Miks on Eestil maailmas IT-riigi maine?

Me käitusime õigesti, et see oligi see, et me tunnistasime viga, esimene asi, väga paljud riigid maailmas ei teeks seda ja. Ma ise mäletan, et ma siis olin e-residentsuse tiimiga, tegin koostööd just nimelt selle turvariski nii-öelda kommunikeerimiseks e-residentidele. Ja me seal ka valisime selle loogika, et me ütleme kohe nullist, mis on toimunud, mida, kuidas see sind puudutab, mida nagu peaksid järgmisena tegema. Ja mida jälgima, et olla infoväljas ja see on väga klassikaline muidugi, selles ei olegi midagi väga nagu sihukest uut, aga on ka olemas riike, kes oleks sel puhul proovinud seda võimalikult kaua hoida nagu. Et äkki laheneb kuskil kulisside taga asi ära. Ja, ja ma mäletan, et selle e-residentide kogukonna reaktsioon sellele oli hästi positiivne, noh, ma muidugi kõiki ei tea, aga. jõudis minuni nagu selliseid kiitvaid, et vot niimoodi peabki suhtlema. Jaa, kui

No jaa, ma olen võib-olla ka selle mõju all, et ma olen tellinud kõik need uudiskirjad, mis, kus ajakirjanikud, ma ei tea, New York Timesist või Verge'ist või kuskil nagu Et kui ma näiteks võtan Facebooki, siis. See, et kui mingisugune teine firma oleks tavaline vanakoolifirma, oleks saavutanud selle, et meil on nagu sellised kahtlused, näiteks USA presidendi osas üleval. Siis need inimesed oleks ammu kuskil vangis. Või siis ma lugesin just, et kuidas mingisugune veebiteenus müüs oma noh, läheb inimeste terviseandmeid edasi. Ja, ja kogu see nagu debatt selle ümber on umbes selline, et noh, ega see nüüd kena ei olnud, samas jällegi, kui mingisugune haigla oleks seda teinud, siis see haigla oleks kinni pandud.

Aga samas, ma räägin ühe loo, üks teistmoodi metamorfoos, mis toimus Keskerakonna ja Jüri Ratasega. Et kui nad olid opositsioonis, siis nad olid väga nii-öelda e-vastu, nad olid ju e-valimiste vastu ja nii edasi, on ju, ja kui nad said valitsusse. Siis toimus nagu mingi niisugune nagu sada kaheksakümmend kraadi muutus, et noh, et mis nüüd siis nüüd, nüüd juhtus, on ju, et et kogu aeg olete vastu, nüüd on ise konverentsil kõige kõvema häälega, räägib e-Eestist, on ju, et ja selle põhjus on väga lihtne, ehk siis, mille ütles väga teravalt Kersti Kaiul, et president välja ja. Ma ütlen rahandusministeeriumile lausega, et teate, me laulupidu ja metsad on toredad, on ju, aga välismaal mitte kedagi ei huvita see. Küll aga küsitakse ja päritakse selle nende eelahanduste ja ostu, ehk siis see väline surve tegelikult tingib selle, et sa muutud selleks nii-öelda kõnelejaks, sest sa isegi ei taha võib-olla olla see.

Aga me peame siia tegema pausi ja siis jätkame. Jätkame Restarti saadet ja jõudsime otsapidi e-residentsuse juurde, nagu ikka sellistel puhkudel võib minna.

Võiks panema neid kuskile maaujulate juurde, siis samamoodi nagu Euroopa Liidu lippe pannakse, et siis pannakse, et see ujula ehitati e-residentsuse

Minu, minu arust mõtleme siinkohal sellist asja, et riik tegi mingi äriinitsiatiivi. Noh, investeeris oma nii-öelda ametnike aega seadusloomet, lõi mingi keskkonna, mis tõi mingi tulu. Ja ärme üldse noh, arvuta Taala, et mis on selle ettevõtete seotud siin palgatud, mis iganes, reaalne maksuraha, mida see programm on toonud, seda mõõdetakse selle pealt, et ettevõte, mis on loodud e-residendi poolt. Kus ta ise on nii-öelda omanik ja juht, on ju, ja see maksuraha, mis siis see ettevõte maksab nagu Eestisse, on ju, see jõuab nüüd viieteist miljonini. Kui ma võtan seda kui riiklikku äriprojekti, kui ma küsin su käest, et mis on suuremad Eesti riigiettevõtted ja kui palju nad toovad nii-öelda joone alla, ehk siis nii-öelda dividenditulu või, või nii-öelda riigikassasse raa, eraselt raha, siis number üks on meil Eesti Energia.

et noh, et sina, Taaniel, oled vaadanud seda just nagu selles mõttes noh, kui kokkuvõttes see ju toode ei olegi mõeldud eestlasele, on ju, meie meie residentsusest on ju, et, et mida ta siis meie mainu juurde andnud on? No.

Mina, no ma esiteks arvan, et nüüd e-residentsus on jälle üks selline asi, mida kellelgi teisel ei ole. Ja seetõttu ta tõesti on andnud Eestile mingisuguse platvormi nagu rääkida, absoluutselt sellistes kohtades endast, kus nagu varem ei olnud nagu lihtne. Või kus see nagu rääkimine hakkas nagu ära kaduma. Aga minu enda nagu usk, kui ma nüüd räägin nagu rohkem, nagu vähem sellest mainest, vaid e-residentsusest endast, et minu usk on see, et ta on nagu isetäituv ootus. Et mida rohkem eestlased näevad, et see võiks olla kasulik, seda kasulikum ta ka on. Et noh, ma toon näite selles mõttes ettevõtlusest, et kui e-residentsus oleks nagu see, ma ei tea, App Store iPhone'is. Et siis seal praegu on mingisugune kolm äppi, mida sa nagu, või kaks või mida inimesed nagu pidevalt kasutavad. Kui seal oleks näiteks viisteist tükki, siis võidaksid nii e-residentsuse kogukond, aga võidaksid võib-olla ka need ettevõtjad, kes seal teevad. Neid äppe, mõtlevad välja uusi teenuseid, et kui see usaldus oleks piisavalt suur, et, et see ongi see asi, kus me kõik võiksime pingutada, siis see kohe läheks nagu paremaks. Ja see tajutavamaks nagu igasugustes Eesti, Eesti peredes, ütleme nii.

Just, nii et selles mõttes see on muidugi tõsi, mis me siin enne rääkisime, et vahepeal tuleb ikkagi hoida ja pingutada, isegi kui kohe need tulemused ei ole mingisugused kümnekordsed, kõigile näha. Teisest küljest, ma arvan, et me näeme liiga vähe sellest, mis tegelikult toimub. Et ma tean, et on ikkagi Eestimaa piirkondades ja väikelinnades on juba inimesi, kes tänu e-residentsusele saavad tööd. Ja huvitavat tööd, näiteks raamatupidajad, kes aitavad teha e-residentide ettevõtetele nagu noh, raamatupidamist. Nii et neid asju võiks olla rohkem. Või veel üks asi, mida ma nüüd järjest rohkem näen e-residentsusega kokku puutudes ja koos töötades. Et, et kui meil enne ei olnud nagu piisavalt palju näiteid nendest e-residentidest, kes on hästi aktiivsed ja tegelikult siis ka Eesti nii-öelda toetajad oma kogukondades. Siis neid, neid näiteid on mega palju, neist on ka Eesti meedias järjest rohkem juttu, et nüüd on nagu mingis kudumisajakirjas on juttu mingit inimest, kes teeb mütse kuskil Inglismaal, aga ta on ka ühtlasi Eesti fänn. Või siis on mingisuguse vaimse tervise mingisugune konsultant kuskil, kes ütleb, ta on ka Eesti fänn ja siis sa näed neid, tuleb ja tuleb ja tuleb ja siis sa mõtled, et need on ju meie toetajad üle maailma.

Aga miks teine, et iga, iga aasta, kui sa tuludeklaratsiooni teed, siis sa näed seal nii-öelda mahaarvamist või, või et sulle pannakse see e-residentide tulu, lihtsalt jagatakse neile, sa näed seal, sul on rida, et kui sa otsid viisteist miljonit, meil on a la miljon inimest, on ju, viisteist eurot, palun. See

Aga enne, kui me selle juurde jõuame, et me oleme tegelikult proovinud analüüsida, et see kahe miljardi jutt, et keegi ei usu seda ja ma ise ka ei ole ka kindel, et seda peaks nagu uskuma. Aga siis me oleme võtnud lihtsalt kõik e-residentsuse kajastused ja mõelnud, see on tohutu hulk noh, ülemaailmana, Vietnamist, ma ei tea, Brasiiliani. Ja me oleme mõelnud, et kui sedasama asja oleks pidanud tegema mõnele muule teemale, noh, a la sellele, et meil on lahemets või a la sellele, et meil on nagu siin mõnus põhjamaariik või. Et siis me oleks pidanud neid võib-olla ostma ja see ei ole kõige noh. Ka PR-is öeldakse, et selline alternatiivkulu meetod, et see on üsna vana kool ja see on väga spekulatiivne, aga meil ei ole väga palju paremat. Ja, ja siis me lihtsalt panime kokku, et kui me oleks pidanud seda ostma ja panime sinna kõigi skeptikute jaoks ka sellise tärni, et me ise ka ütleme, et see on spekulatiivne, aga need. Tingimused, mille pealt me arvutasime, on sellised, et siis me saime kakskümmend miljonit mainetulu, näiteks. Et see loomulikult on selline pool laest võetud arv, aga ta lihtsalt illustreerib. Et nendel asjadel kindlasti on mingi hind ja see jõuab lõpuks noh, kindlasti ta jõuab kuidagi majanduskasvuni ja kindlasti see jõuab kuidagi. Ma

aeg. Kusjuures, kui vaadata sellist kontseptsit nagu Norden, siis see pärineb vist üheksateistkümnendast sajandist ja mitte viimastest dekaadidest või kuskilt sealt keskpaigast. Kus inimesed hakkasid Põhjamaades nii-öelda süsteemselt mõtlema, mis on see Põhjamaade väärtused ja, ja mis on see nagu suur lugu. Et me räägime siin ikkagi pikemast ajast kui mingisugune sada aastat. Ja selle mõte ei ole see, et me tuleme iga aasta mingisuguse uue asjaga välja või iga nelja aasta tagant, vaid see on usk, et kui on mingisugune. Selline väärtuste süsteem on paigas. Et inimesed pingutavadki nagu selliste asjade nimel, nagu me oleme enam-vähem kokku leppinud, et siis need hakkavad juhtuma lihtsalt. Sest see tõmbab, kui sa teed mingisuguse asja näiteks selles tehnoloogias, me teeme mingi e-residentsuse nagu. Meil on siin, sünnib võib-olla, sündis Skype ja nii edasi, see tõmbab järgmised inimesed nagu siia ja tekib nagu selline olukord, kus. Sellesama nagu mõttemaailma tõttu on meil siin rohkem talente, kes hakkavad leiutama võib-olla mingeid uusi asju. Ja see on see loogika, kuidas see võiks olla ja ma, ma ise nagu usun seda, et, et siin on ilmselt inimesi, kes vaidleks vastu, ütleks, et. Et, et see on nagu kõik võib-olla vähem väärtuslik kui mingisugune, ma ei tea, päris selline vana koolitööstus, aga mina usun sellesse.