Kuidas Eesti bussifirma kogemata robotifirma tegi

Kaunist laupäeva pärastlõunat kõigile, Taavi Ott ja Henrik Roonemaa on mikrofonides Restardi, saateaeg on käes ja meil on külas üks Eesti ettevõte ja Eesti ettevõtte juht ühest valdkonnast, kus meil, kui üldse, siis kindlasti mitte väga tihti külalisi pole olnud. Me räägime kaitsetööstusest ja igasugusest sõjatehnikast, mida tehakse Eestis ja tehakse nutikalt ja meil on külas Milrem Roboticsi juht, Kuldar Väärsi, tere Kuldar. Tere päevast.

Me peame kuskilt pihta hakkama kohe, me peaksime tõmbama mingi juti Milremi ja Milremi Roboticsi vahel, sest. Noh, mõlemad ettevõtted on meil mingil määral tuntud just sõjatööstusest, Milrem, ma saan aru, tegeleb meie erineva sõjatehnika hooldamisega.

Ja selle, selle veebioht on milrem.ee. Kuldari ettevõte on milrem.com.

See on ju nii lihtne arusaad.

Aga räägi ise meile, et kust see vahe tuleb ja millega tegeleb üks, millega tegeleb teine.

Et kui väga lihtsustada, tegelikult see vahe selles EE-s ja kommis on täiesti kajastuv, ehk siis tegelikult Milrem LCM. Ehk siis see ettevõte, mis tegeleb Eestis kaitsetehnika remondiga, nad tegelevad ka Eestis kaitsetehnika remondiga ja ega nad väljapoole Eestit võib-olla Lätis, Leedus midagi toimetavad, aga mitte rohkem. Kui me nüüd räägime Milrem Roboticsist, siis tegelikult meie tegevusala on seotud robootikaga. Paljuski täna militaarrobootika ja kaitsevaldkonnaga, aga üha enam ka sellise kommertsvaatega ja kommertslahendustega. Ja meie turg ja tegevusala on ikkagi rahvusvaheline, et, et meie tegevused algavad taist ja lõpevad USA-s.

Ja põhjus, miks need nimed on samad, on see, et, et veel mitte väga ammu need olidki üks ja sama ettevõtted, eks ole.

Täpselt nii, et tegelikult, kui nüüd ajaloos veel tagasi minna, et selline fun fact ajaloost on see, et tegelikult kõik algas bussiettevõttes SEB-e. Ehk siis kunagi aasta oli siis kaks tuhat kaksteist, kolmteist, kusagil sealkandis. Tegelikult oli Kaitsevägi otsimas erasektori partnereid, kes siis hooldaksid, remondiksid nende rasketehnikat. Ja teisipidi, SEBES toona, bussid olid kõik vahetunud uute vastu, töökodades oli tööjõudu ja, ja ruumi palju. Ja otsustasime toona ühel hankel konkureerida, olime edukad, võitsime ja sealt tekkiski Milrem. Ehk siis alguse sai ta tegelikult sellisest remondi- ja hooldusettevõttest, et ka nimi Milrem on tegelenud militaarremont. Ja tõesti siis, see oli nüüd kaks tuhat seitseteist lõpus, otsustasime siis toonase kaasaomaniku Hugo Sulega, et me jagame ettevõtted kaheks. Üks siis, mis keskendub Eesti tegevustele ja lokaalsele ärile ja teine, mis siis keskendub selle ja selle innovatsioonile, robootikale ja, ja rahvusvahelisele. Aga

selle innovatsiooni ja robootika mängus härra Osule kaasa ei tulnud, see on sada protsenti sinu oma.

Jaa, see on sada protsenti minu ettevõtte. Mis

siis juhtus, et kas tema riskitaluvus nagu ei olnud piisav, et kaasa lüüa?

Ma arvan seda, et ka seda ühelt poolt, aga teisipidi kindlasti Hugo selline valdkond ikkagi on seotud ühistranspordiga ja sellega seonduvaga. Ja seal ta tunneb ennast kindlamalt ja, ja paremini ja eks me kõik peame tegelema sellega, milles me tunneme ennast hästi ja mis teeb meid nii-öelda päeva lõpuks õnnelikuks.

See on hästi kõlab, aga noh. Võtame nüüd ära, raadiokuulajad, selle, selle saladusloori, noh, väga paljud vist ei tea, et Milrem Robotics see üks osa tegeleb nende isesõitvate tankidega, need väiksed sellised nii-öelda juhitavad. Ehk siis, see on maailmas üldse täiesti uus valdkond, ehk siis, kui räägime sellest, et milles inimene tunneb ennast kodus, siis kui kodus sa ise saad tunda ennast selles valdkonnas?

Ma julgeks öelda, et väga kodus, et. Et sa oled paar aastat juba teinud? Seda teinud juba tegelikult viis aastat. Ehk siis, kui me kunagi alustasime tõesti sellega, kaks tuhat neliteist, võtsime tööle esimesed kaks inseneri. Siis paljude jaoks oli küsimus, ka nende esimese kahe inseneri jaoks oli küsimus, et kas te olete hulluks läinud, et miks te sellega tegelete, et kellel seda vaja on ja kuhu see liigub. Et noh, täna, aastast kaks tuhat üheksateist. Me oleme jõudnud sinna, kus enam seda küsimust ei teki ei maailmas ega Eestis ja kõigil on arusaam, et j Robootika lahinguväljale tuleb, see meile meeldib, ei meeldi, et noh, siin on kindlasti inimeste arvamusi väga erinevaid. Aga see igal juhul juhtub.

Aga kuidas see, kuidas see lugu oli, et remontisite seal kuskil neid kaitseväe vanuveokeid. Ja, ja siis järsku ühel hetkel tuli kellelgi mõte, et kuulge, aga et noh, teeks nüüd selle robootika siia küll. Et see, see loogiline jada siin nagu

puudub. Tegelikult see loogiline jada on, kui vaadata seda ärivaates, on olemas, et seal sellist väga romantilist lugu kahjuks ei ole. Et kui me olime selle remonditegevusega alustanud, siis me hakkasime analüüsima, et mis selle maht saab olema, et, et noh, isegi kui me nüüd oleme väga tublid ja võidame siin veel hankeid ja, ja laieneme veel, et mis siis selle nii-öelda selline. Maht on ja jõudsime selleni, et ega see nüüd noh, selline globaalne äri just ei ole, et tegemist ikkagi lokaalse äriga, mis on stabiilne, toimib hästi ja hästi teenust osutades on võimalik seda hästi teha. Aga kui nüüd globaalselt turgu vaadata, siis tegelikult tuleks tegeleda tootearendusega. Sealt edasi me analüüsisime, et mis siis on nii-öelda, mis on see toode või mis on see muudatus, mis hakkab militaartööstuses ja militaarvaldkonnas toimuma. Jõudsime selleni, et see on robootika. Teiselt poolt jõudsime selleni, et selle jaoks on meil Eestis tarku inimesi päris palju ja ülikoolidel ka päris heal. Tasemel õppekavad, et võiks ju tegeleda. Loomulikult, tollel hetkel me lihtsustasime enda jaoks selle probleemi ja, ja tootearenduse ikkagi väga lihtsaks, et nii nagu mul kombeks on, mulle meeldib asju lihtsamaks mõelda. Et kui toona oleks teadnud, kui keeruline see täna on, siis võib-olla oleks jätnud tegemata, võib-olla ei oleks jätnud tegemata.

Aga ma ka ikkagi, ma ütleks, et ka siin puutub loogiline jada, et kui sa oled võitnud ühe Eesti riigihanke, eks ole, panid oma, oma tüübid tööle seal mutrivõtmetega, et kuidas sa ühel päeval ärkad üles ja hakkad mõtlema, et aga kuidas me sellest saaksime teha, see globaalse äri. Kui

ma võime, väga liitne. Putitad seal oma bassi soomõkite, on ju, vaatad, näed, ülge juraka masina peale on üks väike kahur, on ju, et noh, et, et palju efektiivsem oleks, kui me paneksime selle nii-öelda väiksema elemendi peale, põhimõtteliselt sama selle relva, on ju, vist ongi enam-vähem sama.

Tegelikult, tegelikult nii on, et umbes, umbes õige, umbes õige mõttekäik, aga nii-öelda tegelikult. Noh, on ka teine, on selline nii-öelda ambitsiooni küsimus, et, et iga tegevust tehes ja lõpuks ju analüüsida, et mis selle mõju on. Mis selle mõju on ka tegelikult nii-öelda sellele, kuidas me igapäevaselt elame või kuidas maailmas asjad toimivad?

Aga räägime natukene, lähme natukese hüva, me tavaliselt, start-up saates nii sügavale ei lähe, aga räägime natuke tootest ikkagi, et. Ja siin on mitu osa, et, et me kindlasti teistes plokkides räägime ka nendest tootest, mida nad teevad laomajanduses, eks, aga. Aga needsamad isesõitud tankid, nihukesed pisikesed, see on peamiselt linnalahingutörist.

Ei ole tegelikult, et selle kasutusvald, kuna jah, linnalahing on moel või teisel üha olulisem nii-öelda keskkond, mida. Nii-öelda arvestades kõiki tootearendusi tuleks teha, aga tegelikult see on väga hästi kasutatav ka Eesti metsas, et on siin Eesti kaitsevägi sellega metsas ringi sõitnud, kui USA-s mariinid sellega mööda metsa ringi mütanud. See on kasutatav kõrbes, see on kasutatav väga erinevates oludes, et noh, mis on selle meie toote, selline üks oluline pluss on kindlasti. Roomikute kasutamine, mis vähendab erisurgut maapinnale oluliselt, mis tähendab lumi, pori, muda, liiv, kõik sellised. Olud, mis nagu rataste puhul on alati probleemsed, see on meie jaoks imelihtne. See, see

toode, millele Taavi viitab, eks ole, on selline suhteliselt pisike elektri, akutoitel, on akutoitel või? Hübriid, selline noh, ma ei tea, roomikutega platvorm või võib-olla kõige õigem öelda, kuhu peale sa võid siis noh, leiutada ise mida tahes, on see, ma ei tea, kanderaam või mingi putka või mingisugune kaubavedu või mingi relv. Just,

või noh, tegelikult võib pöörata seda asja teistpidi, et kuidas me nagu sellise disainini jõudsime. Noh, esiteks oli see, et, et arvestades seda, et me ehitame elektrisõidukit, jah, see on hübriid, aga ta siiski elektrisõiduk. Teine osa on diiselgeneraator, ehk siis tegelikult toite saab ta akude pealt ja akut toidetakse või akut siis laetakse siis generaatori pealt, generaatori võib asendada tulevikus mille iganes muuga, mida keegi välja mõtleb. Aga see oli üks pool, teine pool oli see, et me ehitasime algusest peale mehitamata sõidukit. Ja kui nüüd pöörata see probleemipüstitus hoopis teisipidi, et, et. Kuidas muuta mingisugused elemendid väga lihtsasti mobiilseks, et kuidas seesama kuulipilduja, mis oli enne basi peal, kuidas see kuulipilduja muuta mobiilseks, et.

Et meil

ei ole eesmärk, et me ehitame nüüd eraldi sõiduki, mis ongi sõiduk ja kuhu lähevad sisse inimesed. Vaid kuidas me muudame lahinguväljal olulised funktsioonid võimalikult mobiilseks.

Aga selles mõttes ikkagi, et noh, ütleme. Isesõitvad masinad, keegi seda kokkuvõttes ikkagi kontrollib, juhib, on ju, tal on ikkagi oluline erinevus, kui sul on nagu ütleme, ma ei tea, distantsipuldiga sõnastusmõttes juhtimine. Noh, sidet saab häkkida, sidet saab segada ja nii edasi, kogu see, sa juba üldiselt ka, et see masinavärk on väga keeruline. Kui sa praegu tagasi vaatad, mis see kõige nii-öelda keerulisem osa ongi selles, et ma saan aru, et selle platvormi loomine, seevast on lihtsamad ülesanded, et pigem just selle sama asja juhtimine, et see on see väljakutse.

Ma isegi ütleks veel teisipidi, et, et prototüüpimine on alati hästi lihtne. Aga see, et sellest prototüübist arendada välja töökindel toode, mis vastab. Kliendi ja väga nõudliku kliendi ootustele, see on oluliselt keerulisem, et see on selline tüüpiline, selline üheksakümmend üks, üheksakümmend kümme, selline loogika, tegelikult.

Eks laboris töötab kõik, kui sa lähed tume kätte ja siis läheb pärimine hernet läheb kõrbesse, paisumise. Saab paar pauku ka veel.

Jah, ja ta ei tohi noh, ikkagi tegemist on nii-öelda kriitilise tootega, et ta ei tohi alt vedada, et kui on selline. Jagu sõdureid kusagil missiooni täitmas ja nad arvestavad teatud võimekusega, mis tuleneb sellisest platvormist, siis ta ei tohi neid ju alt vedada.

Kui kiiresti liigub üldse?

Kuni kakskümmend viis kilomeetrit tunnis. Ja kui

suur ta on? Ta

on, tühi mass on tal üks koma neli tonni, täismass on kaks koma üks.

Ta on

selline kaks korda kaks meetrit, no selline pisikene auto.

Aga jao teie meestega ikka ära ei tõsta, no kohe.

Aga

tema mõte on siis see, et, et ta kannab enda peal siis neid asju, mida me nimetasime, et ta, et need asjad sõidavad siis sõduritega kaasa.

Just, et noh, kõige lihtsam funktsionaalsus jällegi, siin on noh, tegelikult tulles nüüd võib-olla natuke laiema teema juurde nimega Tapja robotid, millest räägitakse meil nii rahvusvahelises kui Eesti meedias. Siis tegelikult sellist asja nagu tapperobot täna ei ole olemas ja ma arvan, et meie põlvkonna silmad ka seda mitte kunagi ei näe. Just, ja

tegelikult seda

ei ole vaja. Et väga lihtsalt öeldes, ega sõduril ei ole midagi. Nii-öelda sõdur ei ole väsinud nii-öelda päästiku vajutamisest, aga ta on väsinud väga suure hulga. Varustuse kaasas tassimist, alates ta enda seljakotist ja lõpetades erinevate relvasüsteemidega, et kui sa selle sama kuulipilduja pead kaasas vedama, see kakskümmend koma seitse millimeetrit, see on pahane oma raske. Ja kui sellega tuleb maastikul ringi liikuda, siis ei ole kõige mugavam.

Okei, see on üks teema, aga teine, mina selles mõttes ikkagi, tähendab stop robotite arengus mingil määral usun, et kõige lihtsam viis selliseid. Noh, mees pluss robot segmenti segada on, on, on lõpetada side või noh, ühesõnaga nagu, nagu segadus sidet nii palju, et. Nüüd kokkuvõttes noh, mees on, pult on, aga signaal nagu robotini jõuab, jõuab vigaselt, mistõttu nagu robot ei reageeri. Et selles olukorras nagu loogiline on ikkagi, et kui tor on kuhugi poole suunatud ja midagi liigub, siis ei anna külma, on ju, et noh, et, et või kuuma.

Ma seda ei näe ja tegelikult ma ei näe seda juba nii-öelda väga sellises filosoofilises mõttes, et noh, me räägime autonoomsetest süsteemidest. Tegelikult autonoomset süsteemi kui sellist ei, ei ole olemas, on olemas süsteemid, millel on autonoomsed funktsionaalsused. Ja noh, kui me jagame selle nüüd, võtamegi sellesama roboti, kus on ka võib-olla relvasüsteem peal, jagame ta ära funktsionaalsusteks, siis teatud funktsionaalsuste puhul on see meie kõigi jaoks okei, et see on autonoomne. Ehk siis mobiilsus, funktsionaalsus, liikuda punktist A punkti B, täiesti okei, et see ongi autonoomne. Kui me nüüd ütleme see, et, et nii-öelda selle tule avamise funktsioon, et kas see peaks olema autonoomne, kellelgi ei ole seda vaja. Et seda ei taha meie, meie siin laua taga ja tegelikult, ega need kaitseväelased sõdurid, kes on lahinguväljal, nad on ju nii-öelda keegi meie hulgast. Et miks me eeldame, et nende selline, nende eetilised kaalutlused on teistmoodi, kui meie omad siin.

Nojaa, aga ma ütlen, kui sa võtad näiteks, mida ka meie enda sõdurid Afganistanis, Iraagis kokku puutusid, ehk siis need isevalmistatud lõhkjahad, on ju, mis tavaliselt on kruusahunniku alla, on ju, sõidad sinna oma. või okiga peale, ega ei pauka, on ju, et noh, samasti võiksid nagu noh, nagu on nii-öelda lõhjeseadeldis, sa paigaldad nagu keset platsi, paigaldad sellise nagu masinavärgi, mis siis noh, sõna otseses mõttes liikumisanduri peale nagu Aga

ma

ütleks,

ka see ei ole tegelikult ka see ei ole tapperobot, sest see ei ole teadlik otsus, mida see süsteem sel juhul teeb tegelikult, et see on eelprogrammeeritud otsus, et siis, kui midagi liigub ja liikumine on defineeritud läbi teatud algoritmi, siis tuleb teha järgmine tegevus, et see ei ole nagu. Ta ei vaata sulle otsa ja ei mõtle. See on

samasugune otsus nagu see, et ma panen kruusahunniku alla lõhke seadlase, mis aktiveerub sellest, et tekib raskus sinna peale, noh, see on samamoodi eeprogrammeeritud, on ju, et noh, et, et on ka.

Või nagu miinide või miinivälja kasutamine tegelikult, noh, tuleme sealt nii-öelda ise, isevalmistatud lõhkekehadest selliste traditsiooniliste, ma ei tea, tankimiinide juurde, seega see on samasugune nii-öelda tapirobot tegelikult.

Hüva, me teeme esimese pausi ja siis jätkame.

Restart läheb edasi, Taavi Katka, Henrik Roonemaa külaliseks on Milrem Robotics ja selle juht Kuldar Väärsi. No kui te hakkasite nüüd seda sellist sõdurite lemmiklooma tegema, nagu teil nüüd praegu on, kust te teadsite, et sellist asja vaja on või-või kust tekkis see arvamus, et äkki neil on just sellist asja vaja?

No tegelikult see baseerus hästi palju analüüsil, et sellised dull, dirty and dangerous. Inglisekeelse fraasina, tegevused peaksid liikuma inimeste käest nii-öelda mehaaniliste või, või, või mingisuguste masinate kätte, mingisuguste muude vahendite kätte. Ja kui nüüd hakata analüüsima, et milline siis see suurus, kiirus või millised need funktsionaalsed omadused on, siis me. Nii-öelda jõudsime koostöös siin ka Eesti Kaitseväe inimestega ja ka rahvusvaheliselt jõudsimegi nii-öelda selle suuruse ja selle nii-öelda, selle nii-öelda kontseptsioonini. Et ta on täpselt see, see toode, mida on võimalik jalaväel, nii-öelda jalastunud jalaväel kasutada ja, ja väga erinevateks funktsioonideks, et sellest nüüd väiksem sõiduk jääks nagu teatud funktsioonide täitmise kätte. Ja sellest suurem sõiduk enam ei suuda kaasa tulla, et, et kui ikkagi metsas on puud väga tihedalt, siis väga suur sõiduk seal kaasas ei, kaasas ei liikle sellega.

Sa rääid metsast kohe ikkagi, aga kes nagu tänapäeva nii-öelda sõjas enamust lahingust ikkagi ei toimu linnas?

No eks me muidugi Eesti kontekstis peame siiski ka mõtlema selle peale, et mis ka metsast saab tegelikult, et küll Eesti ei ole meie selline sihttul, vaid ma ikkagi Eesti kaitseväge. Väga selgelt käsitlen meie väga hea partnerina ja meie nii-öelda müügieesmärk, kelle kindlasti Eesti kaitseväele midagi maha müüa. Aga siiski, eks me nii-öelda Eesti ettevõttena ja, ja Eesti ettevõtjana ma siiski pean mõtlema ka selle peale, et mida Eesti kaitse

Kas see teema liigub ise või on kuskil üks mees, kelle käes on mingi pult?

Nüüd sõiduk. Jah. Tegelikult on erinevad funktsioonid, et on, kõige lihtsam funktsioon on tõesti see, et on üks sõdur, kelle käes on pult ja tema seda ka sõidab. Ja äärmine funktsionaalsus on see, et, et selle sõduri käes on pult koos ekraaniga ja see sõiduk on kusagil juba paari kilomeetri kaugusel ja sõidetakse üle kaamerapildi. Ja nüüd kolmas funktsionaalsus on see, mis järjest enam juurde tekib, on see, et ta suudab punktist A punkti B liigelda ka täiesti iseseisvalt. Ja nüüd selle juures jällegi on jällegi see areng GPS-il baseeruvast navigatsioonist GPS-ist sõltumatule navigatsioonile, et see on see, millega me, meie Tartu meeskond väga aktiivselt tegelikult tegeleb.

Et siis ta lihtsalt vaatab ise ümberringi, et mida ta näeb ja võtab vastu otsuseid, kuidas liikuda või?

Jah, et ta suudab keskkonda mõista nii piisavalt hästi, et ta lokalits, lokalisatsiooniks ei vaja enam GPS signaali. Et noh, jällegi tagasi tulles selle jam'imise juurde, et minu seisukoht on see, et, et kõike, mida saab jam'ida, seda lõpuks ka jam'itakse, et see on ainult energiahulga ja selle sihtimise küsimus. Et ainukene viis seda, seda neutraliseerida on tegelikult autonoomne navigatsioon. Ja jällegi nüüd tulles selle, tulles selle nüüd, ennetades sinu küsimust, tulles selle, selle tule avamise funktsiooni juurde, siis see vajab nii väikest sidemahtu tegelikult. Et seda eraldi jam'ida või nii-öelda selle pärast muretseda nagu jam'imise pärast ei ole tegelikult mõtet. Mis vajab väga suurt nagu side või mis saadab väga palju andmeid üle, on tegelikult pilt. Ehk siis see, kui inimene juhib üle kaamera pildi sõidukit, siis see on nagu see, millest tuleb lahti saada, sest see on liigne, liigne nii-öelda andmeliiklus, mida on lihtne jam'ida.

Aga te kujutate ette seda siis näiteks lahinguväljal niimoodi, et noh, kui on, ütleme täna ma saan aru, et see päris isesõitmine veel teil ei toimi sellisena.

Lahinguvälja kindlana kindlasti mitte jah, et on selliste nii-öelda laboritingimustes ta täna meil toimib ja meil Tartu meeskond käib igapäevaselt seda testimise arendamas. Aga see, et, et me annaksime ta nüüd mõnele kaitseväele üle, ütleksime, siin on teile nüüd selline toode ja kasutage seda, seda veel mitte.

Et põhimõtteliselt ta on ikkagi, see ettekujutus on selline, et, et üks sõdur sammub tema kõrval. Lihtsalt selle sõduri nii-öelda relvaks ei ole mitte automaat, vaid on üks pult.

Ei no ma ütlen, kui sa pead, mõtlema selle peale, et kui sa See on, see

on üks vaade, teine vaade on ka see, et, et ka selline ohutsoonist väljatõmbamine, ehk siis, et kui sa saad selle lahenduse, selle, selle toote, selle sõiduki saata paar kilomeetrit ennast ettepoole. Ja ise istuda suhteliselt turvaliselt siiski sellise ekraani taga, siis see on oluline võit meie kaitseväelaste turvalisusele.

Ei noh, sellepärast ongi, miks ma seda linnalahingut nagu ikkagi toonitan, et, et ka Eesti tingimustes tegelikult me räägime ikkagi linnalahingust peamiselt, eks, et mitte metsas.

Millisesse seisud oma selle tootega täna olete siis jõudnud, kas see on arenduses või ta on müügis või ta on reaalselt kasutuses kusagil maailmas?

Ta on kõike seda kolme tegelikult, et meil on, täna on sõidukid meil kasutuses vähemal rohkemal määral USA-s, UK-s ja Prantsusmaal. Meil kohe-kohe läheb, või noh, tellimust tuli ära, aga Norrast. Ja meil on siin Euroopa erinevates riikides veel tellimused, eesootamise tulemused, kõik need on sellised väikesed programmid, kaks kuni kümme sõidukit. Sest riigid täna on selles faasis, kus nad hindavad, milline on sellise tehnika ja sellise tehnoloogilise lahenduse mõju taktikale ja sõjalisele võimekusele.

Ehk et siis sisuliselt sa ütled, et nad kontrollivad sinu eeldust, et neil on sellist masinat üldse vaja. Et see sobib neile, et see täidab seda ülesannet.

Ma täna isegi julges öelda, et on juba saadud aru, et seda on vaja. Nüüd on küsimus see, et millist ülesannet seda täpselt saab täitma panna ja kui suurt efekti ta nendes ülesannetes annab.

Aga see platvorm iseenesest on universaalne, et te olete ju vabastanud enda jaoks ka selle, et, et, et sa ei pea tegelema ainult militaariga, vaid sama asja on väga tsiviilis, ehk siis. Te olete hakanud näiteks noh, sedasama platvormi külge, paned kahvli ja sa saad muuta tänase nii-öelda standardse klassikalise lao koos riiulitega, saad muuta nii-öelda. Siis nende kaasaegseks laoks, ilma et sa peaksid kogu riiulisüsteemi ümber vahetama, ilma et sa peaksid neid väikseid tolmuimehed terve omal ajal täis panema, mis siis väikeste pakkidega jooksevad, et. Et, et mõnes mõttes, ükskõik mida panna sellele platvormi

külge. Täpselt nii, et tegelikult, ega selle nii-öelda tehnoloogia arenduse tänases faasis. Me ei vaata robootika arendust pelgalt läbi militaar- või-või kaitsevaldkonna prismat, ega nii-öelda. Me ei ole kamp sõjardeid, kes tahaksid nii-öelda tuua nii-öelda uusi lahendusi lahinguväljale, vaid pigem me vaatame, milliseid ülesandeid robootika ja arenev autonoomsus võimaldavad optimeerida. Ehk siis, kui me sama ladude näide või, või kaevanduste näide või ka põllumajanduse teatud näited, kus on võimalik nii-öelda vähendada tegevuskulusid ja suurendada majanduslikku efektiivsust. Siis teine pool on näiteks tuletõrje või ka mõned, mõned muud funktsioonid, kus on tegelikult jällegi inimene ohutsoonist võimalik välja tuua, et, et me käisime. Eelmisel suvel, kus kahjuks meil metsatulekahjusid oli päris palju, Päästeametiga ka mitmetel erinevatel metsatulekahju õppustel ja ka päris kustutamistel käisime seda testimas ja vaatamas. Ja see annab, annab olulist efekti alla inimese ohutsoonist väljatõmbamisele. Ehk siis noh, kui me mõtestame, et, et miks me sellega tegeleme, millega me tegeleme, me tahamegi nii-öelda inimesi säästa tegevustest, mis on tal tööti and dangerous ja seda ka tsiviilvaldkonnas.

No need robotite tulekut, eelkõige lahinguväljale, on küll noh, oodatud, ette ennustatud, on ju, ma ei tea, kui pikalt noh, kui, kui mitte sadu aastat, siis kümneid aastaid kindlasti. Ja, ja, ja oleme näinud neid erinevaid videoid, ma ei tea, jalgadega robotitest, mis kusagil on pandud, noh, koera moodi robotitest või siis nagu e-muuladest, on ju, mis on pandud neid pakke vedama. Ja, ja alati need programmid on kuidagi lõppenud nagu ära, et, et ikkagi ei ole neid, noh, et ikkagi me näeme neid pilte, vaatame CNN-i, on ju, et ikkagi sõdurid tassivad ise oma kolu. Mille taha see siis jäänud on ja miks sa arvad, et, et, et nüüd on käes mingisugune hetk, kus, kus me võime seda päriselt muuta?

Ma arvan seda, et see on paljuski jäänud tehnoloogia valmiduse taha. Et noh, sama küsimus on see, et meil täna ei ole ka, või noh, täna juba tegelikult on, isejuhtivaid autosid tänaval.

Ma ei läheks sammu tagasi, vaidles natuke Henrikule vastu, et on üks valdkond, kus. Droonid. On droonid jah, ehk siis, kus me tegelikult ei näe tsiviilkasutust eriti, vaid me näemegi just militaarkasutust, eks, et. No see on,

see on üks valdkond jah, aga noh, kõik need nii-öelda lahinguvälja abimehed, millest noh, me oleme teadusajakirjadest lugenud, kõik exoskeletonid ja noh, igasugu asju on aastate jooksul, ma olen näinud, noh. Täna ikkagi laialt tevinud ei ole küll ühtegi nendest, ma julgeks võtta.

Ei no aga ma ütlen, et droon on niivõrd suure efektiga, et. Istud Arizonases ja juhid midagi, mis on Iraagis, on ju, et noh.

Ja ega see drooni võrdlus on selles mõttes hea, et tegelikult esimesed droonid USA armee, tänapäevased nii-öelda droonid. Võttis USA armee kasutusele lahesõdade ajal ja sealt algas selline mitte väga kiire kasv sellel turul. Vaid selline eksponentsiaalselt kasvav kasv, et, et kusagil ikkagi sellise kahe tuhandete alguseni oli ta selline nišiturg. No täna on ta selgelt ikkagi väga massiivne ja väga erinevate tegijatega turg. Ja siin ma nii palju noh, muidugi vaidlen sellele vastu, et ega see nii-öelda kommertssuunal võib-olla jah, kasu on neist vähem täna veel, aga turu mõttes see nii-öelda just for fun droonid on ikkagi väga, väga märkimisväärne turv.

Ja aga maal ikkagi noh, neid samu e-muulasid ei ole, et, et sõdurid tassivad ise oma kolu või need, need pool sajandit varad, Hammerid sõidavad seal ikkagi ringi.

See on nii-öelda, see on lokalisatsioonitehnoloogia areng, või lokalisatsioonitehnoloogia olukord, et kui õhus takistusi on väga vähe ja kui need takistused tulevad, siis niikuinii on juba midagi pahasti. Siis maismaal me ikkagi toimetame keskkonnas, kus on erinevad nii-öelda kõvad objektid, mille vastu sõitmine ei ole soovituslik. Jah, ja noh, tegelikult noh, miks me täna hindame, mitte ainult meie, vaid ka tege, tegelikult kogu selline tehnoloogiasektor hindame, täna on see võimalik. Me ka täna näeme, et ka autotööstus liigub täpselt samas suunas ja noh, midagi pole teha, autotööstus on ikkagi see, mis täna suunab selle tehnoloogia sellist. Nii-öelda taskukohasust ja, ja ka sellist tootmiskõlbulikku valmidust.

Ma hakkasin mõtlema, et on üks asi küll, mis on juba kükk aega olnud selles valdkonnas, on pommirobotid. Ehk siis kaameraga varustatud ja käpaga varustatud element läheb ja kontrollib kilekoti ära, eks ju, on ju, et. Et see on küll, mis on pikaaegu olnud.

Need on juba aastakümneid, et seal muidugi on erisus see, et need on alati inimese kontrolli all, et nendele autonoomsus on täna, täna. Nad ise ei

otsusta, kas sinine, punane või kollane juhend. Kuigi. Võib-olla kunagi. Võib-olla kunagi, aga mis sa arvad ise, kumba on keerulisem teha, kas sellist täisautonoomset. Sellist platvormi nagu teil on või, või isejuhtivat autot?

Ma ütleks, et sellele ühest vastust ei ole, et, et kui me nüüd võtame jälle selle keskkonna, kus autod liiklevad, mõnes mõttes on see lihtsam. Et sul on sirvjooned, sul on liikluseeskirjad, sul on liiklusmärgid.

Sul

on noh, mingi struktureeritud keskkond. Teisipidi jällegi, sul on selles struktureeritud keskkonnas väga ettearvamatult toimetavad subjektid, ehk siis inimesed.

Või loomad või no üldse keskkonnas, noh, lai lumi näiteks.

Sellises off-road keskkonnas, mis on nagu keerulisem, on see, et struktureeritust ei ole. Ehk siis sul, nii-öelda alates sellest, et sul on kõrbes, ei ole sul peaaegu mitte midagi, on, on tüünid. Ja lõpetades sellega, et jällegi metsa tulles, et siis noh, metsas on küll puud, aga see väga struktureerida ei aita. Aga teisipidi, sa saad vähemalt teatud funktsioonides ja teatud ülesannetes saad sa seda keskkonda piirata. Ehk siis sa saad panna nii-öelda linti ümber piltlikult, alles öelda, et nii, siin sõidab nüüd poolautonoomne või autonoomne sõiduk, palun, olge ettevaatlikud.

Ei, noh, sama on ju, kui sa vaatad meie Starshipiga, noh. Võiks ju mõelda, et mis seal siis nii keerulist on, paned mööda kontrollitud linnatingimusi, mööda kõnniteid ringi ja mis on midagi, on ju. Nüüd tuleb välja, et on kašmaar, et noh, et, et, et see üldse jooksma saada normaalselt.

Ja noh, ikkagi noh, selles suurus klassis, kus meie täna oleme ikkagi väga oluline märksõna, on just nimelt ohutus.

Et omadele otsa ei sõidaks või?

Et omadele otsa ei sõidaks, no alustame sellest, et üldse nii-öelda inimestele loomadele otsa ei sõidaks. No

mõnedel inimestel lahinguväljal võib otsa sõita,

Et see on muidugi jah, jällegi nüüd tulles selle juurde, et mis on selle off-road keskkonna eelis vähemalt militaaris ja see on eelis, et teatud asjadest võib ka üle sõita, et ka puudest võib aeg-ajalt üle sõita. Aga

põhimõtteliselt nagu, mis nende mehitamata militaartehnika juures veel on, ega ta ei ole ainult see, et ta liigub jaaga kaasas, aga sul on põhimõtteliselt neid ju nii-öelda. Ära paigutada nagu miini välja, on ju, et, et sa tekitad endale mingi kaitseliini nendesamadest masinatest, on ju, et. Et ta muudab ka tegelikult seda taktikat üldse, millega nagu lahinguvälja toimetatakse.

Et see on ka tegelikult teema, millega me ka ettevõtte sees väga aktiivselt tegeleme, et meil on. Endiseid nii-öelda kaitseväe taustaga inimesi nii Eesti kaitseväest kui ka mujalt oma meeskonnas. Ja me oleme sellist taktikalist kasutust päris palju ja tegelikult viimased juba kaks-kolm aastat analüüsinud ja, ja ka välja töötanud teatud doktriinid, et kuidas siis selline. Robootika lahendus moel või teisel muudab taktikalist käitumist, et meil oli väga hea kogemus oli praegu brittide õppusel, novembris, detsembris. Kus siis kasutati meie platvorme ka selliseks hindamiseks ja seal britid tegid igat harjutust, tegid läbi kolm korda. Esimene kord vana tehnoloogiaga ja vana taktikaga, teine kord uue tehnoloogiaga ja vana taktikaga ja kolmas kord võisid ka muuta taktikat. Ja siis nad hindasid, et milline siis oli selle uue tehnoloogia, või ütleme, robootika mõju siis sellisele taktikale ühtepidi ja teisipidi sellele siis efektiivsusele. Ja. Ja ütleme nii, et tulemused on väga üllatavad, positiivses mõttes.

Võtame mingi lihtsa näite, et kui sul on jagu, kes peab käsitsi tassima kogu oma kaadrivärki. Tal on vaja liikuda kaks kilomeetrit või muide viis kilomeetrit. Mis ajaga ta jõuab nagu positsiooni võtta, ennast üles seada, versus see, et kui aparaat on võimeline liikuma kakskümmend viis kilomeetrit tunnis, see tähendab seda, et see on juba sörgi kiirus või jooksukiirus. Et sa jõuad selle ajaga, kui sul on käed vabad, on ju, et. Sa juba poole kiiremini kohale, isegi rohkem, on ju, ja, ja see ikka muudab taktikat.

Ja teisipidi, see säilitab ka sulle võitlusvõime, et, et sa ei ole väsinud juba ainuüksi sellest, et sa tassisid oma kola sinna. Talves ajas,

kas jalgrattal või suuskadel, eks, on ju, et selline mobiil siis. Jaa, me teeme teise pausi eest, läheme edasi. Restart. Restart jätkub, Milrem Robotics ja Kuldar Värsi on külas, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa juhivad saadet. Sul on küsimus, jah?

Ma tahaks meeskonnast rääkida. Ma

tahtsin ka, väga hea.

Et väga hea, ma lähen nõule, aga et Milrem Robotics tundub selline Eesti teadlaste. Tõeline unistus, ehk siis lõpuks ometi on üks projekt, kus nagu teadus ja, ja siis nii-öelda tööstus käivad päris ka käsikäes. Mitte, et me ei räägi sellest ajalehtedest, me ei räägi, mis on teaduse väärtus, vaid, vaid ongi üks ettevõte, kus siis. Inimesed on varme ehitanud vormeleid ja, ja, ja, ja, ja satelliite ja nii edasi, et, et räägi meeskonnast.

Ja, et ma tahaks loota, et see ei ole ainult unistus, vaid see ka päriselt on nii, et tegelikult meil on väga võimekas meeskond. Loomulikult on meil sellise teaduse ja inseneritaustaga inimesi kõige rohkem. Ja järgmisena on kindlasti meil sellise militaartaustaga inimesed ja siis on ka natuke sellist ärilist vaadet, loomulikult. Kokku meid on täna kaheksakümmend viis inimest. Me kasvame selle aasta lõpuks kusagile saja kolmekümne juurde. Oleme asutanud asutamas tegelikult ka Rootsis tütarettevõtet, selleks, et kaasata ka Rootsi insenere, kellel on kogemus teatud suuremate masinate ehitamisel. Ja, ja, ja sisuliselt küll jah, et me järjest värbame uusi inseneri, uusi inimesi juurde, meie inseneride baas on alates mehaanikast ja tugevuse arvutustest. Kuni lõpetades autonoomse tarkvara arendamisega, sinna vahele elektroonika ja jõuelektroonika, elekter. Low level tarkvara ja nii edasi, et noh, kõik, mida, mida ühe sõiduki arendamisel tegelikult vaja on.

Kui aprillis toimus see ettevõtete siin jaotamine ja ühendamine ja kui sinust, oli see vist aprillis, kui sinust sai Roboticsi arvomanik, on ju. Siis ma logasin ühte artiklit, kus sa ütlesid, et sul on plaanis kiirkorras viisteist kuni kakskümmend inseneri juurde võtta. Ja kui mu mälu ei peta, siis seal oli kirjas, et tol hetkel oli umbes nelikümmend inimest töötas firmas. Täpselt nii. Ja sa oled rohkem võtnud.

Ja, et läks nii, et võtsime rohkem kui viisteist

Jah, esiteks, kui võimalik see oli tol hetkel Eestis palgata inimesi, kas nad tulid üldse Eestist? Ja kas sul on, on vaba talent Eestis olemas ja, ja miks te nii palju siis, miks te plaani ületasite?

Ma arvan, et vaba talent Eestis, nii-öelda vaba talenti ei ole, aga on talente, keda. Nii-öelda motiveerida väga huvitavate ülesannetega, ehk siis noh, kui me enda jaoks nii-öelda mõtestame, et miks me selles ettevõttes töötame, kaasa arvatud mina ise. Siis see on selleks, et me tahame muuta maailma. Et me ei käi tööl sellepärast, et kuu, mingisugusel kuupäeval laekub pangaarvele palk, vaid meile tegelikult läheb korda see, mida me igapäevaselt teeme. Ja seda laadi talente siiski Eestis on, sest me teeme nii piisavalt unikaalset asja Eesti mõistes.

Me peaks tegelikult Restartile panema uue slogani, et see on saade inimestest, kes tahavad muuta maailma, et ma arvan, kui me saaksime dollari selle lause eest, siis me saaksime.

Me võime teha küünilise täienduse, et see on saade inimestest, kes ütlevad, et nad tahavad muuta maailma. Kuule, aga

küsimus siin juurde kohe, et kuidas te rahastate üldse ennast?

Oleme täna finantseerinud ennast läbi omanikulaenu, läbi ühe mesalintüüpi laenu, mis on ühest Soome kontorist. Ja tegelikult oleme mõtlemas siin ka ühe sellise väiksema equity raundi peale. Et mida ma olen nii-öelda enda jaoks seadnud nagu selliseks, ütleme nii-öelda mõtteks vähemalt. Et mulle meeldiks see mõte, et see on Eesti ettevõte. Ehk siis, et. Aga miks nii? Minu käest küsiti sedasama aastalõpu koosolekul ja, ja minu vastus on tegelikult väga lihtne, et mulle meeldiks nagu mõelda selle peale, et ma olen uhke, et Eestis on ettevõte, mis tegeleb sedalaadi arendusega ja sedalaadi robootika edasiviimisega.

Kui palju üldse meil praegu on Eestis selliseid militaartaustaga ettevõtteid, meil on droonitegijaid, kes ma tean.

Droonitegijaid on vähemalt kaks kuni, kui mõni neist.

Militaartroonitegijaid vist. Ongi kaks.

Kaks.

Heli ja siis.

Treood. Jah. Tegelikult, tegelikult on ja tuleb järjest juurde ja noh, ma ütleks, et meil. Drooni tegijad, heli, Treot Systems, viimastel aastatel väga kiiresti, väga palju arenenud küberkaitseettevõtted, näitena PHC või CarTime. Defendec, selliste sensorlahendustena ja, ja nii edasi, et tegelikult selliseid tehnoloogiaettevõtteid, kes kaitsetööstuses Eestis toimetavad, on. Ja neid pigem tuleb ajas juurde.

Ehk siis need kuulsad ajad esimese vabariigi ajal, kui meil oli ainult Arsenali poolt toodetud poolautomaatne püstitpulgi pilduja, siis tuleb veel.

Ja, et tuleb, tuleb juurde ja noh, mis on tegelikult noh, ma arvan, et hästi loomulik, et ega me oleme ka nagu leidnud Eesti tööstusena nagu selle niši, et, et kus me siis nagu. Suudame tugevad olla, see tegelikult on selliste innovaatiliste ja. Pisut selliste teistmoodi lahenduste arendamine, et. On

õige sellest sektorist ka, et kellele sa toodad, kliendist, sinu klient tõenäoliselt noh, vähemasti kui me räägime sellest militaarsuunast, et ta on ikkagi noh, rahvusarmeed või rahvusriikide armeed. Või ma eksin. Täpselt nii. Eks, ja ühest küljest võib öelda, et see klient on raske, ta on keeruline klient, sellepärast et nad on. Noh, traditsioonides kinni, on käsuahelad, otsustamine on aeglane, riigihanked, noh. Tohutu suured konkurendid, me alles Postimehest siin paar päeva tagasi lugesime, kuidas mingi Rootsi ettevõte tegi väga keerukaks Eesti ettevõtetel mingite tankide ümberehitamise või soomukite. Et kas on raske või vastupidi, teistpidi võib mõelda, et aga noh, kaks protsenti SKP-st peaks iga riik nagu sinna panema, raha nagu on. Noh, võidujooks tehnoloogia nimel võib ka nagu olla.

Tegelikult ma kindlasti ütleks, et on raske ja seda täiendades ütleks, et peab olema püsivust ja kannatust. Sest erinevalt sellest business to businessarist, otsused ei ole tihtipeale sellised kiired ja võib-olla ka aeg-ajalt ratsionaalsed, vaid otsuseid tuleb pikalt oodata. Tuleb nende otsuste nimel ja nende hangete nimel juba varasemalt pikalt tööd teha. Teisipidi loomulikult, kui on ettevõte ennast nii-öelda. Suutnud positsioneerida sellel turul ja suutnud teatud sellise tugevuse saavutada, siis on jällegi see selline stabiilne ja, ja pikaajaline äri, et ega, aga. Nii-öelda partnereid, ka need rahvusriikide armeed, nad ei vaheta iga aasta partnereid, et tuleb järgmine, kes pakub odavamalt, siis võtame nemad, vaid need on ikkagi selline pikaajalise suhte ülesehitamine. Aga see, nii-öelda selle suhte ülesehitamine ei ole lihtne, sest ega keegi ka maailmas ei. Nii-öelda piltlikult öeldes ei oota, et oi, näed, Eesti ettevõtte, küll on tore, et te me Reeglina on tegemist väga protektsionistliku turuga, kus on kas riiklikud kaitsetööstused või tugevad kohalikud tegijad ja kellega tuleb, kas teha koostööd või siis väga efektiivselt võistelda.

Aga te peate ka ikka oma klienti koolitama, sellepärast et me rääkisime siin natuke paari sõnaga taktikast, on ju, et see, et üldse nagu. Vanakooli kindral hakkab nägema, et ohoo, et, et mingid uued võimalused, on ju, ta saab aru nendest võimalustest, saab aru nendest eelistest, on ju, see tähendab ikkagi, et ta noh, mõtleb selle peale, tegeleb sellega, saab sellest aru, käib treeningul, ma ei tea, näitusel.

Nõus, et ega see mõttemaailma muutmine, mida me oleme ka siin viimase nelja-viie aasta jooksul teinud, et see on võtnud üsna üksjagu sellist energiat ja panustamist. Samas teisipidi, see on ka meie võimalus. Ja ma arvan, et see noh, tegelikult see ei ole ainult nagu selle sektori eripära, vaid igal pool, et kui sa hakkad tootma midagi, mida juba niikuinii väga palju. Siis, mis sa teed teistmoodi või mis on see, mida sa teed teistmoodi kui teised, et sind peaks eelistatama? Täna me oleme, oma valdkonnas oleme turul, kus tegelikult on turg veel alles algusfaasis. Mõnes mõttes konkurents on ikkagi väga, väga väike, ta on olemas, aga ta on väike. Ja selle võrra on meil lihtsam. Et meil nii-öelda maismaa platvorme müüa siin sellistele traditsioonilistele Euroopa riikidele, nagu siin nimetatud Prantsusmaa või, või, või Holland või Norra. On oluliselt lihtsam, kui droonitootjal UV-sid müüa neile. Sest neid UV-de tootjaid on nendes riikides teine samapalju veel, et.

See on jah huvitav, et sellised, nagu sa ütlesid, et igas riigis ikkagi on mingisugune kaitsetööstuse ettevõte, kui mitte mitu, on ju. Ja on, on Soomes, on Rootsis, on Eestis terve rivi neid. Et kuidas üldse sellist pisikast ettevõtted, miks nad üldse saavad tekkida sellisesse valdkonda, mis on tegelikult ju nii keeruline, et kas see on riiklik, ütleme riikide selline strateegiline huvi olnud. Neid ise hoida ja oma tooteid tarbida või, või on see valdkond tegelikult ikkagi lihtsam, kui meile tundub?

Ma arvan, et seal on kaks, kaks osa, et üks on see, et, et nii-öelda traditsioonilised kaitsetööstused on tekkinud sellepärast, et riigid on eelistanud, et nii-öelda selline. Strateegiline partnerlus või strateegiline siis tarne on riigis kohapeal. Nüüd nii-öelda sellised uued väiksed ettevõtted, mis mitte ainult Eestis ei teki, vaid ka üle maailma tekivad. Need tekivad tänu sellele, et väike ettevõte on alati tehnoloogia arendamisel kiirem ja efektiivsem. Järelikult innovaatiliste lahenduste väljatöötamisel sellised väiksed ettevõtted on oluliselt paremad ja sellega nad saavutavad teatud positsiooni. Et jah, mis neist edasi saab, on alates see küsimus, kas tuleb keegi suur ja ostab ära. Või suudetakse ise kasvada piisavalt suureks, et seda tegevusvaldkonda laiendada. No siin on, ma arvan, triigiti väga erinevaid näiteid ja väga erinevaid, erinevaid lahendusi.

Kuidas sellisele ettevõttele müügimeeskonda koostada, keda sa üldse saadad näiteks sinna Prantsuse armee juurde müüma, kas, kas sa pead. Sa lähed ise, kas sa pead arvestama, et see inimene peab olema eks-sõdur või see inimene peab olema EBS-ist tulnud ja lihtsalt tahtmist täis?

Ma arvan, et kõik kolm varianti töötavad. Et lõpuks ei ole nagu küsimus niivõrd inimese taustas, kuivõrd selles inimese enda motiveerituses ja, ja võimekuses. Küll jah, ma olen nõus sellega, et kindlasti selline kaitseväe või, või siis nii-öelda militaartaust, see kindlasti aitab, et kui sa räägid kliendiga sama keelt. Siis sul on mõnevõrra lihtsam temast aru saada, temal on mõnevõrra lihtsam ka sellest nii-öelda müügimehest aru saada. Aga

kas sa lähed täitsa Kuldkooliga peale või sa ootab, pead ootama hanget, näiteks?

Noh, üldiselt on nagu reegel see, et, et kui jääda hanget ootama, siis oled juba hiljaks jäänud, ehk siis noh, tegelikult. Noh, mis on nagu meie tänane eesmärk kindlasti Euroopas, on see, et, et olla selline top of mind igas kaitseministeeriumis, et kui keegi mõtleb mehitamata platvormide või lahinguväljale robootika peale, siis esimese asjana nad mõtlevad Milremi peale. Ja noh, selle tulemuse saavutamiseks tegelikult tuleb jällegi, jällegi see sama tuleb päris palju nii-öelda, nii-öelda tühja tööd teha, ehk siis käia, tutvustada, rääkida, olla kohal, osaleda testimistel ja nii edasi. Mis võib-olla viivad hankeni, võib-olla sellel aastal veel ei vii, võib-olla viivad järgmisel aastal.

Tuhat masinat aastas, millele?

Praeguse äriplaani kohaselt kaks tuhat kakskümmend kolm.

Ja, sest kokkuvõttes meie masinatööstusele tähendab see ju ikkagi väga võimas tellimust.

Jah, et mis on meie tootmise eripära kindlasti, et me ei tooda ise ühtegi komponenti. Me tegeleme disainiga ja tootearendusega ja tegeleme lõppkonflikteerimisega, kõik komponendid me tellime erinevatelt partneritelt, mis võimalik, me tellime Eestist.

Ja Eesti kannaks, kannaks selle tuhat masinat välja.

Ja, ma arvan küll.

See on hea mõte, millega saate lõpetada.

On küll, soovime siis mõlemale Milremile. Aga Milrem Roboticsile ja Kuldar Väärsil palju edu ja kohtume tulevikus.