Miks on Eestil maailmas IT-riigi maine?

Oli ülivähe, kriitika oli ainult siis, kui see asi oli lõpuks käima pandud, inimesed avastasid, et see on üldse käima pandud. Ja näiteks digiretseptiga oli võib-olla paar kuud oli nagu totaalset nagu segadust, aga kui ta siis tööle hakkas, siis ma arvan, digiretsept tänaseks inimestele pigem kinnitab seda, et e-lahendused vist on head. Aga minule hakkas tollel hetkel, noh, mul on selline nagu sotsiaalteaduslik taust, kus sa ikka proovid alati kõhelda nagu asjades. Et, et siis ma hakkasin kohe mõtlema, et väga suur oht on selles, et kui me selle nüüd, et meil on nii lihtne müüa oma inimestele seda IT-d ja kui me selle nagu üle mütologiseerime, teeme sellest mingi muinasjutu. Et, et siis me läheme võib-olla ka valesse suunda ja sealt tekkis. E-narn ja, et ma mõtlesin, et Eesti peaks olema selline riik, kes suudab üle olla ka sellest, kui tema IT läheb tegelikult katki. paar

saad lavale tagasi, kui sa ajad seda juttu ja kui sa pead metsast ja alupest rääkimise lavale ei saa, on ju. Aga, aga siin Selles retoorikas, kes kaastavad nagu Eesti elu kordagi jäämata välismaale, on ju, et et räägitakse, et me ei ole midagi leiutanud enam, on ju, et kõik, mis on, on tehtud üheksakümnendatel või kahe tuhandetel, on ju, ja põhimõtteliselt tiiger on surnud, magab ja nii edasi, on ju. Et ma tahaks ühte asja toonitada. ID-kaart oli tehtud soomlastele enne meid. Nad ei saanud seda tööle. Palju on näiteid, kus noh, ma ei tea, täna näiteks Dubail on olemas ka digiidentiteedi lahendus on ju, kaks tuhat kasutajat. Ehk siis see, mida need välismaalased siin imetamas käivad või seda, mis on see Eesti tegelik e-lugu, ei ole mitte see tehnoloogia, et noh, et ma lugesin siin viimati riigikontrolli raportit ka, seal ka ei ole aru saadud, et, et see ei ole see tehnoloogia, mida käitakse nagu, nagu nii-öelda imetlemas või õppimas või mille peal tehakse vau. Ehk siis noh, e-valimised, küsimus ei ole tehnoloogias, küsimus on see, et päriselt inimesed valivad ka, usaldavad ka. Digiallkiri, päriselt teil töötab ka või? Et me oleme kõik katsetav, meil on tehnoloogiad olemas, kõigil on tehnoloogiad olemas. Ehk siis see tegelikult see Eesti maine ongi mitte see e-lahendus, vaid see, mismoodi ühiskond on seda tarbima hakanud. Ja seal ei ole nagu sõna otseses mõttes IT-ga väga mingit pistmist, seal on küsimus just sellega noh, mida, mida peaksid sotsiaalteadlased kirjeldama, on ju, et, et mis noh, on see massipsühhoos või on see, mis iganes on, on ju, aga, aga, aga see on see ime, mida tegelikult imetletakse.

Ma kasutan siin ühte sotsiaalteadlaste väljendi, milleks minu teada vist on elavik. Ja see on väga naljakas, aga, aga minule meeldib isegi see sõna. See on ikka see, mis su ümber on, see on nagu vist mingi võõrkeelse sõnaga on habitus või mingi selline asi. Et kui sa näiteks võtaksidki Eestist selle e-valimise, viiksid selle noh. Noh, Süüriasse näiteks, siis mitte keegi ei ole harjunud seal digiühiskonna tehnoloogiatega, niisugustega, nagu nad on Eestis. Ehk siis see oleks neile algusest peale väga võõras asi üleüldse ja teiseks, neil ei ole seda usku, et, et see asi toimiks õiglaselt. Ja ma arvan, et Eesti näidet ei tohiks ka võtta kuskile, isegi Ameerikasse ei tohiks võtta nende juppide kaupa üle, et võtsime nagu, oh, neil oli seal see asi, et teeme endale ka kohe sellise. Või siis need riigid, kes meile siis nagu justkui alt üles vaatavad nagu Gruusia või-või ma ei tea, Ukraina, nemad ei tohiks ka võtta niimoodi lihtsalt üle, et nad kopeerivad mingi koodijupi sinna ära. Et tegelikult nad peaksid aru saama, et meie nagu arenesime selles koos oma süsteemidega orgaaniliselt. Ja see on tegelikult ju ka näiteks sama viga, mida võib teha, mida võib-olla tehti Iraaki nii-öelda demokraatiat viies, et. Mõeldi, et viime neile lihtsalt mingisugused. Valimiskastid, et siis läheb kõik asi korda, aga nende puhul on kogu see elavik on nagu teistsugune. Ja sinna mingisugust teisest kohast toodud kasti ei ole mõtet niimoodi panna, et nad peavad leidma ise selle tee.