Miks Bolt riigilt laenuabi küsib?

Üksteist aprill on käes, laupäeva pärast lõuna ääres, Tart on eetris, saatejuhid Taavi Kotka, Henrik Roonemaa, nagu alati. Meil täna kaks külalist, Markus Villig, kes on tuntud kui Bolti kaasasutaja ja Sten Tamkivi, kes on üldse tuntud kui idufirma kõneleja. Ja, ja loomulikult tänase saate teema on meil nädala jooksul üles kerkinud, päris selline valus küsimus, et kas riik lisaks sellele, et me toetame kaevureid ja turismisektorit ja. Ja, ja suurettevõtteid nagu Tallink, kas Eesti riik peaks toetama ka hätta sattunuid, hätta sattunud ja hätta sattuvaid idufirmasid? Ja küsimus kerkis üles sellepärast, et, et Bolt, Bolti asutajad saatsid siis Eesti riigi juhtidele kirja, kus ütlesid, et nemad on hädas ja pangast laenu ei saa ja nüüd võiks Kredexi poole pöörduda. Et, et riigi garantiiga mingisugune laen saada, summa on päris suur ja rasked ajad üle elada ja puhkeks selline diskussioon selle üle, et. Et noh, neil läheb ju niigi hästi ja neil on investorid, ise räägivad, et on siin miljard väärt ja muudkui toovad viiskümmend miljonit siit ja sada miljonit sealt, et miks siis investorid oma, oma. Kuldmune, munevale ja kanale ei pane siis õlge alla ise. Ja sellest meie tänane saade siis ongi natukene sellest, et miks Bolt seda, sellise palve esitas. Aga peamiselt sellest, et, et kui neid nüüd tuleb veel, siis kas Eesti riik peaks minema oma idufirmadele appi, arvestades, kui rahvusevaheline see, see asi kõik on. Või kes peaks ja võib-olla peaks nad siis üldse alla vett laskma, nii et sellest me täna arutame.

No aga annab sõna Markkusele, et las ta räägib lahti selle, selle segaduse kõigepealt, et noh, ütleme Eesti meedia muidugi haaras oma pealkirjakultuses ka ikka kondi ja kirjutas kohe, et, et Eesti riik annab laenu Boltile, tegelikult oli küsimus ikkagi ainult garantiis, eks, aga, aga mõtlen, las Markus räägib ise.

Tere kõigile, et kõigepealt alustaks sellest, et mis see laiem kontekst üldse on, nii Eestis kui Euroopas. Et see, kas riik peaks üldse majandusse sekkuma, on päris selline suurem teema ja mis sektoritesse sekkuda, et seda me saame ka täna pikemalt rääkida, aga see, et põhimõtteliselt riik täna midagi kriisi läiendamiseks teeb, on nagunii otsustatud. Seda nii Euroopa Liidu tasemel kui ka Eesti valitsuse tasemel. Et ei ole enam väga mõtet rääkida nüüd majandusfilosoofiliselt sellest, kas riik peaks midagi tegema või mitte, on mõtet keskenduda sellele, et kellele ja kuidas täpselt toetust jagatakse. Ja kui me vaatame, mis, mis mujal Euroopas toimub, siis näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal on juba, juba mõned nädalad tagasi välja kuulutatud mitmetes miljardites abipaketid, konkreetselt suunatud start-up sektorile. Just sellel nädalal, näiteks siis UK-s, saatsid mitmed siis kohalikud suured tehnoloogiaettevõtted ja start-upid valitsusele kirja, et nad rakendaks samu meetmeid ka, ka siis Suurbritannias. Et täna ei ole seal veel midagi start-up'idele suunatud, välja kuulutatud. Ja, ja tegelikult meie pöördumine sellel nädalal valitsuse poole oli täpselt samal teemal. Et täna on valitsus juba välja pakkunud erinevad meetmed, millele meie konkreetselt viitasime, oli siis see Kredexi laenumeede. Aga, need ei rakendu põhimõtteliselt ühelegi start-up'ile. Ning, milles see meede täpsemalt seisneb, on siis see, et sisuliselt võetakse pangast laenu, me räägime siis siin täiesti tavalistest Eesti kohalikest LHV-st, SEB-st ja nii edasi. Ja, ja riik pakub omalt poolt siis, siis tagatise või, või garantii teatud mahus. Mis see,

Markus, mis see Bolti olukord täna on, et neid numbreid on erinevaid läbi käinud, et palju teil käive langenud on, et on see kakskümmend viis, kolmkümmend viis, kaheksakümmend viis, mis see majanduslik selline reaalsus täna Boltis on?

Noh, konkreetselt meie jaoks on see langus olnud seoses linnatranspordi, noh, põhimõtteliselt seiskumisega meie jaoks olnud kuskil seitsekümmend, kaheksakümmend, üheksakümmend protsenti, siis sõltuvalt linnast. Ja globaalselt me räägime ikkagi üle kahekümne miljonist eurost kuus, mis on siis meie jaoks käibe, mis, mis põhimõtteliselt üleöö kukkus.

Ja see kukkus nagu ühtlaselt igal pool või, või on mingid turud, mis täna on endiselt lahti ja nagu poleks midagi juhtunudki?

Linnad käituvad väga erinevalt, et ühel poolt me näiteks nägime, et Slovakkias pandi kogu takso ja, ja siis kogu sõidujagamise sektor üleöö kinni ja, ja äri kukkus lihtsalt nulli. Ja siis samal ajal meil on mõned teised riigid ja linnad, kus näiteks siis Kiievis pandi selle asemel hoopis metroo kinni. Ja, ja siis selle võrra hoopis meil nõudlus kasvas. Et, et noh, natuke on küll erinevust, aga ikkagi päris, päris suur langus igal pool.

Aga siin peaks kohe selgitama nüüd sellele kuulajale ka, et tekiks nagu valesti arusaamist, et mis see nüüd tähendab, et, et a la, et. Riik annab oma garantiiga laenu selleks, et business'eid hoida teistes linnades püsti või mis asja, on ju, et siin peaks natuke selgitama, et, et, et mis see taust on?

Just, et ärimõttes on, on Bolt täna peakontoriga Eestis ja on registreeritud Eestis, ehk siis kogu see käive, mis me ülemaailmselt teeme, tuleb siia. Ja, ja konkreetselt meie puhul peamine kulu on, on ikkagi siis see arendustiimi ja peakontori ülevalpidamine ja, ja meil on viissada viisteist töötajat, enamus siis nendest kahest tiimist asuvad Eestis. Et peamiselt, mida me täna selle laenu nime all taotlesime, oli ikkagi selle jaoks, et hoida siis neid töötajaid tööl, kes meil täna on, kes suuremas osas kõrgväärtusega töötajad on just Eestis.

Eks põhimõtteliselt nagu riik peaks tegema peast näiteks Bolti poolsi üks arvutuse, et vaatama, kui palju selline nii-öelda keskkond või keskus Eestile pikaajaliselt tulu toob. Ja arvestades, kui see peaks kaduma, siis noh, põhimõtteliselt saad teha kalkulatsiooni, on ju, et nüüd seesama laenu võimalik risk, et noh, et, et ma teen laenul garantii ja see laen läheb LIApp mingil hetkel. Versus siis see tulu, mis nüüd tuleb näiteks, kui see firma ei lähe LIApp ja, ja, ja see firma jätkab siin, ütleme viis-kümme aastat, on ju. Et mis on see riigi tulu, et põhimõtteliselt peaks sellist matemaatikat tegema nagu iga sellise otsuse puhul, nii-öelda sinu vaatest.

Jah, no eks seal on mitu aspekte, on ju, et üks on kindlasti see puhtmajanduslik aspekt, et palju see riigile siis tulevikus töökohti ja maksulaekumisi toob. Aga teiselt poolt ka strateegilised väärtused, et Tallinki puhul näiteks räägitakse siin üle saja miljoni eurosest toetusest tõenäoliselt. Et eks riik peab need, need arvutused tegema. Meie eesmärk oligi pigem välja tuua see, et lihtsalt täna välja pakutud konkreetsed Kredexi meetmed ei rakendu enamus start-up'idele. Ja teiseks, need tavameetmed on meiesuguse ettevõtte jaoks lihtsalt liiga väiksed. Et see viie miljoni piirmäär ilmselgelt meie puhul ei, ei tee väga suurt erinevust, kui me räägime mitmest kuust.

Kui te ei saa seda raha, seda Kredexi toetust, eks ole, ja või ma ei tea, riik ei osta osalust või mis iganes, meetodid siin nagu läbi on käinud, ühesõnaga, kui te ei saa seda, mis Boltist saab?

Eks me jääme ellu nagu viimased kümned kriisid, kust me oleme läbi tulnud, aga küsimus ongi selles, mis kujul. Et kui me vaatame täna ka teisi suuri ettevõtteid, samamoodi Tallinkit, ega ellu jääksid nad kõik kuidagi, mingis formaadis. Küsimus on selles, et kui palju nad kukuvad ja kas nad suudavad taastuvas maailmas edasi konkureerida. Et kui, jah, et kui me lihtsalt näeme täna, jah, et maailmas nagu nii palju, kui, kui neid toetusmeetmeid rakendatakse, ega see ei ole alati konkreetselt nüüd binaarne elu ja surma küsimus. Aga, aga väga palju ikkagi on ju küsimus selles, et mis kujul see ettevõte aasta ja kahe pärast ellu jääb ja suudab konkureer

Aga kui ma oleks selline tavaline raadiokuulaja, siis ma, siis ma mõtleks, kuulaks Markkuse juttu ja mõtleks, et okei, Tallinkil on laevad, eks ole, suured rauaste asjad. Tõenäoliselt sadu miljoneid laene peal, ma ei tea, ei ole majandusaasta arvandeid lugenud, aga noh, hästi suur laerukoormus, rauaste asjad ja nende rauaste asjadega ei saa niimoodi, nagu näiteks teie saaksite võib-olla töötajatega. Et sa võid öelda kolme nähe neljandikule oma tüüpidest, et olge hea, minge ära ja kui ajad lähevad paremaks, olge hea, tulge tagasi, eks ole, hakkad uuesti selle protsessiga peale. Tallinklaevadega nii ei saa, järelikult loogiline, sinna tuleb raha anda. Teie võiksite ju tõmmata püksirihma praegu kõvasti pingule ja, ja lihtsalt üle elada selle. Et miks te peate neid inimesi tööl hoidma, kui teil tegelikult ei olegi äri, võib-olla aasta otsa?

Pigem, ma, ma tundub, siin on see alahindamine, et mida suurema tehnoloogiaettevõttega käimasole Et me, meil ei ole üleöö lihtsalt võimalik nüüd vähendada proportsionaalselt arendustiimi lihtsalt selle võrra, et, et sõitude maht on kasvanud. Et, et see ainuüksi süsteemide üleval hoidmine ja see võimekus, et me suudame täismahus kliente teenindada, nõuab juba seda, et me hoiame päris suurt hulka neid inimesi ikkagi alles. Et muidugi, me oleme enda poolt teinud kõik võimalused, mis meil on. Enamus osakondades kärpinud siin ajaga ja, ja töömaht vähemalt kolmkümmend protsenti ja ka arendustiimil isegi kakskümmend protsenti. Ja, ja mitmed muud meetmed, avades uued ärisuunad ja nii edasi. Et mõistlik, me teeme enda poolt kõik, mis võimalik, otsime ka muid finantseerimisvõimalusi. Aga antud juhul tundus lihtsalt mõistlik siis ikkagi välja tuua see probleem, et, et tänane, need välja pakutud meetmed lihtsalt ei rakendu enamus start-up'idele.

Aga see ikkagi, ma ütlen, et taandub ikkagi, Henrik, sellele, et me peame nagu arvutama, et me ei saa niimoodi, et me lihtsalt vaatame, et oh, et kellelgi on laen või kellelgi ei ole laenu, et, et kokkuvõttes need ettevõtted on ju globaalses konkurentsis ja meil ei ole neid ettevõtteid, kes. Ma ei tea, väljapool siin Baltikumi ja Põhjamaid suuri tegusid väga palju teeks, eks, et just sellises mahus, kes vajavad nagu noh, ma ei tea, viitekümmend miljonit laenu näiteks. Ja see on globaalne konkurents ja, ja kokkuvõttes, kui me tahame, et see nii-öelda tulu nende nii-öelda selle äri pealt Eestisse jätkuvalt sisse voolaks, on ju, siis me peaksime vaatama seda, et noh, mis me selle kaitseks teha saame, on ju. Ja anda tegelikult nagu noh, ikkagi suhteliselt nagu madala riskiga laenu, on ju, noh. Olukorras, kus riigid saavad tegelikult laenu võtta nagu väga suhtes mahtus, eriti Eesti riik, on ju, tundub nagu noh, mõttetu diskussioon üldse, et noh, et mis me siis ikka arvutame, et kui on näha, et, et jätkusuutlik ja, ja matemaatika klapib, siis noh, tuld, lähme edasi.

Markus, ma tahtsin küsida, miks sai investorite käest? Eelmine nädal oli vaata uudis, et, et Airbnb, vaatamata sellele, et neil on ka üheksakümmend prossaari kukkunud, sai, tõstis raha, miljard dollarit, oli, mis, mis sul nende eraindustarite seis on?

Muidugi, teeme tööd kõigil kanalitel, et me tõstsime siin aasta alguses põlga, siis Euroopa investeerimispanga poolt, räägime nendega, muidugi räägime olemasolevate uute potentsiaalsete investoritega. Et täna riigiabi lihtsalt tundub olevat üks sügiline viimane alternatiiv, mida me kindlasti tahtsime enne uurida, kui, kui meil nagu jõuame sinna etappi, et see on meie viimane päästerõngas. Et, et mõistagi me kasutame ära kõik muud võimalused enne seda. Aga vaadates, mis mujal Euroopas toimub, siis ikkagi on selge, et, et see on just start-upide jaoks ka väga oluline meede, et, et me ei saa selle lihtsalt ära unustada ja ainult erasektori täna keskendada.

Aga mis investorid, mis, mis investorid täna ütlevad, et neid lugusid on igasuguseid praegu turul, et, et mõni ei tõsta üldse toru ja mõni, mõni istub tegelikult suure koguse raha otsas ja väga tahaks anda, et mismoodi see pilt muutunud on viimase, ütleme kahe kuuga?

Meie kogemuses on, on see, et eelnevalt tegelikult oli meil huvi ikkagi väga suur, et kuna me selle aasta alustasime paremini kui, kui ükski muu viimastest aastatest, kasvasime üle aasta sada protsenti, mis meiesuguse äri puhul on ikkagi Euroopas suhteliselt unikaalne kasv. Siis huvi oli suur, aga, aga näha oli, et niipea kui, kui turud hakkasid kukkuma, läksid ka meie jaoks kõik investeerimisvõimalused kinni, et, et tõenäoliselt need taastuvad siin tulevikus, kas poole aasta või aasta pärast, aga pigem meil on vaja just see järgmine periood nüüd tugevalt läbi elada.

Ma tahaks selle lõigu lõpetuseks veel, et kui me lõpetame võib-olla selle Bolti personaalküsimusega ära, et siis, siis üks teema on veel üleval, kaks aastat, umbes kaks aastat tagasi kirjutas Äripäev sellest, kuidas Taxify omanikud registreerisid need ettevõtted Lätti, mille kaudu nad Taxify'd omasid. Kas see markus on endiselt nii ja, ja kui Eesti riik paneb õla alla, kas siis võib juhtuda, et need ettevõtted tulevad Eestisse tagasi?

No, siin on muidugi ka kaks täiesti eraldi teemat, et üks on see, kus asuvad nii meie asutajate kui osanike holdingud. Et muidugi meie eelis on see, et see oleks Eestis ja, ja meie holdingud praegu, kas, kas juba on Eestis või, või juba need osad liiguvad Eestisse, sõltuvalt, mis, mis konkreetsest osanikust me räägime ja millistest asutajatest. Aga pigem teine teema on see, et ikkagi peakontor asub Eestis ja töötajad on Eestis ja kogu meie käive käib läbi Eesti. Et lõpuks see on see keha, kellele me küsime täna seda KredExi toetust.

Nojaa, kui Taavi rääkis arvutamisest, eks ole, et kui peaks juhtuma, et, et ma ei tea, näiteks sinu firma saab ühel hetkel kolmsada miljonit dollarit, kui te teete exiti, siis Eesti riigi osa võiks sealt niimoodi kakskümmend protsenti olla. Noh, võib ju arvutada seda, eks ole.

Jah, aga me ju räägime ikkagi Eestis registreeritud peakontorist, et, et see raha ju laekub ju lõpuks siia.

Ei no Markus, ütle Hendrik pigem selles, et jah, et, et äkki peaks Läti riik toetama, kui sa tuluka maksab pärast nagu Läti, on ju, et see oli, ma arvan, et Hendriku mõte siin praegu.

Ei, selles suhtes me, me näeme, et nagu lõppude lõpuks kõik osanikelt, osanike müügist laekuvad summad ikkagi laekuvad Eestisse.

Väga hea, nii ka esimene paus.

Restart läheb edasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa juhivad saadet ja Sten Tamkivi ning Markus Villig külas ja me räägime täna sellest, kas nii Eesti riik kui ka teised riigid peaksid nüüd hätta sattuvaid idufirmasid ka toetama või on see selline privileeg ainult nii-öelda vana majandusettevõtetele?

No minu selge seisukoht siin selgelt on see, et me peaksime kogu aeg arutama, vahet pole, mis sektorist me räägime, ehk siis, et matemaatikaks peaks pidevalt käima ja nii naljakas, kui see ei ole, et kuigi meil on meeletus koguses datat, meil on isegi seda datat, et kui palju näiteks ettevõtte vahelise, vahelised käibed on tõusnud või langenud, eks, mis sektoril on pihta saanud edasi, see on kõik meil olemas, aga jätkuvalt kogu see diskussioon on hästi emotsionaalne, et noh, et, et a la. Põllumehed võivad võõrtööliselt sisse jätta, aga tööstus ei või. Noh, samas kui sa paned võrdlusesse näiteks ekspordimahud, jällegi tekitab nagu küsimusi, et noh, et, et kust see otsus nüüd tuli siis, et mis kõhutunde või, või emotsiooni pealt see otsus tehti või ühesõnaga. Kas Valgevene programmeerijatega riigihankeid, Eesti riigihankeid teha. Versus nagu Eesti programmeerijate riigihankeid teha, et noh, et, et samasugune diskussioon, on ju, versus nagu, ma ei tea, Ukraina maasikakorjad või Eesti maasikakorjad, on ju. Ja selles mõttes minu seisukohalt on väga selge, et vahet pole, mis sektor on see IT, on see start-upid, on see tööstus, ehitus, nii edasi, me peame arvutama. Ja naljaks muidugi minu jaoks kõrva jaoks on see, et, et kui on majanduse häda ja, ja tõesti häda on käes, siis näiteks ehitussektor on väga häälekas, et suurendage riiklikke tellimusi, teede ehitust, riiklikke objekte ja nii edasi, on ju. Mis on tegelikult nii-öelda otsene riigiabi, ehk siis me paiskame, noh, suuremaid summasid majandusse, eks, on ju. Versus nagu see, et me, noh, sõna otseses mõttes, ma ei tea, Tallinki puhul või, või siin näiteks Bolti puhul, me räägime laenu käendamisest. Ehk siis me ei räägi sellest, et me nagu valame jälle raha sisse, vaid me räägime sellest, et, et juhul kui peaks väga-väga halvasti minema, et siis on see risk, et see laen läheb hapuks. Eks, et, et, et selles mõttes nagu me peaksime laiemalt vaatama ja teine, mida me peaksime laiemalt vaatama minu arust on see, et, et kui me vaatame startupi maastikku, siis näiteks kui me võrdleme ennast kas või Läti, Läti ja Leeduga, või ma ei tea, võtame siin suvaliselt teised soomlased, rootslased ümberringi. Siis me oleme kogu aeg uhked olnud viimased aastad, et kui palju unicorn'e on siit välja tulnud, et midagi on see keskkond siin teinud teistmoodi, midagi on see keskkond arenenud kuidagi teistmoodi. Võrreldes nende partneritega ja minu arvates tänane situatsioon, kus nüüd tõesti esimene, ütleme nagu startup sektori jaoks tegelikult on ju esimene suurem pauk, et meie sektor hakkas kasvama kuskil, ongi seal kaks tuhat seitse, kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksa. Et esimene suurem pauk, et kuidas sellises situatsioonis riik käitub, et kas ta muidu nagu, kes nautis seda, ütleme, riigi maine jaoks positiivset kuvandit. Nüüd, kui on hädaga ja siis on umbes, et noh, saage ise hakkama või siis on ikkagi see, et, et ka hädakorvama ikkagi nagu noh, nii palju kui saab, noh, pane mõnal alla ja, ja toetama, on ju, et. Et noh, see ongi sama oluline, kui ma hakkan tulevikus tegema uut start-up, et ma valin ka selle järgi oma peakontori, et juhul kui noh, tuleb ikka täitsa nagu midagi ventikasse, et, et kas ma siis usun seda, et mul on võimalik ka nagu riigi poolt mingit tuge saada. Ja kusjuures ma toonitan mitte nagu raha sisse, vaid, vaid noh, pigem nagu mingit nagu laenukäändust, on ju. Et see hakkab ikkagi mõjutama seda keskkonda ja sellepärast on need otsused olulised, olulised, aga ma arvan, sul, Sten, on parem pilt praegu, mis üldse toimub nagu start-up'ide rahastamisel.

No minu arust, ma olen väga nõus sellega, et numbreid tuleks vaadata ja, ja tegelikult on ju, et kui need numbrid jälle meelde tuletada, siis me räägime sektorist, kus on Eestis üks protsent töötajaid, kes annavad kolm protsenti GDP-st, mis on kasvanud viimased viis-kuus aastat kolmkümmend protsenti aastas ja kus see annab, annab tööd kuuele tuhandele inimesele. Ehk siis tegelikult, on ju, et selline emotsionaalne vaidlus, et kas start-up'ile peaks raha andma või mitte, on ju, et on ju start-up. No see on sellest nagu iseenesest mingi nurga alt nagu aru, on ju, et need start-up'i kutid on ju siin aastaid laianud, kuidas nad siin kasvavad ja kõvad mehed on, on ju, ja nüüd on siis häda käes, on ju. Et seal, seal on nagu teatavad sihukest nagu kahjurõu, nagu mõnu, et näed, need saavad ka lataka lõpuks, on ju. Aga, aga kui me nagu selle emotsiooni kõrvale jätame ja ratsionaalselt nagu vaadata, et siis sisuliselt on ju, me oleme trajektoori, kus aastaks kaks tuhat kolmkümmend võiks olla see kümme protsenti majandusest. Ja nüüd on nagu küsimus selles, et kas meil see, et tuli kuskilt üks pisike värdjas nimega Covid-19, on ju, et kui, kui nagu see tüüp tuli ja üleöö nagu see sektor ära kaob, on ju. Et, et kas see on meie jaoks okei, et kas me nagu tahame Eestit, kus kaks tuhat kolmkümmend ei oleks kümme, kümme protsenti eksportitööstus, tehnoloogiatööstus, vaid oleks näiteks üks protsent jätkuvalt. Ja, ja, ja et noh, et see on see, mida vaadata, et tegelikult ühegi ettevõtja seisukohast, eks mina, minu arust nagu kui rääkida ettevõtjatega, on see siis tehnoloogiasektoris ju väljaspool, siis kui sa ajad oma hävi nagu riigiturjal, siis pigem see on nagu häbiasi. Et, et see ei ole nagu küsimus selles, et nagu istuvad ettevõtjad ja mõtlevad, oh lõpuks saaks, ma pigem ütleks, et see on nagu põlvkonna vahetus on toimunud, et meil on üheksakümnendad ettevõtjad, kes elasid ja oskavad elada riigihangetest ja ma ei tea. Kolmekümne aastasest munitsipaallepingust koolide haldamiseks, et see oli nende ärimudel, et täna me räägime ikkagi ettevõtjatest, kes on uhked sellele, et nad on nullist oma kätega midagi ehitanud, tõstnud kapitaali erasektorist ja nii edasi. Aga nende äri, neist sõltumata, nende äriotsustest sõltumatutel põhjustel, nagu kõigil teistel, kukkus üheksakümmend protsenti üleöö. Ja, ja küsimus on selles, et kas on teada jälle. Ja, ja ma arvan, et teistpidi vaadata. Hästi nagu lihtne sellises analüüsis on vaadata, et mis juhtub, kui seda ei tee, mis, mis juhtub, kui ei sekku. Et kui meil on nähtamatu käsi ja vaba tuge ja vaatame, mis saab. Et noh, neid mõjusid on nagu üsna lühiajalisi, on ju, et kui nendest, samas Markus rääkis, et viissada viiskümmend töötajat on ju, siis riik võib teha arvutuse, et okei, et kas anda täna üks laenugarantii, mis ei vii raha välja või sul on kakssada inimest töötukassa reservide juures. Ja muide, meil start-up'i keskmine palk on tüüpiliselt kaks pool, kolm korda Eesti keskmisest kõrgem, ehk siis sul on nagu kakssada paari tuhande eurose kuuparga ka inimest, kes tahaksid saada paar kuud nagu oma välja teenitud töötuskindlustusmakse vastu nagu raha, on ju. Et see on nagu reaalne sularaha, mis tuleks kohe välja maksta versus see, et antakse garantii. Aga teistpidi on neid, neid nagu mõõt, nagu asju, mis võivad nagu valesti minna, on ka pikaajalised, noh jällegi vaadata seda rahvusvahelist pilti, et, et kui Prantsusmaa paneb nagu mõned miljardid kohe töösse.

Neli miljardit, neli miljardit on prantsuse.

Neli miljardit töösse, kui, kui Inglismaal protsessid käivad väiksemates õikides, et noh, näiteks Bolti puhul on ka Eesti riigijuhid käinud ja vastu rinda tagunud, et meil on Eesti kõige kallim OÜ. Et asutades järgmist firmat või järgmises investeerimisraundis, me oleme nagu riigiga koostöössektori ja riik on välja kurja vaeva näinud, et anda juurde neid põhjuseid, miks need firmad peaksid olema registreeritud. Aga nüüd me vaatame olukorda, et oleks see Bolt nüüd siis ennast Amsterdami ära registreerinud või oleks see Bolt ennast Londonis registreerinud, nagu kindlasti mõni investor küsis. Et võib-olla siis täna oleks juba garantiid lauale, et.

Aga ma tahaks siia vahele tulla, et Taavi ütles, et me peaks arvutama, on ju. Ja nagu me räägime, ma ei tea, Utilitasest või noh, mõnest sellisest ettevõttest, eks ole, mis, mis on küps ja, ja me võime neid käibe ja kasvu, väikse kasvu kõveraid joonistada kümme aastat, võib-olla kakskümmend aastat ette. Ja me saame öelda, et vot see ettevõte on väärt nii palju ja seetõttu me paneme sinna nii palju sisse. Siis start, start-up'ide puhul see asi noh, nagu me Weworki puhul nägime, kuni IPO päevani ja võib-olla ka edasi, püsib väga suuresti nagu usule, eks ole, seda on hästi, hästi raske on seda tegelikult nagu arvutada Ja okei, me ilmselt saame kõik kokku leppida, et Bolt on edukas ja oluline ettevõte. Olgu, onju, paneme õla alla, aga et noh, kust, kust, kuhu, kuhuni me nüüd nagu tuleme sellega, et, et kui kaks, kaks tüüpi kuskil on asutunud väikse iduettevõtte ja on tõstnud näiteks sada tuhat kohalikelt inglit, noh. Kas me paneme sinna ka õla alla või et kui palju riik usub seda? Üks variant oma, omal ajal tehti arengufond, eks ole, kus öeldi, et riik investeerib siis, kui investorid investeerivad ka, noh, et teeme pooleks selle riski. Ma ei tea, kas, kas näiteks see oleks siin praegu variant või?

See on super, see on super ja, ja oluline nüanss selle juures, et ma ei, mina kindlasti ei poolda seda, et riik läheb kõiki ettevõtteid paastma. Ja, ja siin tuleks nagu hästi selgelt kategoriseerida ära, et me tegime, meil oli pooleli veel kohe vasti, algmisel nädalal tulevad välja nagu süstemaatilised tulemused, aga me tegime küsitluse. Ja ma nägin täna hommikul, oli üheksakümmend seitse start-upi vastanud, et mis seis on. Ja, ja meil on viiekümnel protsendil Eesti start-upitest meelde, meil on umbes tuhat tiimi, nii et noh, et kui seda eks propureerida, siis ütleme viiesajal on vähem raha kontol kui viie kuu opereerimiseks vaja. Kas nad hakkasid raha kapitali kaasama, kas nad plaanisid sel aastal tõsta, kas nüüd kliendi käive kadus ära? Pooltel on vähem kui viis kuud. Ja kui sa seda loogiliselt võtad, siis nagu kaks kuud kestvast kriisist tulevad enamik läbi. Kuus kuud kestvast kriisist enamik või väga paljud enam ei tule. Ja, ja selles, selles olukorras minu arust on kriis mõnes mõttes ka puhastustuli. Et tegelikult neid firmasid peabki ka terve ports minema põhja, kahjuks, see on kurb, see on traagiline, seal on paljud inimesed, kes jäävad korraks töötuks, ettevõtjad, kellel on see. Olles ise ka mõne ettevõttega hävinud, see on õudselt dramaatiline, aga teisest küljest see vabastab nagu uusi inimesi, uusi asju tegema, uusi teid, uusi töötajaid turule. Kes teevad nagu ägedamaid asju ja võib-olla mõni ettevõte juurestub paremini. Et see kõik on okei ja mina olen kõik ei peaks sinna minema, sinna sisse otsustama, et kellel on õigus elada ja kellel Aga, aga see ja seal minu arust see mudel, mis sa just viitasid, see arengufondi mudel on minu arust väga hea proovitud ja testitud Iisraelis, Eestis mitmel pool. Et riik võiks nagu toetada, õla alla panna, näiteks kui, kui Markus suudab tõsta natukene erakapitali praegu, et siis annab see riigile täiendav kindlus, et kui ta annab sinna veel mingi garantii juurde, et siis see ei ole nagu riigi otsus, vaid see on nagu riik, nagu toetab eraäri, mis nagu raskustest ennast läbi töötab.

No Markus, kas te kakskümmend viis tõstate või? Kui sa viiskümmend küsisid.

No me praegu teemegi tööd siin investoritega eri, erimahtus kümnete miljonite eurodeni välja, et ma, ma olen ka pigem seda nõu, et, et riik ei peaks seda otsust tegema alati üksinda, aga kui erasektorist tuleb tugev signaal, siis see on, see on asi, mida tuleb vaadata.

Just, ja Henrik, ma, ma arvan, et vaata, et see arengufondi viiskümmend, viiskümmend on selline võib-olla nagu kriisi ajal natukene palju tahetud, et võib-olla võiks nagu kriisi ajal leppida ka väiksema signaaliga, et üks näide, mis ma olen toonud, on, on see, et, et kui riigil on valida, et kas anda Cleveronile sularaha selleks, et koondamisi toetada ja saada töötuid juurde. Või riigil oleks valida, et osta Cleveroni käest tuhat kappi. See on väga

hea näide, ma mõttes aplodeerisin, kui ma seda lugesin, see on

tõesti. Ja, ja noh, see on selline näide, kus nagu, et kui nüüd siia lisada see erasektori signaalinüanss juurde, siis see võiks tähendada seda, et iga küla, kes kappi tahab, pole piis protsenti ise. Ja siis on riigil palju rohkem kindlust, et see läheb õigesse kohta, on ju, et no muidu on see, et kui poliitik nagu määrib raha laiali mööda Eestit, et siis, siis ei ole nagu nii kindel, et see läheb õigesse kohta, aga selline riigi ja erahuvi nagu kombineerimine sellisel raskel ajal, see ei pea viiskümmend viiskümmend alati olema, aga. Ja ma olen rääkinud mõne kohaliku investoriga, kes ütleb, et noh, et see, see, kui näiteks riik tuleks riskikapitali peaaegu panema nagu arengufond, et siis nagu tegelikult Eesti riskikapitalistidel raha peaaegu on, on ju. Et nad tahaksid panna projektid saada ja nii edasi, et kui seal riik nagu väga palju praegu juurde peaks, et siis võib-olla teeks nagu isegi hooletuks, et, et seal selline kombineerimise küsimus, aga, aga ma arvan, et selline mõlema signaali otsimine on väga hea mõte, et leida, teha õigeid otsuseid.

No puhastamine kindlasti peab käima, aga meil on enda minevikus näiteid sellest, kuidas on ikkagi sektoreid päästetud, on ju, et võtame kümme aastat tagasi, noh. Kas seesama meie enda ehitussektor, on ju, ilma nende samade riiklike tellimusteta oleks väga raske olnud ja pauk käinud, aga ma ütlengi, et kui me arvutama hakkame, siis noh, kui keegi ehitab siin Eestis midagi, noh, okei, seal on noh, mingid materjali ja muud, muud seosed ka, aga noh, üldjuhul see on ikkagi nagu, see ei ole eksport. Eks, et see on nagu kohalik vaade, et, et me selles mõttes selles matemaatikas alati peame juurde panema selle, et kui sa teed siin näite mingi utilitasest, on ju, jällegi noh, palju ta eksporti teeb, eks, et palju ta raha on üldse riiki juurde tuleb, versus see, et me pööritame seda raha siinsamas sisemiselt, sisemiselt ringi. Mis mind kummastas, oli ka see, et, et just mõned vanemad siin IT-ettevõtted on ära unustanud selle, et, et kümme aastat tagasi ikkagi IT-sektor noh, sai ka ikkagi väga kõva hiti, et kes noh, peamiselt oli me, oli Eesti IT-sektor keskendunud ju koduturule ja peamiselt erasektori turule ja kaks tuhat üheksa erasektori turg kukkus plaksti kokku. Ja tänu sellele, et just sellel hetkel olid avanenud struktuurifondite rahad ja riik hüppeliselt tõstis riiklikke tellimusi, oli üks see, mis aitas üle elada seda nii-öelda rasket hetke, kus meie start-upi marssid polnud veel käima läinud, aga teistpidi nii-öelda IT-ettevõtted olid teises hädas. Ja noh, toimus ka puhastumine, kõigil ei jätkunud ja, ja tekkis seda liikumist start-upi sektorisse ja mis olulisem, tekkis ekspordikäivet, et kindlasti see puhastumine peab olema, et see ei saa olla niimoodi, et, et oih, et, et mul on nüüd. Kolm kuud ranoveid, et visake peale, on ju, et, et kindlasti me ei räägi millestki sellest ja veelkord ma tahaks toonitada, et kogu selle diskussiooniga oleks oluline see, et me räägime täna siin, et me anname mingeid garantiisid, et.

See garantiipoint, see võib-olla oleks, tuleks tahti rääkida, et millest see, millest see häda nende Kredexi meetmetega, et Markus vist korra puudutas seda, aga ei jõudnud veel. Et, et seal on Kredexi, need meetmed näevad välja niimoodi, et kui sul on pangalaen ja pank nõuab raha tagasi või sul endale on raske maksta, siis tuleb kõik ja annab üheksakü Ja selle mudeli juures on paar räda, nimelt et tarkvaraäris tüüpiliselt kellelgi meil ei ole pangalaenu, sellepärast et pangad ei anna meile laenu. Et kui sul on viiskümmend või, või viissada programmeerijat, siis nende arvutite vastu, mis seal laua peal ei ole nagu, see ei ole piisav tagatiselt laenu võtta, sellepärast. Ja see on ütleme, sihukene laiem majanduslik probleem, mida võiks ka eelmise kümne aastaks ära lahendada, on see, et nagu inimkapitalil ei ole nagu väärtust tegelikult selles mudelis. Et me, inimkapital ütleme uhkelt ja ütleme, et me oleme targad inimesed, aga tegelikult nagu sihukese finantseerimise võrjes nagu neid eales. Ja nüüd on see, et kui, kui läheb see tarkvara, ma tean, et meil on Eestis mõned startupid, kellel on riistvara komponent, kui sul on tehase masinad või sul on tooted laos, siis selle vastu saad laenu, saad minna Kredexisse, Kredex kütab alla, kõik on okei. Kui sul on ainult inimesed ja ainult töökohad, siis, siis sul ei ole laene ja kui sa nüüd selle keset seda kriisi lähed esimest korda küsima, siis tõenäoliselt sa täna selle la On, on nagu veel väiksem, kui ta oleks olnud kaks kuud tagasi ja, ja selles olukorras lihtsalt see meede nagu, et ta on hästi mõeldud, hästi mõjutud, aga ta on nagu jälle sihukene vana majanduse meede, on ju, et sul peavad mingid asjad olema.

Ma saan selle numbrilise näit, näite ka tuua, et me järgmise kolme aasta jooksul Boltis investeerime üle saja miljoni tootearendusplatvormi. Et noh, meil on nagu sajad arendajad, kes ehitavad igapäevaselt toodet, et meil oleks maailma ja Euroopa üks parimaid, siis selliseid transpordivõrgustikke, siis kas kaupade või inimeste või mille iganes liigutamiseks linnas. Kui me läheme panka, siis nad vaatavad, et selle asja väärtus on sisuliselt null. Et selle vastu nagu mingit laenu võimalik võtta ei ole.

Jah, ja riskikapital näeb sellest väärtust ja on selleks raha valmis andma, aga see Kredexi meede nagu riskikapitaliga ei tea, ei tegele, ei tead. Võib-olla seal on ikkagi mingi avang, kuidas võiks asju teisiti või paremini

teha. Hästi, hästi oluline on see, et siin ühel hetkel ei ole mõtet üldse arutada mingeid ettevõtte väärtusi, kas midagi on miljard või kaks miljardit või kümme miljardit, et sa mõtled, et see matemaatika peab ikkagi käima nagu reaalse nagu maksuraha ja, ja, ja sellesama keskkonna väärtuse peale. Aga teeme siit teise pausi.

Restart läheb edasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa juhivad saadet ja Sten Tamkivi ning Markus Villig meil külas.

Viimane plokk, et kui me võtame nüüd natukene korra sellise veel kolmandama vaatenurga siit, et. Et see, mismoodi, millist sellist tagasisidet või, või, või kiha tekitas see nii-öelda start-up'i sektori hüüe, et oota, aga me oleme ka päris olulised ja, ja äkki peaks meie peale ka natukene mõtlema, eks. Et see tekitas seal kui ühiskonnast mingit sellist teatavat tagasipõrget, et oih, et no tõesti, need on pailapsed ja neil läheb niigi hästi ja, ja, ja, ja miks te ei võta oma investoritelt raha ja nii edasi, on ju. Et, et räägiks natuke sellest ka, et, et miks selline emotsioon üldse tekkis või, või, või kus selline nii-öelda. Noh, ma ei tahaks öelda klassiviha, aga noh, ütleme teatavat sihukest kahjurõõmu viha siin ikkagi oli, et. Et võib-olla, Sten, sul on mingi vaade selle koha pealt, et, et kuidas seda situatsiooni selgitada?

Noh, mingi, mingi selline foon, sihuke kahjuvõimufoon on seda idufirmadusega alati nagu kaasas käinud, sest noh, need on ju, idufirmadel ei ole ju alguses kasumit ja siis nad põletavad investorite raha ja siis need on palli-meri kontoris ja igasuguseid asju hoidetakse ette. Ma olen nagu vaikselt lootnud, et me oleme sellest nagu üle saanud, et noh, et kui meil, kui meil ütleme kolm viimast aastat on selline, noh. Ikka, et sul on nagu tuhandeid töökohti ja eelmine aasta me maksime kaheksakümmend miljonit nagu tööjõumakse, et nagu võiks nagu sellest üle saada, et on nagu lihtsalt üks nagu majandussektor, kus on natuke nooremad ja riskantsemad firmad. Aga, aga ma olen mõelnud selle peale, et kuidas selgitada näiteks rahvus konservatiivsete vaadetega sõbrale, mis on need nagu näiteks mõjud veel siin, mis on nende otsuste taga. Ja kaks sihukest huvitavat ahaa-momenti, mis mul on pähe tulnud. Üks on see, et. Et kui Eesti kasvav idufirma ei saa raha või ei saa mingit toetust või ei saa mingisugust, ma ei tea, maksupuhkust selleks hetkeks, et oma inimesi tööl hoida ja nii edasi. Ja siis öeldakse, ah mine tõsta oma investorite käest. Siis tegelikult täna on investorite turg, investorid saavad seada oma tingimusi, suruda ettevõtte väärtuste alla, saada sama raha eest suurema osaluse, on ju. Ja see tulemuseks on see, et meil tekib olukord, kus näiteks Martin Helme sunnib Eesti firmasid välismaalastele müüma. Ehk siis, ehk siis noh, et need Eesti riskikapitaliturul või Baltikumi riskikapitaliturul on sihukene nagu, ma ei tea, viissada-seitssada miljonit eurot vaba raha ilmselt, on ju. Et see on siis nagu Eesti-Läti-Leedu peale kokku, ma olen kuulnud sihukesed numbrid. Ja, ja et kui, kui Markus läheb ja küsib sealt viiskümmend miljonit erakapitali praegu, on ju, siis ta peab andma kas väga suure tüki oma ettevõttest või lihtsalt see kohalik turg ei suuda seda teenindada, mis tähendab seda, et tuleb jälle välisministri, jälle hiinlane ostab ära, on ju. Ehk siis, et kas see on see, mida me tegelikult tahame. Teine näide, mis on nagu neid mõjusid, mida minu arust täna ei hinnata ja konservatiivsed inimesed tegelikult tahavad midagi muud, on see, et see võõrtõjõu väljasaatmine. Esiteks, see mind alati vihastab see, et kui sa jälgid seda diskussiooni, ettevõtted räägivad välistalendist ja poliitikud räägivad võõrtõjõust, aga rõhutades, et see on ju võõras ja halb. Tegelikult me täna selles sektoris, kus, kus nüüd kuus tuhat inimest, kelle pealt me maksame kaheksakümmend miljonit makse, nendest nagu paar tuhat on kolinud mujalt siia, sest Eesti on nii äge koht, kus teha neid asju nagu tarkvarjuhid ja nii edasi. Ja täna, kui, kui kehtestatakse reegleid, et näiteks töölt lahti lastud välismaale peab kohe riigist lahkuma. Kujutage nüüd ette, et Eesti tehnoloogiafirma on kolinud siia, ma ei tea, Brasiiliast või Indiast programmeerija, kellel on kaks väikest last kaasas ja nii edasi. Ja tal on kõrval kahekümne viie aastane Eesti poissmees. Mulle tundub, et selline regulatsioon, et su kahe talendi vahel valides ühe peab kohe õigist välja saatma, see pigem võiks tähendada seda, et sa lased eestlase lahti. Et see nagu, nagu on nagu täiesti vastupidine sellele, mida, mida nagu, et ettevõtja või, või, või tööandja, kes kahtleb, kahtleb inimesi kui inimesi, mitte ei vaata nende passi iga päev, on ju. Et see hakata nagu vahet sisse tegema, et kelle kallale sa peaksid minema, keda sa ei tohiks puutuda, sellepärast et me saadame ta riigist minema, et sellised asjad on üsna võikad ja me aruame, et tegelikult need rahvuskasutatiivsed inimesed, kes on neil ka täna võimule, et nad ilmselt ei taha neid tulemusi, et eestlased lahti lastakse, välismaalselt firmad ostaks

Head kriisid on muidugi raisku lasta, et me juba näeme seda, mismoodi tööharjumused muutuvad tänu Covidile ja inimesed on avastanud, oih, et, et arvuti on päris hea, et sellega saabki tööd teha, eks, aga. Ma arvan, et siin kaks väga huvitavat trendi võiks veel juhtuda Eesti jaoks, et üks on see, et me näeme, noh, nii-öelda telemeditsiini kasvu ja selle tõusu juba ka oma startup sektoris. Aga mida mina ise vaikselt loodan, on ikkagi see, et, et toimub ka mingi puhastumine selles, mismoodi me teeme riiklikke otsuseid. Et seesama, et kas me paneme karantiini, mille me paneme karantiini, kas me lubame spordivõistlus, me ei luba mingit spordivõistlust. Et kui sellised asjad nagu tugineksid mingil reaalsel andmestikul, kas me teeme masstestimist või mitte, on ju. Et noh, ilma andmeteta, ilma sellise nagu väga täpse datata me sellest kirsist välja ei tulegi kokkuvõttes. Siin

on, vabandust, ma korra segan, aga see on üks hästi oluline fakt. Eesti idufirmad ja tehnoloogiasektori esimene kiri valitsusele oli kaks või kolm nädalat tagasi, kus me pakkusime abi. Idufirmad ei jooksnud, et, et andke meile raha, vaid me pakkusime abi ja me ei küsinud mitte midagi. Ja selle tasapisi liigub aga täpselt seesama, et saada need andmed, meil on need tehnoloogiad, meil on need oskused, teeme seda kriisi paremini, et see on tegelikult, on selle sektori esimene signaal.

Jah, aga mõtlen isegi pikaajalisemalt, et noh, üks asi, mis siin järelduses ikkagi on, et sellistes kriisisituatsioonites, kui me nägime, kuidas Poola ei astunud nagu eestlasi läbi oma riigi, on ju, noh, Euroopa solidaarsus tahaks öelda, et. Vaataks uuesti, eks, et sinna otsa. Nüüd hakkame tõenäoliselt veel Hispaaniat ja Itaaliat suuremahuliselt toetama, eks, et. Et, et me ikkagi peame aru saama, et, et riik peab mõtlema ikkagi ka endast lähtuvalt majanduslikus mõttes, on ju, et noh, ma toon mingisuguse näite, et. Et Eesti riik tellib praegu soomukeid, suuremahuliselt, sadade miljonite eest, eks, on ju, et kas me kokku paneme need soomukad Eestis või me paneme kokku need soomukad Soomes? Juba seal on ju oluline vahe, et kas need töökohad säilivad siin, kas need investeeringud tehakse siin ja nii edasi, et. Ja me peaksime hakkama igal tasandil ikkagi rohkem arvutama, rohkem vaatama neid numbreid, vaatama otsustel reaalselt mõju. Ehk siis, et kaoks ära see, et noh, et noh, küsimusi tekitab, et noh, me paneme praegu sada kakskümmend viis milli õlitehasesse, on ju, miks? Andke matemaatika juurde, inimene saab aru, on ju, vähemalt mõistlik inimene saab aru, on ju, eks see kompatsioon jääb alati alles, eks, aga, aga ühesõnaga, mina küll ootan, et pärast seda Covidi kriisi ka ühiskond tegelikult nõuab poliitikutelt selgemat selgitust, et, et ala, et kui te panite midagi karantiini, panite midagi kinni, tegite midagi lahti, siis mis on see matemaatika seal taga? Et miks me tegite sellise toetuse, miks tegite teistsuguse toetuse, miks need toetamata, jällegi, mis on see matemaatika seal taga. Et tahaks rohkem neid põhjendusi saada, sellepärast näha on, et kui sa lihtsalt puusalt nagu tulistad, siis sa noh, väga lihtne endale jalga astud.

No meil on nüüd viis minutit aega, ma tahaks ühe, et te seletaksite mulle lahti selle mehhanismi, et. Et miks on, miks on erainvestorite kraanid praegu kinni? Ühesõnaga, et kui ma vaatan näiteks, ma ei tea, Grantspys ütles, et Bolti on pandud kolmsada miljonit, noh siis. Seesama talupoja tarkus, millest ka Sten natuke rääkis, et talupoja mõistus küsib, et okei, kusagil on mingid inimesed, kes on pannud Bolti kolmsada milli ja kas nad tõesti on valmis täna laskma selle firma sisuliselt põhja ja mitte panema viiskümmend juurde, noh, et see. Tänaval kõndivale tavainimesele ei ole mitte kuidagi loogiline, sa oled kolmsada pannud, sul tegelikult ju on see raha on ju, ega sul ei ole, raha ei ole maailmast kadunud, et kuidas siis nüüd öeldakse, et okei, minge allavett, mina küll ei pane juurde, see ei ole loogiline.

Siin on üks oluline nüanss ka selles, et kuidas tehnoloogia ettevõtete raha tõstmine käib, et, et tihtipeale investorid, kes panevad sinna raha, näevadki, et seal on mingisugune risk ja, ja sellega kaasnevad ka mingisugused garantiid, mis juhtub, kui ettevõte tõstab tulevikus väiksema valuation'i pealt raha. Et, et see on ka üks nüanss, mis, mis siin on päris oluline, et, et kui sa oled näiteks eelnevalt tõstnud raha teatud hinna pealt ja sa järgmisse raundi tõstad oluliselt madalama pealt. Siis kõik varasemad investorid kaotavad sellega proportsionaalselt oluliselt rohkem. Et seal on nagu mitu nüanssi, on see, et, et miks nagu kordades madalama hinna pealt raha tõstmine on põhimõtteliselt võimalik kõik olemasolevad väiksemad osanikud lihtsalt välja süüa. Mis konkreetselt Bolti puhul näiteks tähendab seda, et enamus, üle, üle poole meie tänastest osanikest on, on eestlased, kes kõik liitsusid esimestes raondides. Et noh, antud näidete puhul nagu nemad oleksid esimesed, kes sellega kaotavad suure enamuse oma, omaosalused. Et see on, see on lihtsalt üks nüanss, aga teine pool on pigem see, et, et noh, muidugi sõltub sellest, mis need tingimused lõpuks tulevad, muidugi me teeme sellega tööd samamoodi kui teised tehnoloogiaettevõtted, kes üritavad praegu raha tõsta. Aga, aga küsimus ongi selles, et kuna enamus investorid ei taha nagu lihtsalt absoluutselt järgmised kuud ühtegi investeeringut teha, kuni nad näevad, mis turuga toimub, siis, siis see panebki ettevõtted raskesse olukorda.

Vaata, seleta mulle korraks, see mehhaniik lahti, et kui sa tõstad praegu madalama valuation'i pealt, et siis need suured investorid, kes sinusse on raha pannud, mis nad siis teevad, et nad saavad osalust väiksemate arvelt siis juurde või kuidas see toimib?

Sõltub jah, konkreetsest ettevõttest, et, et noh, tüüpiline missioon on see, et jah, et kui sa investeerid mingi teatud hinna pealt, siis kui järgmine kord ettevõte tõstab madalama hinna pealt, siis see eelmine investor saab siis mingisuguse garantii võrra saab siis omale osalust juurde, et seda kompenseerida. Et, et see on üpris tüüpiline start-up'ide puhul, noh, selline kaitsemehhanism investoritele, kes sisse tulevad.

Ja, ja lugusid veel väljastpoolt Bolti, mis ma olen viimase nädala jooksul kuulnud ettevõtjatelt, on see, et näiteks sul suur Londoni fond, kellel oli juba rahali laual, võttis oma või selle paberiga tagasi. See on tavaolukorras nagu ennekuulmatusi, sellest kõik räägiksid ja selle fondi juurde enam ei läheks. Aga lihtsalt kriisiolukorras on nagu võimalus teha ka lihtsalt nagu sigadusi, mis on nagu tehniliselt, sa oled nagu, kui ma ei tea, kolm või kuus kuud vaeva teinud ja lihtsalt nagu kokkulepped enam ei pea. Siis teine näide on see üks Eesti startup, kellel on vaja kuskil neli, viis miljonit eurot kapitali. Nende finantsnumbrid on sellises seisus, et nad oleksid kuskil kuu aega, kaks kuud tagasi oma kasvu pealt saanud selle, selle viis miljonit kätte, nii et nad oleks arvanud kümme protsenti ettevõttest. Täna peaksid andma kakskümmend viis protsenti ettevõttest. Ja nagu see, asutajad nagu mõtlevad, et noh, et kas see on seda väärt, on ju, et tegelikult elu ei ole nii palju nende jaoks muutnud, nende äri ei ole nagu nii palju kokku kukkunud, et see on nagu puhas emotsiooni nagu vahe. Ja nüüd ongi see, et kui nagu leiaks teisi meetmeid, kuidas sedasama kapitali kaasata. Mingisugune, ma ei tea, kuus kord hiljem, siis, siis noh, nende puhul see ongi täpselt, kui saaks tööjõu makse maksta kuus kord hiljem, on ju. Et siis, siis meil täna ei oleks seda raha vaja ja siis me võib-olla saaks jälle kümme protsenti, võib-olla saaks is Ehk siis sihukesed nagu väikesed tobedad nagu olukorrad, mis teevad selle, see ei ole nagu see, et erakapitali ei saaks, vaid see on ka väga sageli lihtsalt see ajastuse küsimus, et praegu on lihtsalt väga-väga halb, et.

Ja ma ütlengi, et noh, sa ei küsi, Mare, Henrik, seda, et noh, et miks Ftn küsib näiteks maksepuhkust, et kas Ftn investoril suudaks maksta nagu juurde nii palju, et noh, suudaksime olema ära teenindada, eks ju, et. Et me peame kuidagi nagu aru saama, et, et selles diskussioonis ka tihti kuidagi noh, tundub kuidagi see, et, et riik on midagi suurt ja riik küll noh, et noh, me nüüd tuleme appi ja nii edasi, on ju, et noh, saamata nagu aru ikkagi, et sorry, aga see riik ikkagi baseerub kokkuvõttes kogu Eesti majandusel. Ja seda, et noh, et mida rohkem me suudame seda majandust säilitada, mida tugevamale, mingi seda tugevamate konkurentsieelistega me tuleme siit lõpuks välja, seda parem. Kindlasti puhastumine peab käima, aga noh, olukorras, kus noh, meil tegelikult on võimalik laenu võtta, kus teised riigid, kellega me konkureerime, seda teevad ja oma majandust nii-öelda toetavad, eks, ja jätkuvalt ma ei räägi sellest, et me nagu, nagu valame sinna raha, vaid me räägime sellest, et me anname mingid garantiisid, eks. Ja see võib olla tõesti fifty-fifty põhimõte või mis iganes on ju, et seda tegemata jätmine oleks nagu selgelt nagu noh, mõnes mõttes siis Eesti odavalt maha müümine.

Olgu, aga meie saateaeg ongi sellega läbi, ma tänan kõiki osalejaid ja kõiki kuulajaid ning jääme siis vaatama, kuidas see asi edasi areneb, aga Restardi tegijatega kohtute kindlasti jälle nädala aja pärast.