Kuidas tüdrukute robootikakool popiks sai

See ilmselt see formaatide sissetöötamine toimib, et ma ise näen hüppeloo korraldajana, et ka kahel aastal me tegime seda ettevõtjate toetusest ja nüüd kolmandal aastal siis tulid ka riiklikud organisatsioonid toetajaks. Et tõenäoliselt seal nad vajavadki natuke seda aega selleks, et aru saada ja näha, et sellel asjal on mingisugune järjepidevust, aga et need tegijad on tõesti nagu tõsised. Ja teisest küljest ma arvan ka seesama vabatahtlikkuse aspekt, et ma ise näen hästi palju seda, et kui ma kellele tahes lähen sellest rääkima, kõik alati on ju, mitte keegi ei ütle, et see on üle halb või. Kuidagi keskpärane, mis sa teed, vaid kõik ütlevad, et see on üle äge. Ja siis, kui läheb see, on siis see kriitiline samm vaja astuda, et ise kuidagi panustada, siis nagu enamasti pooled inimesed või suurem osa kaabera. Et, et ma arvan, et see on ka natuke ühiskonnas ilmselt muutumas, et esiteks inimestel tekibki rohkem vaba aega. Ja ilmselt ka jõukuse tase kasvab ja üldse selline ühiskonna üldine küpsus viitab sellele, et inimesed tahavad nii-öelda rohkem tagasi anda. Tehnoloogiatavtted jõuavad meil niisugusesse küpsuseastmesse, et, et inimestel on aega ja tahtmist, ilmselt ka paljudel on siis omad lapsed, mis ma arvan, tekitab seda soovi. Ja kolmandaks, jälle seesama igikestev tööjõu põua probleem, et selle asemel, et lihtsalt kurta, et meil ei ole kedagi palgata, et siis see on ju selge hoob, mida me saame, et siin lihtsalt tuleb natukene ettepoole venitada seda.