@ RESTART // 2020.03.28
geenius_restart_0864.mp3
KUUPÄEV
2020-03-28
PIKKUS
41m 41s
SAADE
RESTART
AI_KOKKUVÕTE
Saates arutlevad Henrik Roonemaa, Taavi Kotka ja Sten Tamkivi COVID-19 kriisi pikaajaliste mõjude üle ühiskonnale ja tehnoloogiasektorile. Fookuses on kaugtöö normaliseerumine, tervishoiu digitaliseerimine ning muutused globaalses liikumises ja ärikultuuris.
KÜLALISED
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Me elame ikkagi ju lootuses, et ühel päeval on kõik see läbi ja normaalsus tuleb tagasi. Aga milline normaalsus? Millised ettevõtted praegusest kriisist võidavad? Kas praegu normaalseks muutunud kaugtöö ja videokõned on seda ka tulevikus või tekib inimestel varasaemast veelgi suurem soov hüpata lennukisse ning teisele poole maakera kolleegidega kohtuma sõita? Selle kõige üle on Restardi stuudios abiks arutamas Sten Tamkivi. Saatejuhid Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka.
Ma arvan, et see, et me oleme, noh, suutnud ikkagi enamuse rahvast koju ajada, et see on suur saavutus. Mida me ei näe praegu, ongi seesama, millest juba Sten alustas, et, et okei, nad lähevad koju, aga noh, meil lobisemisest või kodus istumisest palka ei maksta veel, on ju, et. Et mis nüüd saab, kui ikkagi seal kodus peab istuma, noh, kolm kuud, on ju, ja, ja ei tule, tule sulle kapitali peale kuskilt, on ju, ja ettevõtjad ei saa nagu, noh. Käivet ja nii edasi, on ju, et noh, mul on siin väga raske rääkida, sest noh, IT-sektoris ma võin ju sain öelda, et meil läheb töö edasi nii kui enne, et minu töö ei ole mitte midagi muutunud, teen oma videokõnesid ja istun kodus, on ju, et üks nagu üks korralik nohik kunagi, on ju, et noh, sotsiaalne distants võiks kaugemale kui kaks meetrit, on ju, et. Aga jah, et, et, et ma arvan, me võiksime siit nagu edasi minna, et noh, mis me siia ikka kinni jääma, et see pauk tuleb meie jaoks ikka hoopis mujalt, mitte sellest, et meil üks vahendeid või töövahendeid,
Puhkuse esime ja ka töö esime, et ma, ma olen sellest mõelnud nii, et, et iga inimkontakti hind läheb ülesse, füüsilise kontakti hind läheb ülesse või see, see, see nagu hõõdumine, et selleni jõuda läheb ülesse. Kui mingi asja hind läheb ülesse, siis sa väärtustad neid rohkem. Me oleme kõik sotsiaalsed loomad, me tahame alles õppedega koos, oma perega koos, oma, oma lähimate kolleegidega koos. Aga inimesed mõtlevad kolm korda rohkem, et kas mul tasub lennata kolme ümberistumisega maailma teise otsa, et olla kümne tuhande võõra inimesega saalis ja vaadata tund aega mingit ettekandjat. Et noh, sellised juhukontaktid, juhuslikud, ah läheks pulli pärast, vaataks sealt konverentsilt või messilt läbi, selline äripool, ma arvan, kukub ka väga kiiresti ära ja palju rohkem nagu. Mõeldakse läbi, valmistatakse, et kaalutakse riske, hoitakse kulusid kokku ja nüüd on kõigel lisaks ka praktiline kogemus, aa, tegelikult sai kuu aega videoga nendega hakkama küll. Et enne see tundus, et see ei ole ikka nagu päris hea.
Mulle tundub, poliitiliselt on, on kaks naedakat sihukest asja nagu üleöö muutused, et parempopulistid. Kes nagu ilmselt sa plaksutad käsi, et näe, saab piire kinni keerata, et nende, need ootamatud kõik tahaksid nagu sihukest üleüldist sotsialistlikku tervishoidu. Ja vasakpoolsed, kes ilmselt nagu on rääkinud või ütleme, liberaalsed inimesed, kes on arvanud, et nagu tervishoid on inimõigus, need on nagu hetkel nagu nõus sellega, et võiks piire kinni keerata. Ehk siis, ehk siis nagu mingil, mingil päeval on saadud keskparandaja kokku. Ma arvan, et, et siin tuleb jälle tehnoloogia mängu, et ma arvan, et see ei ole selline jäikade müüride ehitamine, see ei ole nahavärvi ja inimeste väljas hoidmine nagu mõni, mõni hull unistab. Vaid see on, see saab olema bioloogiline, et noh, et üks, üks sihuke paralleel on. Bioloogiline sa ütlesid. Bioloogiline jah, see, et üks paralleel on see, et kui täna, täna riigid arvavad ja kõik on kodanikud on kokku leppinud, et okei, et sa relvaga ei lähe lennukisse. Et kui, kui lennukisse lähed asjaga, millega saaks tappa ühe või kümme inimest, et miks, miks see, ma arvan, et ühiskond võtab väga loomulikult omaks selle, et sa ei lähe mingi bakteriga lennukisse, mis, mis tapab või viirusega, mis tapab kümme miljonit inimest. Ehk siis see, et me lennujaamas hakkame andma mingisuguseid teste, et noh, et nüüd seesama covidi koha pealt juba praegu räägitakse, et on kümne minuti nagu antikehade testid nagu testimises. Et ma arvan, et sellised biopiirid, et meil on nii nagu Singapur nõuab sult teatud liiki vaktsiine, et sa saaksid riiki sisse, nii me hakkame üha rohkem lennujaamas astuma mingisse kappi ja meilt võetakse mingisuguseid kaapeid ja ma ei tea, võib-olla ka veretilkasid. Ehk siis, et sellised nagu nihked ja, ja barjäärid tulevad vahele. Ja, ja see, ma arvan, kiirendab näiteks biotehnoloogilist, ma näen, et järgmised paarid aastad on tohutu boost, sest ootamatult on, on ühest sellisest natukene keerulisest ja raske aru saada ja vähesed just oskavad sinna isegi investeerida ja suured farmad on võimsad. Et selles, selles valdkonnas täna nüüd ootamatult on, ma arvan, et eelarved lähevad mõneks aastaks sellise rahvusliku julgeoleku ja sõjaväeelarvite tasemele. Ja kui kuskil, nii nagu, nii nagu pärast seda, seda nine elevenit oli sihuke lennujaama testimisväravate läbivalgustus radarite kogu sellesse innovatsiooni paisati nagu tohutu kiirusega mingisuguseid miljardid dollarid, et ma arvan, et täpselt samamoodi nüüd bioloogia. Bioloogia saab olema meie elus ja biotehnoloogia saab olema meie elus hoopis teistsugusem ja argipäevasem ja, ja kättesaadavam ja. Ja, ja see on suur muutus.