Kust tulevad järgmised Käärmannid ja Kabanovid?

Restarti saade alustab, Henrik Roonemaa on täna saatejuht, uudisteportaalist geenius.ee täna ilma Taavi Kotkata, aga selle eest väga olulise külalisega, kellega me oleme. Ma ei mäleta küll väga pikka aega proovinud kokku leppida seda, et, et täna siia saatesse tulla ja Restartis üles astuda ja oma, oma tegemistest ja oma alast rääkida. Meil on külas professor Jaak Vilo, kes on akadeemik ja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja, tere. Tere. No see on üks, üks asi on selline pikk, eks ole, ametinimetus ja kõik tiitlid laduda sinna, sinna ette, aga. Aga minu jaoks oled sa olnud kuidagi üks Eesti arvutiteaduse või kogu selle arvuti IT-asjanduse nagu rajajatest Eestis või selline. Eestvõitleja, kas sa ise tunned ennast sellise, ma omistasin sulle midagi, mis, mis, mis on liiga uhke?

No kui sa kunagi üliõpilasena alustad seda IT-d õppimist, siis sel hetkel sa ei tunne niimoodi jah, aga, aga peale seda, kui ma olen. Ma olen Eestis väga kaua ära olnud ja peale seda, kui ma olen tagasi tulnud, siis on jah, pidanud seda asja nagu tagant tõukama päris kõvasti.

Ja sinu käe alt Tartus on ju tulnud täitsa terve rivi Eesti ja ütleme ka idufirmanduses ilma tegevaid inimesi.

Jah, me tegime juba enne, enne Eestist tagasi tulemist tegime Eesti idufirmasid, enne kui praegused idufirma inimesed üldse teadsid, mis need on.

Noh, räägi nendest, räägi lähemalt sellest, mis see tähendab?

No ma räägin veidike üldse tausta, et kunagi ma tulin ülikooli kaheksakümmend neli esimest korda, kui, kui IT-d, kui sellist ei olnud, oli rakendusmatemaatika ja sai õppida programmeerimist veidike, siis ma pidin sõjaväes käia, ma tulin tagasi. Ja see periood kaheksakümmend kuus kuni üheksakümmend üks, no sel hetkel toimus kogu see suur mullistus Eestis, Nõukogude Liidus, vahetult enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist sain diplomi kätte. Ja sain ka vahetusüliõpilasena olla, nii et mina olen oma ülikooli ajal programmeerinud Assemblerit niimoodi, et kirjutab paberi peale, viid kusagile postkasti ja keegi kusagil võtab selle postkastist, tiks, tipsib selle sisse ja annab selle pärast printout'i, et mis juhtus. Nii et ma olen ka niimoodi programmeerimist õppinud. Ja, ja siis muidugi jah, kaheksakümmend üheksa, üheksakümmend olin esimest korda Soomes, vahetusülipilasena. Siis see on juba e-mailid, asjad enne kui need üldse Eestisse olid jõudnud. Ja kuna üheksakümmend üks kukkus Nõukogude Liit kokku, suunamisi olnud, ei teadnud, mida nagu, kuidas teha, aga ma olin Soomes olnud, siis mind kutsuti sinna doktorantuuri. Et mina oleksin doktorantuuri puhtalt palga pärast, kindel töökoht, kõrge palk.

Ja aasta oli siis

üheksakümmend üks. Nii et siis alustasin Helsingi ülikoolis niimoodi väikese sellise assistendina või tunni, tundide andmisega, nagu meil praegu assistendid, praktikumi juhendajad on ja, ja. Ja sel ajal pidasin üleval suurt meililisti, eelist, mida kõik väliseestlased teadsid. Kõik teadsid mind nimepidi, internet ei olnud, pilt ei olnud, keegi nägu ei teadnud. Ja siis, siis tegime, siis tegime Eesti esimese, ühe esimestest ISP teenusepakkujatest, Tarvi Martens eelmine kord sellest rääkis. Et esimene üheksasada number, kuhu inimesed said sisse helistada lihtsalt telefoni ja modemiga.

Aga sina olid sealsamas kambas, siis Tarvi ka koos või?

See oli naljakas, tegelikult oli niimoodi, et. See raund, millega me selle käivitasime, oli niimoodi, et kaheksa inimest, kaks Eestist, kuus välismaalt eestlast Helsingis, Üdäp-Soomest ja Rootsist. Tulime kokku ühte sauna, igalühel oli kohvris kakskümmend viis tuhat krooni kaasas.

See oli väga suur raha ju.

Kakssada tuhat, sellega käivitasime. Ja see oli, see oli seal saunas ühe hetke kui sularahana kaasas.

Kust te saite sel hetkel, selle raha?

No nagu ma ütlesin, doktorantuur oli kõrgelt asustatud ametikoht. Me, kuus inimest olid välismaal, töötasimegi Soomes, Rootsis ja kaks inimest olid Eestis. Ja niimoodi me saime.

Sa oled ise ju Tallinnast, Tallinna poiss oled, eks Tallinnast pärit, aga läksid Tartusse, kas sa, kas sa läksid õppima matemaatikat või sa juba tol hetkel tegelikult teadsid, et sa tahad seda arvutiasju õppida?

Ma, ma teadsin, et ma tahan arvutiasju õppida, ma olin saanud kuidagi taskukalkulaatori peale, oli ühel, ühel tuttaval oli programmeeritav kalkulaator ja matemaatikaõpetaja pani kokku oma abikaasaga, kes töötas Küberneetika instituudis, Jaan Penniamiga. Et me saime veidike enne nagu käevalgeks programmeerimises. Et ma teadsin, ma tahan aru saada, mis see programmeerimine on. Ajal, kui IT polnud üldse popp, nii et, et keegi ei saa nagu aru, et see on jah, mingi matemaatika, mingi nihuke. Aga, aga see oli jah, mul see soov.

Aga Tallinnas siis tol hetkel ei saanud seda nii hästi äppida või kuidas sa sinna

Tartust? Kui sa valid, kuhu sa lähed õppima, siis esimene asi on kodulinnast

ära.

Aga tegelikult no muidugi kvaliteet oli ka selgelt, Tartus oli väga heal tasemel see rakendusmatemaatika, programmeerimise kateeder. Et, et see tundus selgelt nagu väga hea koht, kuhu minna.

Aga tol hetkel, nagu sa ütlesid, et ei olnud veel noh, ei olnud igale tudengile arvutit kätte anda või. Muidugi jah. Ja aga kas see programmeerimist kui sellist ikkagi said üldse niimoodi kohe õppida, kui sa läksid ülikooli või läks sinna veel aega?

Programmeerimist hakkate Eestisse õpetama enne, kui Eestis üldse arvuteid oli. Eesti sai esimese arvuti selle tõttu, et Ülo Kaasik hakkas kunagi õpetama programmeerimist juba mitu aastat, et näete, et nihukesed asjad on olemas ja tulevad kunagi. Ja siis, kui ta Nõukogude Liidu peale üks arvuti ula peale, siis, siis see põhjendus, et oi, aga Eestis juba õpetatakse programmeerimist, oli väga oluline selleks, et see arvuti kunagi üldse toodi. Viiskümmend üheksa toodi esimene arvuti, no mina ei olnud sündinud siis sel ajal. Aga jah, sai loomulikult õppida programmeerimist kui sellist. Et nagu ma enne ütlesin, et Assemblerist kuni siis C++, C või tähendab, mitte C++, C-i välja C Pascal, kõike sai õppida.

Kui ma sulle täna annaks nii-öelda terminali ette, kui palju sa programmeerid, kas Assembleris midagi veel tuleks?

Ei, Assembleris kindlasti mitte. See, see, see on ikka näpuga käskude järje ajamine nagu paberi pealt, et, et kindlasti mitte.

Aga muidu mingid keeled, kas, kas sinu täna igapäevatöösse käib selline väike koodi kirjutamine ka veel, või oled täitsa ära unustanud?

No mul on veidike piinlik asjade öelda, et minu peamised keeled on, ei, ma olen kirjutanud Assembleris, Fortis, mis oli selline pinukeel, täiesti veider, tegin oma diplomitöid selles. Ja siis põhilisemad asjad C-s ja PERL-is, ma olen nagu PERL-i väga palju teinud omal ajal, mis ei olnud arvutiteadlaste hulgas üldse popp, aga, aga selles on väga efektiivne teha käsurida, teha väikeseid skripte, kõike saab sellega teha. Et genereerida andmeid tudengitele, siis on ikka PERL-is kõige mugavam, minu jaoks. Selles mõttes Pythonit ja ERR-i noh, mida peaks, mida me peame õpetama, õpetame, siis ma ütlen pigem, et näete, kasutage neid, aga mitte, et me ise neid kasutaks.

Aga kas sulle tundub, et sa oled jõudnud sellise. Vanainimese staatusesse, et vaata, et kuidas noored täna kuskilt copy-paste'iga võtavad internetist mingit JavaScripti koodi, võib-olla ise ei saa lõpuni aru üldse, mis nad teevad, et see kõik on. Mina ei pea ju seda näpuga järge

ajama, et, et me, kui me räägime mingist suurematest eesmärkidest, ega mina pean näpuga järge ajama, mis see koodis see täpselt on.

Aga sul ei tundu või, või noh, ma mõtlen, et kui sa ise oled käinud läbi, eks ole, sellise kadalipu, nagu sa räägid, et Assember olid paberile trükkinud, et kurat, et tänapäeval ikka noortele on kõik nii lihtne, et vot kus meie omal ajal tegime.

Ei, see ei ole mitte selline, vaid see ei ole veel mitte see, et kõik peavad samasugust jamast nagu läbi käima, vaid see on pigem see, et, et igaüks peaks aru saama, mis toimub kõige madalamal tasemel ja mis toimub nagu kõrgel tasemel, et, et see hierarhia, et, et. Et sa saad nagu aru, mida kõrgema tasemel mingi asi teoreetiliselt tähendab ka madalamal tasemel, et see nagu on hea teada.

Aga kui täna teatakse või ei teata?

Ma ikka üritan õpetada algoritmi niimoodi, et vahel, vahel loeme bitte kokku ja vahel räägime ja joonistame lihtsalt pildikesi.

No kui ma loen seda, ütleme kaheksakümnendate keskpaiga, ütleme IT arengu lugu, mis, mis näiteks Ameerikas toimus. Et siis seal noh, isegi juba varem, eks ole, seitsmekümnendate keskel, kaheksakümnendate alguses, ei olnud eriti kellelgi kahtlust, et see arvuti asi on suur tulevik, et me, et me. Noh, rajame midagi, millega tulevikus, mis tulevikus muudab kõike, kas see oli siin Nõukogude Liidus ka sinul ka selline teadmine või, või sa läksid kuidagi rohkem ehku peale õppima seda, et, et tundub kihvt?

Ma arvan, et noh, mul oli ka füüsikal. Ühesõnaga, ma nagu vältisin neid vähegi, vähegi poliitilisema kallakuga asju, see tundus nagu selline abstraktne mõtlemine, päris matemaatikat puhast ei tahtnud teha, muidu oleks füüsikat läinud. Ei, ma ei mõelnud seda kindlasti niimoodi ja, ja isegi siis, kui ma ostsin oma esimese arvuti. Kolm, kaheksa, kuue, siis kui ma olin Soomes vahetusüliõpilane, siis sel hetkel ma oleks pidanud selle arvuti Eestis maha müüma, ostma maja. Aga näed, ei olnud hoidu, ma mõtlesin, et äkki mul sellel ametikohal läheb seda vaja, tegelikult ainult kasutasin seda kui trükimasinat, nii et noh. Kõiki asju ei oska nagu ette näha.

Aga maja oled saanud elu jooksul või ei ole?

Ei, päris oma maja ei ole.

On veel, on veel kuhugi minna, ma küsin tead, kõik seda sellepärast, et. Et ma üritan ennast ette kujutada sellesse aega, kus sul oli tunne, et, et noh, siit vist tuleb midagi suurt, aga samas midagi ette näidata ju ei olnud, et sa ikkagi rajasid oma tulevikku hästi palju selliste. Noh, unistuste või mingi sisemise kindluse peale, et, et see värk sinnapoole läheb ja. Kui ma täna vaatan, noh, neid tehnoloogiaid, mis. Mis on ka sellises ehku pealeseisus, on ju, et me võime noh, mina ei tea, kas me räägime Bitcoinist või me räägime AR-ist ja VR-ist ja, ja AI-st ja igasugu asjadest, kus sul on noh, tunne, et siin justkui midagi hakkab tulema. Aga et homme ei tule veel, eks ole, et kui me täna paneks kõik oma panuse sinna peale, et kas on ikka õigesti pandud?

No ma mäletan seda, üheksakümnendatel oli väga popp öelda, et näed, et see möödunud sajand või lõppev sajand on selline IT ja tuumasajand ja uus sajand on biosajand, et. Et väga lihtne nagu mõelda, et kuidagi nagu midagi täitsa suurt ja uut tuleb. Aga tegelikult ükskõik, mis valdkonda sa praegu vaatad, siis nende areng on puhtalt seotud IT-st. Sa automatiseerid või analüüsid andmed ja kõik on nagu nii läbipõimunud sellest IT-st, et aru saada, mis, mis üldse toimub, ta igal juhul on nagu andmekeskseks läinud kõik teadusharud, sisuliselt. Et, et, et kogu selle jutu juures, et noh, me ei, me ei tea tegelikult, mis tulevik toob, siis, siis ma jätkuvalt ütleksin, et panusta IT-sse igal juhul. Ja tegelikult Eesti riik ei panusta, ega praegu piisavalt sellesse, aga, aga see selleks, et. Noh, me teame, et suured asjad, keskkonnad, tervishoiud ja nii edasi, maailmast arusaamine. Puhtalt see tehnoloogia, mis iganes tehnoloogias uus on, teda on vaja kuidagimoodi juhtida ja kogu see juhtimine tuleb ju läbi selle juhitavate asjade. Ja kõike ei saa programmeerida, väga palju sa teed andmete põhised, noh, kogu see tehisintellekt, masinõppe nagu andmetepõhine juhtimine, nii et. Noh, ma püsin nagu endiselt nagu oma, oma liistude juures, et, et need nagu ei kao kuhugi. Ja väga tore on, kui. Tudengid, kes tulevad õppima, siis mõtlevad, et mind just see vaimustabki, et kuidasmoodi seda tegelikult tehakse. Mitte see, et oi, ma olen kuulnud, et IT-poisid saavad palju palka.

Aga see on see põhiline jutt muidugi, mis räägitakse, mina õppe IT-d, et seal on nii kõrged palgad ja.

Fundamentaalselt on, on ka keerukas, et sa pead nagu aru saama, sa pead nagu aru saama selleks, et midagi nagu teha, et jah, nagu sa enne ütlesid, et teed siit-sead copy-paste või katsetad, mis välja tuleb. Aga tegelikult selleks, et midagi nagu tõsiselt head teha, selleks sa pead aru saama. Ja seda on korduvalt ka tehtud, et kui ma võtan näiteks Linuxi, ma olin täpselt samal hetkel Helsingi ülikoolis, kui Linux turvaldsa arendas sealsamas instituudis Linuxit, eks. Suur vaidlus oli tema ühe korüfeega seal, Andrei Tannenbaum, kes on opsüsteemide arendaja. Et kas see on miniks, et see on mikrokernel, mikrotuum või on Linux, mis on selline monoliitne, ta ütles, et see on nii ajast arust. Aga lõpuks Linnus näitas, et kuidas see nii-öelda ajast arust tehnoloogia väga kompaktsena ehitatuna oli palju port, noh, portabiilsem või porditav erinevatele platvormidele. Nii et see, kuidas öelda, selline. Sügav arusaamine ja selle põhjal tegemine toobki just selles, et IT-s mõnikord palju väiksem arv ridu on palju efektiivsem kokkuvõttes või noh, palju kasulikum, et. Et tööviljakuse erinevused võivad tõusta, tõusta saja noh, kui mitte tuhandekordseks inimeste

vahel.

Et, et see on nagu kuidagi IT-s hästi. Kraavi kaevamisest seal ei olnud kunagi niisuguseid erinevusi, piltlikult öeldes.

No ütleme natuke efektiivsemalt, efektiivsemalt sa saad seda labidat ilmselt liigutada.

Natuke jah, aga mitte nii suurtes kordades.

Nii et kui täna keegi mõtleb, et, et mis see tulevikuala on, et, et sa ütled, et kui, kui sa kuhugi IT-sse oma selle panuse paned, siis sa oled hästi pannud.

No Eestis on praegu hetkel, kui niimoodi küsida, sest Eestis praegu umbes üheksa protsenti hakkab õppima, üheksa-kümme protsenti tudengeid hakkab õppima IT-d, et, et See ei ole üldse paha, et, et Eestis ei ole eesmärke, et nagu kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend protsenti peaks seda tegema, et see protsent on hea, sellele tuleb anda väga hea haridus. Pluss lisaks tuleb nagu näidata teistele erialadele, kuidasmoodi need seosed tekivad, et teiste erialade ja IT vahel tekiks rohkem sünergiaid, et seda oleks ka nagu vaja.

Ja seda on tegelikult ju ajalooliselt olnud Eestis vähe, ma arvan, et mitte ainult õpetamises, vaid noh, ma tean, et praktikas on ju ka suur probleem, et IT-firmad üritavad teha teistele majandusharudele selgeks, et, et ükskõik kus sa tegutsed, et ole hea, räägime, et teeme midagi koos, et tekitame selle risttee ja see on raske.

See on kindlasti raske jah, aga noh, teine pool on ka see, et mida IT-firmad vajavad, eks, mul on alati see oma, omast näitest, et kui ma tulin Eestisse tagasi ja ütlesin, et mina hakkan tegema, noh. Ma tulin nüüd tööle firmasse, ma ei tulnud ülikooli, ma tulin firmasse tööle. Ja siis ülikoolis hakkasin samamoodi tudengeid värbama firmasse ja oo, et me hakkame tegema bioinformaatikat, me hakkame geenivaramut tegema. Noh, mis asi see, no DNA ja asjad, eks. Et kui ma siis ütlen, et, et ma veidike ülikoolis õpetaks ja see, mida ma teen, on bioinformaatika. Sel hetkel räägiti ka, mida siis nagu teha või mida vaja on, noh, ükski firma ei öelnud, et Eestis on puudu bioinformaatikast. Mitte keegi, ega praegu ka ei ütleks, eks. Aga kui vaadata nüüd tagasi mingi viisteist aastat ja mis siis on toimunud, siis noh, mingil määral võib öelda, et kogu see andmeteadus on tänu sellele tekkinud Eestis. Et kogu see meie võimekus on tulnud sellest, et, et ammu-ammu juba analüüsiti väga erinevaid bioloogilisi andmeid. Ajal, kui tava ja äriettevõtetes selliseid vajadusi polnud üldse. Nii et ülikooli ja siis sellise ettevõtete noh, vahetu vajaduse vahel on väga keerukad suhted. Et need, kes meilt on siin bioinformaatikast välja läinud, on teinud ettevõtteid nagu Transferwise'id või Sharemind'id või mingid teised, on ju, tooted, et väga palju iduettevõtteid e-agronoomis, et, et nagu. Inimene, kui ta õpib ülikoolis, siis tema, ta peab pingutama oma ajusid. Ja kui ta õpib oma ajusid pingutama ühel või teisel viisil, siis pärast ükskõik mida ta pärast teeb, noh, ta jätkab sellesama tunnetuse pealt, et ma pingutan veidiku majusid ja ma saan ükskõik millega hakkama. Et IT on hästi selline ülekantav asi, et, et sa oskad nagu ühes kohas ja noh, andmeanalüütikud või sellised, et sa oskad ühes kontekstis, aga sa oskad seda kohe rakendada ka teises kontekstis. Läheb bioloogia andmete pealt, finantsandmete peale. Mitte mingeid probleeme ei ole.

Aga ma ei tea, kas sa kujutad seda ette, võib-olla isegi ei kujuta, aga et kui paljude IT-inimestega rääkides, ma olen kuulnud seda juttu, et noh. Ja siis taoti meile ülikoolis seda kõrgemat matti, õppisime nii, et veri ninast väljast, tegelikult seda üldse vaja ei lähe, see on täielik jama. Miks me peame seda tegema? Ja seda räägivad inimesed ja mina alati mõtlen, et, et. Et noh, mina ise olen humanitaartaustaga ja ma olen ka õppinud elus väga palju asju, mida mul ei ole täna igapäevases elus vaja, aga ma saan aru, et mind õpetati pigem mõtlema. Kuivõrd, et mind õpetati seda konkreetset asja tegema ja ilma selleta, et mul oleks neid tüütuid asju õpetatud, ma ilmselt ei oleks õppinud mõtlema.

No, noh, mul on samad emotsioonid olnud väga tihti, et, et ma, et meil eraldi õppekava ei olnud, me pidime õppima rakendusmatemaatikat, et väga palju õppinud matemaatikat ja tõesti noh, ma ise olen ka tunnetanud väga palju sellest, mis me tegime. Nagu ei ole olnud mulle sel hetkel vajalik, ma olen selle aktiivsest näalust ära unustanud. Aga praegu, kui ma vaatan seda, mis toimub näiteks tehisintellektiivallas ja närvivõrkude treenimises, siis inimestel on siis see pidev matemaatika, mis meie jaoks oli nagu vale, et noh, diskreetne on see bitid ja tõeväärtused ja nii edasi, aga see pidev. Matemaatika integreerimised, diferentseerimised, igasugused optimeerimised. See on ju praegu selle tehisintellekti üks suur osa, nii et, et kui, kui praegu nagu ütleks, et oi, et oleks pidanud rohkem mõtlema. Aga, aga see on jah, niimoodi veidike sõltub, et kuhu sa nagu pärast lähed. No üks teine näide on veel, et üks eakaaslane, kes õppis Moskvas samamoodi rakendusmatemaatikat, IT-d, Eestis hästi tuntud nimi, küsis mult ühel avalikul esinemisel, et aga. Aga milleks meile seda vaja on, näiteks noh, Sinus, mul pole elu sellest kordagi vaja läinud ja siis ma küsisin, et oota, aga kas oma firmasse nagu robootika arendamise peale võtaksid arendaja, kes ütleb, et ma ei tea, mis Sinus on? Ei võtaks. Et, et, et noh, et tegelikult ju ei ole need asjad keerulised. Noh, siin ju see eriti ei ole keeruline, eks see, sa pead nagu. Kohe, kui sa lähed pärismaailma nende robotite suunas, siis on ju sul väga palju seda ei ole vaja.

Hüva, meil on aegtehas ja paus ja siis jätkame. Restart läheb edasi ja meie külaliseks on täna professor Jaak Vilo, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja. Meie jutt läks nüüd natukene kaugematele radadele, aga, aga ma tuleks selle arvutiteaduse instituudi ja Tartu Ülikooli juurde tagasi, et sa ütlesid ka ise, et kui sa tulid Helsingist Eestisse, et sai, sai läinud ülikooli. Ja, ja võib-olla sul ei olnudki eesmärk, et ma tahan saada professoriks ja ma tahan saada teadlaseks või oli, kuidas see läks, et sa sinna sattusid?

Mul, ma olen nagu mõelnud, mul ei olnud kunagi nagu seda eesmärki, ei siis, kui ma läksin doktorantuuri või. Tegelikult me Helsingist ei ole ainult tulnud Eestisse, ma läksin Inglismaal hoopis bioformaatika instituut ja ma olin kolm aastat seal, nii et ma tegelesin seal nagu bioformaatikaga ja siis mind meelitati sealt Eestisse tagasi. Tegelema siis selle loodava geenivaramu bioinformaatika arendamisega siis selles ettevõttes, mille kaudu seda rahastati e-geenis. Ma arvan, et mis juhtus, oli see, et kuna mul oli selle perioodi jooksul tulid mingid asjad hästi välja, saime artiklid, nendel oli mõjukus, siis mul tekkis nagu CV, mis oli akadeemiliselt väga hea. Ja siis ma tundsin, et kui Eestis. Samal ajal Tartu Ülikoolis olid asjad väga-väga halvasti. Noh, põhimõtteliselt oli kolm professorit, kõik olid, olid pensioniealised, au ja kiitus, et, et midagi on ikkagi

olemas.

Põhimõtteliselt need inimesed, kes olid seitsmekümnendatest kahe tuhandenda noh, nullindate aastateni, enam-vähem samad inimesed, et väga suurt põlvkondade vahetus seal ei olnud ju toimunud. Et tänu nendele see püsis elus. Aga siis oli selge, et, et mingit arengut nagu seal ei ole ja siis, aga samal ajal olid väga häid tudengeid, nagu meeletult häid tudengeid, needsamad. Kristo Käärmannid, Dan Bogdanovid, Jevgeni Kabanovid ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Et siis ma nagu kuidagi. Võib-olla tundsin, et, et ma pean nagu kasutama seda oma tausta või oma CV-d selleks, et aidata Tartu Ülikool, et võib-olla see oli selline nagu motivatsioon. Ja siis, siis me saime veel, aitasime veidikene ka Hansapanka sel hetkel ja Hansapank aitas meid ja siis saime raha, et ühte tarkvaratehnikaprofessuuri luua. Meil õnnestus see ülimalt hästi. Tõime kaks tuhat seitse inimese, kes on siin, Eesti parim teadlane, piltlikult öeldes. Nii et, et mingid asjad hakkasid nagu liikuma positiivses suunas ja siis see positiivne tsükkel hakkas nagu hoogu võtma. Et, et ja noh, nüüd, nüüd see võtab enamuse minu ajast, et, et ma ei saa nagu oma, oma ettevõtete asjadega tegeleda. Aga, aga nii see on läinud jah, et selline positiivne tsükkel nagu tekkis.

Sa läksid sinna midagi ära tegema või sa, sa, sa läksidki tegema sellist head, head IT-haridust Tartu Ülikooli?

Me, ma tulin Eestisse tegema nagu maailma tasemel genoomikaettevõtet ja selle IT-d. Ja, ja selle jaoks on sul vaja IT-d, genoomikat, bioinformaatikat ja siis sealt hakkas nagu kruttima ja siis, kui, kui me olime juba saanud Hansapangat raha, siis noh, mida ma nüüd aidanud nagu saada. Siis oli muidugi see hetk, kus mina siit külla alt ära hüpata ei saa. Et ma ei saa nagu seda teistele noh, nagu jätta selles mõttes loota, et midagi toimub iseenesest, et, et siis see oli jah, see, et. Eks meil on teatud mingisugune arusaam, mis nagu võiks olla selline maailmatasemel või hea haridus, aga me siin kogu aeg noh, veidikene see tuuleveskitega võitlemise tunne on siin kogu aeg, et seda peab kuidagi põhjendama kogu aeg, et. Et see on üldse oluline, et see kvantiteet on oluline, aga, aga kvaliteet on veel olulisem. Mida see kvaliteet nagu tähendab, maksab. See, et Eestis ei ole piisavalt doktorantuuri olnud, ei olnud üheksakümnendatel üldse absoluutselt juhuslikud, sellised nagu mina, kes juhuslikult olid kusagil välismaal. Et, et nemad on väga palju siin Eestis IT-d üles ehitanud, et üheksakümnendatel Eesti IT-d teadlikult ei arendanud.

Aga sa, siit sõnasabast kinni mõttes, sa oled olnud mõne asja suhtes päris kriitiline, kui ma olen, olen sinu sõnavõtte jälginud ja, ja üks nendest, üks selline läbiv joon, mulle tundub, on olnud see, et sul on, sul on nagu tunne, või sõidad ette. Et Eestis ei väärtustata seda IT-d ja IT-haridust kuidagi piisavalt, et, et, et nagu sa ütlesid praegu, et kogu aeg pead käima ja seletama, et, et me noh, me panustame ühiskonda, et me, meist on kasu.

Minu kõige suurem mure nagu on selle nende noorte osas, kes siis tuleks, teeks doktorantuuri ja saaks ise ülikoolis töötada. Et me ei tööta nagu selle nimel, et meil oleks need inimesed, kes saaksid ülikoolis töötada, ülikoolis saavad töötada doktorikraadiga inimesed, kes ise teevad teadust. Ja me ei tee piisavalt selleks, et need oleks olemas. Et kui meil on vaja praegu umbes sadakond doktorikraadiga inimest ülikoolis, et õpetada kogu seda hulka ja teha see minimaalne hulk teadust, millega siis aidata veidikene ka ettevõtteid. Samal ajal Tartu Ülikool ise on koolitanud doktorikraadini alla viiekümne inimese, kolmekümne aasta jooksul. Noh, umbes sinna viiekümne kanti praegu, kellest ligi kaks kolmandikku töötavad ettevõtetes. Siis tekib küsimus, aga kust me see sada saame? Ja saamegi ainult välismaalt, palgates ja siis proovides vaadata, et, et äkki eestlased tuleks ka ja, ja, ja see etteheide, mis on, on see, et juba kaks tuhat kuus ma ütlesin, et see viie tuhande kroonine stipendium IT-valdkonnas, doktorantuuris. Ei võimalda noortel tulla IT-doktorantuuri, sest nende töökoha palk on kaks-kolm korda suurem. Praeguseks pole mitte midagi muutnud, stipendium on kuussada kuuskümmend eurot ja seesama magistrikraadiga lõpetaja, ettevõtetesse palgatakse neid häid inimesi, kaks tuhat viissada ja pluss palga peal. Et, et see on nagu liiga suur eneseohverdus, et noor peaks tegema selle valiku ja, ja see asi tuleks nagu korda saada, et muidu ei ole need arengueeldused lihtsalt paigas, et see oli, ei hakkagi olema kunagi neid doktorikraadiga inimesi, kes ülikoolis õpetaks.

Jah, et sisuliselt sul terendab sama tulevik, mida sa ise läksid parandama kahe tuhandendite alguses, et, et ülikoolis on mingid inimesi, kui sa ise oled sinna lõpuks kivinenud samamoodi ja, ja sa ei näe, et kes tuleks ja võtaks selle üle.

No, no mul, mul õnneks on veidike paremini, et, et meilt on ikkagi noored on teinud veidike doktoreid, käinud järeldoktorantuurides välismaal, et nüüd on juba esimesed tagasi tulnud. Aga see tsükkel on kümme-viisteist aastat, enne kui sa jõuad sealt, noh. Noore, ütleme tudengi juhendamisest kuni selleni, et ta ise on õppejõud. Ja see tsükkel on nii pikk. Nii et kui me ei tee seda jälle kümme aastat, siis me oleme jälle ühe generatsiooni kaotanud nagu piltlikult öeldes, et, et see on nagu see probleem, et üsna tihti need probleemid on ette teada. Aga kõrvaltvaataja ei, ei taha nagu kuulata seda, et, et miks, miks see on probleem.

Aga mis täna tegema peaks, tõstma doktoristippi kohe põmm kümme korda, viis korda?

No kindlasti peab looma eeldused selleks, et ülikoolis tahaksid inimesed töötada, et ülikoolis töötamine oleks prestiižne. Et see oleks finantsiline eneseohverdus. Ja, ja see, selle kaudu siis need, kes on, on võimekad või noh, kes suudavad ja on huvitatud. Et, et kui nemad teevad selle valiku, siis nad teevad selle. Teatud tulevikukindluse peale, et jah, ma ei, ma ei lähe teenima oma idufirmaga nagu sajamiljonilisi varandusi. Aga mul on garanteeritud sissetulek ülikoolis ja see on väga põnev töö, see on äärmiselt põnev töö, et, et kõik, kes on noh, lõpuks nagu teaduses on, sest nad ütlevad, see on äärmiselt huvitav töö. See on kogu aeg midagi uut, sa saad ise nagu mõelda, vaadata, olla noh, aga kaasas käia. Et, et see nagu. Väga hea töö, aga seda ei tohi teha niimoodi, et, et ah, noh, ainult need paar tükki, kes veidike veidrad olid, et noh, need ainult jäävad ülikooli. Et see on nagu minu see põhiline väide.

Ja sa oled olnud ka kriitiline Eesti IT-firmade suhtes, kes vahepeal, ma ei tea, kuidas praegu on, aga vahepeal võeti ikka väga agressiivselt noori inimesi ülikoolist tööle, sest töökäsi oli nii palju puudu.

Töökäsi oli puudu, aga ütleme nii-öelda praegu hetkel, mis on toimunud, on ilmselt ka töö on läinud keerukamaks ja nüüd on firmadel veidikene parem arusaam, et töö on veidike keerukam, et lihtsalt vahepeal oli hästi palju jutt, ah, me õpetame suvalisi inimesi tänavat veidikest skriptimist ja kõik on hästi. Et, et nii see ei ole, et, et väga paljud erialad vajavad, vajavad parema haridusega inimesi ja see on nagu positiivne. Välismaisele turule tehes, sul on vaja head CV-d, välismaise suuri ettevõtteid tehes, sul peavad asjad lihtsalt töötama, igal juhul. See ei ole niimoodi, et diplom paneb asjad tööle, aga diplom on veidikene garantii, et ta on, et tal ei ole väga suuri auke oma hariduses. Et sa võid õppida ühte asja hästi ja kui sul võib kõrval olla tohutu suur tuumapommiauk, millest sa ei tea mitte midagi, siis on noh. On, sellest on nagu see oht. Nii et olukord on veidike paremaks läinud, aga, aga tõsi ta on, IT-firmad ei ütle, et, et riigis peaks olema lihtsalt sõltumatult IT-teadus. Noh, millelt nad vahetult ei otsi, oota nagu kasu, et, et see, et see kasu peab tulema just sellest, et tekiksid õppejõud. Tekiksid uued valdkonnad, nagu seesama tehisindirekt, masinõpe, andmeteadus. Kui me ei oleks neid asju teinud, siis kust nad oleksid tulnud? Sel hetkel, kui firmad hakkavad ärkama, et oi, mul nüüd on vaja seda. See trend on ülikoolis olnud juba võib-olla kümme aastat varem. Ja, ja seda, seda. Tuleb nagu soodustada, et ülikoolid saavad, saavad nagu seda liikuda edasi sinna, sinna, kuhu firmad veel ei ole hakanud isegi vaatama.

Aga kui sa vaatad välismaa ülikoolidesse, ükskõik kas, kas Helsingisse või ma ei tea Stanfordi või kuhugi. Kas, kas see ei ole äkki sul liiga selline ilus unistus, et, et ongi võimalik teha ülikoolist noh, sellist nii terviklikku tulevikuvaadet ja ongi võimalik arvestada juba viisteist aastat ette neid asju, äkki see käibki ad hoc kõik?

Ei, ikka käibki. Ja muidugi sõltub nendest inimestest, aga sellepärast on, on nagu see, et, et kogu, ülikool peab olema kogu aeg see, kes üritab palgata kõige paremaid inimesi. Ja sõltumata sellest, mida nad hästi kitsalt teevad, et kui sa teed, kui sa oled nagu väga hea mingis ühes valdkonnas. Kuidas öelda, teadus ei ole, teadus ei ole entsüklopeediline teadmine, teadlased ei tea rohkem kui tavainimesed, tingimata. Need, need pea ei ole niisugune entsüklopeedia. Teaduses ja IT-s on nagu see, et kes on midagi ära teinud. Ja, ja kui sa oled midagi ühes suunas ära teinud ja saanud aru, et ahah, siin on mingisugune väike läbimurre toimunud, siis, siis see teadmine on see, mida tuleb nagu promoda. Ja, ja siin ei ole nagu väga tähtis, kas sa tegid selle täpselt nagu siia vasaku suunda või veidike, veidikene teise. Et, et ülikoolis peavad olema need inimesed, kes midagi ise arendavad. Midagi uut on loonud, noh, teistel erialadel on nagu see, et midagi uut on avastanud, sa lähed looduses, avastad midagi täiesti uut, kirjeldad meile täitsa uut või saad mingisuguse uue füüsika valemiga seletatud universumit. IT-s väga palju on nagu konstruktiivselt, et me, et me loome midagi uut, me näitame, et niimoodi on võimalik midagi uut teha ja see. Ise tegemine on väga tähtis, et see ei ole niimoodi, et lihtsalt istud kusagil ja ainult lööd aega surnuks, mille muljet üritatakse vahetevahel jätta ülikoolides.

Aga võtame needsamad nimed, keda sa ise mainisid, Jevgeni Kabanov või-või Käärmann või no ma ei tea, kas või. Kristjan Korjus, kes teeb AI-d, eks ole, Starshipis, et oled sa, oled sa proovinud neid näiteks palgata või ligineda neile jutuga, et kuule, et tule meile, et teeme teadust, ära, ära ole seal idufirmas.

Kristjan Korjus tuli, Inglismaalt õppis matemaatikat, tuli Eestisse, doktorantuuri, selge teadmisega, et jah, et ma ütlesin, näed, siia saab tulla, siia saame juhendaja. Et loomulikult tal oleks, nendel kõigil oleks väga palju anda nagu noortele. Aga teiselt poolt ma saan aru, et kui sul ei ole aega noh, siis sa ei saa seda nõuda, eks, aga. Aga teatud valikute küsimus, siis, siis ei tohiks olla niimoodi, et ainult need viis-kuus nime või siis sul peaks olema viiskümmend, kuuskümmend, kellest kümme töötavad ülikoolis. Ja seda, seda skaalat nagu ei ole, et Eesti ei ole taastootnud ise piisavalt üldse doktoreid, et, et suudaks omaenda kõrgharidust selles valdkonnas üleval pidada. Eestis õpib neli tuhat viissada tudengit, praegu IT-d. Ma olen hinnanud umbes, et kusagil viieteist tudengikohta võiks olla üks õppejõud ja siis ühe õppejõu kohta võiks olla või noh, kas, kas üks teadlane või, või kahe õppejõu kohta üks teadlane juures. Kui me ütleme, et meil on vaja kolmesadat, viitsadat doktorikraadiga inimest ettevõtetes, vabandust ülikooli. Siis Eesti on tootnud sellest kolmandiku, alla selle, et, et need käärid on nii suured. Ja, ja siis tundub paljudele, et oi, aga see, see, mida sa räägid, on nagu liiga suur, liiga suured käärid selleks, et seda lihtsalt lahendat, vahenditega nagu lahendada. Ja kui see on liiga suur probleem, siis keegi ei taha sellega tegeleda.

Võib-olla paistab, ma ikka proovin optimistlikult selle lõigu lõpetada, et äkki ikkagi, kui sa oled oma esimesed kümme, viiskümmend või sada miljonit kuskilt ära teeninud. Äkki see annab sulle just selle vabaduse öelda, et hea küll, et ma olen seal business'is nüüd olnud, et ma tahaks nüüd akadeemiasse minna.

Me võtaks avasõli vastu ja, ja loomulikult me võtaks avasõli vastu ka nende sajast miljonist üks või kaks doktorantide toetuseks. Et, et loomulikult, et, et jällegi, et aga, aga inimesi ei saa panna nagu. Öelda, et, et sa peadki nüüd seda, selle tõttu, et sa tegid seda, siis sa peadki nüüd seda tegema, et see on nagu vaba valik. Aga, aga loomulikult ülikool on hea keskkond, kus selles mõttes nagu oma valikut ellu viia.

Äkki mõni kuulab, mine tea, kui see avaldus ei tule homme, äkki tuleb viie aasta pärast, et.

Mul vahelt küsitakse, aga kuidas ülikool nagu raha saab vastu, no ülikooli pangaarve konto number on avalikult ülikooli veebis väljas. Sinna võib saata raha, kirjutada annetusarvutiteeduse instituut ja see raha tuleb sada protsenti sinna kohale. Täpselt selleks, mida sa sinna kirjutad, see tuleb sinna kohale.

See on küll väga, ma, ma ei ole ka selle peale nii mõelnud, et.

Igaüks võib panna, minna ülikooli kodulehele, vaadata ülikoolil on üks pangakonto. Panna endale püsimaksja korralduse, iga kuu läheb minult viiskümmend eurot üliõpilaste toetuseks. Igaüks võib seda.

Kas mõned suvilistlased teevad midagi sellist? Hea kuulda, lõpetame selle lõigu siin ja viimane kolmandik saatest on ees.

Restart jätkub Jaak Viloga ja me oleme siin terve, terve selle keskmise osa saatest, me veetsime probleemide küüsisega, ma tahaksin lõpu viimase kolmandiku pühendada sellele, et aga mis on täna see, mida te teete näiteks konkreetselt Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis, mis paneb sul silmad särama või mis, mis, mis on need ägedad asjad, mis, mis on sealt tulemas?

No arvutiteeduse instituut on, on kiiresti kasvanud, igal juhul on ta kiiresti kasvanud, et tõepoolest, asjad ei ole nii, noh, nii halvasti, et meil on nagu väga head sellised ekstsellentsuse nagu jupikesed ja mitmetel aladel. Nüüd tundub, et päris palju selles on sellist andmeteadust, masinõpet taga, et on seda nii bioloogiliste andmete analüüsis, on keeletehnoloogias, masintõlkes. Kõne sünteesis, on äriandmete analüüsis, et selline ristviljastamine nagu eri suundade vahel toimub. Ja, ja meie instituudis on, me oleme jaganud nagu kuude õppetooli, aga õppetool sisuliselt võib-olla ka kolm-neli erinevat professorit ja viis-kuus erinevat uurimisrühma. Et meil on just see masin, masinõppe andmeteaduse pool on, on läbi mitmete uurimissuundade ja mis on, mis on tugevad, on, on jah, on, on äriprotsesside andmete analüüs ja äriprotsesside haldamine, Marlon Dumasi all on. Bioloogia poole pealt teeme personaalmeditsiini IT-lahendusi, põhimõtteliselt kõik needsamad geenivaramu andmed, nende analüüs, et kuidas sinu DNA võiks sinu ravimeid mõjutada või, või millised riskid võivad olla. Et me praegu loome põhimõtteliselt neid juppe, mis hakkavad Eesti personaalmeditsiini IT-d nagu pakkuma. Keeletehnoloogia, Eesti on ainuke koht, kus eesti keeletehnoloogiat teeks, see päris õige ei ole, sest noh, Google Translate on ka olemas. Ja Stanfordil tuli hiljuti välja teek, mis katab ka eesti keelt, aga miks? Sellepärast, et Eestis on loodud need ressursid, mida teised saavad vabalt ära kasutada oma, oma mudelite treenimiseks. Et isegi, kui neil ei ole eestlased, kes seda täpselt teevad, eks. Ja, ja praegu hetkel me oleme, tänu IT-akadeemia lisaraastusel oleme värbamas uusi inimesi, üsna palju nendest on just selliste andmete, andmeteadusega seotud. Krüptograafia teoreetilise arvuti teadusega on veidikene keerulisem, sest tundub, et seal eestlased väga teoreetilist tööd ei taha teha. Ja, ja oht tuleb siis, kui Eesti krüptograafia sellises hällis nagu krüptograafia kipub ära kaduma, see on nagu Eesti riigile väga suur oht. Aga, aga meil on välisprofessor näiteks tõi RC Grandi, Eesti esimene IT selline kvantkrüptograafia alaline, et, et, et, et see eksellentsus kui selline on olemas. Ja nüüd tuleb tagada, et noored tahaksid nende juures, nende töörühmade juures tööd teha. Teadusarvutuste keskus on väga äge, et Eesti see riigi pilve analoog on põhimõtteliselt teadusarvutuse pilv, privaatpilv, võimekus suurandmete analüüsiks GPU-d teha tehisintellekti. Seda me arendame, nii et, et see on nagu mitmekülgne tegevus. Ja üha enam on ülikooli sees sellist nagu teiste erialadega koostööd. Sest observatooriumi inimesed tegelevad kaugseirega. Keemikud, kes tegelevad energiasüsteemidega, mõtlevad ka kuidas nutikat elektrivõrku teha. Meditsiinist ja bioloogiast ma rääkisingi, digihumanitaaria. Et selline IT- ja digiläbipõimumine ülikooli teiste harudega, et see on nagu praegu hetkel toimumas ja see on nagu, nagu väga huvitav saab olema, et kui. Kui laiaks või, või kui sügavaks see saab teiste erialade jaoks moodustada.

Nii et väikses riigis ma sain aru, et, et teatud lõikudes, kui sa need lõigud endale välja valid, on võimalik ikkagi ka Tartu Ülikoolis teha maailmatasemel asju ja, ja, ja öelda maailmale, et vot, siin nad pole liiguma ja nii tehakse asju.

Eesti väikses on nagu see, et siin on nagu nüüd see kaks, kolm, neli, viis, kuus ülikooli, kuhu piiri tõmbada, eks. Mitte kusagil maailmas ei ole niimoodi, et üks ülikool teeb kõike, et teiste riikide, kui sa võtad suured riigid USA, siis seal on see teadmus, tuleb nagu väga paljude ülikoolide peale kokku. Et Eestis on need, kui, kui see on üks ülikool, siis täpselt need võib-olla kümme professoreid, kes seal on, need on need, need on need head asjad, mida nagu juhitakse nagu kõige rohkem, eks. Ja sa ei saa öelda, et aga miks teil ei ole neid järgmisi kahtesadat valdkonda, sellepärast et no lihtsalt ülikool on veidike väike. Aga, aga ülikoolid. Roll on nagu hoida seda, et see, mis, mida tehakse ülikoolis, et see oleks väga heal tasemel. Ja, ja siis need, kes tahavad veidike teist ala saada, noh, käes nad käivad välismaal õppimas või, või siis vahendatakse neid. Et tänu ülikoolil on võimalik süüa tuua tegelikult ükskõik missugust kompetentsi, mis Eestis puudub. Et me oleme ju, me suudaksime nagu neid seoseid luua ka teiste ülikoolidega.

Kui oluline see on, et, et sa rääkisid välisõppejõududest, aga et oleks välistudengid, kes, kes tuleksid ja kellel puhul oleks siis lootust, et äkki nad tahavad siia jääda?

Mitte ainult, et on lootus, vaid nad jäävadki, et meil on magistriõppekavad, mis on inglisekeelsed, nendel on pooled tudengid on välismaalased. Kõige suurem on Ukraina Kiievi topülikoolidest, tippülikoolidest tulijad. Ja näiteks tarkvaratehnika õppekaval on. Peale aastat õpingute lõpetamist kaheksakümmend protsenti töötabki Eestis. Et kui me tahame Eestisse tuua talenti, siis ülikool on väga hea selline talenti sisseviskamise koht, et nad on õppinud varem bakalaureuse ja siin saavad magistri otsa ja jäävadki Eestisse tööle. Et, et olukorras, kus Eesti noortearv kukkus ära, oli see hädavajalik tegevus. Et siin õpetada ja, ja neid siduda ära siin ettevõtetega.

Mõnes mõttes võib-olla sinu õudusunenägu see, kui, kui näiteks mõni, mõni järjekordne rahvusvaheline suurfirma peaks oma RD osakonna Eestis avama.

Või ei ole? Ei, kindlasti mitte, ei, ei, noh, ei ole, ei ole õudusunenägu, et, et need ju ainult räägivad sedasama keelt, et on vaja selle valdkonna RD-d arendada. Üldse ülikoolid peavad olema selleks, et sellised asjad saaksid juhtuda. Et, et kindlasti ei ole see õudusunenägu.

Me mõtlesime, et tulevad, võtavad need vähesedki inimesed, kes, kes, kes sul on seal, võtavad ära ja kõrge palk ju.

Tõsi, aga kusagil ei ole kivisse raiutud, et ülikoolis ei võiks olla kõrge palk. See ei ole kivisse raiutud, et ülikooli inimestel peaks olema madal palk.

Aga praegu on või?

See on nii ja naa, et, et ta kipub madalaks jääma ja, ja ta kipub veidike keeruline olla seda tagada, aga samas noh. Väga lihtne on öelda, et aga tõstame kaks korda, laseme pooled inimesed lahti ja poole vähem inimesed teevad kaks korda rohkem tööd. Et seda juttu on ju räägitud kaua aega, aga, aga meil on nagu see häda, et inimesed on, kipuvad olema ülekoormatud, et töö hulk on ka suur. Et selleks, et see töö hulk viia norm, normi ja normaalse palgaga, siis on, kindlasti on see eelarveküsimused on väga, väga olulised ja pikaaegsed, mitte sellised sutsakad, et teeme ühe projekti, teeme ühe kolmekuuse projekti ja küll vaatame. Keegi ei taha töötada niimoodi kolme kuuste lepingute peal.

Kas kogu selle admini kõrval on midagi, mida sa, millega sa täna ise sellise, ma ei tea, praktilise või, või mitteadminniga tegeled, kus, kuhu sa panustada teadmist?

No meil on ju uurimisrühm, me teeme bioloogiliste andmete analüüsi, analüüsivahendeid, me uurime terviseandmeid, me vaatame, kuidas inimese tervise ühest haigusest teise sellise haiguse trajektoorid tekivad. Kuna me teame, et meil on tegelikult Eestis väga suure hulga inimeste DNA olemas geenivaramus, siis me, me saame, me mõtleme nagu välja nagu strateegiliselt, et kuidas, kuidas leida selliseid inimeste gruppe, kes millegipoolest on huvitavad või olulised, et midagi toimub siin grupis teisiti kui teistes. Ja siis saame kohe alla panna DNA, kas seda on võimalik DNA-ga seletada. Nii et me tegeleme praegu ühelt poolt nagu siis selle bioloogiaga, aga teiselt poolt tänu selle digiloo ja haigu, Haigekassa andmetele siis ka nende terviseandmetega, et, et, et see on nagu väga unikaalne tegelikult.

Seal sa saad lüüa nii-öelda praktiliselt kaasa, mitte ainult koosoleku aegu sättides ja, ja adminnides.

No eks koosolekul on ikka sõnaõigus ka.

Saad midagi rääkida. Hea küll, meie saatek on läbi, aitäh sulle, Jaak Vilo ja nii, nii lühike see saade oligi, midagi pole teha. Loodame sind, sind millalgi uuesti kohata ja rääkida detailsemalt, aga. Aitäh kõigile kuulajatele ka ja Restart on eetris jälle nädala aja pärast.