Munad ühes korvis ehk mis ID-kaardi jamast õppisime?

Ja siis küsimus on vaata see, et mida nagu kübermaailmas avastatakse öelda, et, et küsimus ei ole selles, et kas häkitakse või ei häkita, igal juhul häkitakse, küsimus on millal, et nagu, et ainult see, ainult see küsimus on nagu.

Ei no Andres rääkis just sellest, et, et süsteemid lähevad järjest keerulisemaks, kogu kübermaailm on pärast keerulisemaks ja, ja me peame järjest rohkem tööd tegema selleks, et seda nii-öelda noh. Eesti, Eesti digiühiskond ka toimub tänu sellele, et, et üks asi on see, et ta, ta on turvaline, aga ta ka näib turvaline, ehk siis, et meil ei ole nagu kahtlust selles, et. Ma toon nagu analoogi näiteks, ma ei tea, Saksamaalt, kus, kus on täielik usaldamatus riigi infosüsteemide vastu, sest ühelt poolt nagu loomulikult ju riik kõiki jälitab ja kontrollib. Ehk siis teema ja teiseks on kindlasti riigil kõik asjad pilla-palla, lipa-lapa, sellepärast me ei tohi talle andmeid anda, sellepärast et nii kui me midagi anname, siis kõik lekib.

Kuulamata, kuulamata, kui me vaatame seda, kes kohal olid, siis kohal olid täitsa mitme riigi regulaatorite tippjuhid. Kohal olid EU inimesed, kohal olid Euroopa küberagentuuri inimesed ja väga kõrgel tasemel kuulavad küll ja need inimesed. Moderaatorina ma natuke puutasin nendega kokku, siis kui ma kuulasin, kuidas neid kutsuti, siis neid kutsuti just nimelt isiklike suhete noh, nii-öelda kaudu. Nii et ma arvan, et tegelikult kuulatakse küll.

Okei, ma tulen korra tagasi Eesti inimese juurde, kas me, ma mängin võib-olla tulega, kas äkki oleks õppetund olnud veel reljeefsem, kui oleks ikka noh, nii-öelda keegi saanud ka päris karmult pihta, et oleks mõni juhtum olnud, kus keegi oleks seda haavatavust ära kasutanud. Sooritanud mingi no küberkuriteo, on ju. Või üldse olnud, kellega tegi allkirja. Me, ma ei taha kurja välja kutsuda, aga ma mõtlen, et kas siis oleks see õppetund, oleksime veel paremini maailmakaardile saanud.