@ RESTART // 2019.09.28
kuku_restart_0558.mp3
KUUPÄEV
2019-09-28
PIKKUS
44m 01s
SAADE
RESTART
AI_KOKKUVÕTE
Saates arutletakse tüdrukute robootikakooli Unicorn Squad tekkeloo ja eduloo üle. Saatejuhid Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa koos külaliste Liis Koseri ja Ede Schank Tamkiviga analüüsivad, kuidas muuta tehnoloogia tüdrukute jaoks köitvamaks ning kuidas erasektori algatused saavad haridussüsteemi lünki täita.
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Restardi saatejuht Taavi Kotka on tänases saates pigem külalise rollis, sest me räägime sellest, kuidas tema rajatud robootikakool tüdrukutele nii popiks sai, et kõik soovijad võib-olla enam üldse ära ei mahugi. Stuudios on veel Unicorn Squadi eestvedaja Liis Koser ning Ede Schank Tamkivi.
Kuku Raadios välja öeldud seisukohad ei pea ühtima Kuku Raadio seisukohtadega. Te kuulate Kuku Raadiot. Restart. Saadet toetab Telia, nutikate IT-lahenduste pakkuja Eestis.
Restarti saade on taas eetris, ilusat laupäeva kõigile kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ning seekord oleme me kogunenud siia stuudiosse, et rääkida tüdrukute tehnoloogiaharidusest.
Ja, ja meil on täna saates külas kaks veetlevat daami, et meil on Liis Koser, kes on meil siis Unicorn Squadi tegevjuht. Ja meil on Ededamkivi, kes on Eesti kaks punkt null, hüppelaud ja see list on vist väga pikk, kõik mille eest saab, eestvedamisega sa tegeled.
Olgu, ja kas me vist tegelikult peaksime ütlema, et sa oled siin täna sellises noh, kahe tooli peal korraga või et see, see unicorni, see tüdrukute robootika asi, see on kuidagi sinu asi, eks ole?
Ei, ma nii ei saa öelda, aga ütleme niimoodi. Sinu
algatatud asi võib öelda või?
Et vaata, ikka elus juhtub asju, kui sa vihastad, on ju. Ja, ja siis. Mõni,
mõni läheb pikalt vangi sellele.
Paar aastat tagasi jah, ma vihastasin, et kui mu oma tüdruk visati tüdrukute tehnoloogiaringist välja ja öeldi, et koht ei ole enam, et. Et seal oli kolmkümmend kaks last ja kolmkümmend poissi ja kaks tüdrukut ja poisid olid aktiivsemad ja, ja, ja kuna sinu tüdruk on nii passiivne, siis me nagu noh. Viskame ta välja, siis ma vihastasin, et, et see ei saa olla õige ja lugesin natuke juurde ja vaidlesin edega, et kas on üldse mõistlik, et, et mis oleks, kui me teeksime pauk uutmoodi ja kui me teeksime need tehnoloogiad, ringid sellised, et ongi ainult tüdrukud. Et ei olegi ühtegi poissi, et ei ole ühtegi noormeest, kelle selja taha pugeda, ei ole ühtegi võimalust ka, et saaks kuidagi öelda, et oi, aga, aga äkki see poiss teeb enne ette ja siis me teeme tema järgi või midagi sellist, on ju, et, et ei ole üldse võimalik. Kõik tüdrukud, et kas on mingi muutus, kas see on kuidagi teistmoodi ja mõtlesime, et proovime ära. Ja noh, meil oligi see, et, et, et mina seda üksi poleks noh, suutnud teha või jõudnud teha ja, ja noh, Liis on, eks ole, siis või nõus, et, et tema võtab selle vedamise nagu enda peale ja hakkasime proovima. Ja ma ei tea, nüüd sa, Hede, võid kommenteerida, et neid sama aegu, kui me vaidlesime, et kas siis on vahet seda rühmadel või ainult tüdrukute rühmadel, on ju.
Jah, ma võin kinnitada, et ma olin väga skeptiline, et olles ka, kuna Taavi ju tugines oma väidates teiste inimeste sõnadele, mitte konkreetsetele uuringutele, et uuringuid selles vallas ju tegelikult vähemalt Eestis meil ei ole tehtud. Eestis ei ole. Et USAs on väidetavalt tehtud, mis on jälle, et ma antropoloogina julgen väita, et see, mis kehtib ühes kultuuriruumis, ei pruugi kehtida teises. Ja kuna ma olin ise nii skeptiline, siis oligi, et selle asemel, et siis Taaviga niisama vaielda sel teemal mõtlesin, et aga miks siis mitte ise see asi läbi proovida.
Mõte oli see, et ma näitan sulle, et sa eksid.
Jah, natuke oli mõte, aga pagan nagu ikka, Taavi puhul all sageli on õigus.
Vaata, aga sa alustasid, eks ole, sisuliselt alustasite sinu kontoris. No me
alustasime eelmisel sügisel, septembris, seitsmeteistkümne tüdrukuga ja sealsamas Taavi kontoris siis. Kus kord nädalas tulid need tüdrukud kokku ja tegime oma esimese kümme tundi ära ja vaatasime, et on päris äge. Ja kevadel siis võtsime endale juurde ja kevadeks oli meil kakssada juba.
Nii et esimene, et aasta tagasi oli seitseteist, kevadel, ehk siis vähem kui pool aastat tagasi, nüüd oli kakssada.
See oli piiranguga, sellepärast, et oleks rohkem olnud soovijaid, aga me tundsime, et me ise ei jõua, et me ei. Kas kõik need kakssada olid
sul Viimsis või? Ei,
need on ikka üle Eesti. Okei. Meie ring näiteks toimus Telliskivis, Tallinnas, ma ei tea, palju, peast palju ringi on Tallinnas. Tallinnas oli veel paaris kohas ja ülejäänud oli siis Harjumaal ja oli meil Saaremaali väga hästi esindatud, Saaremaal oli meil kolm gruppi. Ja Lõuna-Eestis, Tartus, Elvas, Pühajärvel.
Aga ühesõnaga, see ei ole nagu kool siis sellises noh, üheksateistkümnenda sajandi mõttes, et on maja ja koolipapa ja siis inimesed tulevad, et see oli mingit muud laadi organisatsioon, ma saan aru.
No ühesõnaga, kui me läheme kaks saama tagasi, et siis Eesti noored käivad väljapool kooli huviringides. Noh, ballet, koorilaol, kergejõustik ja nii edasi, on ju. Ja üha rohkem vanemad mõtlevad selle peale, et tõsta laste konkurentsivõimet hilisemal tööturul, et vaataks ka nagu sinna STEM-i poole või nii-öelda loodusteaduste ja robootika, tehnoloogia ja, ja nii edasi, on ju. Ja see on täna, kui sa vaatad reaalseid numbreid, noh, see ongi umbes selline, et kolmekümne poisi kohta kaks tüdrukut või kümne poisi kohta üks tüdruk, et, et et see nagu tasakaal täiesti paigast ära, see on robot, robootika tehnoloogia üldiselt, ei tohi üldistada muidugi, aga enamjaolt on poisterjal. Ja nüüd on küsimus, et, et kas see peab niimoodi olema, et kas see on sellepärast, et tüdrukud on kuidagi teistsugused, et ühed on suhkrust ja jahust ja teised on maasikavahust, on ju, et noh, et, et kas see on sellepärast nagu, et, et saada sellest nagu aru. Ja teine küsimus oli, mis me tahtsime aru saada, et, et kui me õpetame seda teistmoodi, et kas siis me suudame üldse tüdrukutes huvi tekitada või nad umbes käivad paar korda ära ja siis hakkavad tekkima mingid puudumised ja see palett on ikkagi ägedam ja nii edasi, on ju. Et noh, saad aru, et kas, et kas, kas nagu see huvi nagu, nagu säilib, et kas ta on siis teistsugust või ei ole. Ja ma ei tea, nüüd me oleme siin testinud erinevate rühmadega, tegime suure suvelaagri, eks. Öelge teie, kas nagu on huvi olemas või ei ole, et.
Huvi ainult kasvab, see on täitsa hirmus, kuidas ta kasvab, et me nüüd sellel sügisel peame ilmselt sinna viiekümne grupi peale tõmbama mingi piiri. Aga neid soovijaid on tõesti niimoodi, et me ei ole nagu väga kuskil isegi seda välja reklaaminud, et see lihtsalt kogemuse kaudu levib, et keegi teab, et kuskil toimub ja siis ma tahan ka, ma teen oma koolis ka, et.
Aga mida te pakute, kui sa ütlesid, et Saaremaa on väga aktiivne, et kas Tallinnas sõidab keegi Saaremaale, ma ei tea, kord nädalas õpetama või on see, ma ei tea, frantsiis või on see õpik või mis asi see on?
Need on kastid, me oleme kõik oma tunnid komplekteerinud kastidesse ja need kastid siis rändavad selle õppeperioodi jooksul mööda Eestit ringi. Et üks tund läheb sinna Saaremaale, nad teevad tunni ära, saadavad meile kasti tagasi, meie vahetame seal need kuluosad välja ja saadame selle näiteks Pühajärvele. Ja siis need kastid seal kümne nädala jooksul, nii pikk on meie siis see kursus, käivad ringi mööda Eestit.
No kastis on robotid.
Ei, kastes on väga erinevad asjad, pigem üldiselt nagu tehnoloogia, et tutvustada tüdrukutele erinevaid siis tehnoloogia valdkondi, konkreetselt esimesel kursusel siis.
No Eesti haridussüsteemis on ju pikalt olnud niimoodi, et noh, et kaste me võime osta ise ka, on ju, aga et noh, need jäävad nurka seisma, et lihtsalt keegi ei oska nendega midagi peale hakata, keegi ei oska õpetada, kuidas see korraldatud on?
Valdavalt tõhine põhiselt, et need on, see on nii-öelda jagamismajanduse põhimõttel, et meil on kas lapsevanemad, kes näevad ise seda täitmata kohta ja saavad siis ise appi hüpata. Meil näiteks ringis toimis väga hästi, et meil olid küll juhendad, mina ise olin ka muuseas siis lapsevanem. Aga, aga näiteks väga erialastes tundides me saime paluda siis erialased lapsevanemad appi, näiteks minu isiklik lemmik kõlariehitus, kus meil tuli siis raadiainsenerist lapsevanem appi ja saimegi kõlarid lõpuks valmis ja tööle ka. Ja ma saan aru, et paljudes koolides ja kohtades, kus need ringid toimusid, nii see oligi ja me tegelikult astuks siit veel samu tagasi, et seesama, millele Taavi viitas enne, et need igasugused STEM ringid, et see on tohutu nõudlus nende järele ja et nüüd ka, et sügisest, et ei jõua neid ära majandada, et tegelikult meil on. Mitmed uuringud viitavadki sellele, et, et eriti just siis tehnoloogia valdkonnas tegelikult see, mida koolides pakutakse meile, üha enam üritatakse ka riikliku õppekava seda kuidagi sisse integreerida. Et see on nagu nihuke eilne päev, et neid tehakse, neid õppekavasid tehakse nii pikka aega, et selle aja peale, kui nad lõpuks kooli jõuavad, on nad nagu aegunud, igavad, ei köida õpilasi ja siis kõik need asjad, mis tulevad väljastpoolt kooli, on üliägedad. Sest nad on nagu palju agiilsemad ja kaasaegsemad ja jällegi need nii-öelda välised inimesed tulevad, toovad sihukest uut värsket verd peale. Ja kõik uuringud näitavad, et lastele need meeldivad rohkem ja lapsevanematele siis järelikult ka.
Aga see kast on siis nagu selline valmis õppetund või?
Seal on kõik olemas, et neil on olemas videotutorialid, kirjalikud vahendid, iga, kõik võimalikud füüsilised vahendid, alates kruvikeerajatest, lõpetades siis akutrillidega.
Nüüd, kui ma olen näiteks Saaremaal ühinapõhine, ma ei tea, elektroonikainsener näiteks, tahan seda kõlaritundi juhtida, siis ma ei pea ise veetma kaksteist tundi mingit materjali lugeda, sest kast ma teen lahti selle, loen mingi paber läbi, saan aru. Sa võid
seda oma kodus teha, põhimõtteliselt, just nimelt.
Aga selles mõttes noh, see idee ongi selles, et see Viimsi rühm, see, kes on seal nii-öelda algne on, eks, et nemad on nüüd siis nii-öelda testijänesed, et nende peal me neid tunde testime. Ehk siis me mõtleme ise neid tunde välja ja noh, kuna ma ise olen programmeerija olnud ja, ja tean nagu, et mis nii-öelda a la mõtteviisi sa pead nagu omama, ehk siis meie eesmärk ei ole jumala eest õpetada ühtegi last programmeerijaks, seda, see on võimatu eesmärk, et. Ma väga kordan, et, et isegi kui sa oled nagu, nagu ülikoolist välja tulnud tudeng, kes on nagu tarkvaratehnika erialalt välja tulnud, on ju, et isegi nende nii-öelda päris korralikuks tööloomaks õpetamine võtab mitu kuud aega, et noh, et, et ei tohi olla eesmärki, et ma ei tea, kaheksa-aastane laps hakkab nagu mingiks, mingiks rajuprogrammeeriks, on ju. Aga see, mismoodi nagu sa saad aru, mismoodi masin mõtleb, mismoodi sa masinal käske annad ja nii edasi, on ju, et. Et seda saab õpetada küll, samamoodi saab füüsikat õpetada ja, ja drooni juhtimist ja, ja nii edasi, on ju, et, et põhimõtteliselt idee on selles, et sa mängid lapsega poolteist tundi. Ja mängib midagi sellist, mis teda kokkuvõttes arendab. Ja igal grupil peab olema mingi juhendaja, mingi baasjuhendaja, kes siis neid kaste vastu võtab ja tagasi saadab meile. Ja ma pean ütlema, et kui sa ise oled selline lapsevanem, kes annab kõiki kümmet tundi, see on päris suur koormus, et see ei ole üldse lihtne, sest noh. Ma ei tea, sul kaheksa või kümme või kaksteist last, palju sul grupis on, on ju, nendega askeldamine ikkagi on, on, on paras tegemine on ju. Mistõttu ongi nagu hea see, kui sul on nagu seal need, ma ei tea, kümme lapse kohta on vähemalt. Ma ei tea, kuusteist või kaheksateist lapsevanemat, on ju, et sa jagad ära need kümme tundi niimoodi, et, et igale ühele kukub siis kas üks või kaks, on ju. Ja see on nagu, ma ei tea, kui sul seda aega ka ei ole, et oma lapsega, tütre, vabandust, tütrega mängida nagu poole aasta jooksul nagu üks või kaks korda, on ju, et noh, mis isa sa oled siis.
Okei, aga minu arusaamas nüüd, ma, ma üritan nii-öelda täita lünki oma selles arusaamas sellest, et mismoodi see asi toimib. Et sa mainisid, näidis oli kõlari ehitamise tund, et siis tund on see, et ma ei tea, et mis on kõlar, kuidas see töötab, meil on mingid juhtmed, mingid elemendid, paneme kokku, ma ei tea, tinutame ja oodame.
Hüli oli vist konkreetselt see teema ja see minu meelest tegelikult see tund ühtlasi oli väga hea just seesama, et kuidas me õpetame neid mõtlema nagu programmeerida, et sa pead tegema asju õiges järjekorras, oli seal kriitiline. Ja, et sa pead tegema asju korralikult, et kui sul on eelmine lüli lohakalt tehtud, siis ei saa töötada ka järgmine lüli. Et see oli see, mida meie sealt tunnist õppisime ja täpselt seesama asi, et mina ka kindlasti olen inseneeriast suhteliselt kauge inimene, aga et see oligi võimalus õppida nende õpilastega koos, et selles mõttes täiesti intensiivne koosõppimine, just niisugune mõlemasuunaline õppimine. Et ma arvan, et see on ka üks asi, milles koolid nii-öelda on üks samm maas nendest koolivälistest asjadest, et nad ei saa üle sellest kompleksist, et õpetaja peab olema alati kõige targem inimene ruumis.
No sul on helitund, tekib päris kõlarivalmis ja seal on teine ülesanne veel, on, sul on ka hästi suur subakas, on ju, tõmbad sinna kile peale, paned kile peale värvi, paned metsatollu leekima ja vaatad, mismoodi see kõik. Aga või sul on nagu valgusetund, kus sul on siis niisugune miniatuurne lava, kus sa siis pead ise kruvima külge erinevad prožektorid, saad vahetada filtreid ja saad hakkad, saad aru sellest, et noh, mis on eesvalgus, tagavalgus, spot valgus, mismoodi varjud tekivad, on ju, ehk siis sul tekib nagu sa põhimõtteliselt saad mängida lava mehaanikut.
Aga see ei ole ju kuidagi nagu robootikaga üldse
seotud? Seal on elemendid, mis kokkuvõttes seda nii-öelda, nii-öelda sammhaaval viivad sind selleni, et jah, ta nagu nii-öelda otsene robootika, aga noh, ma ei tea. Ka robotil on vaja nagu andureid külge panna, andurid annavad signaale, on ju, ja nii edasi, et selles mõttes see idee ongi selles, et kui sul on nagu, ma ei tea, teisel kursusel on drooniülesanne, siis on sul ka kolmandal kursusel drooniülesanne, aga see drooniülesanne on natuke keerulisem kui see, mis oli teisel kursusel, on ju. Nii et sa järjest liigud raskema poole ja noh, ma ütlen, kuna me ise mõtleme need ülesanded välja, siis minu jaoks on hästi oluline, et nad õpiksid ka füüsikat, ehk siis noh, näiteks meil on eraldi tund on jõutund, ehk siis nad peavad Noh, algul saad teatris näiteks, et kuidas üldse niisuguseid raskeid elemente, noh, ma ei tea, lavadekoratsioon, eesriiet, on ju, kuidas sellist üldse asja nagu juhtida saada, on ju, mis on erinevad plokisüsteemid, on ju, et noh, lapsed ongi seal, tõstavad õpetajate üles köijaga, on ju, et õpivad niisuguseid
asju.
Jõuvalg. Palju
selliseid tunde või palju neid kaste on praeguseks?
See on, igal kursusel on üheksa kasti. Üheksa temaatilist tundi ja viimane on siis kas lõpupidu või mingisugune üritus. Meie käisime, käisime teatris, Estonia teatris, oma grupiga siis vaatamas need lava telgitaguseid. Et kuidas need päriselt siis tõstetakse neid asju seal ja kuidas need päris prožektorid seal laval siis töötavad ja. Kuidas see heli siis päriselt seal laval nagu sinna publikusse jõuab, kui me olime kõik need tunnid, me vist, me vist isegi ei maininud seda, et meil oli esimene, esimese kursuse teema oligi lava, me võtsimegi läbi kõik siis need. Lava elemendid seal ja siis lõpetuseks siis käisime viimasest tunnist teatris ja väga paljud teised grupid käisid ka, Saaremaa grupid käisidki siis selle Kuressaare Linnateatris ja. Päris
kutseeksam oli meil ju, meil oli ju see, et me tahtsime vaadata, nad pidid ise lava ehitama ja staariks oli Genka, ehk siis kõik tossumasinad, valgustused, kõik asjad nagu ongi, üks tund on eriefektid, ehitate ise nagu tossumasina.
Aga kursus on nüüd siis mis üksus? Ja see on kord nädalas näiteks või?
Kord nädalas poolteist tundi.
Ja kui sa ütled, sul on mitu kursust, et siis ma võin põhimõtteliselt nagu mitmel aastal või ma ei tea, mitmel semestril osaleda selles
või? Ühe õppeaasta jooksul on kaks kursust, üks on sügisel ja teine on kevadel.
Ja idee on see, et me mõõdame tegelikult ikka, vot ma tulen selle alguse juurde tagasi, et kas me suudame seda huvi hoida. Et a la kui hakkavad tekkima puudumised, kui hakkavad tekkima ärakukkumised, noh, see on meil kõik kirjas, siis me teame, et ahah, näed. Ma ei tea, kaheksateist korda käis, pidas vastu, siis oli kopees ja rohkem ei viitsinud, noh, saame teha teatust, kirjutada, et näed, ongi, kukuvad ära, on ju. Praegu esimesed näited, noh, veel ei kuku. Puudumisi ei ole. Jah, puudumisi ei ole, aga probleem on ka see, et meil on liiga vähe andmestikku, on ju, et noh, et ongi vaja mitu aastat koguda selleks, et teha meieid järeldusi.
Aga neid kursusi on siis kui palju, et kui, kui keeruliseks te olete juba jõudnud selle asja nagu ajada?
No meie esimene grupp, see, kes Viimsis aasta tagasi alustas, tema, nemad lähevad nüüd kolmandale kursusele, et valmis on kaks kursust ja kolmas, siis läheb kohe testperioodi.
Ja see läheb järjest keerulisemaks, ma saan aru, siis ajas.
No siin on, ütleme, ma ise ütleks kolm ja pool, sellepärast et meie suvelaager, mis oli siis Viimsis. Oli
intensiivkursus.
Kus oli intensiivkursus, et ehk siis üle Eesti tulid need pooled sellest unicorn'idest kokku, Viimsi kool andis meile ruumid ja, ja, ja võimaluse mängida. Ja siis sellesama laagri jaoks me mõtlesime veel ühe kursuse nii-öelda käigu pealt välja, et nad siis lahendasid kahe ja poole päeva jooksul seal ka umbes kümme ülesannet ära.
Aga kas on olemas ka mingi plaan, et noh, et mitme kursuseni on mõistlik seda viia, et kas tuleb kaheksas ja kahekümnes ja?
No meil on endal jah, väike unistus on, jah.
Ülikoolini välja.
Vot, kokkuvõttes peaksid jõudma ikkagi nüüd sinna järgmisse teemasse, millest me võiksime rääkida järgmises brokis.
Restart jätkub ja me räägime täna tüdrukute tehnoloogiaharidusest ja sa jätsid täiesti sellise tõelise cliffhanger'iga selle, selle pooleli, et inimesed istusid praegu, närisid küüsi, et kas saab juba teada? No ühesõnaga.
Unicorn Squad lahendab seda probleemi, et kas me suudame tekitada tüdrukutas huvi ja hoida seda huvi tehnoloogia vastu. Aga kokkuvõttes see peab ikkagi lõpuks minema mingisse väljundisse, ehk siis nad peavad olema võimelised ise hakata hakkama probleeme lahendama, ise hakkama nagu, ma ei tea, tooted välja mõtlema ja nii edasi, on ju, kus me jõuame nüüd sinna järgmise faasi, mida me tahaksime nii-öelda. Kus me anname nad siis nii-öelda üle nii-öelda nendele, ma ei tea, Tech Sistersitele või, või, või hüppelauale, et noh, seda oskab Ede nüüd nagu paremini koma, koma, koma nii-öelda kommenteerida, et, et mis sellest nagu vaja on, eks on ju, aga see idee on jah, selles, et me nii-öelda selle kõige selle huvi tekkimise faasi, et me selle nagu teeme ära.
No me näeme, hüppelaud on siis kolm korda toimunud üritus suvelaagri vormis, kus õpilased tulevad neljateist kuni üheksateist aastat, ehk siis juba oluliselt vanemad kui unicorni sihtrühm.
Kui vanaks sinna, kui vanad sinna unicorni saab?
No alguses seitse kuni kaksteist, sellepärast et mu tütar oli kaksteist, mu tütar saab varsti kolmteist, järelikult on seitse kuni kolmteist, noh, et, et niikaua, kuni ta seal püsib, nii kaua on see.
Aga õpilaua nad tulevad siis oma idee põhjal valmis ehitama toodet, kas tarkvaratoodet või mingit füüsilist toodet. Ja mida oli rõõm tõdeda, et nüüd kolmandal aastal, esimesed kaks aastat oli meil stabiilselt niisugune kakskümmend protsenti tüdrukuid ja nüüd oli nelikümmend kaks protsenti. Ehk ma näen ise, et noh, ma ei tea, eks me oleme ise ka head tööd teinud, aga et, et ühiskonnas selgelt siis paljude selliste asjade koosmõjul hakkavad murenema need vanad stereotüübid. Et just seesama kaks tuhat viisteist, nüüd siis juba neli aastat tagasi tehtud uuring Skype'i tellimusel tookord, et palju on Eesti IKT sektoris naisi, oli kakskümmend kaks protsenti, nüüd see on vist iga aastaga mingi protsendipunkti üles keerinud. Aga et, et me näeme, et altpoolt see suhtumine hakkab muutuma, et just et, et ei ole ka siis neid vanemaid ja, ja õpetajaid sulle enam ütlemas igal sammul, et see ei ole ju tüdrukute asi ja sina ei peaks sinna minema. Et, et selles mõttes on lahe, nüüd ma arvan, et, et kui nüüd jõuavadki esimesed need unicornid, siis sellesama, sellesse vanusesse, kus nad tulevad hüppelaual ja siis kindlasti tuleb hüppeliselt juurde. See on jällegi, ma arvan, hüpotees, mida me saame, hakkame kohe siis testima ja tõestama.
Ma ütlen nagu numbrid ära korra, et OECD tegelikult teeb seda statistikat ja Eesti IKT protsent jätkuvalt on seal kahekümne ühe ümber, ehk siis naisi on umbes kakskümmend üks protsenti ja selle näitajaga on Eesti noh. Ütleme väga kõrgel kohal, et esimene muide on Bulgaaria, kus on kakskümmend seitse protsenti, on ju, aga
ütleme.
Ja, aga üle Euroopa keskmine on üheksateist ja näiteks soomlased ja rootslased on isegi vist tagapool, kuigi võiks nagu eeldada, et nad on eespool, on ju, et, et selles mõttes noh. See on ikkagi nagu maailm, mida ei ole veel lõplikult avastatud ja kui sa ütled, et siin stereotüüpid hakkavad murenema. Siis üks naljakas stereotüüp, mida, mis ei hakka veel murenema, on näiteks see, et, et kui sul on valida, kas unicorni. Nii-öelda see tund või ootamatu kooriproov, siis vanemad või ma ei tea, see, see vali.
Mis mõttes ootamatu
koor? Kooril on, tuleb mingi. Et noh, muidu pannakse lapsevanem, panevad ju tunnid niimoodi ära, et nad ei kattuks, on ju. Nüüd ongi see, et Unicornid, meil on viimsumad kevad, hästi ebamugaval ajal on esmaspäeva õhtuti mingi viiest või kuuest, on ju, et sõltub, mis me teeme, on ju. Ja, aga nüüd on laulupeo ülevaatus ja nüüd pannakse, ühele esmaspäevale pannakse sinna see kooriproov sinna õhtul kella nagu viie peale. Siis see, et laps nagu sellisel hetkel läheb ikkagi nii-öelda nagu balletti või, või, või kooriproovi versus, et oot, oot, oot, kumb nüüd siin võitma peaks, on ju, et kas kooriproov või, või tehnoloogiaring, on ju. Et siis see stereotüüp on hetkord ikkagi alles jäänud, et võidab ikkagi. Muidugi,
laulupeo ülevaates on ka erakordselt oluline
asi. Ma tõin sihukese. Ei, aga
seda on jällegi tööjaduseagentuur uurinud, et, et kõikidest koolivälistest ringidest, see oli ka jälle paari aasta tagune number, et kõik need STEM ringid kokku moodustasid kolm protsenti, kõik teised olid igasugused taidlused ja, ja käsitöö. Ma tahaks
ühe asja juurde tagasi tulla, mis, millest me kuidagi libisesime üle, aga mis minu arvates on väga huvitav, et sa. Minu meelest oli Taavi isegi, kes ütles, et me mõtlesime, et kas me saame, et proovime, kas me saame õpetada seda asja nii, et see on tüdrukutele. Kas, kas te teete siis midagi teistmoodi või kuidas te neid tunde teete? Ma ei tea, noh, labaselt öeldes, kas te värvite midagi roosaks ja ütlete, et see on tüdrukutele või on seal, mis seal taga on?
Pigem ma arvan, seal on võlu võti ongi just selles, et seal ei ole kõrval poisse, kes on targad, enesekindlad, teavad, kuidas asjad käivad ja nii-öelda lendavad peale. Samas kui tüdrukud siis kohe tõmbavad sammukese tagasi ja lasevad nendel poistel teha, et see on see, kuidas nii-öelda need soorollid on paika pandud. Et kui me võtame tüdrukut, see oligi see koht, mida, mille osas mina Taaviga vaidlesin, et. Kuna ma hüppelaual ise näen, et meile tulevad sinna tüdrukud, kes on noh, enesekindlad ja nad ei vaja sellist. Kahekordsete enesetõestamist, aga, aga nüüd olles veendunud, et kui me võtame selle samm nooremat grupi, siis tegelikult seal on hädasti vaja anda tüdrukutele seda ruumi. Et neil on vaja olla ilma poisteta ruumis, kes neid eelnevalt juba paika panevad ja ei lase neil enesekindlalt tegutseda. Et tegelikult ja me nägime, mina vähemalt ise, ringi juhendajana nägin seda, et ka mitmed, isegi tüdrukute endi seas see, et, et mõnedel võtab see avanemine väga palju aega. Et neile on vaja seda ruumi ja just ainult tüdrukute seltskond annab neile selle julguse.
Ei, ma olen nõus, selle, nii on, et kui need tüdrukud on ainult omakeskis, siis nad ei. Neil ei ole nagu võimalust kõrvale hiilida või lasta kellel teisel midagi ära teha ja siis ise noh, õppida lihtsalt kas vaatluse teel või kuidagi. Et seal nad on, nad peavad lihtsalt tegema, mitte keegi nende eest nagu mitte midagi ära ei tee seal. Ja, ja tundub, et see nagu meeldib ja meil, mis meie grupis, mis me oleme tähele pannud, on see, et seal puudub võistlus. Nad ei võistle omavahel, et pigem on nagu sihukene aitamine ja koostöö, mida nad seal teevad, et poistel, no ma ei julge küll öelda, et poistel nii on, aga noh, kui ma vaatan nagu. Oma poega niimoodi, siis iga mäng nagu keeratakse kuskilt otsast nagu võistluseks, et alati see lõpeb võistlusega, siis tüdrukutele no, no nagu ei näe seda seal niimoodi.
Aga need tunnid ise siis, kui te neid koostate ja mõtlete, et kas te, kas teil on kuidagi, ma ei tea, tahvli peal kirjas, et tüdrukutele, see on tüdrukutele, ma ei tea, teeme tüdrukutele või, või see on ikkagi noh, täpselt sama hästi võiks tegelikult need kastid saata poistele ja midagi ei muutuks. Ja meil on
ka ju ringe, kus ongi.
Ja meil on üks, üks grupp on, mis meil väikselt testiks on kõrvale võetud, on, mis koosneb ainult poistest ja nad teevad sama ülesandeid.
Noh, Rocca al Mare Kool ühesõnaga tegi niimoodi, et ta võttis ühele oma esimese klassi, lõi pooleks, et oligi, et tüdrukud poisid eraldi ja siis ka isegi pusad, meil on ju kõik tüdrukud tegevad valgete pusadega ringi, et siis tehti ka poistele eraldi pusad, et tehti Musta värve, on ju, et, et sest nemad noh, tahtsid, et terve klass saaks selle kogemuse, on ju, et... Aga muidu meie ikkagi keskendume ainult tüdrukutele, et kui täna keegi ütleb, et me tahame segaringi teha või, või poiste ringi teha, siis jumala eest, tehke, aga mitte meie asjadega, on ju, et et selles mõttes me oleme... Ega te
kontrollida seda ka ei saa, kui see kast seal
Saaremaal on. Muidugi, ega me ei keela, kui keegi teeb, on ju, või siin oligi suveks veel alati neid mingite suvelaagrite jaoks, eks, aga aga ma ütlen, mina osalen nendes tundide väljamõtlemise protsessis päris aktiivselt ja ütlen ausalt, et ei mõtle küll niimoodi, et noh, et
Ei, ma ei mõtle ka, et ei saa hakkama, vaid ma mõtlen, et noh, et kas sa.
Aa, roosa või?
Ei, kas nagu, ma ei tea, et kas roosa või et noh, et ma ei tea, et kui meil on poisid, ma ütlen, et siis teeme roomikutega mingisuguse värgi, mis teeb, on ju. Aga kui meil on tüdrukud, et noh, siis teeme lava ja paneme sinna mingisuguse.
Selles mõttes oli, pean tunnistama küll, et näiteks teise kursuse, meil oli idee, et see läbiv joon, noh, oli elektroonikale fookus, et teeme emale emadepäevaks ehtekorbi. Et selles mõttes, nagu sa niimoodi mõtled, siis noh, kindlasti selline
ülesanne, noh, koosneb mitmest lülist,
on ju, kõnetab tüdrukut rohkem kui näiteks poissi kõnetakse, on ju, et selles mõttes. Jah, aga meil läks tuksi, see. Miks? No vot, sellepärast me testime neid tunde, on ju, et ostsime hunniku Hiina tehnoloogiat kokku ja siis lõppu oli selles, et kuna need ühendused ja jupidikki koos omavahel väga ei püsinud, siis oli öid, kus me siis Liisi ja veel mõne vanemaga siis tinutasime pool ööd neid, neid, neid karpe nagu töökindlamaks, et nad ikkagi töötaksid, on ju. Ja näiteks nad ikkagi, noh, oleme ära otsustanud, et me päris sellist asja nagu nüüd järgmisele kursusele sisse ei pane.
Nii et need Viimsi omad on sellised katsejänesed, jah? Aga
noh, teistpidi. Nad
ise ei kurda üldse, neile väga meeldib see katsejänes olla seal.
Kas see ärakukkumine, ma saan aru, siis väga väike, et, et ikkagi käiakse kohal ja käiakse. Aga meil oli täpselt sama,
mida Taavi mainis, see ballett, et, et oli noh, mitte ainult ballett, vaid kui ikkagi oli sul juba eelnevalt mingi ring, kus sa oled aastaid käinud, siis see on selgelt prioriteetsem, et siis sa lähed poolest tunnist minema, sest see vara, varasem ring nii-öelda vajab. käimist, et, et see tõenäoliselt on ka, see nõuab nii-öelda sissetöötamist ja niisuguseks uueks normiks, muutumiks selleks, et, et see võib-olla saaks siis selleks number üks ringiks ja siis need teised langeks. Aga
noh, mingi ärakukkumise protsent on ju täiesti normaalne kindlasti.
Kümme, tavaline on vist kümme. Jah, väiksem kui kümme, siis seda võib ju suureks edulooks nimetada.
Sest meil oli siin füüsiline teema, et üks tüdruk, kes pikemat aega viibis perega Hispaanias, on ju, noh, ei saa midagi teha sinna, on ju, või. Ja nüüd meil on hirm, et üks krupp kolib meil Lõuna-Eestisse sügisest, et siis jääme temast tõenäoliselt. Ta vist
läheb sinna Lõuna-Eesti gruppi.
Aa, lõuna,
üle, ulatus on juba üle riigi. Väga hea, aga ma arvan, me võime teha siia teise pausi ja siis rääkida selle, kogu selle asja tulevikuplaanidest. Restart jätkub ja räägime siis tüdrukute, aga sulgudes natuke ka poiste võimalikust tehnoloogiaharidusest. Kuhu edasi jälle sellega? Teil on, nüüd on algamas, eks ole, uus.
Jaa, uus, uus hooaeg.
Uus hooaeg, palju neid soovijaid on, kevad, kevadel oli kakssada, palju praegu on?
No sügisest ilmselt tuleb sinna kuuesaja kanti tüdrukuid.
Et me paneme jälle piiri ette, sellepärast et me peame aru saama, et kas me saame seal logistikaga hakkama ja kas kõik ikka sujub ja nii edasi, sest noh, kokkuvõttes saavad ju iga kast on Omniva või, või, või TPD-ga läheb, läheb sinna kohale, on ju, ja, ja me peame ikkagi nagu mõistma, et, et me suudame seda ikkagi nagu tervikuna koos hoida. Noh, ühesõnaga, start-up peab arenema mõistlikus tempos, et ei ole nagu üle mõistuse kiiret eskaleerumist, ei tohi olla. Aga kui sa küsid nagu numbrit, siis iseendale, mina olen mõelnud niisuguse Kui sa vaatad näiteks meie suuri robootikaüritusi, no võtad Robotexi või, või siin need LEGO liigid ja nii edasi, on ju, sul on umbes suur särk kaks tuhat viissada last, kes möllavad. Ja noh, enamus on noh, okei, peaaegu kõik on poisid. Ja eks, et üksikud tüdrukud. Et kui sa jõuaksid nagu umbes kahe tuhande viiesaja tüdrukul seas tekitada huvi, siis sa oled umbes puudutanud heas mõttes nagu sama palju tüdrukuid, kui umbes poisse käib tehnoloogiaringides. Jah, nagu Ede ütles, kõikidest ringidest on see väga väike hulk veel, aga ütleme, sa oled jõudnud nagu mingi nagu nii-öelda võrdluseni, et a la, et sa tead, et, et seitsme kuni kaheteist või seitsme kuni neljateistaastaste laste seas selline hunnik tüdrukuid on, nendes on noh, püütud äratada seda tehnoloogiahuvi.
Mis teil selleks puudu on, ma saan aru, et otseselt huvi taha see ei jää, nii-öelda klientide puuduse taha see ei jää, aga miks ta ei ole siis juba kahe poole tuhande juures, sügisest näiteks?
Noh, selles mõttes me teeme seda ikkagi nagu hobi, on ju, et, et täna noh, meie oleme saanud Telia käest, käisime, küsisime, et meil oli iPade vaja tundideks, küsisime paarikümmend iPadi, Telia ütles, muidugi saab, et ei ole mingit küsimust, on ju. Aga ta on, selleks, et seda nüüd teha, nüüd päris sellisel nagu, nagu korralikult skaleeruma, meil on vaja hakata ikkagi inimesi palkama, päris neile palka maksma ja nii edasi, et ta läheb ikkagi päris kulukaks. Ja jah, et siiamaani ma olen ise olen seal sponsoreerinud, aga eks me teanest hakkame sügisest ka ettevõtte ustele koputama, et keda iganes see teema kõnetab, siis noh, mäletad, meil oli siin saates Twilio, kellel on väga nagu oluline teema, et oleksid nais ja mehi võrdselt, on ju, et et mina teha, äkki me äratame mõnes sponsoris ka huvi.
Aga see on ikka puhas selline sponsorite asi või, või et noh, et kui me, ma läheneks sellele tõesti, sa juba ütlesid nagu start-up, et noh.
Tasun ise ära?
Ei no ma ei tea, frantsiis võib-olla rahvusevaheline, tõlgime kastid saksa keelde, noh. Ta sellepärast
on frantsiis praegu, et noh, ongi need õpetajad või juhendajad ju ise annavad neid tunde, et, et ei käi me ise ju neid tunde andmas, on ju, aga. Aga
kui need oleks tasulised tunnid, kas seal oleks? Ta
isegi on mõnes kohas tasuline, sellepärast et see noh, kui sul on see päris üks juhend Aga näiteks mingile kohalikule juhendajale nagu on mõistlik maksta, on ju, ja noh, tihti maksab seda mingi vald või kool, on ju, ise. Aga ka vanemad noh, on kohti, kus maksavad, on ju, aga see on siis hästi oluline nüanss, et kuna me tahtsime ju väga palju mõõta seda, et et tüdrukud, kas kukub huvi ära või kaob huvi ära või kaob huvi ära, et see ei kaoks, ühesõnaga, see ärakukkumine ei tuleks sellepärast, et näiteks noh, viiskümmend eurot Pühajärvel on päris suur raha maksta, on ju, et noh, ta ei jääks sellepärast nüüd tulemata, et nüüd noh, mul ei olnud sada viitekümmend eurot, on ju, eks, et sellepärast me tahtsime teha seda, et Et lastele igal juhul saaduse tunde nagu noh, meie rahe võtta, et selles mõttes meie mõttes on see tasuta.
See ilmselt see formaatide sissetöötamine toimib, et ma ise näen hüppeloo korraldajana, et ka kahel aastal me tegime seda ettevõtjate toetusest ja nüüd kolmandal aastal siis tulid ka riiklikud organisatsioonid toetajaks. Et tõenäoliselt seal nad vajavadki natuke seda aega selleks, et aru saada ja näha, et sellel asjal on mingisugune järjepidevust, aga et need tegijad on tõesti nagu tõsised. Ja teisest küljest ma arvan ka seesama vabatahtlikkuse aspekt, et ma ise näen hästi palju seda, et kui ma kellele tahes lähen sellest rääkima, kõik alati on ju, mitte keegi ei ütle, et see on üle halb või. Kuidagi keskpärane, mis sa teed, vaid kõik ütlevad, et see on üle äge. Ja siis, kui läheb see, on siis see kriitiline samm vaja astuda, et ise kuidagi panustada, siis nagu enamasti pooled inimesed või suurem osa kaabera. Et, et ma arvan, et see on ka natuke ühiskonnas ilmselt muutumas, et esiteks inimestel tekibki rohkem vaba aega. Ja ilmselt ka jõukuse tase kasvab ja üldse selline ühiskonna üldine küpsus viitab sellele, et inimesed tahavad nii-öelda rohkem tagasi anda. Tehnoloogiatavtted jõuavad meil niisugusesse küpsuseastmesse, et, et inimestel on aega ja tahtmist, ilmselt ka paljudel on siis omad lapsed, mis ma arvan, tekitab seda soovi. Ja kolmandaks, jälle seesama igikestev tööjõu põua probleem, et selle asemel, et lihtsalt kurta, et meil ei ole kedagi palgata, et siis see on ju selge hoob, mida me saame, et siin lihtsalt tuleb natukene ettepoole venitada seda.
No ütleme niimoodi, et kui me vaatame noh, tuleviku töökohti, siis selge on see, et puhtalt nüüd tehnoloogiaringis käimisest ei teki keegile mingit eriala valikut, on ju, võib-olla tekib üksikutele, on ju. Aga üks nagu see eesmärk, mida me tahame saavutanud, on ikkagi see, et. Et ta ei välistaks enda jaoks selle, et, et ma lähen õpinga mingi, mingit nagu tehnilisemat või... Võib-olla
isegi välistamine on tegelikult, ütleme, mõnes mõttes ma arvan, et välist, et kui keegi välistab enda jaoks, see on isegi juba nagu hea samm. Sellepärast, et see näitab, et ta on mõelnud selle üle, et kas ma võiks sinna minna. Ma arvan, et sellest eelneb veel mingi samm, noh et, see eelneb on see, et ma üldse ei, ei tule selle peale, ma ei mõtle, see pole mul radaril, ma, ma ei kaalugi seda. Kui juba keegi välistab, see on selline aktiivne samm No
ühesõnaga, aga meil ongi see point, et me tahame aru saada või nagu jõuda selleni, et noh, me esimestest tundist küsisime, et noh, et kuidas sa hindad oma oskusi selles valdkonnas, kas sa arvad, et see on rohkem poiste või tüdrukute ala ja, ja jälle kihvt oli näha, mismoodi siis kursuse jooksul see nii-öelda suhtumine muutus, on ju, noh, me lindi, noh, panime kaamerate ja küsisime, et, et, et kuidas, mis tunne on, on ju.
Aga ikkagi, mis siis peaks selleks juhtuma, et selle näiteks Eestis kahe tuhande viiesaja piirini jooksid?
Ma arvan, kui me teeksime praegu mingi kampaania, me jõuaksime sinna aastaga. Et lihtsalt, et me ise nagu tahame, kuidas ma ütlen. Teaks nüüd kvaliteetset asja ka teha, et, et, et. Ei
noh, aga selles mõttes, aga teil on kastid on olemas, protsess on olemas, te teate, et see töötamine.
Sul on õigus jah, ütleme niimoodi, et võiks, aga ma ikkagi tunnetan, et. Ei
noh, selles mõttes, et okei, ma just küsisin, kas sa, kas sina keeldud edaspidi kinni maksmast seda, et seda veel neli-viis korda suuremaks ajada? Selge on see, et kui see läheb neli korda suuremaks, sul tulevad palju suuremad kulud.
Jah, ma arvan, et siis ma vajan ikkagi abi, jah.
Nii et mõnes mõttes see nagu kahe tuhande viiesajani jõudmine ei ole nagu tüdrukute taga, vaid see on pigem sinu ja rahastajate taga.
See on õudselt keeruline koht praegu, ma tegelikult tahaks ikkagi öelda seda, et ta natukene on, et sa ei saa tormata nagu päris pea ees mingi ühe numbrini. Et ta peab olema mingi loogika, seesama, et meil need nagu tunnid arenevad nagu läbi nende kursuste ja nii edasi, on ju, et me ise näeme, et me nagu usume, et me teeme õiget asja. Okei,
toode, toode pole ka võib-olla veel
päris. Vajab lihvimist veel, aga no Liis tahab kommenteerida.
Ma tahtsin ka öelda just seda, et me saame ju kõikidelt nendelt gruppidelt, kes tulevad juurde, me saame kogu aeg tagasisidet ja me teeme järjest oma kaste paremaks. Et kui ei oleks olnud edet ja tema untsu leidnud seda külarit, eks ju, et noh, et see, me teame, et see ei tööta niimoodi, me vahetame selle välja, järgmised saavad juba parema. Et, et me ei saa võtta kohe kaks tuhat viissada ja siis hakata midagi parendama.
No meil oli formaadiprobleem, et meil endal Viimsis töötab see niimoodi, et, et selle pooleteise tunni jooksul me teeme, jõuame ära teha kaks ülesannet. Et kuna me ise oleme ette valmistanud, ise me oleme hästi läbi mõelnud, selgelt me oleme efektiivsem ikka tunni läbiviimisele, on ju, ja väga paljud meie Ei jõudnud teha kahte ülesannet, sellepärast et on vist jätku aega. Okei, nüüd ongi, uuest aastast proovime uut formaati, et me enam teatavates tundides ei teigi kahte ülesannet, siis teeme ühe pika ülesande, on ju, vaatame, mis moodi see toimib, on ju. Ehk siis sellepärast ma tahan öelda, et see ei ole päris nii, et paneme ummisjalu nagu kümne tuhandeni ja siis vaatame, mis tahtis saab, on ju.
Kas see huviharidus, noh, ei tea, kas, kas see ongi nagu teie arvates mingi tuleviku huvihariduse mudel või, et me ei istu ja ei vingu, et ma ei tea, riik ei tee ja linn ei tee ja ei ole robootikaõpetajat ja. Ei ole, ma ei tea, ei ole kosmonautikaõpetajat ja vaid, et tulebki inimestel ise teha või? Kas see on, kas see on normaalne, sa tunned või te tunnete?
Seda meelt, olles nüüd neli aastat üritanud MTÜ-na nii-öelda pakkuda seda alternatiivi riiklikule haridussüsteemile, jõudnud sinna, et tegelikult selleks, et saada just seda, mida sa siin küsid, David piinatas, et kuidas siis skaleerida seda, et tegelikult ikkagi võti on selles koolis. Mis meil on ju nagunii, et seesama, et need majad on olemas, seal on tohutult vahendeid seadmeid, et, et paljudes kohtades neid ei kasutata, et ikkagi inimesed on need, mis, kuhu me peame rohkem investeerima ja jõudma sinna, et need huvitavad asjad jõuavad ka kooliprogrammi. Et tegelikult see on see väljakutse koht, et ma arvan. Et see on nüüd ka meil siin nihuke tiigrihüpe kaks punkt null või ma ei tea, kolm punkt null juba, et, et see praegu tuleb lihtsalt erasektorisse, see initsiatiiv ja ma arvan, et ta jõuab tagasi koolidesse. Et see eesmärk
ei ole see, et erasektor tegelikult noh, teebki selle suureks ja teeb selliseks nagu peab, vaid et erasektor, noh, ma ei tea, lükkab seda teed puhtaks
ja. Meil Eesti kaks punkt nullis väga hästi toimis meie 3D printerite projekt, et tegelikult meie nagu lükkasime kiirelt käima. Seal oli ka palju vigu, aga riik võttis sealt nii-öelda parimad praktikad üle ja, ja see läks käima ja suureks.
Noh, ütleme seda ka, et ju meie võtsime hüpoteesi, et kui me teeme ainult tüdrukutega, et siis on äkki teistmoodi. Et noh, mõnes mõttes on see ju start-up, see katsetada, et noh, et sa ei tea, kas tuleb välja või ei tule, proovime, äkki failime, noh, ja ja kui sa oled ikkagi maksumaksja raha eest toimetajad, siis sa päris niimoodi ikkagi mängida ei saa, et sa noh, mul tuli idee ja nüüd ma teen üle-eestilise programmi ja tõmban ainult tüdrukud,
on ju. Ma üldse mõtlema, et kas maksumaksja raha eest sa saad öelda, et ma teen ainult tüdrukute
Ei noh, selles mõttes, kui sa niimoodi võtad,
kui
sa vaatad praegusi tehnoloogiaringe, siis võiks öelda, et on ainult poistele.
Ei no aga no tüdrukutele ei ole keelatud sinna minna.
No vot, ühesõnaga, see selleks, see on eraldi teema. See on
huvitav küsimus lihtsalt, et kui ma panen koolis mingi ringi pühti, et kas ma üldse
saan öelda. Ei saad, sa saad teha tüdrukute balletiringi ja poiste balletiringi.
Kõik ju näendub seesama käsitööõpetust koolides, et miks tehakse tüdrukutele kudumist ja poistele puutööd.
Ei saab, saab, et aga küsimus ei ole selles, et, et ongi see, et kui sa tahad teha, noh, sa näed viga, sa näed probleemi. Ja noh, alati võib ju võtta lähenemised, kui viga näed laita, siis tule aita viga laita, on ju, aga on ka teine lähenemine, et noh, aga proovime siis midagi, teeme siis midagi teistmoodi, teeme totaalselt teistmoodi nagu noh, kogu maailmas, teeme teistmoodi. Vaata, mis tuleb välja. Et siis see on see, meil kindlasti, kus erasektor saab aidata ja kui ta nagu töötab ja toimib, noh, siis saab edasi mõelda, et noh, et kas see jääbki erasektori initsiatiiviks või või kokkuvõttes oligi lihtsalt üks välgatus nagu mingis aja, aja, ajaraamis või sellest saab mingi riiklik programm, on ju, aga noh, mõtleme, saame siis otsustada, kui me tulemusi näeme. Ja täna me oleme ikka selgelt ikkagi noh, isegi mitte veel poole peal, sellepärast et et lõplikke järeldusi teha, noh, me peaksime nägema, mis neist. Unicornil see lõpuks siis saab, on ju, et kas nad lähevad üli, mis, mis vali, valikud nad, erialavalikud nad teevad ja nii edasi, on ju, et kas nad pärast ütlevad kümne aasta pärast, et näed, et oi, et see oli oluline, oluline nii-öelda periood minu elus, on ju, et või mitte, on ju.
Mida sinu tütar plaanib ülikoolis õppima minna?
Meil oli just eile arutelu selle koha peal, istusime Kahekese Okko restoranis ja arutasime ja ma ütlesin, et ega talle muud üle ei jää, kui tuleb ikkagi isaimpeerium üle võtta, on ju, ja siis ta kordselt kulmas, et vist ei jää jah, muud üle, et tuleb võtta.
Et progemist?
Ei, mitte seda, aga mitte ainult, aga kindlasti nagu tehnoloogiliselt, jah.
Kes ja kuidas teid nüüd aidata saaks, kui me, äkki meile mõni kuulaja, kes mõtleb, oh kui äge, tõesti, teevad õiget asja, mida teha?
Ma arvan, et pigem ikkagi see on ka täna oluline, et kui keegi tunneb, et ta tahaks oma piirkonnad, siis me otsime just selliseid maa, maapiirkonnad, meil on täna, kas Raplamaal vist ei ole ühtegi, nüüd on juba, tuli jah, okei, ja ühesõnaga meil oli ja Hiiumaal? Ei ole. Hiiumaal ei ole ja siis Põlva ja...
Põlvas ka ei ole,
jah. Ühesõnaga, meil on paar maakonda, kus meil ei ole ühtegi gruppi veel. Et kui keegi tunneb, et tahab teha, on ju, et, et siis ikkagi nagu uuriks meie unicorn.ee kodulehekülge ja, ja, ja lööks kamp.
Aga mida see tahab teha, tähendab, mida, mis ettevalmistus? Sul
peab olema vähemalt kaheksa tüdrukut, kes nagu gruppi võiksid tulla, noh, jah, me kirjutame kodule kuus, aga ütleme, ideaalne on kaheksa, on ju. Sul peab olema ruum, kus sa seda läbi viid. Noh, üldjuhul on kooli klassiruum on väga hea ruum, täitsa piisab. Ja sul peab olema see tahe siis, et noh, see on nii-öelda grupiliider, on ju, ja ütleme niimoodi, et et Tartus ja Tallinnas me suudame selle koha pealt veel aidata, et kui see noh, ütleme, oled, oledki laisk lapsevanem ja, ja, ja ei suuda nagu olla see liider, et siis. Mis see
liider tähendab?
See on see, kes.
See lukust lahti ja.
Jah, kes on, tuleb varem kohale ja viib see tunnine, kes on see ankuriõpetaja nii-öelda, on ju, et see lapsevanem tuleb sinna juurde õpetama, on ju, aga on üks, kes kogu aeg nagu nii-öelda võtab kasti vastu.
See kestab kasti lahti ja ann Et
siis Tallinnas-Tartus me suudame neid viia kokku ka noh, tudengitega ja inimestega, kes sõna otseses mõttes siis väikese raha eest, mida siis lapsevanemad ise talle otse maksavad, on ju, on nõus seda tegema, on ju, et meie raha ei võta, et sisu eest raha maksma ei pea.
Aga, aga see sisuline ettevalmistus, kas teil on vaja inimesi, kellel on vastav haridus, et ta üldse suudab õpetada seal midagi või?
No mina olen hea näide, ajakirjandus ja antropoloogia haridusega on võimalik läbi viia tehnoloogia ringi ja ma arvan, et noh. Me tegelikult oli ka, meil oli kolm nii-öelda põhijuhendajat, kes kõik on sarnase taustaga ja siis käis meil neid abijõude seal vastavalt tunnile. Ma arvan, et me saime väga hästi hakkama, et selles mõttes olime täiesti paraja ettevalmistusega, et me vaatasime need juhendid eelnevalt läbi, lugesime tutorialid läbi. Ja see oli põhimõtteliselt see ettevalmistus, et võib-olla me oleks võinud ise natuke rohkem uurida, et nad seesama, kuidas tekib heli, et võib-olla oleks võinud ennast rohkem kurssi viia, aga noh, jälle, kui sa teed vabatahtlikult seda, siis tegelikult sul ei ole seda aega.
Vaata, me alguses proovisime seda, et noh, et loeme teooriat ka, et lasime noh, et mis ikka helikiirus on ja kuidas teki, heli tekib ja, ja umbes kui kukuvad puud metsas, keegi ei kuule, et kas siis on heli või ei ole heli ja nii edasi, on ju. No ütleme nii, et nad hakkavad ikka teisest minutist hakkavad haigutama, on ju. Ehk siis me räägime täna sellest, et sa poolteist tundi mängid lastega. Et nad kõik on mängulised ülesanded, sa kas ehitad midagi, sa kas lahendad midagi, aga see ei ole mingi, et ma olen tahvli ees ja kirjutan ja nüüd vastan küsimustele.
Aga igaks juhuks ikkagi see, ma saan aru, et Hiiumaal ja Põlvas ja kust teil neid gruppe ei olnud, et peaks arvestama sellega, et mõni, et sul võib olla selle kümne tunni jooksul vaja mingit inimest, kes noh, natuke, kui sul endale igasugune ettevalmistuse tehnoloogiaga ühendus puudub, ei ole vaja?
Ei, meil on, Kolgal olid kaks hästi kihvti naisterahvast, mõlemad olid filoloogid.
Üks oli filoloog
Et tulid kohale, ütlesid, meil isegi Facebooki ei ole, aga tahame teha ja teeme ära. Ja tegid ära. Jah, sest meil on nagu see, et see nii-öelda noh, nii-öelda abi käib meil tavaliselt mingi Facebooki chat'is, kus me nagu räägime, et a la, et kui kellelgi on mingi probleem, et siis me selgitame, mis iganes, on ju. Ja tema tulid kohe, ütles, et meil Facebooki ei ole, et peab mingi muu kanali leidma, et noh, okei, helistame siis.
No ühesõnaga, see on klassikaline isejuhtiv õppimine, et see ka tekitab tüdrukutest selle enese saavutuse tunde, et me tegime selle ise, et see ei olnud õpetaja, õpetaja on seal kõrval ainult see juhendaja.
Väga paljud emad ise on öelnud meile, et nad tahaksid ise enda niisugust ringi ja siis me ütlemegi, et no aga mis sa endale ringi teed, võtad sama ringi ja õpid seal selle käigus, on ju, et noh, oled ehitanud kunagi lava tossumasinat?
Ei, tõesti ei ole.
Anname sulle rühma ja teed ära, väga kihvt.
Mul on tütar on neli, nii et kolme aasta pärast näeme selle teemaga.
No küll me sulle rühma leiame.
Ma tahaks ikka oma tütrele ja tema sõbrannadele teha siis. No näed siis. Aga poeg saab.
See valdkond on veel katmata, et nelja kuni kuueaastastele teha, nii et Hendrik, sinu võimalus.
Te peate tegema need lihtsamad kastid, ma arvan küll, nelja-aastastele kindlasti. Hea küll, meie saade on läbi, aitäh teile, mis oli unicorn.ee? unicorn squad.ee.
Keeruline nimi, aga mis teha, niimoodi läks, kui hakkad hoogte korras uut ringi tegema, et ei jää aega nõime mõtlemiseks.
Võib-olla on rebranding auto ees, me oleme siin mitu saadet rebrandingust juba teinud. Olgu, meie saade on läbi, aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume nädala pärast.
Saadet toetab Telia, nutikate IT-lahenduste pakkuja Eestis.