Miks Bolt riigilt laenuabi küsib?

No minu selge seisukoht siin selgelt on see, et me peaksime kogu aeg arutama, vahet pole, mis sektorist me räägime, ehk siis, et matemaatikaks peaks pidevalt käima ja nii naljakas, kui see ei ole, et kuigi meil on meeletus koguses datat, meil on isegi seda datat, et kui palju näiteks ettevõtte vahelise, vahelised käibed on tõusnud või langenud, eks, mis sektoril on pihta saanud edasi, see on kõik meil olemas, aga jätkuvalt kogu see diskussioon on hästi emotsionaalne, et noh, et, et a la. Põllumehed võivad võõrtööliselt sisse jätta, aga tööstus ei või. Noh, samas kui sa paned võrdlusesse näiteks ekspordimahud, jällegi tekitab nagu küsimusi, et noh, et, et kust see otsus nüüd tuli siis, et mis kõhutunde või, või emotsiooni pealt see otsus tehti või ühesõnaga. Kas Valgevene programmeerijatega riigihankeid, Eesti riigihankeid teha. Versus nagu Eesti programmeerijate riigihankeid teha, et noh, et, et samasugune diskussioon, on ju, versus nagu, ma ei tea, Ukraina maasikakorjad või Eesti maasikakorjad, on ju. Ja selles mõttes minu seisukohalt on väga selge, et vahet pole, mis sektor on see IT, on see start-upid, on see tööstus, ehitus, nii edasi, me peame arvutama. Ja naljaks muidugi minu jaoks kõrva jaoks on see, et, et kui on majanduse häda ja, ja tõesti häda on käes, siis näiteks ehitussektor on väga häälekas, et suurendage riiklikke tellimusi, teede ehitust, riiklikke objekte ja nii edasi, on ju. Mis on tegelikult nii-öelda otsene riigiabi, ehk siis me paiskame, noh, suuremaid summasid majandusse, eks, on ju. Versus nagu see, et me, noh, sõna otseses mõttes, ma ei tea, Tallinki puhul või, või siin näiteks Bolti puhul, me räägime laenu käendamisest. Ehk siis me ei räägi sellest, et me nagu valame jälle raha sisse, vaid me räägime sellest, et, et juhul kui peaks väga-väga halvasti minema, et siis on see risk, et see laen läheb hapuks. Eks, et, et, et selles mõttes nagu me peaksime laiemalt vaatama ja teine, mida me peaksime laiemalt vaatama minu arust on see, et, et kui me vaatame startupi maastikku, siis näiteks kui me võrdleme ennast kas või Läti, Läti ja Leeduga, või ma ei tea, võtame siin suvaliselt teised soomlased, rootslased ümberringi. Siis me oleme kogu aeg uhked olnud viimased aastad, et kui palju unicorn'e on siit välja tulnud, et midagi on see keskkond siin teinud teistmoodi, midagi on see keskkond arenenud kuidagi teistmoodi. Võrreldes nende partneritega ja minu arvates tänane situatsioon, kus nüüd tõesti esimene, ütleme nagu startup sektori jaoks tegelikult on ju esimene suurem pauk, et meie sektor hakkas kasvama kuskil, ongi seal kaks tuhat seitse, kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksa. Et esimene suurem pauk, et kuidas sellises situatsioonis riik käitub, et kas ta muidu nagu, kes nautis seda, ütleme, riigi maine jaoks positiivset kuvandit. Nüüd, kui on hädaga ja siis on umbes, et noh, saage ise hakkama või siis on ikkagi see, et, et ka hädakorvama ikkagi nagu noh, nii palju kui saab, noh, pane mõnal alla ja, ja toetama, on ju, et. Et noh, see ongi sama oluline, kui ma hakkan tulevikus tegema uut start-up, et ma valin ka selle järgi oma peakontori, et juhul kui noh, tuleb ikka täitsa nagu midagi ventikasse, et, et kas ma siis usun seda, et mul on võimalik ka nagu riigi poolt mingit tuge saada. Ja kusjuures ma toonitan mitte nagu raha sisse, vaid, vaid noh, pigem nagu mingit nagu laenukäändust, on ju. Et see hakkab ikkagi mõjutama seda keskkonda ja sellepärast on need otsused olulised, olulised, aga ma arvan, sul, Sten, on parem pilt praegu, mis üldse toimub nagu start-up'ide rahastamisel.