Kas igal firmal peab olema Facebooki-leht?

Jah, no nagu nende suurte muutustega on, et, et need ei ole ju sellised. Revolutsioonilised, mis juhtuvad üleöö, vaid, vaid need asjad võtavad aega, noh, see. See aja, ajapiir on võib-olla isegi umbes niimoodi kümmekond aastat, aga, aga, aga selle aja jooksul need, need muutused suhteliselt vääramatult toimuvad. Ja, ja noh, nende muutuste, ütleme üks, nende muutuste äratabamise üks probleem on see, et, et kui keegi ütleb, et nüüd hakkab juhtuma nii, et noh, näiteks, et nüüd kõik tarbijad liiguvad mobiili. Siis kuulatakse see evangelist ära ja siis vaadatakse, et järgmine päev ei ole eriti palju tarbijad mobiili liikunud ja unustatakse ära, et, et, et see üldse teema on ja siis mingi. Umbes viis aastat või-või rohkem, hiljem äkki jõuab see kohale, noh, e-kaubandus on päris hea näide Eestis, et. Et kui ma olen kaubanduse valdkonna koolitusi ja konverentsse ka üsna, üsna mitmeid aastad korraldanud ja, ja e-kaubandusega oli. Oli, oli noh, ütleme viis pluss aastat tagasi ka niimoodi, et kõik arvasid, et see meil ei jõua ja Eesti on nii väike, et siin pole mõtet e-poodi pidada, et igaüks võib sõita lähimasse kaubanduskeskusesse ja nii edasi ja siis. Ühel hetkel äkki, äkki kuidagi jõudis see kohale, et nüüd, nüüd on e-kaubandus kätte jõudnud. Ja, ja noh, igasuguste muude nende suurte, suurte pööretega on samamoodi. Et nad alguses nagu hakkavad tasapisi, tasapisi ja, ja siis ühel hetkel äkki jõuab see ootamatult kohale.

No jah, nendega on nagu natuke teine lugu, noh, eriti, mis puutub Instagrami, et, et noh, see Instagramiga öeldakse seda, et noored on kõik Instagramis, et noored enam Facebookis ei ole, et Facebook on keskmine, ma ei tea, statistika ütleb, et keskmine Facebooki kasutaja on seal juba nelikümmend pluss, eks ole. Et noored on nüüd kõik Instagramis ja Instagram on visuaalne meedium ja noh, siis. Ma siin hiljuti, hiljuti vaatasin maailma eri riikide pankade Instagrami kontosid ja no see oli päris kurb pilt, mis seal avanes, et kõigil peaaegu on Instagram. Kõigil on sellega mingisuguse, umbes kord nädalas sagedusega postitatakse mingeid pilte. Ja siis, kui sa vaatad seda nii-öelda seda kaasatust, et kui palju inimesi on seal nagu kellele on meeldinud, laikinud neid või üldse midagi kommenteerinud, et siis seal on, need numbrid on ikkagi noh, ütleme. Kümnetes, eks ole, et sa oled mingi suur USA pank, sinu turg on seal mitusada miljonit ja siis on kümme inimest on sinu pilti laikinud Instagramis. Et noh, iga, iga kass või iga, iga teismeline, eks ju, saavutab nagu kordades paremaid tulemusi. Aga millegipärast seda pro, noh, ilmselt on üks, üks eesmärk see, et tahetakse katsetada, mitte ajast maha jääda, vaadata, et äkki, äkki kuidagi leitakse see õige valem, kuidas see töötab, aga, aga noh, Instagramis on see. Sellistel toodetel, kui see ei ole sellist head visuaalset poolt, noh, ütleme, kui sa oled moe, moekauba, moekaubamaja näiteks, et siis on see, on see, on suhteliselt lihtne. Või meelelahutuses või, või reisija järis.

Ja see on see, et kui sa oled nüüd mingi tarbija ja noh, oletame, et, et, et mingisugune bränd, noh, oletame, et, et mingi pood, mingi kauplus, eks ole. On, on siis see, see, kes tahab oma tarbijatega suhelda, et noh, tänapäeval see, see suhtlus käib kaubanduses nagu üldjuhul juba peaaegu kõigil on, on siis see päris pood, füüsiline pood kuskil kaubanduskeskuses ja on siis ka e-pood. Ja nüüd, kui siis ideaalis peaks see asi olema niisugune, et kui tarbija läheb sinna poodi, noh, üldjuhul pood on, on ikkagi see esimene kanal, kus siis tutvutakse toodetega ja nii edasi. Noh, kõigile on väga tuttav olukord, et sa lähed poodi vaatad, et näiteks mingi see pintsak on täitsa tore, aga vot minu numbrit ei ole, et. Et täna nagu enamikel juhtudel. Ja toimub selline diskussioon müüjaga, et, et küsib, et kas, kas mingi number nelikümmend kaheksa pintsakut on, siis mind ütleb, et kui väljas ei ole, siis ei ole. Et kui on lahkem müüa, siis ta natuke aitab otsida ka ja ütleb, et ei ole. Ja siis ütleb, et läheb arvutisse, klõbistab, ütleb, et aga vot seal. Normas on. Normas on jah. Ja, ja no siis, noh, minul oli, oli mõnda aega tagasi selline juhtum, kus öeldi, et aga Tartus on, et kas teil ei ole Tartus ühtegi tuttavat, kes võiks selle sealt välja osta ja Cargo bussiga ära saata, eks ole. Et noh, ideaalis peaks see olema niimoodi, et ma olen seal poes, ma olen juba valmis, eks ole, ostma, mul on nii-öelda rahakaart juba näpu vahel, et siis võetakse see raha mu käest vastu, öeldakse, et millisesse pakiautomaati te seda homme soovite, et, et me saadame teile selle sinna, eks ole. Et see on see tarbija kogemus või siis, või siis, või siis niimoodi, et, et ma saan osta e-poest selle asja ja, ja nagu noh, see, see käib kuidagi kõik sujuvalt ja see kogemus on nagu samasugune ja.

No minu parim kogemus, mul tuli just meelde, kui ma su lugu kuulasin, oli see, et mul oli vaja võrgukaablit. Nagu ikka, mõnikord veel tänapäeval läheb vaja. Ja siis ma läksin ühe Eesti poe koduleheküljele, e-pood, ostsin ära ja mõtlesin, okei, et tulgu siis sinna postkasti, ega mul nii kiire ka ei ole, aga siis ma sain aru, et neil on oma postkast. Et teatud poodidena on hakanud tekkima need oma smartpostid, mis ei ole üldse smartpost, vaid see on nende fuajees. Ja näiteks üks tuntud Eesti ilukaubamaja pakub samasugust teenust, et ma ostan ära, maksan ära ja suhteliselt kähku. Kolme päeva asemel või kahe päeva asemel ja tasuta, paneb see müüa selleni sinna kapi ja ma ise tean. Kui pood, need on üldse korraldatud kuidagi niimoodi, et nad on kakskümmend neli seitse lahti, ma ei tea, kas nad on siis seal ukse taga või fuajees või kusagil, eks ole. Ja ma ise sätin oma liikumised niimoodi, et ma sõidan sealt mööda ja haaran ta ära. Ja, ja see on minu jaoks oli niivõrd hea kogemus, sest ma ei pea muretsema, et ma sõidan sinna poodi ilma asjata, äkki neil ei olegi seda kaupa. Ma ei pea järjekorras seisma, ma pean mingit tšekki küsima, eks ole, firma arvele, ma saan PDF-i ilusti vastu, jube hea.