Kuidas Facebook meie ühiskonda lõhub ja mida sellega teha?

Laupäeva pärastlõuna on käes, tere, ilusat kevadilma kõigile Restarti kuulajatele, saatejuht täna Henrik Roonemaa ja mul on külas Katrin Tiidenberg, kes on Tallinna Ülikooli dotsent ja sotsiaalmeedia uurija, tere Katrin. Tervist. Sellest, et, et me elame oma elusid sotsiaalmeedias, sest vist ei saa praegu üle ega ümber, ma ei tea, kas sinul on mingeid numbreid, mis need tunnid on maailmas või Eestis, aga ma arvan, et need on pigem suured kui väikesed.

Nad on pigem suured kui väiksed jah, nii Eestis kui mujal maailmas. Ja isegi mitte tunninumbrid, vaid lihtsalt ütleme, kasutajate arvud on, on täiesti sellised üllatavad, et. Kui meil on maailmas umbes neli miljardit, oota, ma vaatan mul siin numbreid ka. Umbes neli miljardit inimest, kes üldse kasutab internetti, mis on siis pisut üle poole maailma elanikkonnast, siis sotsiaalmeediat kasutab sellest kolm koma kaks miljardit ja Facebooki kaks koma kolm miljardit, et selles mõttes see on nagu ennekuulmatu, et ühel. Ütleme siis, nimetame seda meediakanaliks või suhtlusplatvormiks, on korraga käes kaks koma kolm miljardit inimest maailmast.

Vot, ja sellest problemaatilisest ma eelkõige tahakski täna sinuga rääkida, et sa oled Eestis see inimene, kes. Või ütleme üks nendest inimestest, kes, kes mõtestab seda, et mis seal noh, sotsiaalmeedias siis nagu toimub või et, et mis, kas see on hea või halb või kuidas see mõjutab inimest, kuidas see mõjutab ühiskonda ja. Noh, me ju näeme, et, et ma ei tea, kas on ametlikud sellised numbrid või tulemused või uuringud olnud, aga kas need, kui palju need probleemid, mis täna demokraatiate ees seisavad, et ühiskonnad on pooleks ja. Ja mingisugused, mingisugused mõjud käivad ühtepidi ja teistpidi ja, ja, ja levib valeinfo ja inimesed usuvad jumal teab mida. Selle asemel, et uskuda fakte ja, et kas, kas seal on nagu võimalik tõmmata seos sotsiaalmeediaga, nad lihtsalt, nad tekkisid samal ajal.

No ütleme niimoodi, et on suur hulk väga haritud, tarku inimesi, kes on näinud väga palju süstemaatilist vaeva selleks, et uurida, kas neid seoseid on võimalik tõmmata ja väidavad, et need seosed on olemas. Et meil ei ole nagu selliseid ühemõttelisi selgitusi või selliseid sada, saja protsendi kindlusega protsente, millega saab öelda, et. On kindlad kausaalsed seosed, et nii palju sellest mõjust tuleneb sellest asjast, et sellist asja meil ei ole võimalik selgelt öelda. Aga meil on võimalik öelda, et, et sotsiaalmeedia on olulisel määral vorminud seda, kuidas toimivad olulised ühiskondlikud protsessid. Nende hulgas ka need, mida me tavapäraselt peame siis ütleme, demokraatia jaoks olulisteks.

Minu arust väga kihvt on see sotsiaalmeedia selline noh, kultuuriline taust või, või see kultuuriline kontekst, et kuhu ta tekkis, on ju, et ta. Ta tekkis USA läänerannikul, seal on noh, kogu see hipikultuur on taustaks, eks ole, against the man, olek, vabadus. See, et ma saan noh, et, et riik ei tea, mida ma teen ja ei peagi teadma, et kuskil ei ole mingeid suuri väljaandeid, kes kontrollivad, mis on need sõnumid, mis avalikkuse ette jõuavad, et kõik on vaba, info on vaba. Inimesed saavad olla noh, üksikisiku jõud on hästi suur, et need ideaalid on ju sellised huvitavad, ma ütleks.

No juba internet ise, selles mõttes, et interneti loomise ideaalid ja siis VVV loomise ideaalid ja sotsiaalmeedia sinna peale need kõik tegelikult on korranud sedasama sellist vaba toimija. Teatud selliste õigustega toimija suhtlus ja info liigutamise võimalusi. Ja, ja nendes ei ole midagi halba, need ongi olulised väärtused. Aga jällegi, siin ongi küsimus selles, et mis on sellest saanud siis, kui sellest sai äri. Ja siis, kui sellest sai tööstus nii-öelda. Ehk et see, et info tahab olla vaba ja sõna tahab olla vaba või mis iganes, erinevad väärtused seal all on. Need annavad erinevaid resultaate või tulemusi siis, kui. Selle vaba info kõrvalnäht on mingisugune data või mingid andmed, mida kasutatakse mingiks kolmandaks eesmärgiks. Ehk siis sisuliselt valdavalt selleks, et müüa meile reklaami või õigemini, müüa meie silmapaare reklaami ostjatele. Ja see on muutnud. Ütleme siis juba sellist nagu ülesehitust või seda, kuidas neid platvorme disainitakse ja muudab seda pidevalt sellisel väikesel timmival moel aina paremaks, aina täpsemaks, aina targemaks, targemaks, targemaks. Ehk siis neid ei ole, need muutused ei ole praktiliselt kunagi tulnud sellest, et keegi kuri inimene kuskil kõrges klaasmajas otsustas, et. Nüüd ma tahan õõnestada demokraatiat või midagi sellist.

No absoluutselt ja see tuleneb ka selgelt sellest, igaühe suhtumine tuleb tema nii-öelda nagu biograafiast, mis sõltub sellest, kes sa oled, et kas sa oled, mis aastal ja kus sa sündinud oled, mis värvis nahk on, mis soost sa oled. Millisena maailm sulle eluaeg on näinud ja ta on, kuulub nende inimeste hulka, kellele maailm eluaeg on näinud. Sellena, mis on nii-öelda painutatav oma austriks, jah, et kui sa nagu pusid ja need vaeva ajavad tark ja tubli ja teed tööd, siis, siis sa jõuad selleni, et maailm on sinu auster, on ju. Ja selle käigus on olnud siis mingisuguseid nagu üllatusi, eks ole. Et esiteks, mingid asjad lähevad jube hästi tööle, mingid asjad on õigel ajal õiges kohas, inimesed tulevad kaasa hästi, palju inimesi tuleb kaasa, sealt järgmine täiesti loogiline mõte on see, et. Kui nii palju inimesi tuli kaasa ja nendele selgelt see meeldib. No siis võiks selle pealt ju natuke ka raha teenida, siis selgub, et selle pealt on võimalik teenida mitte natuke raha, vaid palju raha. Ja vot selle timmimise või selle nagu sellise nagu hästi peenhäälestamise ja inseneritöö käigus. On siis tulnud välja, et on võimalik timmida mitte üksnes. Teenust paremaks reklaami kliendile, vaid ka tegeleda nii-öelda sotsiaalse insenerlusega või inimeste meelsuse ja inimeste sotsiaalsuse ja inimeste kogemuse, maailmanägemuse. Kas see

kõik on, kas, kas sa tahad, ütled, et see, see, mida me praegu ka selles saates arutama hakkame, et, et kuidas need sotsiaalmeedia asjad on, on mõjutanud ühiskondi ja, ja ma ei tea, inimeste pereelu kasvõi ja kõike seda. Ja demokraatiaid, et see on pigem nagu selline kõrvalnäht.

Kui palju sulle sotsiaalse teadlasena tundub või muidu, kui palju sul on nüüd okas hinges seetõttu, et, et, et noh, ütleme reaalteadlased, insenerid, arvutiteadlased. Nad tihtipeale suhtuvad sotsiaalteadustesse sellise kerge üleolekuga, et noh, te ei ole ju mingi teadus ja mis te siin ütlesite, te lihtsalt kulutate raha ja toodate mingit sooja õhku. Aga et, et tegelikult palju sellest probleemist on noh, tulenenud just sellest, et nad on olnud reaalteadlased, nad on teinud oma inseneritööd ja nad on teinud seda väga hästi. Aga et neil ei ole noh, mitte mingisugust erilist arusaama sellest, et mis on ühiskond ja, ja mis see sotsiaalsfäär üldse on ja. Et kuidas nende need inseneriteod reaalselt mõjutavad ühiskondi, mis on ju sotsiaalteaduse küsimused. Kas sulle ei tundu, et halloo, et te oleks võinud kümme aastat tagasi meie käest seda küsida?

Mulle tundub küll, aga mul ei ole nagu mingit otsest okast hinges sellepärast, sest et mind kasvatati sotsioloogiks pärast seda, mis olid nii-öelda need paradigma sõjad sotsioloogia siseselt, ehk et nagu. Jube sellise teadmisega, et, et sellised vastuolud nagu alati on. Mis on minu jaoks lootusrikas, on see, et ma töötasin põgusalt, mul oli võimalus töötada Microsoft Researchis. Teaduspraktikandina, kui ma tegin alles oma doktori. See

Ei, see oli USA-s, Bostonis. Kui ma tegin alles oma doktorikraadi ja seal oli nihuke selline täiesti fantastiline näide siis. Hoonest, kus enamikel korrustel olid inimesed, kes ehitasid asju, jah, insenerid. Ja siis üks korrus oli siis teadlased, kellest enamik olid endiselt reaalteadlased, ehk siis inimesed, kes tegelesid näiteks. Arvutusliku noh, ütleme visuaalse arvutuslikkusega, ehk siis kuidas ehitada algoritme, kes, mis tunnevad piltide pealt asju ära. Hästi palju matemaatikuid, kes tegelesid tegelikult selliste asjade nagu vähiravi ja nii edasi. Ja siis oli väike grupp. Sotsiaalteadlasi, umbes kümme, kes tegeles, tegelevad siis nende kõikide erinevate asjade mõtestamisega, mõjude, võimalike mõjude läbimõtlemisega ja sellise kriitilise analüüsiga.

ja see oligi nagu suurepärane näide sellest, kus need dialoogid toimisid igapäevaselt. Nii, ütleme siis mitteformaalselt lõunat süües, kui ka formaalsemalt seal olid mingisugused sellised ettekannete sarjad ja nii edasi. Ja kõikidel oli kogu aeg huvitav, selles mõttes, et seal ei ole mingit sellist sisseehitatud asja, et kui insener, insener räägib sotsiaalteadlasega, siis ühel on kindlasti igav või midagi sellist. Et seal on osa, on ka nagu selliseid nagu kultuurilisest tereotuhüpp, aga ma arvan, et hästi palju saab ära teha juba sellel tasandil, et. Millised tudengid näiteks õpivad koos ja millised on kohustuslikud ained, mida kõik peavad koos võtma. Et absoluutselt on vaja nendel inimestel omavahel rääkida, aga mulle tundub, et nad räägivad aina rohkem ja mulle tundub, et aina rohkem kaasatakse näiteks etnograafe. Nendes suurtes ränioru ettevõtetes tegelikult ka nii arendusmeeskondadesse kui ka siis sellistesse nagu kommunikatsiooni- ja turundusmeeskondadesse. See viimane on nagu just nagu loogilisem või? Me oleme seda kauem näinud, sellepärast et seal saab seda etnograafia teadmist just nagu ära kasutada. Aga see, ütleme siis nagu arendustegevusse kaasamine aina enam suureneb. Ja noh, mul on hea näide sellest, et eetika on ju, uurimiseetika või ka siis ütleme siis nagu internetieetikaga selline, et kui sa ehitad mingi toote. Siis sellesse on sisseehitatud sageli mingisugused eeldused ja ootused selle kasutaja suhtes. Ja tal on seega mingisugused sellised eetilised lubavused, jah, me võime sellesama Facebooki puhul rääkida. Et nendel asjadel, mis teevad sellest parema reklaamiteenuse, on mingid eetilised lubavused, on ju, mille peale siis noh, oletame, et ei mõeldud. Et kui rääkida nende samade, ütleme siis inseneridega või IT-inimestega eetikast. Siis on hiljuti mul paar kolleegi viinud läbi paar sellist nagu huvitavat katset, et kõige kasulikumad või sellised kõige viljakamad olnud, on olnud need vestlused, kus räägitakse sellest, et mis on, ma mõtlen, mis on heaestikene sõna, creepy. Et need vestlused töötavad imehästi, selles mõttes, et noh, kõik saavad aru, nii need, kes ehitavad neid platvorme, kui need, kes kasutavad seda, et. Kui sa ehitad selle nii, siis selle tulemus on see, et see on creepy. See vastu, kui sa räägid mingitest. Muide, tehnoloogiasse sisse ehitatud Integrity ja eetika asjadest, siis need on kuidagi tunduvad sellised nagu, ah, see ei puutu minusse

No ja teine asi on see, et see on ka seotud ennustamisega, mis on teatavasti väga tänavatu töö, on ju. Selles mõttes, et, et me sageli ju ei tea, kuidas inimesed seda kasutama hakkavad ja asi, mis töötab väga hästi, ehk et ta on ehitatud väga hästi. Ehk see, kes selle ehitas, võib endale patsutada, õlal ei öelda, et see teeb, mida see pidi tegema. Aga siis inimesed, tänu sellele, et inimesed on. Vaimustavad ja mitmekülgsed, aga ka imelikud ja mõnikord pahad ja sageli nõrgad kasutavad seda mingisugusel mitte sada protsenti ettenähtud moel või avastavad, et seda, selle kasutamisega saab muuhulgas teha midagi, mis on halb või mida iganes. Et siin ongi see, et kas meil on nagu, ütleme siis selles disaini ja ehitamisprotsessis sissejäetud need lõtkud või need momendid, kus me korraks kas või korraks peatume ja tõmbame hinge. See asi pole isegi selles, et mingisugune päästev sotsiaalteadlane peab tulema lendama kohale keebiga ja ütlema, et ma ütlen teile, kuidas on. See piisab juba sellest lihtsalt, et kus selles nagu tohutult kiires turnaround nagu ütleme siis disainist kuni müügini protsessis. On pausid, väiksed pausid, selleks, kus me istume ja mõtleme, okei, nii, kujutame nüüd ette seda maailma, kus see töötab nii nagu me tahame. Mis võiks minna nässu? Okei, meil tuleb kohe pähe kolm asja, miks või, mis võiks minna nässu. Kas me saame kuidagi muuta seda, kuidas see on ehitatud, nii et nad ei läheks nässu või seda saaks kuidagi kontrollida või mida iganes.

Restart jätkub ja meil on külas sotsiaalmeedia uurija Katrin Tiidemärk Tallinna Ülikoolist. Ma ei mäleta, kes, aga keegi ütles väga huvitava, minu arvates väga tabava mõtte, et kui viimased kümme aastat oli, oli selline sotsiaalmeedia ja noh, kõigi nende platvormide ja tehnoloogia ehitamise kümnend. Et siis nüüd me oleme järgmise kümnendi ees, et mis, mis on. See inglisekeelne sõna oli governance, mida ta kasutas, et, et me oleme nüüd siis noh, mõnes mõttes nagu portsu otsas, et need on valmis tehtud, me näeme, et nendel on head mõjud ja neil on halvad mõjud. Aga et nüüd mingid teistsugused inimesed või mingi teistsugune loogika peab hakkama siis mõtestama seda, et, et kuidas me neid tooteid, teenuseid kasutame. Et, et need oleks pigem kasulikud nii üksikisiku tasandil kui, kui ühiskondlikul tasandil, et me ei avastaks mingil hetkel, et noh. Et Facebook või sotsiaalmeedia on uus asbest või midagi sellist või, või uus kasiinosõltuvus. Mis sa arvad sellest, kas sa näed, et järgmine kümme aastat me tegeleme selle supi söömisega mõnes mõttes?

Aga see lähebki nii absurdseks, et, et noh, mina. Olles ka ise noh, sotsiaalala lõpetanud ülikoolis ja mitte, mitte inseneeria, siis aga mina ei kujuta ausalt öeldes päris täpselt ette, et kuidas need kaks, kaks distsipliini saaks nagu nüüd rõõmsasse abiellu panna, et noh, kuidas me koostame mingisuguse masina, mingi algoritmi, ma ei tea, noh, mingid. Reaalteadusliku lähenemise, mis, mis hakkab, mis saab aru inimeste mõtetest ja allhoovustest ja kogu sellest kultuurikontekstist, mida me oleme siin tuhandeid aastaid ehitanud, mis. No alates, nagu sa ütlesid, kõik need teemad on ju pluss sellest, et noh, mis on nali, mis on sarkasm. Mis on sobiv, mis ei ole, minu meelest ei ole võimalik, mina küll ei usu, et oleks võimalik koostada mingi arvuti, mis, mis ütleks, et vot see on hea, see on halb.

No sellepärast, et needsamad teadlased, kellele ma siin olen viidanud, seesama Siiva raamat ja nii edasi, need on öelnud umbes mingi viimased kuus aastat seda, et sotsiaalmeedia, sotsiaalsuse. Vahendajana on fine. Probleem on siis, kui ta omastab või sulandab endasse erinevad teised ühiskondlikud avaliku ruumi või avaliku sfääri nagu, siis teemad. Aga sellesama, ütleme siis selle lootusrikka Zuckerbergi plaaniga on see küsimus jälle, et. Meil on ju näiteid sellest samast Peterburis asuvast internetiagentuurist täpselt. Et ega see ei ole ainult asjade laikimine, et jah, muidugi asjad, millel on kakssada miljonit laiki, liiguvad kiiresti ja kaugele. Aga neid samu lehekülgi loodi, event'e loodi, loodi sageli. Ütleme siis, see manipuleerimine on nagu. Väga tark tänapäeval ja nii, ütleme siis manipuleerimine selleks, et suunata meid asju ostma, kui manipuleerimine selleks, et innustada meid midagi uskuma. Ükskõik, kas siis uskuma midagi, mis on just nagu ühiskonnale kasulik ja hea, või siis mitte. Ja seda on inimesed harjutanud, ongi viimased viisteist aastat. Et Dana Boyd, kes on. New Yorgis selle data ja society, mille asju tasub alati lugeda, ütleme, kui teid huvitab see kriitiline internetianalüüs. Juht, tema on öelnud, et. See selline häkkimine, tähelepanumajanduse häkkimine, seda on õppinud algselt. Ütleme siis teismelised ja meemikunstnikud ja sellised nagu sõbralikud rollid, mitte poliittrollid. Ongi õppinud viisteist või kakskümmend aastat, see algas sellest, et umbes, et kui. Ta toobki näite sellest samast meemindusest, et kui 4chan, et sinna ei mahtunud lihtsalt nagu see, kelle oma see oli, ta ei tahtnud nagu maksta selle eest, et hoida kõiki neid pilte korraga üleval, siis ta hakkas neid ära kustutama ja inimesed hakkasid neid nii-öelda taas postitama kerge muutusega. Jah, millest tekkis nagu see meemiformaat, siis oluliselt, on ju. Siis järgmise häkina tekkis see nii-öelda upvote'imine, et noh, need, mis meile meeldisid, jääks alles, kui osa kustub ära. Et kõik need asjad on orgaaniliselt. Tähelepanu

Restart jätkub ja räägime siis sotsiaalmeedia uurimisest. No Eestis ka, kui sa käid Facebookis ringi või Twitteris ringi, et siis on noh, tekkinud sellised väga vastandlikud grupid ja, ja üks grupp ei saa üldse aru, et kuidas teine grupp saab nii loll olla. Et, et ühed ei saa aru, et, et miks te ometi oma lapsi vaktsineerite ja teised ei saa absoluutselt aru, et kuidas te saate nii rumalad olla, et miks te ei vaktsineeri oma lapsi. Või noh, et ühed usuvad kristalle ja teised ei usu, on ju, ühed usuvad ühte erakonda, teised usuvad teist erakonda. Ja seal vahel on nii suured lõhed, et, et noh, see on, ongi taandunud usu küsimuseks ja, ja sellel faktipõhisel maailmal justkui nagu tundub, et ei olegi erilist tähtsust. Kui sa nüüd vaatad teadlase pilguga, kelle jaoks ju faktid on A ja O, eks ole. Kas sa arvad, et neid inimesi saab süüdistada selles näiteks, et ma ei tea, et nad ei usu vaktsineerimisse või, või et nad usuvad mingit vandenõust, kas, kas inimesed on rumalad või, või sa usud selles mõttes mingisse süvariiki, et. Et need inimesed on lihtsalt kellegi turunduskampaania või ütleme, kellegi kampaania ohvrid ja see kampaania nii hästi tehtud, et meil ei olegi põhjust tegelikult etteheiteid teha sellele inimesele, kes on segaduses ja ei tea, mida uskuda.

Jah, ja ei, ja mõlemad, selles mõttes, et kas osad inimesed on rumalad, absoluutselt. Kas inimesi manipuleeritakse, absoluutselt. Kas see, kuidas sotsiaalmeedia on üles ehitatud, võimendab ütleme siis selliseid teatud inimeste haavatavust ja teiste inimeste võimet seda haavatavust ära kasutada, absoluutselt. Selles mõttes, et selle näpuga näitamise koha otsimine ei ole eriti kasulik, sest et seda näppu tuleb viibutada igas suunas nagu. Et küsimus on nagu selles, et, et kust nagu kinni hakata, on ju. Ja siin on mitu, mitu, ütleme siis selgitust või, või lähenemist. Et ühelt poolt räägitakse sellest, et on need kõlakambrid või kõlakojad, on ju. Mis on sisuliselt sotsiaalpsühholoogiline selgitus, see ütleb, see ütleb, et selline tendents nagu homofiilia. Mis tähendab seda, et sarnasus loob sotsiaalse seose, mis sisuliselt lihtsustatult tähendab lihtsalt seda, et meie kõik, tänu oma mingitele sellistele kognitiivsetele kallutatavustele ja sellistele. Sotsiaalpsühholoogilistele protsessidele nagu grupidünaamika ja suhete loomine.

Meile meeldivad inimesed, kes on sellised nagu meie, meile meeldivad inimesed, kes arvavad nii nagu meie, see on kahtlemata tõsi. Nüüd küsimus on selles, et kui me mõtleme, see kõlakojateooria töötati välja tegelikult sotsiaalmeedia eelselt või ütleme siis, kui sotsiaalmeedia kindlasti ei olnud sellise mõjuvõimuga, nagu ta on praegu. Ja räägiti sellest tegelikult hästi palju seoses näiteks blogimisega. Aga, aga blogidele oli omane siiski selline nagu suurem toimetaja roll ja väga paljud eriti sellised nagu, eriti poliitilised blogid tegelikult väga sageli nimelt tõid nagu kahe erineva seisukoha. Hääled sellesse vestlusesse sisse. Et see, mis me näeme täna nagu selliste gruppidega, mis. Mis usuvad ainult seda, mida nad usuvad ja, ja lausa ei lubagi osaleda teistel, kes teistmoodi arvavad. Et see viitab jälle sellele, et mis me just enne rääkisime sellest, et Zuckerberg ütleb, et ah, et noh, et kui see feed kaob ära ja on grupid, et siis on kõik kohe parem. No kuidas ta siis parem on? Et selles mõttes, et me näeme, et osa sellest nagu polariseerumisest võimendub just nendes gruppides. Ja aga

No just, ei noh, ja meediasse usaldus on madal, valitsusse usaldus on madal. Ja noh, ütleme siis optimistlikumad internetiuurijad on üritanud väita, et, et meie uus nagu või meie pääsetee on siis nii-öelda nagu. Kogukond või noh, selles mõttes, et teistsugune suhtumine ja suhestumine teineteisesse. Ehk siis nemad rõhutavad seda, et see, kuhu me oleme jõudnud, on olulisel määral sellise nagu individualismi kõrvalmõju. Mida siis muidugi on nagu võimendanud seesama tehnoloogia ja sotsiaalmeedia ja nii edasi ja nii edasi, aga et see, et me, me. Arvame ja meile on õpetatud, et me oleme põhimõtteliselt igas oma otsuses üksi, et me vastutame iseenda eest. Ja seda niisiis nagu selles mõttes, et ainult mina vastutan enda eest, kui ka selles mõttes, et kõik halvad asjad, mis minuga juhtuvad, on minu enda süü. Jah, selles mõttes, et tegelikult ütleme siis, õhuke riik, aga ka needsamad platvormid, keegi ju millegi eest vastutust ei taha võtta, kõik ütlevad, et ise panid selle pall ja pildi kuhugi üle, siis sa oled süüdi, on ju. Et kui tegelikult nagu vaadata neid suuri fenomene, mis toodavad neid halbu ja häid tundeid seal, näiteks privaatsus, on ju. Et kas mu privaatsust hoitakse või ei hoita, siis privaatsus on sotsiaalne norm, see on kokkulepe ja privaatsust üksinda kaitsta ei ole võimalik, sellepärast et kui sina võid kaitsta oma privaatsust, aga mina lähen ja räägin sinu kohta, siis sinu privaatsus on purunenud, on ju. See tähendab seda, et kõik asjad on suhtelised selle sõna kõige otsesemas mõttes. Mitte, et võib-olla nii, võib-olla naa, vaid sina ja mina oleme seotud ja mina ja see kolmas inimene on seotud. Et kui me suudame luua nagu mingi sellise ideoloogilise nihke enda peades, et me arvestame vähemalt mingil minimaalsel määral sellega. Et siis osad optimistid usuvad, et sellega võiks kaasneda oluline.