Kuidas hallata sadu vabatahtlikke

Head Restart ja kuulajad on kaheksas veebruar, laupäev, see tähendab, et saadion on jälle eetrisse ja saatejuht täna Henrik Roonemaa ning mul on külas Johanna-Mai Riismaa, tere. Tere. Sul on selline idufirma nagu Zelos. On küll. See on hästi geneeriline nimi, on ju, et ei ole võimalik aru saada, et millega tegeles, kas on AI või blockchain või, või midagi muud, nii et räägi, mis asi on Zelos?

Zelos tegeleb vabatahtlike meeskondade haldamiseks mõeldud tarkvaraga ja kui natukene vaadata kultuurilukku, siis nimi on päris märgiline. Zelos oli Vana-Kreeka mütoloogias üks selline tore jumal, kes vastutas igasuguse ogaragaruse ja sellise entusiasmi Ja tema nime all me siin nüüd tegutseme, et panna suured vabatahtlike kogukonnad tööle ühes suunas, üksmeelel ja ühiselt ja selle tarkvara lahendusega tahaksime pakkuda maailmale sellist kogukonna tuge ja lihtsust sellel protsessi läbiviimisel.

Mis see enda taust on, kas sa oled, kas see on, vaata idufirmasid mõnikord tehakse niimoodi, et või päris tihti meil satuvad siia stuudiosse inimesed, kes tulevad ja ütlevad, et vot ma tegin idufirma, sest ma töötasin kohas X projektiga Y ja siis ma nägin aastaid järjest ja järjest, kuidas vot see oli keeruline ja vot see asi ei töötanud ja, ja lahendust ei ole maailmas ja vot nüüd ma tulin sealt töölt ära ja tegin ise sellise firma, mis lahendab vot seda probleemi, et kas, kas sinu lugu on midagi sarnast või?

No täpselt nii ta on ja töölt ära ei pidanud isegi tulema, see kõik niimoodi kuidagi moondus idufirmaks keset seda pikka teekonda. Et ma olen siin aastaid erinevatele festivalidele, konverentsidele, asjadele juhatanudki noorte vabatahtlike armeesid ja minu töö oli nad koguda kokku. Jutud üle rääkida, panna tööle ja noh, tegelikult oli, oli päris raske, kui on sul viissada noort inimest kuskil metsa vahel laiali.

Viissada. Kas Eestis on selliseid projekte, kus on viissada vabatahtlikku?

Mitmeid, palju, loomulikult. Meil on väga tegusad noored, kes väga tahavad kaasa lüüa nii kultuuri kui ka noh, igasugustel sündmustel ja kuidas sa selle abi siis ukse taha jätad, ikka võtad vastu ja muidugi tulge appi ja aidake, sest tööd on ju palju ja noh, tegelikult ju kogukonnaga on ju palju vahvam teha. Aga selle armee juhatamine, tööle panemine on üks selline paras administratiivne, noh. See

algab sellest, et sa pead nad leidma, sul on vaja nende, ma ei tea, kontakte, võib-olla on veel mingit infot nende kohta vaja, siis sa pead nendega suhtlema, ütlema, et vot nüüd laupäeval kell kümme oled seal, kuidas sinna saab? Miljon küsimust ilmselt tekib, eksole.

Miljon küsimust ja kõige suurem mure ei olegi üldse see, et, et kust nad leida, nad ju tulevad ise ja vaat siis on jama, kui nad on kõik kohal ja nad tahavad täidata ja sul lihtsalt saab otsa see ressurss. nendega rääkida, et kell kümme ja mida on vaja ja kes nüüd ei kuulnud ja räägid sama juttu sada korda, sada korda üle. See on väga väsitav, sellise ametipidajatel burnout on kohutavalt lihtne tulema. Sa

mõtled nende haldajate?

Noh, vabatahtlikul võib ka väga raske olla, kui tal on segane, kui tal on raske, kui ta ei saa aru, siis noh, motivatsioon läheb ära. Miks ma siin üldse aitan, noh, ma ei taha, ma uuesti ei tule. See on üks väga selline habras suhe, on vabatahtliku ja koordinaatori vahel. See on väga vajalik, et see suhe oleks eluterve ja motiveeriv ja et noh, vabatahtlikul oleks tore tulla appi, aga et ka koordinaatoril. Tuleks paar tundi undöö jooksul, see on väga oluline. Too

mõned näited mingitest, võid sa tuua projektidest, kus see, mida sa oled teinud?

Minu lemmiklaps, kuidas või võib nii öelda, noh, üks lemmiklastest on Pimedate Üde filmifestival, kus ma juba, oh, see on vist üheksakümne üheksandast aastast olen noh, ühel või teisel viisil meeskonna liige, algselt ka ise vabatahtlikuna ja noh, siis hiljem koordinaatorina. Ja PÖFFil on ikka kõvasti üle neljasaja vabatahtliku iga aasta.

Mida nad teevad seal, kas nad on piletikontrolörid, garderoobis või ma ei tea, programmi koostajad, külaliste vastuvõtjad?

Kõigele, mis sa praegu lugesid, ütlen jah, lisaks igasuguseid ülesandeid, mida praegu võib-olla ma ei teagi autojuhtide ja, ja noh, tõesti kava koostajateni välja, et seda, kuidas üks inimene saab oma abi või panust pakkuda, no sellel ei ole piiranguid, et iseenesest, kui, kui noh. Mul lihtsalt sõber tuleb minu firmasse korraks appi, siis tema on ju ka vabatahtlik. Pimedate Ööde Filmifestivalil inimene, kes korraks tuleb me sinna kontorisse noh, lihtsalt külla ja teeb natukene midagi ära, see on ju ka vabatahtlik, et selle. Selle definitsiooni alla läheb oluliselt rohkem kui, kui lihtsalt selline traditsiooniline, et noh, me võtame sind vabatahtlikuks ja sinuga on leping.

Aga kas vabatahtlikega tehakse üldse lepinguid või ei tehta?

Tihtipeale tehakse küll, jaa, seal on ju ikkagi kokkulepe, et kui palju sa aitad, kui, mis tingimustel, milliseid ülesandeid sinule konkreetselt võib ja noh, hakatakse jagama. Ja mis sa sellest vastu saad, et tihtipeale noh, näiteks filmi, filmifestivalil kindlasti saad särgi, saad tulla kinno tasuta vaatama selliseid asju. On ka noh, teistsuguseid noh, võimalusi, et kas noh, sul on mingisugused tulevikuboonused, et sa saad ligipääsu mingitele eriüritustele, programmidele, sinu. Perekond saab tulla konverentsi kuulama, filmi vaatama, et see on igal organisatsioonil väga erinev, et mis sellest siis täpselt saab kuskil osaleda, kuskil mingisuguseid asju, sponsor nänni jagatakse välja, need boonused võib olla väga palju ja kõige suurem boonus võib ju tegelikult olla see aitamise rõõm. Et mina saan mingisuguse suurele asjale kaasa lüüa ja see saab sellest paremaks. Minu panus on antud mingi noh, sellise asja juurde, millesse mina ka usun, see on suur asi.

Vaata, ma hakkasin mõtlema sinu juttu kuulates, et ega Eestis, ütleme nelisada inimest, noh, kas võib-olla sada inimest on ju, Eestis mõne eraettevõtte jaoks on, noh, see on päris suur ettevõte juba, kus, kus töötab, ütleme seal sadakond inimest ja rohkem. Ja, ja ma arvan, et, et seda juhtimiskogemust Eestis, et noh, et kuidas juhtida sadat või kolmesadat või neljasadat inimest, seda ei olegi ju tõenäoliselt nii eriti palju, et meil kindlasti on neid tippjuhte. Aga, aga see võib, ütleme sellise üleöö välkorganisatsiooni püstipanek sadade inimestega, see on päris aukartust äratav tulemus, ma arvan.

Ja ma arvan, et need paralleelid noh, kui me võtame nüüd eraettevõtte, kus on nelisada töötajat, selle meeskonna juhtimine on tõenäoliselt väga-väga erinev kui viiesaja vabatahtliku juhtimine, ma arvan, ma olen näinud inimesi, kes on liikunud ühest valdkonnast teise, kes on head personalijuhid, kes on juhtinud ka vabatahtlikke meeskondasid. Seal on kindlasti noh, inimestega suhtlemine on, on os, omandatav oskus ja, ja kindlasti nagu aitab kaasa. Aga see, kui saab rahulikult ehitada erinevate osakondade, vahejuhtide ja, ja noh, üldse sellise korporatiivhierarhia. Kes on, kes, keda, kes, keda

juhib, kes mille eest

vastutab, inimestel on kohustus. On noh, motivatsioon ka palga näol, eks ole, kui ta tööle ei tule, siis ta ei saa palka. Vabatahtlikkuse puhul see on natukene noh, ma ei taha nüüd öelda, et et vähem usaldusväärne, sest tegelikult, kui vabatahtlik tahab aidata, ta on palju usaldusväärsem kui palgatöötaja. Sest et tal on motivatsioon, on sisematine, mitte lihtsalt see, et mul on tööd vaja, ma pean siin käima, vaid ma tahan tulla, ma tahan aidata, see on hoopis teine dünaamika ja noh, kindlasti need mehhanismid, kuidas neid inimesi suunatakse, koos tööle pannakse, on natukene erinevad. Võib-olla isegi palju erinevad, mul endal ei ole kogemust viiesaja korporatiivtöötaja juhtimisel, seda ma ei tea. Minu, minu ka ei ole ja ma ei oska,

ma lihtsalt, ma ainult kujutan ette, et, et noh, see ükskõik nagu, et kui sa võtad viiskümmend või viissada inimest ja proovid neid panna koos midagi tegema, et ükskõik mis see on, see on igal juhul keeruline ja igal juhul tekib seal igasugu küsimusi ja. Ja bürokraatiat ja arvepidamist ja järjehoidmist ja noh, kõike seda tekib, eks ole, väga palju. Kuidas sa seda tegid, enne kui sul see, see elus oli, kas see, ma kujutan ette, et see on üks suur Exceli tabelite selline rägastik?

Jah, täpselt nii ongi ja nii mina kui ka paljud teised koordinaatorid teevad Exceli tabelit kohutavalt hästi. Ja ma arvan, et see on üks väga suur probleem. Et minusugused inimesed, kes satuvad sellisele tööle, on fanaatilised Exceli fännid, nad teevad väga ilusaid tabeleid. See struktuur on imeline, kõik on paigas.

Kerulised valemid, rippmenüüd, kõik asjad.

Kõik lahtrid jooksevad kokku, kes, mida, kus ja millal. Aga probleem tuleb seal siis, kui need viissada inimest peavad seda tabelit lugema. Ja nad kõik interpreteerivad seda natukene erinevalt. Ja see on see põhjus, miks me hakkasime tarkvaralahendust välja mõtlema, mitte sellepärast, et ma ei oleks saanud hakkama selle tabeliga või noh, mulle tegelikult väga meeldis seda teha.

Meil on stuudios inimene, kellele meeldib teha tabeleid.

Kohutavalt meeldis teha tabeleid. Aga see töö maht, mis hiljem selle tabeli selgitamiseks läks, kui tuli jälle uus inimene, et kuidas ma seda loen, ma ei leia üles, kus see minu rida on, mida see tähendab? Noh, see on väga-väga mahukas selgitusprotsess hiljem. Ja see on see, kustkohast me saime selle startupi idee, et imeline tabel. Peab olema arusaadav inimesele, noh, kes lihtsalt tuleb appi. Me ei saa teda sundima lugeda, lugema seda suurt-suurt tabelit, mida mina olen kuude kaupa välja mõelnud, see on kunstiteos. Aga et sellest kasulikku infot kätte saada, see õppekurv on liiga palju.

Ma kujutan ette, et ka organisatsioonile, üks asi on see, mis sa ütlesid, eks ole, et tulevad inimesed peavad hakkama seda tõlgendama, aga organisatsiooni seisukohast mina tippjuhina oleks ka mures, kui ükskõik milline lüli minu organisatsioonis töötab, nii et meil on üks inimene, kelle peas on see teadmine, meil on üks inimene, kes saab sellest aru. Ja mul on nagu hirm, et kui sinu, ma ei tea, sinuga peaks midagi juhtuma või sa ei tule homme tööle või, või sa lihtsalt annad lahkumisavaldusele, lähed minema või, et see, see ajakulu ja see keerukus, et ma sinu asemele võtan näiteks uue inimese, kes võtab selle töö üle, siis kui sina oled selle kunstiteose teinud ja sa oled sellega tuttav, siis sellele järgmisele inimesele võib minna, ma ei tea, kuude kaupa aega, on ju, enne kui ta saab käima ja hakata seda sama tööd tegema, mida sina enam ei tee.

See on kindlasti niimoodi. Seda riski võtavad, ma arvan, et enamus ürituse korraldajad või, või festivali pealikku noh, tegelikult igasugune kultuurivaldkond, kus on need osakonnad on nagu inimesekesksed, see risk on igal pool ja selle riskiga mina näiteks, ma ei oska ka head lahendust pakkuda, noh, mina olen alati oma tööd teinud kellegagi koos. Aga jah, sellest hoolimata see noh, asjade dokumenteerimine, üleandmine noh, loomulikult, kui on kiire ja on vaja tulemusi saavutada, see ei ole esimene prioriteet. Samas noh, kui sa teed väga ilusa tabeli, et noh, et see ei ole ka kohutav katastroof, et. See võib-olla ei olegi see esimene nagu mure ja risk, kui me räägime ajutistest meeskondadest, vabatahtlikest meeskondadest, sest see ka noh, voolavus, see, et mul on viissada inimest, kes tulevad noh, korraks, üks tuleb paariks päevaks, teine tuleb võib-olla ainult korraks, mõni on meiega nädal aega. Jah, eks ole, mõned on meil aastast aastasse korduvad abilised. Et selle rägastiku kuidagi koordineerimine või et need inimesed tegelikult enam-vähem saavad õige samamoodi aru või noh, samamoodi nagu mina, et mida me teeme, kuidas me teeme, miks me seda teeme ja nad suudavad olla motiveeritud, noh, sisemiselt motiveeritud ja saada selle tunde, et nende tegevustel on positiivne mõju ja panus meie kõigi noh, ühisele eesmärgile. Ja see on see huvitav pool, millega me noh, mina kohutavalt tahtsin tegeleda, et kuidas, kuidas need inimesed siis noh, kuidas nemad on rõõmsad, kuidas nemad on rahul selle koostööga?

Väga hea, me oleme, mulle tundub, probleemi defineerinud, me oleme aru saanud, et on probleem ja me teeme siia pausi ja siis räägime edasi sellest, kuidas Zelos seda lahendab. Restart läheb edasi ja me räägime Johanna-Mai Riismaga idufirmast Zelos ja jõudsime siis esimeses osas nii kaugel, et, et sul on pikk kogemus vabatahtlike haldamisel ja see võib olla üks igavene peavalu või vähemasti on see keerukas ülesanne ja siis sa tegid idufirma Zelos, mis peaks seda siis kuidagi kergemaks tegema. Kas on õige öelda, et see Zelos kasvas sealt PÖFFist kuidagi välja või, või, või ei?

Ja, ja ilma PÖFFita me kindlasti ei oleks siin, kus me praegu oleme see, et meil oli väga-väga algusfaasis võimalik seda prototüüpi tõesti platsil testida. Et see PÖFFi meeskond väga nagu paindlikult võttis meie selle väga-väga algse prototüübi kasutusele. Ja näitas, et jah, tarkvara kasutades mingisugused asjad lähevad lihtsamaks, lähevad paremaks ja sellel asjal on potentsiaali olla tõesti noh, funktsionaalne asi. Et isegi enne, kui me seda veel päriselt arendama hakkasime, me olime testinud juba päris suure meeskonnaga, päris noh, festivalikeskkonnas, et need asjad, mida meie tahame ehitama hakata, et need on noh, sisuliselt õiges kohas, annavad neid tulemusi, mida me arvame, et nad võivad anda.

Palju teid on, sa ütled meie, kas te olete, sa oled üksi ja on sul mõned nii-öelda või on sul mõned kaasutajad veel?

Ka kuidagi teisiti. Alustasime kahekesi, mina ja minu sõber Viktor, kes on nüüd noh, siiamaani on, oleme ju tegelikult kahekesi nagu founder'id tema nagu tehnilise poole pealt ja siis mina selle suure suure mõttetööga, et mis siis tegelikult tuleks teha. Ja praeguseks meid on kuus, meil on, meile lisaks veel neli inimest, kes, kes aitavad seda, seda asja nüüd teha paremaks ja, ja viia maailmasse.

Kui palju see Zelos nüüd seda, kogu seda protsessi, mida sa kirjeldasid esimeses lõigus, kui palju Zelos seda, selle, seda enda kanda võtab?

Zelos keskendub hästi konkreetselt sellisele ülesannete jagamise protsessile. Ehk siis, kui mul on eesmärgid, mis on vaja saavutada ja kui mina korraldajana nüüd suuda need eesmärgid. teha piisavalt väikesteks tööampsudeks, siis tarkvara lubab need väikesed tööampsud mul laiali jagada väga suure hulga inimeste vahel. Ehk siis sel asemel, et hakata vabas vormis diskuteerima, et kes nüüd mida teeb, saata meile, saada miljoneid vastuseid, kus enamus vastused on, et noh, et ma ei saa, ma saaks juhul kui ja miks ma ei saa. Siis me jagame need tööampsud laiali noh, suht relevantsetele inimestele, saame oma vabatahtlikud ära grupeerida, kellel on mingid oskused, kes on teatud asukohas, kellel on noh, soodumus teha sellist või, või teistsugust tööd ja siis esitada neile kollektiivselt, kuulge, need on need kuuskümmend asja, mis me peame nüüd täna ära tegema, kes teeb mida ja.

Kas nad siis saavad ise nii-öelda logida sisse ja võtta endale? Ise

võtavad ja siis nad peavad raporteerima, kas nad hakkasid tegema, kas on tehtud, mis on tulemus ja automatiseerime nii palju kui võimalik seda protsessi. Et mina koordinaatorina siis noh, vaatan, et ahhaa, need kõik asjad saavad tehtud, siis on juba tulemused kirjas, noh, vabatahtlikult teinud foto sellest, kuidas ta on asja valmis teinud, ta on siia kirjutanud, mis ta siis oma töö tulemuseks sai. Ja mulle jäävad ilusti sõelale need asjad, et aa, et nende asjadega keegi praegu ei tahagi tegeleda, et need kas ei olnud piisavalt selged või ei ole piisavalt atraktiivsed. Tundusid keerulised. Või siis mingisugused sellised asjad, mida noh, see vabatahtlike grupp lihtsalt ei, ei tundnud endale jõukohasena. Et ma saan siis need pakkuda teistele vabatahtlikele või lahendada neid mõnel teisel viisil, aga minu aeg läheb just nende probleemsemate asjade lahendamiseks, mitte iga pisikese asja delegeerimiseks. Ja mul jääb rohkem aega teha sellist visionääri tööd, et selgitada vabatahtlikele meie suurt pilti, luua nendega isikliku kontakti ja vaadata noh, nende personaalse arenguvõimalusi, näiteks, et ma. Mul jääb aega vaadata, kes siis seal, mida täpselt teeb. Noh, ma olen, kõik need andmed jooksevad mulle ju kokku, et kes siis võttis rohkem ülesandeid. Oi, siin on mul mõned inimesed on väga motiveeritud, väga tahavad aidata, äkki nad saavad alla meie organisatsioonile. Noh, lähemal, äkki kui järgmine kord meil on vaja meeskonnas värbamist teha, äkki see on just nendest inimestest, äkki nendega saame noh, pakkuda neile isikliku arengu võimalusi, lisakoolitusi, kuidas me saame vabatahtlikke arendada. Kui ma lihtsalt delegeerin ja meile kirjutan, ma ei näe, kes mida teeb, ma ei näe, et kes on tegelikult tublimad kui teised. Ma olen noh, silmaklapid peas, tegelengi üksteise niimoodi pisikest asja delegeerimisega ja lõpuks on suur hurraa, oi, me koos tegime, kes mida tegid, ma ei tea.

Vaata, kui sa seda, kogu seda probleemistikku esimeses lõigus kirjeldasid, eks ole, siis, siis mul kuidagi hakkasid kangastuma mingi sellised suured infosüsteemid, kus, kus üritatakse ühe asjaga ära lahendada kõik. Olen mina näinud nende erinevates töökohtades, iga inimene, kes töötab suuremas korporatsioonis, kindlasti on neid näinud, eks ole. Meil on Eesti riigist võtta see, mis see kursus oli, SAIS kaks või mis see oli see? Sotsiaalkindlustuse mingi infosüsteem, mida on aastaid ehitatud ja selleks lõpuks nii keeruliseks, kuna noh, sinna taheti kõik kokku panna, et see teeb kõik asjad ära ja kui mingi asi teeb kõike, siis ta on keeruline, kallis ja võtab kaua aega. Et ma saan aru, et teil oli otsus keskenduda nendele ülesannetele ainult.

See on see asi, mis on kõige raskem, sest et vabatahtlike värbamine, kui sul on tore asi, nad tulevad ise. Vabatahtlike noh, infohaldamine, no tegelikult meil on ju ikkagi inimeste nimekiri lihtsalt, aga see, kes mida teeb, oi see, vaat see on, see on see raske koht. Ja see on see asi, mida, mida me tahame lahendada. Ja see on väga-väga konkreetne asi, kes teeb, kes tahab rohkem teha ja kes tegi mida, sest vabatahtlik noh, mis tahes organisatsiooni juhina oma suurelt meeskonnalt, mul on tegelikult kolm lihtsat asja, mis ma tahan. Tule kohale või noh, võib-olla siis ära tule, ole kuskil noh, arvuti taga minu abiks. Tee midagi, tee midagi ära. Panusta, tee midagi, mis on meile hea. Ja siis on kolmas asi on, et räägi kõigile teistele ka, kui tore meie asi on. Ja tegelikult absoluutselt kõik asjad, mida ma noh, sellise laiemalt nagu toetajaskonnalt tahan, lähevad nende kolme kategooria alla. Ja sellega me saame väga laialdaselt optimeerida juba selle ülesannete jagamise masina. Sest et need on väga standardsed asjad, ehk noh, tule kuskile, tee midagi, noh, räägi teistele ka. Ja kõik noh, me tegelikult ühel või teisel viisil mahuvad nendesse kategooriatesse.

Kaua te seda selost juba teete?

Kaks vastust on, esimene vastus on kolm aastat.

Kaks tuhat seitseteist,

kaks tuhat seitseteist oli see aasta, kui me proovisime oma prototüüpi PÖFFil. Ametlik vastus on aastast kaks tuhat kaheksateist, kui meie firma on registreeritud, ehk siis selline ametlik kasutamise aasta.

Et aasta aega te ehitasite niimoodi ilma juriidilise kehata prototüüpi õhtuti muu töö kõrvalt?

Jah, mõtlesime, et võiks olla tore asi. Panime noh, sellise lihtsa asja kokku, lasime PÖFFil käiku ja siis vaatasime, et oi, kuidas noored ja töötabki ja ise ka ei uskunud ja töötasid asjad, mida me üldse sinna alguses nagu sisse ei planeerinud. Vabatahtlikud hakkasid seda kasutama ka viisidel, noh, mida me kohe-kohe ise välja ei mõelnud. Ja pärast seda meie motivatsioon oli, oli väga-väga kõrge sellest mingi päris asi teha. Ja vot siis me registreerisime ennast ära, hakkasime siin mõtlema ka äriplaani peale, et mis sellega saaks teha. Läksime kiirendi programmi, läksime teise kiirendi programmi ja siis niimoodi ta läks.

Mis te, mis seisus te nüüd täna olete siis, ütleme kaks või kolm aastat pärast sellega tegelemist, kas teil on, teil on töötajad, eks ole, ma ei tea, kas teil on käive, investeering, kiirendi?

Jah, jah, jah.

Kõik, kõik asjad on.

Kõik on, kõik on nii, nagu ühel startupil peavad olema. Oleme kaks kiirendi programmi läbi teinud, saanud väga palju targemaks, saanud hästi palju julgust selle asjaga tegeleda. Oleme kaasanud väga toredate investorite raha, meil on siin mitmeid õnnestumisi, oleme saanud üle sellise suure perekonna ümber, kes meid toetab ja, ja meist hoolib. Ja nüüd meil tasakesi tuleb seda käivet ja tuleb seda kliente, et meil nüüd eelmine sügise oli selline suur, suur sündmus, kus tootest sai täitsa avalik. Et ta on meie veebilehel on ligipääsetav ja igaüks saab ennast noh, projektiomanikuks registreerida, kes tahab koordineerida vabatahtlikke, saab minna meie veebilehele getselos.com. Ja seal registreerid endale projekti ja kutsuda oma vabatahtlikuid ja hakata neile siis ülesandeid jagama. Aga

vabatahtlikud peavad tegema ka konto sinna, ma saan aru, et see on nagu selline ühtne keskkond, logid, logid sisse, vaatad, mis toimub.

Logid sisse, vaatad, mis toimub, aga sa ka logid sinna konkreetsesse projekti ikkagi

sisse.

Et sinu oma vabatahtlikud, sinu oma sisemaailm, paned sinna parooli peale, keegi võõras ei tule ja siis jagad neile salaja igasuguseid olulisi ülesandeid. Ja selliseid registreerimisi meil nüüd iga päev tiksub, tuleb siit ja tuleb sealt ja üle maailma ja, ja väga huvitavatest kohtadest vahel me ise ka imestame, et, et kes seal registreerib ja siis proovime aru saada, et noh, et kuidas seda siis täpselt kasutatakse, et mida nad seal teevad ja suhtleme klientidega ja väga-väga huvitavaid selliseid juhtumeid tuleb, et. Mitte kõik ei ole sellised klassikalised, meil on nüüd mingisugune festival või meil on mingisugune heategevuslik varjupaik või meil on supiköök, vaid tuleb täitsa selliseid lihtsalt sõpruskondi, kellel on koordinatsioonivajadus, et. Me teeme siin bändi, meil on vaja bändiliikmetega koordineerida erinevaid esinemisi, meil on bänd on suur, aga noh, ühesõnaga, et kes siis sellel päeval tuleb esinema, tollel päeval tuleb esinema, noh, kasvõi selliseid asju. Kui ma hakkaks

iseendale näiteks pulma korraldama, ma mäletan, et sellest on küll juba mitu aastat, aga, aga mul siiamaani on meeles tegelikult kui keeruline just seesama, mis sa räägid, eks ole, et see koordineerimine, et see on täpselt selline üritus, kus noh, sõbrad aitavad, kui sul ei ole just pulmakorraldajat meil ei olnud. Ja siis on kõik laiali, keegi lubas midagi mingis kirjas ja et võiks ka ju selliseks asjaks näiteks kasutada.

Paned sinna kirja, et vaja tegeleda, eks ole, et lilled ja lauakaunistused ja siis keegi peab šampat valima ja, ja siis sul sõbrad ütlevad, et oi, lilled on küll, on väga huvitav, et näe, vaata, et ma teen. Ja siis kaks nädalat hiljem vaatad, et noh. Et on tegemata või siis vaatad, et oi, et noh, et šampanja maitsmine on väga ruttu ära tehtud.

Jah, ja, ja. Kes teie investorid on?

Meil on Eesti ja Ringlid. Kõigepealt on meil neid kümme tükki täitsa niimoodi individuaalselt, kes juba kuidagi varakult hakkasid meid armastama ja neile me oleme väga-väga tänulikud, et juba eelmisel kevadel, kui meil tegelikult veel. Veel väga tugevat toodet ei olnudki, olime veel päris algusfaasis, siis mitmed juba usaldasid meid piisavalt, et anda meile natukene raha. Augustis, nüüd eelmine aasta kaks tuhat üheksateist läks meil nõnda kenasti, et Estvani. Maineprogramm Nordic Angels programm, kes teeb kaks korda aastas selliseid suuremaid investeeringuid, valis meid üheks startupiks, kellesse investeerida suurem kogus ja seal meil on selline kahe sündikaadi koostöö. Igas, mõlemas sündikaadis on mitukümmend inglit. Kes on, enamus on eestlased, seal on ka välismaa toetajaid, kes on rahad kokku pannud ja siis nende kahe sündikaadiga toetasid siis meie sellise nagu päris tootevalmimist ja esmast brändingu ja turunduse müügi niisugust kiirendusprotsessi.

Palju te praeguseks olete kaasanud?

Praegu ta on kokku kolmsada seitseteist tuhat.

Ja kauaks teil nii-öelda pilvedeta tulevik veel ees on, et kunas, kunas on vaja laiendada?

Praegu niimoodi rõõmsasti läheme kindlasti sügiseni välja ja sõltuvalt sellest, et kuidas meil see käive nüüd selle aasta jooksul tuleb, et eks ta siis niimoodi kuu kaupa pikeneb, see, see pilvedeta rõõmustamine. Aga sellega me oleme praegu optimistlikud, et meil seda klientide tulemise probleemi nüüd kindlasti ei ole. Küsimused, mis nüüd noh, start-upi puhul on kindlasti on mõistlik rääkida ka sellistest keerulisematest kohtadest, et meie ärimudel on ju freemium, mis tähendab seda, et alguses ta on tasuta kasutada. Ja maksma hakkavad meile need kliendid, kellel asi meeldib, kellel asi töötab. Ehk siis nende meeskond laieneb, nad hakkavad. Siis on

teatud hulk kontosid või kuidas? Kontote

arvu pealt ja, või kontote arv või siis liha, lisateenused, et mille pealt nad meile maksma hakkavad. Ehk siis meie väljakutse on olla niivõrd tublid ja niivõrd kasulikud. Ehk siis enamus meie meeskonnaliikmete ametinimetused on, on ikkagi klienditeenindus ja kliendi edu. Ehk siis see on meie kõikide meili aluses kirjas ja see on see, mis noh, meie kliendid edasi aitab ja, ja noh, see on see kasu, mis me neile pakume.

Mis see maksvate ja mittemaksvate klientide suhe on, et noh, kas viis protsenti maksab või üks protsent või?

Praegu on natukene vara seda täpset protsenti öelda, et eks ta meil kõigub kuust kuusse, et seda ma kõva häälega praegu ei ütleks, aga midagi sinnakanti ta tõenäoliselt jääb. See

on tavaliselt, eks ole, ükskõik mis projektist räägid, et on väik, suhteliselt väike hulk on neid, kes päriselt tahavad seda nüüd lõpuni kasutada, sellest maksma hakata, et, et see on igal pool niimoodi. Aga me teeme siia teise pausi ja siis lähme edasi.

Restart.

Restart jätkub, stuudios on Zelos. Ma kuulan su juttu ja mõtlen, et aga need sellised projektijuhtimise igasugu tarkvarasid on, on maailm täis. Neid on veebipõhiseid ja äpipõhiseid ja, ja paljud ettevõtted kasutavad neid ühte või teist või kolmandat ja me isegi geeniuses oleme katsetanud. Kuidas see teie oma täpselt nagu erineb sellest, kas te olete lihtsalt üks paljudest seal võib see, see oht võib olla?

See oht võib kindlasti olla, aga. Ma ei ole leidnud, nagu täpset koopiat, täpset-täpset, kus meil on ühe inimese, noh, ühe koordinaatori ja paljude meeskonna liikmete kommunikatsioon sellisel piiratud kujul, nagu meie seda pakkuda tahame. Meil on väga-väga huvitavaid konkurente, konkreetselt just vabatahtlik haldamise turul ja paljud nendest teevad väga-väga imelisi tooteid, mis lahendavadki väga paljusid probleeme. On suuremaid andmebaase, on väiksemaid andmebaase, kindlasti äpp peab kõigil juba olema. See, kuidas meie sinna sobitume, see noh, mingis mõttes me oleme nišitoode, sest et me lahendame seda ühte väga konkreetset probleemi, kuidas me saame ülesanded vabatahtlikkeni. Ehk siis me ei tegele sellise pikaajaliste vabatahtlike lepingute või noh, nende sellise pikaajalise graafiku planeerimisega. Üks hästi tore selline võrdkuju, mis meil endal mingisugune, et pea pähe tuli klientidega rääkida, me põhimõtteliselt oleme natuke nagu Trello, kus on ka sellised ülesandekaardisüsteemid. Aga me oleme selline Trello, kus sul meeskond ei saa ühtegi seadet näppida.

Et kuskil on see koordinaator, kes, kes on nagu kuningas ja, ja teeb kõike. Ja

sul on piisav kontroll, on seal need asjade üle, sul meeskond ei saa midagi näppida ja sul meeskond näeb ainult neid kaarte, mis on neile olulised. Ehk siis me oleme pigem lähtume sellisest nagu välistamisest. Et mitte anda võimalikult palju võimalusi meie kasutajatele, vaid anda neile võimalikult vähe võimalusi. Kui vabatahtlik teeb selle äpi lahti, ta näeb ainult neid kolme asja, mis tal on kriitiliselt olulised. Need on need kolm asja, mida sina saad kohe praegu teha. Et see on noh, ma arvan, et ta sobitub sellise praeguse müra, infomüra maailmas väga hästi.

See on hea tähelepanek muidugi tõesti, jah, et ja sul ei ole ka vabatahtlikuna tunnet, et sa mattud millegi alla võib-olla, et ei oskagi kuskilt nüüd alustada.

Ei oska alustada, mida ma siis valin, kas ma tohin seda ülesannet võtta või ei tohi, eks ole, et äkki keegi teine tahab? Ei, kui ta on seal, seda on mõeldud just sulle ja sind on siia hädasti vaja. Ja see on juba siis noh, kuskilt sealt kontorist paika pandud, et noh, et kellele me need ülesanded nagu pakume. Ja see kontroll, et millised vabatahtlikud siis milliseid ülesandeid saavad võtta. Et noh, see peab ka olema selline piisav, et noh, et mul on seal keskel kuidagi tunne, et ma kontrollin olukorda, aga samas teisest küljest, et need vabatahtlikud siis tõesti saavad tulla appi ja aktiivselt võtta neid ülesandeid. Et see on päris hea väljakutse, seda noh, niimoodi kuidagi mugavalt teha. Aga jah, ühesõnaga ma nüüd hakkasin rääkima väga keeruliselt juba.

Ma jah, mina hakkasin mõtlema selle üle, et ma ise olen, et, et seda probleemi on võimalik nagu lõikuda nii ja naapidi, on ju, et, et ma ise olen korteriistu juhatuses ja. Ja ma kuulan sind ja ma mõtlen, et, et mina tahaks näiteks vastupidi süsteemi, et mina tahaks, et meil on juhatuses mõned inimesed, aga et, et meile saaks anda näiteks majajalanikud, noh, ühesõnaga lükata üles task'e, mis vajavad tegemist ja noh, siis juhatusest keegi ütleb, et mina teen, eks ole. Et, et noh, tõenäoliselt on ka sinna võimalik mingi idufirma peale ehitada ja, ja võib-olla juba ongi tehtud, eks ole. Ja neid

on, ja neid on palju, ma mõin sulle pärast.

Oh, väga hea, näed, pärast eetriväliselt räägime, äkki saab teise saate ka. Kas sa selles ei näe just ohtu, et, et te olete nagu natuke nagu kõigile või et teile, et kas sul ei oleks lihtsam kas või turundada ennast, kui sa oleks valinud välja ühe sellise tööstusharu või öelda, et noh, et me oleme ainult festivalidele või ma ei tea, et me oleme ainult pulmadele või noh, et sul oleks mingi nišš, kus sa saaksid kinnistada ennast tegijaks.

No mingis mõttes meil on väga nišš, me kindlasti ei paku seda tarkvara inimese, vabatahtlike, kes on vanuses viiskümmend pluss, me kindlasti.

Miks, kuidas see tuleb? Mis mõttes, mis mõttes ei paku, et kus?

Okei, see võib-olla tuli nüüd kuidagi, kuidagi nagu karmilt veel, ütleme niimoodi organisatsioonidele, kelle vabatahtlike keskmine vanus on viiskümmend pluss. Millest see tingitud on?

Ei,

mitte ainult seda, ma siin on selline gene, mida mina näen, on väga selline erinev suhtumine generatsioonidele, kui meil on sellised ajaloolisemad organisatsioonid, igasugused heategevuslikud liikumised, mis on olnud juba noh, sadu aastat, ma räägin juba noh, maailma kontekstis, mitte võib-olla häid, häid näiteid on. On lihtsam leida, et kui meil ongi selline noh, punane rist, eks ole,

noh,

ammu juba toimunud, eks ole, ja, ja eks ole, et noh, et neil on need noh, need kauplused, heategevuslikud korjandused, kõik asjad, need on nagu pikalt-pikalt olnud ja see vabatahtlike süsteem on väga nagu juurdunud ja seal on mingisugused viisid, kuidas asju tehakse ja see on hästi selline stoiline, stabiilne. Ja see on. Noh, tihtipeale seal on see vabatahtlikke keskivanus on viiskümmend pluss, sest et pärast tööturult väljumist noh, meil Lääne ühiskonnas pensionärid on veel väga vitatud, nad tahavad väga panustada, siis see on see koht, kus nad leiavad sellist ühiskonnale kasulikku väljundit ja nad aitavad, nad, nad panustavad ja ka annetavad, et seal on nii rahaline kui ka ajaline panus. Sellistele organisatsioonidele meil kindlasti on raske pakkuda seda asja. See on see, mis ma tahtsin sellega alguses öelda, nii. Võtame siin nüüd veel noh, paar generatsiooni tänapäeva, kui me vaatame siin täitsa seda uut peale tulevat, eks ole, generatsiooni, kes meil on. Tiktoki generatsioon, kliimastreigid, eks ole, et noored inimesed, kellel on väga sellised moraalsed väärtused, kes on, eks ole, et on looduskaitse, me oleme veganid, me ühesõnaga pakendiringlus, kõik need asjad, mille eest noored väga-väga aktiivselt võitlevad, usuvad sellesse niimoodi. Selles valdkonnas vabatahtlikkus ei tööta nii samuti kui nendes vanades ja vanades organisatsioonides. Noored inimesed tahavad kiiresti reageerida asjadele, nad tahavad kohe näha tulemusi.

Kohe midagi ära teha. Kohe

midagi ära teha, nad tahavad näha, et nende tegevustel on, on otsene mõju ja nad tahavad sellest ka kohe selle nagu kiituse vastu saada, et noh, panen prügi õigesse prügikasti. Ja siis noh, see Pavlovi kell lööb mulle õrne soovi, et väga tubli oled, läks õigesti, eks ole. Ja mul on kohe hea tunne, et ma olen midagi hästi teinud. Et selle sellisele põlvkonnale selline mikro tööampsude kontseptsioon on palju lihtsam ja palju nagu orgaanilisem kui näiteks noh, ühesõnaga meil on siin kaks erinevat generatsiooni. Ja see, kus noh, valdkond, kus kohas noored liiguvad ja noored töötavad, eks ole, see on noh, see ei ole ainult festivalid. See ei ole noh, ainult, eks ole, me ei saa rääkida siin noh, mingi ainult mingisugune looduskaitse või siis ainult ma ei tea, loomade heaolu, need valdkonnad on igal pool, kus noored usuvad, panustavad ja tahavad panustada ja kõik need organisatsioonid, kas siis heategevuslikud, kas nad on sihtasutused, isegi noh, meil on festivalid, on ju ka. Noh, for profit, eks ole, et noh, et ongi osaühingud, kõik, kes neid noori tahavad kaasata, neil on vaja tööriista, kuidas need tööd teha vastuvõetavaks nagu üleskorjatavaks sellele noorele generatsioonile.

Ja see on siis Zelos?

Ja see on Zelos.

Kus te mõne aasta pärast plaanite olla?

Mõne aasta pärast me kindlasti tahame olla, olla just, just siin, kus. Mitte

Eesti-keskne, ma kujutan ette, te olete juba praegu.

Meil on, ma ütleksin, meil on välismaal on rohkem kliente kui meil on Eestis. Ma arvan, et. No kui mitu aastat meil selleks läheb, et olla just sellise nagu tööampsumehhanismi äpp vabatahtlike valdkonnas, ma arvan, et see on hästi konkreetne asi, mis olla. Ja see ei ole kindlasti kuidagi abstraktne eesmärk, et kui sul on vabatahtlikud, kes oskavad tööd võtta vastu ampsudena ja sul on soov ja vajadus seda neile niimoodi jagada, siis see on selos.

Kas see network'i efekt tekib ka seal, et kui sul lõpuks on, ütleme, seda tüüpi inimesed, kes tahavad vabatahtlikku tööd teha, et sul on nagu turuplats mõnes mõttes, tekib oma äppi või seda, sellele te ei ole mõelnud?

See kindlasti on, sellele me hetkel, hetkel selles mõttes ei keskendu, sest et nagu ma ütlesin, organisatsioonid, kellele tuleb suur hulk vabatahtlike ukse taha, noh, värbamine ei ole nende esimene valu. Vabatahtlike portaale, kust leida vabatahtlike. Need on lokaalsed tihtipeale ja neid on palju. Me nendega hetkel ei tahaks konkureerida, sest et see kohalik infrastruktuur on. Noh, ühesõnaga need kogukonnad on tegelikult on väga armsad ja, ja tugevad, et vabatahtlikud oma need organisatsioonid leiavad kergesti üles. Probleem on pärast, probleem on see, mida neid ka teha. Selles mõttes meil kindlasti kiirelt tekib kogukond või noh, selles niisugune nagu turunduslik boonus, et on inimesi, kes tegelevad asjadega, on inimesi, kes korraldavad asju ja siis on inimesed, kes noh, väga mitte. Inimene, kes käib vabatahtlikuks väga suure tõenäosusega, korraldab ise ka midagi. Iga vabatahtlike koordinaator on alustanud noh, vabatahtlikuna.

Juhiomadused ka juba olemas nagu näha, et. Tal on omadused, tal

on huvi, tal on noh, mingisugune seos selle valdkonnaga, et need inimesed, kes siis noh, näiteks vabatahtlikuna satuvad mingisuguse projekti. Kui neile vabatahtlikuna seal osalemine meeldib, siis see tõenäosus, et noh, sind kutsutakse mingit uut projekti juhtima, mille sa võtad, võtad Zelosel.

Just, et kliendid kasvavad aja jooksul ise peale. Selge, aga meie kolmveerand tunnikest on nüüd läbi. Aitäh, Johanna, sulle. Soovime Zelosele palju edu. Aitäh. Loodame, et on põhjust aasta või kahe või isegi kolme pärast ka uuesti rääkida ja olete vallutanud maailma.

Nii saab olema.

Tore ja kuulajatega loomulikult kohtume juba nädala aja pärast, aitäh teile, et olite meiega ja kuulmiseni.