Miks Bolt riigilt laenuabi küsib?

No minu arust, ma olen väga nõus sellega, et numbreid tuleks vaadata ja, ja tegelikult on ju, et kui need numbrid jälle meelde tuletada, siis me räägime sektorist, kus on Eestis üks protsent töötajaid, kes annavad kolm protsenti GDP-st, mis on kasvanud viimased viis-kuus aastat kolmkümmend protsenti aastas ja kus see annab, annab tööd kuuele tuhandele inimesele. Ehk siis tegelikult, on ju, et selline emotsionaalne vaidlus, et kas start-up'ile peaks raha andma või mitte, on ju, et on ju start-up. No see on sellest nagu iseenesest mingi nurga alt nagu aru, on ju, et need start-up'i kutid on ju siin aastaid laianud, kuidas nad siin kasvavad ja kõvad mehed on, on ju, ja nüüd on siis häda käes, on ju. Et seal, seal on nagu teatavad sihukest nagu kahjurõu, nagu mõnu, et näed, need saavad ka lataka lõpuks, on ju. Aga, aga kui me nagu selle emotsiooni kõrvale jätame ja ratsionaalselt nagu vaadata, et siis sisuliselt on ju, me oleme trajektoori, kus aastaks kaks tuhat kolmkümmend võiks olla see kümme protsenti majandusest. Ja nüüd on nagu küsimus selles, et kas meil see, et tuli kuskilt üks pisike värdjas nimega Covid-19, on ju, et kui, kui nagu see tüüp tuli ja üleöö nagu see sektor ära kaob, on ju. Et, et kas see on meie jaoks okei, et kas me nagu tahame Eestit, kus kaks tuhat kolmkümmend ei oleks kümme, kümme protsenti eksportitööstus, tehnoloogiatööstus, vaid oleks näiteks üks protsent jätkuvalt. Ja, ja, ja et noh, et see on see, mida vaadata, et tegelikult ühegi ettevõtja seisukohast, eks mina, minu arust nagu kui rääkida ettevõtjatega, on see siis tehnoloogiasektoris ju väljaspool, siis kui sa ajad oma hävi nagu riigiturjal, siis pigem see on nagu häbiasi. Et, et see ei ole nagu küsimus selles, et nagu istuvad ettevõtjad ja mõtlevad, oh lõpuks saaks, ma pigem ütleks, et see on nagu põlvkonna vahetus on toimunud, et meil on üheksakümnendad ettevõtjad, kes elasid ja oskavad elada riigihangetest ja ma ei tea. Kolmekümne aastasest munitsipaallepingust koolide haldamiseks, et see oli nende ärimudel, et täna me räägime ikkagi ettevõtjatest, kes on uhked sellele, et nad on nullist oma kätega midagi ehitanud, tõstnud kapitaali erasektorist ja nii edasi. Aga nende äri, neist sõltumata, nende äriotsustest sõltumatutel põhjustel, nagu kõigil teistel, kukkus üheksakümmend protsenti üleöö. Ja, ja küsimus on selles, et kas on teada jälle. Ja, ja ma arvan, et teistpidi vaadata. Hästi nagu lihtne sellises analüüsis on vaadata, et mis juhtub, kui seda ei tee, mis, mis juhtub, kui ei sekku. Et kui meil on nähtamatu käsi ja vaba tuge ja vaatame, mis saab. Et noh, neid mõjusid on nagu üsna lühiajalisi, on ju, et kui nendest, samas Markus rääkis, et viissada viiskümmend töötajat on ju, siis riik võib teha arvutuse, et okei, et kas anda täna üks laenugarantii, mis ei vii raha välja või sul on kakssada inimest töötukassa reservide juures. Ja muide, meil start-up'i keskmine palk on tüüpiliselt kaks pool, kolm korda Eesti keskmisest kõrgem, ehk siis sul on nagu kakssada paari tuhande eurose kuuparga ka inimest, kes tahaksid saada paar kuud nagu oma välja teenitud töötuskindlustusmakse vastu nagu raha, on ju. Et see on nagu reaalne sularaha, mis tuleks kohe välja maksta versus see, et antakse garantii. Aga teistpidi on neid, neid nagu mõõt, nagu asju, mis võivad nagu valesti minna, on ka pikaajalised, noh jällegi vaadata seda rahvusvahelist pilti, et, et kui Prantsusmaa paneb nagu mõned miljardid kohe töösse.

See on super, see on super ja, ja oluline nüanss selle juures, et ma ei, mina kindlasti ei poolda seda, et riik läheb kõiki ettevõtteid paastma. Ja, ja siin tuleks nagu hästi selgelt kategoriseerida ära, et me tegime, meil oli pooleli veel kohe vasti, algmisel nädalal tulevad välja nagu süstemaatilised tulemused, aga me tegime küsitluse. Ja ma nägin täna hommikul, oli üheksakümmend seitse start-upi vastanud, et mis seis on. Ja, ja meil on viiekümnel protsendil Eesti start-upitest meelde, meil on umbes tuhat tiimi, nii et noh, et kui seda eks propureerida, siis ütleme viiesajal on vähem raha kontol kui viie kuu opereerimiseks vaja. Kas nad hakkasid raha kapitali kaasama, kas nad plaanisid sel aastal tõsta, kas nüüd kliendi käive kadus ära? Pooltel on vähem kui viis kuud. Ja kui sa seda loogiliselt võtad, siis nagu kaks kuud kestvast kriisist tulevad enamik läbi. Kuus kuud kestvast kriisist enamik või väga paljud enam ei tule. Ja, ja selles, selles olukorras minu arust on kriis mõnes mõttes ka puhastustuli. Et tegelikult neid firmasid peabki ka terve ports minema põhja, kahjuks, see on kurb, see on traagiline, seal on paljud inimesed, kes jäävad korraks töötuks, ettevõtjad, kellel on see. Olles ise ka mõne ettevõttega hävinud, see on õudselt dramaatiline, aga teisest küljest see vabastab nagu uusi inimesi, uusi asju tegema, uusi teid, uusi töötajaid turule. Kes teevad nagu ägedamaid asju ja võib-olla mõni ettevõte juurestub paremini. Et see kõik on okei ja mina olen kõik ei peaks sinna minema, sinna sisse otsustama, et kellel on õigus elada ja kellel Aga, aga see ja seal minu arust see mudel, mis sa just viitasid, see arengufondi mudel on minu arust väga hea proovitud ja testitud Iisraelis, Eestis mitmel pool. Et riik võiks nagu toetada, õla alla panna, näiteks kui, kui Markus suudab tõsta natukene erakapitali praegu, et siis annab see riigile täiendav kindlus, et kui ta annab sinna veel mingi garantii juurde, et siis see ei ole nagu riigi otsus, vaid see on nagu riik, nagu toetab eraäri, mis nagu raskustest ennast läbi töötab.

tõesti. Ja, ja noh, see on selline näide, kus nagu, et kui nüüd siia lisada see erasektori signaalinüanss juurde, siis see võiks tähendada seda, et iga küla, kes kappi tahab, pole piis protsenti ise. Ja siis on riigil palju rohkem kindlust, et see läheb õigesse kohta, on ju, et no muidu on see, et kui poliitik nagu määrib raha laiali mööda Eestit, et siis, siis ei ole nagu nii kindel, et see läheb õigesse kohta, aga selline riigi ja erahuvi nagu kombineerimine sellisel raskel ajal, see ei pea viiskümmend viiskümmend alati olema, aga. Ja ma olen rääkinud mõne kohaliku investoriga, kes ütleb, et noh, et see, see, kui näiteks riik tuleks riskikapitali peaaegu panema nagu arengufond, et siis nagu tegelikult Eesti riskikapitalistidel raha peaaegu on, on ju. Et nad tahaksid panna projektid saada ja nii edasi, et kui seal riik nagu väga palju praegu juurde peaks, et siis võib-olla teeks nagu isegi hooletuks, et, et seal selline kombineerimise küsimus, aga, aga ma arvan, et selline mõlema signaali otsimine on väga hea mõte, et leida, teha õigeid otsuseid.

See garantiipoint, see võib-olla oleks, tuleks tahti rääkida, et millest see, millest see häda nende Kredexi meetmetega, et Markus vist korra puudutas seda, aga ei jõudnud veel. Et, et seal on Kredexi, need meetmed näevad välja niimoodi, et kui sul on pangalaen ja pank nõuab raha tagasi või sul endale on raske maksta, siis tuleb kõik ja annab üheksakü Ja selle mudeli juures on paar räda, nimelt et tarkvaraäris tüüpiliselt kellelgi meil ei ole pangalaenu, sellepärast et pangad ei anna meile laenu. Et kui sul on viiskümmend või, või viissada programmeerijat, siis nende arvutite vastu, mis seal laua peal ei ole nagu, see ei ole piisav tagatiselt laenu võtta, sellepärast. Ja see on ütleme, sihukene laiem majanduslik probleem, mida võiks ka eelmise kümne aastaks ära lahendada, on see, et nagu inimkapitalil ei ole nagu väärtust tegelikult selles mudelis. Et me, inimkapital ütleme uhkelt ja ütleme, et me oleme targad inimesed, aga tegelikult nagu sihukese finantseerimise võrjes nagu neid eales. Ja nüüd on see, et kui, kui läheb see tarkvara, ma tean, et meil on Eestis mõned startupid, kellel on riistvara komponent, kui sul on tehase masinad või sul on tooted laos, siis selle vastu saad laenu, saad minna Kredexisse, Kredex kütab alla, kõik on okei. Kui sul on ainult inimesed ja ainult töökohad, siis, siis sul ei ole laene ja kui sa nüüd selle keset seda kriisi lähed esimest korda küsima, siis tõenäoliselt sa täna selle la On, on nagu veel väiksem, kui ta oleks olnud kaks kuud tagasi ja, ja selles olukorras lihtsalt see meede nagu, et ta on hästi mõeldud, hästi mõjutud, aga ta on nagu jälle sihukene vana majanduse meede, on ju, et sul peavad mingid asjad olema.

Jah, ja riskikapital näeb sellest väärtust ja on selleks raha valmis andma, aga see Kredexi meede nagu riskikapitaliga ei tea, ei tegele, ei tead. Võib-olla seal on ikkagi mingi avang, kuidas võiks asju teisiti või paremini

Noh, mingi, mingi selline foon, sihuke kahjuvõimufoon on seda idufirmadusega alati nagu kaasas käinud, sest noh, need on ju, idufirmadel ei ole ju alguses kasumit ja siis nad põletavad investorite raha ja siis need on palli-meri kontoris ja igasuguseid asju hoidetakse ette. Ma olen nagu vaikselt lootnud, et me oleme sellest nagu üle saanud, et noh, et kui meil, kui meil ütleme kolm viimast aastat on selline, noh. Ikka, et sul on nagu tuhandeid töökohti ja eelmine aasta me maksime kaheksakümmend miljonit nagu tööjõumakse, et nagu võiks nagu sellest üle saada, et on nagu lihtsalt üks nagu majandussektor, kus on natuke nooremad ja riskantsemad firmad. Aga, aga ma olen mõelnud selle peale, et kuidas selgitada näiteks rahvus konservatiivsete vaadetega sõbrale, mis on need nagu näiteks mõjud veel siin, mis on nende otsuste taga. Ja kaks sihukest huvitavat ahaa-momenti, mis mul on pähe tulnud. Üks on see, et. Et kui Eesti kasvav idufirma ei saa raha või ei saa mingit toetust või ei saa mingisugust, ma ei tea, maksupuhkust selleks hetkeks, et oma inimesi tööl hoida ja nii edasi. Ja siis öeldakse, ah mine tõsta oma investorite käest. Siis tegelikult täna on investorite turg, investorid saavad seada oma tingimusi, suruda ettevõtte väärtuste alla, saada sama raha eest suurema osaluse, on ju. Ja see tulemuseks on see, et meil tekib olukord, kus näiteks Martin Helme sunnib Eesti firmasid välismaalastele müüma. Ehk siis, ehk siis noh, et need Eesti riskikapitaliturul või Baltikumi riskikapitaliturul on sihukene nagu, ma ei tea, viissada-seitssada miljonit eurot vaba raha ilmselt, on ju. Et see on siis nagu Eesti-Läti-Leedu peale kokku, ma olen kuulnud sihukesed numbrid. Ja, ja et kui, kui Markus läheb ja küsib sealt viiskümmend miljonit erakapitali praegu, on ju, siis ta peab andma kas väga suure tüki oma ettevõttest või lihtsalt see kohalik turg ei suuda seda teenindada, mis tähendab seda, et tuleb jälle välisministri, jälle hiinlane ostab ära, on ju. Ehk siis, et kas see on see, mida me tegelikult tahame. Teine näide, mis on nagu neid mõjusid, mida minu arust täna ei hinnata ja konservatiivsed inimesed tegelikult tahavad midagi muud, on see, et see võõrtõjõu väljasaatmine. Esiteks, see mind alati vihastab see, et kui sa jälgid seda diskussiooni, ettevõtted räägivad välistalendist ja poliitikud räägivad võõrtõjõust, aga rõhutades, et see on ju võõras ja halb. Tegelikult me täna selles sektoris, kus, kus nüüd kuus tuhat inimest, kelle pealt me maksame kaheksakümmend miljonit makse, nendest nagu paar tuhat on kolinud mujalt siia, sest Eesti on nii äge koht, kus teha neid asju nagu tarkvarjuhid ja nii edasi. Ja täna, kui, kui kehtestatakse reegleid, et näiteks töölt lahti lastud välismaale peab kohe riigist lahkuma. Kujutage nüüd ette, et Eesti tehnoloogiafirma on kolinud siia, ma ei tea, Brasiiliast või Indiast programmeerija, kellel on kaks väikest last kaasas ja nii edasi. Ja tal on kõrval kahekümne viie aastane Eesti poissmees. Mulle tundub, et selline regulatsioon, et su kahe talendi vahel valides ühe peab kohe õigist välja saatma, see pigem võiks tähendada seda, et sa lased eestlase lahti. Et see nagu, nagu on nagu täiesti vastupidine sellele, mida, mida nagu, et ettevõtja või, või, või tööandja, kes kahtleb, kahtleb inimesi kui inimesi, mitte ei vaata nende passi iga päev, on ju. Et see hakata nagu vahet sisse tegema, et kelle kallale sa peaksid minema, keda sa ei tohiks puutuda, sellepärast et me saadame ta riigist minema, et sellised asjad on üsna võikad ja me aruame, et tegelikult need rahvuskasutatiivsed inimesed, kes on neil ka täna võimule, et nad ilmselt ei taha neid tulemusi, et eestlased lahti lastakse, välismaalselt firmad ostaks

Ja, ja lugusid veel väljastpoolt Bolti, mis ma olen viimase nädala jooksul kuulnud ettevõtjatelt, on see, et näiteks sul suur Londoni fond, kellel oli juba rahali laual, võttis oma või selle paberiga tagasi. See on tavaolukorras nagu ennekuulmatusi, sellest kõik räägiksid ja selle fondi juurde enam ei läheks. Aga lihtsalt kriisiolukorras on nagu võimalus teha ka lihtsalt nagu sigadusi, mis on nagu tehniliselt, sa oled nagu, kui ma ei tea, kolm või kuus kuud vaeva teinud ja lihtsalt nagu kokkulepped enam ei pea. Siis teine näide on see üks Eesti startup, kellel on vaja kuskil neli, viis miljonit eurot kapitali. Nende finantsnumbrid on sellises seisus, et nad oleksid kuskil kuu aega, kaks kuud tagasi oma kasvu pealt saanud selle, selle viis miljonit kätte, nii et nad oleks arvanud kümme protsenti ettevõttest. Täna peaksid andma kakskümmend viis protsenti ettevõttest. Ja nagu see, asutajad nagu mõtlevad, et noh, et kas see on seda väärt, on ju, et tegelikult elu ei ole nii palju nende jaoks muutnud, nende äri ei ole nagu nii palju kokku kukkunud, et see on nagu puhas emotsiooni nagu vahe. Ja nüüd ongi see, et kui nagu leiaks teisi meetmeid, kuidas sedasama kapitali kaasata. Mingisugune, ma ei tea, kuus kord hiljem, siis, siis noh, nende puhul see ongi täpselt, kui saaks tööjõu makse maksta kuus kord hiljem, on ju. Et siis, siis meil täna ei oleks seda raha vaja ja siis me võib-olla saaks jälle kümme protsenti, võib-olla saaks is Ehk siis sihukesed nagu väikesed tobedad nagu olukorrad, mis teevad selle, see ei ole nagu see, et erakapitali ei saaks, vaid see on ka väga sageli lihtsalt see ajastuse küsimus, et praegu on lihtsalt väga-väga halb, et.