Kuidas Ahti Heinla Starshipis roboteid arendab

ei saa midagi aru. Tegelikult on ikkagi päris keeruline asi, aga tal on üks nagu oluline asi, et ta, ta, tal on selline nagu kast, mis toimetab nagu seal enda sees, sa paned selle ukse kinni ja siis selle sees ta toimetab nii, kuidas ta tahab. Teda ei sega seal mitte keegi, sellepärast see uks seal ees ongi, et sina ei läheks sinna segama, eks ole. Ja, et su kass ei hüppaks sinna nagu segama. Kahjuks tänaval liikuvalt robotile seda kasti ümber panna ei saa, et. Nagu võid, või võid panna, eks ole, aga noh, siis see inimesed loovad kaupa kätte, et, et. Et seal need kassid hüppavad, et nagu ette, igal juhul, et meie robot toimetab sellises. Noh, kuidas öelda, struktureerimata ümbruses nagu seal, kus võib juhtuda nii-öelda mida iganes. Ja üllatus-üllatus, kuigi muudkui räägitakse robotitest ja kuidas meil lendavad autod ja mis iganes, et kõik nagu on, siis tegelikkuses selles struktureerimata keskkonnas roboteid reaalses elus eriti nagu ei näe. Ja meie robot on esimene maailmas üldse, mis niimoodi automatiseeritud asi ise teeb otsuseid, ise juhib ennast. Liigub sihukeses struktureerimata keskkonnas kuskil tänavakeskkonnas, niimoodi ilma, et tal oleks inimest sabas, kes nagu valvaks seda kogu aeg. Ise sõitvad autod jõudsid selleni hiljem kui Starship, lendavad droonid jõudsid ka selleni hiljem kui Starship.