Kuidas Tarvi Martens aitas Eesti kuulsamaid e-teenuseid teha

Laupäeva pärastlõuna on käes, tere, head laupäeva pärastlõunat siis kõigile, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on oma kohad harjumuspärased kohad ümber laua sisse võtnud ja see tähendab, et Restardi saateaeg on käes. Ja Restart ikkagi teeb seda, mida ta peab tegema. Meil on, me likvideerime järjest selliseid karma ja muid võlgu, mulle tundub, iga saatega. Ja, ja, ja kui kuskil on karmavõlgade selline register või karmavõlgade hunnik minu ja Taavi nimega, siis pärast tänast saadet saab sellest küll üks hea summakas ära likvideeritud, nimelt. Meil on külas inimene, kes oleks pidanud jällegi väga ammu siin saates olema, aga tere tulemast, on hea meel öelda, Tarvi Martens.

Tere, no ühesõnaga, me peame kuskilt pihta hakkama, ikkagi meil on grand old man isiklikult stuudios, et. Ja mitte nii

väga vana, kusjuures. Enne saade ma küsisin, et selgus, et inimene ei olnud üldse vana

kuigi. No see peab

rehkendama,

sünniaasta järgi ja siis sealt üles, et praegu tuleb veel napilt alla viiekümne.

No näed, ühesõnaga, aga, aga. Presidendiks juba saaksid. Aga IT mõistes ikkagi, sina oled olnud Eestis internetisünni juures, aga, aga enne kui me sellest loost räägime, hästi ja ruttu kahe sõnaga, sa oled nõo poiss.

Ma olen Pärnu poiss tegelikult ja sealt mind deporteerite jah, keskkooli jaoks nõkku, sellepärast et matemaatikaõpetaja arvas, et noh, et see oleks nagu hea

mõte. Seal

ei ole midagi sul Pärnust hea.

Noh jah, eks ta ole.

Mõtle nagu nõkku, mitte Treffnerisse.

Nojaa, eks ta, loomulikult, sellepärast, et seal oli arvuti olemas, seal oli terve toatäis arvutit olemas ja, ja see oli esimene ja ainukene sellel hetkel nagu koolimajanduses, et Treffneris ei olnud.

Okei, aga siis edasi TTÜ.

Edasi tuli ITV paratamatult jah, et ma kuidagi nihkusin Tallinnasse ja, ja see oli nõpsuskloogiline,

jah. Mis su eriala oli?

Noh, mingi IT, mingi värk, mingi arvutid ja süsteemid ja tehnika.

Aga internetti siis ju veel ei olnud.

Kes siis, kes siis internetist rääkis sel ajal, seal oli rohkem nagu Assembleri programmeerimine oli nagu tähtjas ja, ja, ja üldse niukeste masinalähedaste süsteemide asjad, ma tegelikult esimesed viis aastat olin päris kõva programmeerija oma karjääris, et. Oh, ma kirjutasin isegi mingi andmebaasisüsteemi valmis, nii et ära, ära sa ütle.

Jah, aga räägime internetist, kuidas internet tuli Eestimaale?

No internet tuli tegelikult kahest auust, et üks oli KBFI auk, kust ta tuli üle satelliidi ja teine oli Küberneetika instituudi auk, kust ta tuli siis mööda moodiumit.

Aga see on mõlemad, on Tallinna augud?

Mõlemad on Tallinna augud jah, ja siis seal oligi nagu väikene nihukene. Nihuke kakelus omavahel või koolkonnud võiks öelda, et, et kes Lippmaa koolkond ja Jaakse koolkond, kes ajasid siis oma asja, on ju. Ja ega see internet väga nihukene atraktiivne ja kommertslik esialgu ikka kindlasti ei olnud, sellepärast et, et oliks sihukene akadeemiline võrk ja, ja, ja rohkem jah, ülikoolide pärusmaa, aga noh. Mis see

aasta oli siis?

Aasta oli, vot.

Kaheksakümmend. Kaks

võib-olla on, vot näed, kui ma nüüd täpselt ütleks, vot. No ma kirjutasin raamatu, jah, ma olin hirmus

internetifänn ja, ja proovisin seda propageerida igatpidi, kuidas sain, tegin esitmise kommertsiaalse ISP, noh.

Interneti teemuse pakkuja, kus sa said nagu modemiga üheksasaja numbri peale sisse helistada. Ja seal pidanudki mingit lepingut olema, kõigepealt, on ju.

Oota, sa ise tegid selle või? Nojah, jah. Aga kus sa selle, kus see, kus see püsti oli siis?

See oligi. TTÜ-s või? Küberneetikimajas oli ta püsti. Ja, ja firma moodustati niimoodi, nimi oli Teleport, mille pärast muidugi meie, meie sõber ära varastas uuesti, on ju. Aga see sai asutatud üheksakümmend neli ja siis point oli siis selles, et, et, et said jah, modemiga sisse helistada ilma, et see on ja üheksasaja numbri peale, aga noh, siis arve tuli noh, telefoniarvele, eks ole.

Kas sellest Telepordist sai pärast see atlas või, ei olnud nii või?

Telepordist sai pärast meediamaa, meediamaa jah, mis oli esimene VVV firma, nii-öelda VVV.ee, domeeniomanik ja, ja siis jah, seal sai natuke konsolideeritud ja, ja. Ja laienetud siis sellele alale ka, et, et, et olla esimene, kes ütleb, et inimesed, tehke endale veebileht, et kui teil pole internetist, pole teid olemas.

Aga sa, sa olid sol ajal, eks ole, noor noh, noor mees, ma ei tea, käisid ülikoolis või olid ülikooli lõpetanud. Internet, nagu sa ütlesid, oli noh, selline imelik asi, kui ta tuli, et ega ta ei olnud ju praktiliselt üldse võrreldav selle internetiga, mis meil täna on, et, et ta ei olnud graafiline ja ta ei olnud nii ilus ja ta oli aeglane ja ta oli keeruline ja. Mis, mis sulle tundus selle juures sel hetkel? Et miks, miks sulle tundus see selline oluline ja seda peab propageerima ja et kui siin pole internetis, siis pole olemaski.

Ma ei tea, võib-olla ma pean tõesti ütlema niimoodi, et ma nägin tulevikku, et tõepoolest, sellepärast, et kõik märgid näitasid, et, et sellel on tohutu potentsiaal. Ja, ja kõik need noh, häda oli selles, et interneti algusajastul olid kõik, kõik need ruuterid ja asjad olid väga kallid, eks ole, ja kogu selle ehitamine on väga kallis, et, et. Näha on, et kui nagu tehnoloogia areneb, siis ta muutub järjest odavamaks ja kättesaadavamaks. Ja, ja, ja ma siis kasutada omaks, nii et noh, kus ta praegu on, on täiesti noh, nihuke nagu.

Me mõtleme ikkagi, et noh, et, et Tarvi oli siis kakskümmend neli, kakskümmend viis, on ju, et mina käisin tol ajal Treffneris. Ehk siis mina olin veel siis koolipoiss, ehk siis kümme aastat või enne kui tahapoole ja. Ja meil oli, ma vist olen rääkinud ka seda, aga meil oli kohustus, et iga Treffneri õpilane pidi tegema endale ise kodulehekülje. Mis toona oligi nagu noh, täiesti noh, noh teksti nii-öelda põhine, sa panid sinna tavaliselt mingeid linke, siis teed mingile Alta Vistale või umbes kuhugi veel. Sa tegid

ka või? Mõte

selle peale, et terve Treffner tegi, ehk siis noh, kokkuvõttes mingi seal neli-viissada nagu õpilast. Mis toona, sellel ajal kogu maailma kodulehekülgedes moodustas nagu arvestatava nii-öelda protsendipunkti, on ju.

Aga meie vaata, me tegeleme ka siin saates ikkagi väga tihti selle küsimusega, et, et noh, kui, kui täna tuleb mingi uus tehnoloogia või, või täna tuleb mingi. Mingi tüüp, on ju, kahekümne nelja aastane ütleb, mul on idee, ma näen tuleviku ette, et kõik märgid näitavad. Noh, jube raske on, Taavi võib tunnistada, et ikka päris raske on mõnikord, et kas, kas see mees ajab nüüd täielikku või see naine ajab täielikku jama. Noh, kas ta on mingi aferist või, või siis päriselt ta on õige.

Ma arvan,

ausalt öeldes, et see on ajastu tunnus, et kõik tahavad ju täna teha start-upe ja näha tuleviku ette ja, ja muuta inimeste olukorda, eks, kakskümmend viis aastat tagasi niimoodi päris igaüks ei, ei mõtelnud.

Aga sina ju, sina ütlesid, sa praegu ütlesid need sõnad, et. Ma olen sul ümber inimesi, kes ütlesid, Tarvi, mis jamad, et mine, võta, arvuta kuskil midagi.

Ei ütelnud vastu.

Kas ma mõtlen, et ma arvan, et me peaks tooma siia veel ühe teise dimensiooni sisse. See, et, et, et noh, et internetist saab mingi asi, et noh, et okei, seda võisid veel näha mingid inimesed siin ette, on ju, aga asi, mida ei nähtud ette. Ja, ja kus ta tarvi kindlasti olid osaline, oli kõik see, mis on seotud sellega, et kui me ilmselt intervjuudis toimetame, siis mingid tegevused vajavad seda teadmist, kes on selle nii-öelda device'i taga või kes on seadme taga. Ehk siis, kuidas ma saan pangana kindel olla, et panga neti kasutab. Henrik Roonemaa või kuidas ma saan kindel olla, okei, tol ajal telefoni veel ei olnud, et noh, seda probleemi, et kes on nagu telefoniseadme taga, on ju, et aga. Aga, et seesama identiteet seal internetis, et kuidas ma saan seda üldse usaldada, et see peab olema mingi riikliku orientiiga. See, et sa saad selle peale üles ehitada kogu digialdkirja maailma näiteks ja noh, oleme nagu faktitäpsed ka, et, et Eesti on jätkuvalt ainukene ühiskond maailmas, kes kasutab digialdkirja igapäevaselt. Et, et noh, et seda ette näha ja hakata selles mõnus töötama ja räägi sellest, kuidas see üldse tuli, et kuidas see tinistamine käis nagu.

Aga see, see nagu seondub selle interneti kasutuselevõtuga üldiselt, on ju, et sul võib olla ju arvuti, sul võib olla siis ühendatud internetti. Noh, ja siis ongi, et, et kuna kogu see värk tuli akadeemilisest maailmast rohkem, et see oli rohkem nagu natuke nihukene šallallaa värk, on ju. Aga kui nüüd nagu äriks kätte ära läheb, on ju. Siis, no mis sa siis teed, on ju, sul on vaja teada, kes on selle arvuti taga. Ja jah, ma leidsin kuskil ühestakümne seitsmendal aastal, aastast pärit esitluse, kus Tarvi oli ütelnud rahvamassidele, et inimesed, internet on kolme jalaga taburet.

Nii, mis sa mõtlesid selle all, et

sul peab olema arvuti, sul peab olema see ühendatud ja siis sa pead olema identifitseeritud. Juba siis, juba siis.

Jaa, aga nagu mõtle, et me oleme sellest hetkest nagu paarkümmend aastat edasi, eks, aga kui me vaatame Euroopat, siis noh, kui mitmes riigis me saame üldse rääkida sellest, et. Et noh, päriselt saame ka usaldada, et, et see, et meile väidetakse, et selle masina taga on see inimene, et see päriselt omab ka mingit. No ma ei tea, mingit juriidilist nagu alust.

No ma arvan, et siin on kõva areng toimunud, loomulikult kõik Euroopa riigid ja üldse maailma riigid ei ole nagu, ei pea samas ammu ja käivad oma, oma. Oma arengut erinevalt ja noh, me peame kõigepealt aru saama, et, et. Inimestele identiteedi andmine on riigi püha monopol. Seda ei saa nagu kõrvalt aidata, me ei saa nagu lätlasi numereerida, on ju, noh. Väga lihtne ja, ja seetõttu, et kuidas nad korraldavad oma inimeste numereerimise, noh, loomulikult hakkas kui pea, peale sellest, et, et vajavad maksud kätte saada. Noh, seetõttu on see riigi enda monopol ja siin ei saa kuidagi noh, nagu lükata või tõugata teisi riike. Saab ainult eeskuju näidata. Aga, aga veel kord, see on väga intiimne asi, riigi jaoks.

Oota, aga selles mõttes,

seal on üks teine nüanss nüüd, on ju, et me peame ühe asja ära rääkima. ID-kaardi lahendus tuleb meile tegelikult ju Soomest. Ehk siis, kas see, mitte see tehnoloogiline, see nii-öelda see kaart ise nagu Sommid tegid midagi analoogset natukene meil, kui me Eweri tulime.

No hea küll, kui nüüd ajalukku kaevuda, siis tegelikult see, mis Soomes oli, tuli Rootsist ja, ja, ja, ja. Soomlased kopeerisid rootslasi, meie kopeerisime soomlasi. Pelglased, pelglased aasta hiljem meid.

Nii, aga, aga. Normaalne. Ma ütlengi, et see on normaalne, aga nendest neljast näitest ainukest, kus ta päriselt töötab. On siin, ehk siis, ja üks suuremaid vahesid, mida Sommid ise toovad välja noh, võrreldes nagu mis, mis on Eestis teistmoodi, on see, et. Et meil tehti teda kohustuslikuks, ehk siis ID-kaart on kohustuslik dokument, passi ei ole. Et ID-kaart on kohustuslik dokument ja, ja soomlased seda ei teinud ja kui see jätab midagi vabatahtlikuks. Siis noh, inimesed niisama ei hakka seda kahmama, kui seal mingit vajadust ei ole.

No väga tänulik soomlastele, et ma olen alati ütelnud, et me kopeerisime spetsifikatsioonid teie pealt ja kopeerisime ka teie väga halva praktika. Vastupidi siis, ehk siis õppisime teie käest, et kuidas teha ei tohi. Et nad panid tõesti, tegid selle vabatahtlikuks, selle ID-kaardi ja ta maksis nelikümmend eurot või viiskümmend eurot, ühesõnaga palju raha. Meil oli kümme eurot ja kohustuslik. No vot, ja sealt ju kõik värk nagu pihta hakkabki, on ju, et.

Aga teistpidi see oli siis riigi jaoks nagu suur investeering, kui sa ikkagi mõtled, et see oli ikkagi sadu miljoneid kroone.

Teede ehitamine on ka suur investeering.

Sa räägid vale grupiga, me oleme sinu paadis, on ju, aga me lihtsalt nagu imestame seda, et keegi oli nõus sellel hetkel üldse nägema, noh. Nagu nii-öelda kiriku taga ja noh, puud taga metsa, sellepärast et noh, olgem ausad, kaks tuhat üks, kaks tuhat kaks, kaks tuhat kolm, meil ei olnud mingid teenuseid eriti ju. Kuulata mingit, mingeid hulle, kes räägivad, et teate, kõik hakkavad teie allkirjandma varsti, on ju, noh,

kuulge. See oli uhke otseses valitseja poolt ja, ja nimesid nimetamatu, ütleme siis niimoodi, et peaministril oli hea IT-nõunik.

Ja, ja need kaks nime muidugi on kõigile teada, me peame tegema pausi ja siis jätkame.

Restart jätkub ja Taavi Kotka, Henrik Roon oma külaliseks on Tarvi Martens. Ma olin ise Tarvi sel ajal, ma ei mäleta, Päevalehes ja Postimehes uudistajakirjanik, kui, kui see ID-kaardi ja e-riigi asi, kuidas see kõik sündis ja. Ma mäletan, et ma käisin, vist oli ikkagi tol ajal juba Stenbocki maja olemas, kus aknalaua peal olid näiteks pesupulbripaki moodi mingid mulaasid Eesti e-riigist. Sest reklaammaterjalid olid tehtud, või peo hästi moodi natukene. Ja hästi ju kõik tundus, noh, ma elasin selles sees ja siis ma mäletan ka seda noh, täiesti süstemaatilist ja lõpmatusena tunduvat ID-kaardi peksmist. Mis käis aastaid, mis käis aastaid ja aastaid ja mina, noh, tehnoloogiahuvilise ajakirjanikuna olin siis ikkagi tihti see, kes tõi toimetuse koosolekule mingi teema, et kuulge, vaadake, et ID-kaart saab teha, läheb. Ja, ja ma mäletan ka seda päris tugevat vastuseisu ajakirjanduses toimetuste sees, kus no ikka keegi ajas ennast laua tagant püsti, kuradi ID-kaart, mul on sellest nii kõrini, see kõlbab ainult lumekraapimiseks, noh. See

oli väga halvast

plastikust. Võib-olla isegi jah.

Lumekraapimiseks ja võimäärimiseks. Ei noh, umbes niimoodi, et aga see

oli, see kestis aastaid. See ei olnud nii, et ta nädal aega oli ja siis inimesed ütlesid, et nüüd on hästi, ei olnud. Ma ei tea, kuidas, kuidas sina sel hetkel seda protsessi nagu vaatasid või seal sees olid, et kas sul oli tunne, et pagan, et kõik noh, kõik läheb kraavi, et, et nüüd tapavadki ära selle, võtsid hinge kinni.

Jah, eks nooruses oli natukene tulisem ja, ja, ja natuke kannatamatum ja tahtsid nagu, nagu näha, aga. Mul on selle kohta niisugune lugu rääkida, et ma sattusin ühe psühholoogiga rääkima ja noh, et mida ma teen ja värki, on ju, et. Noh, ID-kaart ja ma ei tea, valimised ja mingi allkiri. Inimene, sa tahad inimeste sotsiaalset käitumist muuta. See võtab miinimum kuus kuni seitse aastat, kui sa tubli oled. Nii et enne seda, ära tibusid loe.

Kusjuures see on jumal õige, ma tahan siia kõrvale öelda seda, et võib-olla sellise küsimus, et, et, et jumal tänatud, et Eesti oli nii-öelda noorriik, noh, selles mõttes noor, et, et taas ei seisund, et. Et meil ei olnud piisavalt raha, et Austraalia on kaks korda proovinud teha sama asja. Ja mõlemal korral on asi lõppenud valitsuse nii-öelda mahavõtmisega ja projekti kääntsaldamisega. Aga kuna noh, riik on nii rikas, sa võid kirjutada korstnasse lihtsalt noh, mis see oli, mõned sajad miljonid, ikka juhtub, on ju, et läheb jälle, on ju, et teeme uuesti, on ju. Et, ja siiamaani nad ei ole sellega hakkama saanud, ehk siis. Et väga palju võis mängida, oli see, et, et seda ei saa nagu uuesti teha, et kui see välja ei tule, et siis nagu teist korda nagu ei õnnestugi üldse, et. Et noh, selles mõttes projekte on liiga suured surra.

Aga mis, ma, ma nihuke tagantjärgi mõtlen, et huvitav, mis oli see, mis hoidis neid inimesi seda, seda asja nagu edasi ajamast, kui noh, see. See, see oli ikkagi pilkealune projekt, siis. Normaalne oleks olnud võib-olla öelda, et arusaadav oleks, kui inimesed oleks öelnud, okei, jätame jär

Ma, ma, ma nii mustalt seda asja ei vaataks, et ega entusiast oli ka ikkagi olemas ja, ja kui sa ütled, et aastaid ja aastaid, siis mina arvan, et. Mäletavat, et umbes vähem kui kaks aastat, me hakkasime näha, nägema Päevalehest näiteks artiklit, mis ütles, et. Kuradi Tallinna linnavalitsus ei võtnudki mu digiallkirja vastu. Niukseid suuri asju, nii et, et see asi pöördus üsna kähku tegelikult, et, et see paar aastat, see ei ole suurt midagi.

Mina vaatasin statistikat ja ma vaatasin seda SK andmetest, on ju, mis id.ee või kus mul on, et, et aastal kaks tuhat viis oli meil kolmkümmend viis tuhat kasutajat. Ja noh, kui me võtame selle peale, et oli kohustusliku dokumendiga, siis võiks mõelda, et noh, issand jumal, kui vähe, on ju, et noh, et ja kui ma just toona hakanud nagu. Noh, küsima neid samu küsimusi, et noh, et äkki pannakse ikka kinni, et mis kasu sellest riigil on, on ju, siiamaani tegelikult ei olnud suutelist arvutama korralikult välja. Mis kasu on digiarkjärk, me tunnetame seda, me saame seda aru, mida sellest tahab loobuda, jumala eest. Eks, ma ei ütle, et seda vaja ei ole, väga vaja, aga, aga kokkuvõttes mingid nagu

Kaks

tuhat viis oli, oli mitte kolmkümmend viis tuhat, vaid, vaid viis tuhat ID-kaardi kasutajat, sellepärast, mäletan seda täpselt, sellepärast et kaks tuhat viis oli esimesed e-hääletamisega valimised. Ja siis me kahekordistasime ID-kaardi kasutajate hulka kümne tuhandeni.

Ei, ei, neil oli

kõik käes juba, sel ajal oli niimoodi, et noh, see otsustuse alus, et, et alustada e-hääletamisega oligi see, et kaheksakümmend protsenti inimestel oli kaart käes, muidugi nad ei olnud kordi kasutanud, aga neil oli võimalus, see tähendab, et see oli nagu noh. Kaasav võimalus, on ju, et, et see ei ole mingite friikide jaoks, nii et.

Me oleme siin rääkinud nüüd, on ju, nii digiallkirjast kui valimistest, tekst on selgeks, mis see sinu roll oli seal, mida sina täpselt tegid? Miks sind nimetatakse e-valimiste isaks näiteks?

Oi jumal, see isa, isadus on üldse väga kole värk, seda peab DNA-ga tuvastama, et see on. Ma ikka proovin, kui mind proovitakse mingisse ID-kaardi valimiste isaks nagu tembeldada, siis ma ütlen, et, et noh, ma olin küll seal, et ma olin eostamise juures, aga. Mis mõttes täpselt? Mis oli sinu

roll selles mõttes, et kas sa, kas, kas see arhitektuur on sinu peas sündinud, kas mingid otsused, mingi kood on sinu käte alt tulnud, mis sa tegid seal?

Valimiste mõttes.

Tegi allkirja valimised.

Tegi allkirja valimised, okei, hea küll. Noh, ID-kaardi lugu läheb tagasi aastasse üheksakümmend seitse, kus. Migratsiooniameti asejuht oli Äripäeva esikaanel ja ütles, et riik tahab tulu, tulla välja uue dokumendiga. Nojah, ja siis ma tundsin teda juhuslikult ja siis ma helistasin, küsisin, mis värk on? Ja siis tead, meil see on töörühm ja värk ja värk ja särk ja käib ja meil siis olid töörühma salastas, materjalides oli, aga noh, seal olid kõik võhikud, noh, sorry. Nad ei teadnud tegelikult nagu sellest. Kaasaja tehnoloogiast suurt midagi ja siis räägiti nagu kiibiga varustatud Word koodist ja, ja noh, just toredatest asjadest. Ja siis vaatasin, et niimoodi kuidagi ei saa, et, et vaja tekitada mingisugused. Nihukesed sektori vahelised töörühmad, eks ole, ja kes siis, kust tulevad spetsialistid kokku ja istuvad laua taha ja, ja, ja arutavad ja vaatavad, et kuidas selle projektiga edasi minna, jah. Eks ma natuke arranžeerisin neid asju, et, et need asjad niimoodi, need töörühma kokku said ja mingid uurimused tehti ja. Ja ühel hetkel tekkis riiklik otsus ja noh, kuidagi sealt edasi, nüüd digiallkirjakoja juhtus niimoodi, et ma läksin tõesti sertifitseerimiskeskusse tööle. Ja siis seal juht vahetus ja uus juht tuli ütles, et aga miks niimoodi on, et meil on digiallkirja sertifikaate, keegi ühtegi allkirja ei suuda teha. Et okei, et näed, siin on mingid rahad, on ju, et tee midagi. Noh, eks oligi, et sai tehtud esimesed DigiDoc-i kliendid ja portaalid ja, ja, ja esimesed pidulikud, Savisaar ja Ansipi allkirjad antud ja, ja kuidagi nii edasi.

Seal oli siis sinu roll arhitektuur või?

Koodi, jah, ma enam ei, ei kirjuta, aga, aga, aga arhitektuur jah, selles mõttes küll ja, ja kogu need dokumendi vormingud ja ma olen, noh, standardimises. Päris palju kaasa löönud ja, ja nii edasi.

Aga räägime sellega võrra lahti, et kuigi seal Sertkeskuse asutajate seas olid kaks suuremat panka ja, ja siis kaks uut telkot olid, me toon veel kaks tükki. Hiljem siis kokku minduna, et, et see ikkagi, see nii-öelda nende enda või pankade endi kasutuse võtt. Eks ikka üle kivitega enda, kas see mitte on kaks tuhat kuus, kaks tuhat seitse, kui nad lõpuks ütlesid, et okei, et. Ja kuigi me oleme selle siin Eestis teinud, kuigi me omame seda keskuse, no okei, me nüüd siis viis aastat hiljem lubame seda kasutada ka, on ju, et noh, et, et.

See on väga hea õppetund, ausalt öeldes, selles mõttes, et just nimelt kui sul on klientuur, mis on nii-öelda Eesti rahva suurune. Ja, ja kui sulle öeldakse, et noh, võta nüüd üks mingi identitumisvahend kasutusele, noh, mis kolmkümmend protsenti on su klientuurist olemas. Siis nad ütlevad, ei võta, ei viitsi. Ehk siis, enne kui kõigil ei olnud, enne nad ei olnudki nõus nagu teemat enda sees püsti panema.

Aga ma mõtlen, kas see on sama probleem, aga näiteks seesama muna-kana teema on see, miks see asi kuidagi nagu Euroopas nagu, nagu käima ei lähe, et, et. Et seesama, et me vaatame ise, et kui mugav on digiarki randa, kui mugav on niimoodi suhelda ja siis vaatad maailmas ringi, et noh, et, et. Ülejäänud on kõik loll pead või noh, et millest aru ei saa, on ju, et noh, et, et miks te ei, miks te sama asja ei tee, on ju, et, et noh. Sama, mis sa mainisid siin, Belgiat või ükskõik noh, pikem, pikem number, et ma ei tea, Hiinast saab vist, on ju, et.

No seal on kaks, kaks kindlat asju, mida me oleme õigesti teinud, üks on nagu see, et, et sa kõigepealt ehitad infrastruktuuri valmis, mis antud juhul tähendab, et sa annad kõigile jõuga ID-kaardi kätte. Jõuga. Ja, ja kannatad ära, et nad ütlevad, et see kõlbub ainult jääkraapimiseks ja igal, ja võime määrimiseks. Ja kannatad ära, kannatad aastaid ära. Tekitad variante, kuidas seda kasutada, õpetad, et see on, see on kompleks asju. Sul peab olema need rakendused, kus, kus seda kaarti kasutada, sul peavad olema noh, kaardilugejad ja tarkvarad ja tugi ja noh, see on, see on suur kompleks asju. Ja nüüd, point on selles, et tavaliselt noh, riikidest, millest me siin oleme maininud, on ju, seal puudub äriliselt huvitatud osapool, kes tahaks, et inimesed kaarti kasutaks. Eestis sertifitseerimiskeskus oli ja noh, ka on see osapool, kes on, kellel on suurte omanike tugi, eks ole, kes saavad aru, et see on mingisugune infravärk, on ju. Ja on nõus seda nagu toetama, nii et kuna Eestis on ka väga noh, see on nüüd ära kadumas, aga. Aga see mudel, et, et iga, iga kord, kui sa kaarti kasutad, sai Sertifitseerimiskeskus raha natukene. Ja, ja järelikult oli Sertifitseerimiskeskus huvitatud kogu aeg, et mida rohkem kasutatakse, järelikult see oli äriline huvi. Kui me vaatame Soomet, vaatame Belgiat, seal nihukest mudelit ei ole, järelikult kõigil on savi.

Probleem on ju olemas.

Probleem on olemas, kõigil on savi. Aga, aga meil, meil oli äriliselt huvitatud osapool.

Mõned aastad

tagasi sa tegid üle niisuguse euroopalise uuringu ka, et sa vaatasid tegelikult kõikidesse nendesse erinevate Euroopa Liidu liikmesriikidesse sisse, eile sa pärast vaatasid, et millega nad üldse ennast autendivad ja noh, tulemus oli see, et, et noh, enamikul on nagu parim identifikaator, on umbes raamatukogu kaart, on ju, et. Et, et sellist nagu, sellist nagu väga korrektselt tehtud riigi poolt väljastatud tugevat identiteeti, pole noh? Digitaarset identiteeti.

No me, me ei saa päris niimoodi öelda, selles mõttes, et. Paljudes riikides on nihukene ID-kaardilaadne toode olemas. Tavaliselt isegi jah, ID-kaardi kujul. Et siin on noh, teatavad nihuksed regioonid nagu ma ei tea, UK, eks ole, või kes, kes, kes, kes hoidub nagu inimesi nummerdamast oma arust ja noh, võiks, nihuksed toredada seda, aga. Aga kui me vaatame kuskile, ma ei tea, Hispaanias, Portugali, Itaalias, noh, iga. Ütleme, jämedas plaanis on igal eurooplasele võimalik saada endale noh, digitaalne identiteet, kui ta tahab. Kui ta tahab, mõnikord ka antakse päris õuge, nagu näiteks Belgias või, või, või siis jällegi Hispaanias või kus iganes. Aga siis tegelikult see point ei ole selles, et, et, et see digitaalne identiteet, et kuidas seda levitada või kuidas seda jagada. Noh, ma, ma arvan ka seda, et ma, ma ei taha siin seda teemat üles tõsta, aga see Eesti e-residentsus kindlasti ei vasta nihukese Euroopa. Ühtsetele nihukestele vaadetele, et kus, kus, kus veel kord, identiteedi jagamise monopool peaks olema igaühe enda käes ja, ja ma väidan, et. Noh, Euroopas on kolmsada pluss akrediteeritud sertifitseerimiskeskust, kust neid sertifikaate saada. Järelikult igaühel on võimalik tegelikult Euroopas vähemalt, on ju, saada endale noh, see kaart või. Identiteet ühel või teisel moel ja siis meie, meie asi peaks olema seda aktsepteerida, mitte, mitte vastupidi, et me.

Mitte neid ise välja anda.

Mitte ise neid välja anda. Ja aga

noh, selles ongi see, et, et sa pead kokku saama sinna taha ka selles majandusruumi, kus tegutseda saab, on ju, mis võibki selles mõttes selle teisele küsimusele, et. Et noh, palju on räägitud nii-öelda globaalset, globaalsest identiteedist ja noh, ütleme nii, et majanduslikult isegi mõnes mõttes on olemas, et noh, ma ei tea. Kui sa maksad oma Apple Pay-ga või, või sa kasutad nagu Facebooki loginiks või Google'it loginiks, on ju. Noh, ta ei ole sellisel tasemel, nagu me räägime siin oma digihalgkirjast, eks, aga selleks, et nagu noh, ütleme, mingi teatava astme tuvastus ära teha. Selleks nad iseenesest ju noh, nii-öelda kõlbavad ja toimivad, on ju, ja noh, äriliselt noh. Väga motiveeritud, et küsimus on sulle, et, et kas selline asi, palju üldse ikka, sa ütlesid, et see on riiklik monopol ja õiged on, et see on riiklik monopol, eks. Ja saaks seda usaldada, aga, aga mismoodi need samad Alibabad, Apple'id, Facebookid seda maailma üldse mõjutama või muutma hakkavad?

No vot, see on, et nii kaua kui me räägime igasugustest noh, internetihiilaste nii-öelda identiteetidest, noh, nad on ikkagi Mickey Mowse'id päeva lõpuks, on ju. Mis võib-olla kõlbavad nende enda teenust tarbimiseks, aga mitte kolmandale ja viiendale osapoolele, eriti ma ei tea, kohtus tõestamiseks, et midagi juhtus nii või teisiti, on ju. Noh, see lihtsalt ei, ei, ei tule kõne alla.

Ja ta ei ole ka selleks mõeldud.

Noh, just nimelt. Jah,

aga mõtlige, et noh, sa saad väga suure osa nagu ärist ära tehtud selle, kui sa praegu mõtled nagu kuidas sa ostad nagu, nagu Facebookis või kuidas sa kasutad oma krediitkaarti näiteks. Noh, mis asi see on, krediitkaart on. Mastercard väidab, et selle taga olen mina, on ju, et noh, et, et noh, mis sama palju kui peldikpaber, on ju, et noh, et, et. Ei

no hea küll, mina ei koosta ainult rahast. Aga

ma ütlengi, et noh, ta ei ole nagu, nagu täislaks, aga, aga väga suur osa maailmast

lahendamine. Ja, aga noh, ütleme praktiliselt ikkagi kõiki e-riigi küsimusi, mis mulle vähemalt pähe tulevad. Mina ei julgeks küll lahendada sellise asjaga, et noh, e-riik tundub ikka, paneb ikka stoppere peale, ehitusluba või isegi mingid lihtsamad asjad. Ei tahaks nagu krediitkaardi põhjal teha ju.

Ja, aga vot siin ongi mingisugune nali, on ju, et, et meil täna, kas sa teed kahesaja miljoni eurose ülek Või teed elukohateatise, meie jaoks on sama turvaaste, PIN2. Eks, et nagu. See

on kultuuri küsimus, et, et veel kord, et, et see, et me oleme lati pannud jõuga nii kõrgele, seal on oma, oma põhjus, see põhjus on nagu selles, et keegi ei müliseks.

Restart jätkub ja viimane kolmandik, Tarvi Martens on külas ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa juhivad saadet.

Ja noh, me ei saa ilma tarvita, me peame rääkima ikkagi valimistest ka, et sa praegu teed juba mitmenda põlvkonna programmi siis? Teine põlvkond või kolmas põlvkond?

Mis, ma ei tea, kuidas neid põlvkondi rehkendada, aga, aga asi. Jaa, tähendab muidugi väga idiootne minust, et peaks oma kohta hoidma ja, ja oma edule üles ehitama rahuliku vanaduspõlve, aga, aga, aga näed, paar aastat tagasi tuli sihukene mõte, et peaks nagu e-hääletamise süsteemi totaalselt ümber tegema.

Nii, miks sul, aga see töötas kõik, miks sul selline mõte tuli?

No just nimelt.

No aga enne, kui me sinna läheme, mind ikkagi huvitab see, et, et kaks tuhat viis, see, et see üldse nagu läbi läks. Kas see oli puhalt sellepärast, et poliitikud hakkasid tajuma, et kõik, mis on seotud IT-ga, digitaliseerimisega, et see võib tuua populaarsuse, võib tuua hääli?

No see oli selgelt nagu Reformierakonna nihukene, nende mõte, eks ole, mis nad siis oma, oma, oma egiidi ajal nii-öelda turustasid.

Ja selle, selle idee oli see, et, et, et meie valimisi tõenäoliselt kasutavad edumeelsemad ja nooremad inimesed, mistõttu nagu äkki saab rohkem hääleid olnud sellele.

No mina ei tea seda motivatsiooni, nii võib ju spekuleerida. Aga ma ütlen, et

hilisemad analüüsid, mida ka Kristjan Passil on teinud ja nii edasi, on näidanud seda, et, et, et vist nagu paar valimistsüklit see edu oli, aga tegelikult tänapäeval seal ei olnud mitte mingit vahet, et, et ükski nagu.

Praegune e-hääletaja on jah, normaalne hääletaja, et seal mingit vahet ei ole ju. Ehk siis nende analüüsid ütlevad, et kui e-hääletamine ära jätta, siis valimistulemused ei muutuks.

Okei, aga mõtlengi, et sa oled kindlasti saanud nagu väga palju noh, nagu positiivset tunnustust selle e-valimistega, aga, aga seal on ka olnud nii-öelda miinuspooli nagu, et, et, et. Et noh, kindlasti seal on pettus, tõenäoliselt on sinna Tarvi lasknud oma mingi algoritmi peale, on ju, et, et, et. Mida küll pärast pole kõige tuvastada suutnud, on ju, et. Et mis need kõige markantsemad nii-öelda etteheited või, või, või vandenõuteooriad on olnud sinu kohta seal e-valimistega seotud?

Mulle, mulle ikka meeldis kõige rohkem see, kui oli linn plakateid täis, kus oli punase mustaga mees, kes ütles, et saatan hääletab

internetis. Muide, sul on seiras täna punase mustaga bluus.

Mulle sellest ajast peale hakkaski meeldima kaabu kolm mõni punase mustasse riietumine, sest see on väga tore.

Kas mõni välismaalane muide on üleüldse tänapäeval, kes arvab, et, et e-hääletamise tegemine Eestis on hea mõte?

Ai, selles mõttes neid, kes näiteks Taanis on terve koolkond, kes mõjutab Taani valitsust, et kuulge, et lõpetame selle pulli ära, et teeme nii nagu eestlased. Aga noh, seal on seda oma probleem jälle, et, et millest Tarvi rääkis, et aga millega, et mis on see vahend, on ju, et nagu sa oma Facebooki autentimisega ei tee seda, on ju. Ja noh, Norra proovis, aga miks nad teda eneseks lõid?

See oli täpselt samasugune lugu, et noh, hea küll, nad tegelikult vussisid ära ühe, ühe veaga ka asja, aga noh, see, seda ei peetud tegelikult väga, väga määravaks. Ja, ja tulemus on ikkagi selles, et kui tuli poodiumile see partei, kes oli skeptiline, siis ütles, et lõpetame ära, noh. Ja tegelikult ongi põhiline probleem nagu e-hääletamisel kasutamisel või mittekasutamisel on, on poliitiline. Sellepärast, et mis on poliitikute primaarne eesmärk? Hääli saada. Tagasi valitud saada, just nimelt. Järelikult, valimissüsteem on kõige tähtsam asi. Valimissüsteem, siis tuleb tükk maad, tühja maad, siis tuleb eelarve, on ju, siis tükk ja nii edasi. Järelikult valimissüsteemi ei tohi nagu vussida, äkki, muidu ma ei suuda ette ennustada, kas ma saan hääli või ei saa hääli, on ju. Järelikult, hoidke, ja kui räägitakse internet ka veel, issand, seal on need ju. Nii et, need häkkerid ja asjad, need kollid ja viirused ja kõik need toh, koledad asjad. Jumala eest, ärge, ärge minu valimissüsteemi jumala eest puutuge. See ei las olla, see ei las olla, eks ole, aga tehke muid muid IT-asju, kui tahate. Ja see on nagu väga läbiv, sihukene, käitumisjõun.

Nii, aga nüüd sa ütlesid kaks aastat tagasi, et tuleb uuesti teha, tuleb teha nullist uus. Jaa. Uus on parem.

Uus on kindlasti parem jah, seal on nihuke noh, hea küll, kõigepealt me olime kümme aastat juba teinud ehehääletamist ja, ja serveripoolne kood tahtis ümberkirjutamist saada. Noh, kasutasime võimalust ja nihuksed aastatega kogunenud mõtted, et noh, et, et, et asi võiks olla nagu skaleeritav, lõpmatuseni. Mõte, et sul on võimalus, noh. Inimene, kahe tuhande kolmeteistkümnendast aastast on võimalik inimesel vaadata nutitelefonist. Peale hääletamist, ahhaa, minu hääl jõudis, jõudis õigesti kohale, aga mis sealt kohale jõudnud häälest sai? Noh, seda noh, ei tea. Ja nüüd on selle uue süsteemiga võimalik tõestada matemaatiliselt, et selle kohale jõudnud hääl kajastub hääletamist tulemustes. Ja noh, see tahtis muidugi väga totaalselt ringi vaatamist, kuidas. Kuidas see servari pool välja näeb, nii et tänapäeval meil ei ole ainult au, audiitorid, kes, kes, kes nagu vaatlevad, mis me teeme selle süsteemi püstiseadmisel ja kasutamisel. Vaid on ka nii-öelda andmeaudiitorluse pool, et palun, et näed, siin me tegime sihukese operatsiooni. A-st sai B, on ju, ja saate korrektsest kontrollida, et kas see toimus niimoodi ja, ja nii ongi, et, et põhimõtteliselt me saame tõestada. Toonitama, et, et see jätkuvalt ei ole seda võimalik teha, et keegi kolmas osakaal teab, kelle poolest ta hääletas.

Peab meelelt tuletama, oli igaks juhuks. Mulle meeldib see audiitorite põhiline soovitus, kes meile neid e-valimisi jälgisid siin aastaid, vaata ikka tulevad väliskonda tulevad vaatlejad on ju, kes siis jälgivad, mismoodi nagu toimetatakse, on ju. Üks nende soovitustes oli see, et need inimesed, kes võiks, kes toimetavad selle valimiste käigus, nad võiksid kanda valge kitleid. Et see oleks nagu. Et see on usutavam, et noh, et, et nad on tegelikult siis umbes nagu arsti juures, et noh, et sa saad nagu teatava hunniku usaldust juurde, see on valge kittel. Aga muide,

üks väga reaalselt põhjuseid, miks arstid kannavad valgeid kitleid, on seesama. Nii et see ilma naljata, või, või ka Tarvi, kas sul on valge kittel?

Mul on, mul on pidevalt ette heidetud jah, et, et, et võib-olla me teeme kuidagi natukene väga näpu vahel asju, et, et, et ei ole väga pidulik, on ju, aga. Aga noh, kõik, veel kord, kõik pidulikud asjad, mis me teeme, me teeme ka linti ja paneme plaks Youtube'i üles, nii et noh. Kas ta nüüd nihukene arstiteaduslik välja näeb, see on ikkagi enda arvata, aga, aga, aga avalik on ta küll, jah.

Kes on need inimesed, kes kirjutavad sellist koodi, ma arvan, et noh, see ütleme, Eesti kontekstis tõenäoliselt on tegemist ühe, ühe tähtsama koodiga üldse. Kust, kas, kas see, kust need tulevad?

Jah, võib-olla see, kas, kas see nüüd nii tähtis on, tähtis on võib-olla see, et see kood on kõik avalik, nii et igaüks võib, peab vaadata, milline see kood välja näeb ja proovida järgi teha.

Aga mõtlengi, et mobiiliga me oleme siiamaani saanud kontrollida oma häälekohalejõudmist ja nii edasi, hääletada mobiiliga jätkuvalt ei saa. Sellepärast, et mobiili me näeme ikkagi kui ebaturvalist seadet.

No veel kord, meil on see mobiil selleks, et kontrollida oma arvutit, on ju, kui, millega me siis mobiili kontrollime, kui me mobiilist. Meil on praegugi neid kontrollijaid mingi nadi viis protsenti, on ju. Kui me nüüd veel

läheks nagu edasi, noh, siis see

protsent ju kauaks ära.

Ma ütlen sinu vist tunde rääkida, kahjuks meil hakkab saade varsti läbi saama, ma tuleks korra selle alguse juurde tagasi, et kui sa ütlesid, et internet on kolme jalaga taburet. Siis pikalt on debateeritud, diskuteeritud ka nüüd igasuguste fake news'ide ja muude raames ikkagi seda, et. Et me peaksime hakkama nii-öelda interneti sisse logima, et noh, vaata, internet oli omal ajal tema võlu, noh, paljude jaoks oligi see, et oli noh, anonüümne. Sa ei normaalselt sigatseda, ilma et nagu mingeid suuremaid tagajärgi oleks, on ju, no natuke hakkab paremaks minema otsast, on ju, eks, aga et. Et kus ikka on see murdepunkt või murdehetk, kus me noh. Okei, me tegelikult teame, et iseenesest neid digitaalseid häälke on juba nii palju, et, et noh, rääkida mingist anonüümsusest ei ole enam mõtet väga, on ju, et, et tavainimese puhul. Aga et, et kus on ikkagi noh, päris toimubki mingi logimine selleks, et interneti kasutada.

Ma arvan, et noh, mingil hetkel. Noh, meil on olnud niukene projekt nagu internet kaks, eks ole, Ameerikasse ja, ja, ja, ja proovitakse, prooviti, prooviti nagu revolutsiooni teha. Midagi sellist ma väga nagu ei usu, ma arvan, et metsik internet kui selline jääb paratamatult alles. Küll aga on võimalik teha, ma ei taha nüüd rääkida ju suurest Hiina müürist või millestki nihukesest, aga. Midagi sellelaadselt, vaata, vaadake, inimesed ei suuda oma arvutitest viirusi tõrjuda ja, ja, ja, ja Trojasid avastada ja unustage ära sihukene mõte, et inimene ostab mingisugust flop, flopiga mingist tarkvara peale ja siis uuendab seda, see on lootsetu. Küll aga on. On, on nagu võimalik, et nagu internetiteenusepakkujad tekitavad teatava nihukese noh, turvalisema ja pornovabama ja identifitseerituma internetti oma klientidele, kes seda tahavad, eks ole, kes tahavad, ostavad sihukest.

Et nagu kupli, kui kupli all oled.

Jah, natukene kupli all, eks ole, ja, ja, ja sul ongi seal, kui sul on üks normaalne inimene, mis sul ikka vaja on, eks ole, vaatad oma asjad ära ja, ja loed oma meilid läbi ja kogu maas ja, ja kes kõigil ei ole vaja nagu. Trace route'iga põrgutada siin ühest arvutist teised, internet iseenesest on nagu ehitatud niimoodi, et iga arvuti saab teise arvutiga ühendust ja see on fundamentaalne probleem, võiks öelda. Millest, millest nagu tegelikult vabaks ka ei saa.

Aga eks see, kui me ka kupli alla paneme, ma, mulle tundub, et täna ikkagi üheksakümmend üheksa protsenti tarbijatest on niikuinii selle kupli all vabatahtlikult, et. Kui me vaatame, loeme kokku näiteks need veebisaidid, või ütleme, need internetiteenused üldse, mida keskmine tarbija tarbib, siis noh, kahe käesõrmed, ma ei tea, kaks korda kahe käesõrmed, need ei ole palju. Et pigem on, ei ole küsimus, kuidas inimesi hoida seal kupli all, vaid pigem ma arvan küsimus, et kuidas me saaksime selle kupli teha nii, et, et see muus tahv sinna sisse ei saaks. Ja see noh, ja ikka saab, jälle tuleb e-kirjaga, sinna kupli alla saabub mingisugune rosa olevus, on ju. Ja hiljem selgub, et oli jama.

Nii ta on jah, ega asjade olemus, veel kord, igaüks saab igaühega kommunikeeruda. Iga arvuti saab iga arvutiga põhimõtteliselt ühenduse võtta, see on paratamatav.

Meie saateaeg hakkab läbi saama, Tarvi, mis, mis on sinu järgmine hull plaan? No sa nüüd ütlesid, et sul tuli hull mõte, et kirjutaks e-valimised täiesti ringi, noh.

Ma lubasin teha ära kolmed valimised, kaks on nüüd sel aastal tulemas veel ja no vot, siis vaatame.

Kusjuures mulle meeldib see, meil on küll saateaeg läbi, aga, aga see on üks klassikaline küsimus, mida küsivad need välismaised delegatsioonid, kes käivad Eestis. Nad vaatavad ära kõik, mis siin on. Mis sina järgmiseks teed? Mis sina äravad, oi, noh, kusjuures nagu see, see vestlus on olnud sellisel tasemel, et me räägime siin, et meil on iseseitev auto, on ju. Nende arusaam asjast on, teil on ratas, on ju, et, et ühesõnaga, et see nagu see dimensionaalne vahe nagu nendega või nende enda toimimisega on, on väga suur. Sellest hoolimata küsivad, aga mis edasi? Surm.

Ma lootsin, et Tarvil on, ei, ma ei ütle, ma ei ütle lihtsalt, et vähe, vaid ma lootsin, et kui inimesena, kui meil on stuudios selline inimene, kellel on elu jooksul nii palju mõtteid tulnud, et äkki tal on midagi veel, mida me ei teagi. Äkki ta nõus selle kogemata ütleb välja, sattus jutuhoogu.

No hea küll, kaks tuhat kolm, kui, kui mulle öeldi, et äkki hakkad juhatama neid internetivalimisi. Siis ma kästisin kaks päeva, ööpäeval lihtsalt, voodi peal, keerutasin põidlaid ja mõtlesin, ütlesin, hea küll, aga olge see viimane asi.

Ja sellest ajast on viisteist aastat möödas, rohkemisi. Hea küll, meie saade on läbi, aitäh sulle, Tarvi ja aitäh kõigile kuulajatele, kohtume nädalaja pärast.