peab tõesti väga ettevaatlik olema ja noh, võib-olla see Cleveroni näide on hea näide ja Cleveron pole ju ainukene, kes sellise õnnetu case'iga on pidanud tegelema, et samamoodi ju see juhtus see Estonia klaveriga palju varasemalt, et ilma, et nad isegi oleks mõelnud ise kuhugi Hiina turule liikuda, aga tänu sellele, et nad ju käivad rahvusvahelistel messidel ja näitavad oma tooteid ja nende patendid on ju patendiameti. Andmebaasides ja kõik üleval on nad ja nad ei ole ennast ju kuidagi Hiina, Hiinas kaitsnud ja isegi mõelnud selle turu peale, sest muidugi võib see hästi kiiresti juhtuda, et kuskil oma toodet esitledes rahvusvahelisel messil ennem kui märkad, järgmine uudis ongi, et ah, te toodete nüüd Hiinas ka või? Et nii, et Hiina eest ei olda kaitstud ka siis mitte tegelikult kui sinna nii-öelda seda turgu vältida, et sellest peab olema väga teadlik, et. Paljudel ettevõtetel, kellele on mingisugune uuem, innovaatiline lähenemine, nad ju keelavad tegelikult messidel lihtsalt suvalistel külastajatel üldse oma nii-öelda toode, toodet vaatama tulla ja mitte mingil juhul ei mingeid telefone, mitte midagi, kui sa sinna kinnisesse ruumi siis sisse saad, kus siis tegelikult näidatakse, et mis neil on ja et see spionaaž ettevõtluse valdkonnas on üks Hiina tugevamaid külgi ka olnud.

Kas üldse patent kaitseb seal riigis või on riik ja kohtusüsteem alati nii-öelda varga poole peal?

Seda ei saa väita, noh ütleme niimoodi, et see on hästi suur diskussioon olnud, et kui ma nüüd Hiina lähen, et kas ma peaksin oma. Kaubamärki kaitsma, kas ma peaksin oma, oma tehnoloogiat ja innovatsiooni kuidagi patenteerima? Iseenesest ütleks üldiselt, et jah, peaks, sest neil on need süsteemid täitsa olemas ja jah, neil on kohtusüsteem, mis ei ole otseselt selline, et nüüd pro, pro Hiina ettevõte, et see kohtusüsteem on täitsa rahvusvaheliselt tunnustatud kui õiglane süsteem. Ja selle suhtes jah. Noh, ise küsimus on see, et kas ettevõtetel, kes sinna lähevad, kui me räägime veel startup-idest, kas neil oleks üldse niisugust võimekust hakata seal Hiinas kohut käima, see on juba teine küsimus.

Kuidas me peaksime vaatama seda, et hiinlased siin Eestis püüavad toimetada, noh, siin äsja tuli uudis, et Huawei annetas Eestis kliinikumile isikukaitsevahendeid. Et tundub, et mingi selline siblimine ikkagi käib või et midagi, mingit noh, mingit, mingit sellist Hiina presence'it või, või muljet või mainet nad proovivad ju siin üles ehitada või noh, võtame näiteks selle kuulsa tunneli projekti, eks ole. Et ka asi, mis on ju väga Hiinaga seotud ja, ja tekitab väga erinevaid tundeid inimestes.

Noh, selle kohta me oleme siin Kesk ja Ida-Euroopa ekspertidega teinud terve uuringu, mis just äsja ilmus ka. Et räägime siis kõigepealt Huawei maski või ütleme isikukaitsevahendite annetusest, see on suurem. Suurem globaalne maskidiplomaatia, mis, mis selle, mis tegelikult sellele kontekstina annab, et seoses muidugi Hiina sellise probleemiga, et nad on nüüd süüdistatakse, neid süüdistatakse selle koroonaviiruse globaalseks pandeemiaks kujunemises, siis nad proovivad nagu oma imidžit nii välisriiklikult kui siseriiklikult parandada läbi selle, et nad siis tegelevad sellise abipakkumisega teistele riikidele väga huvitava.

Või siis üldse keelavad kriitika ära, ehk siis mis on ka nagu tõestatud tänaseks

juba. Sellest me võime täitsa omaette saate teha, ma arvan, et aga et jah, huvitav oli seda jälgida, et samas kui nad nüüd väga edukalt proovivad ära kasutada oma seda maski diplomaatiat, nii-öelda oma imidži ja kuvandi ka just, et meie tuleme, aitame, nad tegid seda finantskriisi ajal ju ka. Meie tuleme, aitame maailma, meie oleme need maailma liidrid, kes siin aitavad teisi, samas kui USA jätab Euroopa üksi, onju. Et, et seda nad proovivad muidugi väga edukalt praegu lihtsalt ära kasutada. Noh, kes seda ütleme, et sellest võib ka läbi näha, on ju, et kehitada õlgu, öelda, et nojah, et proovivad, noh, on niisugune policy lihtsalt ja diplomaatia neil. Et ei tasu võib-olla liiga nagu noh, liiga niisuguseid emotsioone selle pealt nagu üles kütta. Teine pool on muidugi see, et noh, Huawei kui ettevõte on muidugi niikuinii sattun väga raskesse olukorda. Ja noh, Eestis ju ka me allkirjastasime USAga kokkuleppe, et me ei kaasa neid 5G arendamisesse, noh mitte nüüd sõnasõnaliselt niimoodi, aga põhimõtteliselt on see sõnastus olemas. Ja seda proovib muidugi Huawei siin kuidagi nüüd muuta.

Suures, ma arvan, et Ericssoni ellujäämine ja areng on paljuski tänu sellele, et oli vaja mingitki alternatiivi sellesamale Huaweile, sest noh, spetsialistid vaatavad siis täna ikkagi Huawei tooted, teenused on oma sisult võimekuselt peaagu üle. Sellest, mida tegelikult Ericsson pakub, on ju, et küsimusest ongi see, et kas ja kui palju on kuskil mingeid tagauksi või kelle jaoks need tagauksed siis avanevad, eks, aga.

Jah. Seal oli ju tegelikult ka uuring tehti Suurbritannia spetsialistide poolt ja need ütlesid, et hea küll, et nad leidsid seal kindlasti mingi hunnik paage, aga tegelikult seda tagavust nad ei suutnud tuvastada, aga noh, lihtsalt see on põhimõtteline EPA usaldus. Ükskõik mille vastu, mis tuleb Hiinast ja ütleme, et seda millel on potentsiaalne riikliku julgeoleku tohustada tulevikus.

No mõtlengi, et selles mõttes see, et meid kuulab pealt lääne operaator, seda me näeme kui head asja ja see, et meid kuulab peale Ida-Eurooperaator, Ida-operaator, see meil, see meile ei meeldi. Aga. Lääne poolselt

me oleme aktsepteerinud.

Jah, aga tunneliprojekt, sina kui Hiina ekspert, saate lõpetuseks, sina võtaksid hiinlaste raha ja ehitaksid tunneli valmis?

No tegelikult siin on ju see Hiina rahaga on see seos olnud hoopis, et kuna see tunneliprojekt ei ole kõige kasumlikum vaatamata. Erinevatele uuringutele, mis siin on tehtud, siis Hiina valitsus on hoopis oma ettevõtteid hoiatanud selle projekti eest, et nii mustvalgelt jälle seda ka ei saa vaadata, et Hiina ikkagi vaatamata kõigele, et nad on olnud. Me räägime sellest, et nad tahavad siin laenu lõkse tekitada ja ostavad kõik asjad kokku. Praeguse seisuga Hiina valitsus vaatab väga täpselt, mis rahad välja lähevad. Hiina pangad vaatavad väga täpselt, kellele nad, mis laenusid annavad, kas see, kas nad saavad selle raha tagasi, see päris nii ei käi, et ükskõik mis hinnaga, ükskõik kuhu ollakse nõus raha puistama, selleks, et saada poliitilist mingit mõjutushooba endale kätte, et, et see, selles suhtes ma oleks natukene kriitiline ka nende väljaütlemiste kohta.

Aga kui nad oleksid nõus seda finantseerima, noh ütleme praegu meil on siin poliitika olnud, et, et Venemaa ja Hiina raha nagu vastuvõtt Euroopa Liidu riigid ei tohiks nii väga avatult, eks, et. Et juhul, kui nad oleksid nõus, siis sina ei näeks probleemi, et nad ehitavad selle.

Ma ei ütleks seda selles suhtes, et ma arvan jälle, et oleneb, peab vaatama, et kust see rahastus tuleb ja mis tingimustega noh, mida ju väga palju räägitakse, et ahah, et kui Hiina annab raha, siis ta annab seda laenuna, see tähendab seda, et seesama raha tegelikult suunatakse tagasi Hiina ettevõtte töösse. Seega põhimõtteliselt jääb sellele riigile ainult laenukohustus, noh, Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina arvatavasti sellist deal'i ei pea tegema, sest me saame Euroopa Liidust tasuta raha ja kui Vesterbacka projektile peaks tulema Euroopa Liidust või Eesti valitsuselt mingisugune rahastus juurde, siis noh, meil ei ole mõtet teha sellist deal'i hiinlastega. Et meie maksame põhimõtteliselt sellesama rahaga, mida nad meile annavad, nende ettevõtted kinni.

Aga sellega meie Hiina saade on läbi, Henrik.

Sellega meie saade läbi jah, aitäh Liisile, aitäh kõigile kuulajatele. Nagu öeldud, siis Hiina natuke nagu võib-olla nagu Venemaa paljude mitte-eestlaste jaoks, võib-olla ka eestlaste jaoks, et õudselt ahvatleb ja, ja suur ja, ja huvitav ja eksootiline ja kui saaks sinna, kui saaks sinna jalaukse vahele. Aga tuleb minna ettevaatlikult. Ühesõnaga, aitäh kõigile ja kohtume jälle nädala pärast.