Kas igal firmal peab olema Facebooki-leht?

Tere tulemast kuulama järjest Hardi saadet, meil on laupäev ja kuupäev on kuues oktoober, saatejuht Henrik Roonemaa uudisteportaalist geenius.ee. Ja me räägime täna teemast, mis ma arvan küll enam-vähem iga Eesti ettevõtjat huvitab või peaks huvitama ja see on turundus. Ja sisuturundus ja reklaam ja, ja üldse kommunikatsioon selles maailmas, kus paberlehed on kadunud või kadumas ja. Ja asemel on tulnud Facebookid, Google'id. Online reklaami, igasugused muud võtted ja nii edasi ja meil on külas Best Marketing International juht Hando Sinisalu. Tervist. No, kui ma niimoodi sind selle pika tiitliga, Best Marketing International juht tutvustan, see on üks asi, aga. Aga noh, niimoodi ma arvan, et on õige öelda, et sa oled Eesti üks parimaid, üks tuntumaid nagu selle ala asjatundjaid või selle ala selliseid evangeliste, et sinu töö on rääkida.

No ma olen piisavalt kaua selles valdkonnas tegutsenud, et kas see nüüd tingimata meid parimaks teeb, aga vähemalt ma olen, olen siin üht kui teist näinud ja kogenud, jah.

Ja sa ise ju alustasid ka ju päris ajakirjandusest, kunagi sa ju, ma arvan, et sa olid Eesti Päevalehe direktor.

Jah, kui, kui nüüd meenutada, siis ma olen selles valdkonnas olnud kakskümmend viis aastat, olnud selle aja jooksul tegelenud nii raadio kui ajalehega, kui elanud läbi selle, kuidas. Paberlehed hakkasid ääbuma ja kõik asi liikus digisse ja siis ma olen tegelenud reklaamiga. Ja nüüd viimased umbes kümmekond või rohkem aastat konsulteerimiste ja, ja, ja koolituste ja konverentsidega.

Vist on õige öelda, ma arvan, et, et me oleme mingisuguses ajastus, kus kogu seda reklaamiturundus ja ütleme, sellealast tegevust on mingi hästi suur muutust tabanud, asjad ei ole nii, nagu nad enne olid.

Jah, no nagu nende suurte muutustega on, et, et need ei ole ju sellised. Revolutsioonilised, mis juhtuvad üleöö, vaid, vaid need asjad võtavad aega, noh, see. See aja, ajapiir on võib-olla isegi umbes niimoodi kümmekond aastat, aga, aga, aga selle aja jooksul need, need muutused suhteliselt vääramatult toimuvad. Ja, ja noh, nende muutuste, ütleme üks, nende muutuste äratabamise üks probleem on see, et, et kui keegi ütleb, et nüüd hakkab juhtuma nii, et noh, näiteks, et nüüd kõik tarbijad liiguvad mobiili. Siis kuulatakse see evangelist ära ja siis vaadatakse, et järgmine päev ei ole eriti palju tarbijad mobiili liikunud ja unustatakse ära, et, et, et see üldse teema on ja siis mingi. Umbes viis aastat või-või rohkem, hiljem äkki jõuab see kohale, noh, e-kaubandus on päris hea näide Eestis, et. Et kui ma olen kaubanduse valdkonna koolitusi ja konverentsse ka üsna, üsna mitmeid aastad korraldanud ja, ja e-kaubandusega oli. Oli, oli noh, ütleme viis pluss aastat tagasi ka niimoodi, et kõik arvasid, et see meil ei jõua ja Eesti on nii väike, et siin pole mõtet e-poodi pidada, et igaüks võib sõita lähimasse kaubanduskeskusesse ja nii edasi ja siis. Ühel hetkel äkki, äkki kuidagi jõudis see kohale, et nüüd, nüüd on e-kaubandus kätte jõudnud. Ja, ja noh, igasuguste muude nende suurte, suurte pööretega on samamoodi. Et nad alguses nagu hakkavad tasapisi, tasapisi ja, ja siis ühel hetkel äkki jõuab see ootamatult kohale.

Aga praegu meil miski on siis nagu kohale jõudnud, jah?

Nojah, meil on miski kohale jõudnud, et tegelikult see, see reklaamimaailm on suhteliselt ja reklaami ja meedia, mis siis no reklaamist elatud peamiselt, on, on. On kohale jõudnud ja siin on nagu päris, päris mitu huvitavat, huvitavat tendentsi, et võib-olla. Kõige sellisem märkimisväärsem on see, et mitte kunagi varem maailmas pole kaks meediakompaniid, siis Google ja Facebook. Ja mitte kunagi varem pole maailmas olnud olukorda, kus ühe või kahe ettevõtte kätte oleks koondunud nii suur hulk reklaamiraha. Et see on ikka olnud alati jaotunud ära noh, eelkõige siis kohalike mingite tele- ja, ja kirjastuskompaniide vahel, aga nüüd, et mingid globaalsed firmad võtaks nii suure hulga reklaamiraha endale, et seda pole kunagi varem olnud. Ja no need kasvud on päris muljetavaldavad, et Facebook siin on, on kasvanud, nende reklaamipahud on kasvanud siin viis-kuuskümmend protsenti aastas. Et, et noh, sellist, sellist kasvu ei ole mitte kunagi keegi teised, ükski teine meediakompanii pole kunagi kogenud. Ja, ja noh, prognoosid näitavad, et see võiks jätkuda, kuigi Facebooki kasutajate arv ei, ei kasva enam, aga, aga reklaamiraha sinna, sinna liigub, liigub jätkuvalt ja noh, miks ta sinna liigub. Üks põhjus on see, et, et see ilmselt siis ikkagi on efektiivne ja töötab paremini. Ja, ja Facebook ja Google on, on võib-olla muutnud ka maailma nii palju, et, et see sisenemise barjäär on, on, on madal, ehk et kui. Kui selline ühe mehe, mees ja koer tüüpi ettevõte või pereettevõte üldjuhul teles või isegi ajalehes reklaami vanasti osta ei jõudnud, siis täna. On võimalik seal mingisuguse paarikümne euroga täiesti nagu korralikku reklaami teha ja.

See ongi selline, ta on selline nagu narkomaailm, on ju, et noh, me teeme siin. Iseenagi geenuseportaali ja noh, küllap sa mäletad ka, et ega meediaväljaanded ise noh, suuremad reklaamiostjad just nagu ei ole, et me küll müüme seda, aga endale ikka väga tihti ei tule, ei tuleks mul pähe mõtet, et ma ei tea, et ma lähen ostan Postimehes endale mingi pool lehekülge. Siis Facebookiga on see kuidagi noh, ongi täpselt nii, et kümme euri läheb siia, kakskümmend euri läheb sinna, boost'in seda, boost'in toda. Kui ma kuu lõpus neid arveid vaatan, need on täitsa korralikud, mis ma üllatuslikult endale maksan iga kuu tegelikult reklaami eest.

Jah, aga, aga sa teed seda sellepärast, et see ilmselt töötab, et ju sa sealt mingit liiklust oma, oma, oma veebi, veebi saad, eks ole. Ja noh, selline teine suurem muutus on, on selle äriga seoses siis see, et, ah soo, et, et alati küsitakse, et noh, kui palju siis Eestist seda. Reklaamiraha Facebooki ja Google'isse läheb ja noh, sellele küsimusele ei oska keegi tegelikult vastata, kuna keegi ei ole seda mõõtnud. Noh, suurte turgude jaoks nagu USA või Saksamaa näiteks siis, siis nad avaldavad ka mingeid omaennustusi, et kui palju seda raha täpselt siis nendelt turgudelt ära korjatakse. Eesti on liiga väike ja me seda täpselt ei tea. Aga hinnanguliselt siis arvatakse, et võib-olla umbes kuni kakskümmend protsenti kogu, kogu reklaamirahast, mis. No

isegi vähe, ma oleks pakkunud puusat, oleks kõvasti rohkem.

Noh, see on võib-olla selline konservatiivne, vot seal on natukene need, need, need nüansid, et Facebooki ja Google'i reklaami ostetakse ju letihinnaga, et seal ei ole nii, et sa helistad Facebooki ja siis kauple, kaupled seda seitsekümmend protsenti allahindlust, eks ole. Et kohaliku meediaga on see, et hinnakiri noh, mille järgi siis arvutatakse neid, neid mahtusid ja hindu on üks, aga noh, keegi päris täpselt ei tea, et kui suured need tegelikult allahindlused on. Aga noh, arvatakse, et see on kuskil kahekümne protsendi kanti, siis seda, seda raha läheb, läheb siis sinna noh, Iirimaale ju. Selles mõttes, et Iirimaal on see Euroopa kontor, kuhu, kust need arved tulevad, aga lõpp, lõppkokkuvõttes siis Ameerikasse. Ja, ja selline teine suur muutus on, on toimunud siis selle. Turunduse, ütleme struktuuri ja kogu selle turundusagentuuride äri ümber, et, et kui, kui vanasti nagu klassikalises mõttes turundus oli selline omaette. Silotorn või funktsioon ettevõtte sees ja siis see turunduse osakond vastutas turunduse eest ja ostis. Või ostis reklaamiagentuuride ja meediaagentuuride käest mingid kampaaniad, mis siis meedias lõpuks avaldusid, et siis nüüd on turundus kuidagi. Selliseks, ta on nagu läbi põimunud kogu ettevõttes, et eriti kui tegemist on sellise noh, näiteks e-poega või mingi muu ettevõttega, mis digimaailmas tegutseb, siis noh, siis on võimatu seda turundust sealt päris nagu ära lahutada, et nagu kogu see asi. Juba see, see, kuidas see veebileht on üles ehitatud, on, on tegelikult oma olemuselt turundus. Ja, ja tegelikult väga raske on seal sisse osta mingitelt agentuuridelt teenuseid ja järjest rohkem me näeme seda, et. Et ettevõtted ise siis oma, oma maja sees loovad sisu, tegelevad selle veebiarendusega, noh, ma ei tea. Veebipoed peavad ka mingit kaupu üles pildistama, eks ole, ja, ja on tuhandeid tegevusi, mingit sisu, sisu tootma. Ja, ja seda on väga raske niimoodi sisse osta, kuna, kuna see on pidev töö, seda. See on

tegelikult sinu põhitegevuse.

See on igapäevaselt, sa pead sellega tegelema ja, ja noh, selle sisseostmine muutub mõttetuks, ta läheb liiga kalliks ja teiseks ka. Ütleme see, ta on liiga kohmakas, et sul on tegelikult vaja nagu pidevalt seda teha. Ja noh, see on muidugi siis agentuuride jaoks nagu, nagu peavalu.

Ja seda me üksime jõuda siit, kaardistame saate alguseks ära, et kellel siis nüüd on halvasti, on ju, et Facebookil, Google'il on hästi. Nende reklaamitulud kasvavad, ajakirjandusel on halvasti, sellepärast, et esiteks on traditsiooniline tulumudel ehk tellijad suhteliselt ära kukkunud ja noh, teiseks. Nagu me näeme, et ega reklaamiraha kipub ka järjest enam minema sinna Facebooki, Google'i poole, on ju. Sa mainisid, et, et agentuuridena on halvasti, et kas sa mõtled siin meediaagentuure või ka näiteks reklaamiagentuure, mis. Üheksakümnendate lõpus, reklaamiagentuur oli selline noh, unistuste töökoht Eestis.

Ja noh, ega neil otseselt ei ole nii, nii väga halvasti, sest, sest neil läks omal ajal ikka väga hästi, eks ole, et, et tegelikult nagu päris huvitav olukord, eriti meediaagentuuridest rääkides, et. Et nagu kaks poolt, et ühelt poolt kliendid ja siis teiselt poolt need meediaettevõtted, kuhu seal reklaamiraha läks, et. Et, et vahel oli põnev vaadata seda, et, et nii see klient oli kas kahjumis või nullis omadega ja siis see meediaettevõte oli ka kahjumis. Aga seal vahepeal see meediaagentuur teenis väga kõrge marginaaliga nagu kasumit, eks ole, et see nagu tundus kuidagi eba, ebaõiglane või kuidas, kuidas nii saab, eks ole. Et noh, et need vahendajad seal vahel elasid hästi, noh, nüüd on see maailm nii palju muutunud, et, et vahenduse eest enam ei taheta maksta ja meediaagentuurid siis üritavad ennast taas leida konsultantidena, et neil on andmed. Nad müüvad analüütikat ja, ja, ja üritavad siis nagu efekt, efektiivistada turundusraha kulutamist. Ja nagu puhtalt selle eest, et odavalt osta ja kallilt müüa, et see, see ärimudel nagu on, on kadumas.

Mis, alati ju turunduse puhul küsitakse, et noh, et kas töötab või et noh, et mis siis töötab ja on see kuulus ütlus, et pool minu turundusrahast töötab, aga ma. Ma ei tea, ma ei tea, kumb poole seetõttu ma pean ikkagi mõlemad pooled ära kulutama. Internet tuli ja noh, siis lubati meile, et kõik on sihitav, kõik on täpselt mõõdetav. Kas sina ütled mulle praegu, et mis siis töötab, mis ei tööta?

Noh, seda on võimalik ju noh, see kõik algab sellest, et millised eesmärgid sa püstitad ja tegelikult see on ka koht, kus nagu väga sageli hakkab asi valesti minema, eks ole. Et noh, tüüpiline näide on see, et keegi tahab teha sisuturundust, avaldab mingi ühe loo, kus on kirjutatud, et meie firma sai kahekümne aastaseks ja meil on väga tublid töötajad ja siis pärast ütleb, et see ei töötanud, sest meil müük ei kasvanud. Et noh, see ei saanudki kasvada, sest selle loo mõte oli hoopis midagi muud, et tegelikult, et see, mis, mis töötab või mis ei tööta, see kõigepealt tuleb nagu eesmärgid püstitada nagu selgelt aru saada. Mida siis tahad, tahta saavutada. Aga, aga noh, kui on tegemist sellise klassikalise müügikampaaniaga, kui kutsutakse üles midagi ostma. Jah, mul

on ladukaupa täis.

Ja, et sa teed, teed, teed mingi reklaami Facebookis näiteks ja ütled, et osta minu e-poest seda või teist, eks ole. Et siis on loomulikult võimalik nagu üsna täpselt vaadata, et kui palju inimesi siis selle reklaami peale sinu poodi tuli ja kui palju neist otsu sooritas ja. Ja tõesti on kõik mõõdetav, et, et, et see, see on küll nagu võrreldes selle vana ajaga, kui ma ei tea, avaldasid aja, noh, siis olid kupongid, eks ole. Eestis need ei, ei kinnitanud kanda, aga Ameerikas olid väga populaarsed. Millega mõõdeti tegelikult näiteks ajalehe reklaami töötavust, et seal oli kupong, allahindlus kupong, sa lõikesid selle välja, läksid poodi. Pärast kassast korjati kupongid kokku ja oli näha, et mitu, mitu protsenti inimestest seda kupongi kasutas, eks ole. Et noh, mingil määral seesama mudel ju praegu digimaailmas töötab ka, et sa saad nagu otseselt mõõta. Nii et noh, see, seal on see, see töötamine või mittetöötamine üsna lihtsasti mõõdetav, et nüüd, kui asi puutub mingit brändi ehitamist või tuntuse tõstmist või. Või nii edasi, et noh, siin on võimalik mõõta ju seda, et kui palju inimesi üldse su veebi külastas või luges seda sinu sisutulunduse lugu, et see. See on siis nagu selline kaudsem mõõdik, mis näitab sellist, sellist tuntust või noh, inglise keeles on. Selle nimi nagu Vanity Metrix või selline edevusemõõdik, eks ole. Ja noh, siis sealt on võimalik juba neid inimesi, kes sinu, sinu brändiga on mingi kokkupuute saavutanud pöörata ostjateks ka. Aga see on juba järgmine samm, nii et noh, igal juhul on see mõõdetav, jah.

No mulle mõned firmad, kellega ma olen rääkinud, ütlevad, et ja et noh, te võite siin rääkida oma Facebookist ja digiturundusest ja kõigest, aga et noh. Kui mul on ikka ladu mastlaini kaupa täis, mul on vaja sellest lahti saada, siis tuleb osta telereklaam, et see ikka. Ja mulle tundub see mõnes mõttes loogiline, et noh, tele on üks selliseid väheseid kohti, kus sul on mingigi lootus, et, et teatud väga suur hulk inimesi ühel ajahetkel, eks ole, vaatab seda korraga.

Ja telereklaam ei ole tegelikult kuskile kadunud ja telereklaami efektiivsus ei ole ka väga palju langenud. Ja samamoodi raadioga, et tegelikult, kui sul on ikkagi kauplus ja sul hakkavad banaanid seal mädalema minema. Siis sa teed raadiokampaaniat, tule kohe meie poodi ja saad poole hinnaga puuvilja, et siis see üldjuhul töötab päris hästi. Et see ei ole selles mõttes kuskile kadunud, et see digi ei ole nagu, nagu asendanud täielikult seda, et need vanad, vanad kanalid töötavad edasi. Et nüüd on küsimus selles, et, et on noh, teatud sellised sihtrühmad, et, et noh, üsna ilmselt. Päris noored inimesed näiteks enam ei ole harjunud niukest lineaarset televisiooni vaatama ja siis võib-olla nad hoopiski kerivad neid või vaatavad seal järelvaatamisest või. Või netikanalite kaudu neid ja noh, nendeni on juba üsna raske jõuda sellise klassikalise telereklaamiga. Aga, aga noh, näiteks välireklaam, et, et kui sa oled selline, kui sa sihid mingisugust sellist. Väga tegusat ärimeest, eks ole, kellel pole aega eriti meediat tarbida, aga kes sõidab autoga ringi, siis näiteks välireklaam jällegi, see pole kuskile kadunud, et ta näeb neid reklaame ja, ja, ja kui on hästi tehtud reklaam, siis võib-olla, võib-olla reageerib ka.

Hüva, me teeme siia oma esimese pausi ja siis jätkame juttu.

Restartisaade jätkub ja räägime Hando Sinisaluga reklaamist. Üks selline suur muutus, mis ma ise olen tähele pannud, mis, millega tullakse ka minu juurde palju ikkagi küsima ja kus inimestel on segadus. On see, et, et see uus ajastu on hästi selline sisu ümber ehitatud ajastu, et noh, et. Sul ei ole mõtet Facebooki valdavalt lihtsalt oma mingeid toote pilte laduda või kirjutada, et meie pood on lahti kümnest viieni. Vaid, et sa pead olema ise haarav sisulooja ja sa pead jutustama oma lugu ja noh, seda räägitakse kogu aeg. Ja ega inimesed ei saa päris täpselt aru, et mis, noh, et ma olen siin mingeid pumpasid müünud kakskümmend aastat, aga nüüd ma pean hakkama mingit lugu jutustama. Ja mul tekib ka alati küsimus, et noh, et kas iga jumala ettevõte nagu peaks olema sisulooja või, et seda sisu on meil ju piisavalt, miks, miks seda, miks see nii on?

Noh, tegelikult see on kõik alguse saanud sellest, et, et statistika näitab seda, et tänapäeval tarbija ostuteekond. Väga paljudel juhtudel isegi need numbrid varieeruvad, sõltub siin, kas tegemist on impulstootega, noh, oletame, tegemist on sellesama pumbaga või mingi kallima tootega, mida sa päris niimoodi emotsiooni ajendil ei osta. Nagu, nagu sa ostad nätsu või õlut võib-olla. Et siis need ostuteekonnad algavad üldjuhul otsingust. Ja, ja, ja kui sa tahad seda pumpa osta, siis sa guugeldad, pumbad või mis iganes märksõnad, eks ole. Ja siis teed ise natuke uurimistööd ja vaatad, mis sinna kohta kirjutatud on ja, ja, ja, ja kes mida arvab, eks ole, ja teed ka hinnavõrdlusi ja, ja muud sarnast. Ja, ja nüüd noh, selleks, et Google'i otsingus silma paista, selleks on, või on kaks võimalust, et kas sa vastad Google'isse reklaami. Ehk et siis Google raha eest tõstab sinu, sinu selle lehekülje seal esimeste hulka. Või siis loomulikul viisil, orgaanilisel viisil, oled sa seal tipus ja, ja selleks on nagu parim võimalus luua head sisu. Ehk et Google indekseerib selle järgi neid lehekülgi ja, ja seab nende, nende järjekorda, et, et kas see sisu, mis sul on, on kvaliteetne või mitte, kui palju inimesi seda sisu tarbib. Ja, ja sealt on see siis tulnud, et, et kõik arvavad, nad peavad head sisu looma.

Aga ka Facebookis, eks ole, et noh, et mulle tundub, et on selline mantra, et igal jumalafirmal peab, noh, isegi kui ma teen näiteks kohviku kuhugi. Siis noh, see kohvikupidamine on nagu teisejärguline värk, aga et ma pean sinna Facebooki kõvasti panustama ja Instagrami endale tegema.

No jah, nendega on nagu natuke teine lugu, noh, eriti, mis puutub Instagrami, et, et noh, see Instagramiga öeldakse seda, et noored on kõik Instagramis, et noored enam Facebookis ei ole, et Facebook on keskmine, ma ei tea, statistika ütleb, et keskmine Facebooki kasutaja on seal juba nelikümmend pluss, eks ole. Et noored on nüüd kõik Instagramis ja Instagram on visuaalne meedium ja noh, siis. Ma siin hiljuti, hiljuti vaatasin maailma eri riikide pankade Instagrami kontosid ja no see oli päris kurb pilt, mis seal avanes, et kõigil peaaegu on Instagram. Kõigil on sellega mingisuguse, umbes kord nädalas sagedusega postitatakse mingeid pilte. Ja siis, kui sa vaatad seda nii-öelda seda kaasatust, et kui palju inimesi on seal nagu kellele on meeldinud, laikinud neid või üldse midagi kommenteerinud, et siis seal on, need numbrid on ikkagi noh, ütleme. Kümnetes, eks ole, et sa oled mingi suur USA pank, sinu turg on seal mitusada miljonit ja siis on kümme inimest on sinu pilti laikinud Instagramis. Et noh, iga, iga kass või iga, iga teismeline, eks ju, saavutab nagu kordades paremaid tulemusi. Aga millegipärast seda pro, noh, ilmselt on üks, üks eesmärk see, et tahetakse katsetada, mitte ajast maha jääda, vaadata, et äkki, äkki kuidagi leitakse see õige valem, kuidas see töötab, aga, aga noh, Instagramis on see. Sellistel toodetel, kui see ei ole sellist head visuaalset poolt, noh, ütleme, kui sa oled moe, moekauba, moekaubamaja näiteks, et siis on see, on see, on suhteliselt lihtne. Või meelelahutuses või, või reisija järis.

Et sul on midagi seksikat.

Sul on midagi näidata jah, aga kui sa oled pank või kui sa oled mingi ärikonsultant või, või kindlustuse müüja või noh, isegi seesama pumba müüja, et. Et noh, pumbades võib teha muidugi fotograafiliselt väga, väga kõrge kvaliteedilisi pilte, aga, aga noh, ilmselt see ei ole nag Facebook on, Facebook on hästi massiline kanal, et, et seal on tõesti praegu võimalik hästi paljudeni jõuda. Ja, ja noh, Eestis võib-olla torkab Facebooki puhul see silma, et, et inimesed on nagu see era ja, ja, ja äri või tööelu on läbi põimunud. Et noh, meil Twitterit väga ei kasutata. Aga, aga noh, ütleme, kui ma näiteks mingite oma, oma Briti kolleegide või äripartneritega räägin, siis no nendel on väga, väga selge, et nad eraelulisi asju postitavad Facebooki ja kõik tööalased asjad on Twitteris või siis ka LinkedInis. Aga noh, Eestis on Facebook nagu kõik, et siin on läbisegi kõik see, et sa paned sinna lapse sünnipäevapildi ja siis järgmisena mingisuguse Harvard Business Review artikli kõrvuti, eks ole. Ja sellega ollakse harjunud, et inimesed on nagu, nagu läbisegi seal, et see, see ei ole nagu ainult selline vabaaja või meelelahutuslik kanal, vaid seal on nagu kogu elu on seal. Aga jah, see pumba müüa seal Facebookis, et, et noh, miks ka mitte, et selles mõttes, et kui, kui tema postitus jõuab, jõuab minuni, kui ma. Võib-olla pühapäeval parasjagu niisama ajaviiteks seal seda oma, oma Facebooki ja ajajoont vaatan, et. Aga see

loogika seal on ikkagi see, et, et, et mul on asutus, mul on siis, mul on leht, eks ole, see page. Ja seal, sellel page'il on teatud hulk inimesi, kes seda jälgivad, kes seda like'ivad, on ju. Ja need on siis teoorias need inimesed, kes ütlevad, et jah, et nüüd edaspidi ma tahaksin pumpadest kõike teada, sest pumbad väga huvitavad mind, et ma tahan regulaarselt tarbida pumba-alast sisu. Et minu elus on. Ma ennast tarbijana ette kujutan, väga-väga-väga vähe ettevõtteid, kelle kohta ma tahaks regulaarselt lugeda, isegi kui ma tarbin. Ma ei tea, farmipiima, eks ole, ma ostan alati poest farmipiima, ma ei taha, ma absoluutselt ei taha lugeda farmipiimaalast sisu, ei taha.

Nojah, selle, selle, see põhjus, miks keegi on mingit lehekülge laikima hakanud, on väga sageli see, et ta on osalenud mingisuguses loosimises või mängus või kuidagi muidu on ta sinna meelitatud ja, ja siis on need laikijad sinna saadud. Aga see, et sa noh, oletame, et sa oled see mingi pumbamüüja ja sul on kümme tuhat laikijat ja sa siis postitad midagi, siis tegelikult võib-olla sellest kümnest tuhandest jõuavad, ma ei tea, tuhandeni või isegi vähemateni, sest tegelikult Facebook. Ka nagu noh, eriti nüüd viimasel ajal on nad, on nad seda algoritmi niimoodi muutnud, et inimesi vähem koormata selle bränditud sisuga. Ja, ja tegelikult ilma maksmata, noh, selles mõttes see fännide hulk iseenesest ei ole eriti midagi väärt. Et ilma maksmata, ilma nii-öelda boost'imata see nendeni ei jõua ka. Ja, ja selles mõttes on sul õigus, et, et noh, et sa ei taha lugeda seda, seda tootealast sisu, aga, aga noh, kui nüüd siit sisuturunduse juurde jõuda, mis on selline nagu väga kuum teema praegu. Et noh, selline tavaloogika või, või nihuke vanakooli lähenemine on see, et, et kui sa oled piimatootja, et siis sa kirjutad piimast, eks ole. Et, et see, siis tekib tõesti küsimus, et kui palju sa sellest piimast teada tahad, et. Et pigem mitte. Aga noh, selline kaval või noh, siis nagu tark lähenemine sisuliselt oleks see, et kui sa oled piimatootja, siis sa nagu mõtled sellele, et mis rolli sa täidad, eks ole. Et sa oled osa toidulauast ja siis mõtled edasi, et okei, et iga inimene arvastab süüa. Ja süüa teha ja, ja nii edasi, et siis sa võib-olla võiks hakata tervisliku toitumise eestkõnelejaks või, või, või pakkuda toiduretsepte või midagi sarnast. Ja see on juba teema, mis võib-olla sind huvitaks, et kui, kui sa nagu tahad lugeda tervislikust toitumisest või, või, või siis ka huvitavaid retsepte või midagi muud saada. Ja siis, kui see farmi või, või mistahes muu toiduainebränd seda sinuni toob, et siis, siis selline sisu on juba see, millega sa, sind saaks köita. No pumbaga on sama lugu, et noh, ma olen siin täitsa huupi pakunud, et noh, ilmselt pumpamine. Aga, aga noh, ilmselt pumpamine ei ole nagu teemaga, noh, mul on suu, mul on suvilas ka pump, et ma olen nagu ostnud pumba ja see on kuskil maa sees ja ma ei ole seda pumpa viis aastat näinud, aga, aga seal, sealt ta tegutseb, eks ole. Et noh, võib-olla, võib-olla näiteks pumbafirma võiks kirjutada sellest, kuidas suvilat pidada, näiteks iga, iga sügis ma möllan sellega, et lasta torudest vesi välja ja kevadel sinna tagasi ja siis seal on kuskilt jällegi ikkagi lõhki külmunud see asi ja. Ja iga kord ma siis ikkagi sellel ajahetkel on see minu huvi torude ja pumba ja vee vastu nagu, nagu kõrgem ja üldse võib-olla kui rääkida suvila hooldusest ja. Ja, ja, ja võib-olla suvitamisest kui elustiilist ja seentest ja, ja marjadest ja rottidest sinna juurde, siis võib-olla see pump võiks olla nagu täiesti. Nagu hea selline sisupartner ja muuhulgas nad saaks aeg-ajalt ka oma pumbast rääkida. Aga noh, selge on see, et me keegi ei taha sellest pumbast lugeda nagu iga nädal. Aga

seda muidugi, eks ole, hästi paljud noh, teevad seda esimest varianti, nagu me siin

kirjeldasime. Nojah, sest see tundub kuidagi nagu loogiline ja noh, üks asi on ka see, et, et kui sa ikkagi oled nagu, kui, kui sa oled selline nagu. Nagu luust ja lihast ja, ja selline väga fänn oma, oma noh, kus sa tõesti oled selline nagu, nagu läbi ja lõhki pumba müüja, eks ole, et sa nagu tõesti armastad neid pumpi ja, ja nagu need huvitavad siin, et võib-olla. Võib-olla sa nagu arvad, et, et kõik teised ka on, tahavad sinu tootest teada ja see ongi nagu üks selline suurim probleem, mis võib-olla turunduses üldse nagu on, et. Et on selline nagu egoistlik, egoistlik lähemine, et sa arvad, et minu toode on see, millest kõik tahavad teada. Ja, ja tegelikult see ei ole nii, eks ole. Et sa pead nagu aru saama, et sinu toode tegelikult rahuldab tarbija mingisugust natuke üldisemat vajadust, eks ole, noh, see pump rahuldab seda vajadust, et ta saaks rahulikult suvilast suvitada, eks ole. Ja noh, kui sa tahad teda siis kõnetada, siis sa pead tegema nagu selles kontekstis, et, et mis seda tarbijat huvitab. Et see ei ole see sinu toode.

Aga siit me jõuame, noh, ma, ma olen täiesti nõus sinuga ja, ja kirjutaks sellele jutule alla, aga et kui ma siit mõtleks nagu sammu edasi, on ju, et. Et siis meil on nagu selline tulek, ütleme, et see kõik oleks väga ilus, et kõik need, ütleme, ma ei tea, seitse pumba müüjate Eestis hakkaks tegema jube head sisu Facebooki. Nad trumpaks üksteist üles, noh, artiklite kvaliteediga ja siis, siis meil hakkab tekkima selline naljakas nagu paralleel ajakirjandus, et. Et inimesed, kelle elu, kelle töö peaks olema müüa asju. Panustavad, noh, teevad koosolekuid iga päev ja võtavad selle sihukese ajakirjandusväljaande rütmi nagu üle, selle asemel, et müüa.

Aga see ongi see, millest me enne rääkisime, et see turundus tungib sinna organisatsiooni sisse ja, ja võib-olla nagu, kui, kui organisatsioon suudabki nii mõelda, et me peame oma tarbijatega kogu aeg suhtlema ja neid kõnetama. Et võib-olla siis need koosolekud, kus muidu räägiti sellest kuidas pumpasid ladustada ja kust neid osta, siis iga sellise koosoleku üheks teemaks kujuneb ka see, kuidas oma tarbijatega kõneleda. Et selles mõttes see, see ei ole nagu iseenesest midagi ennekuulmatut, et nüüd. Kas seda kõike peab tegema nüüd nagu kas iga, iga pumbamüüja peab nendele ajakirjaniku palkama, et ilmselt seda, seda ei, seda mitte. On, on ka muid võimalusi, eks ole, kõik meediamajad täna ju pakuvad seda võimalust ka, et, et nad on võimalik toetada mingeid rubriike ja. Ja, ja olla kaasas, kuskil juba on mingisugune suvekodu rubriik mingis ajakirjas või ajalehes, et see pumbamüüja võib ju minna sellega kaasa ja, ja nagu koostöös teha neid asju, et ei pea mingimoodi ise kõike tegema.

Aga Facebooki sisu, noh, meie geenuses teeme seda hästi palju, on ju, et, et me lähemegi ettevõtete juurde ja ütleme, et noh, me saame aru, et noh, teil on Facebooki lehekülg, on ju. Et te peaksite sinna midagi postitama, eelistatavalt noh, kaks-kolm korda nädalas kindlasti, aga mis te sinna panete? Et noh, te praegu panetegi seda, et, et kolleeg Väinol oli sünnipäev, eks ole, te teete pildi või Väinost lilledega ja tegelikult kedagi see Väino ei huvita ju. Et räägiks nüüd asjast ja, ja noh, meil on võimalik tõesti seda teenust pakkuda. Aga, ag Mul on hea meel ettevõtjana, kui, kui see teadmine nagu laiemalt levib, aga ajakirjanikuna mulle tundub see suhteliselt absurdne, et, et olukorras, kus me niigi oleme infost üle külastanud, et me nüüd tegelikult tahame, et iga ettevõte saaks noh, selliseks haaravaks loo jutustajaks.

No see info, info ülekülastumine on ju, ega see on paradoks, et ühest küljest on infot liiga palju, aga teisest küljest head infot on ikka vähe, eks ole, et, et seda on ikkagi puudu, et kui sa nagu kuskilt tõesti tahadki. Midagi väga head mingi teema kohta lugeda, siis on seda üsna raske leida, et sellist nagu pealiskaudset või, või sellist viletsat infot on palju. Aga mis puutub Väinasse ja Facebooki, siis, siis tegelikult päris paljud turundusgurud ütlevad seda, et, et nagu brändid või ettevõtted ja Facebook ei sobigi üldse kokku. Ja, ja noh, päris ma alati toon võrdluseks selle, et näiteks kui võtta, võta Äripäev, eks ole, Äripäeval on ka oma Facebooki lehekülg. Ja kui nüüd ajakirjanik kirjutab ühe artikli, mingisuguse sellise nagu kõmu tekitava artikli ja Äripäev paneb sellesama artikli oma Facebooki lehele, et siis seal mingisugused reaktsioonid järgnevad, et keegi laigib ja võib-olla üks-kaks kommentaari ka. Et kui seesama ajakirjaniku eraisik. Paneb oma isiklikule seinale sama artikli, siis need reaktsioonid on noh, võib-olla kuni, kuni sada korda aktiivsemad, et seal on pikad diskussioonid ja, ja nii edasi ja nii edasi. Täpselt sama sisu, ainuke erinevus on see, et ühel juhul on see ilmunud siis brändi lehel ja teisel, või brändi seinal ja teisel juhul siis eraisiku seinal. Ja, ja siit tuleb tegelikult nagu üks selline uus või noh, sellest juhtub üks selline uus trend, et järjest rohkem brändid saavad aru. Et nad, neil ei olegi eriti lootust sinna oma seinale lugejaid saada ja keegi ei taha nendega seal suhelda. Ja siis minnakse seda teed, et, et kas minnakse, imbutakse sisse mingitesse gruppidesse. Noh, näiteks Swedbank on ise teinud grupi kogumispäevik, mis on väga edukas, eks ole, ja, ja ta päris hästi seda teeb selles mõttes, et ta ei suru seal oma brändi peale, vaid ta nagu nii-öelda osaleb vestlustes. Ja kui see kõik toimuks Swedbanki lehel või Swedbanki nime all, eks ole, ja sellise nagu noh, sellise tugeva reklaamimaiguga. Siis seal keegi ei tahaks seal kaasas käia, aga kuna see on nagu eraldi grupp või kogukond ja, ja bränd on seal niimoodi mõnusalt kaasas, et siis see väga hästi toimib. Noh, teine variant on kasutada neid influencer'eid või mõjutajaid, et sul on mingi arvamusliider, eks ole, kes, kes siis sinu eest räägib või, või noh, see tegelikult see arvamusliider võib olla ka sinu ettevõtte töötaja. Et noh, seda ju telekomi ettevõtted või, või IT-ettevõtted praktiseerivad, et keegi nende töötaja on see ekspert siis. Kes isik oma, oma nii-öelda muutub staariks ja tema on see, kes kõige rohkem teab uutest mudelitest ja oskab neid arvustada ja soovitada. Et tegelikult ma arvan, et see on üks selline päris tugevalt arenev suund ka, et, et selline nagu brändid Facebookis on langevas trendis ja brändid leiavad siis tee kas oma, oma töötajate, nende arvamusliidrite või siis, või siis gruppide kaudu.

Selge, me teeme siia teise pausi ja siis võtame ette saate viimase kolmandiku. Restart jätkub ja saate viimane kolmandik käes, tulete meelde, et räägime Hando Sinisaluga reklaamist, turundusest, sisuturundusest ja, ja kõigest kaasnevast. Hando, mismoodi või millised on sellised head näited, et kuidas ühe sellise mitte hirmus suure ettevõtte nagu turundus- ja kogu seda kommunikatsioonitegevust tänapäeval üles ehitatakse, et. Et millest, millest see kõik algab, ma istun maha ja ma ei tea, panen kirja, et kelle nii ma tahan jõuda, mis sõnumitega ja siis hakkan vaatama kanaleid.

Noh, tegelikult täna, täna selline kõige, kõige kuumem teema ja, ja seda on ka siis erinevad uuringud üle maailma näidanud. Et turundajad praegu aastal kaks tuhat kaheksateist kõige rohkem pööravad tähelepanu sellisele asjale nagu tarbija kogemus või, või consumer experience või CX, nagu inglise keeles öeldakse.

Mis asi see on?

Ja see on see, et kui sa oled nüüd mingi tarbija ja noh, oletame, et, et, et mingisugune bränd, noh, oletame, et, et mingi pood, mingi kauplus, eks ole. On, on siis see, see, kes tahab oma tarbijatega suhelda, et noh, tänapäeval see, see suhtlus käib kaubanduses nagu üldjuhul juba peaaegu kõigil on, on siis see päris pood, füüsiline pood kuskil kaubanduskeskuses ja on siis ka e-pood. Ja nüüd, kui siis ideaalis peaks see asi olema niisugune, et kui tarbija läheb sinna poodi, noh, üldjuhul pood on, on ikkagi see esimene kanal, kus siis tutvutakse toodetega ja nii edasi. Noh, kõigile on väga tuttav olukord, et sa lähed poodi vaatad, et näiteks mingi see pintsak on täitsa tore, aga vot minu numbrit ei ole, et. Et täna nagu enamikel juhtudel. Ja toimub selline diskussioon müüjaga, et, et küsib, et kas, kas mingi number nelikümmend kaheksa pintsakut on, siis mind ütleb, et kui väljas ei ole, siis ei ole. Et kui on lahkem müüa, siis ta natuke aitab otsida ka ja ütleb, et ei ole. Ja siis ütleb, et läheb arvutisse, klõbistab, ütleb, et aga vot seal. Normas on. Normas on jah. Ja, ja no siis, noh, minul oli, oli mõnda aega tagasi selline juhtum, kus öeldi, et aga Tartus on, et kas teil ei ole Tartus ühtegi tuttavat, kes võiks selle sealt välja osta ja Cargo bussiga ära saata, eks ole. Et noh, ideaalis peaks see olema niimoodi, et ma olen seal poes, ma olen juba valmis, eks ole, ostma, mul on nii-öelda rahakaart juba näpu vahel, et siis võetakse see raha mu käest vastu, öeldakse, et millisesse pakiautomaati te seda homme soovite, et, et me saadame teile selle sinna, eks ole. Et see on see tarbija kogemus või siis, või siis, või siis niimoodi, et, et ma saan osta e-poest selle asja ja, ja nagu noh, see, see käib kuidagi kõik sujuvalt ja see kogemus on nagu samasugune ja.

No minu parim kogemus, mul tuli just meelde, kui ma su lugu kuulasin, oli see, et mul oli vaja võrgukaablit. Nagu ikka, mõnikord veel tänapäeval läheb vaja. Ja siis ma läksin ühe Eesti poe koduleheküljele, e-pood, ostsin ära ja mõtlesin, okei, et tulgu siis sinna postkasti, ega mul nii kiire ka ei ole, aga siis ma sain aru, et neil on oma postkast. Et teatud poodidena on hakanud tekkima need oma smartpostid, mis ei ole üldse smartpost, vaid see on nende fuajees. Ja näiteks üks tuntud Eesti ilukaubamaja pakub samasugust teenust, et ma ostan ära, maksan ära ja suhteliselt kähku. Kolme päeva asemel või kahe päeva asemel ja tasuta, paneb see müüa selleni sinna kapi ja ma ise tean. Kui pood, need on üldse korraldatud kuidagi niimoodi, et nad on kakskümmend neli seitse lahti, ma ei tea, kas nad on siis seal ukse taga või fuajees või kusagil, eks ole. Ja ma ise sätin oma liikumised niimoodi, et ma sõidan sealt mööda ja haaran ta ära. Ja, ja see on minu jaoks oli niivõrd hea kogemus, sest ma ei pea muretsema, et ma sõidan sinna poodi ilma asjata, äkki neil ei olegi seda kaupa. Ma ei pea järjekorras seisma, ma pean mingit tšekki küsima, eks ole, firma arvele, ma saan PDF-i ilusti vastu, jube hea.

Jah, ja see ongi see tarbija kogemus ja tegelikult see tarbija kogemus, no mis tahes valdkonnas tegelikult. Noh, ma ei tea, panganduses näiteks, et, et enamik inimesi suhtleb üheksakümmend üheksa protsenti aega pangaga täna e-panga, internetipanga, mobiilipanga vahendusel, eks ole. Et see on tegelikult muutunud selleks, mille põhjal sa hakkadki valima seda panka, et ole, et sa valid selle, mida sul on mugav kasutada. Ja mitte selle, mille kontorite võrk on kõige laiem või, või nii edasi. Ja noh, olgu see reisibüroo või mis tahes teenus, et tegelikult see, kui, kui mugav on see kasutaja mugavus ja kasutaja kogemus, et see on, see on muutunud nagu võib-olla kõige olulisemaks asjaks ja noh, jällegi uuringud väidavad, et. Et aastaks kaks tuhat kakskümmend on see kasutaja kogemus muutunud tarbija jaoks olulisemaks kriteeriumiks, kui näiteks hind. Et, et see hinna erinevus ei ole noh, ilmselt need hinnad polegi nii erinevad, aga, aga see kuida, kui, kui lihtsalt ja mugavalt vähese vaevaga sa saad kuskilt oma ostu sooritatud, see on nagu muutumas kõige, kõige tähtsamaks asjaks. Ja see ongi siis täna see kõige suurem väljakutse turunduses, kuidas seda saavutada. Sest noh, me eeldame seda, et, et kui see kogemus on nii hea, et siis see, siis see hakkab ka nagu automaatselt nii-öelda suust suhu sõnumina levima ja, ja inimesed, kes juba on sul. Sinu kliendid ei lähe ära, eks ole, kuna nad on rahul selle kogemusega. Aga noh, siin on täna võib-olla kõige suurem selle asja nii-öelda takistus või väljakutse see, et organisatsiooni struktuurid või see, kuidas ettevõtted on üles ehitatud. Ei ole mitte nii-öelda näoga kliendi poole, ei mõelda seda, et, et meie struktuur ettevõttes peaks olema selle kliendi teekonnast lähtuvalt üles ehitatud, vaid on ehitatud mingi muu põhimõte järgi ja no see kaupluse näide siin enne. See tuleb sellest, et kauplus filiaal Viru keskuses on võib-olla mingi frantsiis ja on teised omanikud, kui sama brändikauplus seal Kristiines või ja e-pood on hoopiski mingi kolmanda. Juriidilise isiku või osakonna. Alluvuses ja nendel on täiesti üksa puha, kas sa ostad selle pintsaku sealt teisest poest või mitte, sest neil ei ole, sellest elu paremaks ei lähe. Ja sest see on, sest see struktuur on ehitatud teistmoodi ülesse, eks ole, mitte, mitte tarbija sellest mugavusest lähtudes, et, et see on nagu suurim väljakutse. Kuidas organisatsioonid saaksid ennast nüüd ümber muuta vastavalt sellele tarbija teekonnale. Ja noh, see ei ole turunduse küsimus, see on juba, juba nagu suurem või laiem küsimus.

Kuidas ma seda. Ühte, ühte sellist organisatsioonist nagu ikkagi tänapäeval üles peaks ehitama, et kas, kas kõike seda saab osta väljast, kui ma ei ole mingi hirmus suur ettevõte? Või ikkagi, ma vaatan oma kontoris ringi ja kui mul ei ole täna inimest, kes mõistaks seda, mida sina täna rääkinud oled, siis ma pean ta minema leidma.

No täna, tänapäeval on võimalik sisse osta nagu peaaegu kõiki teenuseid, et, et iseenesest ja mitte ainult Eestist, vaid sa võid osta need sisse üle maailma. Et on, on erinevaid selliseid freelancer'ite võrgustikke, et sa võid sisse osta, ma ei tea, logo endale viie, viie dollari eest, eks ole, Fiverist ja. Ja, ja nii edasi, et, et seal on lihtsalt see asjaajamine või see management kogu selle struktuuriga on, on aeganõudev, aga see on võimalik. Ja, ja kindlasti see on jällegi üks, üks nagu noh, võimalus, et sa saad suhteliselt väikselt alustada ja, ja kasvõi globaalset äri ajada, et, et sul on võimalik see nagu üsna madalate kuludega üles ehitada. Ja noh, elu, elu on näidanud seda, et, et siis teatud hetkel muutub mõttekaks neid funktsioone juba endale maja sisse võtta, kui need on, mis võib-olla ise piisavalt palju vaja või, või, või siis. Või siis see kvaliteet, mis sa väljast sisse ostad, ei ole enam rahuldav, nii et, et. Et noh, tegelikult me näeme seda, et väga paljud ettevõtted, mis on alustanud selliste garaaži ettevõtetena noh, ühel hetkel hakkavad käituma nagu tavapärased ettevõtted, isegi ostavad telereklaami ja, ja nii edasi. Et, et see elu, elukaar selline on.

Kunagi oli suur uudis, kui me mäletame Facebook või Google ostis ajalehte reklaami.

Amazon teeb seda ja, ja no Netflixi reklaame on näha välismaal suurlinnades tänavatel

ja. Üks asi veel, mis mulle tundub, et mida, mis kipub võib-olla selle internetiajastuga ära ununema või kaotsi minema. On see, et jube kähku tuleb selline soov, et, et mis iganes ma ütlen, mis iganes ma teen, et see peab minema kõigile. Noh, et me mõõdamegi kõike sadades tuhandetes, et, et mitu sada tuhat inimest nüüd nägi minu seda mingit pumbareklaami. Kui noh, tegelikult see ei ole ju alati oluline, et sa tegelikult võiksid vabalt jõuda hoopiski viie tuhandeni, aga väga õige viie tuhande inimeseni.

Jah, aga samal ajal, kes need õiged on, on, on nagu tegelikult päris, päris keeruline küsimus ja noh, ma võin enda tööst tuua näite, et. Et kui me oma mingeid seminare või konverentse reklaamime, siis me ka tihti nagu noh, mõtleme, et, et mis me siin ikka kõigil noh, meil on neid turundajaid andmebaasis päris palju, et. Et mis me ikka neid kõigile saadame, et, et valime välja mingi natuke täpsema sihtrühma ja proovime neile seda müüa. Aga asi lõpeb ikkagi sellega, et me selleks, et saada soovitud osalejate arvu kokku, peame seda kõigile turundama ja lõpuks, kui me vaatame neid inimesi, kes sinna kohale tulid. Siis noh, umbes pooled on sellised, kes nagu tundub, et jah, need peaks siin olema küll ja umbes pooled on sellised, et ma ausalt öeldes vaatan neile otsa, siis ma ei saa absoluutselt aru, miks nad siin on.

Aga siis sa ütled, et see suur digiturunduse lubadus, lubadus, et me saame kliente segmenteerida ja lõigata ja slice'ida nii ja naapidi, et see tegelikult ei tööta nagu eriti.

Noh, võib-olla me lihtsalt oleme rumalad ja võib-olla me ei saa aru, et mille põhjal neid, noh, ma võin tuua näite, et, et kui ma teen näiteks. Turunduse, eksporditurunduse teemal seminari. Ja, ja mulle tuleb suur ettevõtte töötaja, kes üldse ei ekspordi sinna seminarile, siis ma ei saa aru, miks ta seal on, kuna tema. Aga

võib-olla ta tahab, sa ei tea ju.

Ei, tegelikult võib-olla tal on oma väike ettevõte. No seda ka. Millega ta ekspordib midagi või ta tahab töökohta vahetada ja tahab ennast selles valdkonnas kurssi viia. Aga ma ei saa seda teada, kui ma vaatan tema nimele ja, ja ametinimetusele peale. Et tegelikult tema käitumise järgi, kui ma näiteks teaks seda, et ta vabal ajal guugeldab ja otsib internetis samateemalisi sõnumeid. Või ta loeb selleteemalisi artikleid või ta on varem käinud juba mingisugusel koolitusel, mis on samal teemal, et see juba näitaks natuke rohkem. Aga kui me segmenteerime selle järgi, et me vaatame inimese nimesuguvanust töökohta, siis me võime nagu väga-väga puusse panna, et tegelikult see käitumuslik segmenteerimine on, on see, mille, millega saaks nagu. Nagu palju täpsemini need inimesed leida.

Noh, seda muidugi need Google'id ja Facebookid ju pakuvad meile ka.

Seda nad pakuvad jaa, aga noh, kui me teeme sellist klassikalist telefonimüügi või emaili müügiturundust, siis, siis seal nagu seda käitumuslikku poolt ei ole, eks ole. Et see, see käib ikka nii-öelda veel hetkel vanamoodi.

Saate lõpp on käes, aga ma, ma pean ikkagi sellise tulevikkuvaatava küsimuse ka küsima, alati küsitakse saate lõppu, et mis sina arvad, kas kõik need jutud, mida me oleme siin ka aastaid kuulnud, igasugusest nutikast turundusest, et noh. Sinu telefon teab, kust sa mis kell mööda sõidad, mis sul kümkapis on, paneme Bluetoothi beacon'id ja närvivõrgustikku teeme siia riidepoodi ka, et kas, kas see on nüüd asi, mis on tulemas või on seal palju hype sees?

Noh, sõltub, sõltub toodetest, et on, on ju olemas noh, me, me tahame väga, me väga sageli ei tea, mida me tahame, eks ole. Et, et me tahame seda asja siis, kui me näeme seda või, või tekib isu, eks ole. Ja, ja siis sellist asja on juba väga raske ette ennustada. Aga noh, samas on, on mingeid asju, kui ma sõidan autoga ja, ja siis mu auto see kütusenäidik annab teada mu nutitelefonile, et ta peaks mulle saatma sõnu, et ma pean kohe ruttu tanklasse minema või midagi sarnast, eks ole. Või, või kui, kui mul on lapsed, kes joovad paki piima päevas ja, ja külmkaps saab aru, et piim on otsas. Ja, ja automaatselt tellib selle piima juurde või midagi sarnast, et noh, selliseid asju saab kindlasti automatiseerida. Aga seda, kas, kas ma tahan minna vahetult enne jõule nädalaks paalile või mitte, seda kindlasti on väga raske ette ennustada, sest mul võib-olla tuleb see impulss hoopiski unes või. Et sa ise ka ei tea, eks ole. Ma ise ka ei tea veel jah, et, et selliseid asju noh. Võib-olla kunagi see tehisintellekt areneb sinnamaani, et suudab ette ennustada, mis, mis mõtted mulle kõik pähe võivad tulla, aga, aga ma arvan, et sinna läheb ikka veel päris palju aega, aga sellised. Igapäevased lihtsad asjad, mulle väga meeldib see, kuidas praegu nüüd on Gmail ja jah, ka LinkedIn ja need on jõudnud sinnamaani, et, et, et varsti ei olegi enam emailile vastust vaja kirjutada, et, et ta tunneb juba ära. Päris,

päris hästi juba.

Pakub, pakub neid vastuse variante ja, ja ma pean tunnistama, et see on viinud olukorrani, kus, kus ma vastan e-mail'idele palju. Palju kiiremini, sest see vastamine on muutunud nii mugavaks. Ja, ja see on küll näiteks nagu asi, et see kindlasti areneb veel paremaks ja, ja, ja ühel hetkel võib-olla ei olegi enam. Ise vaja midagi kirjutada.

Ma just täna kuulsin, kontoris räägiti inimesest, keegi rääkis oma sõbra-sõbrast, kes tellib internetist riideid niimoodi, et kahe tuhande euro eest tellib. Ja siis tuhande üheksasaja euro eest saadab tagasi need, mis ei viitsinud, noh. No

aga see ongi nagu selles mõttes, mudel on ju selline, et, et, et su kodus on see proovikabiin, et sa tellidki need ära ja. Ja, ja, ja rahulikult kodus, proovid neid selga ja ilma sellest stressita ja.

Mugavus maksab ikka alati, mulle tundub, et lõpuks mugavus ikkagi võidab inimeste puhul.

Jah, või, või siis jällegi see kahe tuhande euroaasta riiete ostmine eeldab seda, et sul on kaks tuhat eurot vaba raha. Ja sa saad ju selle ülejäänud raha tagasi, kaua sellega läheb, mingi paar nädalat, eks ole. Nii, et sa pead sellega ikkagi arvestama, et see raha on sul mingi aeg kinni.

Selge, meie saateaeg on läbi, aitäh, Hando ja aitäh kõigile kuulajatele, kohtume nädala pärast.