Mis meist edasi saab?

Head kuulajad, on jälle laupäev ja see tähendab, et Restarti saade on eetris. Endiselt istume kodudes, aga sellest ei ole midagi, sellepärast et tänapäeva tehnoloogia juures on ju loomulikult kõikvõimalik, on isegi raadiosaadet võimalik teha ja on võimalik saates omada kaasaatejuhti, kelleks on Taavi Kotka, tere, tere, Taavi. Tere, tere. Ja on võimalik omada ka külalist, kelle nimeks on Sten Tamkivi. Tere, Sten!

Tervitus!

Me oleme kõik, igaüks oma, oma kinnises ruumis ja, ja salvestame seda küll nüüd mõned päevad enne laupäeva ehk enne seda, kui saade on eetris, aga noh, eeldus on see, et ega midagi tõenäoliselt juhtunud ei ole meie isikuvabaduste piiramisega, vähemasti mitte paremuse poole. Ja, ja me istume siin veel mõnda aega. Keegi ei tea, kui kaua me istume, aga me arvasime, et me Katsuks tänase saate teha sellise natuke kaugema vaate, ehk me, me kujutame ennast ette sellesse kenasse päeva, kus see viirus puhtmeditsiinilisest vaatepunktist on, on kas alistatud või noh, enam-vähem maha surutud. Ja, ja küsime, et mis, mis sellest, mida me täna iga päev harjutame juurde, teeme raadiosaateid ja, ja tööd ja koole ja toidu tellimist ja no mida kõike, reisimist teeme üle interneti ja virtuaalselt. Kas see omab kõik mingit pikemaajalist sellist mõju inimkonnale ka, kas, kas nüüd jääbki nii või tegelikult oleme me väga rõõmsad ühel hetkel, kui me siit välja saame, ja keegi ei taha Zoomist ja Skype'ist ja, ja nendest muudest asjadest mitte midagi kuuldagi, vaid kõik tahavad kokku saada ja üksteise musi teha. Ja vot, selline saade veel siis tuleb, ma annan, Taavi, nüüd jutujärje sulle konkreetsemalt... Teemale lähenemiseks sulle üle.

No me leppisime kokku, et me ei hakka siin Facebooki aktsiahinda ennustama või, või selliseid. Nii-öelda rahalisi trende välja tooma, et räägime puhtalt tehnoloogilisest vaatest. Ma arvan, et Sten oled nõus, et esimese laine tuleb kohe, kui kriis on seletatud. Tulevad laine, kus me nii-öelda parandame ja fikseerime ja fiksime neid asju, mis kriisi ajal tundus, et on korrast ära või poolikud või, või parendamist, no võtame näiteks sellesama. Kooli ütleme niimoodi, et koduõppe käivitumine oli ikkagi noh, minu pärast ma vaatasin, mu tuleb lahutus, on ju, et. Et naine oli igaks õhtuks nii stressis, et, et kokkuvõttes nagu, et pere laguneb ära. Aga noh, tänaseks, teise nädala lõpuks juba pilt on selgelt parem, lapsed oskavad toimetada ja kindlasti üks asi, mida siin sellest kriisist vähemalt minu pere on võitnud, on see, et. Et erinevate keskkondadega hakkama saamisega lapsed on märgatavalt rohkem kohanenud, kui nad olid enne kriisi, et sihuke väikevõit on juba olemas. Aga ütleme niimoodi, et tõenäoliselt noh, nii Eestis kui välismaal tuleb mingi laine, kus. Tehakse tarkvaradele update, upgrade sellest vaatenurgast, et mõelge, kui nüüd Covid tuleb jälle tagasi, et noh, et, et siis meil oleks vaja, et need protsessid oleks paigas. Ja meil oleks vaja, et näed, need ja need rakendused töötaksid koos, eks, et. Et kindlasti esimene kiire laine tuleb, nii-öelda easy fix'id, mis olid valesti ja nüüd peaks olema paremini või ma ei tea, mis sa Sten arvad.

Sel nädalal oli New Yorkeris, oli üks lugu Eestist. Mis oli selline naljakas nagu sihuke kehaväline kogemus natuke, et ma lugesin seda ja, ja, ja see loo point oli selles, et vaadake Eestit kogu maailma. Et kuidas seal on kõik asjad juba ette nii hästi korraldud, nad tulevad ludina sellest kriisist läbi. Ja see kontrast oli nagu päris suur. Sellega, et kui sa nagu Eesti sees oled ja igapäevaselt nagu inimestega suhtled ja uudised loed, et siis noh, need mured on meil täpselt samasugused füüsilised, kuidas eraldada füüsiliselt inimesi. Kust saada kaitsevahendeid. Mis on nakatumise tempo, kõik nii edasi. Aga, aga mida see artikkel ütles, oli see, et okei, aga eestlased panna kodudes social distancing, et siis see, mis nad sealt teha saavad, on ju kõik juba ju lahendatud. Et digialgkirjad, e-koolid, kõik need asjad, milles Eesti on nagu aastakümneid nagu, nagu vaeva löönud, et meil see vundament on nii kõva, et tuppa kinni pandud eestlane versus tuppa kinni pandud prantslane. See, see elu normaalsus, mida nad saavad jätkata, nagu, nagu juba, juba tegelikult öö ja päev oli selle artikli ajakirjaniku nagu vaade. Aga ma olen sinuga nõus, et, et see, et meil see vundament on paigas, et tegelikult nagu paipäevase ettevõi teatamisega on võimalik sada protsenti lapsi panna kodus õppima, tegelikult see ei ole maailmas tavaline, see ei ole nagu normaalne. Aga kuna meil see valmidus on olemas, siis meil, me saame tegeleda nende järgmise taseme probleemidega, et okei, et kuidas stressi vähendada, milliseid keskkondi me kuidas see efektiivsemalt kasutame. Ma eksin ka ühe California sõbraga, kellele olid lapsed koju, ta ütles, et ta pidi ühe päeva jooksul download'ima, installeerima ja juurutama oma peres neliteist erinevat aplikatsiooni. Mida ta ei olnud kunagi kasutanud, tema lapsed ei olnud kasutanud ja, ja noh, see kontvass tavalise koolipäevaga oli nii suur. Eestis noh, kasutad e-kooli siis, kui su lapsed käivad füüsiliselt koolis ja kasutad siis, kui nad ei ole füüsilised seal ja nagu see protsessi muutus tegelikult ju nii suur.

No tähendab ikka sellepärast, ega õpetajad olid ka, ma arvan, suht paanikas, et ma vaatasin ka reaalkooli tegemisi ja. Ja seal ikkagi juhtus sama asi, et põhimõtteliselt iga õpetaja vihjati vette ja igaüks praeguselt välja ujuda, nii nagu juhtub, on Et kindlasti, ma arvan, minu kolme koolis käiva lapse peale kokku ma sain ka neliteist aplikatsiooni, et mis kõik tuli nagu, kui mulle käima panna ja ära õppida, eks, et. Aga see nii-öelda silustus, silustus ära, et, et see esimene nädal oli väga valus, aga, aga nüüd on see pilt hoopis midagi muud.

Jaa, aga kuidas meil on selle asja nagu sisulise poolega, et ma saan aru, et puhttehniliselt, eks ole, meil see valmisolek on olnud olemas, me oleme saanud, ma ei tea, hinded toimivad, ülesanded jagunevad, eks ole, keskkonnad on olemas, aga, aga ma kujutan ette, et ega ikkagi seda sellist sisulist teadmist ja kogemust ju väga... Koolidel ei olnud, et, et kuidas nüüd neid koolitunde ikkagi läbi viia noh, niimoodi, et, et nad oleksid tundide moodi, et mitmed tuttavad mulle ütlesid, et siin ei ole midagi, et inimesed lihtsalt on pandud kodu õppima, nagu koju ise õppima, aga mingit õpetamist kui sellist ei toimu.

Aa, vot see ongi sama teema, et mis nüüd tuleb, et, et kohe, kui kriis läbi saab või vähemalt leevendub, et tehakse järeldused. Ja tekib mingi majanduslik nõks selle koha pealt, kus nii-öelda asjade muutmist, parendamist põhjendatakse selle argumendiga, et me peame järgmiseks kriisiks paremini valmis olema. Et noh, vaata, alati me otsime majanduses mingeid põhjusööd, noh, ala, ma ei tea, aasta kaks tuhat probleem või oleme valmis börsigrahhiks või ühesõnaga. Alati me peame mingit põhjust mingitest muutustest, eks, et siin on kindlasti nagu mingi, mingi saits tuleb seda. Aga ma arvan, me võiksime kaugemale vaadata, et lähme siit Eestist natuke ka eemale ja vaatame

Üks kiire kommentaar selle juurde siiski, ma arvan, et üks suur võimalus meil riigina on see, et kui majanduses on esimene abipakett tehtud. Ehk siis, et nendele, kes kohe väga kannatavad, anname raha või, või anname puhkust, maksepuhkust nii edasi. Siis ma arvan, et teine ja ilmselt kolmas abipakett, mis peavad tulema ka varem või hiljem, võikski olla suunatud mitte sellele, et nendele, kes nagu, kellele on, anname kõigile sularaha, kellel on nüüd vähem raha, on ju. Sest see saab olema väga kallis ja väga sihuke nagu aukutasandav, aga pigem, et mis on need kohad, mida me nüüd õppisime, et saaks paremini teha ja äkki annaks osa, osa nagu vahenditest suunaks sellesse, et hästi, hästi sihitult teha nagu neid parandusi, mis aitavad järgmistes kriisides tugevalt läbi tulla.

Aga ma tahtsin konkreetsemaks natukene minna, kui me siit saame, et mis on need teenused, mis täna, noh Sten, sina ütlesid, et välismaalased kirjutavad, et Eestis on väga hästi kõik, et me noh, et see on nagu nohu meile, see kriis, on ju. Et mis on need teenused, mis on osutunud täna hästi töötavaks? Et ma omalt poolt võin öelda, et vähemasti Tallinnas elades kogu selline toidu- ja esmatarbekaupade infrastruktuur on, see, see on ikka noh, uskumatu tegelikult, kui hästi see ja kui kiiresti see on tööle saadud. Et okei, Selveril on väga pikad järjekorrad, on ju, ja isegi Coopist ma sain nädalaga, nädala aja peale sain selle delivery, aga see, kui kiiresti näiteks Bolt Foods suutis kokku leppida ja tekitada toidukaupluste nimekirjad, mingi esmatarbekaupade nimekirjad. Ja kuidas mulle vähemasti siin Tallinna kesklinnas, ütleme siis, Põhja-Tallinnas, tuuakse viieteist minutiga toidupoest kotitäis süüa. Ja eile ma maksin selle transpordi eest nelikümmend kaheksa senti. Või ma ei tea, kuidas see võimalik on, mis majandusmudel seal taga on. Aga see on täitsa uskumatu. Minu jaoks see pool töötab väga hästi.

See on Tallinn, et selles

mõttes,

et, et see ei ole kogu Eesti on ju, et see on kolmandik Eestit.

Jaa, aga ma ütlen, kas teil on endal, minul lapsed koolis ei käi, on ju, te rääkisite koolist, et kas meil on veel tuua midagi, mingeid selliseid näiteid, et, et asjad, mis on osutunud tõesti, kas nagu väga kiiresti, adapteeruvaks või, või tõesti väga hästi nagu töötavaks.

Ma arvan, et see, et me oleme, noh, suutnud ikkagi enamuse rahvast koju ajada, et see on suur saavutus. Mida me ei näe praegu, ongi seesama, millest juba Sten alustas, et, et okei, nad lähevad koju, aga noh, meil lobisemisest või kodus istumisest palka ei maksta veel, on ju, et. Et mis nüüd saab, kui ikkagi seal kodus peab istuma, noh, kolm kuud, on ju, ja, ja ei tule, tule sulle kapitali peale kuskilt, on ju, ja ettevõtjad ei saa nagu, noh. Käivet ja nii edasi, on ju, et noh, mul on siin väga raske rääkida, sest noh, IT-sektoris ma võin ju sain öelda, et meil läheb töö edasi nii kui enne, et minu töö ei ole mitte midagi muutunud, teen oma videokõnesid ja istun kodus, on ju, et üks nagu üks korralik nohik kunagi, on ju, et noh, sotsiaalne distants võiks kaugemale kui kaks meetrit, on ju, et. Aga jah, et, et, et ma arvan, me võiksime siit nagu edasi minna, et noh, mis me siia ikka kinni jääma, et see pauk tuleb meie jaoks ikka hoopis mujalt, mitte sellest, et meil üks vahendeid või töövahendeid,

noh. No muidugi, et piltlikult öeldes, ütleme, tehnoloogia idufirmad, tehnoloogiafirmad, kellel inimesed niikuinii istuvad digitaalsete kanalite tagant, neil ei ole nagu vahet. See inimene, noh, et kui ma sel nädalal rääkin toiduainete tootjatega, et kui sul ikkagi on. Keegi peab minema lehma lüpsuma, keegi peab minema kala rokkima olukorras, kus, kus Poola piiri peal on pargid kilti veoautosid sabas, ehk siis noh, süüa, süüa ei tule kuskilt peale, kust me seda teeme, et, et need probleemid on ikka hoopis teistsugused, et ma. Ma seal ka, et see on jälle üks koht, kus nagu see New Yorker võib-olla näeb asju nagu natuke liiga optimistlikult, kui öeldes sellega, mis veel tegelikult ka vaja ei ole.

Ei no selles mõttes noh, sa vaatad, noh, ma ei tea, nagu ärisuhete toimimist, sedasama digialdkirja teemat ja nii edasi, et, et see on küll asi, mida täna ameeriklased igatsevad, et. Nende soovidega on ka pöörduda juba Eesti ettevõtete poole, et kuulge, et kas te saate, aidata meil ära lahendada seda probleemi, kuidas me. Aktsionäride koosoleku ära teeme ja, ja, ja saame algkirjad alla, eks, on ju, et. Ja noh, Zoom'i aktsia tõus väga hästi seda peegeldab, on ju, et, et inimesed õpivad, aga läheme siin võib-olla nüüd trendide juurde, et, et räägime pigem sellest, et. Mis siis nüüd muutub inimeste elus toimimises noh, üleüldisemalt nende, nende aastate jooksul, et.

Aga teeme, teeme selle oma vajaliku pausi enne ära, me oleme tegelikult õiges ajas ja, ja siis läheme trendide juurde. Restart jätkub ja Henrik Roonemaa, Taavi Kotka ning Sten Tamkivi arutavad, milline on maailm pärast seda, kui koroonaviirus on nurka surutud?

Me pidime rääkima trendidest, et Sten, küsin sinu käest kohe, et mis trendid sulle on praegu huvipakkuvad, mina välgin väga huviga, mis hakkab juhtuma tervishoius ja tervishoiukindlustuses. Et ma arvan, et sealt käib mingi raksakas läbi nüüd tänu sellele koroonale ka. Aga sina, mida sa oled praegu vaadanud lähemalt?

No oma töistel põhjustel ma olen viimased kuus-seitse aastat tegelenud sellega, et kuidas inimesed saaksid lihtsamil maailmas ringi liikuda, et selles ja siis nagu väga, väga head päevad praegu ei ole. Ja, ja ma olen väga palju mõelnud selle peale, et kuidas see kõik taastub ja, ja ma arvan, et siin on ka selline muredepunkt, et me ikkagi läheme, väljume ajastust, kus. Kus kuhugi mujale lendamine läheks perega kanaalisaatele puhkama, sellepärast, et easy chat'il on odav lend. Et selliste nagu positiivses, see on ainult hea, tasub minna, kõik on nagu tore, et sinna visatakse nüüd nagu ka väga kõvasti kaikaid kodaratesse, et see. Ühest küljest, et sa pead mõtlema selle peale, kas sinna on ohutu minna, kas su pere jääb haigeks? Kui sa sinna lähed, millises riigis? On valitsus kehtestanud, karantiininõuded on ju, kõik sellised küsimused, et kui enne oli ainult neid asju, mis sind sinna tõmbasid. Nüüd on ka igas sihtpunktis üha rohkem neid asju, mis, mis sind tõukavad sealt, sealt eemale ja ma arvan, et. Et kuigi me näeme, et ma ei tea, Lõuna-Korea, Singapur, isegi Hiinas, Wuhan, Island saavad nagu praegu viirust kiiresti kontrolli alla. Siis ma arvan, et sellise kaheksateist kuu perspektiivis on meil väga-väga laiguline maailmakaat. Kus on nii-öelda rohelised tsoonid ja punased tsoonid, kohad, mis elavad üsna normaselt elu. Kohad, millesse on jõudnud mingisuguse tervisehäda teine laine või, või nad ei noh, et kui me räägime selle. Üks see termin, mida me väga palju räägime, on see kurvilapikuks surumine, et kuidas levikut aeglustada. Neid kurve on meil mitte kakssada nagu riike maailmas, vaid suurtes riikides on nagu sadu kurve seal sees ka, et igas linnas on oma kurb ja see. See pusa, et aru saada, milline maailmakaart on, on, on, ma arvan, pöördumatult muutunud just sellest, et nii palju neid riskikihte ja küsimusi sinna on juurde tulnud.

Ühesõnaga, järgmised kaheksateist kuud me kindlasti nii-öelda puhkusereisime vähem, et see on üks järeldus.

Puhkuse esime ja ka töö esime, et ma, ma olen sellest mõelnud nii, et, et iga inimkontakti hind läheb ülesse, füüsilise kontakti hind läheb ülesse või see, see, see nagu hõõdumine, et selleni jõuda läheb ülesse. Kui mingi asja hind läheb ülesse, siis sa väärtustad neid rohkem. Me oleme kõik sotsiaalsed loomad, me tahame alles õppedega koos, oma perega koos, oma, oma lähimate kolleegidega koos. Aga inimesed mõtlevad kolm korda rohkem, et kas mul tasub lennata kolme ümberistumisega maailma teise otsa, et olla kümne tuhande võõra inimesega saalis ja vaadata tund aega mingit ettekandjat. Et noh, sellised juhukontaktid, juhuslikud, ah läheks pulli pärast, vaataks sealt konverentsilt või messilt läbi, selline äripool, ma arvan, kukub ka väga kiiresti ära ja palju rohkem nagu. Mõeldakse läbi, valmistatakse, et kaalutakse riske, hoitakse kulusid kokku ja nüüd on kõigel lisaks ka praktiline kogemus, aa, tegelikult sai kuu aega videoga nendega hakkama küll. Et enne see tundus, et see ei ole ikka nagu päris hea.

Kui me tegime Ansipi, kui Ansip oli Euroopa Komisjoni asepresident. Siis me proovisime läbi suruda ikkagi digialgkiri juurduks Euroopa Liidus jõulisemalt. Ja seal oli üks oluline vastaline kogu sellel asjal valdkonnas, kuidas me alguses ei saanud arugi, oli Lufthansa. Ja me ei mõistnud, et, et mis see põhjus on, et miks ta tahab, et, et see asi ei juhtuks Euroopas ja see põhjus oligi see, et, et Lufthansa jaoks Euroopasisesed ärilennud on üks olulisemaid tuluallikaid. Et kui üldjuhul lennufirmad teenivad nagu pikkade-kauglinde pealt peamiselt, siis, siis see on Euroopa Liidu sees Lufthansa jaoks hästi oluline. Ja no ütleme ausalt, isegi teinud seda, et lähed hommikul lennuki peale, lendad Zürichisse, teed päevad sa tööd, tuled õhtuks tagasi, eks, et. Mis noh, ka Ameerikas on täiesti normaalne, et, et ärkad LA-s, teed päevakese, ma ei tea, Houstonis tööd ja, ja lõpuks õhtuks lõpetad Seattle'is, on ju, et. Et see saab kindlasti nüüd täna nagu paugu ja, ja tuleb välja tõesti, et, et noh, et milleks, et miks me lendasime nii palju, miks me raiskasime nii palju oma energiat ja aega, selle asemel, et teha nagu näost näkku ja, ja omada sinna juurde ka selliseid vahendeid, mis pärast kohtus oleksid tõendid.

Kas teil on, kas, kas teil on tõesti usku, et, et see, ütleme täna me oleme siin noh, kümmekond päeva või võib-olla käis kaks nädalat, eks ole, istunud sellises olukorras ja, ja noh, nagu sa, Taavi, ütlesid, et saame ju hakkama küll. Aga mina ikkagi kogu aeg nagu tunnetan seda, et noh, et see, et see jääbki täpselt sellele levelile, et me saame hakkama. Et see ei ole nagu kuidagiviisi tore ja, ja ma, mul on ka mingi selline taju, et kui ma istuksin teiega stuudios, siis me teeksime sellise viiskümmend protsenti parema saate ja, ja võib-olla pärast räägiksime veel omavahel juttu ja me vahetaksime mingit infot ja oleks igatpidi nagu parem. Et kas te arvate, et inimesed ütlevad, okei, this is good enough, mis me praegu teeme, et nii jääbki, mina ennustaks vastupidi, et kõik tormavad ikkagi välja ja tahavad seda rohkem üksteisega kokku saada, sest me saame nüüd sellise ma ei tea, kuu- või mitmekuuse drilli selle kohta, kui palju meil ikkagi täna puudu jääb selles, selles virtuaalses olukorras.

Siin on üks hästi oluline murrang, ma arvan, mida kohe Sten kindlasti täiendab, aga noh, näiteks teatavad kultuurid, ütleme Araabiamaad, kes, kuidas ma ütlen, see on auasi, et sa oled füüsiliselt ruumis kohal, et sa ei austa mind, kui sa nagu teed, noh, mingit videokõnet, eks, et, et tõesti, ütleme nii, et. Mõned kuud tagasi oleks olnud põhiline tõsine solvang minna noh, kõrge printsiga kohtumisele niimoodi, et sa oled üle, üle mingi videokõne, siis see on praegu hakanud muutuma. Ehk siis nagu Sten ütles, et see inimkontakti väärtus, et noh, et ala, et kui ma tulen ennast haiglasena ja ma ütlen, et kuulge, et ma ei tulnud sinna Katari või kuhugi sellepärast, et ma tunnen, et ma olen nagu haige, onju, et seda noh, pigem öeldakse, et see on nagu, et see austab meid sellega, et sa ei tulnud, onju, meil siin videokonverentsis. Ja teine, mis on võib-olla isegi, ma arvan, labasem põhjus, uhkelt enda kogemusest ka, et, et, et väga paljudele ärikohtumistel tuleb minna sellepärast, et isegi suurtele ettevõtetele ei ole korralikult välja arendatud videokonverentsisüsteeme. Ütleme niimoodi, et enne Zoomi maailmat ikkagi run'is ja ruulis Cisco WebX, mis on, ütleme niimoodi, et noh. Komsi, komsa, tööta, see ei töötanud, on ju, või, või ütleme nii, et, et see ei olnud, ütleme niimoodi, et see osa infrastruktuurist ei olnud nii-öelda ideaalselt ära lihvitud, ma ei tea, nagu näiteks email või mingit sellist.

Täpselt, ja, ja selles osas praegu, kui üldse kuhugi investeeritakse täna, et kui vaadata, kus nagu innovatsioon tuleb, tekib järgmise kaheteist, kaheksateist kuu jooksul. On kogu see kodu, kaugtöö infrastruktuur saab praegu tugeva boost'i, nii nagu saab meditsiinidiagnostika boost'i ja nii edasi, et see. Ja, ja seda, see mõjus, me näeme üks, üks lühiajaline asi, mida ma lisaks siia kaheksateist kuu perspektiivis, me lakkume veel haavu. Et kui meil sel aastal langeb siseamajanduse koguprodukt näiteks Euroopas kakskümmend viis protsenti. Paljud firmad läheb pankrotti, meil ei ole lihtsalt raha, et pulli pärast lennutada inimesi näiteks järgmisel aastal, et. Et CFO-d, kes teevad reisieelarve teadmiseks aastaks, vaatavad hoopis teistsugust eelarvet, kui nad vaatasid viimase viie aasta jooksul. Ja, ja eraisikutel täpselt samamoodi, et kui sa oled olnud mingi perioodil töötu või, või, või, või su palka on vähendatud, et siis see puhkuse ja sihuke lõbu, lõbu pärast, pulli pärast vaataks maailmas ringi, et seda, seda raha on meil lihtsalt vähem, et sellise Maslow püromiidi mõttes me elame palju, kahjuks palju alumisel astmel nüüd ka.

No vaata muidugi, kui, kui helikopteriks see Sest ütleme niimoodi, et juba täna ikkagi kõiksugused sponsorshipid, muud asjad, kõik kraanid on kinni, kõik istuvad samas hirmus nagu istuti kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksa, et, et vaadatakse, et kui nii pauk ära käib, et siis vaatame edasi, noh.

Jaa, aga vist on juba käinud tegelikult, ega siin ei ole, noh, et mis, mis siis nagu juhtuma hakkab,

et milline

see tulevik on?

No me ei ole seda veel näinud, kus ikkagi ettevõtted hakkavad ütlema ausalt, et sorry, aga noh, kuna käivet ei ole, noh, läheb uks kinni, onju, et noh, me täna ikkagi ei kujuta ette situatsiooni, et näiteks Stahling võiks minna pankrotti, eks. Aga kui see juhtub.

Lennufirmadel, ma nägin mingit ennustust oli, see oli vist USA lennufirmade käibekaotus oli kakssada viiskümmend miljardit sel aastal. Näidake mulle ettevõtted, kellel on sellised puhvrid, hetkel kui pangad, pangad on, peavad olema ka ettevaatlikumad on ju, et kellel on sellist puhvrit, et lihtsalt sujuvad läbi põhvetada seest.

Ma arvan, et lennufirmad peilitakse välja, et valitsused viskavad nii palju raha peale ja õgvendavad neid reegleid, et mis tekitab jälle markantse olukorra, et kas me siis võiksime Estonian Airi tagasi tuua, arvestades Euroopa Liidu reegleid, onju, et kui nüüd Saksamaa valitsus hakkab Lufthansat toetama täna, siis tahaks küll küsida, et nagu, et... Mida, mida kuradit.

No õnneks meil on juba üks firma, mida, noh, mida saabki toetama asuda, eks ole. Regional Jeti nime all. Ühesõnaga, läheb hästi siis Zoomidel ja, ja muudel sellistel ja te usute ikkagi, et see selline kodukontoris või ka lihtsalt kontoris istumine ja mitte reisimine, et see, mida me täna nagu harjutame siin, et sellest saab mingis mõttes nagu uus norm, kas ma sain õigesti aru teist?

See muutub palju pragmaatilisemaks, et see, see kogu selline nagu niisugune pehme jutt, et ikka päriselt näost näk oleks nagu parem, et noh, seda võetakse nagu palju suurema lusikatäie soolaga, et. Kui on vaja, siis käiakse ja tehakse ja kui ikka seda hädavajadust ei ole, siis on teada, nüüd me oleme tõestanud, et me saame neid asju ajada teistmoodi ka.

Aga paneme selle hädavajaduse punkti kuhugi, et kui sa lähed, ma ei tea, uut klienti rääkima, on mingi tohutu suur asi. No mina küll esimest korda väga eelistaks ausalt öeldes sinna kohale minna, saada mingisugune tunnetus nendest inimestest sellest ruumist ja veeta nendega. noh, rohkem aega kui võib-olla see tund aega video teel ja siis panna toru argile ja mitte näha, mis nagu nad pärast olid.

Henrik, see on väga kultuurist sõltuv, et ütleme niimoodi, et USA-s tehakse väga suur osa müüki ära ikkagi telefoni teel, mis nagu meil näiteks, või ukselt uksele, eks, mis meil on umbes selline, et. Et tänu sellele, et kõik on karantiinis, siis ma ei tea, kuidas teile, aga minu kõnede hulk, müün seda, pakun toda, hulk on oluliselt suurenenud ja noh, mul on allergia, ma tahaks oma numbri ära peita nüüd, onju, et, et ei, ma ei taha osta telefoni teel, eks, et aga see on kultuuriline, et see on, me kohaneme ja see muutub normaalsuseks.

Ja sina oled valmis, Taavi, ka, ütleme sina oled võib-olla meist, ma ei tea, kumb teist on nagu rohkem lennukid aega on veetnud aasta jooksul, kas Taavi või Sten, aga, aga kas te mõlemad olete valmis selleks, et te tõesti ütlete, et oh, et nüüd tagasi vaadates ma saan aru, kui mõttetu see suur lendamine kõik oli, et ma hea meelega ei tee seda.

Ega mõtlengi, et siin on, ma ei tee seda hea meelega, see on küsimus selles, et, et muud kultuurid on ka seda minu käest nõudnud, et ma oleksin füüsiliselt kohal. Et minu, mulle meeldib see just sellepärast, et mul on põhjus nagu rohkem nüüd kodus olla, et kui ma eelmine aasta tegin üle saja kahekümne lennu, eks, et noh, jumal tänatud, on ju, täna istud juba kuu aega, pole käinud kuskil.

Meil on veel natukene aega, me võiksime küsida, et kas selline riikide ütleme selline väga avatud poliitika või väga avatud majandus, mis meil tegelikult ikkagi on olnud, et noh, sisuliselt on, maailmas on, ma arvan, ühe käe sõrmedel üles lugeda võimalik riike, kuhu ei olnud mõistlik turismireisi teha, enne kui see jama juhtus. Tegelikult terve maailm oli lahti. Igale poole sai minna, igal pool oli noh, mingisugunegi kultuur, mingi infra, mingi dot com, mis võttis sind vastu ja majutas ja see kõik nagu toimis, on ju, ja väga hästi. Kas, kas see läheb nüüd kuidagi kinni ja me keerame selle aja tagasi?

Mulle tundub, poliitiliselt on, on kaks naedakat sihukest asja nagu üleöö muutused, et parempopulistid. Kes nagu ilmselt sa plaksutad käsi, et näe, saab piire kinni keerata, et nende, need ootamatud kõik tahaksid nagu sihukest üleüldist sotsialistlikku tervishoidu. Ja vasakpoolsed, kes ilmselt nagu on rääkinud või ütleme, liberaalsed inimesed, kes on arvanud, et nagu tervishoid on inimõigus, need on nagu hetkel nagu nõus sellega, et võiks piire kinni keerata. Ehk siis, ehk siis nagu mingil, mingil päeval on saadud keskparandaja kokku. Ma arvan, et, et siin tuleb jälle tehnoloogia mängu, et ma arvan, et see ei ole selline jäikade müüride ehitamine, see ei ole nahavärvi ja inimeste väljas hoidmine nagu mõni, mõni hull unistab. Vaid see on, see saab olema bioloogiline, et noh, et üks, üks sihuke paralleel on. Bioloogiline sa ütlesid. Bioloogiline jah, see, et üks paralleel on see, et kui täna, täna riigid arvavad ja kõik on kodanikud on kokku leppinud, et okei, et sa relvaga ei lähe lennukisse. Et kui, kui lennukisse lähed asjaga, millega saaks tappa ühe või kümme inimest, et miks, miks see, ma arvan, et ühiskond võtab väga loomulikult omaks selle, et sa ei lähe mingi bakteriga lennukisse, mis, mis tapab või viirusega, mis tapab kümme miljonit inimest. Ehk siis see, et me lennujaamas hakkame andma mingisuguseid teste, et noh, et nüüd seesama covidi koha pealt juba praegu räägitakse, et on kümne minuti nagu antikehade testid nagu testimises. Et ma arvan, et sellised biopiirid, et meil on nii nagu Singapur nõuab sult teatud liiki vaktsiine, et sa saaksid riiki sisse, nii me hakkame üha rohkem lennujaamas astuma mingisse kappi ja meilt võetakse mingisuguseid kaapeid ja ma ei tea, võib-olla ka veretilkasid. Ehk siis, et sellised nagu nihked ja, ja barjäärid tulevad vahele. Ja, ja see, ma arvan, kiirendab näiteks biotehnoloogilist, ma näen, et järgmised paarid aastad on tohutu boost, sest ootamatult on, on ühest sellisest natukene keerulisest ja raske aru saada ja vähesed just oskavad sinna isegi investeerida ja suured farmad on võimsad. Et selles, selles valdkonnas täna nüüd ootamatult on, ma arvan, et eelarved lähevad mõneks aastaks sellise rahvusliku julgeoleku ja sõjaväeelarvite tasemele. Ja kui kuskil, nii nagu, nii nagu pärast seda, seda nine elevenit oli sihuke lennujaama testimisväravate läbivalgustus radarite kogu sellesse innovatsiooni paisati nagu tohutu kiirusega mingisuguseid miljardid dollarid, et ma arvan, et täpselt samamoodi nüüd bioloogia. Bioloogia saab olema meie elus ja biotehnoloogia saab olema meie elus hoopis teistsugusem ja argipäevasem ja, ja kättesaadavam ja. Ja, ja see on suur muutus.

Võib-olla läheb passi üks number juurde, mis, mis on null või üks ja näitab, kas sa oled põdenud või ei ole.

Ei, aga selles mõttes see ei ole naljakas üldse, et. Ma ei tehnudki nalja. Uus-Meremaa näiteks on kaitsnud oma loodust niimoodi ikkagi juba kümnenud, et ma isegi mäletan, kas mu golfikingad korjati kohvrist välja pesti puhtaks igaks juhuks, et äkki seal küljes on mingeid seemneid mingist muust kontinendilt, eks. Aga me oleme siit pausi tegema jälle.

Restart läheb edasi ja me räägime täna maailmast, ilusast maailmast, mis hakkab olema siis, kui me oleme viiruse seljatanud, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja Sten Tamkivi on saates.

Võtame nüüd mõned muud trendid veel ette, et ma ütlen ühe asja ära, et, et kõik see kodus töötamine ja efektiivsete ettevõtluse, mudelite otsimine, see kindlasti omööb hästi meie e-residentsust. Aga siin on juhtunud üks drastiline probleem praegusel hetkel. Ehk siis meie e-residentsuse väljastamise mudel või protsess Eesti riigi poolt eeldab füüsilist kokkusaamist. Ehk siis sa pead tulema konsuli juurde, andma sõrmejäljed, kontrollitakse või pass üle, antakse sulle park välja, eks, et ja pumps, see kõik on kinni, sellepärast ju keegi on, kõik on karantiinis ja keegi kuskile tulla ei saa, onju. Ehk siis iseenesest täna vajadus selliste mudelite järgi on kasvanud. Aga me ruttu-ruttu peame siin ka riigidena oma protsessid ümber disainima selliseks, et saaks seda digitaalse identiteeti välja anda virtuaalselt, et kas siis videointervjuu näol või mingil muul moel, eks, et et selles mõttes ka üks selline huvitav positiivne trend Eesti jaoks.

Ja kahtlemata, kas on veel mingeid trende, mida me võiksime välja tuua? Tervishoid. Tervishoid

jah, see noh, näiteks ka täna, et kui me igal pool maailmas näeme ja Eestis, et, et inimesed, kes näevad endal mingeid haigussümptomeid ja tahavad testida ja, ja ei saa teada, mis neil viga on. Et, et see, ma arvan, sunnib tervishoidu minema palju kiiremini sellise detsentraliseerumise poole ja kui ma ei tea, kõik need idufirmad, kes on üritanud teha mingit virtuaalset perearst ja videokõne teel diagnostikat, et see on üks valdkond. Iga inimene, kes kannab, ma ei tea, Fitbiti või ORA või kellegi neid tervise trackimise asju, mis siiani nagu loevad samme. Ja täna on piisavalt palju juba numbreid, et praktiliselt iga covid diagnoosiga inimene, kellel on sõrmus tegelikult kaks päeva enne, on näinud nagu sealt mingeid signaale, et, et, et ta on haigeks jäämas. Ja, ja noh, see on lihtsalt vaja nüüd tarkvara kihiga nagu ära katta, niimoodi, et sul, sul, sa ei peaks ise mõistatama mingisuguseid kehatemperatuu või hingamissageduse numbreid vaadates, vaid et su telefon suudab sulle automaatselt öelda, et nüüd on see hetk, et mine, tee nagu tõsisem test, pluss kõik on jagatud nagu inimeste vahel, et vähem on tsentraalse haigla küsimus, ma arvan.

No see on kindlasti üks suuremaid trende, mis paneb põntsu tõenäoliselt väga paljude riikide tervishoiusüsteemile, on see, et tuleb välja riikide tervishoiusüsteemide, kuidas ma ütlen siis nõrkus või, või, või selline pealiskaudsus. Ehk siis kui sa vaatad neid Hispaania haiglates lesivaid patsiente koridorides, on ju, et, et siis tekib küsimus, et oota, stopp, et aga millest ma nüüd nad kõik naasta maksnud olen, eks, et mis see teenus on, mis ma kokkuvõttes ikkagi saan, on ju. Et ma kogun meenetuskogustest datat ja siis, kui häda on käes, ma maksan väga suuri makse, on ju, ja kui häda on käes, siis tegelikult on see teenus ikka sihuke lipa-lapa, on ju, et inimesed hakkavad. Ei,

aga Taavi, aga see, see on ju teenus, tervishoiusüsteem on nagu pank. Ta on ju optimiseeritud mingile tasemele ja, ja noh, kui toimub bank run, on ju, siis, siis on pank nagu selili. Ja täna, mis selle COVID-iga toimub, on lihtsalt tervishoiusüsteem, nagu see ICU run toimub lihtsalt.

Ühesõnaga, ma tahangi tuua välja, et mõningaid trende, mis välja, maailmas on juba juhtuma hakanud, aga tänu Covidile, ma arvan, lähevad veel rajumaks. Sama Oura surmus, millest Sten rääkis, see data jookseb, ma tahan kuhu? Silicon Valley'sse, seal on California mingi. Soome. Ei, selles mõttes see, mina just andsin, firma on Soome, aga data praegu, konsendi mina andsin mingilt California haiglale, kes, kes selle data kõik enda kätte saab. Ja kokkuvõttes see, kuidas ma ütlen siis, tervishoiupartner. Kes hakkab minu andmetest aru saama, noh ma ei tea, minu unekvaliteet ei ole praegu nagu ma olen parim, et tahaks paremat kvaliteeti saada, kes hakkab sellega tegelema, kes nagu, noh tõnevates mõttes nagu hoolitseb selle eest, et ma püsiksin terve. hoolitseb minu perekonna eest, et inimesed hakkavad seda rohkem väärtustama, et mitte seda esmatasandit, et oi, kui ma nüüd haigeks jään, et noh, et siis ma saan ravi, mis on praegune süsteem, sest ütleme tänane süsteem on ikkagi selles mõttes nagu täiesti katki, et, et kas Eesti tervise süsteemi näitel. Noh, kui ma võtame kapitalistlikust vaatenurgast, siis PERH on huvitatud, et ma võimalikult palju satuksin haiglasse. Noh, kui me võtame kapitalismi vaade, noh, inimlikult nad kindlasti ei taha, et ma sattun, aga ütleme, kapitalisti vaade oleks, et jumala eest, et tule mitu korda, ma saan sulle teenust korduvalt müüa, eks, et ja iga teenuse eest ma saan raha ja see on mu motivatsioon. Samas kui Kanadas näiteks täna juba haiglatele makstakse selle eest, et sa saad rohkem raha, kui patsient ei pöördu tagasi mingi aja jooksul. Ehk siis sa oled ära ravinud. Et, noh, on korras, on ju, et, et, et inimesed hakkavad kindlasti rohkem väärtustama seda, et, noh, oma enda tervist, oma pere tervist ja nad hakkavad otsima lahendusi, mis on seotud sellega, et kes suudab minu, noh, kõik mu Fitbit ja kõik muud data-d nagu kokku koguda, kõik mu kaalud ja nii edasi, ja kui suudab nagu nii-öelda hoida mulle või anda mulle, pakkuda mulle rohkem tervelt eratud elu. Ja täna ma olen aidanud siin mõningaid Šveitsi kindlustusfirmasid, ma juba näen tekkimas tooteid, kus, mis on märgatavalt odavamad, mis kui näiteks see, et maksta Eesti riigile, mis see protsent on, mis meil läheb tervishoidusele, päris raju, palgast. Noh, kus sul on viie tuhande eurone palk, see on, ma ei tea. Et

vist natuke

vähem oli see, aga ühesõnaga mõte ongi selles, et kui see summa on nii suur, et ma maksan sadu eurosid kuus selle eest, et ma kokkuvõttes ikka pean erialaarsti vastuvõtul, kui ma tahan kohe saada veel ekstra juurde maksma, on ju. See, et tegelikult kõik see data, mis ma kogun enda kohta, oma pere kohta, seda kedagi ei huvita, on ju. Kui ma just otseselt haige ei ole, siis minu keegi ei tegele. Noh, selles mõttes, et see on nagu, see on eilne päev ja inimesed hakkavad küsima nagu, et, et kas ma saan kolmesaja eurost midagi teistmoodi, noh.

See on, see on selles suhtes huvitav jälle, et üks viis nagu tulevikust mõelda, on see, et mõelda, mida, kuidas kirjutatakse tuleviku ajaloolased tänast. Ja, ja ma arvan, et noh, et see kaks tuhat kakskümmend nagu jällegi see meditsiini koha pealt on täpselt selline murdepunkt, kõik need asjad, mida sa Taavi loetlesid, nendest on eksperimente tehtud ja keegi, mingi üks eesringlik arst kuskile räägib ja kanada katsetab ja nii edasi. Aga et kui tuleviku ajaloolased viiekümne saja aasta pärast kirjutavad sellest aastast, siis ma arvan, et see on üks nendest asjadest meie kohta öeldakse, et pärast paarikümne aastast ettevaatlikku katsetamist läks asi massidesse. Et, et pärast paarikümneaastast ettevaatlikku katsetamist hakkasid inimesed tegelikult internetti kasutama, et, et see, see, see on niisugune väga järsku, järsku nurga, nurgaga pöörama.

Jah, sest ütleme õeteenuse pärast mina ei muretsa siin riigis, et kokkuvõttes, kui inimene jääb haigeks, siis talle hoolitust on ikkagi vaja, onju, et aga arstide vaatenurust ma küll nii positiivne ei oleks, et ikkagi jätkuvalt, et kui mul on kogenum arst videosilla läbi ja teda toetab siin Eestis nagu füüsiline süsteem selle koha pealt, et noh, mingi õde paneb mulle õige rohuveini, onju. Vastada arsti ettekirjandusele, et see hakkab neid trende muutma ja kokkuvõttes inimesed ikkagi hakkavad küsima, et kui ma maksan nüüd tuhat eurot kuus ja noh, see teenus on siuke nippa-napa, versus ma maksan kolmsada eurot kuus, ma saan minna suvalisse haiglasse üle, üle maailma, onju, ja mul on kõik parimad arstid kättesaadavad. Mul on õeteenus olemas kakskümmend neli seitse kohe, kui vaja, ja siis nad hakkavad nagu ikkagi võrdlema, et, et noh, need õunad siin, mis mul siin korvis on ja need õunad, mis mulle väljapool pakutakse, et, et kumb siis võ Ja kui siin peaks nüüd bank-run toimuma, ehk siis ma sõna otseses mõttes nagu noh, ma võin ju jätta endale, ma ei tea, noh, viie tuhande euro asemese palga asemel tuhande eurose palga ja siis noh, ikkagi saada tervehoiusüsteem, kindlustussüsteem, aga osta täiendav kindlustus endale, näiteks Šveitsist, onju, siis see pilt ei üldse enam nii ilus. Ja neid trende ei tohiks nagu eirata, et öelda, oh ei, meil ei juhta, meil jääb see kõik ikkagi vana viisi, no ikka ei jää, noh.

Kas see suur selline globaliseerunud majandus, tarneahelad, tehased, see, et meil on iga, meil on võib-olla tooteid, kus mitmekümnest maailma riigist tuleb pisikesi juppe kokku, kas see läbib ka mingit muutust, no me mingeid selliseid jutte juba näeme, et peaks ikka tooma oluliste asjade tootmise oma riiki tagasi ja, ja, aga et sellega väga kaugele muidugi veel jutud ei ole?

Enamik tavalisi inimesi ei kujuta ette, kui keerulised on lihtsate asjade tarneahel. Isegi seda, ma ei tea, rääkimata iPhone'ist või, või arvutist, et kui palju erikohti on, kust tooained ja komponendid peavad liikuma, et see asi valmistakse. Ma ei tea, isegi piimapakk, ma ei tea, kust tuleb tetsapaki sees olev mingisugune kiht alumiiniumil või ma ei tea, mis asi. Ja et need asjad said, kui ma vaatan näiteks oma investeeringuid, et siis, siis esimese põntsu said eelmisel nädalal, üle-eelmisel nädalal kohe ettevõtted, kes tootsid midagigi füüsilist. Ja mõlemat pidi, et on nagu neid, kes toodavad Eestis midagi, aga ootavad ühte juppi Aasiast või Saksamaalt ja oli ka täpselt vastupidi, et kõik need väikesed ägedad Eesti idufirmad, kes müüvad oma kaupa, füüsilist kaupa, välismaale on ju, et kui sul turg oli Hiina või, või Itaalia, siis üleöö oli su käive kadud. See läbipõimitus on tõesti nagu igas eluvaldkonnas jube, jube tihe ja see on ka nähavate täna riikide niisugust reageerimisest, et isegi kui inimeste liikumine pannakse plaksuga kinni ja väga isegi ei arutata. Siis kaupade liikumise kinnipanek on nagu palju valusam ja seal on nagu palju teravamad konfliktid, et, et ma arvan, et see, see vereringe. Jah, kindlasti on mõni asi, kust nagu otsitakse lokaalne partner asemele või, või et maandatakse natuke riski. Et, et seda juppi saaks lähemalt ka ja võib-olla see natuke niisugust nagu ma ei tea USA masstootmist Hiinas võib vähendada nagu pikkade ookeanitega ja nii edasi. Aga üldiselt ma arvan, et seda rongi nagu väga seisma ei pane enam, et seal pigem nagu mõeldakse jällegi tarneahelate turvalisuse peale, kui, kui selle peale, et nagu lõikaks nad läbi.

No hea pealgi, mulle tundub, et Hiina on esimesi riike, mis täna ikkagi reaalselt taastub ja kus mingi tootmine nagu käib, et et hakata seda noh, täna kiiresti ära lõikama, ütleme, et oi-oi-oi, ei, et me ei taha, eks ole, et siis noh, sul ei ole, ei ole võimalik lihtsalt.

Muidugi, mis veel saab kindlasti reformi, on ikkagi internetist ostlemine ja need garantiid siin, et see on üks üllatav statistiline ajaloo, ajaloojutt, et eestlased tegelikult olid Euroopas olid esimesed väga aktiivsed e-shoplejad. Aga kui e-shoping tuli, siis hästi palju oli pettusi, eestlased said väga palju kõrvetada, sellelt me olime ise nagu väga digitaalselt edumeelne rahvas. Ja siis tõmbus tagasi, et mingi periood eestlased nagu põhimõtteliselt, noh, mis sa ikka ostad, kus sa saad nagu tünga kogu aeg. Ja ma pean tunnistama, et ma ise olen, näiteks Facebooki reklaamikeskkonnast ostetud asjade puhul saanud, noh, ma arvan, üle poolte juhte tünga viimase aasta jooksul, mitte ainult selle Covidi käigus. Ja noh, ma toon mingi näite, et sa tellid seljakoti lapsele, kus on LED-ekraan taustal, mis siis pimedas näitab erinevaid vahvaid tegelaskujusid, onju, kohale jõuab kott. Ilma ekraanita. Ja ongi nagu bag without the screen ja samas loed Paypal'is tehtud makse kirjeldust, kus on selgelt öeldud, et ei, et see on koos selle ekraaniga, onju. Ja nüüd, kuidas ma seda reisin seda asja, sain siis välja sealt Hiinast, onju, noh, tänases situatsioonis, noh, põhimõtteliselt ei olegi nagu võimalik, et ütleme, see on ka kindlasti mingi trendikoht, et ma arvan, et need keskkonnad pannakse nagu jõulisemalt vastutama selle eest, et, et see kaup ka päriselt kohale jõuaks, nagu õigesti.

Ja see, see hea uudis, muide, seal on ka see, et see on täna lähemas perspektiivis üks tohutu sihukese kiire tööhõive koht. Et, et kui, kui esitatakse sadu tuhandeid ja miljoneid töötuks jäämise avaldusi maailmas, siis samal ajal me loeme, et Amazon palkab paarsada tuhat, Instacart palkab USAs paarsada tuhat, Bolti, Bolt kiiresti adopteerub Eestis ümber, et kui meil teenindussektoris on praegu väga-väga raske inimestel, siis, siis see tegelikult selline gig economy raskustest. Läbisaamise, see ei ole su ideaalne töö, see ei ole asi, mida sa tahad elu jooksul karjäärina teha. Aga see, et sa nagu päris nälga ei saa ja sul on päris vajadus, et ma arvan, et selline e-kaubanduslogistika on see koht, kus, kus tekib õnneks sellist kiiret abi nagu, et inimesel midagi kasulikku teha.

Tõsi on. Ma ei tea, me oleme nüüd, saate lõpp on tegelikult käes, et me oleme jõudnud küll järeldusele, et, et midagi muutub, aga, aga ilmselt tõde on ju kuskil vahepeal, et, et igaveseks me niimoodi kodudesse istuma ei jää ja ma arvan, meist tegelikult ju keegi ei naudi noh, nii äärmuslikku olukorda, nagu see täna on, aga aga mingid muutused ilmselt tulevad ja mingeid, ma ei tea, väärtusi me vaatame ümber.

Me kindlasti jääme lihtsamalt koju tulevikus, et ükskõik kui sul täna, või noh mõned kuud tagasi pereliige oli haige ja noh, ise ka natuke köhisid, siis läksid ikkagi tööle onju, et siis, et siin kindlasti mingi, mingi trend muutub, et isegi kui sa ise oled hooletu ja lähed tööle, siis su töökaaslased vaatavad sulle otsa ja ütlevad, et mida sa lollakas teed siin onju, et noh täiesti vastutustundetu onju.

Ma ütleks, üks, ütleks, üks asi, millega me siit veel lahkume sellest jamast, kui see läbi saab, on, on see õppetund. Me suudame inimkonnana jääsult oma käitumist muuta. Ja järskude kriiside, näiteks me ei ole kuskile tegelikult keskkonnaprobleemid kuhugi lõplikult kadunud, see aitab, et meil on nagu sadu lennukeid vähem õhus praegu ja, ja CO2-e ehitatakse vähem. Aga kui maailm naaseb oma tavaliste elurütmide juurde, et siis tegelikult paljud nendest probleemidest jäävad või eskaleeruvad. Ja siis meil on nagu üks, üks kogemus, kuidas nagu, kui me tahame, siis me suudame inimkonna nagu, nagu muuta reegleid käigu pealt ka.

No pluss me saame datat, mida meil siiamaani ei olnud, et noh, kui keegi väidab, et oi, et kui me võtaksime lennukid maa peale, onju, et kuidas läheks kõik paremaks, onju, noh. Ja ilus unistus on ju, nüüd on meil reaalselt, ma arvan, kaks-kolm aastat tuleb teadustöid nagu Vändruseid, Laudus-Vändrast on ju, et, et kus siis saab ära analüüsida, et kui palju läheb siis paremaks, kui tehased ei tööta Hiinas või kui palju läheb paremaks, kui lennukite, lendukite lendamist vähendada nagu kõik kuuskümmend protsenti, eks.

Selge, aga meie saateaeg on läbi, ma tänan kõiki osalejaid ja loomulikult kõiki kuulajaid ning kindlasti kohtume nädala pärast.