Kuidas Poolast ja Valgevenest arendajaid tuua?

Laupäeva pärastlev on käes ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on Restardi stuudios ning järgmised, umbes tund aega, räägime juttu inimesega, kelle nimi on Paavo Pauklin, tere, Paavo.

Tere, tere.

Sul on firma, mille nimi on Netcorp ja see kõlab täpselt nii, nagu ta võiks olla USA-s börsil ja, ja on market cap'iga mingisugune viiskümmend miljardit, aga see vist ei ole päris nii.

No aitäh, komplimendi eest.

No nimi on selline hästi või? Või seda ulmefilmist, Netcorp on kindlasti see, kes. Suur paha firma.

Jah, ega kunagi tundus see väga aktardiline, aga pärast tähesõdasid on see võib-olla saanud teatud maid, maitse juurde. Aga NETCorp tegeleb peamiselt siis Skandinaavia ettevõtetele ja ka Eesti ettevõtetele arenduspartnerite leidmise, leidmisega.

Kui mul on vaja progejaid, Eestist ei ole kedagi palgata ja kõik on väga halvasti, et siis. Sinu kaudu saab kuskilt

mujalt. Just nimelt, aga, aga see, me ei tegele HR-iga, ehk siis, et me ei tegele headhunting'uga. Me ikkagi hangime ettevõttele partnereid või nii-öelda toimivad tiime.

Oota, aga lähme siin järjest nagu väga täpseks. Sa juba ütlesid juba natuke kätte ära, et ühesõnaga, on olemas erinevaid mudeleid. Kui mul on inimesi puudu. Siis jah, üks on see, et ma võin pöörduda, üks on see, ma ise värban, noh, panen lehtekuulutuse, otsin neid maalt, et kes oleks osanud arvata, et tuleb psühhopaat, on ju, et noh, et, et hästi raske, on ju. Variant B, mul on HR partnerid, ehk siis ma helistan mingile agentuurile, ütlen, et näed, mul on vaja. Sellise leveliga, selliste oskustega nii mitu või mitukümmend inimest, on ju. Ja siis nad lähevad, otsivad, kammivad oma andmebaase ja hakkavad mulle mingeid intervjuusid kokku leppima. Noh, täiesti niimoodi, et vaata, küsida, et kas te ise olete kunagi selle inimese otsa vaadanud, kellele te mulle saatsite siia, on ju, et nonii. Eks see ei tundu ka väga hästi lahe, on ju. Kolmas on see, et, et tuleb mingi vend, ütleb, et noh, et mul on terve punt. Ja teeb selle allhanget, noh, võtab konkreetse ülesanne, tähendab ära, on ju. Aga siin ma saan aru, et on veel mingi neljas variant, ehk siis sa ise otseselt neid inimesi ei, palgal ei hoia, et sa nii-öelda match'idki nii-öelda siis nagu selle võimaliku allhanke pundi. Selle teenust vajava meeskonnaga või kuidas täpselt on ikkagi?

Mees kui turuplats.

Just nii, sellepärast, et küsimus on tänapäeval ikkagi nii-öelda arendajate saadavuses, et keegi ei taha oma projektiga alustada kuue kuu pärast või, või aasta pärast. Ja kui sul on, ütleme, neljakümne inimesega .NET-i ettevõte, siis sa saad kliendiprobleeme lahendada selle neljakümne arendajaga. Tihti kliendiprobleemid on väga spetsiifilised seinast seina ja tal on lahendust vaja eilseks ja kui tal on vaja kümmet arendajat, siis Eestis seda ei leia. Aga lähirikidest on seda kergem saada.

Nii, aga mõtlengi, et nüüd sinu ärimudel on siis mis, et sa nüüd öelda, oletame, et mul on seda kümmet tootmit ja arendajat nüüd vaja. Et sa leidsid nad näiteks Valgevenest või Ukrainast, ma ei tea, kus sa praegu tood meid peamiselt, on ju, või Poolast. Ja nüüd sa paned, ma ütlen, nii-öelda paned email'id meid kokku ja kasseerid selle eest mingi raha või siis. Noh, kus ma ütlen, et ma, ma hakkan maksma sinu ettevõttele, sina maksad endale Valgevene poistele.

Me teeme niimoodi, et me tegeleme Poolaga ja me vastavalt sinu vajadusele, siis leiame Poolast kõige parema partneri, kes omab tehnilisi kompetentse ja ka nii-öelda selle alakompetentse, tahtsa mobiilipanka ehitada, või mis iganes. Ja me tegeleme nii-öelda oma partneritega, kes, kellega me oleme aastaid koostööd teinud, kelle kvaliteeti me suudame garanteerida. Ja me aitame ka selle koostöö nii-öelda käima saada, kommunikatsiooni käima saada, kogu selle protsessi jooksul ka probleeme lahendada. Ja vajadusel ka kunagi otsad kokku tõmmata, kui vaja.

Aga arve saad sina, või arve saab poola ettevõtte?

Üldjuhul saab poola ettevõtte, kui on nii-öelda suurem koostöö, on ka ettevõtted, kes ei taha ise outsource'ingi muredega tegeleda ja me võtame selle riski enda peale ja siis. Klopsime need erinevad inimesed kokku, see on tihti just nende puhul, kellel on väga erinevaid kompetentsi, kui nad ühest nii-öel

Aga mõtlengi, et kui sa otseselt kogu aeg seal vahele ei ole, siis no esmakordsel kohtumisel sa panid meid kokku ära, aga järgmistel kordadel ma sind enam ei kasuta, ma suutan endaga otse ja see nagu ei saaks midagi.

No praktika on see, et, et ikkagi on väga vaja sellist vahemehest, sest väga sulle osa outsourcing koostöid läheb nässu. Ja läheb sellepärast, et kultuurid on erinevad, kommunikatsioone ei saada tööle ja omavahelist suhtlust, ehk siis, et kui, kui seal kogemust vahepeal ei ole ja sellest abimehest, siis risk selleks on oluliselt suurem. Et võib tunduda küll, et kui on sissejuhatus tehtud, et miks siis enam, aga praktika näitab, et selles on väga suljärgus.

Väga huvitav on see, ma olen alati mõelnud, et siin on, aastaid on Eestis käinud selline nutt ja hala, et ei ole kedagi palgata ja, ja me peame tooma Indiast või me peame tooma Ukrainast või Venemaalt ja siis on see vastik riik, on ju. Kes ütleb, et ei too, meil on ette nähtud kaks ja pool inimest üldse kolmandatest riikidest terve aasta jooksul tuua ja näed, see on ammu sai juba esimesel jaanuaril täis.

IT on koodilalt vaba.

No nüüd on, aga enne ei olnud.

Ei, see on juba aastaid ikka.

No aga millal, ega see, see ikkagi see muutus, see ei ole niimoodi, et ta on üheksakümnendast aastast niimoodi olnud.

Võib-olla küll, aga ta on ikkagi väga pikka aega.

Okei, aga, aga noh, ega siis on see vastik siseministeerium, kes ei anna luba ja siis tuleb, ajakirjandusele tuleb teha lugusid, et näe, muidu tore inimene, aga ei saa riiki ja noh. Ühesõnaga, et hästi palju jama on olnud ju vähemasti pressist nende kolmandatest riikidest tüüpidega. Et siis ma olen mõelnud, et kui me oleme kuskil Hispaanias, on noorte töötus, mis need protsendid olid seal vahepeal, nelikümmend ja, ja Itaalias ka ja et, et miks siis sealt ei tooda? Et kas, miks, miks ei tooda sealt või miks ei ole toodud sealt, miks me tahame neid saada Indiast ja Ukrainast?

Kõik ei taha Indiast saada.

Me isegi ei tea mitte kedagi, kes Indiast tahaks saada.

Et noh, see on võib-olla see põhiline küsimus, et miks tahavad inimesed, et nende töötajad nende kontoris kõrvaltoas töötaksid? Kas see on õigustatud või mitte? Ja, ja miks annab see tunde, et ma kontrollin seda protsessi paremini ja ma saan mingi, mingi valemi läbi siis parema kvaliteedi? Et tegelikult noh, mina väidan, et ei pea neid tooma, oluliselt paindlikum on, on inimesi kasutada seal, kus nad elavad. Et noh, me oleme proovinud ka Poolast inimesi Eestisse saada, tuleb välja, et Eesti nii atraktiivne koht ei ole, et kliima on siin küll väga hea, aga, aga. Aga siiski, kui ütleme, et kui sul on, tahad väga head arendajat tähendavalt, et selline. Ütleme, kolmekümne ringist, lapsed käivad lasteaias või koolis ja, ja miks ta peaks oma kodust ära kolima, ütleme Poolast või Tšehhist või mujalt. Kus ta saab samamoodi turu keskmisega võrreldes väga head palka. Kui ta juba välja läheb, siis ta läheb kas Silicon Valley'sse või kusagile, kus ta saab ulmeliselt kõva palka. Et ka Eesti mõnede väga-väga edukate või seksikate start-up'ide jaoks ei õnnestunud siia inimesi koha peale tuua, kui me proovisime.

Et ühest vaesest riigist teise vaese, vaesesse riiki kolimine ei tundu nagu hoiamata, jah?

Noh, osade puhul see töötab, et noh, Ukrainas me oleme näinud, et see, see soov võib-olla turvalisemas keskkonnas töötada on parem, nad tihti küll siin ka rahas kaotavad. Et teatud riikidest on see, on see paremini võimalik. Aga jällegi, nii edasi ikkagi hästi läheb, siis ega, ega väga ei tõmba.

Aga mina pean tunnistama, et olles suurem osa oma elust olnud nii-öelda custom software või siis spetsiaaltarkvara tootmisega seotud. Siis mina olen väga suur sõjaostaja, kes ütleb, et ei, need peavad olema ühes ruumis. Ja mitte sellepärast, et ei oskaks progeda, vaid just sellepärast, et selle vestluse ja koostöötamise käigus tekib nagu mingi uus teadmine, on ju, ja ja uued mõtted, uued ideed ja, ja veel enam, kui saab nagu paaris progeda, on ju, et, et, et see on nagu, nagu super alati nagu tulemustele. Et sinu nii-öelda kliendid, nemad vajavad pigem nagu mingit spetsiifilist tükki, ma ei tea. Uut internetipanka, uut ostukorvi või see on täitsa seinast seina, et noh, et vahet pole, võib-olla maaregistrist haigla infosüsteemini, et vahet pole, et mida progreda on vaja, progrem ära kõige.

Praktika näitab, et, et see vajadus on seinast seina, meil on suurem osa kliente, need, kellel on vaja oma tootearenduseks meeskonda, täiendavat tööjõudu. Sul on oma raamatukene või tarkvara, sul on kolmkümmend inimest töötab, investor tuleb sisse, ütleb, et ole hea, nüüd kasva kolm korda kiiremini. Kolm korda suuremaks, aga kuskilt turu pealt võtta ei ole, siis, siis luuakse oma nii-öelda arendust, täiendavad arendustiimid, näiteks Poola. Või siis samamoodi on, on kliendid, kellel on vaja oma mobiilipanka aut teha ja võetakse rahvusvahelist pakkumist, et, et need tooted on seinast seina. See kohapeal viibimisega, sellega on nagu see asi, et näiteks turg peab paika, loomulikult, kui sa saad kõrvalmajast odava hinna eest hästi kiiresti palju arendajaid, siis palun võta. Aga turg ütleb seda, et ei saa. Ei ole lihtsalt võimalik. Ja siis, mis see parem variant on, et nii irooniline, kui see ei ole, siis kaugtöö töötab hästi siis, kui seda teha võimalikult lähedalt ja palju face-to-face time'e on ikkagi vaja. Ehk siis ka meie tiimid, praktiliselt iga kuu kohtuvad füüsiliselt. Et, et sellel on õigused, et kui sa samas ruumis oled, sa nädal aega koos töötad, see efektiivsus tõuseb oluliselt palju. Mida siis on jällegi noh, väga raske Kagu-Aasia või Aasia arendajatega saavutada, seda koostööd.

Ma pean tunnistama, et see on õige. käin, siis niisugune tunne on, et oleks nagu kiirrongile astunud ja nii kui tagasi tuled, see on jälle nagu, nagu, nagu, nagu läheks jälle selle nii-öelda tunne oma kodumaad sellega tiksuks nagu. Et sa

põhimõtteliselt tahad öelda, et sa peaksid Indiasse kolima selleks, et midagi üldse toimuks?

Aga me tegime selle muudatuse ära, et meil ongi üks inimene, täiskohaga nüüd elab ja, ja toimetab Indias, et olla lihtsalt nagu koha peale ja hoida head pulsil, jah.

Kuigi minu kogemused on, on Kesk-Euroopa või Ida-Euroopaga seotud, siis ma olen ka kuulnud Aasiast ainukesi edulugusi sellisel juhul, kus ettevõtte oma tiimiliige või, või tiimiliikmed on püsivalt seal ja jaotavad seda sealt.

See oli kunagi suur trend, et aastal kaks tuhat neli, kaks tuhat viis, ma mäletan, Rootsi ettevõtete seas oli buum. Et noh, samamoodi oli ressursse, oli raske saada, ettevõtted kasvasid kiiresti ja siis räägiti outsourcing'ust. Ja noh, outsourcing oli toona nagu Indiasse, noh, tehti kõik need suured arenduskeskused, on ju. Noh, loodi niisugused linnad nagu Hyderabad ja nii edasi, on ju, et Microsoft tegi sinna oma esimese suure arenduskeskuse ja. Ja, ja siis avastati, et, et, et kui keegi on ikkagi täitsa teises nagu ajatsoonis ja ajavahed on seal. Noh, USA-ga võrreldes kuskil üheksa tundi või, või üksteist tundi, on ju, et, et noh, et ikka ei tööta, on ju. Rootslased avastati ka sellesama asja, et ups, et me peame saatma oma inimesed sinna, sellepärast et meil oma inimesed nagu ei ole kohapeal. Siis midagi nagu ei edene ja siis, kui sa võisid, sa piisad oma inimesena kohapeale, siis kogu see kommunikatsioon ja kõige selle juhtimine nagu läks nii kaugele, et noh, teed seda rahalist võitu, mida oodati on ju, noh, ei tulnud, on ju. Ja sel hetkel nagu Rootslased teinud sellise termini kui nearshow. Ehk siis hakati ostma, noh, ongi a la noh, Poolast, Baltikumist on ju, et, et on küll see tunnik kõvasti kallim kui Indias on ju, aga noh, kultuuriliselt samasugused. Kui ei saa õigeks tähtajaks valmis, ütlevad sulle, et ei saa tähtajaks valmis, mitte ei tee peaga imelikku liigutust, mis võib tähendada nii, et võib-olla saan ja võib-olla ei saa ka, on ju, et noh, et. Et, et selles mõttes nagu see valu on kõik nagu läbi tehtud, eks, ja, aga jah. Päris sellist võimast nagu outsourcing'ut, et teen kõik koodi nagu, nagu kuskil, kuskil distantsilt, ilma mingit füüsilise koha peal juhendamiseta, et neid edu lugusid on vähem.

Kui suured sinu suuremad projektid on, et kas need on pigem, et sellised noh, leitakse kaks-kolm kutt igas kuskil teevad või, või me räägimegi neljakümnest või, või, võib-olla sadadest inimestest?

Tavaliselt algab see kahest-kolmest arendajast ja siis tõuseb ühe-kahe meeskonnana ja kõige suurem koostöö on täna kolmkümmend arendajat Soome klientidele. Ehk siis, et kogemust on erinevat, päris selliste sadadega me ei tegele, selleks, selleks ka siin väga palju selliseid kliente ei ole.

No enamik olukord tarkvara host'idel on meeskonna suurest ongi kuskil kolmkümmend kuni seitsekümmend inimest, on ju, et sa ei saa panna sajast tiimi välja, sul lihtsalt ei ole neid, on ju, et. Et kui sul on üle saja, noh, ühesõnaga meeskondi, kus sul on üle saja inimese, neid on palju, aga neid meeskondi, kus sul on sada arendajat. Noh, neid meeskondi või neid ettevõtteid on. Üldse nagu regioonis, et selles mõttes, et see ei ole nagu noh, olla, kui sa mõtled nagu tarkvara arendusettevõtte peale, kui sa ei tee ise mingit toodet, sa pakud teenust. Ja sul on nagu ütleme, kolmsada arendajat on ju ja see ikka tähendab päris korraliku nagu müügimeeskonda sinna peale, sest no mõtle selle peale, et okei, nüüd see ajaliikmed ja projekt sai korraks läbi. Ja nüüd paar kuud tööd ei ole.

Ja sada inimest tahab palka saada.

Ja, ja sada inimest tahab palka saada, on ju, et noh, et, et üks kuu sai esimese kaheksa protsenti, kaheksa protsenti margin'ist ära, teine kuu sai teise kaheksa protsenti margin'ist ära, on ju. Noh, hopsti, on ju, ja, ja kohe ei ole ju kohe võtta projekti saada inimesele, on ju, et noh, et, et sa kunagi nagu ei tea, et, et see, need riskid on päris suured nagu suure ettevõtte puhul.

No jah, et peamine motivatsioon, miks üldse nagu väljast võtta, on kas see, et kas sa ei leia seda arendajat piisavalt kiiresti, kas nad on liiga kallid või sa ei saa selle raha eest koha pealt head kvaliteeti. Et ikkagi Põhja-Euroopa ja Eesti mure on see, et, et ei ole võimalik inimesi saada ja osade ettevõtjate jaoks ka tööjõukulud lähevad liiga suureks. Ja nüüd on küsimus, et kuidas sa siis, kui palju, mis see tiim on, et ühe inimest, üks inimest, nii-öelda ühe inimese võtmine kusagilt Poolast või, või Valgevenest. Selle jaoks sa pead ikkagi oma ettevõtte valmiduse looma, mingid kommunikatsioonid ja struktuurid natuke teistmoodi, nii et sellel väga nagu sellist kuluefektiivsust ei tule. Aga, aga samas kolmest juba ülespoole on, on see efektiivsus päris hea.

Hüva, me teeme siia oma pausi, esimese pausi ja siis jätkame saadet.

Restart.

Restart jätkub ja me räägime täna IT-tööjõust nii Eestis kui, kui teistes riikides.

Sina vahendad peamiselt Poolast Skandinaaviasse, minu Põhjamaadesse. Sel ajal, kui mina veel selles äris väga tegev olin, siis oli hinnavahe umbes selline, et Eesti turul oli keskmine hind kuskil nelikümmend viis, viiskümmend eurot hinn tund. Soomlastel oli kaheksakümmend kuni sada ja rootslastel oli sada kakskümmend kuni sada viiskümmend, on ju, et noh, väga lihtne vahend oli, et kui sa. Rootsi turule müüsid, siis põhimõtteliselt nad olid noh, eeldasid, et noh, igasugune ressurss on üle saja eurotund, on ju. Ja kui sa ütlesid, et noh, mul ei ole nii kallis, siis oli kohe huvi, on ju. Et kuidas praegu need nii-öelda vahemikud, numbrid, kas see hind üldse on oluline või pigem on see, et noh, et analüüsid peale nagu ressurssi või, või on see hinna argument ka alles ikka veel?

See sõltub kliendist, aga üldjuhul hinna argument on ikka olemas. Päris seda illusiooni ei saa võtta, et kui, kui Norras on sada viiskümmend eurot tunnis, siis iga tund, mis ma sinna müün, tuleb selle hinnaga, et seda saab Norras pillida siis norra keelt rääkiva kohapeal oleva inimese käest. Kui sa lähed nii-öelda nii e-shoring teenust pakkuma, siis sa võistled kõikide teistega ja siis ta valib, et, et kuivõrd lähedalt ta tahab, kas ta tahab Euroopa Liidu seest või ta tahab Hiinast või Indiast või mujalt. Et see hind on oluline, aga see sõltub jällegi kliendist, et noh, need hinna, hinnavahed on olulised üldse nagu kaoline, et kas see, ega ta ei lähe kallimaks kui näiteks minu palgakulu. Ega ta ei lähe oluliseks, oluliselt kallimaks. Kui me vaatame Eesti hindu, siis need noh, võib-olla oskame siia paremini täna kommenteerida, aga nad on kusagil seal seitsmekümne eurotuuris pluss-miinus, eks ju.

Ei no ma ütlen, võtame, kui sul on kuuskümmend viis, seitsekümmend eurot tunn, kõiki tunde päris ei pilli ka, ühe inimese kohta kliendilt saad umbes noh, kümme tuhat eurot, on ju, et sealsamas sinu palgakulud noh, ütleme tark, on erinevad tasemed muidugi, on ju, on erinevad astmed, aga ütleme nii, et. Sihuke masstootmise juures need palgakulud tegelikult jäävad ikkagi kuskil nelikümmend protsenti madalamale, on ju, et. Et sellest kümnest tuhandest.

Just, Poola hinnatase on täna kuskil kolmkümmend viis kuni nelikümmend viis eurot tunnis. Mis on juba ka eestlaste jaoks nagu mõistlik, et võib-olla kümmekond aastat tagasi see vahe nagu nii suur ei olnud. Et Eesti ei võimalust seda kõvasti nagu kasvanud ja Põhjamaades, noh, mina tegelikult väga palju Põhjamaadega, sest seal on see vahe märkimisväärne ja seal on niisugune tasuvus ka, ka nende jaoks oluliselt atraktiivsem. Teisalt on ka seal see valu suurem, seal on lihtsalt proportsionaalselt arendajaid vähem ja, ja nad on, on ka pikema kogemusega, no sellised outsourcing, väljas sisseostmisega. Eestil veel see mind shift nagu muutub, mind set, sellepärast, et nad on ise olnud väga tihti allhankijad ja nüüd järsku siis saada allhankimise sisseostjaks, see on, ei ole nii kerge.

Kas seal nüüd võivad ka mingi ahela tekkida, et sa oled ise allhankija ja siis võtad allhanget?

Ja meil on, meil on, meie klientidega on, klientideks on ka päris mitmed IT-ettevõtted, kes oma ressursiprobleeme lahendavadki meie ressurssidega, nendele ise on, on saanud nii-öelda lõppkliendi kusagilt Rootsist, kes siis neile neid häid hindu maksab. Aga nad ei suuda neid ära teenindada ja siis, siis me lepime kokku viisi, kuidas kõik saavad söönuks.

Me vaatame seda Valgevene ja Ukraina poolt või võib-olla Venemaa poolt, kas seal on see tunni hind siis veel odavam või see kolmkümmend viis, nelikümmend poola oma ongi, ongi juba selline madalama otsa hind?

Valgevene, Ukraina on natukene odavam, tuleks või viis kuni kümme eurot võib-olla odavam. Aga noh, seal jällegi küsimus, et paljud finantsettevõtted näiteks ei lubagi väljaspool Euroopa Liitu oma tarkvara toota. Ja sest nendes riikides puutub lihtsalt IP kaitse, et, et sul on väga raske oma, oma koodi, muid asju kaitsta, samas paljud start-upid, kes on selle riskina sisse võtnud, et osavalt saada, siis nad teevad seda seal. Ja noh, väga palju tuleb nendest maadest ka nii-öelda freelancer'eid, keda siis erinevate portaali kaudu värvatakse.

No sa ilmselt lõigus rääkisid meile, et sa ei saa ikka päris vahelt ära astuda, et noh, et elu on näidanud, et kultuurilised erinemused ja kõiksugu muud arusaamad, see tekivad seal. Aga räägi siis nendest, ma ütlesin, et minul on iseenesest selline nagu naiivne ettekujutus, et kui ma noh, ostan teenust, Eesti ettevõtja või poole ettevõtja käest ja ütlen, et mul on vaja progeda siit ja lõunani, et noh, siis nad teevad seda. Ja ei ole mingeid kultuurilisi küsimusi, et.

No kultuurigi ütleme IT keeles või on, on lihtne öelda, et kui Pigem küsivad sinu käest, et mis on see probleem, mida me lahendama hakkame, siis hästi, mida kaugemale sa lähed, seda rohkem küsitakse, aga ütle mulle hästi täpselt, mida ma tegema pean, et on see siis. Kultuuriline eripära, nii-öelda traditsiooni mõttes või, või nad ei julge eksida, et järsku nad teevad midagi teistmoodi või, või ise mõtlevad midagi välja, mis sulle ei meeldi ja siis sa ei ole sellega rahul. Et öeldakse küll, et jah, et, et Kagu-Aasis mujal nad, nad teevad seda, mida sa tahad, aga sa pead kõik asjad ära ütlema. Ja noh,

See on üks asi ja teine asi on see, et kui sa just vaatad sinna Aasia poole, siis kõnepruugis ei ole sõna ei. Ei eksisteeri, ühesõnaga, vend teab küll, et ei ole võimalik tähtajaks valmis teha, ta ei ütle sulle seda, ta ütleb. Jaa, ei, saab, saab jaa, jaa, ei mingit probleemi, saab isegi eelmiseks õhtuks, ei ole üldse küsimust. Ja siis sa avastad, et vend on nagu noh, pole isegi poole peale, on ju, tähtaegs on ju, et. Ja seetõttu näiteks eestlased ongi olnud hinnatud just Araabiamaades, sest eestlane ütleb ära, et oh, sa pead suveks saada või, nalja teed või? Igal juhul saad jaanuariks, on ju. Ja siis noh, koht, alguses kokkuvad ära, on ju, et noh, issand jumal, et, et mis mõttes sa mulle, kui kliendile tuled ütlema, et, et ei saagi suveks, on ju, et ja, ja alles jaanuariks, et umbes, et. Aga siis nad jäävad kuulama ja kui see eestlane ära seletab, et miks ta arvab, et noh, jaanuariks. Eestlasel nagu ikka on täiesti loogiline argumentatsioon seal taga, on ju, et, et a la ma ei saa sinu käest sisendit piisavalt kiiresti, ma ei saa, kuidas kooskõlastasin ja nii edasi, on ju, ma siin natuke läheb kogemiseks ka aega, on ju. Et erinevat keskusemaa püsti panna, erinevat keskusemaa testida, iga teist periood võtab näed aega siin kolm nädalat, on ju. Paned ilusti kand diagrammi, vaatad läbi, noh, ongi jaanuar, on ju, et noh, oligi võimatu, et noh, et suveks saaks, on ju. Ja väga hinnatakse, just selle koha pealt, et, et võetakse nagu mõttetud ootused maha, on ju, ja, ja öeldakse reaalselt ära, et näed, nii on reaalsus, on ju.

Ja ka projekti keskel see proaktiivsus on hästi oluline. Et kas sa nii-öelda tahad, et ta ütleks sulle siis, kui probleem juhtus, et ma tegelikult kaks nädalat tagasi teadsin, et see läks nässu. Või et tegelikult meil eile oli rahvuslik püha, sellepärast keegi ei töötanud meil? Või koer jäi haigeks või mis iganes, või sul on arendaja, kes pakub ise lahenduse välja, kes julgeb sulle öelda ka projekti keskel, et kuule, see ei tööta, see ei ole hea variant, et juhtuvad sellised asjad, kui sa sellised, seda niimoodi lahendad. Ja, ja see on ka selles mõttes, et ka kliendid on erinevad, et ka Põhjamaa kliendid rohkem ütlevad, mul on probleeme, ole hea, anna mulle nõu. Kesk-Ida-Euroopas rohkem tahavad võib-olla öelda, et ma ütlen täpselt sulle, eriti need, kellel on võib-olla Aasiaga kogemusi noh, on harjunud dikteerima täpselt, et nüüd tee palun seda.

Tee selline nupp jah, sinna kohta ja nii suur ja. Just nimelt. Okei,

ja erinevatel kultuuridel on ka muidugi erinevad ootused või nägemus noh, a la ma ei tea, küberturalisusele. Privaatsusele, et see, et sul on rakenduses nagu midagi vussi või veidi see ebaturvaline, on ju, noh, ma ei tea. Kindluse võib-olla mingil perioodil see täitsa okei nagu lounge, lounge ajal, et noh, et küll me pärast fiksime, on ju, meil oli esimene eesmärk siin laivi saada, on ju, ja nii edasi, on ju. Sealsamas, noh, see oli ka esiteks Eestis ju mingi periood, et meil oli ju levinud nali, et, et kõik Eesti asjad, miks nad tunduvad niimoodi lipi peal, laplapi peal, ongi sellepärast, et nad on alati tehtud selle põhimõttega, et. Ruttulaiu ja siis hakkan vaatama, kus käitub ja siis hakkame veidi siis parandama, on ju. Aga noh, ütleme nii, et ikkagi mingi tase peab sul nagu olemas olema, et kui sa vaatad kas või meie Eesti küberintsidentide arvu, õigemini kui väike see arv on, et noh, et kuidas selliseid. Lapsusi, kus ma ei tea, keegi WordPressi update on tegemata, et nüüd on ju, et see on pigem meil nagu üksikjuhtum, noh, millest me kirjutame lehest, sellepärast seda üksikjuhtum ei arvu, on ju. Et erinevalt näiteks Ameerikast, on ju, et, et selles mõttes. Jah,

üks asi on riiklik kultuur või on ta regionaalne kultuur, mis võib sind hoiatada sellest, et mis, millised jamad võivad tekkida. Ja teine asi on siis ettevõtte sisene kultuur. Näiteks, kui sa võtad mingi partnerettevõte, kus sul kaks tiimi hakkab tööle, siis väga oluline käia seal kohapeal vaatama siis, mis ettevõttega tegu on, kuidas nende juhid otsused teevad, mis õhkkantsler on, kas sa ise tahaksid selles ettevõttes töötada. Sest tegelikult noh, eeldame, et, et näiteks tootearendusettevõtted tahavad oma partnerit pikaks ajaks, nad tahavad, et need arendajad oleksid seal pikka aega, et neile meeldiks seal ettevõttes töötada. Kui see on hea kultuur, siis tõenäoliselt nad töötavad seal pikalt, nende retention rate on väike ja sa saad head, hea toota, eks ju. Kui seal on selline, noh, töö käib vabrikus ala, ala, käib sihuke piitsaga kubjas ringi, siis tõenäoliselt väga pikalt nad ei käi ja kui retention rate on kolmkümmend protsenti, siis on nagu päris, päris raske head kvaliteeti saada.

Rootsis oli omal ajal üheks peamiseks põhjuseks, miks võeti outsourcing ressurssi. Ja justkui see oli niimoodi, et inimesed läksid ka Rootsis endas mitte oma kontorisse tööle, vaid läksidki siis nii-öelda kliendikontorisse tööle, vaid sellepärast, et pääseda ametiühingutest mööda. Noh, ala, et kui sul on vaja nagu ühel hetkel, töö saab otsa, sul on vaja nüüd nagu mingit ressurssi laia, lahti lasta, et kui sul on nagu väline partner. Kes küll töötab sinu ruumides, on ju, aga jah, lihtne nagu ei öelda, et no kuule, nüüd sai läbi ja leping läbi ja, ja astu ära, on ju, et noh, tihti inimesed polnudki nagu oma töölauda omas kontoris, sellepärast et ta polnud kuule nüüd käinud oma kontoris, on ju. Istid seal Telia offices ja tegid noh, mitu aastat seal Telia offices.

Aga see on põhimõtteliselt siiamaani.

Ei, ma ütlen, see on siiamaani, selles.

Et noh, riigid sisuliselt tekitavad omale siseselt uue ärisuuna, et, et sul on. Sa ju ei ole mõtet endale inimest tööle võtta, vaid sa võtad sisuliselt, ütleb nagu sinu kontoris, aga sa maksad kolmekordselt hindada eest.

Aga kokkuvõttes odavam, kui me elate ametühingute ja, ja muude asjadega.

Noh, vaeva on vähem, ütleme nii, ja sa saad olla paindlikum, sest noh, kui me start-up'ist räägime, sul on eriti oluline hästi hiilist reageerida, et. Kui sa ise ka veel ei tea, kuhu su toode jõuab või mis tehnoloogiaga sa lähed, siis väga pikki plaane Seepärast, et Põhjamaades on väga levinud see, et start-upid oluliselt rohkem outsource'ivad. Sest nad saavad kiiresti vahetada tiime, kompetentse, üles eskaleerida samamoodi, kui raundi kokku ei saa, saavad öelda, et nüüd peame kolm kuud pausi ja vaatame, mis edasi saab, eks ju.

Aga puudujääk ei ole mitte ainult Eestis, vaid põhimõtteliselt kõik skandinaavi riigid on praegu puudu, puudujaegis.

Jah. Kogu Euroopa sisu ajades. Ja noh, teiselt poolt me näeme seda, et, et kogu Euroopa siis ütleme, need outsource'ing maad või kus siis arendajad võtta on, et ka nendes on buum. Ikkagi tööjõukulud kasvavad keskmiselt üheksa kuni kolmteist prossa aastas. Rumeenia tegime aastaga ju suurema tõusu, sest et. Kui, kui kohad on kuumad, siis tihti suured, igas maas on ikkagi väga palju suuri tegijaid. Kui Inter või Facebook teeb mõne, mõnda linna oma, oma kontori, siis ta võtab sealt tuhat kond arendajat ja sellega on see tuulik sellelegi väga, väga suuresti muutunud.

Kui suur on Eesti ettevõtete valmidus sinu kogemuse järgi tegelikult selliseid, ma ei tea, kas või võõrkeelseid, mujalt tulevaid inimesi noh, palgata ja, ja kuidagi integreerida oma, oma protsessidesse? Ma tean, et sõnades me oleme kõik väga vaprad ja et IT-sektor, siis töökeel on inglise keel, pole mingit probleemi. Samas ma olen kuulnud noh, Eestisse kolinud välismaalastest, kellel ei ole õnnestunud leida ka IT-alast tööd, sest kui öeldakse talle, et ülejäänud on kõik eestlased ja noh, on seal kohvitassiga ja keegi taasin, eriti näha.

Välismaalased startupid võtavad väga hea meelega tööle, väljas teenuse sisseostmine on nüüd paari viimase aastaga oluliselt paremaks läinud. Mitte sellepärast, et see noh, nagu tullud tahaksid, aga vaja on lihtsalt, sul ei ole muud varianti. Väga paljud võtavad, võtavadki Ukrainast ja, ja Poolast. Väga palju ma ei tea, et, et võetaks näiteks Indiast, on küll mõned, kes Kagu-Aasiast võtavad, teevad, aga üldjuhul see kogemus on selline, et nad. Enamus start-up'id, kes on alustanud, kaaluvad ikkagi selle, nende tiimide väljavahetamist.

Mina olen ka täheldanud seda, et isegi kui sa leiad kuskilt väljapoolt, et sa püüatud ikkagi tuua siia ära. Ja seesama toomine võib ebanestada just sellepärast, nagu siin oli, et, et noh, mul on mingi ökosüsteem juba loodud, on ju, ma ei taha oma peret maha jätta. Või ma tulen siia, kuhu ma selle pere panen, on ju, et kuigi ma mõtlen, et need numbrid on läinud kõvasti ülespoole võrreldes sellega, mis nad olid siin kümme aastat tagasi, on ju, et. Et täna rahvusvaheline meeskond ei ole midagi erilist kümme aastat tagasi, see, et sul pooled töötajad on välismaalt on ju, see oli ikka pigem erand kui reegel.

Aga sa oled, et täna rahvusvaheline meeskond ka mingid noh, suuremaid Eesti IT-firmades, et see on, on ikkagi reaalsus või, et, et see on päriselt niimoodi? Ja

nüüd sa vaata meile endale, saate külasid, meil käivad siin Veriffid või, või.

Need on start-up'id, aga ma mõtlen noh, pigem neid, kuidas sa nimetasid, spetsiaaltarkvara tegejaid, suured progemismajad Eestis, no ma ei tea, N

Neil üldjuhul on endal mingid ihuarendajad kuskil mujale, et noh, noh, tal oli Serbias näiteks, on ju, aga Rumeenias on ju mingi periood ja Leedus, eks, et, et. Helmest hoopist Valgevenest nagu juba mingeid aastaid, on ju, et, et, et selles mõttes. Eks seal on ka mingid suhted juba nagu välja kujunenud. Mis on nende probleem on näiteks seesama teistpidi jälle. Noh, kui sa teed Eestis mingit registrit, on ju, siis noh, analüüs üldjuhul. Eesti keeles, eks klient tahab lugeda eesti keeles, on ju, label'id, atribuid eesti keeles, on ju. Et see paneb kohe nagu mingi põntsu, on ju, et ta ei ole nii universaalne. Et toodet on lihtsam arendada, et. Ja

no me näeme

ka väiksematel, ütleme siis viiskümmend kuni sada inimest, arendusettevõtted Eestis tunnevad huvi oma arenduskeskuste loomisega või, või püsipartnerite leidmisega siis Kesk-Euroopa riikides. Et sul olekski nii-öelda oma seda tööjõu nõudluse volatiivsust võimalik parandada. Noh, kui, kui tellimusi on rohkem, kui suudad ära teha, siis ei tahaks ju raha laua peale jätta.

Mis need sinu kontaktid seal Poolas on või miks, miks sa just nagu Poolaga tegeled?

Tead, nagu kõik head asjad juhtuvad juhuse läbi, ma alustasin ettevõtlusega Poolas. Mis tagantjärgi tundub võib-olla mitte kõige mõistlikum samm, et kui sa ettevõtlusest midagi ei tea, siis loomulikult mine Poola, kus tehakse Poola keeles ja, ja kõik ja nii edasi. Aga see oli päris hea ülikooli, ülikooli tegevus seal selles mõttes, et õppis palju. Ja, ja seal ma nägin struktuurset erinevust Põhjamaada ja Poola vahel, Poolas on nelikümmend miljonit inimest, sealsed ülikoolid toodavad per capita kolm korda rohkem IT-arendajaid. Iga aasta antakse valmis kolmkümmend tuhat arendajat. Ja seal on mõistlikud hinnad, et on kultuurilised lähemused, lähedal Põhjamaadele ja Põhjamaade struktuurne arendajate puudus ei kao mitte kuhugi. Ja siis ma puhtalt sellise, selle pealt paningi selle ettevõtte püsti, lõin kohalikud suhted. Ja, ja kuna ma mõlemat kultuuri tunnen, nii Põhjamaade kultuuri kui Poola kultuuri, siis mul oligi seal hea nii-öelda English-English Translator, et, et.

Sa räägid lihtsalt poola keelt

ja? Natukene räägin poola keelt, aga IT-s ikkagi räägitakse inglise keeles.

Vot, et miks on see, miks, miks sina ütled, et sina saad selle Poola kultuuri ja Poola. Inimestega hakkavad, sa võid olla seal vahel, et kui mul on mingi jama, et need, ma ei tea, poolakad ei saa aru, ei ole üldse, need on väga nõmedad. Ja siis ma enistan sulle, ütlen, Paavo, tee, tee ära ja siis sa teed ära.

No tihti ennegi Roomas käitu roomlasena, et, et ma arvan, esimesed kaks aastat Poolas oli päris raske, kui me ürituseme oskanud ja noh, ühe sellise juhtimisstiili avatusega sinna minna, siis. Vastu pükse sain ikka kõvasti. Aga kohalikku kultuuri tuleb tunda ja samamoodi teadagi, et mis, mida siis nagu Põhjamaade kliendid ootavad, et

Ja mida nad ootavad, nad ootavad, et asjad oleks mõistlikud, loogilised ja keegi noh, ei tegeleks mingi jamaga.

Jah, aga nad ei ütle seda. Et seal ongi tihti, Põhjamaade kliendist tuleb kätte saada, mida ta tahab, mida ta ootab, mida ta ei oota ja mis need kokkulepped lõpuks on.

Hüva, me teeme ühe teise pausi ja siis jätkame. Restart jätkub ja me räägime täna siis sellest, et kui sul on riik väike ja arendajad otsas, et mis siis teha, üks variant on Paavo

poole... Kümme milli.

Noh, mis iga noh, võrreldes Jaapani või Indoneesiaga või Hiinaga ei ole ju midagi. Et üks variant on siis Paavo poole pööratud ja siis Paavo läheb Poola, kus on riik suurem. Ja leiab sulle arendajad.

No aga küsimegi otse ära, et kuidas see siis käib, et kui nüüd raadiokuulaja kuulas, onju, vaatas, oh jumal, mul ongi täpselt kümme arendajat puudu praegu, onju, et. Et mis siis tegema peab? Võtab taru, hakkab helistama või peab kohe hakkama protsesse muutma, nii et ma ei tea. Prototüübid ette ära valmistada, töökäsud inglise keeles ära koostama. Mismoodi see protsess pihta

hakkab? Helistamine on hea mõte, või kirjutamine, saame kokku, räägime. Et see olenebki, et mis, mis see probleem on, mis, mis seisus ta on ja, ja osadele ettevõtetele outsource'ing ei sobi. Teistel jälle sobib ja siis, siis saabki kogemuslikult nagu kokku leppida, et mida me saame ka nõu anda, et alati nõustame kliente, et mida nad siis muutma peavad, mida nad ette valmistama peavad. Et nad oma organisatsiooni siselt asjad valmis saaksid, sest noh, probleeme nendes outsource'ing suhetes noh, üle poolt on ikka kliendi poole peal. Et ei ole piisavalt läbi mõeldud, mida ostma hakatakse, mida siis tahetakse saada, millist partnerit nad üldse tahavad saada, mis, mis riskid on okei, mis ei ole okei. Ja oma meeskonda pole ka näiteks ette valmistatud. Ehk siis, et tuleb vaadata, et mis, mis mure on, mis probleemi tahame lahendada ja siis meie saame vaadata, kas me saame aidata.

No kui mul täna on, noh, ütleme toimiv ettevõttes, kus, kus käib ikka arendustegevus, on ju, mul on mingid protsessid, ma ei tea, kell kümme hommikul stand-up, vaadatakse, ma ei tea, mis, mis on pooleli, mida on vaja teha. Et see suhtlus kõik kuidagi nagu toimib, on ju, siis kuidas ma nüüd need teised inimesed sinna juurde nendele asjani liidestada, mis see kogemus on? Tehakse mingid, ma ei tea, videokonverentsid, kas poolakad on ka kell kümme iga hommik püsti oma kontoris kuskil Varssavis ja teevad minuga koosolekut või kuidas see käib?

Ja, üllatava kombel see on hästi sarnane, mis igapäevaselt toimib. Ehk siis, et IT-ettevõtted teevadki koostööd väljastpoolt täpselt samamoodi, nagu oma sisemised tiime juhivad. Kui nad teevad agiilset koostööd, siis ei ole mõtet väljastpoolt muidugi muud aretama hakata, et see võib ikkagi sama sammu seda tegema. Samamoodi tehakse hommikul siis stand-up, samamoodi tehakse sprint review'sid, kõiki muid asju. Aga samamoodi tuleb ka sinna ressurssi enda poolt panna ja üldjuhul noh, Euroopa puhul on see sama palju kui omasiseste inimeste nii-öelda. Nendega toimetulemiseks, mida kaugemale lähed, seda vähemaid inimesi üks eestlane suudab ohjata. Väga suur viga on olnud see, kui võetakse outsourcing'i partner, öeldakse nii, et ma tahan sellist juppi saada ja siis jäetakse sinna ja siis kolme kuu pärast vaadatakse, et kuule, see pole üldse see niisugune jupp, mis on, eks ju, et. Et sihuke agiilses koostöös saab ka kõige parem aru probleemidest, igasugustest vigadest ja kvaliteedist.

Aga sul on kogemused siiamaani pigem nagu head või, või on sul ka mingeid selliseid noh, mõnusaid läbikukkumisjuhtumeid, millest me võiksime siin praegu rääkida, et kõik läks valesti.

On mõlemat, suur osa on, on ikkagi väga head koostööd, aga paar tükki on sellised, kus me oleme ikkagi juukse kitkunud. Ja, ja seal on noh, ütleme, et ootuste juhtimine on väga suur probleem. Kui, kui ütleme, klient arvab, et noh, et ütleb, et lahenda siis see probleem noh, nii nagu tavaliselt, nagu peab ja arendaja ütleb, et noh, jaa, ma teen normaalselt, nii nagu peab. Aga kui need on nagu läbirääkimata, mis on definition of done, kui palju testitakse, kuidas seda siis toodet üleva andma, et noh, kas sa alfast tahad saada täiesti valmis toote või, või sa tahad mingid funktsionaalsused läbi saada ja nii edasi. Või kui siis teenusepakkuja pool ei suuda piisavalt hästi analüüse saada aru, et kuhu pool ta jooksma peab. Et vahel on ka see probleem, et, et teenusepakkuja tahab nii kiiresti tõestada oma headust, et ta ei viitsi küsimust lõpuni kuulata.

Kuidas sa hinnastad seda, Ari, selles mõttes, et oled sa nagu maakler, et noh, võtad korteri üürile, siis. Maakleril ühe kuu üür, omanikul üks, ühe kuu üür ja üks kuu siis ka tagatiseks, midagi sellist, sellist, sellist. Või see on nii, et käivete pealt, et kui see suhe kestab näiteks kolm aastat, iga arve pealt sulle tuleb näiteks null koma kolm protsenti või, või.

Meie saame raha teenusepakuja käest, see, nende poole ettevõtete käest teenust pakuvad. Välja arvatud juhul, kui me võtame endale selle riski ja nii-öelda paneme meeskond kokku ja pakume oma ettevõtte ajad, siis me paneme oma marginaali juurde ja. Ja töökulud ja, ja pakume seda teenust. Ja kolmas juht, kui me siis konsulteerime või nõustame ettevõtteid, kuidas üldse outsource'ingu koostööd ette valmistada, kuidas oma protsesse seada ja nii edasi.

Müügis on selle teenuse hind kuskil kolm kuni kaheksa protsenti, noh, a la näiteks, kui sinul on ettevõte, ma teen sinu eest müügi, on ju, et siis. Kui sul list oli, umbes panin kaks telefoni kokku, et siis on üks protsent, kui ma natuke rohkem nägin seal vahel vaeva, siis on kolm, on ju. Ja kui ütleme nii, et noh, tõesti kõva murdmine käis, hanke kirjutati ja nii edasi, on ju, et noh, et, et siis on umbes kaheksa protsenti, on ju. Kuidas selles järjes on, kuhu need protsendid jäävad umbes?

Need protsendid jäävad umbes samasse suurusjärku, mida rohkem väärtust pakub, seda suuremaks nad loomulikult lähevad, et kui see on niisugune meet and greet, et saage kokku, siis seal väga palju väärtust ei looda. Kui sa suudad seda projekti noh, siis teenusepakkujaks võimalikult pikaks venitada ja, ja tagada, et see ka töötab. Siis on, on pikemalt võimalik neid protsente teenida sealt.

Kui, kaua sa arvad, et see Poola hinnatause sellisena püsib, et, et meil on veel mõtet siin noh, Eestis rääkida, et või Põhjamaades rääkida, et, et võtame sealt?

Ma arvan, see suhe püsib mõnda aega, ehk siis isegi ka Eesti hinnad lähevad ka, ka kõrgemaks. Poola puhul see hinnatõus on natukene madalama kasvuga olnud, sest seal on sisemine konkurents nii suur. Seal on loomulikult ka ikkagi töö nii-öelda arendaja turg, arendaja dikteerib, kui palju palka saab, millist projekti tahab. Aga konkurents surub ettevõtetele marginaalid maha, et seal on väiksemad marginaalid kui Eesti ettevõtetel. Aga ütleme, et kui me võtame kümme-viisteist aastat edasi. Siis Euroopast nii-öelda odavat kohta, kust arendajat saada, ma arvan, enam ei ole. Ehk siis on odavaim, odavamad kohad natukene, aga päris nagu sellist soodsat asja ei ole, et. Et selles mõttes see valmidus välismaalastega töötada, selle üles ehitamine on, ma arvan, Eesti ettevõttes väga oluline. See, et sul on see võimekus, et kui ma tahan, mul on vajadus, siis ma saan väljast selle või ma oskan selle projekti kvaliteetselt tellida. Sest et vastasel juhul nii-öelda IT-st, mis peaks olema siis ärivõimaluste võimaldaja või suurendaja, saab tast pudelikael. Ja siin on konkurentsipiire, nii-öelda piire.

Aga see omakorda, kui sa ütled, et, et noh, et ka Eesti hinnad jõuavad, noh, paratamatult jõuavad järgi, eks ole, seda, mis meil siin ümberringi on, kas sa, Taavi, meil ei ole jõudnud, jaa.

See vahe on püsinud minu meelest noh, natukene Eesti üldergi, aga ikkagi noh, sommide, rootslastega ta on, on ikka kuskil seal on kakskümmend, kakskümmend viis protsenti on kogu aeg.

No iga, miks me sinna järgi ei jõua, lihtsalt sellepärast, et Eesti elatustas.

Ei no inflatsioon ja noh, ma ütlengi, et seal on ka tööd palju, mistõttu ka noh, esimene eelistus nagu juba alguses öeldi ka, et esimene eelistus on alati võtta kõrvalmajast, kui sul on kõrvalmajas olemas, võta sealt. Ja nüüd kui seal ei ole, noh, siis vaata järgmisest tänavast, on ju, ja kui seal ei ole, vaata järgmisest linnast, on ju, noh, siin ka vaatad, kuidas Eesti ettevõtted teevad Tartu selle office, on ju, et noh, et või, või, või Pärnusse või Narva, on ju, et noh, et, et ja kui sealt ei saa, siis. Hakatakse prahase ja, ja, ja mura tegema, on ju, et, et selles mõttes on karnimaani käinud.

Et ma lihtsalt, muidu võiks mõelda, et kui Eesti juba ka nagu hopsti, meil on tööjõupuudus väga suur, nagu me teame. Kuhugi sinna Rootsi-Soome tasemele, et noh, et siis äkki see tööjõupuuduse probleem hakkab ennast ise nagu lahendama, et. Et kas Eesti nendel tarkvara hopstidel on, on see müügivõimekus olemas, et, et tundi ka sellise hinnaga müüa välja?

No siin mingi väike tagasihoid on, et eks okei, esimesed suuremad projektid nüüd hakkavad tulema, kus nagu on näha ka, et on kümme pluss miljonit eurot nagu eelarved, eks, aga. Aga ega need eest Võimalik vähe maksta on ju, see tihti, isikui sul on võimalik turu pealt võtta või maailmas rohkem maksta on ju, sa ei, ei taha seda maksta, vaid sa kardadki seda hinnasada ja sa lähed pigem, võtad sealt Poolast selle inimesele.

Ma arvan, probleem ongi väiksemate või keskmiste ettevõtete jaoks, kellele jaoks on see IT-arendus väga kallis. Kelle jaoks see tuleb konkurentsipiirajaks sisse, et, et kui sa oled start-up ja saanud suure investeeringu, siis, siis sul on raha maksta tipparendajatele väga-väga palju. Või kui sa müüd seda kolmkümmend protsenti kallimalt Rootsi klientidele, aga kui sa tahad endale mingit lahendust, siis varsti võib Eestil noh, sarnased ka Soome ettevõtetele, ega nad väga ei jookse seda teenust ostma, et ikkagi väga-väga mõeldakse läbi, mida vaja, mis on

Jah, start-upidel on ju, sa mäletad, Allra, Martinson käis, mulle rääkis siin, et on hästi hähtis see, et kui nüüd on raha olemas ja kui on teada, et mida tegema peab. Et siis see tuleb katsetada ja läbi teha võimalikult kiiresti, isegi kui see on ebaefektiivne, isegi kui see on laristav, et fail fast. Ehk siis, ja see, et sa olid kokkuhoidlik ja kukkusid pärast läbi, et seda keegi niikuinii ei hinda, et noh, et pigem olla laristav ja kuku läbi, et see on nagu parem variant.

Selge, aga ma arvan, me lõpetame selle kohapealne saate ära, aitäh kõigile osalejatele, aitäh kõigile kuulajatele, aitäh sulle, Paavoga ja kohtume nädala aja pärast.