Miks on Eestil maailmas IT-riigi maine?

Kuusteist november on käes, Restarti saade alustab, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on stuudios ja meil külast Daniel Vaarik, kes on siin käinud, aga pole ammu käinud, nii et selline saade on täna tulemas, kus me räägime mainest ja sellest, kuidas keegi paistab kellegi jaoks, kuskil ja kuidas, kuidas see kõik toimib.

Ümberringi on jah, palju sellist kära olnud, et, et kas Eestil on maine ja kas see maine üldse on tähtis ja nii edasi ja ja mõtlesime, et kutsume eksperdistuudiosse ja, ja küsime siis nii-öelda noh, ikka rohkem niisugune teaduslikku vaadet. Või süsteemsemat vaadet. Et Daniel, sina tegid kaks tuhat kümme aastal ühe uuringu, sa sõitsid mööda maailma ringi ja küsisid erinevate väga mõjukate inimeste käest, mismoodi nemad Eestit näevad ja mis on Eesti maine üldse. No sa tegid selle üldse mingi kokkuvõtte. Eks ma mäletan õigesti, teater, NO-s oli meil, oli.

See Artise kinos.

Artise kinos oli, oli.

See oli kaks tuhat neliteist.

Juba või? See

esitlus? Esitlus oli kaks tuhat viisteist, aga ma mäletan, et kaks tuhat neliteist teises pooles ma tegin neid sõite.

Aa, okei, ei olnudki nii väga. Aga sellest ma tahan ikkagi, sellest on nagu kõvasti aega mööda läinud. Et kui sa mõtled nüüd selle aja peale. Mis siis need inimesed rääkisid ja see vahepealne hüpe, mis on toimunud noh, täna Eesti start-upidel ja nii edasi, on ju, et, et kas sina ka nagu nii-öelda selle valdkonna inimesena näed mingit, mingit arengut, mingit, mingit, mingit tohutut kasvu, muutust või on see ikkagi kõik seesama, mis, mis oli aastal kaks tuhat neliteist?

Kaks tuhat neliteist oli see, kogu see uurimistöö oli minu enda jaoks ka väga oluline, et. Minu jaoks oli see nagu selline küllaltki skeptiline aeg, kus ma nagu mõtlesin selle peale, et võib-olla ongi nii, et see Eesti e-riik, et noh, see on nagu selline. Mõned aastad on olnud nagu sellist tähelepanu ja huvi selle vastu, aga noh, need lahendused, need ju ei jää kõik uueks, et ülejäänud maailm tuleb järele. Ja teine minu skepsise allikas oli see, et ma mõtlesin, et, et see kõik on siiski nagu maailma mastaabis nagu tähtsusetu. Ja siis ma sõitsin Californiasse, ma ei tea, Menlo Park või ma ei tea, kus on selle Andresen Horovitsi peakontor. Ja istusin siis Ben Horovitsi vastas, siis tegin intervjuusid. Ma ei tea, ulmekirjanikuga Venemaalt, think tanki juhiga Soomest. Ma ei tea, Goethe instituudi direktoriga Saksamaalt, nagu väga erinevate inimestega. Proovisin vaadata, et nad ei oleks nagu liiga asjas sees, aga ka mitte liiga kaugel. Ja see nagu, mida ma nende peal kogu aeg testisin, oli see, et kas see on üldse usutav, et mingi selline väike riik nagu Eesti, et kas see riik võiks olla kuidagi. Maailma tähelepanu keskmes mingisuguste asjadega ja minu jaoks oli see väga tähtis, et ma tulin nendelt intervjuudelt ära ja ma sain aru, et tegelikult see on usutav. Et see on võimalik, see oli hästi tähtis minu jaoks. Nii et ma tollel hetkel ei osanud ise üldse öelda, et, et kas see maine, mis me sinna endale korrutame, et kas see on kuidagi tähtis. Aga kui nüüd sinu küsimuse juurde tulla, et kas on midagi muutunud, siis noh, pärast seda. Noh, ma arvan katkematult on kogu aeg olnud ka mingeid projekte, kus ma ise sees olen olnud, nii et siin on see oht, et ma ise olen selles samas nagu silos jälle. Aga kui vaadata nagu sellist väga korralikke meediamonitooringu, näiteks tööriistadega ülemaailmset Eesti kajastust. Siis me saame ikka nii, nii, nii paljudes kohtades kogu aeg ära mainitud sellega, et meil on ikkagi eesrindlikud lahendused, väike riik, aga mõtleb targalt. Et siin on ettevõtlikud inimesed, siia tasub võib-olla vaadata, kui te arendate mingisuguseid tehnoloogiaid, nii et mingis mõttes me oleme nagu. Kui kunagi räägiti, et Eestil oli tohutuks eeskujuks, ma ei tea, Singapur või-või, ma ei tea, Iirimaa või-või mis iganes, et siis ma arvan, et me oleme mõnedele täna ise. Võib-olla mitte nii suures mõttes, kui need riigid olid kunagi meile. Aga, või maailmale, et me oleme ikkagi neile mõnedele riikidele täna eeskujuks, isegi olles elanud Leedus, ma tean, et näiteks Leedule me oleme kogu aeg eeskujuks, aga noh.

Me oleme mingile sellele endisele. Ja võib-olla sealt isegi kaugemale, mingitele Kesk-Aasia riikidele või, või mingitele riikidele kindlasti eeskujuks.

Aga, ma arvan, et neid näiteid, kuidas meid tuuakse eeskujuks, leiab ka nagu, ma ei tea, Suurbritanniast või seda. Aga noh, see kõik on noh, ma tahaks selle juurde kohe öelda, et ega me mõnes mõttes oleme ka müüt nende inimeste jaoks, ega nad lõpuni ju ei tea, mis meil päriselt on. Et see, kuidas see maine töötab, on see, et see nagu lõpuks, läbi lõputute korduste, läbi aastate, sul tekib mingisugune nagu selline tunne. Nagu tuttava inimesega, et sa ei pea enam üle kontrollima minema, et kas, ma ei tea, Henrikul on kõik hästi. Või et kas Henrik on nagu selline sõbralik tüüp, sa, sa juba näed sind kuskil tänavale, see tuleb seesama tunne, et jah, seesama sõbralik Henrik juba tuleb. Aga

see müüt käib sinuga kaasas, et sa oled sõbralik, isegi kui see enam ei ole.

Ma kuigi, ma olen täiesti kindel, et sa oled ja Eestiga on sama asi, et noh, tuleb kuskil vastu see Eesti kajastus ja inimestel, kes on nüüd nagu olnud selle, selle müüdiga kuidagi kokku puutunud korduvalt, neil tekib seesama tunne. Kuigi ka see siis võib-olla mitu aastat enam ei pruugigi nii olla, nii et see on alati selline. Sa ei

saa nagu seda müüti alguses väga kiiresti lendu, aga kui ta lennus on, siis noh, läheb tükk aega, enne kui ta jälle maha kukkuda.

Kusjuures põhilugu siin on see, et see müüt nagu täielikult lendu saada, seal läheb mitukümmend aastat.

Aga lähmegi siis korras tagasi, et sina oled olnud ju ikkagi selle valdkonnaga seotud noh, nagu kõvasti rohkem kui nüüd siin mingi viis või kümme aastat, on ju, et ja olen olnud ka päris Toompeal möllanud, näinud seda maailma nagu lähemalt, on ju, et kui sa mõtled nüüd tagasi, lähme korraks päris algusesse. Kas riigil peab üldse olema maine? Anna, mida see annab üldse?

Ei, aga see on ju paratamatu, et sul on maine, et kui sa oled olemas ja sul on kokkupuude nii-öelda rahvusvaheliselt ükskõik. Isegi kui, kui sul ei ole kokkupuudet, nagu Mongoolial ei ole minuga nagu üldse kokkupuudet, aga Mongoolial on ka minu jaoks maine. Võib-olla, ma ei tea, Futuna Aniva saarel otseselt ei ole, aga juba ma kuulen seda, ma mõtlen, et ikka oleks põnev sinna minna, sest tundub väga eraldatud koht. Nii, et mainest ei pääse.

Tahtmata küll liiga teha sellele riigile, aga et noh, näiteks Sloveenial minu jaoks erilist mainet nagu ei ole.

See ongi tebamaine sinu jaoks. Ta on nagu mitte midagi ütlev sinu jaoks, järelikult sul ei teki nagu tugevaid reaktsioone, aga see tähendab ka seda, et ta ei ole sinu jaoks palju väärt. Tal on pigem nagu mitte otseselt negatiivne, aga noh, tal on nagu mingisugune neutraalne maine nagu.

Ühesõnaga, kui sa nagu mõtled seda näiteks kaubanduse vaatenurgast, kus sul on kaks toodet laua peal jälle, on ju. Kas sa ostad Saksamaalt või ostad kohast, mille pole üldse mingit mainet, on ju. Siis, ja hind on sama. Siis selge on see, et üheksakümmend protsenti nendest inimestest valib Saksamaa toote sellepärast, et tal on mingi, mingi legend seal taga.

Jah, aga me võime ka nii vaadata, et see, kelle, nagu ütleme, et tal pole üldse mingit mainet, et tal on nagu selline. Keskpärane maine ja ta läheb meil tõenäoliselt peas mingisuguse veel hulga riikidega kokku, kes on noh, tunduvad sellist nagu mõttetumad minu jaoks, mind ei huvita. Aga ka see on mõnes mõttes nagu maine, et noh, ta ikkagi omab. Kui juba teada midagi sellest riigist, siis ta hakkab vaikselt seda müüti nagu kerima sinna, et mis. Missuguseid mõtteid ja seoseid, see sõna, selle riigi nimi või selle, ma ei tea, mis iganes. Sümbolite nägemine sinus tekitab.

Kas üheksakümnendatel, kui nii-öelda, nii-öelda riigi ülesehitamine uuesti lahti läks, et kas selle peale üldse keegi mõtles?

Mina arvan, et Eesti ongi kogu aeg väga palju oma maine peale mõelnud. Ja seda on isegi ette heidetud valitsusele, öeldes, et noh, teete siin välismaale asju, aga näiteks maapiirkondades külad jooksevad üheks. Ja ma arvan, et mõlemad otsad on jumala olulised nagu otsad selles vaidluses. Aga Eesti jaoks, kuna ma ise olin üheksakümne viiendast aastast kahe tuhande kolmanda aastane riigiametnik ja sellesse aega jäi see, kui me tahtsime saada Euroopa Liitu, mis tundus võimatu, alguses. Ka üheksakümmend viis, see tundus nagu niivõrd kauge eesmärk. Ja veel võimatum tundus nagu NATO-sse saamine, siis ma arvan, et Eesti nägi hästi palju vaeva, et selles rahvusvahelises kogukonnas nagu hea silma paista. Ja seda tehti, ma arvan, hästi koordineeritult, et. Ma arvan, et ükskõik milline valitsus meil oli, kas see oli Koonderakonna valitsus või see oli mingisugune muu valitsus, et nad kõik lõpuks tegid üsna sarnast asja, neil olid ühesugused, ühesugused sõnumid. Seesama, et me soovime sinna saada Euroopale, meil on läbipaistev riik siin tekkimas ja siis ühel hetkel tekkis IT asi, see hakkas tekkima minu meelest hästi teadlikult siis, kui. Newsweek näiteks kirjutas, et Eestil on esimene, maailma esimene paberivaba valitsus ja, ja siis. Kuskilt seal.

No see

oli nagu selles mõttes jällegi, ta oli nagu pool tõde jah, et tõsi oli see, et paberivabad olid istungid. Ja see oli võib-olla mingi kaks tuhat või ma ei mäleta, millal see oli. Aga loomulikult paberit oli nagu palju. Aga siis kuskil mingil hetkel tundus, et jah, et see nagu töötab Eesti jaoks nii hea nagu argumendina, et siis lisandus see IT nagu asi nagu üha teadlikumalt kuni lõpuks, ma arvan, et me oleme nagu. Selle IT-pööranud oma mingiks number üks või kaks teemaks.

Sa, mul tuli meelde minu vigadist saate alguses, et seda nii-öelda tuntud inimeste, ma käest küsimise, et sa küsisid kaks tuhat neliteist, aga kaks tuhat kümme sa tegelikult tegid ühe uuringu. Ja sa uurisid seda, et miks, miks on üldse maini, ühesõnaga, miks eestlased vihkavad oma e-riiki? Miks nad räägivad sellest, et ta on katki kogu aeg, on ju, ja sa leidsid seose või vähemalt hüpotees oli, et. Et kuna meie maine on seotud teie riigiga, siis kui sellega halvasti läheb, siis tekib inimestel tunne, et see vähene on ka kaduma, nagu kaduma, on ju.

Ma, seal oli mitu järeldust, et midagi sellist oli seal ka, aga üks asi, mis ma tegelikult enda jaoks järeldasin, siis kaks tuhat kümme, ma olen kogu aeg ise proovinud enda jaoks aru saada, mis selle IT-ga siis on, on ju. Seal ma järeldasin seda, et IT on eestlase jaoks püha. Ja see on täiesti ootamatu järeldus, ma olin niimoodi, et ma mõtlesin, et miski muu ei seleta seda, kui kriitikavabad me oleme tegelikult ja sealt hakkasid tulema ka need ohustsenaariumid, et. Me võtame kõike nagu, mis oli tol hetkel nullindatel nii-öelda oluline, oli see, et noh, me võtame siin mingisuguseid IT-asju vastu ja nii edasi. Teeme uusi lahendusi hästi-hästi laia kaarega.

E-valimis.

Oli ülivähe, kriitika oli ainult siis, kui see asi oli lõpuks käima pandud, inimesed avastasid, et see on üldse käima pandud. Ja näiteks digiretseptiga oli võib-olla paar kuud oli nagu totaalset nagu segadust, aga kui ta siis tööle hakkas, siis ma arvan, digiretsept tänaseks inimestele pigem kinnitab seda, et e-lahendused vist on head. Aga minule hakkas tollel hetkel, noh, mul on selline nagu sotsiaalteaduslik taust, kus sa ikka proovid alati kõhelda nagu asjades. Et, et siis ma hakkasin kohe mõtlema, et väga suur oht on selles, et kui me selle nüüd, et meil on nii lihtne müüa oma inimestele seda IT-d ja kui me selle nagu üle mütologiseerime, teeme sellest mingi muinasjutu. Et, et siis me läheme võib-olla ka valesse suunda ja sealt tekkis. E-narn ja, et ma mõtlesin, et Eesti peaks olema selline riik, kes suudab üle olla ka sellest, kui tema IT läheb tegelikult katki. paar

aastat tagasi oli meil ID-kaardi kriis ja minu arvates kokkuvõte tahanes päris hästi.

Me käitusime õigesti, et see oligi see, et me tunnistasime viga, esimene asi, väga paljud riigid maailmas ei teeks seda ja. Ma ise mäletan, et ma siis olin e-residentsuse tiimiga, tegin koostööd just nimelt selle turvariski nii-öelda kommunikeerimiseks e-residentidele. Ja me seal ka valisime selle loogika, et me ütleme kohe nullist, mis on toimunud, mida, kuidas see sind puudutab, mida nagu peaksid järgmisena tegema. Ja mida jälgima, et olla infoväljas ja see on väga klassikaline muidugi, selles ei olegi midagi väga nagu sihukest uut, aga on ka olemas riike, kes oleks sel puhul proovinud seda võimalikult kaua hoida nagu. Et äkki laheneb kuskil kulisside taga asi ära. Ja, ja ma mäletan, et selle e-residentide kogukonna reaktsioon sellele oli hästi positiivne, noh, ma muidugi kõiki ei tea, aga. jõudis minuni nagu selliseid kiitvaid, et vot niimoodi peabki suhtlema. Jaa, kui

me vaatame neid teisi suuri turvaintsidente, on ju, noh, maailmast üldse erafirmadega, et siis valdavalt ikkagi need, kes käituvad nii nagu mina praegu kirjeldasin, need lahenevadki ilusti. Ja need, kes peidavad ja, ja ma ei tea, aasta hiljem tuleb välja, et oi, et meil seitsesada miljonit kontot on osakule läinud ja üldse kõik oli halvasti. Et seda antakse palju vähem anda. Täpselt. Kui seda, et sul juhtub.

Praegu ma segan vahele, aga ütleme praegu hetkel tundub küll, et pigem on mingi niisugune muster levima hakanud, et et isegi kui sa tead, et sul on nagu pauk, noh, praegu on case, kas Google'il on kui palju terviseandmeid seotud isikuandmetega ja, ja nähtav, on ju. Et sa ise tead, et sul on nagu pomm ohus. Ja siis, kui see pomm plahvatab, siis sa oledki, et oih, vabandust. Jah, et noh, tegelikult nad on aasta otsa teadnud, et see on, on see pomm olemas, sama oli ju ka ID-kaardiga, et tegelikult oli see ju tootjal teada, see pauk, on ju. Ja selle asemel, et nagu noh, kohe käituda õigesti, nagu ta siin räägite, on ju. Hoiti ilusti nagu laua all, et noh, juhul kui välja tuleb, siis võtame avalikult, ütlema sorry, siis kõik teavad nii.

Siin ma tahaks seda öelda, et minu meelest on tegemist ka väga sageli nagu läbinisti nagu katkiste asjadega, minu jaoks on Google ja Facebook nagu läbinisti katki ja nad on nii katki, et, et seal lihtsalt ei ole enam midagi nagu teha. Et kas me teemegi maailma ümber selle katkise asja lihtsalt täiesti ümber? Et, et Facebooki puhul ka, et nende, nende nagu probleemid on nii suured ja neid on nii palju, et kui nad prooviksid neid kõiki läbipaistvalt kommunikeerida, siis lihtsalt nad tegeleksidki sellega iga päev, midagi peaaegu tegelevadki nüüd iga päev. Pausile.

Restart jätkub, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa räägivad Daniel Vaarikuga mainest ja, ja sellest, kas midagi on katki või, või mitte, sellega jätkame.

Stuudios tagasi sul jutt jäi just pooleli selle koha pealt, et Google ja Facebook on fundamentaalselt katki ja nad täna muuga ei tegelegi kui ainult omaenda maine nii-öelda parandamise ja selle nii-öelda vigade kommunikeerimisega. Et mis sa mõtled selle all?

No jaa, ma olen võib-olla ka selle mõju all, et ma olen tellinud kõik need uudiskirjad, mis, kus ajakirjanikud, ma ei tea, New York Timesist või Verge'ist või kuskil nagu Et kui ma näiteks võtan Facebooki, siis. See, et kui mingisugune teine firma oleks tavaline vanakoolifirma, oleks saavutanud selle, et meil on nagu sellised kahtlused, näiteks USA presidendi osas üleval. Siis need inimesed oleks ammu kuskil vangis. Või siis ma lugesin just, et kuidas mingisugune veebiteenus müüs oma noh, läheb inimeste terviseandmeid edasi. Ja, ja kogu see nagu debatt selle ümber on umbes selline, et noh, ega see nüüd kena ei olnud, samas jällegi, kui mingisugune haigla oleks seda teinud, siis see haigla oleks kinni pandud.

Aga miks Zuckerberg saab andeks? Liia suur.

Ta on väga suur ja see. Ma arvan, et see ei ole esimene kord, kui selline asi on juhtunud, et kahekümnenda sajandi alguses paljud meediamonopolid ja paljud nagu tööstushiiud. Ameerikas omasid ka nii suurt nagu võimu. Et nad ühel hetkel said ise aru, et nad peavad midagi ette võtma, muidu hakatakse neid nagu tükeldama ja mõnesid ka tükeldati. Et ma arvan, Facebook on nagu samas hetkes, et seesama mudel, mis neil praegu on, et nagu noh, seal lihtsalt mingisugused rahvagrupid kuskil on parajasti rünnaku all ja neid kutsutakse üles neid, ma ei tea, koonduslaagritesse panema või, või, või hävitama. Ja Facebook ei suuda seda kontrollida.

Siin on üks, üks nagu tahk veel, mille peale ma olen mõelnud, et, et ma ei tea. Tõenäoliselt inimesi on, eks ole, aga neid on ülivähe või sisuliselt mina ei tea ühtegi üksikisikut, kelle elu oleks erakordselt halva pöörde võtnud seetõttu, et Google teadis temast liiga palju, et keegi agregeeris tema kohta infot, ehk. See probleem ei, ei destilleeru üksikisiku tasandile peaaegu mitte kunagi. Ta on suur, ühiskondlik, eks ole, kuskil on mingi potentsiaalne, noh, selline võib juhtuda, on ju. Aga, aga üksikisik seda ei tunneta, minu elu ei ole mitte kuidagi halvemaks läinud sellest, et ma kasutan Gmaili ja Google'i fotot ja et ma kasutan Facebooki, on ju. Minu kui üksikisiku elu. Aga, aga samas, et meie kõigi elu, noh, me seisame ühiskondades huvitavate küsimuste ees, on ju, et kas ühiskonnad on pooleks ja. Ja noh, kes seda mõjutab ja, aga see ei paista välja sellisena, seda on jube raske selle, seda. Jah,

seal on, esiteks see toimub nagu sellise seina taga, kus iga päev võib seda nii-öelda algoritmiga ümber ehitada, siis täpselt ei näe, kuidas see töötab ja, ja mida ta täpselt teeb ja mis juhtus nagu sinust kolmanda inimesega kuskil ülejärgmises tänavas. Et tõepoolest, väga raske on seda nagu mõju kuskilt nagu näha ja sellepärast ta tõesti on hästi kaua aega võtnud. See on

nagu globaalne soojenemine, eks ole, et sa justkui saad aru, et on nagu probleem, aga et ta tegelikult siin praegu istudes. Sina noh, tegelikult ise ei tunneta mitte kuidagi oma, oma

peale,

sul on mingi suur probleem.

Google'i oma on ju ka Youtube, eks ju, ja siis, kui me vaatame Youtube'is, kui on noh, mingisugune. Noh, inimene, kes peab seal oma video mingisugust podcast'i või midagi ja, ja siis ta on lihtsalt nagu trolli rünnaku all ja ta lihtsalt on sunnitud selle kinni panema, sest mitte midagi ei ole teha. Et, et sellisel juhul see inimene kindlasti tunneb seda, aga enamus inimesi ei pea videopodkaste. Nad mõtlevad, et see on nagu tühi-tähi, et ta selle kinni pani, noh. Enamus

nendest, nendest, ka enamus nendest, kes teevad neid videoasju, ei ole trollirünnaku all.

Noh, neil on nagu jah, just nimelt, aga on nagu näiteid, kus. Natuke teistsugune arvamus või kui sa oled ise teistsugune, noh. Et sellest me võime ilmselt eraldi saate

täis. Tuleme tagasi riigi maine juurde. Et me saime aru, et kunagi olid meil selged eesmärgid, me tahtsime saada Euroopa Liitu NATO-sse, see vajas sellist paipoisi puhta näoga nagu olemist ja ütleme ausalt, kõik teame seda fakti, et et näiteks Euroopa Liitu võeti kõik Balti riigid sellepärast, et Eestile on võimalik enam ei öelda, et Läti ja Leedul tegelikult tingimused olid täitmata, aga kuna meid nähti kui tervikut ja Eestile ei saanud ei öelda, siis võeti Läti ja Leedu ka, eks. Et aga tuleme selle maine juurde, et et kui see maine on nüüd olemas, Et üldse nagu noh, vot ettevõtted ka ehitavad endale mingit brändi, mingit mainet, miks nad seda teevad, mis sellest kasu on? Mis see nagu annab? Ja see tundub niisugune triviaalne küsimus, on ju, aga kokkuvõttes on ta ikkagi nagu seal tagamine nii-öelda mingid suured vaalad, mingid, mingid, mingid noh, kas sa saad seda lahti seletada rohkem?

No kuidas mina proovin seda enda jaoks näha, on see, et, et sa ei saa alati kontrollida ja uurida nagu kõigi inimeste tausta. Ja siis maine on nagu sihukene lühike tee või, või selline lihtne viis ilma nagu väga palju vaeva nägemata. Leida endale kas hea sõber, äripartner või, või ma ei tea, elukaaslane. Ja sama on ka riikide puhul, et ikkagi, kui inimesel või riigil on mõnda aega olnud nagu ühte tüüpi maine, siis. Enam, väga paljud inimesed ei teegi nagu sellist eeltööd, et kuhu riiki ma nüüd näen, sõidan näiteks turismireisile, nad lähevad selle tunde järgi, mis nagu juba on üleval kuskil, teised ka ütlevad, et jaa, see oli väga hea kogemus. Et sa ei lähe ja hakka vaatama, mis see keskmine kliima, see temperatuur on, mõned teevad, aga suur hulk inimesi ei tee seda. Ja, ja siis ta on hästi suur abimees, noh, selline hea maine, tähendab minu, minu jaoks on maine on nii halb kui hea maine, eks ju. Et see hea maine on nagu selline viis kergema vaevaga saada endale need partnerid või külalised või, või. Kliendid. Kliendid.

Ühesõnaga, et kui sa mõtled Saksamaa, siis noh, kvaliteet, on ju. Jah, täpselt. Või Dubai, on ju, kuum ja väike, on ju. Jah. Ja saad veebruarikuus ja avastad, et aga sellega koos on ka külm ookeanituul, on ju. Ja kokkuvõttes rannas olla ei saa, on ju.

Ja, ma selle Eesti maine puhul, ma olen ka mõelnud, et kas see on nagu mingis mõttes noh, selline juhus, et, et Eestil selline tehnoloogia maine on või kas, kas me saame öelda, et see on valitsuse süsteemse töö teene või kust see tuleb?

Mina oman ka sellele mingisugust oma arvamust, see ei pruugi üldse olla lõpuni tõsi, aga ma olen selle enda jaoks jälle kuidagi niimoodi nagu loogilisse ahelasse pannud. Et. Kui üheksakümnendatel olid Eesti, paljud esimesed riigijuhid olid tegelikult selle nagu e-mainega nagu üsna noh, noh, neile meeldis see. Mart Laar, Lennart Meri. Seesama vana näide, kus Lennart Meri kantselei pidi olema üleval pool ööd selleks, et tema sellesse vanasse Nokia telefonis programmeerida Eesti hümnihelin. Ja mida ta siis konverentsil lasi uhkelt nagu taskus heliseda nagu, et, et ta, ta võttis ka samamoodi neid asju vastu ja siis Toomas Hendrik Ilves, kellel oli ka täpselt samamoodi. Siis ühel hetkel suursaadikuna, hiljem ka välisministril, oli seesama nagu kalduvus nagu noh, hinnata nagu IT, infotehnoloogiat. Et ma arvan, et kui kuskil on juhid nii ühel meelel, siis see kindlasti aitab kaasa. Teiseks, ma arvan, et küllap meil oli seda vanast ajast ka seda nagu programmeerijate nii-öelda klassi siin Eestis, et kui meil seda ei oleks olnud, ei oleks ka midagi olnud.

Aga samas, ma räägin ühe loo, üks teistmoodi metamorfoos, mis toimus Keskerakonna ja Jüri Ratasega. Et kui nad olid opositsioonis, siis nad olid väga nii-öelda e-vastu, nad olid ju e-valimiste vastu ja nii edasi, on ju, ja kui nad said valitsusse. Siis toimus nagu mingi niisugune nagu sada kaheksakümmend kraadi muutus, et noh, et mis nüüd siis nüüd, nüüd juhtus, on ju, et et kogu aeg olete vastu, nüüd on ise konverentsil kõige kõvema häälega, räägib e-Eestist, on ju, et ja selle põhjus on väga lihtne, ehk siis, mille ütles väga teravalt Kersti Kaiul, et president välja ja. Ma ütlen rahandusministeeriumile lausega, et teate, me laulupidu ja metsad on toredad, on ju, aga välismaal mitte kedagi ei huvita see. Küll aga küsitakse ja päritakse selle nende eelahanduste ja ostu, ehk siis see väline surve tegelikult tingib selle, et sa muutud selleks nii-öelda kõnelejaks, sest sa isegi ei taha võib-olla olla see.

Seda ma tahtsingi ka enam-vähem sama mõtteni jõuda, ma olen väga nõus sellega, et kuskil ka jälle üheksakümnendatel Eesti internetistumine toimus siis mingi juba üheksakümmend neli, viis miljon need tiigrihüpped ja kõik need asjad olid ja kus juba internet hakkas olema raamatukogudes kättesaadav, ma olin mõne aastaga siin eksida, aga noh. See ei muuda seda põhimõtet ja nagu me neid asju tegime, nii need said tähelepanu. Seesama internetimärk, mis kunagi oli, et siit saab internetti, see oli väga suur asi, paljudes riikides ei olnud sellist asja. Ja ma arvan, et ühel hetkel see õige vastus ongi see, et, et alguse me ehitasime ise, kuna meil olid mõned inimesed, kes nagu fännasid, IT-d. Aga kohe, kui seda märkama hakati, oli see meile kasulik, lihtsalt täiesti pragmaatiliselt kasulik.

Ja mitte ainult meile, vaid ma arvan, et siin tuleb nende üksikisikute selliseid isiklikke huvisid ja kogemusi näha taga, on ju, et, et iga poliitik on tegelikult rohkem või vähem artist. Ja, ja kui see plaat läheb peale, publikule, siis on ju igati loogiline, et aga lihtsalt isiklikult seda plaati mängib.

No kuule, kui sa lähed kuskile rahvusvahelisele foorumile ja seal on nagu mingisugune kakskümmend kaheksa riiki, kellel on metsa ja siis ütleb, meil on ka metsa. Ja siis on ainult üks riik, kellel on mingisugune näide, näiteks e-valimised, noh, i-valimised või mida iganes, nad vahepeal üritasid selle e ja i nagu vahel vahel. Või et meil on nagu kõige rohkem mingisugust digitaalse ühiskonna mingisugust värki. Jah. Ja, ja see on tõesti jälle sama asi, tegelikult see on ka kasulik, see on nüüd sellele poliitikule kasulik.

Jaa, ja pluss, ta on ikkagi, ma arvan, et iga inimene on ka nii palju inimene, et kui ta tuleb tagasi ja näitab pärast oma abikaasale, lastele ja sõpradele. Fotot sellest, kuidas ta mingisugusel, ma ei tea, Davosis oli paneelis noh, maailma mingite suurte liidritega, on ju. Rääkimas võib-olla asja nagu Taavi tõtles, et noh, et äkki ta enne võib-olla ei uskunudki sellesse, siis teda see isiklik noh, kasu, kasu on halb sõna, aga selline kõrvust tõstetud tunne, isiklik uhkus, ma arvan, on ka. Ja ühesõnaga, ta võidab sellest. Jah, ja, ja, ja mitte ainult nagu poliitilises mõttes ja mitte ainult riik võidab, vaid tema üksikisikuna oma sõprade ja oma pere silmis võidab ka, on ju. Sa

saad lavale tagasi, kui sa ajad seda juttu ja kui sa pead metsast ja alupest rääkimise lavale ei saa, on ju. Aga, aga siin Selles retoorikas, kes kaastavad nagu Eesti elu kordagi jäämata välismaale, on ju, et et räägitakse, et me ei ole midagi leiutanud enam, on ju, et kõik, mis on, on tehtud üheksakümnendatel või kahe tuhandetel, on ju, ja põhimõtteliselt tiiger on surnud, magab ja nii edasi, on ju. Et ma tahaks ühte asja toonitada. ID-kaart oli tehtud soomlastele enne meid. Nad ei saanud seda tööle. Palju on näiteid, kus noh, ma ei tea, täna näiteks Dubail on olemas ka digiidentiteedi lahendus on ju, kaks tuhat kasutajat. Ehk siis see, mida need välismaalased siin imetamas käivad või seda, mis on see Eesti tegelik e-lugu, ei ole mitte see tehnoloogia, et noh, et ma lugesin siin viimati riigikontrolli raportit ka, seal ka ei ole aru saadud, et, et see ei ole see tehnoloogia, mida käitakse nagu, nagu nii-öelda imetlemas või õppimas või mille peal tehakse vau. Ehk siis noh, e-valimised, küsimus ei ole tehnoloogias, küsimus on see, et päriselt inimesed valivad ka, usaldavad ka. Digiallkiri, päriselt teil töötab ka või? Et me oleme kõik katsetav, meil on tehnoloogiad olemas, kõigil on tehnoloogiad olemas. Ehk siis see tegelikult see Eesti maine ongi mitte see e-lahendus, vaid see, mismoodi ühiskond on seda tarbima hakanud. Ja seal ei ole nagu sõna otseses mõttes IT-ga väga mingit pistmist, seal on küsimus just sellega noh, mida, mida peaksid sotsiaalteadlased kirjeldama, on ju, et, et mis noh, on see massipsühhoos või on see, mis iganes on, on ju, aga, aga, aga see on see ime, mida tegelikult imetletakse.

Ma kasutan siin ühte sotsiaalteadlaste väljendi, milleks minu teada vist on elavik. Ja see on väga naljakas, aga, aga minule meeldib isegi see sõna. See on ikka see, mis su ümber on, see on nagu vist mingi võõrkeelse sõnaga on habitus või mingi selline asi. Et kui sa näiteks võtaksidki Eestist selle e-valimise, viiksid selle noh. Noh, Süüriasse näiteks, siis mitte keegi ei ole harjunud seal digiühiskonna tehnoloogiatega, niisugustega, nagu nad on Eestis. Ehk siis see oleks neile algusest peale väga võõras asi üleüldse ja teiseks, neil ei ole seda usku, et, et see asi toimiks õiglaselt. Ja ma arvan, et Eesti näidet ei tohiks ka võtta kuskile, isegi Ameerikasse ei tohiks võtta nende juppide kaupa üle, et võtsime nagu, oh, neil oli seal see asi, et teeme endale ka kohe sellise. Või siis need riigid, kes meile siis nagu justkui alt üles vaatavad nagu Gruusia või-või ma ei tea, Ukraina, nemad ei tohiks ka võtta niimoodi lihtsalt üle, et nad kopeerivad mingi koodijupi sinna ära. Et tegelikult nad peaksid aru saama, et meie nagu arenesime selles koos oma süsteemidega orgaaniliselt. Ja see on tegelikult ju ka näiteks sama viga, mida võib teha, mida võib-olla tehti Iraaki nii-öelda demokraatiat viies, et. Mõeldi, et viime neile lihtsalt mingisugused. Valimiskastid, et siis läheb kõik asi korda, aga nende puhul on kogu see elavik on nagu teistsugune. Ja sinna mingisugust teisest kohast toodud kasti ei ole mõtet niimoodi panna, et nad peavad leidma ise selle tee.

Ja vaata, see on nii ja naa, et.

Sa võid aidata neid, aga sa ei tohi oma asja peale suruda.

Aga ega, ega need asjad ju vabatahtlikult ka tihtipeale ei kulge, et, et no ma toon siin võib-olla teisest valdkonnast näite, aga kuidas on need autode ja südalinnast tõrjumise projektid, on ju. Et tuleb meelde, näiteks Madridis tehti seda ja tegemise ajal oli väga suur rahva vastuseis sellele. Kõik, kõik needsamad jutud, mis me Eestis oleme kuulnud, et äridavad pankrotti, keegi ei käi, tuul ulub, kellele seda vaja on, mul on ainult ummikud, on ju. Ja siis linna võim seal vahetus mingisugusel hetkel konservatiivsema vastu ja need tahtsid tagasi pöörata seda muutust. Ja siis selgus, et needsamad inimesed, kes enne seda muutust olid olid olnud õudselt autopooldajad ja noh, öelnud, et ikka tuleb kesklinna autole. Nad tulid tänavatele, ütlesid, ei ärge võtke ära meilt neid, seda autovaba kogemust, et, et inimestel kulub teatud aega sellega harjuda ja ma arvan täna samamoodi, et kui me lähme ära võtma inimestelt digiretsepti või e-maksuametit või. Mõnda isegi väga õnnetut e-projekti, mis täna enam-vähem töötab, siis nad ei ole enam nõus.

Aga noh, selleks on sul eeldus, et sul on olemas see linn ja, ja sul on olemas nagu mingisugused noh, see vana, Madrid on väga vana linn, et seal on nagu väga erinevaid aegu olnud. Et ma arvan, et mingisugused põhiasjad peavad olema nagu inimestele tuttavad, et nad saaks muutusi. Ja,

aga peab olema ka ikkagi see selline poliitilise. On ju eneseusk, et nad noh, suruvad läbi midagi, mis esimesel

hetkel. See periood, kus on ebamugav, muutuste periood on alati ebamugav, see on nagu ettevõttes ebamugav, see on nagu riigis ebamugav, see on igas grupis ebamugav.

Minu näit ja mõte selle koha pealt, mis ma ütlesin, ID-kaardi ja valimiste koha pealt, selle sisu on tegelikult see, et, et ükskõik mida sa leiutad digitaalselt, et selle nagu käimajooksmine, noh, isegi Facebookil kulus käimajooksmiseks ju, peaaegu et kümnend, on ju. Et, et see võtabki aega, ehk siis noh, e-valimised, okei, kaks tuhat viis oli esimene nii-öelda katsetuse, on ju. Aga see, kus me näeme nagu protsente, nagu nelikümmend seitse protsenti või nelikümmend viis protsenti hääletab nagu e-valimistele, on ju, see juhtus neliteist aastat hiljem. Ehk siis sama asi on nagu sellega, et, et kõik need suurepärased leiutised, mida me eelmisel kümnendil tegime, ühiskond võttis nad omaks alles sellel kümnendil ja seda käiaksegi imetamas, ehk siis mismoodi ühiskonnale maha müüsite selle, et oi, haiglad vahetavad informatsiooni omavahel, on ju, et niisugust asja meie riigis küll olla ei saa, on ju. Et täpselt sama asi nagu sellega, et me vaatame geneeriumi sedentsust, on ju, see ei ole selle kümnendi leiutis. Jah, ta leiutati nagu või noh, loodi nagu sellel kümnendil, aga tema nii-öelda mõju või selline, millest nagu ühiskonnad, ka teised ühiskonnad aru saavad, kus ta muutubki nagu selliseks nagu leiutiseks, et oot-oot-oot, kuidas te nüüd selle ikkagi tegite ja me tahaks ka teha ja nii edasi, on ju, see on tõenäoliselt järgmine kümnend.

Jaa, aga selleni peab keegi hambad ristis, eks ole. Kannatama. Kannatama ja.

Mäletad Tarvi Martensi saadet, kes, kui ta käis ja rääkis sellest, et kui valus oli teha kogu seda ID-kaarti ja, ja. Ja kogu seda maailma, mis muidu põhimõtteliselt ta kannataski seitse või kaheksa aastat on ju lihtsalt konstantselt nagu ajakirjanduse sõimul.

Aga me peame siia tegema pausi ja siis jätkame. Jätkame Restarti saadet ja jõudsime otsapidi e-residentsuse juurde, nagu ikka sellistel puhkudel võib minna.

No see on sellepärast, et viimastel aastatel on ta välismeedias üks enimkajastatud Eestiga seotud pealkiri.

Aga erinevalt digiretseptist ja ma ei tea, valimistest ja maksuametist, see, ma arvan, et, et keskmine Eesti inimene seda kasu oma naha peal ikkagi nii väga lihtsasti ei tunneta, ei praegu noh, võime küsida, et kuidas siis sellel järgmisel kümnendil on, mida Taavi lubasid meile, et siis, siis on kõik hästi. Aga et kuidas see kasu üksikisikuni tiksub, on kindlasti huvitav küsimus.

No ma arvan, et maksuraha mõttes me juba näeme, et seda juhtub, et me võiksime mõelda, noh, ma ei tea, palju see summa praegu on, mis see nagu kasum nii-öelda on.

Viisteist miljonit on see aasta.

Võiks panema neid kuskile maaujulate juurde, siis samamoodi nagu Euroopa Liidu lippe pannakse, et siis pannakse, et see ujula ehitati e-residentsuse

rahadega. Kusjuures enne seda, kui neid ei pandud sinna, siis oli väga suur probleem sellega, Euroopa Liidu rahade nagu näitlikustamisega, ma ei tea, kas need sildid aitasid, küllap nad aitasid, aga. Aga ma mäletan, et see oli täpselt sama küsimus.

Minu, minu arust mõtleme siinkohal sellist asja, et riik tegi mingi äriinitsiatiivi. Noh, investeeris oma nii-öelda ametnike aega seadusloomet, lõi mingi keskkonna, mis tõi mingi tulu. Ja ärme üldse noh, arvuta Taala, et mis on selle ettevõtete seotud siin palgatud, mis iganes, reaalne maksuraha, mida see programm on toonud, seda mõõdetakse selle pealt, et ettevõte, mis on loodud e-residendi poolt. Kus ta ise on nii-öelda omanik ja juht, on ju, ja see maksuraha, mis siis see ettevõte maksab nagu Eestisse, on ju, see jõuab nüüd viieteist miljonini. Kui ma võtan seda kui riiklikku äriprojekti, kui ma küsin su käest, et mis on suuremad Eesti riigiettevõtted ja kui palju nad toovad nii-öelda joone alla, ehk siis nii-öelda dividenditulu või, või nii-öelda riigikassasse raa, eraselt raha, siis number üks on meil Eesti Energia.

Kuskil on sadam tõenäoliselt?

Number kaks on sadam. Ja mina ütlen oma peast praegu, et number kolm on e-resentsus. Ehk siis ja kui me vaatame veel omakapitali tootlikkust, kui vähe sinna pidid investeerima selleks, et sellist kasumlikkust nagu nagu saavutada, on ju, siis no selgelt number üks.

Ei, ma seda nagu, selles mõttes ma saan aru, aga, aga inimeste südameetsas, aga mine küsi kuskil, kuskil mõne inimese käest tänaval, et kuidas on sinu elu mõjutanud see, et, et Tallinna Sadam on riigiettevõte? Aga ütlengi,

et noh, et sina, Taaniel, oled vaadanud seda just nagu selles mõttes noh, kui kokkuvõttes see ju toode ei olegi mõeldud eestlasele, on ju, meie meie residentsusest on ju, et, et mida ta siis meie mainu juurde andnud on? No.

Mina, no ma esiteks arvan, et nüüd e-residentsus on jälle üks selline asi, mida kellelgi teisel ei ole. Ja seetõttu ta tõesti on andnud Eestile mingisuguse platvormi nagu rääkida, absoluutselt sellistes kohtades endast, kus nagu varem ei olnud nagu lihtne. Või kus see nagu rääkimine hakkas nagu ära kaduma. Aga minu enda nagu usk, kui ma nüüd räägin nagu rohkem, nagu vähem sellest mainest, vaid e-residentsusest endast, et minu usk on see, et ta on nagu isetäituv ootus. Et mida rohkem eestlased näevad, et see võiks olla kasulik, seda kasulikum ta ka on. Et noh, ma toon näite selles mõttes ettevõtlusest, et kui e-residentsus oleks nagu see, ma ei tea, App Store iPhone'is. Et siis seal praegu on mingisugune kolm äppi, mida sa nagu, või kaks või mida inimesed nagu pidevalt kasutavad. Kui seal oleks näiteks viisteist tükki, siis võidaksid nii e-residentsuse kogukond, aga võidaksid võib-olla ka need ettevõtjad, kes seal teevad. Neid äppe, mõtlevad välja uusi teenuseid, et kui see usaldus oleks piisavalt suur, et, et see ongi see asi, kus me kõik võiksime pingutada, siis see kohe läheks nagu paremaks. Ja see tajutavamaks nagu igasugustes Eesti, Eesti peredes, ütleme nii.

Sama nagu ID-kaardiga, et alguses oligi ainult kaks kohta, kus sai kasutada.

Just, nii et selles mõttes see on muidugi tõsi, mis me siin enne rääkisime, et vahepeal tuleb ikkagi hoida ja pingutada, isegi kui kohe need tulemused ei ole mingisugused kümnekordsed, kõigile näha. Teisest küljest, ma arvan, et me näeme liiga vähe sellest, mis tegelikult toimub. Et ma tean, et on ikkagi Eestimaa piirkondades ja väikelinnades on juba inimesi, kes tänu e-residentsusele saavad tööd. Ja huvitavat tööd, näiteks raamatupidajad, kes aitavad teha e-residentide ettevõtetele nagu noh, raamatupidamist. Nii et neid asju võiks olla rohkem. Või veel üks asi, mida ma nüüd järjest rohkem näen e-residentsusega kokku puutudes ja koos töötades. Et, et kui meil enne ei olnud nagu piisavalt palju näiteid nendest e-residentidest, kes on hästi aktiivsed ja tegelikult siis ka Eesti nii-öelda toetajad oma kogukondades. Siis neid, neid näiteid on mega palju, neist on ka Eesti meedias järjest rohkem juttu, et nüüd on nagu mingis kudumisajakirjas on juttu mingit inimest, kes teeb mütse kuskil Inglismaal, aga ta on ka ühtlasi Eesti fänn. Või siis on mingisuguse vaimse tervise mingisugune konsultant kuskil, kes ütleb, ta on ka Eesti fänn ja siis sa näed neid, tuleb ja tuleb ja tuleb ja siis sa mõtled, et need on ju meie toetajad üle maailma.

Aga ma mõtlengi, et me oleme nüüd aastate jooksul siin loonud mingi maine ja noh, midagi nagu saavutatud. Selles mõttes. Sa võid sellele maile lasta minna ja öelda, et okei, et see pole tähtis, et teeme endale teistsuguse maine. Ükskõik, mida uut me praegu ette võtaksime, et jõuda samale tasemele, sa ütled, et selleks läheb jälle üks kümme-kakskümmend

aastat. Et me iseenesest ju ei saa mõõta selle maine nii-öelda noh, rahalist väärtust. Et see on üks kõige raskemaid asju, et näiteks Eesti on tõusnud mingisugustes. Brändi mingites, riigibrändi edetabelites, seal on brändi väärtust nagu paari miljardi võrra suurendatud justkui, aga see on nagu ka tavainimese vaates nagu selline noh, algkeemia heal juhul.

Aga miks teine, et iga, iga aasta, kui sa tuludeklaratsiooni teed, siis sa näed seal nii-öelda mahaarvamist või, või et sulle pannakse see e-residentide tulu, lihtsalt jagatakse neile, sa näed seal, sul on rida, et kui sa otsid viisteist miljonit, meil on a la miljon inimest, on ju, viisteist eurot, palun. See

on omaette saade, me peame tegema selle saate, kuidas, mida tähendaks see erisentsuse börsile viimine,

et. Sisuliselt oleks see midagi sellist, on ju.

Aga enne, kui me selle juurde jõuame, et me oleme tegelikult proovinud analüüsida, et see kahe miljardi jutt, et keegi ei usu seda ja ma ise ka ei ole ka kindel, et seda peaks nagu uskuma. Aga siis me oleme võtnud lihtsalt kõik e-residentsuse kajastused ja mõelnud, see on tohutu hulk noh, ülemaailmana, Vietnamist, ma ei tea, Brasiiliani. Ja me oleme mõelnud, et kui sedasama asja oleks pidanud tegema mõnele muule teemale, noh, a la sellele, et meil on lahemets või a la sellele, et meil on nagu siin mõnus põhjamaariik või. Et siis me oleks pidanud neid võib-olla ostma ja see ei ole kõige noh. Ka PR-is öeldakse, et selline alternatiivkulu meetod, et see on üsna vana kool ja see on väga spekulatiivne, aga meil ei ole väga palju paremat. Ja, ja siis me lihtsalt panime kokku, et kui me oleks pidanud seda ostma ja panime sinna kõigi skeptikute jaoks ka sellise tärni, et me ise ka ütleme, et see on spekulatiivne, aga need. Tingimused, mille pealt me arvutasime, on sellised, et siis me saime kakskümmend miljonit mainetulu, näiteks. Et see loomulikult on selline pool laest võetud arv, aga ta lihtsalt illustreerib. Et nendel asjadel kindlasti on mingi hind ja see jõuab lõpuks noh, kindlasti ta jõuab kuidagi majanduskasvuni ja kindlasti see jõuab kuidagi. Ma

arvan, et siin on üks asi vist veel, et, et kui peaks olema vaja, et, et teatud lääneriikide valitsused teeksid otsuse, et jah, meie sõdurid tulevad teile appi, siis on igal juhul parem, kui need ühiskonnad seal saavad aru, mis riigile nad appi lähevad.

Okei, aga ma ütlen, et uue maine loomine on liiga kallis, liiga aeganõudev, et järelikult oleks nagu olemasolevat toita, et kui sina praegu vaatad, kas selliseid nii-öelda uusi ideid, mis nagu maailma nii-öelda puudutavad, maailma mõjutavad, põhimõtteliselt me peaksime mõtlema neid, noh, iga aasta on nagu mõttetu välja mõelda, aga ütleme siis mingi nelja-aastase tsükliga, kümne-aastase tsükliga, et kui tihti peaks tulema mingi sellise asjaga välja, mis sõna otseses mõttes nagu noh, pumpab jälle uut hapnikku sellele leegile

Ma ei tea, kui ma vaatan jälle Põhjamaid, kes on lihtsalt ajaloos kõige kauem teinud sellist asja.

Soome töötab teadlikult, ma mainin kogu

aeg. Kusjuures, kui vaadata sellist kontseptsit nagu Norden, siis see pärineb vist üheksateistkümnendast sajandist ja mitte viimastest dekaadidest või kuskilt sealt keskpaigast. Kus inimesed hakkasid Põhjamaades nii-öelda süsteemselt mõtlema, mis on see Põhjamaade väärtused ja, ja mis on see nagu suur lugu. Et me räägime siin ikkagi pikemast ajast kui mingisugune sada aastat. Ja selle mõte ei ole see, et me tuleme iga aasta mingisuguse uue asjaga välja või iga nelja aasta tagant, vaid see on usk, et kui on mingisugune. Selline väärtuste süsteem on paigas. Et inimesed pingutavadki nagu selliste asjade nimel, nagu me oleme enam-vähem kokku leppinud, et siis need hakkavad juhtuma lihtsalt. Sest see tõmbab, kui sa teed mingisuguse asja näiteks selles tehnoloogias, me teeme mingi e-residentsuse nagu. Meil on siin, sünnib võib-olla, sündis Skype ja nii edasi, see tõmbab järgmised inimesed nagu siia ja tekib nagu selline olukord, kus. Sellesama nagu mõttemaailma tõttu on meil siin rohkem talente, kes hakkavad leiutama võib-olla mingeid uusi asju. Ja see on see loogika, kuidas see võiks olla ja ma, ma ise nagu usun seda, et, et siin on ilmselt inimesi, kes vaidleks vastu, ütleks, et. Et, et see on nagu kõik võib-olla vähem väärtuslik kui mingisugune, ma ei tea, päris selline vana koolitööstus, aga mina usun sellesse.

Ja Teeslaama uut tehast siia ei teinud ka, tegid hoopis sinna Berliini, kus on ju niigi väga kallis, aga meie saateaeg on läbi. Aitäh kõigile kuulajatele, aitäh sulle, Daniel ja kohtume nädala pärast.