Milleks riigile appi minna?

Nii, tere, head kuulajad ja täna saame esimest korda öelda Restardi ajaloos ka tere, hea publik, sellepärast et tänane Restart läheb esimest korda mitte küll eetrisse, aga salvestusele Telia Digital Habi üritusel Kultuuri katlas, nii et kui heli on teistmoodi, et te kuulete saalis vahepeal nuuskamist ja nihelemist ja, ja inimesed on hajavil, siis tuleb sellepärast, et me oleme päris publiku ees ja see on hirmus. Aga Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on mitte siis stuudios, vaid tugitoolis täna ja meil on kaks külalist. Meil on külas IT-minister Andres Sutt, tere. Tervist. Ja ettevõtja, start-upper, fotograaf, hobi, hobikunstnik, ma tahtsin öelda.

Hobirunnel, tervist.

hobiinimine Tõnu Runnel, tere. Tere. Me räägime täna e-riigist, räägime e-riigi tulevikust, sellest küsime, et kas see loom siis elab või sureb või mis ta teeb. Ja kuna on siin era ja avaliku sektori koostööüritus, siis me proovime ka aru saada, et kui nüüd ikkagi mõni hea Eesti inimene tahab riigile appi minna, vaatab, et näed, e-riigis on, kuskil on üks kole nupp, teeks ilusamaks või, või võiks olla mingisugune inimlikum teenus kuskil, et teeks ja aitaks. Et kuidas see kõik läheb?

Tõnu, sul oli lahe kogemus, tulid riigile appi see kevad, noh, mis tunne on riiki aidata?

Hea tunne on, kui, kui see õnnestub, et meie riik ju, meie väike riik, mitte kellegi teise oma, et lähen ilmselt kunagi veel mingis vormis appi, aga kogemust on vähe ja siis õppetunde on palju.

Aga ma ütlengi, et sa, te võtsite challange'i selle koha pealt, et tundus, et vaktsineerimisega on noh, jamasti, et vaktsiinid ikkagi ei jõua kohale, ei jõua perearstideni, ei jõua haiglatesse. Kust see nagu rumal idee üldse tuli, et noh, et, et teeks siis ise midagi, onju, et mitte riigil teha?

Me olime koroonakriisi alguses ehitanud ühe lahenduse, et mul, mul on selline ettevõte, mis tegeleb, mille, millega on ühendatud sajad tuhanded veokid üle Euroopa reaalajas ja siis eellugu kaks tuhat kakskümmend kevad, koroona lõi paugust üle terve kontinendi ja siis maailma. Ja me, me vaatasime, et meie andmetega on võimalik ennustada, et kuidas piiridel veokite järjekorrad on, juhul kui mõni riik peaks panema piiri kinni. Tegime selle nädalavahetusega valmis täiesti puhtjuhuslikult, Euroopa panigi esmaspäeval piirid igal pool kinni ja meil oli lahendus olemas ainsana väga raju, kohutav eduelamus, uskumatu. Praegu siiani on veel Euroopa Komisjon, meie klient, maksev klient, kõik teised on tasuta kliendid, nemad tahavad lihtsalt näha ajaloolist pilti ja muid detaile. Ja siis me vaatasime, et okei, me suudame teha midagi, mida avalik sektor vajab, me tegime valmis midagi Euroopa Komisjonile. Okei, mis asi see siis on ka Eestit aidata, kui tekib võimalus? Ja siis aasta hiljem vaktsineerimistarnetega lugesime lehti nagu kõik teisedki ja vaatame, perearstid räägivad, kuidas nad peavad ootama pühapäeva õhtul kodust poole tunni kaugusel oma kabinetis, et kas tuleb see valge, läheb vabandust vaktsiiniauto või ei tule. Ei tulnud täna, äkki homme. Ja siis mingit jama seal ei saa olla, nüüd tuleb kohe panna külma ja nii edasi. Et okei, meil on ju olemas lahendus, millega saab tarnetest ette teatada, milles asi. Pakume seda riigile, kas või tasuta, hakake kasutama meie lahendust, jälgige oma tarneid nagu Coca-Cola, Tesco, Nestle, kõik teised seda teevad. Ei, see ei lennanud. Üks teada-tuntud ettevõte, kes erasektorist, kes neid kaubikuid mööda maad liigutab, see saatis meid kuhugi musta auku. Neid ei huvita ühe, ühinemine meie platvormiga, arusaadav. Mis me veel teha saame? Okei, me saame midagi täiesti uut teha, kogemust on lihtsalt IT-st, tootejuhtimisest. Aitame siis korraldada seda süsteemi, sest hästi palju probleeme tundus olevat ka lihtsalt andmete vahetamisega. Excelid liiguvad, versioonid, kuidas, kuidas saada vaktsineerimisnimekiri ja vaktsiinitarned sünki üle kaheksasaja perearstikeskuse. Okei, teeme väikse infosüsteemi, kus perearstidele antakse ette teada, mis vaktsiinid tulevad, nad saavad kinnitada tellimusi. Hästi lihtne asi. Ja siis me hakkasime seda tegema, sest riigi pool oli piisavalt huvilisi. Teadmata põhjusel öeldi meile, tulge appi. Ja kuna riigihanke tingimused jäi kohaldu, sest te tulete tasuta appi, siis peaks olema kõik väga lihtne. Nüüd ma olen kasutanud ära enamuse saate ajast, ma annan vahepeal mikrofoni tagasi.

Aga sa ütlesid, see on nagu täielik cliffhanger.

Ja, ja järgmises osas.

Minu, minul oli plaan küsida Andres Suttikehast, miks nii, aga nüüd ma ei saa küsida. No ikka saad. No mis siis juhtus, ütle kahe sõnaga ära. Kas, kas sa läheksid veel kunagi riigile appi?

Ikka, läheks, aga ainult tänu sellele, et mu kolleeg Magnus Hiie, Eesti üks tugevamaid tehnoloogiajuhte ja arendajaid. Võttis vaevaks öösiti suruda see asi läbi kõigi asutuste ja igal pool oli sõpru, aga igal pool oli ka neid, kes ei olnud sõbralikud. Ja ma saan neist aru seejuures, ma ei taha, ma ei taha nende kallal pahandada, mingid jopu, joped tulevad kuskilt ja ütlevad, me teeme ära ja saame kogu kullas ära ja teie peate pärast võtma ja pärima selle jama, mis me valmis toodame, meie lähme, võtame lilli vastu. Ma saan sellest aru. Kuidagi me surusime selle, selle lõpuni, perearstid olid tänulikud. Vist Tervisekassa oli ka väga rõõmus. Rohkem ma täpselt ei tea. Nüüd puhkame natuke.

Okei, no Andres, kuidas selle, kui me nüüd oleme siin tõesti rääkinud seitse ja pool minutit, eks ole. Ma olen paar kordagi veel sõna saanud. Ei ole üldse saanud ja me oleme muudkui ladunud nagu e-riigile neid selliseid probleeme otsa ette, et näed, see ei tööta, see on valesti, seal oli jama ja seal on lollakad ja. Et mis see, kui sa nagu seestpoolt vaatad seda asja, mismoodi see paistab? No mingid tüütud Runnelid on ukse taga, kes tahavad midagi, ei lase tööd teha ja tahavad midagi saada.

See, et on ukse taga minu arust nagu super hea ja, ja Sixfoldile ja Magnusele ja noh, sulle ka, et, et hästi suur aitäh, et te tookord olite valmis siis seda kadalippu läbima ja kannatlikku, kannatlikku meelt näitama. Et selles mõttes on nagu selline hea, hea arutelu, sest me oleme noh, nagu erinevate nurkade alt olnud sellesama sündmuse siis kas osalised või, või, või, või, või tunnistajad ja. Ja, ja ma arvan, noh, tegelikult minnes tagasi ka selle valimiste näite juurde, mis sa siin alguses tõid, et, et noh, mingid asjad ei, ei töötanud või mis oleks võinud töötada, eks ole, et noh, lihtsalt niisugune kvaliteedikontrolli küsimus. Ma arvan, et sellel üks ühine nimetaja, see on õigemini küsimus, nagu siin hommikul meil räägiti ka, et, et tuleb nagu küsida õige küsimus, eks ole, et õige küsimus on see, et, et kes on tooteomanik. Ma, või ma vastutan mingite asjade eest, aga näiteks see, kui digilugu.ee ei tööta. Mina ei ole seal tooteomanik. Digilugu.ee, tooteomanik on Tehik ja seal peaks olema ka keegi inimene, on ju, ja see on üks asi, mis, mida me praegu ka korrastame, et kui meil on olemas tooteomanikud, siis on võimalik toodet juhtida, toodet arendada, ehk teha kõike seda, et, et sa ei peaks nagu nägema vaeva ja.

Kinnitan tootejuhtide juhina.

Just ja, ja ma arvan, mis sellesama Sixfoldi ja vaktsineerimise. Siis lahenduse juures tuli ka nagu väga ilmekalt välja, et, et kõige suurem väljakutse, ma arvan, see läheb tagasi sinnasamma, kes on tooteomanik, oli see, et saada erinevad inimesed, kes moel või teisel omavad selle lahenduse tegemisse puutumust. Ühe laua taha, saada nad üksteist usaldama. Et, et see ei ole midagi, kes, et keegi püüab kuskilt, ma ei tea, kas kaigast kodarasse panna või noh, ma arvan ka see küsimus, mida tavaliselt küsitakse, et aga kui läheb viltu, kes vastutab. Kõige lihtsam on jätkata selle süsteemiga, mis on, sest noh, isegi kui ta töötab väga halvasti, siis ta töötab ja mina ei ole noh, nagu midagi teinud, et see süsteem läheks katki või et äkki ma teen uue süsteemi, mis. Ei tööta ja siis vaatavad kõik nüüd mitte mulle otsa, eks ole, aga vaatavad kellegile Marile või Jürile ja küsivad, et aga miks niimoodi?

Miks

sa üldse läksid

täpsema? Selle abi osas, mida tullakse pakkuma, kui selle osas jääda skeptiliseks, siis on väike peks garanteeritud, aga suur peks tuleb siis, kui sa võtad selle vastu ja see koline ümber kukub ja see on. Riigile ei anta midagi andeks, startupid võivad kolistada kogu aeg iga päev, see on ju testimine, eksperimenteerimine, itereerimine, aga riik waterfall, sa pead tegema valmise asja, kolistada ei tohi.

Ja aga mõtlengi, et ma arvan, et saame selle esimese ploki kokku võtta, noh, siinsamad IT-juhid ka kindlasti noogutavad selle kogu aeg kaasa, et. Et tootja peab olema omanik, selge nimega vastutaja, ma pean tunnistama, et üllatusin positiivselt nii-öelda avaliku sektori teenust kasutades hiljuti. Reistreerisin oma elektriauto Tallinnasse tasuta parkimisse nimekirja. Sul on võimalik saata elektriautot Tallinnas kesklinna piirkonnas tasuta parkida, pead nagu registreerima. See on küll tädi interface, ehk siis kokkuvõttes lähed veebilehele. Veebilehel täidvad vormi, see, see jõuab ühe naisterahva ning kes lööb sinna templi peale, saadab sulle vastuse, et. Kindel, et oli naine. Kindel, jah, siis ta saaks e-maili, et on nüüd valmis korras. Aga mis oli hästi oluline selle teenuse juures, ma soovitan minna vaatama, ma ei ole niisugust asja näinud mujal kui ainult Tallinna linna puhul. Läed kodulehele. Teenus on seal, et a la parkimis, elektrikoht tasuta parkimine, kõrvalnummal on selgelt kirjas, selle teenuse eest vastutab, vist oli Tallinna Transpordiamet või mingi, mingi osakond, on ju, ja see isik ja nimi, email ja telefoninumber juures. Ja niimoodi peab olema iga teenusega ja see oli asi, kui ma ise olin asekantsler, mida ma proovisin selgitada ministritele, riigisekretärile, me läksime riigisekretäriga niimoodi tülli, et noh, ta küsib mulle, kas noh, noh, Kotkas, kas politseinik tänaval on ka mingi teenus või? Noh, siis saad aru, et noh, et see on nagu teed-end, et sellise inimesega ei ole midagi rääkida, onju, õnneks ta on nüüd kohtunik, onju. Aga, aga selles mõttes nagu, et me saame selle ploki ikkagi praegu kokku ära võtta, et raadiokuulajad, nagu selgitama seda, et me kutsume niisugustele teljahuubi üritustele alati nagu IT-ministri. Samas noh, enamus hädakisast meil ongi noh, vaadame kas digiloo või mingi muu sellise süsteemiga, mille puhul peaks tegelikult istuma siin sotsiaalminister või justiitsminister ja nii edasi, aga nad on alati kuskil kaugel, sest noh, see ei ole ju noh, teenus, et teenus on ikkagi midagi IT-ga seotud. Kutsuge

ikka mind, ma hea meelega tulen.

Jaa, selles mõttes, aga mõtlengi, et noh, et, et lihtsalt kas ei olegi omast kogemist öeldes, et riigivalitsemis on silod, neid silosid midagi õige lõhkuda ei saa ja ole ettevõtlusminister, ole peaminister, vahet pole, mis minister sa oled, sina ei tule minu ministeeriumisse ütlema, mismoodi mina oma ministeeriumi tööd korraldan, pealik, ma olen teises parteis teinud. Selles mõttes nagu asjad juhtuvad, vastutus tuleb võtta ikkagi alati silopõhiselt, ma arvan, sellega me oleme ühel, ühel nõul, aga teeme siis siia väikse pausi. Teeme pausi. Ja läheme edasi, et kuidas ikkagi saada seda motivatsiooni sellele erasektorile ikkagi rohkem kaasa lüüa niimoodi, et kas oleks võimalikult ka mingid muud mudelid peale selle, et nagu waterfall, nagu õigesti tänu ütles.

Ma tahtsin enne, kui me edasi läheme, ühe väikse sellise tähelepaneku nagu ära õiendada, et me kuidagi väga sujuvalt lükkasime selle vastutuse nagu nende Maride ja Jüride kaela, eks ole, kes kuskil Tehikus või kuskil on, võiksid olla tooteomanikud, noh, ei ole, või mingisugune suur segadus. Aga ega noh, et see on, läheb nagu sellesse narratiivi, et noh, loll ametnik on ju, et miks ta ei teinud või et ametnikud on saamatud, aga see ei ole minu arvates ka nagu päris õiglane, et. Ei ole. Et see on ikkagi nagu, et süsteemi ei ole või mingi framework, mingi, mingi süsteem on puudu, mis võimaldab tooteomanikul olla tooteomanik ja tunda ennast selles rollis nagu hästi.

Ei, ma olen sellega sada protsenti päri ja kui nüüd keegi sai minu väljaütlemisest nii pidi aru, et, et ma püüdsin veeretada kogu vastutuse Mari ja Jüri kaela, et siis see kindlasti ei olnud, mis mu mõttes oli. Vastutus, vastutus ikkagi hakkab alati ülevalt. Et ülevalt saab panna paika tooteomaniku, noh, tooteomanik võib ka muidugi ise initsiatiivi võtta või Mari või Jüri öelda, et mina tahan olla selle toote omanik, aga see raamistik, noh, millele sa ka viitad, et, et meil iga avaliku teenuse juures on noh, nii nagu sa Taavi tõid näite Tallinna puhul. Et seal on konkreetne inimene, konkreetse nimega, ta ei ole sinna juhuslikult sattunud, eks ole, et, et tal on olemas ka tugi, teda toetatakse, tal on meeskond. Et noh, ma arvan, see on see, mida me vajame, et.

See raamistik on paigas aastast kaks tuhat kolmteist, see on kaks tuhat kakskümmend üks. Mitu aastat peab rahaga rääkima sama juttu ja kusjuures nagu nüüd on kõik selle ülikoolis ka juba läbinud, nagu ma arvan, kohustus korras, et kaks tuhat kolmteist võis olla, et see on ainult mingi IT-meeste asi, aga see, et tooteomaniku kontseptsioon keskmisele nagu intelligentsele vähemalt magistrikraadiga, mis sa pead olema, kui sa tahad riigis töötada, onju, niisuguseid inimesi peaks nagu tooteomaniku kontseptsioon oma lõpuks nagu aru saada. Kaua me räägime sellest?

Aga see ei ole, ma arvan, Taavi, ainult ju küsimus sellest, et mis on kuskil paberil, see ei ole ka ettevõttes ju küsimus ainult sellest, mis on paberil, küsimus on selles, kas see, mis on paberil, on tegelikult ka osa organisatsiooni kultuurist. Kas see, mis on paberil, on see, mille vastu, eks ole, kellelegi sooritust mõõdetakse ja noh, ma arvan, ma olen nõus täna avalikus sektoris või vähemalt paljudes kohtades avalikkusega jälle ei taha üldistada, sest kindlasti on kohti, mis töötavad. Väga hästi, lihvitud, kus see kõik on paigas, noh, on teisi kohti, kus ei ole paigas ja seal on erinevad põhkused, ma arvan, miks ta ei ole. Ja, ja noh, nii nagu ma enne ütlesin, siis me tegelikult omapoolt nüüd keskses vaates ka, ka selle kaardistusega tegeleme, et, et saada ikkagi need tooteomanikud ja, ja vastutajad paika jällegi mitte sellepärast, et kedagi peaks karistama või, või kellelegi veel suuremat hirmu tekitama, et ära jumala eest midagi tee, et siis äkki läheb viltu ja. Ja, ja tuleb üks suur pahandus ja ma arvan, see nüüd on ka üks pool võib-olla, kus seda kliendi poole pealt, et võib-olla vahest oleks hea kui lubatakse ka eksimusi. Et selle eest ei tulda, ei panda kohe silti külge, et näed, avalikus sektoris tegid niisuguse asja või jätsid tegemata. Noh, tuli jälle käkk, et sealt ei saagi midagi tulla, et see ei ole nagu, ega ta oma meeskonnas ju niimoodi ei tee. Ja, ja ka noh, ütleme selle kliendi tagasiside kogumine, et noh, mis ma ennem seal suured lavad ka ütlesin, et, et kui me vaatame tegelikult rahulolu avalike teenustega, siis eraisikutel oli see kas kuuskümmend seitse või kuuskümmend kaheksa protsenti ettevõtetel napilt alla viiekümne, eks ole, et noh, see on nagu tohutu upside. Et, et jõuda siis sinna, kuhu me tegelikult oleme seadnud, on ju, et, et see rahuloluprotsent võiks olla üheksakümmend. Et noh, need asjad ongi päriselt ägedad ja noh, nii nagu siin see valimiste näide oli, et noh, ma arvan, see on ka, et, et, et niisugune juhtimisfilosoofia ja, ja kultuuri küsimus, et, et, et see landing page või maandumisleht, eks ole, mis seal ka e-valimiste puhul on, et noh. Selle disainimine ei ole ilmselt väga keeruline, et oleks äge, aga see peab olema kuidagi osa sellest loomulikust kultuurist, et, et me noh, nagu püsivalt uuendame asju, et me ei tule sama versiooniga, et isegi kui seal see masin ja mina ei ole selles mõttes insener, mina ei tea, kuidas masin taga töötab ja ma ütlen, et mind see väga ei huvita ka, kasutajana ma tahan, et see oleks mugav. Ja, ja ma tahan seda, et, et see näeks ka noh, nagu hea välja, mida oleks äge teistel näidata, on lihtsalt asjast.

Aga küsime Tõnu käest otse ka korra uuesti, et toote omaniku põhimõtteliselt peab olema see, et see on minu toode, mina olen sellest vastutatud, räägi veel, mida see tooteomanik peab tundma, et? Ta

on võimustatud, tal on, tal on. Väästatud.

Väästatud. Ja, ja,

et, et tooteomanik ei ole mitte sits president, keda peksta, kui jälle valesti lähevad, kellele vastutust veeretada, vaid ta on. Ta on inimene, kes, kes on nagu väike tegevjuht selle toote eesotsas. Ta suhtleb erinevate osapooltega nii organisatsioonis sees kui väljas. Ta, ta omab seda ja saab ka teha otsuseid. Otsuseid ka hangete osas ideaalis, vähemalt nii on see erasektoris ja sealt mulle tundub nagu lähekski hästi keeruliseks, et kuidas toimub riigi IT hankimine. Ma näen seda, ma, ma ei ole seda enda jaoks põhjalikult läbi töötanud, ma näen sellest mingit osa, aga sealt vaatab palju probleeme vastu, kuidas see tootejuhtide paikapanek ei, ei vii meid üksinda sihile.

Ei no ongi, sul on kollektiiv vastutus ja ma ütlen, et ühelt poolt ma olen nõus sellega, et, et heade asjadest me kiidame vähemalt, et noh, sama sa lugesid, ütlen, et pisiapsakad, mis valimistega olid, mina vaatasin, et noh, hoidsin pöötlid, pööselt, kas tõesti lõpuks ometi tuleb see valimine ära, kus meil on nagu elektrooniline valimine on rohkem kasutatud kui füüsiline?

Aga

ühesõnaga, et noh, näpud peosid, vaatad seda, onju, ja see, et mingid hapsud olid kuskil mingi sertifikaat, noh, see, et Apple'i meestel asjad ei tööta, see on minu arust nagu on oma harjumus sellega, et midagi ei tööta neile, onju, et noh, ühesõnaga, et, et. Et see, et noh, et sellepärast me kiidame vähem, on ju, aga näiteks seesama, et kui minister, te ütlete, et noh, et, et saab siin keti suppi, midagi ei saa ju. Kollektiivne, kollektiivne, amorfsne vastutus, on ju, kuskil sulab mingi külm ladu ära, midagi on juhtunud või? Noh, sellest samast Riigikontrolli asutuses ma ei saa kunagi aru, et noh, et, et kogu aeg on mingi kisa, kuidas kõik on valesti, onju, kas midagi on siis pärast seda muutunud konkreetses valdkonnas, et noh, et, et kas rongides on tekkinud ratastel rohkem hoidmiskohti ja nii edasi, midagi pole, onju, et noh, et, et ikka on sama jama, onju, et noh, et, et ühesõnaga.

Et noh, aga, aga miks me ei lähe siis nagu selles mõttes nagu, nagu välja ja ma ei

tea, nagu täna toote omanik, mul raske

olla. Tõnu ütles õigesti, kõik, mis riigis on

niimoodi, et kõik hea, mis sa teed. Seda ei pane keegi tähele, noh, ainult vinguvad sinuga pisiasjade üle, onju, aga kõik halb, mis sa teed selle noh, kogu selle jama saad sa endale kaela, onju, et sul on nagu up-side on null, aga kogu down-side on sinu oma ja siis tekib küsimus, et miks ma peaksin üldse tegema mingit uut innovatsiooni või leiutama midagi, kui kokkuvõttes tegelikult noh, up-side'ist sa mingit nagu osa ei saa. Noh, haalan mina näiteks hea meelega nendele inimestele, kes mõtlevad välja mingeid maksukontrolli algoritme ja see on sellele, riik kogub näiteks, ma ei tea, sada milli Ma

ei ole kindel, kas see on see, mida on vaja,

et, et see upside, mida sa otsid, on minu meelest olemas. Mis see on? Kui sa, kui see asi sul hästi välja tuleb siis.

Siis sa tunned seda, vaata, vaata Maksuametit, e-maksuameti lahendused, need on hästi välja tulnud, inimesed, kes neid on teinud, need on rõõmsad ja rahul. Keda veel? Kuidas? Ei, ma ütlen, aga praegune innovatsioon seisab.

Mis on Maksuameti viimane innovatsioon, ma võin isegi öelda, see on tollideklaratsioonid, on ju, on sellele see muutus, on ju. Aga näiteks siiamaani istub kinni see, et minu küsimus. Miks peab mina ettevõtjana andma andmeid Maksu-Tolliametile, kuigi kõik informatsioon on pangakontol olemas? Miks? Ühesõnaga raamatupidaja kui finants, finantsist, kes annab andmeid ka statistikaametile ja, ja Maksu-Tolliametile, ei lisa minu tootele mitte mingit väärtust. See on kõik paika pandud, see on kõik tehtav. Noh, okei, ma saan aru, et keerulisemad business'id, kus on nagu mitu erinevat tüüpi müükid, rahvusvahelised suhted ja nii edasi. Nõus, üheksakümmend protsenti, mingisugused ettevõtted, noh, mees ja koer, kes teevad nagu, ma ei tea, kümmekond tehingut, onju. Noh, viige siis lõpuni, tehke ära, aga ongi see, et miks ma sellega tegeleda ei viitsi, sest noh, ma tegelikult nagu, mis ma siis saan? Upside on null, downside on all the world.

Aga see on, ma arvan, selles mõttes nagu hea näide, et, et noh, need inimesed, noh, kui see oleks näiteks sinu ettevõte, sinu ettevõte ongi maksuamet, eks ole, et, et mis oleks see toode, mida sa või teenus, eks ole, mida sa nüüd hakkad kas juurde tegema või, või millest sa ka nagu loobud, eks ole, et, et kas see, et, et deklari saaks noh, nii-öelda pangakonto väljavõttepõhiselt, et kas see muudab nagu päriselt? Minu kui ettevõtja või minu kliendi jaoks, kas see on minu jaoks kõige põletavam mure, mina tean, võib-olla on, kui, kui klient ütleb, et see on kõige põletavam mure, et, et ma peaks saama deklari esitatud nii, et mul ei ole noh, nagu raamatupidaja, seda midagi ei pea nikerdama. Raamatupidaja

ei pea kulutama aega riigiga suhtlemiseks, palun tõstke publikust käest, kes arvavad, see võiks

kasulik. Oota, oota, aga see ei ole, see ei ole selles mõttes, ma arvan, et kõik tuleb saavad käe, jah, oleks ju mõistlik, on ju. Aga, aga kas, kas see on tegelik

Proovime siin saates mitte, mitte ära lahendada konkreetseid tooteid, vaid vaadata veel korraks, et mis on tarvis muuta. Oota, aga vaatame,

Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on Kultuurikatlast laval ja meil on kaks külalist, Andres Sutt, Tõnu Runnel ja enne kui ma vägivaldselt võtsin, sundisin Tõnu Vait, sul jäi üks küsimus pole nüüd, ma annan sulle sõna tagasi.

Ja et, et ilmselt on vastust võimalik leida küsimusele, et kuidas parandada riigi e-teenuste. Toimivust, ilmselt vastust tasub otsida sealt, et, et IT ei ole IT. IT-hankeid ei pea korraldama IT-mehed kummalgi pool, et see peaks liikuma tootejuhtimisse, et, et need. See on natuke naiivne vaade, vabandust, aga umbes nii, et igas asutuses peaks olema, peaks olema kliendist mõtlev tootejuhtimine, mitte IT-st mõtlev IT juhtimine, see, kes otsustab IT-süsteemide rajamist, sest need ei ole IT-süsteemid. Need ongi, see ongi riigi teenus, unustame selle e ära, see ongi riik.

Väga õige, aga mõtlengi, mida, kelle haldusalas ka selle evangelismiga mingi aeg tegeleti, onju, ma nägin seda mängu. Ma tean,

nüüd sa hakkad rääkima pragmaatiliselt, kuidas kõik on võimatu.

Ja ei, ma, ma tahan seda öelda seda, et, et vaatas korra ringi, me ei pea olema alati omakonnatiigis. Ehk siis juba mis, kas kaks tuhat kaheksa otsega vist isegi siin saalis olevatega me tegime mäletavasti sigalaheda visiidi Singapuri, käisime õppimas, kuidas Singapur näiteks oma teatavaid teenuseid üles on esitanud, noh, näiteks ARK teenus on täiesti outsource'itud erasektorile. Noh, meil on ta osaliselt, näiteks tehniline ülevaatus on erasektori käes, eks, aga noh, ütleme, lubade väljastamine, kõik see on nagu, nagu hangitud ja seda hangitakse niimoodi, et antakse viieks aastaks mingi valdkond erasektori kätte. Ja, ja garantii on see, et seal on mingid kvaliteedikriteeriumid ja kui sa ennast kvaliteedikriteeriumitest üle hüppad, siis suure tõenäosusega saad sa ka järgmise viie aasta lepingu.

See on veel järgmine tase, et, et mitte ei üritataks tootejuhtimisega lahendada majas sees ära kogu toodet. Mäletame, meil on see tootejuhtimine puudu riigi poolel. Et kui see paika panna, siis ei, nad ei pea tegema kliendipoolseid lahendusi ilmtingimata ise. Riik on nagu infra selles osas, nad on back-end, millel on API, mille peale erasektor saab teha teenuseid ja, ja seal on ka erinevad mudelid, et kohati mingisugused hullud Sixfoldist tahavad midagi ehitada, tasuta, las nad teevad API, mille peale saab asju ehitada. Kohati tahab Nortal teha midagi, mis on suur ja tõsine, aga võiksid kasutada seesama, sama API-t ja ehitada selle peale siis riigihankel teenused, et lammutada lahti esiteks back-end ja front-end. Ja riik oleks rohkem back-end'i eest hoolitseja. Ja, ja sealt edasi saab lammutada veel kõvasti, et ei oleks suured kahekümne miljonilised, mis iganes, e-äriregistri hanked, mis tundub nagu ainult üheksasada protsenti ülepaisutatud, vaid oleks tükkhaaval hanked, sest siis sa lähed demokraatlikumaks ja saad kaasata peale Nortali Helmes, tervitan neid ja toredaid ettevõtted, saad kaasata ka teisi võimalikke teostajaid turult, kes praegu jäävad. Igal juhul kõrvale. Ja eriti valusalt annab see tunde just nimelt kasutajaliideste poolel, sellepärast et seal on talent kipub olema rohkem hajutatud, mitte koondunud neisse kahte firmasse.

Ma ikkagi ei anna sulle taga, tagasi seda palli, selles mõttes, et mul on tunne, miski nüüd õhku mõtlen, minister kommenteerida juurde. Et mida Singapur tegi selle lükkega, oli see, et neil on sama probleem, et noh, et ministeeriumid ei saa aru, et tuleb võtta vastutus ja hakata teenuste eest nagu noh, arendama nagu nii-öelda ministeeriumi üleselt, noh, et justiitsministeerium saaks aru, et, et kõige parem seadus Soome ärikeskkonna mõttes ongi nende teha, mitte kellegi teine teise teha, on ju, et noh, et ettevõtte välisministeeriumid tahaksid siia tulla, nende mure. Mitte EAS-i ja, ja ettevõtlusministri mure, onju, et, et sedasama lugu, et, et nad võtsid erasektori selleks sisse, et erasektor, noh, kui nemad tahavad kasumit teenida, onju, nad paned selle organisatsiooni, motiveerivad ära sellisel viisil, et needsamad ahelad saaksid optimeeritud, tekiks see motivatsioon, tekiksid tooteomanikud ja nii edasi ja kui on näha, et see on liiga kallis pidada erasektoril, et liiga palju peab välja maksma sellele erasektorile. Siis võtame tagasi kogu selle mudeli, aga mudel on paigas, ehk siis noh, siis ongi see, et sa võid ministeeriumis sama mudelit edasi jooksustada, aga see samm tehti selleks. Et üldse tekiks nagu, nagu sellesse samasse ministeeriumisse endasse arusaam, et mida siis tähendab see, et sa nagu omaduse toodet, mis on see motivatsioon, mis seda nagu rattades käima paneb?

Oota, Taavi, aga ma ei saanud aru, kas sa, toome selle nüüd Eestisse, on ju? Jah. Et kas sa põhimõtteliselt paned ette, et me võiksime näiteks kogu selle digiregistratuuri näiteks, on ju, kogu selle run'imise anda Nortalile? Näiteks. Riigihankega. Aga,

aga,

et lisaks sellele, et nad lihtsalt ehitavad täna süsteemi, et nad jooksutaks seda kõike ise, saadaks mingeid arveid kuhugi ja saadad, et siis läheb paremaks midagi.

No Singapäris läks, aga küsimus ongi see, et küsimus on, kas seal peab olema nüüd seesama IT-ettevõte või ta võib olla ka näiteks nagu noh. Ma ei tea. No IPM on natuke suur Eesti jaoks, aga noh, selles mõttes, et me, ta võib-olla ka nagu ütleme nii-öelda noh, meil on neid asutusi küll, kus selleks, et pakkuda head management teenust, sa ei pea olema nagu kohutava IT-võimekusega, onju, et.

Aga mis paneb sind

ikkagi. Küsimus on see, et noh, on hange ja hankel on võit ja ta teenib raha sellega, viis aastat teenib raha ja teenib nagu hästi raha, noh, selles mõttes ise optimeerib ära, ma olen nagu teinud nii, kus tahab, onju.

Aga kes tootu omanik on?

Sellel ikka ongi, viie aasta üks on

Ja tema kujundab.

Vastavalt poliitika põhimõtteliselt, noh, sul oli hea näide, digiregistratuur, see ei ole ju digiregistratuur IT mõistes, sõbrad. Ei ole ju takistus. Küsimus on selles, et miks need arstid ja ained ei taha sinna ka oma informatsiooni anda, ei taha kaasa töötada, miks nad tahavad seda niisugust nagu, et seda ei, seda otseses mõttes ei oleks ole, olemas, on ju. See ei ole nagu, see on ju, ei ole nagu tehnoloogiline probleem, miks meil.

Ma, ma nagu selle, ma ei tea, noh, Tõnu, sul on ju päriselust, eks ole, kogemust, et kui ma lihtsalt seda kuulan selleks, et keegi saaks arendada seda digilugu, eks ole, et, et siis see eeldab kasutaja vaatest nüüd, et siis sul ikkagi noh, nagu see äritellija. On inimene, kes tunneb valdkonda ja kes teab, mis seal klient soovib, et kui sa paned nüüd, et sa paned minu arust nagu praegusele tehnoloogia hanke ja, ja siis nagu selle tellija outsource'imise kokku, et, et ma nagu küll hästi ei kujuta ette, et sa saad oma nagu põhitoodet outsource'ida, sa võid outsource'ida mingi tehnoloogilise lahenduse. Sorry,

aga ütleme, et vot sama, Tartu Ülikooli Kliinikum konsortsiumis Nortaliga näiteks on kindlasti parem tellija kui sotsiaalministeerium.

Kuule, küsimus selle koha pealt on nagu õige, kas ministeerium saab üldse olla kuskil tooteomanik või me räägime, sest ministeerium pole reeglina kuskil vastu klienti. Lõppkasutajat, lõppkasutaja vastu on tavaliselt amet, eks ole.

Okei, võtame teise näite, Tartu Ülikooli Kliinikum koos noorteliga versus Tehik. Et ja ma

ei tea, kas see on

hea

või halb, aga mina ei, mis paneb sind nii roosiliselt suhtuma korporatsioonide sellisesse.

Ei, ma, selles mõttes ma arvan, et kokkuvõttes, kui seda on viis või kümme aastat kogetud, siis tehakse jälle nagu mingi tagasipööre, aga seda, seda raputust mul on tunne vaja selleks, et saaks aru. No meil on, meil on üksikud, üksikud näited muidugi, kus see toimib, seda on juba õudselt salakavale, ma arvan, et Eesti töötab äriregistri juures, see on muidu ainukene avalik register, mida Euroopa Liit nõuab, et peaks olema avatud andmed ja avalik, onju, aga eestlased küsivad raha selle eest. See töötab, äriregister töötab ärilistest põhimõtteliselt lähtuvalt. Sa pead maksma selleks, et saada informatsiooni, on nii? Toimib. Ja raha tasutakse tagasi sellesama teenuse arendamiseks, väga hästi tunnetakse klienti, vaat seda asja oleks vaja saavutada igal pool.

Kas meil ei ole mitte, nüüd ma hüppan, vahetan nüüd valdkonda, aga mulle tuli ka meelde, et juba mitmed head aastad tagasi Tallinna koolid anti erale välja, sellepärast et tuli välja, et noh, et riik ei oska nagu väga hästi. Ma ei ole küll, ei julge siin laval istudes või eetris istudes praegu öelda, et jube hea asi oli, et, et klienditunnetus muutus paremaks ja need koolid, mis on, mis on välja antud, et seal on kohe poole parem õppida, kui, kui. Üldiselt

kõik PPP asjad on päeva lõpuks kallimad.

Vaadake, mis jutus, koolid olid korrast ära. Tehti PPP, koolid said korda, nüüd saime aru, et on kallis ja nüüd võttes kõik kõik nagu tagasi võtta. Aga saad aru, seda raputust on vaja

selleks, et. Aga mis sai korda? Korda sai hoone. Hoone on lihtsalt keskkond, füüsiline keskkond, kus on kool sees. Kasutajana mind huvitab, et minu laps saab koolist parima hariduse ja ma ei ole kindel, et see PPP, PPP projekt kuidagi aitab sellele kaasa.

Teine teema.

Praegu, Taavi, sind valida Vabariigi imperaatoriks, et, et see on.

Aga minu jaoks on see kolm sammu liiga kaugel, et, et teeks pragmaatilisi liigutusi kõigepealt või olgu, arutame neid paralleelselt, et aga teeks need pragmaatilised asjad, kus, kus IT hangetelt liiguks tootejuhtimisse, kus eelarved ei ole ainult, nagu ma aru saan, väljast hankimiseks, vaid saaks ka mingi kompetentsi tuua majja sisse, kes oskaks paremini hankida. Kes oskaks tükeldada neid hankeid väiksemateks, et oleks kahekümne miljoniliste hangete asemel kahesaja tuhandesed hanked sealhulgas ja mõned suuremad. Et jällegi, need ei ole minu ideedega originaalsed ideed, need on olnud laual kaua. Aga mulle tundub, et need inimesed, kes riigi, riigi poolelt sees neid räägivad, need lähevad ikka erase ära ja teevad uued startupid, sest mingisugune takistus on, et, et selleni jõuda.

See muide tükeldamist. Riia näiteks on proovinud tükeldamist, neil on mingil perioodil, kas kuskil kuusteist erinevat väikest arenduspartnerit ja kogu see haldamine nightmeer on ju. Ühesõnaga kõige, kõige efektsemalt täna töötavad ikkagi riigis need mudelid, kus on paar partnereid, kes on tõsiselt üle kulatud, mis tähendab seda, et nad on väga hea kasumimarginaaliga, kindlasti üle neljakümne protsendi, onju. Ja, ja, ja selles mõttes, et sa oled teada, et sa saad oma meeskonda seal peale hoida, kui sa oled ise nagu IT-tse võtta.

See on küsimus, kas see on kestlik ja.

Kui sa otsid nagu kõige paremaid näiteid, aa, me toome siin näiteks Maksuametit näiteks, me toome näiteks siin Maanteeamet ja nii edasi, kui sa vaatad, mis mudelid seal taga on, siis need on kõik sellised mudelid, kus on tegelikult paar suurt tugevat tegijat, kellel on väga pikaajaline meeskond, kes teab, et mul tasub hoida siin head meeskonda peal, sellepärast et noh, leib on pikalt ees ja ei saa, ei tohi seda ette heita, see on väga mõistlik. Väga kallis.

Ja seal on klaaslagi, sest need samad asjad, mis sa oled ise öelnud, et, et kasutajasuunalised teenused on ikkagi kuidagi, ütleme, et innovatsioon ei jõua mingist piirist edasi. Sellepärast, et tooteomanikul

ei ole ikkagi noh, paigas, ta on ikkagi, tal ei ole, aga see on isegi veel probleem. Tooteomanik peab olema motivatsioon teha uusi

asju. No ikka, muidugi.

No aga motivatsioon kokku võtta saab olla ainult kaks asja, kloori või papp. Aga ma,

aga ma korra tulen selle klaaslae ja, ja siis noh, nagu hangete tükeldamise juurde, et, et noh, tegelikult, mida me näeme, kui me nüüd siit MK-mi poole pealt seda tervikvaadet vaatame. Et siis meil ikkagi jõudluse probleem riigis on, et, et olemasoleva vähemalt sellise struktuuriga nagu täna jäävad lihtsalt asjad seisma, meil pole võimekust. Erasektori poole pealt tulla kaasa, ma arvan, et osa sellest probleemist on see, mis sa, Taavi räägid, et, et kuna sul ettevõtjana puudub kindlus, eks ole, et, et kas ma saan või noh, kui kiiresti saad oma meeskonda skaleerida, noh, seal teine teema, mis on ka seotud, eks ole, kas meil näiteks peaks hankedokumentatsioon olema inglise keeles, et see oleks lihtsamini skaleeritav. Suuremate hangete puhul vist enam-vähem nii, niimoodi ka on. Aga ma arvan, et need on nagu praktilised asjad, et kas me nagu tellijana jälle, et mina nagu ei soovi sõltuda ainult mõnest tegijast nagu päriselt, ma arvan, see pole õige. Et meil peab olema valiv, tellija peab alati olema võimalik valida.

Olgu, meil on. Ja oleme pärast pausi tagasi.

Nii, lähme saatega edasi, viimane neljandik ja, ja on paar relevanti, kellest, kelle ümber me oleme siin natuke nagu käinud, aga väga rääkinud ei ole. Ja nendel on toredad lühendid nagu näiteks SMIT ja RMIT ja, ja on kogu see loogika, et, et meil on nagu suured riigi arendusmajad ja see ei ole ministeerium. Eks ta ei ole nagu, ütleme, päris nii jäik asutus võib-olla kui, kui nagu tõsine riigiasutus, aga, aga samas Riigikontrolli all, aga sinna saab ehitada sisse. Palgatasemeid, tootejuhte, vastutus on maja piires, nad on vastu tellijat, eks ole, ma ei tea, häirekeskus tahab mingit nuppu kuhugi saada, noh, tal on mingi oma Aldur, kellele ta helistab, ütleb, tehke nuppu, on ju, Aldur teeb nupu, saab pärast preemiat, kui oli hea nupp. Et kas see töötab?

Üks täpsustus, hästi oluline, ma arvan nende koha pealt, et need asutused ei ole kunagi poliitika kujundajad, ehk siis see raam, mille sees saab tegutseda, see on sulle ette kirjutatud, seda sa ei mõjuta. Tootejuhi näiteks näed, et kuulge, et tegelikult oleks jumala hea, kui saaks ära kaotada selle riigi suunas raporteerimise, onju, siis ta päriselt seda otsust üksi teha ei tohi.

Ei, mitte üksi,

ta.

Oma asutuse juht ja, ja ma arvan, et SMITi.

Ei, aga tal on vaja seaduse ära muuta, seaduse muutmiseks on vaja seda, et ministeerium kooskõlastaks teiste ministeeriumitega, siis käib ära valitsuses, siis tuleb korraks tagasi, siis läheb üle kõigi vahel läbi, siis läheb uuesti valitsusse, siis läheb Riigikogusse, siis on kolm lugemist ja siis on umbes üheksa kuuga val

Et kui meil on riigis selline asutus, kus töötab mitusada IT-inimest, sellel asutusel on juht, siis ma eeldan, võib-olla ma olen nõivne, aga ma arvan, et selle asutuse nagu SMITi juht on nagu saab ministeeriumis jutule, kui tal mingi mure on, ei saa või? Et, et tal on nagu võimalik ikkagi asutuse juhi tasandil seda poliitikat noh, kujundada mingil määral. Vähemasti nagu öelda, et kuulge, me peaks tegema midagi, ei ole või?

Mina nendega küll räägin niimoodi.

No mis oli viimane seadus, mis sa

muutsid? Viimane seadus, mis ma muutsin või? Jah. Viimane seadus, mis on muutmisel, on elektroonilise side

seadus.

Nii nagu parlamendi tahe ja tempo võimaldavad.

Okei, aga ma tuleks selle teema nüüd tagasi, kas see, et me teeme neid suuri IT-maju ja võib-olla peaks need SMIT-id ja SMIT-id ja muud kõik üldse kokku panema, et meil oleks riigi, riigi, riigi kinnisvara moodi nagu riigi IT, kas see oleks lahendus või? On struktuur, on tootejuhid, on tooted, on kliendid.

Kas praegu on tootejuhid seal?

On, muidugi on tootejuhid.

Tehikus on kindlasti tootejuhid, SMITis on ka, jah.

Jah, ma ei oska kahjuks kommenteerida, kuidas läheb. Inimesi on palju, tööd tehakse palju. Ma ei, ma ei, ma ei tea sellest kahjuks piisavalt, et ma suudaks kaasa rääkida.

Mina olen mitmed ettevõtted juhtinud ja kokkuvõttes asi hakkab ikkagi kolmest esast pihta. Sul peab olema nagu motivatsioon paigas, mis tähendab seda, et sul peab olema mingi kapital, mida jagada või mingit tulemust, onju. Sul peab olema hea meeskond, onju, ja sul peab olema arusaam sellest, mis te teha tahate, kui täpne, täpne eesmärk, onju, mille kuussada liudu lõpuks välja, onju. Ja siin on ikkagi täna see osa puudu, et seesama nagu null upside all downside, et sellest tulemust, innovatsioon ei saa sündida sellisest olukorrast. Peab olema võimalik, me oleme ku Teenis raha riigist, on ju, kurdi, korruptant, on ju, et noh, et, et selles mõttes nagu jah, ma ütleks nii, et see Sõõrumaa ja, ja koolide case tõesti no haiseb, on ju, aga, aga ütleme niimoodi, et, et, et see, et keegi tegi noh, ongi noh, Sixfold tegi nagu mega hea lahenduse, on ju, tänu sellele me päästsime maailma, on ju. Nojah, ilma hanketa ei saa, aga oletame, et see oleks läbi hanke käinud ja kokkuvõttes saaks sellest ka mingit raha teenida, noh, jumala fine.

Et sina ikkagi tahaks rohkem

erama seda? Ei, ma tahaks seda, et ma tahaks, et me ei eitaks inimloomust, onju, et ma olen nagu valinud riigi töö, väga paljud inimesed valivad seda missioonist, väga paljud inimesed valivad seda sellepärast, et see on mugav, lihtsalt hea olla, onju. Nii, kui ma olen mugavas situatsioonis selle koha pealt, siis ma ei taha sellest palgast ju lahti saada, vaadake, kui raske mõnele ministrina oma kohast lo Nii, nüüd, kui ma teen midagi uut, läheb hästi, saan kiita, kas preemiat saad? Ei saa. No võib-olla kuupalga, onju. Nii, kui ma läbi kukun, mis saan, saan kinga. Huvitav, talente, müügivaldkonnas tõesti saad müügipreemiat. Enamus RNT-st saab.

Oma sellise stiimuli lisaks, lisaks Kloorile saavad nad selle ikkagi pigem optsioonidest, mida on riigis natuke keeruline teha.

Ei ole kusjuures.

Et ma ei kujuta ette, et selline lühikene preemiaraha.

Ei, optsioon, aga ma arvan, et tulekski teha optsioone, ehk siis nagu praegu on riigis lühike preemiaraha, see on kolmeteistkümnest palk, onju. Ma olen nagu hästi nõus, et, et kui, kui sul on soov

teha üks sarvik.

Siis, siis sa ei tee seda riigiametis olles. Sa võid kasutada riigiametit kogemuse omandamiseks, õppimiseks, hüppelauana ja pärast seda minna ja teha ja see kõik on fine. Ma arvan, et, et, et noh, inimesed, kes tulevad riigiteenistusse, noh, nagu tulevadki teenistuse või vähemalt peaksid, et see ei saa olla see koht, eks ole, kus sul raha on peamine motivaator. Jah, tublidele inimestele tuleb maksta head palka selleks, et need tublid inimesed tuleksid sinna tegema. Aga, aga ma arvan, et me ei saa nagu ehitada sinna optsioone ja asju, et, et see on natuke nagu teine asi. Küll ma arvan, et on jubedalt palju kasu, kui toimub rohkem liikumist era ja avaliku sektori vahel.

Singapuri peaminister teenib kümme korda rohkem kui USA president.

See on okei, see on teine riik, see on teine riik, eks ole, teine süsteem, et, et noh, ma arvan, et USA president teenib ka oluliselt rohkem. Aga ma lihtsalt tahtsin, Henrik, kuna sa küsisid selle, selle IT-majade küsimuse, et, et siis mida me tegelikult praegu teeme, on baasteenuste ja töökoha halduse konsolideerimine ja ma arvan, see on nagu väga mõistlik, eks ole, et, et sul on infra. Sul on töökoha haldus ja seda tehakse ühest kohast. Küll noh, jällegi, kui sa oled vastu klienti, eks ole, siis noh, toote omanik. Ma arvan, ei peaks olema üks suur mammut, organisatsioon, kus kõik on tooteomanikud koos ja, ja kõik toimetavad. Silod on teema, raudselt on teema ja, ja kuidas seda lõhkuda, kerge ei ole, see suur laev, eks ole, keerab, keerab aeglaselt, aga, aga no vaikselt, ma arvan, siit ja sealt, eks ole, me, me suudame ja ma arvan ka selle baasteenuste tegelikult kokkuviimisega või, või ühe katuse alla viimisega mingi silokihte seal õhud.

See oli, praegu tuli meelde, et see oli väga ammu, või nüüd paarkümmend aastat tagasi oli mingisugune idee Eestis, võib-olla sa, Taavi, ütled, et see kõik on ammu tehtud ju või miks ei tehtud, aga oli kellelgi, oli idee, et, et paneme kohalike omavalitsuste ametnikud. Üle Eesti omavahel konkureerima. Et kui mul on vaja, ma ei tea, mis iganes mingisugust ehitusluba või mingit, mis iganes paberit, on ju, siis kuna meil on e-riik, siis põhimõtteliselt ma võin võtta selle ükskõik millisest, tol ajal oli need üle kahesaja, las konkureerivad. Ja kui kuskil on väga hea vana, kes teeb kiiresti ja mõnusalt ära, siis tema saab selle riigilõivu või noh, jumal, äkki saab isikliku preemia ka, on ju, et, et jube hea nagu idee, samas kui me teeme ükskõik palju me neid riigi IT-majasid teeme või palju neid toote Noh, siis ei ole, ega see lõpuks me ju midagi ei võida nagu, siis tal on aega, maa ja ilm lõpuks ikkagi.

Et mida, mida suured riigi IT-majad ideaalis ilmselt teha saaksid, on arendada seda infrat, infrat ja andmete kättesaadavust. Ja ilmselt need päris kasutajapoolse toote omanikud peaksid olema võimalikult lähedal sellele, sellele teenusele niimoodi, et see Taavi lemmiknäide, kus ta saab elektriautot parkida, et see ei sünniks mitte kaheksa sammu eemal kuskil suures IT-majas, vaid see sünniks nende tüüpide käe all, kes igapäevaselt tegelevad, ma ei tea. Parkimiskohtadega või et, et see oleks neile väga lähedal. Aga riik saaks toetada selle infra ehitamisega, see ei ole ilmselt parim näide, parim näide on see, kus on registritega tegemist, las riik arendab registrite baasi ja las teised ehitavad sinna peale neid teenuseid, kus saad ühe euro eest osta mingisugust infot.

Ja aga vaata, see ongi nagu see kõik nagu kõlab nagu hästi ilusasti, onju, aga siis tuleb see pragmatismi sisse, onju. Et neli-viis sellist tagasi, tutvustate Eestis Estcoini ideed, onju. See suri nagu nii ruttu, kui üldse võimalik on, Eesti Pank tappis selle kohe ära. Euroopa Keskpank teatas selle kohta, juba võttis seisukoha ja nii edasi. Ära kibestu. Et noh, et see on minu teada viimane kord, kui prooviti teha riigis suurt innovatsiooni üldse, et vahepeal pole midagi suurt nagu sündinud, mis oleks nagu märkimisväärne, tähelepanuväärne. Tänaseks, isegi Restorani saates käis meil Eesti Panga töötaja, kes vabandas sellest, et ära täpselt selle ei tee, siis tuleb välja, et Euroopa Liit on nüüd hakanud ka oma tegema ja Rootsi just tegi lahti ja nii edasi, onju, et noh, Teed, me oleme alati olnud oma innovatsioonis, oma võimekusel teha nagu väga tähelepanuväärsusväärset innovatsiooni muust maailma Lihtsalt, selleks on vaja pinnast ja see pinnas ei tööta niimoodi.

Kultuur, sul on vaja võimustada need inimesed, kes seda kuradi EstCoini teevad, mitte panna nende peale tervet komisjoni, kes otsustab. Ei, see ei meeldi mulle. Et võimustamine, see ongi kõige raskem asi kultuuris.

Ja, see on väga hea koht, kus lõpetada, sest meie kell on nullis, aitäh kõigile kuulajatele, aitäh ka päris publikule, Restart lõpetab ja kohtume nädala aja pärast.