Kuidas Arno Kütt ehitab Cleveroni

hääde ei ole ju prügi, anna see loodusele tagasi, sellest saab viljakas mult, see on ju minu tulevikuväärtis, kui sa veel ei oska kompostida, siis vaata kompostiljon.ee.

Laupäeva pärastlõuna on jälle käes, tere, head Restarti saate kuulajad, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on saatejuhid ja. Taaskord on hea meel öelda, et meil on stuudios inimene, kes oleks võinud siin ammu olla, eelmisel aastal ja üle-eelmisel ja. Viis aastat tagasi ja oleks võinud ka kümme aastat tagasi olla, ma arvan.

No,

no just, ta hakkab tulema noh, et selline, et aga ei ole kuidagi miskipärast sattunud ja keegi isegi ei suuda uskuda, et Cleveroni juht Arno Kütt ei ole käinud Restarti saates, tere. Tere. Selline saade ongi, et siin me siis istume.

Aga noh, meil on selles saates kombeks, et me kohe esimeses plokis teeme hästi kiire ajaloo ülevaate, et see kuulaja, kes täpselt ei tea, mis Cleveron on, et see saab nagu noh, saab järje peale, et saab pildi ette, et. Et, et millega tegemist, kust pärit ja, ja miks ja, ja nii edasi ja kustkohast mõte tuli ja, ja nii edasi.

Jah, ma olen ettevõtja, üle kahekümne seitsme aasta vist juba olnud, et palgatööl ühe aastaga kunagi ei käinud. Ei meeldinud või? Ei meeldinud jah, et, et ja ma ei ole mitte kunagi mõelnud, et seda, et hakkaks äri tegema, veel enam, et hakkaks roboteid tegema, et tegelikult on probleem ees olnud alati, et on. On probleem ja kui mul on mingi lahendus olnud, siis lahendada ära ja siis tuleb järgmine probleem lahendada ära ja nii on kõik see, kõik see läinud, et, et tegelikult. Esimene probleem oli see, et mul oli kodus puidud ja pingid, millega ma sain ise puitasju teha ja mul olid tuttavad maalikunstnikud, kellel oli pildiraame vaja, siis oli see defitsiit ja mina tegin pildiraame talle lihtsalt.

Aasta pidi olema siis üheksakümmend üks, kaks.

Jah, üheksakümnendate, üheksakümnenda alguses üks jah, et, ja. Ja siis, kui rahareform tuli üheksakümmend kaks, siis see pilliraami müük mitte ei kukkunud, vaid see jäi seisma. Kellelgi enam raha ei olnud ja, ja, ja siis mu kahel sõbral oli veel üks puidutööpink suurem, meid ja siis hakkasime mööblit tegema ja. Ja käisime algul päris turu peal müümas, Viljandi turu peal oli esimene koht, kus me nagu mööblit müüsime, siis.

Sa olid siis kahekümne aastane?

Kusagil jah, jah, natuke peale. Et Viljandis oli sihuke jämejala, see on hullumaja nii-öelda, hullumaja puidutöökoja, võtsime rendile mingi hetk. Ja sealt üks Rootsi ettevõte nägi meie tooteid, mis olid siis Eestis müügil ja, ja nägi, mis tingimustes me teeme. Siis temal oli Rootsis tootmine, aga no seal oli tootmine kallis, tahtis tootmise Eestisse tuua ja nii oligi, et noh, meil endal raha ei olnud, nemad tõid masinad ja me maksime siis toodanguga. Ja noh, järgmine oli see, et mingi hetk rahad enam ei tulnud ja firmast kuulda ei olnud, firma läks pankroti. See Rootsi firma, noh, meil olid laenud peale võetud, inimesi oli juba mitmeid kümneid. Ja siis hakkasime nagu messidel käima, et kiiresti nagu uut turgu saada, aga siis oli selline, see oli üheksakümnendate alguses, messil käes, oli seal selline tunne, et sul on otsaette kirjutatud SSR, et noh, et räägitakse hoopis teistest. Sa ei

käinud mitte Eestis Tallinnas messil?

Jaa, me käisime ikkagi rahvusvahelistel messidel, jah. Ja, ja noh, ikka naerdi niimoodi, et noh, me oleme kolmekesi, me oleme nüüd kusagil veidi pealt kahtekümmend ja naerdi niimoodi, et nüüd on oligarhidest vanemad on poegadele nii-öelda tehase kinkinud ja nüüd nad käivad siin, jah. Ja me saime ikka väga vähe nagu tootehinnast kätte, kümme protsenti viisteist noh, kataloogi hinnast ja, ja siis oli üks hetk ühel messil, ma nägin esimest korda digifotokat, et me olime messil väljas. Kanada härra üks tuli, see oli Tallinnas, tegi lauast pildi, näitas mulle, saatis meil, selle meiliga omale naisele Kanadasse. Kohe tuli vastus, et sobib ja müük oli tehtud, siis käis niisugune vau, mis nüüd toimus, ilma ühegi vahendajata, müüsime toote teistpoole maakera ja saime sada protsenti rahast kätte. Ja nii nagu sündis idee, et mööblimüük tuleb viia internetti ja, ja nii sündis on kakskümmend neli. See oli üheksakümmend kaheksa aasta. Ja, ja on kaks ja neli noh, ega mitte keegi ei oskunud, et internetis hakatakse üldse mööblit müüma, et pangad noh, laenu null öeldi, et bensiin ja mööbel on kaks asja, mida mitte kunagi ei hakata internetist müüma, see oli nagu see, me uskusime teistpidi ja läks ka teistpidi, et. Et on kaks neli, kas kaks tuhat kolmteist või kasvõi Eesti kõige suuremaks mööblimüüjaks, noh, ka tava mööblipoodidega võrreldes.

Aga sealt sa väljusid?

Aga seal, seal tekkisid jälle järgmised probleemid, oli, oli kauba kojuveoga, et noh, meil oli ainult riiklik niisugune postiettevõte. Ja nõmmad viisid ju välisukse, et ainult ja me saame, iga päev hakkasime saama klientide negatiivseid kõnesid, et ütleme, lapseootel naisterahvas elab vihendal korrusel ja päeval on kulleri kõne talle alt, et tule viia oma diivan ära, tule viia oma madrats ära. Ja noh, meil on siis, mida me teeme, et kas võtame ära need müügist need tooted. Et kannatame seda kisa või teeme ise üle-eestilise võrgu, aga otsustasime selle kõige keerulisem, et lõime üle-eestilise logistikavõrgu, kus on kaks inimest, kes viivad mööblituppa, pakivad lahti, kui on vaja ja. Ja sealt, selleks hästi käima ja siis tulid meie poole järgmised kaugmüüjad. Seal oli siis, Hobihall oli ja Quelle olid siin, et nemad tahavad ka alternatiivi, aga mitte nii-öelda suurte asjade veole, vaid väikeste asjade veole. Siis nii-öelda postkontorid tahtsid alternatiivi ja noh, nii sündiski siis sisuliselt SmartPosti idee, et, et me ei ole neid kappe välja mõelnud, sellised, need olid olemas, aga need olid kiirkuller teenuse jaoks, aga meil olid natuke teistsugust vaja ja see oli üks kõige lühemaid koosolekuid, et. Et oli, et kas me saame sellise kapi tegemisega ise hakkama või sellise pakiautomaadi tegemisega ja siis oli, kõigil oli jess, proovime noh, ja noh, ilmselt nii sündis SmartPost.

Põhimõtteliselt üks asi viis teiseni, aga ma küsin selle küsimuse ära, et. Et põhimõtteliselt oleks võinud jääda, aga ainult on kahekümne nelja peale, et noh, oleks võinud veel leppida sellega, mida see keskkond sisse tõi, ma ei tea, kas, kas see, kui hea see oli, oleks võinud selle maha lükata, on ju. Ja võib-olla isegi sellest tulemist nagu ära elada nagu elu lõpuni, et aga see mingi niisugune nagu nälg on, on, on sinu sees kogu aeg olnud nagu leida uus ja, ja huvitav.

No see ongi niisugune mingi, ma ei tea, et noh, või noh, see on elustiil kui ettevõtte. Et kui sa näed midagi, kus on probleem ja kui sul on olemas mingisugune mõte, kuidas seda nagu paremaks teha, siis sa lihtsalt ei saa käsi eemal hoida, sa lihtsalt lähed seda nagu tegema, et need. Ja väljakutseid või kui keegi veel ütleb, et seda ei ole võimalik teha, siis see paneb veel eriti nagu, kui, kui me SmartPosti tegime, siis oli. Siis oli Eesti Posti juhatuse liikmed päris ajalehes kirjutasid, et maailmas ei ole riiki olemas, kus eraettevõte on suutnud postiettevõttega konkureerida pakkide vea all. No see pani veel eriti, vat tahame näidata, et on võimalik.

Ma ei tea, minu arvates on seal nüüd üks komponent, mida ma ei ole nagu maininud, aga, aga võiks ju mainida, et sa tegid, sa tegid seda kõike Viljandist. Et see on nagu Eesti oludes omaette nagu ring sellele kõigele ju peale või ei ole või? Kas sina ei tunne seda nii?

Mina, tähendab Viljandus on, mulle meeldib, Viljandus on tegelikult päris palju eeliseid, noh, täna jäin siia raadiosaatesse peaaegu pisut hiljaks, kuna siin oli liiklus on selline, et, et noh, Viljandus on punktist A punkti B ükspuha, üle seitsme minuti ei lähe kunagi, et ja seal saab rohkem keskenduda. Inimesed, kes tööle tulevad, kes ka kolivad Viljandisse, siis nad noh, kui nad juba tulevad Viljandisse, siis nad jäävad nagu pikemaks ajaks. Tallinnas on see töö, nii-öelda tööjõu liikumine palju kiirem. Ja noh, meie alal ikkagi see põhi, põhipanuse, mitte ikka esimesel aastal, vaid ikkagi teine, kolmas aasta, kui ta on sisse elanud, siis hakkavad need põhipanused inimesel noh, hakkavad andma alles,

et. Sa ise ei näe seda, et sul on Viljandist olnud raskem oma neid asju teha, kui sul oleks olnud näiteks Tallinnast.

Ei näe,

ma ütlen siin vahele, et kui sa vaatad aasta ettevõtjaid per capita, või ütleme siis nii-öelda linnaelanike arvu kohta. Ma arvan, number üks on Viljandi praegu. Et selles mõttes nendel mulkidel oli ikkagi midagi seal veres nagu, et teistmoodi, mis neid paneb teistmoodi liikuma nagu, et.

Võib-olla meie, meie kaks kõige suuremat klienti on Walmart ja Zara. Ühe peakontor on Bentonville, mis on ka alla saja tuhande inimesi, no viie, alla viiekümne tuhande isegi vist ja. Ja Inditexi, mis on siis see Zara omanikfirma, on Artexio Hispaanias, samamoodi väike, mingi kolmkümmend tuhat inimest, et see linnasuurus ei mängi ralli, et.

Aga selles ikka mängib, et keda sa saad palgata või noh, meil on siin Eestis põhiküsimus Tallinnas, vaatan ettevõtja, keda ma tööle võtan.

Me jõuame sinna, sest see on omaette põnev teema Cleveroni juures, aga me oleme praegu alles ajaloos. Ja minu küsimus siin koha pealt on sul hoopis teistsugune. Et sa olid teinud nagu nii-öelda klassikalist ettevõtlust, noh, sul on probleem, sa palkad inimesed, hakkavad otsast lahendama. Vahepealselt võtad laenu, on ju, teed asja ära. Cleveroniga te ikkagi sisenesite nii-öelda start-upi maailma, ehk siis te nägite selles idees ikkagi midagi suuremat, et sellega ma olin ikkagi päris nagu globaalseks minna ja te läksite ja võtsite ka sisse endale nii-öelda. Venture capitali, ehk siis nii-öelda teistsugust raha, mis see on teile aen, noh. Meil on omad nagu, nagu nii-öelda plussid ja miinused, et, et kust see meele muutus tuli või see oli mingi sundvise, et, et te pidite omal ajal, oli see vist arengufond?

Arengufond kaks tuhat kaheksa oli, et, et see oli tegelikult SmartPostiga juba, et me. Noh, lõime, lõime SmartPosti ja, ja me, ja oli hästi selge, et SmartPosti ei saa käivitada ainult Tallinnas ja Tartus, et kui sellised. Noh, Quelle ja Hobby seal olid, nemad tahtsid, et kui nad võtavad meie teenuse kasutusele, siis see peab olema üle riigi, igal pool. Ja meil sellist võimekust ei olnud, et terve riik katta omavahenditest, et nii palju raha ei olnud, pank loomulikult ei, ei, panga poole ei saanud pöörduda, siis olime sunnitud nagu riskikapitali sisse, sisse võtma, jah. Ja, ja, ja noh, siis käivitasime SmartPost, ega algul keegi aru saanud, mis kapid need on, et, et kas hoiukapid või mis, et aga kui, kui igaüks sai, noh, tasuta asju jagasime sealt. Ja kui korra keegi seda sealt oma paki kätte sai, siis oli inimene müüdud, noh, või jah, et, et see oli nii mugav, nii kiire ja, ja siis see kasv läks väga kiireks.

Aga see idee, et me kokkuvõttes läheme ikkagi Eestist välja, et me ei jää siia nagu ainult selle regiooni põhiseks, et millal see idee tekkis, või oli see kohe olemas, või?

See oli ikkagi, kui me hakkasime Eestis seda võrku ehitama. Ja siis oli ikkagi, et seda peaks laiendama väljapoole ka. Et Eestis ära testida, Eestis on hea ja odav testida, odav eksida, et. Noh, sa ei saa enne teada, kui see tervet riiki ei ole katnud, et kas see asi töötab või ei tööta, et palju lihtsam on Eestit katta, kui mingit, ma ei tea, Rootsit või Saksamaad, et. See

on ju mõnes mõttes imelik, et sa ütlesid, kaks tuhat kaheksa tulid need kapid, eks ole, ja Eestis nad läksid ju suht kähku. Et siis läks ikkagi mitu-mitu-mitu-mitu aastat, enne kui nad noh, välismaal üldse minu meelest hakkasid ju kanda kinnitama. Et see ei olnud niimoodi, et noh, kohe järgmisel aastal said kõik euroopalast ka aru, et see on hea asi, vaid, vaid seal oli suur vahe, miks see nii oli?

Me oleme hästi palju ise ka arutanud, seda mõelnud ja selles suhtes on Eesti jälle unikaalne riik, et, et eestlased ei karda muutusi. Noh, kui Läänepalu seal vaatad ja seal on veel nende paberid, tšekid, tšekiraamatutega veel makstakse ja, ja ei taheta uuendusi vastu võtta, aga. Aga meil oli, kui see riigipööre toimus või noh, see üldse, see oli nii tohutu muudatus nõuka, nõuka ajast, siis meie aega ja see muutus oli positiivne. Ja me ise arvame, et, et Eesti rahvas ei karda neid muutusi, nad võtavad kiiremini vastu, sest siin on positiivne kogemus. Et seda jah, et kuidas Eestis seda muutust CCV on palju lihtsam kui ükspuha, kus teistes sellises vanalääne.

Aga, aga sa paned selle nagu lõpptarbijale selle muutuse või, või pigem nagu oma, oma kliendile, kes on firma, et kes ütleb, et noh, ma ei tea, et kuidas ma nüüd saadan oma mingit. Mobiiltelefoni sinna plekist kasti, et ma ikka tahan, et see läheks postkontorisse.

See on nii mõlem, nii firmade kui, kui eraisikute puhul, no firmade puhul on noh, kus, noh, mõnedes riikides mängivad hästi, hästi suurt rolli need. Noh, ametiühingud, et seal lihtsalt ei, postiljonil ei tohi tööd ära võtta, noh, see ongi öeldud, et sellepärast ei saa, et postiljonil jääb siis tööd vähemaks ja seda ametiühingud ei luba ja sellepärast me ei võta uut enoloogiat kasutusele, see on noh, me oleme sellise asjaga kokku puutunud, et.

Mahud on ju kasvanud, et selles mõttes ega Postimehel, postiline vähem tööd ei ole nagu, et.

Jah, kas sa mäletad ise kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksa neid artikleid Eesti ajakirjanduses, kus narriti neid teie. Aste ja kogu seda ideed ja seda, et, et riik paneb raha mingisse nii lolli kohta ja mis, mis asi, mis asi see üldse on?

See on muidugi küsimus vastu sulle,

Henrik, et. Mina ei kirjutanud.

Sa esindad ikkagi teatavat kontingenti, on ju, et, et need inimesed, kes on naudivad. Kurat,

äkki kirjutasingi ma hakkasin praegu mõtlema.

Aga naudivad seda edu, et, et me oleme nagu elus midagi teistmoodi teinud ja vähemalt üritanud ja okei, oleme ka feilinud, on ju, aga vähemalt saame vastu rinda öelda, noh, vähemalt proovisime, on ju. Et ikkagi mõelge selle peale, et noh, et, et need noh, seesama see vingumine või, või arvustamine, et kas te pärast piinikust ei tunne, et kui nagu tuleb välja, et, et oi, et. Et näed, jumal tänatud, et nad selle teie vingumise pärast ja mis on püssipõõsad saavad ikka jätkasid ja, ja no lõpuks haavutasid.

See oli, see oli Postimehe juhtkiri, mille Kalle Muuli kirjutas suurelt, et

noh. Vot, aga sulle vastuseks, vastus on keeruline, ei ole lihtsalt vastust, sellepärast et, et noh, ma, et võibki olla, et üheksasjuhul kümnest on sul õigus. Et need firmad, noh, failivad, eks ole. Teiseks, halb uudis on ikkagi alati uudis. Et kolmandaks, kui seal on mingit avaliku riigi raha sees, noh, see lisab, eks ole, oma sellise vindi sinna peale. Neljandaks, kui seal on mingi poliitiline komponent juures, siis sa võid istuda ja noh, siis sa hakkad saama mingeid meile ja vihjeid, on ju. Ühelt ja teiselt, kuule, see sokutab omadele, noh, et kõik see, see on hästi selline keeruline nagu maailm kokku. Aga mis mulle meeldib tõesti. Kuulan USA tehnoloogiaajakirjandust, jälgin, siis noh, isegi ütleme väga imelike ideede suhtes on ajakirjandus esmalt noh, isegi ma ütleks haigelt positiivne. Et mina kuulan siin, kas te noh, püha jumal, mis asja te teete, et see on ju täiesti noh, jabur idee, see läheb kindlasti nagu aia taha. Ja, ja mingi hetke pärast lähebki ja siis nad on kriitilised. Aga see, mulle meeldib, et see esimene lüke ikkagi antakse koos, et noh, oh, äge asi on. Ja aga USA on noh, see, ma arvan, et ei ole ainult ajakirjanduses, vaid see on kogu ühiskond, USA-s on selline konsumeristlik. Tuli uus toode. Oo, äkki on põnev, toodi välja mingi uus asi, lähme ostame, et see, see suhtumine mulle tundub, noh. Kapitalismi ja, ja ettevõtluses, see on USA-s lihtsalt nii kardinaalselt teine.

Lähme siit esimesele pausile, aga lihtsalt jah, ma kuidagi ei lähe meelest ära see, et. Et me nõuame siin poliitikutelt, nad nagu vabandaksid oma sõnavõttu pärast, on ju, aga see, et Anvar Samost ütleks näiteks vabandust, et. Ei, aga Samost trollis seda, et Eesti start-upe pole vaja, see on täiesti mõttetu valdkond ja ütleks kõik kinni panna, on ju, et noh, et, et. Ma ei ole veel vabandust kuulnud nagu, et seda öeldakse, aga lähme siit pausile.

Restart läheb edasi, Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa külaliseks on Arno Kütt, kes praegu toimetab Cleveronis, aga nagu me aru saime, siis juba ligi kolmkümmend aastat on palgatööd vältinud.

Me oleme jõudnud selles etapis või kirjelduses sellesse kohta, et otsustasid, et läheb, lähete nagu suuremaks, et ei jää ainult Eestisse, et SmartPost peab minema välja ja nii edasi. Et mis seal noh, räägi seda lugu, et mismoodi see mõttekäik oli, et noh, tüüpiline on sellele alale kohane, et. Kõigepealt Lätti ja Soome ja, ja siis, kui need on ära võetud, siis vaatame mujale maailmasse või oli kohe nii, et ei, Walmart. Või see Walmart kukkus lihtsalt taevast sülle või, või?

Ja USA tuli jah, ikkagi läbi juhuse, et esialgu oli ikkagi, meil on plaan Eestis kasvada suureks. Aga noh, see break even oli meil ikkagi päris kaugel, et kui me selle SmartPosti käivitasime, noh, ma tean, et esimene paki hind, mida me saime, oli kolmkümmend krooni, aga kulu ühe paki kohta oli kaks tuhat. Järgmine kuu oli parem, tulu kolmkümmend krooni, aga kulu oli tuhat kaheksasada, noh, miljon krooni kuust põletasime ära korralikult ja, ja siis mingi hetk oli, et meil on tõesti nagu kolm-neli kuud on raha, et midagi tuleb nagu ette võtta, et keegi ei julgenud siin ahju raha juurde panna, siis olime sunnitud nagu selle võrgu maha müüma, SmartPosti ja siis. Oligi parimad tingimused, saime Soome Postiga, siis müüsime SmartPosti osa koos kaubamärgi ja selle võrguga Soome Postil ja, ja vahetasime firma nime ära Cleveroniks ja võtsime fookuse just selle viimase miili tehnoloogia arendamisele, et, et. Mida mugavam, mida kiirem see on, noh, mida me tõime veel, me tõime postkontorid, mis olid enne nurgatagustes, me tõime selle igapäeva teekonna peale, et kui sa töölt tuled, käid poest läbi, lähed koju, siis seesama teekonna peal pead saama oma paki kätte, sa ei pea tegema mingit lisasõitu. Ja noh, see on alati kalli pinna peal ja siis oli meie, et kuidas saada selle nii-öelda kaubanduskeskuse kalli pinna peale võimalikult palju pakke panna ja kuidas see võimalikult kiiresti pakk sisse, kiiresti pakk välja, et järjekord ei teki, et. Et need olid need väljakutsed, mida me siis lahendasime.

Aga ma ütlen, et see tootearendus, noh, lihtne mõte ongi see, et sul on nagu, ma ei tea, garderoobi kapp, on ju, et sul on seinaar täis seda ja erineva suurusega luugid avanevad ja sulgevad, on ju. Samas täna te olete näinud ka mingite silindrite ja, ja, ja muu kujuga nagu aparaatide peale, et. Et kuidas te selle tootearendusega, teil on eraldi inimesi, kes päriselt tegelevadki sellega, et mõelda välja, et kuidas võimalikult väikeste kubatuuriga võimalikult palju pakke saada, ära, ära minetatud.

Ja noh, meil on üle saja inimese ikka, kes tegeleb puhtalt arendusega, noh, erinevatesse saja, üle saja meil tegelikult on seotud arendustegevusega. Et ja, ja noh, kus me sinnani jõudsime, nagu ikkagi maamehe loogika, et, et inimene ei saa kõrgemalt kui, ma ei tea, meter kuuekümnesel paki kätte võtta, aga Kaibanos keskuses on viis meetrit kõrgust ruumi. Noh, kuidas panna pakid ülesse, noh, nii me jõudsime, et seda peab tegema mingi robot või mingi asi, et noh, nii me selle, selle oma uudse robotlahendiseni jõudsime, et.

Aga räägi see Walmart Või tohib rääkida üldse?

Ja, tohib küll. Et ega Ameerikas oli sama probleem, või seda ongi hästi palju küsitud, kuidas nii väike firma sai, sai jalaukse vahele maailma kõige suurema ettevõttega, et seal veel mitte mingit nippi ei olnud, et. Neil oli sama probleem Ameerikas, mis meil oli siin kümme aastat tagasi, mida me lahendasime ära SmartPostiga. Et Walmartil on ka selline click and collect teenust, tellid internetist, lähed poodi järgi. Ja poes on selline infolett, kus on siis töötaja, kes siis. Otsib välja. Otsib, läheb, otsib tagant välja, toob selle paki ette ja annab

ära.

Põhimõtteliselt keskmine aeg sellele oli seitseteist minutit seal seis, seismine. Ja, ja see oli nagu nende probleem, noh, probleem ja meil oli lahendus olemas, et meil sai seal kätte, sekunditega saab selle paki kätte ja, ja. Ja siis noh, pikem vugu, aga lühidalt oli jah, et nemad kõigepealt leidsid meid, nad nägid, et.

Kugeldasid umbes või?

Noh, meie esindaja oli, seal on, on Bellen Howell, kes on meie esindusettevõte, nemad otsisid viimase miililahenduse, kammisid kogu maailma läbi ja siis jõudsid meie nagu tooteni. Siis noh, meie selle robotiga osalesime siis esialgsel nii-öelda Walmarti nagu, ta oli hange, mis oli kõik need kapitootjad olid ka sinna kokku tulnud, aga see hange tühistati ja neil oli selline. Accelerator või, või kes siis nagu kiirendab kõiki asju, tema valis sealt kogu selle paki seest meie oma välja ja viis selle juhtkonna ja ütles, et ainult see sobib ja, ja noh, nii see asi edasi läks, et hange tühistati ja meie, noh. Läksime edasi.

Nüüd me jõuame selle kohani, kus ma enne Hendrikut katkestasin ju, on ju, et sul tuleb Walmart kliendiks. Sa ise ütlesid ka maailma suurim riiteliettevõte tuleb sulle kliendiks ja ütleb, et ma tahan seda kõikidesse oma poodidesse. Meil pole Eestis metalli nii palju, et kokkuvõttes ära teha.

Noh, nii hull see asi ei ole, metalli tuleb ju kogu aeg Eestisse sisse, et, et noh, tootmist on alati võimalik püsti, püsti panna.

Ei noh, nõus, aga mitte nagu Viljandisse ja. Üle, üle öö ja niisuguses. Üle öö ja, ja toodud ka reeruvalt, et Hiinasse, Indiasse me saame aru, aga, aga, aga Viljandisse, noh.

Noh, eks see oli väljakutse, noh, meil oli ikka selge, et me selle põhitootmise, tootearenduse kõik teeme ikkagi Viljandisse. Et, et detailid tehakse küll mujal, nii Eestis, Euroopa riikides, Aasias tehakse, aga selle koostamise, selle kvaliteedist vastutame meie viimase sellise nii-öelda kontrolli teeme meie ise, et seda hoiame praegu ka veel Eestis.

Ja sa sõidutad iga päev Tartust ja Pärnust endale inimesi Viljandisse?

Praegu on, Tartust käib kaks bussi, et, et.

Taavi mees kattis oma, oma silmad praegu kätega, sest ei suuda uskuda.

Hommikul jah, et see ongi, tuleb bussi, bussis on meil wifi sees ja tegelikult see tööaeg läheb siis lahti, sa saad kõik oma meilid, asjandused juba selle tunnialise sõiduga ära teha ja õhtu, õhtu ka, et, et praegu see töötab hästi.

Kas sa ei ole mõelnud, et noh, et tõesti viiks kuhugi siia Tallinna serva selle asja?

See oli kunagi ammu, oli selline mingi, mingi selline tunne, et äkki peaks viima, aga nüüd, kui Cleveron nii palju nagu kajastust saad, nagu noh, nii-öelda. Kõik see Vast või see, mis Walmarti ja kõige sellega nagu kaasneb, kõik see Eestist tuntud ja kõik see. Siis inimesed leiavad meid ise ülesse, see töö on huvitav, meie inimesed saavad, noh, noored inimesed saavad näha, kuidas toimub üldse kogu see arendustegevuse töö Ameerika ettevõtetes, noh, teise, üldse maailmaettevõtetes. Et see on huvitav, neile meeldib roboteid arendada, noh, nüüd isesõitvad autod, droonid samamoodi, et siis inimesed juba kolivad Viljandisse, et.

Ma just tahtsin küsida, et kas sa, kas sul on andmeid või nii-öelda vaatlusandmeid või uskumust, et kuidas selline ettevõte ühte linna muudab? Et noh, et ettevõte on suur, linn on väike, peab paratamatult ju midagi muutuma. Tead,

ma segan vahele korra. Ehk siis, kui sa vaatad väikelinnade arengut näiteks Saksamaal, Belgias, Hollandis, Šveitsis, Prantsusmaal. On tihtilugu koondunud mingi ühe konkreetse ettevõtte ümber. Noh, nagu pillund on koondunud ümber LEGO. Eks, et, et see linn elabki tänu sellele, et mingi pereettevõtte süda on selles kohas ja, ja ta ei sure ära ka, et hoidiks täpselt seda tasakaalu.

Aga Viljandis me ikkagi nii kaugel nüüd veel ei ole, et Cleveron ei ole nii suur, et noh.

Jah, noh, ma ei oska öelda, kui palju on selle Cleveroni palust natuke, kindlasti on, aga ütleme kümme-viisteist aastat tagasi oli Viljandi palgatase nii-öelda Eestist tagantpoolt seal kolmas-neljas, nüüd on eestpoolt kolmas-neljas, et. Ja, ja kui lihtsalt üks ettevõte hakkab nagu palkama nii-öelda, suudab rohkem pakkuda kõrgemat palka, siis see tegelikult kajastub kogu selles piirkonnas. Et ja kui teha seal töötingimusi paremaks, seal tasuta toitu pakkuda, lisapuhkusi pakkuda, siis noh, Viljandis ju noh, kõik tunnevad kõiki, seda, sellest hakatakse rääkima ja inimesed hakkavad nõudma seda ka teistest ettevõtetest, nii et. Et see on niisugune positiivne asi, mis nakkab. Ja mõnes mõttes ongi see nagu hea, et see võib-olla suretab kiiremini välja need ettevõtted, kes elavad ainult odava tööjõu peal. Ja, ja kiiremini hakatakse siis nii-öelda kõrgema lisandväärtusega teenuseid-tooteid tegema ja võib-olla see annabki nagu Viljandile eelise, et. Et võib-olla, kui mõned teised linnad jõuavad sinna kümne aasta pärast, siis Viljandi on juba Eesti ära läinud.

Palju Cleveroni keskmine palk praegu on?

Eelmine aasta oli. Ma ei oska, või üle kahe poole tuhande oli keskmine, keskmine palk jah.

Viljandi keskmine palk ilmselt ei ole üle kahe poole tuhande.

Ei, jah, kindlasti

mitte. No ma arvan, et tuhande juures või alla, ilmselt. Ma arvan, et Eesti keskmine on. Üle tuhande kuuesaja. Nii et sa oled Teamsis, oled põhimõtteliselt, te olete kõvasti vaesemad kui Cleveroni töötajad. Jah,

seda küll. Noh, meil on ka, ega noh, palk on üks asi, palk on üks asi, aga noh, kõik sellised asjad, ma ei tea, mittesuitsetajal on tervisetoetus nelikümmend eurot kuus spordi nelikümmend eurot kuus tasuta lõuna kõigile. Siis lisapuhkused on, et kui tavapuhkus on talvel ja suvel, see kakskümmend kaheksa päev, siis on nädal kevadel, nädal sügisel, nii et palk jookseb, aga võtad nädala vabaks, lähed. Kas lõunasse kuhugi, soojale maale või saadad lapsi kooli ja iga viie aasta tagant on kolm kuud sellist vaba, et palk jookseb. Kolmekümne kuuga võid midagi õppida või, või lihtsalt maakerale tiiru peale teha, et need on, need on veel lisaks kõik.

Jah. See on niimoodi näiteks. Aga ma mäletan seda, et kümme aastat tagasi Eesti ettevõtted võistlesid, et kes suudab, just IT-ettevõtted, kes suudab panna turu peale kõige nii-öelda, kuidas ma ütlen siis. Mitte jaburama, aga ütleme siis nagu väljapool siit maailma nagu, nagu sellise boonusskeemi. Ja siis me Veebmeedias mõtlesime välja, et, et kõikidele üle kuuekümne viie aastastele Veebmeedikutele noh, me, et siis me maksame mingit ekstra pensioni.

Neid oli null ju.

Ja neid oli null. See oli lähim endal neljakümne aasta kaugusel, mõtlesime, et võib lubada, et mitte midagi ei jõudnud.

Aga kui sul ei oleks neid asju, Arno, mis sa praegu kirjeldasid, kas need on sul sellepärast, et, et sul on vaja töötajaid saada või need on, või need on sellepärast, et noh, sa vaatad, et kasumit on ja ma ei tea, et ma, ma lihtsalt tahan seda teha.

Ei olnud, pigem see on selline, et, et. See on nagu noh, me ise nimeta, kutsume ennast Cleveronikuteks kõik, et see, et sa tahad seal olla, et ma tahan sellises keskkonnas olla, et. Et seal saab süüa, et see on hea, hea olla on ja siis, kui sa näed, et inimene tuleb puhkuselt, tal silm särab. Aga nagu pool aastat on liiga pikk, et sa seal puhata ei saa, et siis tegimegi, et teeme, et üle kolme kuu ei ole tööl, siis sa saad käia puhkusel ära ja, ja sa saad jälle seda värskust juurde ja.

Väga mõistlik, aga lähme siitama teisele pausile ja siis räägime tulevikust.

Jätkame Restardiga, Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa ja Arno Kütt Cleveronist meil teisel pool lauda istumas täna.

Ja meil on viimane plokk ja viimased kolmteist minutit ja ma põlen soovis, et rääkida tulevikust, sellepärast et no kui te tegelete tootearendusega rohkem kui saja inimesega, siis sa järelikult oled vaadanud seda maailma ikkagi väga lähedalt ja. Ja ütleme nii, et üks viis aastat tagasi oli tohutu haip, et droonid tulevad ja droonid hakkavad tegema viimast miili. Ja siis nad järsku kadusid ära, sest kõik said aru, et noh, et, et neli saeketas peade kohal üle laste mänguväljakute lendamas, et see ei ole päris hea mõte, on ju. Ja siis nad kadusid ära. Nüüd ma vaatan, et tulevad tagasi selle lahendusega, et nad enam ei maandu, vaid siis sõnalt mõttes trossiga lastakse sulle pakk nagu õue peale, on ju, et. Te proovisite ka ära eraldi spetsiaalse masina, kuhu siis troon selle külma õlle toob umbes, seal viljendusi nii edasi, on ju. Meil on pakirobotid, Starship, ainult seal on see jama, et ikkagi inimene peab kodus olema, sellepärast et kõigepealt luugi lahti tegema, et tõsta pakk välja, on ju, et ei ole niisugust võimalust, et ta kuidagi muneb selle sinna kuhugi noh, nii-öelda. Kõnnitee peale või, v Mida sa näed nagu kõige tugevama ja kõige jõulisema trendina, et, et mis on nagu see, kes kindlasti nii-öelda siis sellest. Kogu sellest käibest, mis on sellega seotud, siis selle suurema tükki hammustab.

Võib-olla kui hästi sellist suurt pilti vaadata, siis järgmise kümne aasta selline, mis hakkab buumima või juba buumib, on toidukaubad, toidukaupade internetimüük. Et, et see, see kindlasti tuleb ja kui me siin ütleme nüüd võtame tagasi kümme aastat, et me viisime postkontoritest asja nii-öelda paki kättesaamise kaubanduskeskustesse, pakiautomaatidesse. Siis, siis inimesed ikkagi soovivad võimalikult kodule lähedale, et need pakiautomaadid lähevad inimestele kodudesse. Et see oli

nii-öelda postqlust, näiteks.

Noh, kodupakiautomaat, eks ma ei tea, kuidas see nimi seal välja kujuneb, et. Et jah, nii eramajadele kui ka kortermaja lahendused, et, et sa praegu võid tellida oma toidu noh, ükspuha kust ja siis kätte saad ka tegelikult ükspuha kust. Et no mis muutus veel võib-olla tuleb, mis ma olen, et. Kõik räägivad, et kaubandus ja nüüd on e-kaubandus, see on umbes sama, kui, kui kunagi oli ju, oli televiisor, mis näitas mustvalget pilti, siis hakkas värvilist pilti näitama, siis nimetati seda värvi televiisoriks. Täna ei ütle keegi värvi televiisori, ikka on televiisor lihtsalt. Ja kaubandusega on samamoodi, et oli kaubandus, nüüd öeldakse, et on e-kaubandus, varsti on jälle kaubandus, lihtsalt kaubandus muutub, seal on hästi palju erivõimalusi. Ja see e-kaubandus on üks lihtsalt osa, kas sa lähed ise järgi või seda tuuakse sulle koju või p

Aga seesama, see enda, see nii-öelda Cleveroni postkast, on ju, kui sa esmapilgul seda pakkumist vaatad, kui sa vist päris välja tahad osta, sa pead maksma mingi viissada eurot?

Ei, me praegu, me testime alles seda ja me, me praegu ei julge veel raha küsida selle eest, et ta ei ole veel nii valmis, et me ei julgeks raha sellest nii-öelda päris müüa, et me praegu pigem rendime.

Aga see oli päris suur kulu, et, et kuigi ma usun, et seal taga on mingi väga lihtne nagu müügiargument, et miks ta kokkuvõttes on ikkagi odavam, kui ise poes käia, on ju, et kuidas te ise õigustate seda üldse, et miks peaks võtma endale selle Cleveroni postkasti koju?

No poeskäik võtab noh, nelikümmend minutit, viiskümmend minutit, kõik see aeg kokku. Et internetis sa saad toidu ära teha ju põhimõtteliselt viie minutiga ostu, ostu ära teha. Ja siis on see kätetoimetamine, täna on see, et sa pead ju kodus ootama, no sul on ajavahevahed, et. Kaks,

kaks, kolm tundi, jah.

Kui sa tahad oma, sa lähed õhtu töölt koju, sa jõuad, ütleme viiest koju, sa tahad omale tellida seda toitu. Siis üks ajavahe on neljast kella kuueni, sa ei jõua neljaks koju, noh, järgmine on kella kuues, kella kaheksani. See tähendab, et kuller võib tulla üks minut enne kaheksat, siis ei tee selle toiduga enam midagi. Aga kui sul on see kodus see pakiautomaat olemas, siis sa ütled, et mina tahan saada seitseteist, kakskümmend üks, siis täpselt seitseteist, kakskümmend üks, sa saad selle kätte, kuller käib kas üks minut enne või kaks tundi enne. Tegelikult on see ajavõit, on kõige suurem võit, mida, ja see mugavus sind, sind ei hoita kodus kinni, et sa pead ootama seda kullerit. See on kõige suurem ja sellest, sinna tuleb ka see termo, kuna seal on see termokask ka sees, siis seal toidud noh, nad ei lähe soojaks ja talvel ei külmu ära ja, ja.

Mina elan hästi palju e-kaubanduse peal, mitte toidukauba mõttes, sest mul on just seesama probleem, mis sa kirjeldasid, on ju, et ajad lihtsalt ei klapi. Aga kõik muud kaubad praktiliselt, tellime ainult internetist. Ja, ja noh, see kulleri stress, see on täiesti haige maailm minu meelest, kuidas see kullerivärk toimib. Et noh, ma olen tööl ja helistab mulle kulleri mingil kell kaksteist kolmkümmend, kus te olete? Ma olen, ma olen ukse taga, ma olen tööl jumal küll, kellel on tööpäev, noh, kaksteist kolmkümmend, ei. Ja on mõned lahendused, mis toimivad. Kõige lihtsam on see, et ma tellin kontorisse. Sest siin on alati keegi olemas, vahet pole, kui mind ei ole, noh, tuleb see asi siia praegu, ootab üks pakkment siin. Ja kolmas variant, mis mulle hästi meeldib, on, et osades poodides on, on pood pluss kapp. Ehk, et ma ostan netist ära, valin rahulikult, võrdlen, guugeldan, on ju, ja siis ütlen, et ma ostan selle. Ja lähen millalgi järgi ja ta on kapis, ma ei pea ootama järjekorras, ma ei pea müüa aga suhtlema, lihtsalt panen oma koodi sisse, võtan asja, lähen minema. Ja need on need kolm asja, mis täna minu jaoks töötavad.

See kontori asi on, see tõenäoliselt hakkab ära kaduma, sest. Sest kontorit kaob ära või? Ei. Vot, ettevõtte juhid väga ei taha see, et kui, kui kogu aeg saalivad ja kui kullerid käivad kogu aeg kõikidel, sul on sada inimest kontoris ja. Ja igale inimesele tuleb üle päevapakk, viiskümmend kullerit käib päevas segamas, ajab töö, noh, raiskab tööaega ja kõike seda, et. See on, pigem näeme, et see kaob ära.

Seega ma olen nõus.

Aga see, mis nagu USA-s väga toimub, et noh, vot küpsemus ühiskonnas, sul ei ole seda probleemi, et ära varastatakse. Et sa tuledki, paned selle.

No on ikka.

Varastatakse ikka, see on juba järjest suurem probleem, on see. Ja rikutakse ära, noh, vihma sajab või, või koer rebib tükkideks või, see on tegelikult päris suur probleem.

Et seda ei juhtu, et me, ma ei tea, teeme erimeristusega kotid, oletame oranži värvi ja selle oranži värvi koti nii-öelda manipuleerimine või selle avamine on mingi räme kuritegu.

Mõeldakse kindlasti hästi palju lahendusi, ega me ei ole ainukesed, igaüks ju mõtleb, kes auto pakiruumi viib pakke ja, ja kuidas, aga noh, meie näeme praegu, et ikkagi, et see kodu ees olev pakiautomaat on see, millele meie panustame ja kus siis saab siis isesõitev auto saab ise, ise paki sisse panna öösel. Ta sõidab, teeb oma tiiru ära, viib pakid laiali, et see on see, mida meie näeme. Üks on see ka, et paljud ütlevad, et kuller saab, tuleb, paneb sulle külmkappi ära, aga see on ikkagi see väga privaatsuse. Ja ma

ütlen, et noh, isegi kui mul oleks mingi nutikas ukserukk, nagu Ameerikas on teatud, on turul, on ju. Ma võin ta lasta oma koridori. Ja pangu see asi sinna maha, on ju, toidu käsitleks on probleem, teiseks me peaks oma koju ikkagi igaks juhuks panema videokaamera, kui see on netiühendatud, mina ei pane, kõik punkt, ei ole mingit juttu ka enam. Ja noh, see ka kuidagi nagu ei, minu meelest ei toimi.

Jah, me oleme jõudnud, et see kodu, kodupakk ja automaat on see, mida me, mida me usume, millele meie panustame.

Auto taga on ikkagi droonid ikkagi.

Sa

teed ühte, vähemasti ühte või, või, või.

Jaa, isesõitev pakiauto, jah, et me näeme, et, et pakke hakkab enne auto, isesõitev auto, vedama kui inimesi, kõik panustavad praegu inimese vedamisele ja, ja. Aga miks pakiauto, see on see, et, et kui on ohuolukord, isesõitev auto, seal on kaks inimest autos ja on kaks inimest tee peal, auto peab otsustama, keda eelistada. Aga kui sul on ainult pakid sees, siis ilmselgelt inimesi tuleb eelistada pakkidega, keera kas või kraavi kusagile. Ja teine on see, et kui sa, ma ei tea, Tallinnas siin järve vannal sõidad taksoga, sa ei ole nõus isesõitva taksoga nelikümmend kilomeetrit tunnis. Aga pakke võib vabalt viia nelikümmend kilomeetrit tunnis ja võib viia just öösel, kui on liiklus hästi vaikne. Ja, ja elektriauto sõidab vaikselt ja jaotab öösel need pakid ära, sõidab kolmkümmend, nelikümmend kilomeetrit tunnis. See on palju ohutum ja sellepärast me näeme, et need tulevad enne turule, kui, kui inimesi vedavad.

Aga see ambitsioon, et, et vot, et ma siin Cleveronis võtan ja hakkan seda arendama. Et see, see on ka ikkagi väga suur ambitsioon ju. Et no teeme, Ford paneb sinna noh, mõned miljardid sisse. Google

ei saanud hakkama.

Apple ka vist ei saanud hakkama, et aga sina teed, sul on nagu ikkagi plaanis teha.

Jah, meil on plaaniks teha, et kindlasti kõiki asju, loomulikult me ise teeme, on olemas kõik need lidarid ja radarid, mis kuidas sa nagu turvaliselt, et sa inimesele otsa sõid, noh, et need on, need on juba tehtud, need, need me, need me ostame sisse. Kindlasti ka need, kuidas sa selle õige trajektoori saad, kuidas sa sõidad, kas on noh, eks me, on siin see täppis GPS veel, mis on olemas, siis me katsetame ka tääge, mis on tee sisse pandud. Me oleme siin rääkinud ka Maanteeameti ja Majandusministeeriumiga juba, et teha piloote. Nii et me näeme lahend, me näeme käega katsutavat lahendust ja miks me siis ei, miks me siis ei võiks seda ette võtta ja seda proovida, et.

Kas need on sellised lahendused, mis, mida on võimalik ainult Eestis teha, et noh, sa lähedki, lepid Maanteeametiga kokku, paneme teie sisse tag'id, on ju, Maanteeamet ütleb noh, okei. Arno, et noh, ast ettevõte ja nii edasi, et teeme ära, aga et noh, kui sa lähed Saksamaale sellise jutuga või kuhugi Suurbritanniasse, et siis noh, keegi ei viitsi teha.

Noh, esialgu võib-olla ei ole, aga on, on, on Eestis võib-olla järgmine riik, edasi,

oleme ausad, Starship sai oma legal base'i kiiremini korda väljapäeval Eestit. Ehk siis näiteks see, et see isesõituv robot võib sõita kõnniteel, noh, mis oli noh, ülemaailmine probleem, on ju. Sellel on see mujal enda lahendatud, et me siin Eestis nüüd nii ägedat ka ei ole, et me oleme toredad, aga, aga vahest, vahest oleme ka suhteliselt low. Aga ma pean küll ütlema, et ega ametnikud, kui on hea idee ja see idee nagu näha on, et teeb inimestele kasu, on ju. Keegi ei ole vastu.

Ja selles suhtes ma ütlen, et, et Eestis on see ka positiivne tõesti, et sa noh. Sa saad laua taga rääkida nii majandusministeerium kui maanteeametiga, nad on, tahavad kaasa aidata, aidata sellele, et Eesti, Eesti areneks ja, ja selles suhtes on siin nagu noh, palju lihtsam võib-olla kui mõnes suures riigis.

No viimased uudised olid see, et sa ehitad Viljandisse kõrghoonet ja ülikooli või akadeemiat või midagi.

Ärme nimetame seda kõrghooneks, lihtsalt meil on teatud pind, kus me saame laieneda ja kõige loogilisem on, et õhku laieneda, et me praegu siis on detailplaneering, et mida, noh, me saame piirid teada. Millise hoone me sinna maksimaalselt saame kunagi ehitada.

Aga sa plaanid seal nii-öelda iseenda ettevõtmistega ära teha?

Ja seda me ei ole üldse nagu sinnamaani jõudnud. Meil täna konkreetselt plaani sellel ei ole, aga me tahame võimaluse endale saada.

Aga Cleveron suurendas oma kasumit nüüd kümme korda, eks, et ja see on alles algus, et kus sa ise nagu näed, et kümne aasta pärast olete juba maha müünud ja naudite vanaduspõlve. Viljandi järve ääres või on, või on see mingi selline asi, mida noh, nii-öelda miljardiettevõtte peaks ta miinimum olema?

Ja pigem see teine variant, et maha müümist me ei näe, kuna me väga palju ikka panustame oma kaubamärgile, kõik tooted lähevad meie kaubamärgiga, et selle eest me väga võitleme, et kusagil ei oleks selline white label meie toode, et.

Samas, et hiinlased kopeerivad.

Kopeerivad, kopeerimise vast toetab kõige paremini pidev arendus, et arendustegevus on meie nii-öelda põhitegevus. Et patentidega sa saad küll midagi kaitsta, aga tegelikult nagu igast tootest meil tuleb iga aasta kaks-kolm uut reliisi välja, kus on jälle midagi paremaks tehtud, midagi odavamaks, masinkiiremaks. Et see arendusprotsess on pidev, et.

Meil on parem minutit aega, räägi, räägi sellest akadeemiast, see on väga huvitav projekt, mulle tundub. Mis, mis asi see on?

Me hakkame Viljandis koostöös siis Mainoriga koolitama robootika tarkvara arendajaid, see on rakenduskõrgharidus, sügisel alustab, praegu saab juba kandideerida. Ja võib-olla erinevalt siis teistest õppekavadest on see just tehtud selliselt, et nii teooria kui praktika on koos ja selle õppe käigus lahendatakse Cleveroni päris probleeme. Et võetakse ette üks probleem ja lahendatakse see, et see ei ole niimoodi, et õppejõud peab loengut. Räägib, kuidas asja teha, see on niimoodi, et neid probleeme, mis on vaja lahendada, ega neile pole lahendust olemas, ei isegi ka mitte õppejõududel, see, need lahendused leitakse töö käigus, õppe käigus. Et ja me oleme ka oma ka, oma välispartnerid, kes meile siin mootoreid ja, ja kontrollereid toodavad, ka nemad panustavad sellesse projekti. Et see õpe saaks toimuda juba sellise nii-öelda riist ja tarkvaraga, mis täna veel ei ole turul, vaid mis, mis tuleb, on alles niisugune beetad. Et noh, hästi tulevikule suunatud.

Et, et meil on selline ettevõte olemas ja sellised andekad juhid.

Võib-olla, mida me veel seal just on, kuna see on nagu erakõrgkool, siis Cleveron panebki välja kõik, maksab õppemaksu kinni kahekümnel tudengil, maksame nelisada eurot stipendiumit kuus ja toitlustamine ja ööbimine on ka meie poolt organiseeritud veel, nii et.

Aga sisseastumiseks peab olema midagi juba hõlma vahel?

Peab olema, peab olema gümnaasiumi lõpetanud, aga me ei vaata hin, neid tunnistuse hindeid, ta peab olema lihtsalt. Ise terav, terav pliiats, suhtumine pole, peab olema hea ja, ja siis on potentsiaali saada sisse.

Kas sa näed ise Cleveroni kui sellist start-upi, et sul tuleb mingi hokikepi kasv ja see on noh, kohe-kohe tulemas, et sul on mingi plaan, mis sa näed, et ta areneb vaikselt, vaikselt?

No meil on kolm aastat seda hokikepi olnud, et, et lõhki ka ei tohi ennast raba, raba, et, et tootmismahu kasvatamine kordades nagu iga aasta, see on, on väga kõva väljakutse, et seal lõhki minna ka ei tohi, et seal tuleb hoida tasakaalu.

Et kui vaja, siis sa tõmbad mingil hetkel loo maha. Ei,

sellist, et nüüd nagu hakkaks stabiilseks, seda, seda ei ole, aga noh, siin kümme korda aastas kasvades ei ole nüüd eesmärk, et.

Selge, aga aitäh, Arno, meie saateaeg on selleks korraks läbi ja palju jõudu tegemisi, loodame, et kõik projektid lähevad hästi käima ja mina loodan, et see pakijamas hakkab lahendatud e-kaubanduse fännina. Aitäh ka kõigile kuulajatele ja restart on jälle tagasi nädala aja pärast.

Restart.