Mis kasu täpselt e-residentsusest sulle ja mulle siiski on?

On laupäeva pärastlõunaga, kes kuulab meid Kuku raadiost, Restartiaadio aeg on käes ja täna on stuudios kaks saatejuhti ja ei ühtegi külalist, ütleme siis niimoodi. Me otsustasime Taavi Kotka, Henrik Roonemaa, et me teeme selle saate täna kahekesi, ma ei mäletagi, kas me üldse oleme teinud mingit saadet kahekesi? Me

oleme rääkinud ikka Eesti riigi IT-probleemidest ja nii edasi.

No näed, täna tulebki selline saade, kus me räägime, räägime Eesti riigi ees olevatest probleemidest ja. Me räägime e-residentsusest sellepärast, et, et meil mõlemal on tunne, et on vaja selline rahulik nelikümmend viis minutit võtta ja rääkida mingid asjad üle, rääkida mingitest asjadest võib-olla, mida enne ei ole räägitud niimoodi. Ja, ja teha selline korralik nagu photoshoot sellel Eesti e-residentsuse projektil, et mis värk sellega on ja mis seisus ta nüüd ikkagi on?

Ja selles mõttes on sul õigus, et, et hästi palju on selliseid hüplevaid uudiseid, et noh, leiteks. Ma ei tea, ülikooli diplomite müüa ja nii edasi, on ju, et, et, et tekib nagu mulje, et, et ongi nagu noh, kamp pätte ainult nagu ennast Eestiga sidunud, on ju. Ja kui sa oled seal sees, noh, ma küll enam ei ole igapäevaselt sees, aga ütleme nagu kord kvartalis ma ikkagi näen nagu, mis nagu projektis toimub, on ju, vaatad numbreid, noh. Hoopis teine pilt, on ju, ja siis tahaks nagu hüüda kõva häälega, et aa, ei ole üldse nii, et hoopis teistmoodi on, on ju. Ja noh, noh, ei, ei, ei kõla seal, on ju, et aga, aga ma ei tea, noh. Minu

meelest võiks algusest pihta hakata, et sina, kes vaatas, võib-olla pealtnägi, et seal oli üks lõike e-residentsusest ja siis seal oli minu meelest sinu nii-öelda tiitliks oli pandud mingi e-residentsuse idee autor või midagi sellist, et räägiks selle. Räägiks selle päris alguse niimoodi paari minutiga lahti, mis, mis asi, kust see tuli?

See tuli tegelikult, ma ütlen, kurja juur on rutt annus.

Ja tema on siseministeeriumi.

Tema on siseministeeriumi, ütleme siis tippametnik, et tal on mingi keerulise tiitliga, ühesõnaga tema. Mina, kui mina riiki tööle läksin, siis mul räägiti, et siseministeeriumis on üks hull mutt, vabandust, turite, et ma niimoodi ütlen selle kohta. Aga nii öeldi. Aga nii öeldi, et hull mutt, kes kõik, ühesõnaga igale asjale ütleb ei ja ta on üks, üks, üks väga kuri inimene ja temaga ei saa üldse mitte midagi teha ja. Et kui sul ongi mingi idee üldse, et noh, et, et, et siis see, see, see naisterahvas tabab kõik asjad ära Ja mina mõtlesin, et noh, et ma pean seda, seda inimeset nägema, on ju, ja, ja saime kokku. Ülimeeldiv inimene, ülitark inimene, ülikogenud kogu selles valdkonnas, ehk siis see, ka see teema, et noh, kes ikkagi saab tulla Eesti, Eestisse kui immigrant ja, ja, ja keda me siia Eestisse tahame, keda me ei taha, on ju. Et ega see on väga keeruline teema ja, ja ega me ju ei tahagi siia kõiki, me tahaks ikka valida, kes tuleb ja nii edasi. Ja, ja see on tema teema ja tema valdkond ja ta on tegelikult noh, väga korraliku süsteemi üles juba Eestisse ehitanud, on ju. Ja tema hakkas rääkima ka seda, et näete, et meil kunagi oli idee, et ikkagi, et anname välismaalastele võimaluse kasutada meie e-riiki niimoodi, et nad füüsiliselt ei pea kohale

tulema

ja noh. See ongi tegelikult ju vana, selles mõttes vana idee, et, et olid need juhatuse liikmed või nõukogude liikmed, kes peavad ütlema aasta, a la aasta aruannet näiteks allkirjastama, on ju. Et miks me saadame seda paberil allkirjastamiseks kuhugi Rootsi või Soome, et, et miks neil ei võiks olla ID-kaart ja noh, allkirjastada ID-kaardiga.

Mina olen mulle viibinud aastaid-aastaid tagasi, niisugusel mõtterünnakkojal, mida riik tegi. Ja see toimus Tõnismäel, seal oli mingisugune värviliste diivanitega, sihukene lounge space'i moodi asi. Ja siis oli, oligi mingisugune lihtsalt vestlusring, inimesed arutasid, noh, mis see e-riigi, kus see võiks areneda ja seal tuli see ka välja. Et noh, keegi ei osanud seda nagu brändida või, või täpsemalt seletada. Aga see küsimus, ma mäletan selgelt, et kerkis õhku, et nagu, aga miks me ei võiks nagu kogu maailmale neid ID-kaarte olnud, nagu nad tahavad, nii et see ilmselt on kuskil, ta on ju ujunud ammu, see.

Ei, no selles mõttes alati, kui sa tuled mingi asjaga välja, siis kakskümmend inimest pärast ütlevad, et see, et oli nende idee Paberil ja nii edasi, on ju, ühesõnaga tähtis polegi siit see, isegi see, et kust see idee nagu sündis, on ju, aga rutt lihtsalt laual, et noh, et, et äkki peaks seda nagu arutama, on ju. Ja me samal ajal, me kirjutasime info, siis kui on harjumkava. Ja Siimsikut oli noh, ka nii-öelda nii-öelda, see oligi siis nii-öelda MKM-i meeskond, Siimsikut, kes seda peamiselt vedasid, on ju. Ja, ja me panime isegi eesmärgi nad sisse ja panime viis tuhat. E-residenti.

Üldse või?

Üldse, ja, ja mõtlesime, alguses mõtlesime, et kümne tuhande peale, siis mõtlesid, ah, kärbime väikselt vähemalt.

Võib-olla näiteks mingi välismaalastest juhatuse liikmeid umbes.

Ja oligi see, see on täielik, see on absoluutselt õigus, me vaatasimegi neid ja, ja, ja, ja noh, et, et paneme selle nagu reaalse numbri, et. Et kui me saaksime enamuse neist nagu kasutama ID-kaarti, et noh, mul on siin juba hea küll, on ju, et noh, et, et infoühisk on arengu mõttes või arengukava mõttes noh, kõva tulemuse Aga sealsamas, selles infotüskkonna arengukavas me muidu noh, adresseerisime sihukseid suuremaid riiklikke nagu probleeme, on ju, et noh, et a la, et kuidas tõsta IKT ettevõtete ekspordikäive, et kuidas tõsta. IKT, IT-haridusega seotud investeeringute mahtu, on ju, kuidas suurendada IT-akadeemia rahastust ja nii edasi, on ju, me noh, ehitasime ka neid teemasid. Kuni sinnamaani välja, et, et noh, ma ikkagi nagu vaatad nagu, mis on nagu selle Eesti kui terviku peamine probleem. Ja mida näiteks ma ütlen, ma väga huviga lugesin ka, oli, eile tuli, üleeile tuli siin välja see Eesti kaks punkt null null, on ju, et see.

Kas ta oli kaks punkt null null või kakssada või?

No jah, et. Aga

IT-inimesed ütlevad

ka. IT-nime ütleb kaks punkt null null. Et, et mis oli ka oma manifestis esimese punktina, ma nüüd loen siin ette, on ju. Tulevikku vaatavaid otsuseid tehes, tuleb arvestada, et Eesti on seniste trendide jätkumisel veel väiksem ja veel vanem kui täna. Seitsme aasta pärast on meil nelikümmend viis tuhat tööealist inimest vähem. Aastaks kaks tuhat nelikümmend kahaneb Eesti elanike arv saja kahekümne viie tuhande võrra. Ehk siis nagu ütleme, need inimesed, kes Eesti majandusse panustavad, nende inimeste arv on langustrendis. Ja meil on vaja, selleks, kui me tahame majandust suuremaks saada, meil on vaja nagu noh, töötavaid inimesi juurde või ütleme, majanduses panustavaid inimesi juurde. Ja noh, kui ma tulin ka ettevõtlusest või ütleme, et ma ettevõtjana asusin asekantsleriks, on ju, see on nagu lihtne matemaatika, et noh, ettevõtjana ka, kui sa tahad ettevõtte käivet suurendada. Sul on vaja rohkem kliente, sa pead rohkem müüma või siis sa pead paremini müüma, aga ühesõnaga sul on, üldjuhul on vaja rohkem kliente. Riigiga täpselt samamoodi.

Ei, vaata,

kusjuures ei ole, et, et selles mõttes nagu riigi käibe või ütleme, nagu see otseselt sõltub sellest, kuidas su majandusele läheb, noh, loogiline noh.

Aga see on juhtunudki läbi käibemaksu, läbi tulumaksude, noh, et riiki mujalt eriti seda raha.

Ja, aga sinu inimeste heaolu näiteks sõltub sellest, et kui palju turul on olemas, noh, inimestel nagu raha selleks, et maksta üüri eest või toidu eest ja nii edasi, et su, su majandus nagu see, et kuidas riik oma tulud saab, on küll jah, maksud peamiselt, on ju, aga, aga, või teenuse Aga majandus tervikuna sõltub üldse, palju nagu sinu nii-öelda, nii-öelda majandusse nagu raha sisse tuuakse. Ja su kliendid ei ole ainult sinu kodanikud, et see on hästi, hästi tõsine viga, mida tahakse, et. Et noh, ma ei tea, turist on ka näiteks ikkagi klient ja näiteks sel aastal tuleb Eestisse kruiisituriste. Kuskil pool miljonit ja hinnanguliselt nad jätavad Tallinnasse maha kolmkümmend miljonit eurot. Nad

jätavad suhteliselt vähe seda raha siia, aga ütleme niimoodi, et, et.

Ja, et see ei ole nagu väga suur, suur nagu number, aga ta töötab, et mida rohkem noh, kui sa mõtled, mida rohkem turiste me saame. Kui me teeme sealsama, et iga turist jätab keskmiselt kuuskümmend, siis noh, kui on poole milline see meil miljard. Järelikult võib numbri kahega korrutada, on ju, et, et, et on nagu mitte kolmkümmend miljonit, vaid on kuuskümmend miljonit, mis nad siia Tallinnasse jätavad. Ja see ei tule ju kõik riigile, see kokkuvõttes tuleb kohvikupidajale, see tuleb sellele merevaigu müüjale, see tuleb hotellimüüjale, on ju, et noh, et kõik nad saavad sellest nagu midagi. Ja erilist nendesse projekti nagu mõte, noh, pärast seda oligi, et kuulge teie sõbrad, et unustame ära, et ärme paneme latti nii madalale, et ärme teeme seda ainult selle jaoks, et need juhatuse liikmed saaksid omale ID-kaardi, on ju. Et teeme niimoodi, et, et kui me toomegi siia majanduse külge, et noh, me, me ei saa riigina öelda, et, et oma avalik sektor, me Et kuulge, ma ei tea, toome nagu nendele tüüpi ettevõttele või nendele tüüpi ettevõtetele, toome, et me lihtsalt nagu teeme taustakontrolli, teeme selgeks, et näed, sihukene inimene on olemas ja näed, sellel inimesel on tahe olla meie majandusega seotud. Toome nad nii-öelda turuplatsile kokku ja sealt siis iga ettevõte ise või iga pank või kes iganes teenust pakub, on ju, nemad siis valivad, et kes neile siis sobib, on ju, et noh. Mõni klient annab ühte tüüpi kliente, mõni teist tüüpi kliente, aga noh, ütleme, täpselt samamoodi nagu. Me toome nagu kruiisilaevaga, on ju, noh, kohale siin kolm tuhat inimest korraga, on ju, ühe laevaga. Et me ju ei tea, millisesse poodi nad lähevad, aga noh, kokkuvõttes. Mõni ei lähegi poodi, on ju, mõni käib lihtsalt läbi, ei ostagi mitte midagi, on ju, aga kokkuvõttes on see kasu. Et see oli kogu selle nüüd alguspunkt ja, ja ma ütlengi, et me saime kõik aru, et me nagu seda projekti ise nagu ma noh, põhitöö kõrvalt noh, vedada ei jõua. Ja mis see oligi, ühe nädalavahetusega sai see essee kirjutatud, see kümme tuhat.

Kust see tuli?

Ma, ma ütlen seda ausalt, et see oli, ma panin selle pealkirja ära, siis helistasin Rutile ja Siimule, et, et kuulge, et kas te olete nõus, et ma panin sinna selle kümme miljonit. Et sellepärast, et noh, ta peab olema piisavalt suur, et see müüks. Ma olin kusjuures Postimeeste vaata seda mingi aastakonverentsi kuskil veebruaris või märtsis, iga aasta. Ja ma olin seal sama teemaga, seda sama teemat rääkinud seal konverentsil paar kuud enne vist. Ja, ja siis minu mees kümmet miljonit ei julgenud panna sinna, et see vist mingi väiksem number, eks, aga. Aga see idee sai seal nagu noh, mul ei olnud välja käidud, oli. Aga, aga, aga mõte ongi selles, et, et paneme piisavalt suure ambitsiooni, et ta saaks tähelepanu. Et inimesed nagu nii-öelda noh, saaksid aru, et, et see noh, et noh, vähemalt oleks nõus kaasa mõtlema.

Aga kas sa nüüd tunned, et see kümme miljonit on sul nagu Eesti poliitikaelu nagu igavene probleem, et sul on see nagu kogu aeg kaelas, see kümme miljonit, kogu aeg ütlesid, no näete, et meil on, ma ei tea, palju meil on nüüd praegu mingisugune mõnikümmend tuhat vist on neid e-residente või. Et noh, kümnest miljonist on ikka väga puudu, et see projekt ei ole nii kiiresti käivitunud kui, kui loodeti.

Ei, ma olen seda nalja teinud, et ma, ma ei ole ainukene viimse mees.

Kas sa tunned, et sa tegid vea, kui sa selle kümme miljonit panid, et sa andsid nagu kõigile võimaluse kogu aeg käia ja vingud, et noh, et see on mõttetu väike projekt, sest et eesmärgist on nii palju puudu.

Tähendab, ütleme niimoodi, et kui me tulime ju välja esimene detsember. Ja siis jaanuarikuus, eks, Eesti Ekspress oli tõmmanud lineaarse joone, lineaarne joon siis kuulajale ka, et on sirgjoon, eks.

Neljakümne viie kraadise nurga all.

Jah, olid tõmmanud nagu olid tõmmanud selle sirgjoonena kui kümne miljoni ja me lubasime aastast kaks tuhat kakskümmend viis. Ja siis esimese detsembri vahele, et, et, et siis noh, et, et vabandust, et juba esimene mill peaks umbes koos olema, et, et kus on, on ju, et, et, et, et ikka nõme asi, on ju. Et okei, sellest saad aru, et noh, et, et inimesed ei oska matemaatikat ja täpselt ei tea ka, mismoodi nagu ütleme noh, eksponentsiaalsed kõverad toimivad ja nii edasi, on ju, fine. Aga mul oli probleem siis, kui, kui Rain Lõhmus näiteks ütles, et, et noh, ma lubasin kümmet miljonit ja, ja kus on, on ju, ja me oleme tegelikult ju. Alles aastast kaks tuhat kaheksateist, on ju, mitte nagu kaks tuhat kakskümmend viis, on ju, et, et noh, ma olen päris kaugel sellest eesmärgist. Aga

sa ootad seda hokikepi kasvu nagu

start-up'il? Pull on see, et kui ma tä Siis ma näen seda hokikeppi, aasta tagasi liitus nädalas kuskil sada viiskümmend inimest, täna liikdub seitsesada. Mis siis on, kui sul ei ole hokikepp, siis nagu, mis siis on siis?

Ütleme, et kasv on kiirenenud.

Jah, et, ja selge on see, et, et ega noh, enne kui noh, kui sul noh, korralik teenuse sisu ja. Sa sa õiget sihtrühmaid tabanud, mida me siin saates iga kord räägime, iga nädal me räägime sellest, et sa pead leidma nagu noh, kokkuvõttes selle oma õige teenuse, oma niši ülesse, on ju. Sul peab olema väga hästi tiimitud toode ja ainult siis tekib sul nagu, ma ei tea, Taxify või, või Transferwise nagu, nagu nii-öelda noh, sinu moodi nagu võimendus Ehk siis ja, ja selge on see, et, et see projekt on täpselt samasugune, ehk siis mina nagu jätkuvalt, ma ei, mina erinevalt ühest teisest filmilise mehest, ma ei põe nagu seda kümne miljoni teemata, on ju, et. Ja ma ei ole ka poliitik, okei, ma olen munitsipaalpoliitik, eks. No

sul on ikkagi selline tore kümme miljonit.

Et mul on tore kümme miljonit ja, ja, ja kõige naljakam on see, et ma olen saanud ka teistpidi kriitikat. Tim Trepper nagu ütles, et, et miks nii vähe, jah, et nagu, et miks te nii alla sihite. Et, et noh, täitsa nõme, et nagu pange ikka korralikud eesmärgid. Oota,

aga mis see kümme miljonit nüüd siis tänase päeval ikkagi on, kas ta on selline realistlik eesmärk või on ta endiselt selline nagu turunduspealkiri?

Ta hetkel on kindlasti turunduspealkiri, selles mõttes, et. Ütleme niimoodi, et kui me vaatame Eestist noh, Eestit puudutavad väljakutseid või see, mida nagu Eestil on noh, mida me sama tahame täita, me tahame täita ju seda, et kui me enda rahvastiku hulk, need, need inimeste hulk, tööealiste inimeste hulk, kes meie majandusse panustavad, nende hulk väheneb, siis nende inimeste hulk, kes siin ei ela, aga. Noh, nii-öelda panustaks virtuaalselt elavad või panustavad siia, et nende hulk nagu suureneks, siis tegelikult meie Eesti oma eesmärgid saame täis, noh, ma ei tea, seda augu täite näiteks, kui me võtame seda kui eesmärki, on ju. Et need eesmärkid me saame täis, noh, määratavalt väiksemate numbrite pealt. Aga see kümne miljoni point on see, et see ei ole võimatu. Ehk siis, kui me saaksime ikkagi nagu väga hea keskkonna endale püsti, no selles mõttes nagu see nii-öelda, mis meie kliendigrupile nagu sobib, on ju. Siis see ei oleks üld

Hüva, aga teeme siia kohta

esimese pausi eest, lähme edasi.

Restart jätkub ja täna siis Taavi Kotka, Henrik Roonemaa kahekesi rääkimas rahulikult, ilma ühtse peale kisamata ja kurja küsimusi esitamata seda e-residentsust lahti. Ja see e-residentsus, miks ma tegelikult niimoodi selle lõigu sisse juhatasin, ta nagu kujunemas selliseks veidraks usu küsimuseks umbes Eestis, noh, et kas sa usud sellesse või sa ei usu, et kas meil on seda vaja või ei ole, et kas sa oled nagu poolt või vastu. Ja mina ei saa täpselt aru, miks, sellepärast et mul on ka väga raske välja tuua nagu argument, et, et noh, et miks. Ma, ma täpselt ei tea, eks ole, et erinevalt sinust, mina nii kirglikult sellesse ei suhtu, ma ei ole ka idee autor ja seal tiimis. Aga mul on ka väga raske tuua välja argumentid, aga miks mitte? Ma ei saa aru nagu sellest täpselt, et, et miks, miks me peaksime arutama selle üle, et noh, et äkki paneks, ma ei tea, et kas meil on vaja või paneks kinni või mida me kulutame sinna nii hirmsalt.

See on jah, see on õige märkus, mis on, mis ongi nagu, vaata, eestlastel oleme tegelikult, saame aru, et me peaksime tooma oma majandusse inimesi juurde. Et me näeme seda, et inimesi jääb vähemaks, kui me tahame kasvada, kui meie majandus tahab kasvada. Noh, siis me peame, nelikümmend viis tuhat inimest kaob ära järgmise seitsme aastaga, on ju. See on kuskil seitse pool protsenti kogu tööealist, tööealisest elanikkonnast. Seda me saame, noh, nii-öelda asendada seda auku, sellega, et me töö, noh, toota, töö, töötame efektiivsemalt, eks. Aga isegi kui me seitse koma viis protsenti paremini töötame, siis kasvu ikkagi ei tule, et siis me hoiame nullist selle asja, on ju, et okei, meil on inimeste juurde vaja. Turistid meile meeldivad, aga noh, kliima pole suurem asi, on ju, et, et nüüd ülemäära palju nagu tulla ei saa, on ju. Ja soomlased ka nüüd käivad vähem sellepärast, et alkohol enam ei ole nii soodne, on ju. Okei, aga kus me siis saame need inimesed, okei, immigrandid ka on ju, me, me ka väga ei taha, kusjuures noh, et immigrandid, nad tõenäoliselt tahavad ka mingit, noh, hakka meie ressursse tarbima, on

ju. Sõidavad tee peal, käivad arsti juures, eks ole.

Ja, ja selles mõttes nagu e-residentsused on täiesti geniaalsed, et nad ei tarbi üldse meie ressursse.

Ei noh, selles mõttes, vot siin tulevad sulle ametnikud vastu, ütlevad, tarbivad küll, politsei teeb tööd, ministeeriumid teevad tööd, registreerima, kontrollima.

Väga õige, kusjuures ja, ja, ja selles mõttes nagu ma toon muidugi välja ka selle, et. Et kui me immigrande toome tööd, noh, neid on ka vaja kontrollida ja, ja tausta teha ja nii edasi, on ju, täpselt sama lugu on, et seal nagu vahet ei ole iseenesest. Aga ei, ma ütlengi, ta, ta ei ole nagu päris tasuta, ta nüüd on nagu noh, täitsa.

Selles mõttes, et see, et riik teeb tööd, peaks ju ideaalis saama lõivudega kaetud, sest riigi lõiv definitsiooni järgi ongi see kulu, mis läheb selle, selle asja teenindamiseks ju.

Riigi lõiv on ainult alguses, ehk siis siis, kui ta on, teeb selle oma kaaritaotluse, ehk siis selle kulu täna vähem katab ära. Aga vaata, me tahame kokkuvõttes ju enamat saada, et siin on nagu päris palju selliseid legende, e-residentsusekond seotud, see legend, et. Et kui sa kord oled juba e-resident, et siis sa võid rahulikult olla pätt ja kaabaks, on ju, et keegi sind rohkem ei, ei kontrolli. Jah, ma ütlen, et, et kontrolli mehha, mehhanismid ei ole veel päris nagu lõpuni välja arendatud, et noh, samm-sammult nad lähevad, eks. Aga Maksu-Tolliamet, politsei, tegelikult teevad ka järelkontrolli või sihukest jooksvat kontrolli ja see tegelikult ongi tulevikumaailm. Ehk siis, kui me võtame sellise klassikalise KYC või New York customer, mis on nagu pankade suur probleem, on ju. Siis ma ei tea, miks sellest nii vähe räägitakse, aga, aga enamus KYC-d on jätkuvalt meil see, et tooge palun mulle oma elektriarve. Pank küsib jah, et, et siis kui sa seda mulle näitad, et siis ma usun, et sinu äritegevus on nagu siin, see on nagu. Sa oled päris inimene. Sa oled päris õige nagu, nagu, nagu tegija, ehk siis see on niisugune nagu noh, ütleme niisugune Euroopa mõttes või ma ei tea, nagu näiteks UK majandussüsteem töötab niimoodi, kui sa mulle utility bill'e näitad, siis sa oled tegija, siis on, siis on õige, siis sa oled õige inimene. Ja nüüd, kui sa pärast oled sellest nii-öelda kontrollist läbi saanud, olen konto kätte saanud, noh, siis põhimõtteliselt vahepeal, mis seal peal teed, on ju, okei, nad rahapesu vaatavad, on ju, et kui sul. Ma ei tea, rahamassid lähevad rohkem kui sada tuhat eurot ülekandega, et siis me natuke küsime, on ju, aga põhimõtteliselt nagu mingit erilist kontrolli ei toimu, on ju. Meie siin Eestis saame teha hoopis teistmoodi. Ehk siis me saame teha seda nii-öelda ehk siis mõte on nagu selles, et, et kui sa vaatad, et noh, meil Maksu-Toll Ma ei tea, raamatupidajad, pangad, nad kõik näevad seda klienti ühe inimesena, sellepärast, või ettevõtjad ühe, nii-öelda ühe tervikuna, sellepärast, et meil on kõik need süsteemid kasutavad täpselt sama isikukoodi. Või järireistrikoodi, nagu selle asjast nagu nüüd arusaamiseks. Sellist asja näiteks UK-s ei ole. USA-s ei ole, nad ei saagi teha midagi sellist, ehk siis see, et näiteks ma ei tea, pank küsib raamatu pidamise ettevõtte käest või, või Maksuka käest, et kuulge, et, et. Meil on väike kahtlus selle nii-öelda kliendi suhtes, et kas, kuidas te näete seda asja on ju, et kas teil on ka mingid noh, kuidas ta teile paistab, on ju. Et sellist, sellist ühist teadmust seal, seal ühiskonnal ei saagi tekkida, sellepärast, et nad on alati erinevad inimesed, noh, et sul ei ole ühtset indikaatorit, et noh seda protsessi nagu automatiseerida. Ja kui sa teed seda käsitööna, siis ta on ta kallis ja see on see, millest pangad käisid sul ka saates rääkimas, et see õhusne kontrollimine on ikkagi mega kallis. Ja ta tavamaailmas ongi kallis. Aga nüüd ongi meie võimekus, või no ütleme, Eesti võimalus olekski seda, seda, et me teeme nagu, et see protsess, mis käib nüüd nagu selle, nagu nii-öelda kuus kuusse Et kui sa väidad, et sa näed siin, ma ei tea, Indiast müüd kaupa või teenust, ütleme teenust müüd Prantsusmaale, on ju. No siis me vaatame ka, et noh, et kas su nagu see, mis sa väidad, mis sa väitsid, et mis sa tegema hakkad, on ju, see päriselt ka kehtib niimoodi. Kui sa käisid nüüd nagu, kas sa tegid komandeeringu Prantsusmaale või ei teinud, kui sa tegid komandeeringu ja panid endale nii-öelda lennupiletid kuludesse. Kas sa päevaraad karvutasid endale või mitte, on ju, ehk siis kas su, kas su nii-öelda igapäevane igakuine tegevus, kas see tegelikult Pangavaatest on see kallis, sellepärast et noh, nad ei jõua teha sellist nagu tööd selle kontrolli ja sellepärast nad ütlevadki, et ah, mul on parem nagu panna see konto kinni. Kusjuures noh, jällegi üks huvitav näide, et meil on siin legend, et, et e-residente kontod pannakse kinni. Summa summarumist täna nagu luuakse rohkem kontosid või avatakse rohkem kontosid e-residentele, kui neid kinni pannakse. Ehk siis ka siin suuremad pangad tegelikult öeldavad, nojah, nad panevad kinni küll, aga nad panevad kinni need noh, pigem kümnetes, mitte sadades. Ja ma tootan meelde, et e-residentide ettevõtteid on juba tuhandetes, on ju, et, et need suurusjärkud on nagu täitsa nagu, nagu erinevates, erinevates suurusjärkudes, ehk siis panga jaoks ta ongi kallis. Aga näiteks, ma ei tea, raamatupidamise ettevõtte jaoks, kes võtab kuu tasu, see on tegelikult tema töö, ta niikuinii peab järge. Noh, tema paneb need lennuki piletid endale nagu sinna süsteemi ja, ja kokkuvõttes noh, teeb seda nii-öelda aruandlust ja nii edasi, on ju. Ta oleks mitte mingit probleemi seda nagu, nagu välja anda. Mis tähendab seda, et me peamegi jõudma oma selle süsteemiga sellesse kohta, et, et e-residentsus on algusest, algusest peale disainitud viisil, et me ise valime, kes siia tuleb. Ehk siis täna on seaduses kirjas, suvalisel hetkel, ilma põhjendamata, riik võib tühistada sinu e-residentsuse. E-residentsus ei ole õigus, kodanikul on, sul on õigused, e-residentsus on hüve. Ehk siis ja hüve võib võtta igal hetkel ära ja põhjendamata, seaduses on algusest peale on niimoodi kirjas. Et kui sa oled ikka pätt või meil on kahtlused sa oled pätt või ma ei tea, müüdsin oma mingeid.

Aga kes selle otsuse

teeb? Sellega otsuse teeb politsei, kokkuvõttes. Aga ta teeb selle nagu noh, mingi sisendi peata on ju ja see võib olla väga lihtne sisendava ala, siin oli see ülikooli diplomite võimalik müük on ju, ta võib nagu täitsa lampida, väga ruttu selle otsuse teha nagu, et see on nagu, ja ta ei pea seda põhjendama.

Aga tõenäoliselt saab selle kohtus vaidlustada nagu. Ei

saa, sest see ei ole õigus, ta on hüve. Ühesõnaga, sa võtadki selle riski, et, et me nagu enne, kui me sulle pakume seda nagu e-residentsust, me ütleme sulle, et, et näed, et, et, et sihukene risk on olemas, et kui sinu käitumine või sinu tegevus meile ei meeldi. Siis me paneme sulle kinni, mis tähendab seda, et me ei saa omastada sinu pangakontol olevat raha. Sa selle, see on ikka sinu oma, kui sul kontol midagi olid, tuled kohale, füüsiliselt võtad selle raja sealt välja või kannad üle, on ju, lihtsalt sa ei saa ID-kaarti kustada.

Kaart läheb kinni.

Kaart läheb kinni jah, Tule füüsilalt kohale, kõik asjad, näitad ennast, selgitad, miks näiteks sul oli see viiekümne tuhandene eurone ülekanne siin vaja teha ja nii edasi. Kõik on olemas, ehk siis me saame ise valida, kes siia tuleb, see on meie õigus. Ja me saame öelda ka seda, et näed, et kuule, et me võtame sind enda nagu, nagu süsteemi liikmeks ainult juhul, kui sa aktsepteerid ka meie ärikultuuri. Maa-ala näiteks, sa oled täiesti läbipaistev oma raamatupidamises Maksuameti ees või noh, pangaias on ju, et ja kui sulle see ei meeldi, siis meie sulle ei sobi, et selleks on olemas mingid teised riigid, teised kohad, kus sa saad, noh, ma ei tea. Siin on tuntud riik ja Šveits, Luksemburg, Panama noh, noh, kus ka meie enda ärimehed nagu tegutsevad, on ju, et, et noh, palun, need on need kohad. Ehk siis, ja, ja kui sa vaatad nagu seda. Klientide hulka enamusik inimesi tegelikult ei taha olla petised. Üks paremaid näiteid selleks on meie enda Eesti elanikkonna näide. Meil on tuludeklareerimine automatiseeritud. Tead, sa pead pangale ütlema, et jaga mu infot EMTA-ga ja siis sa lähed teed iga veebruar või märts lähed teed mõned klikid ja.

Arsti võib-olla ei tee seda.

Noh, ütleme ausalt, sa juba täna ei peaks tegema sedagi, sellepärast et üheksakümmend kuus protsenti kogu tööealist elanikkonnast deklareerib sellisel viisil. Mis tähendab seda, et neil puutub motivatsioon seda süsteemi petta. Siis, kui sa tahad seda süsteemi petta, siis sa peaksid tegelikult tegema niimoodi, et, et ma nagu ei tee seda nüüd automaatikaga, ma lähen ise nagu käsitsi neid numbreid siin sättima ja küll ma siis pärast põhjendan. Eks, et aga üheksakümmend kuus protsenti läheb niipidi, kusjuures üheksakümmend viis protsenti sellest üheksakümne kuuest, noh, ehk siis peaaegu et kõik ei muuda mitte midagi oma deklaratsioonis. Me teame seda, et noh, see, mis riik ütleb või see, mis süsteemidest tuleb, ma olen nõus sellega ja davai, noh, tehke ära, on ju. Ehk siis, et noh, enamik inimesi ikkagi ei ole petised. Kahjuks need, noh, et alati on pettjaid ka, on ju, ja nüüd siseministeerium on öeldud, et e-residentsusega seoses ei ole avaldanud mitte ühtegi uut riski, mida varem ei olnud, et oli enne pettised Eestis majandussüsteemis. On praegu, et midagi juurde nagu tulnud ei ole. Lihtsalt nagu kuidagi nagu me nagu eeldame, et, et noh, ma ei tea, et, et, et e-residentsus nagu peaks olema kuidagi nagu.

Seal on, ma arvan, et inimesed toivad ohtu, et ta võib hakata tõmbama tavapärasest rohkem ligi sellist kontingenti mingil, mingil põhjusel. Noh, mida ta võimaldab teha,

jumala õige, jumala õige, aga vaatame kõigeid numbreid. Ehk siis, mis siis siin meil on, mis me, mida me nüüd siis ligi oleme tõmmanud, et sellesama kolme aastaga. Hetkel meil on ligi nelikümmend tuhat e-residenti ja aasta lõpuks, kui praegused rendid nagu lähevad edasi, nagu praegu on. Meil on aasta lõpuks on meil viiskümmend tuhat e-residentit.

Nii, palju neist on aktiivsed

e-residentsid? Seal, ma, me jõuame sinna praeguse asja eraldi, et kes nüüd see on aktiivne ja kes nüüd see on, aga mõtleme, vaatame korra seda absoluutnumbrit. Mida me siis oleme nüüd tõestanud start-up'i mõttes, meil on start-up'i saadajad, noh, et, et viiskümmend tuhat inimest on täitnud ära avalduse. On upload'inud oma dokumendi koopia. On teinud endast pildi, aplaunud oma pildi, maksnud ära sada eurot. Noh, nüüd on sada, esimesel aastal oli veel viiskümmend, aga nüüd on sada, on ju, et.

Mõned miljonid on

laekunud. Nii, noh, kulu on ka, aga on maksnud sada eurot, läinud füüsiliselt kohale ühte Eesti kahekümne kaheksast saatkonnast, kusjuures meil on ka neid case'e väga palju, kus Singapurist on lennatud lähimasse saatkonda, milleks on. Tokyo, nii, kas ei tea, kui pikk lend see

on? Päris pikk, aga ei ole.

See on kaheksatunnine lend, see ei ole, no kaardiva tundub väike, aga see on, see on kaheksatunnine lend. Sa raiskad kaheksatunnise lennu, et saada nüüd nagu mingi plastikust lipaks. Sa oled maksnud raha, sa näinud vaeva.

Ja nüüd lähed veel lendad ise kohale ka.

Ja nüüd on kokkuvõttes aasta lõpuks viiskümmend tuhat, kes on niimoodi teinud. See ei ole mingi selline, et nagu Facebooki. Ei, aga

enamus ei ole neid Singapuri ja kauglendajaid, ma arvan, et enamus on kuskilt

lähemalt.

Soome, Venemaa.

Ja, noh, Soome on number üks, on ju, aga mõtlengi, et sa nagu võtad vaevaks ja näed ta minna kohale saatkonda. Anda sõrmejäljed. Sa tead, et sõrmejäljad lastakse läbi erinevatest registritest, kuritegevus, Interpol, kõik edasi, on ju. Et ühesõnaga, kuhu ma tahan jõuda, on see, et, et seal on nagu noh, ütleme nii, et start-up ja onboarding'u mõttes. Enamus investorid ütleksid, et kuulge, olge head, tehke oma onboarding'ut lihtsamaks, et see onboarding on liiga kallis ja liiga keeruline. Ja meil on viiskümmend tuhat aasta lõpuks, kes on, ära näinud, nii, loeme uuesti nüüd seda manifest200, on ju, kaks punkt null null, on ju. Kaks tuhat kahekümne viieks on meil puudu nelikümmend viis tuhat inimest. Nii, me oleme kolme aastaga saanud viiskümmend tuhat inimest. Kolme poole aastaga, viiskümmend, viiskümmend tuhat inimest ja me teame, et see on alles algus. Ehk siis nagu me oleme tõestanud ära, et see pakub huvi ja et inimesed on nõus vaeva nägema selle nimel. Nüüd on teine küsimus, et kas me suudame pakkuda või mis, mis kvaliteediga teenused, mida me suudame sinna

nagu.

Ehk siis, kui palju neist on nüüd aktiivsed, millest sa nüüd küsisid, on ju. Kokkuvõttes, täna on e-residentsusega seotud circa seitse tuhat ettevõtet. Seitse tuhat tundub jälle, noh, mis number see on.

Väga suur number minu meelest Eesti kontekstis, seitse tuhat firmat.

Vaat, see nüüd on huvitav statistika sulle, Eestisse äriregistris on sada kaheksakümmend tuhat ettevõtet. Mille seitse, seitse tuhat on nagu, nagu väga väike.

Jaa, aga et sada kaheksakümmendast tuhandest on väga, väga suur osa, mingisugused.

Käibemaksutulud, no käibemaksud deklaratsiooni, KMD infi esitab iga kuu tsirik, alla kuuekümne tuhande. Ehk siis üks kolmandik kogu registrist. No

need on hetkel, kes on käibemaksukohuslased.

Jah, nõus, aga need on ka põhimõtteliselt need, kes. Üldse

mingi raha.

Millal, kellele kui suuremas on nagu raha, raha, raha liigub, kes suuremas on nagu maksa, maksavad edasi, on ju. Ja kui me võtame selle kui benchmark'i, et me peaksime saama Eeris need ettevõtted selliseks, et nad on umbes samas noh, nii-öelda. Noh, nii-öelda suurusjärkus, need on võrreldavad ettevõtted nagu nende, nende meie enda nagu aktiivsete ettevõtetega. Siis kuuekümnest tuhandest seitse tuhat on juba noh, üle kümne protsendi on ju, et, et noh, ja jällegi, nad ei ole kõik võrreldavad. Ega

nemad ka seal ei ole sulle nii suure käibega juba, kindlasti.

Et seal on, mõtlengi, et noh, seal, sealhulgas on täna ka need ettevõtted, kus e-resident on nagu kaasomanik ja nii edasi, on ju, ja. Ja, ja nad küsivad ka käibemaksu tagasi ja sellepärast on näiteks see, et, et noh, nagu noh, kõikides arvutustes nagu me võtame näiteks käibemaksu tagastusega arvesse, siis e-residentsus ei ole veel nagu väga hea projekti ja nii edasi, on ju. Aga, aga point on see, et nad on olemas ja, ja nad tegutsevad ja nad ei ole muidugi noh, mõtlengi, meie suur väljakutse ongi praegu see, et küll me sellest viiekümnest tuhandest. Saame nagu ikkagi suurema osa nagu, nagu ettevõtlusega tegema, tegelema. Ehk siis ma ainult e-teerisin teda poolt omatud ja asutatud ettevõtted umbes neli tuhat, eks. Ja kuidas me saame selle numbri, kaheksa tuhande peale või kahekümne tuhande peale ja nii edasi. Me, kui me alustasime projektiga, me, noh, me isegi ei uskunud, et nagu ta võiks nii ruttu nagu hakata nagu, nagu nii edukaks minema. Et jah, me panime kõlava eesmärgiga, me ise nagu olime realistid, on ju, et noh, et, et, et. Et nii hästi tõenäoliselt ei tule, on ju, aga, aga, aga, aga mõtlengi, et me nagu näeme seda, et vajadus on olemas, huvi on olemas. Ja kui me suudame nagu õigesti neid teenuseid positsioneerida, siis need kokkuvõttes jätavad ka Eestisse raha, noh, ma ütlen siin Deloitte hindas ära, et neliteist miljonit on juba teenitud.

Muide, pausi aega, ma tahakski sellest, see on üks väga rääkimata tahk, teeme pausi ja räägime sellest edasi.

Restart.

Restarti viimane kolmandik, me räägime e-residentsusest ja, ja me jäime pooleli selle koha peale, kus me küsime, et mis nendest e-residentidest Eesti majandusele ikkagi reaalset kasu on või Eesti inimestele ja. Oli, see oli kuu aega tagasi või kuna me olime kahekesi, meie olime ühed siis külalistest seal suht puhtaks saates, on ju. Kus, kus see küsimus oli järjepidevalt üleval, mida Eesti noh, et me saame aru, et nad on olemas, me saame aru, et need e-residentide huvi eestipäevast too on, nad teevad selle kaardi endale, kõik on, kõik on tore, eks ole. Mis siis, et mis on see koht, kuidas me nende käest seda raha ikkagi nüüd siia Eestisse kätte saame? Ja see on see, millele mulle tundub, et ei ole head vastust, kas üldse olemaski või kui on olemas, siis kindlasti see e-residentsuse tiim ei ole suutnud seda arusaadavalt välja tuua.

Nõus, kusjuures arvatavasti nad ka sellepärast ei ole suutnud, et nad ju tegelikult lõpuni noh, täpselt samamoodi, kus võiks teie asi käest küsida, et, et kui palju turistid kuhugi raha jätavad. Ei,

me teame, kui palju, aga me teame, selles mõttes me, me, me teame esiteks, kui palju nad keskust jätavad ja me saame, iga Eesti kodanik saab olemuslikult aru, sest ta on ise turist olnud, et miks turist on Eestile kasulik.

Okei, aga võtame siis, võtame sellesama ettevõtja näite. Ehk siis nagu need, kes on e-resentide nii-öelda fännid, need väga suur osu, mingi, ma ei tea, kakskümmend protsenti, on märkinud taotlusse, et nad on fännid, sellepärast võttisid e-residentsuse. Nendest me tõesti, noh, suuremat kasu ei saa. Teine suur hulk on need, kes on Eestiga mingil moel nagu füüsiliselt seotud, neil on mingi kinnisvara siin, neil on siin mingi, ma ei tea, nad õpivad siin, ühesõnaga kasu vaja selleks, et nagu noh, nii-öelda mugavamalt riigiga suhelda. Ja seal tuleb see kasu sellepärast, et nad teevad ise asjad ära, nad ei pea, nad, nad ei koorma meie nagu nii-öelda haldussüsteemi. Nii, kolmas suur kasugrupp on need, kes on siis needsamad juhatuse liikmed, kes niikuinii on juba Eestisse investeerinud ja niikuinii juba siin tegutsesid. Nüüd nad tegustavad väga rohkem, sellepärast et see on neile hästi, hästi lihtsaks. Nüüd neljas grupp, nüüd on see täitsa uus mass, on siis need, kes on siis kasutavad Eesti majandus, et kui noh, majanduskeskkonda, et siitkaud nagu äri ajada. Need on

need, kes on

nii-öelda ettevõtte teinud ja on üksijuhatuses.

Need on

umbes neli tuhat jah, et, et mis, mis kasu nagu neist on, on ju. Ja esiteks tuleks vahe teha sellega, et erinevalt turistist, nende kasu on igakuine, et noh, turist korraks tuleb, teeb oma kulutused ära, läheb. Nüüd nemad teevad, noh, nad peavad kokkuvõttes ikkagi iga kuu nagu neil on mingid kulutused, mingid, mingid, mingid, mingid, mingid tulud-kulud jooksevad läbi. Ehk siis, kui sa teed ettevõtte ära. Sul on vaja teatavaid, sul teatav on halduskoormus, ehk siis sul on vaja nagu teha teatavaid aruandeid, sul on vaja näiteks raamatupidamisteenust. Keegi peab tegema sellest raamatupidamise ära. Sa võid seda ise teha, aga üldjuhul need inimesed, kes siin ongi, need disainerid ja, ja, ja ma ei tea, IT-spetsialistid ja nii edasi. Nad ei taha seda teha, nad outforce'ivad selle. Ja

IT veel, kui sa ei ole, sa ei oska eesti keelt, sa

ei. Selles mõttes jah, et sul on nagu ühesõnaga mingi, kui sul on mingi kindel raha, et sa jätad selle nagu raha sellele ettevõttele, on ju, ja see on erinevad teenusepakkujad, on ju, raamatupidaja, mis teenust pakuvad Eestis väga paljud ettevõtted, on ju. Et see täiesti seinast-seinas, see on seal viiekümnest eurost kolmesajani Suhteliselt nagu

noh, ütleme ma arvan, meil on rohkem arveid kui see mees ja arvuti tüüpi nagu disainer,

et ma arvan, et tema saab oma teenuse kuskil kuue, seitsmekümne euroga, peaks

nüüd kindlasti turult.

Aga see on iga kuu.

Neli tuhat nüüd maksavad reaalselt ka seda iga kuu või?

Ja selles mõttes, kui sa ettevõtet nagu jooksutad, on ju, et see nagu sa pead oma, noh, ma usun, et kõik tegelikult seda aruandes korralikult ei tee, eks, on ju, aga ma tean seda, et need ettevõtted, kes nagu nagu teenuse pakuvad. Kes on ka seal koduleheküljel välja ja nii edasi, neil on täna ikkagi kõigil, noh mitte kõigil, aga ütleme seal, noh, neil on tuhandeid kliendid, ehk siis nagu me ei räägi nagu kolmest. Ja, ja

noh, ta tarbib seda, ta tarbib seda valdkonda. Teine osa, mis on, nad

vajavad pangamontosid. Ja nii naljaks kui see ei ole, et me oleme harjunud siin, et pangkonto ei maksa midagi, on ju, et eesti, ma ei tea, Swedbank küsiks mu käest raha sellest, kui ma raha olen nende käes, on ju. Päris nagu, no ma läheks, võtaks ikka tigedaks küll, on ju. Et need inimesed on nõus oma pangkonto eest maksma raha. Sellepärast, et nad üldjuhul on hakanud e-residentsuse noh, nii-öelda kliendiks, et neil on endal mingi probleem. No siin on meil on näiteid, et alati Türgi pani Paypal'i kinni, nüüd mul on vaja nagu asenduskontot kuskil, kus ma Paypal'i saaks kasutada, on ju, et. Et sõbrad, et ma olen isegi nõus maksma selle eest, et ma, et mul see nagu, mul raha vood ikka edasi jookseks, on ju, et palju tahate. Noh, soomlased, Holvi ütles kolmkümmend viis eurot kuus. Noh, kuna meil Eestis ühtegi sellist teenusepakkujat nagu head ei olnud, on ju, et siis Holvi sai väga suur osa klientidest, on ju. Ka neil on sadades, me siis juba üle tuhande kliendi, on ju, et kusjuures Holvi nüüd alandas hinda ja tegi veel oma paketid veel nagu mõnusamaks. See head,

ütleme tänases seisus peab mingi vähemalt kolmkümmend viis tuhat eurot kuuks käivet.

Ma arvan, neid on isegi rohkem jah, aga mõtlengi, et.

Selle eest annab ülepool pidada väga suurt hulka töötajaid.

Sa võid, sa mõtad, nad on nagu nii-öelda Eesti majanduse mõttes nagu väiksed numbrid, aga jällegi start-up'ite puhul sa pead arutama sellega, et, et noh, et juhul kui need, okei, nüüd täna antugu siin kuhat või kümme tuhat, on ju, aga. Aga ühel hetkel neil on nagu rohkem, kui nüüd juba kümnetes tuhandetes on ja me suudame, küsimus on, kui palju me suudame ühe reeglaseidendi kohta põhimõtteliselt kuus tuhat välja pigistada?

Ja

me tegime uuringu kunagi Telepordi abiga, Sten Tamkivi Telepordi abiga, tegime uuringu, et küsisime otse ära, et, et, et kus on see kulupiir, mille puhul te tunnetate, et, et ai, nüüd läheb juba kalliks. See kulupiir oli umbes saja viiekümne euro juures. Ehk siis, kui turist kulutab meil siin keskmisel kuuskümmend eurot, onju, ühekordselt. Siis e-resident, noh, keskmiselt kuskil seal tululagi oleks kuskil seal saja viiekümne euro juures iga kuu. Ehk siis nagu aastas juba nagu noh, mis siis on, siis seal kaks tuhat eurot, onju, oleks see, oleks see nagu lagi noh, kus, kus me, mis me võiksime nagu, nagu ühe selle nii-öelda kliendi kohta välja öelda. Kus veel kord tuletas meelde. Et nendega seotud sihukest nagu kulu poolt, kontrollida, need kõik jäävad, eks, aga ütleme, et nad ikkagi kokkuvõttes oma teenuste eest nagu tasuvad, on ju. Ja nad ei tarbi ikkagi meie teid, nad ei tarbi meie ökosüsteemi, niimoodi loodust ja nii edasi, et seda, ja see jääb kõik puutumata. Et me oleme saanud oma majandusele ikkagi nagu mingi nagu, nagu, nagu mootori nagu juurde, kes küll praegu panustab veel vähe. Aga kui me väga hästi need teenused ära disainiksime, kui me leeksime täpselt selle niši, keda me teine teada tahame, on ju, siis nagu, noh,

Aga mulle ikkagi tundub, et noh, et raamatupidamine jah, nõus, kuigi, kuigi me töötame raamatupidamises ju Eestis väga aktiivselt selle kallal, et need mees- ja arvutitüüpi firmad ei peaks raamatupidamisteenust tellima. Me tahame teha seda deklareerimist ju automaatseks, lihtsaks läbi panka ja kõike seda.

Aga ta oli ikkagi kokkuvõttes mingit esindustes on vaja, on ju, me võtsime praegu sellise näite, kus on noh, mis on see nii-öelda mass, on ju, aga no ma ütleksin, ma ei tea. Jaanus Rahumägi on väga kõvasti propageerinud seda, et miks me ei tee oma laevaregistrid korda, et laevaregistrite valdkond on maailmas nagu täiesti katki. Ja needsamad reederid on ju, hea meelega tahaksite endale sellist teenust, mida nad saavad. Distantsilt juhtida, sellepärast et noh, see äri on, mõte on see, et sa oled nagu noh, globaalne ja, ja nii edasi. Ja et kui teha näiteks, ma ei tea, noh, võtta üks suur LNG laev oma registrisse, siis see tonnaažimaks, mis nad maksavad nagu iga aasta nagu noh, nii-öelda olemasolu eest, on ju, meeletus koguses. Ehk siis nagu me ei ole tegelikult kogu seda potentsiaali, mida. Ei, ma tahtsin

just öelda, et sellega alustada, et noh, et või, või jõuda sinna, et, et me alustasime raamatupidamise jutuks, aga tõenäoliselt see esiteks on suhteliselt väike summa. Ja teiseks, võib-olla kaob tänu tehnoloogia arengule üldse ära või muutub veel väiksemaks. Et, et meil on ikkagi vaja leida need uued nii-öelda baarid, kohvikud ja, ja muud asjad nendel e-residentidel või need, need teenused, mida siis üldse neile pakkuda, mida neil üldse vaja on ja ma arvan, et me ikkagi Me, meil on nad olemas need e-residendid, aga kuidas me seda sada viiskümmend eurot nüüd kätte saame, ei kagu? Ma arvan, või. Selles

mõttes nagu selle koha pealt on see programm ikkagi jätkuvalt küpsemise faasis, et seda, et programm peabki nagu noh, näitama neid võimalusi ja tutvustama ja kokkuvõttes ka nagu paremini valima neid. Aga kas

keegi teab, mina arvan, et eriti ei tea.

Aga ma arvan, et siin on ka selline nii-öelda munakana koht. Ehk siis teenusepakkujad ei suuda väga palju veel pakkuda teenuseid, sellepärast et noh, nad natuke kardavad neid kliente ja nii edasi, on ju, et. Ma ei tea, see on see, Taavi Tamkiv on nüüd väga hea näite, et, et see on nagu. Eesli küsimus, et kui jaapanlane noh, nii-öelda Jaapani regulaatori ees on näoga, siis paistab see seal väga tore. Aga samal ajal, kui ta Jaapani regulaatori ees on ilusa näoga, siis tagumik paistab Eesti poole ja me vaatame seda jaapanlast nagu, et. Ei, oot-oot-oot, see, see, see vaade meile üldse ei meeldi, kuigi tegemist on sama jaapanlasega, on ju, et noh, et, et nagu. Et, et meil on ikkagi jah, seesama teema, et, et me peame nagu saama piisava hulga siia massi. Ja siis kokkuvõttes nad hakkavad nagu nii-öelda noh, hakkavad ka need teenused tekkima, täpselt sama ka ID-kaardiga, ehk siis seitse aastat, mitte midagi. Ja siis, kui pangad tulid taha lõpuks, no selles mõttes taha, et nad olid muidu selle projekti algusest peale nagu olemas.

Ja, ja, ja nad hakkasid piirama seda raha hulka, mida sa saad selle kvodikaardi kulekonda, et siis läks järsku käima.

Siis läks käima on ju,

aga mulle tundub, et selle e-residentsusega, mina mäletan seda hoopis ka teisest valdkonnast, et kui hakkas see 3G mobiiliühendus tulema. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas, siis noh, kõik käisid ringi ja rääkisid, otsisid mingit killer äppi. Noh, et mis on see üks asi, mida me saame selle Aga mis on see üks asi, mida kõik kasutama hakkavad ja keegi ei teadnud seda ja lõpuni keegi ei saanudki teada, sinna peale prooviti ehitada küll MMS-e ja kõik, mida telkot proovisid, suurem osa noh, kukkus läbi, aga siis tuli Facebook. Ja siis tuli Youtube ja siis tuli Twitter ja

siis. Kõik,

kõik, kõik muudasid sinna peale, ehitati terve majandus sinna, ehk et ma, mulle tundub, et selle e-residentsusega võib-olla on samamoodi, et. Et ega me ei saa olla nagu mingisugune Kagu-Eesti rahvatantsurühm, eks ole, siin istuda, vaadata riigi poole ja öelda, et riik, mis teenuseid sa teed neile, vaid, et aga mis teenuseid me ise saaks neile teha, et nad on ju olemas, riik on nad siia toonud, kaardid on kätte antud. Allkirjaõigused on, asjaajamisvõimekus on, aga mida siis ettevõtjad pakuks neile?

Ei, ma ütlen, et noh, kui me kokkuvõttes vaatame seda suures pildis ja me ei lähe praegu sinna, ma ei tea, laevaregistrite nende valdkonda, et jääme sellesama nagu raamatupidamise selle juurde. Siis tegelikult ettevõtte käivitamine, ettevõtte haldamine on üks algkond maailmas, mis on katki. Ühesõnaga, vaata, me armastame rääkida, et Uber tuli ja, ja tegi katkise taksonduse nagu paremaks. Eesti häkib täna, noh, nii-öelda heas mõttes häkib sedasama nagu ettevõtte asutamise ja noh, easy of doing business'i nagu nii-öelda valdkonda. Ehk siis me proovime seda teha teistmoodi ja me tahame seda teha ja see on kogu aeg olnud niimoodi, et me ei taha olla maksuparadis. Ehk siis siin on ka noh, sõpru, kes ütlevad, et oi-oi, me genereerisime järjekord see Malta, ma tahaks neile vastu öelda, et kuulge sõbrad. E-resident töötab täis digitaalselt, ta tahab teha oma asju ainult nagu distantsilt, sest noh, me järgime sellest massist, see mass töötab distantsilt, nad ei ela siin. Mis on seda, et igast tegevusest on jälg. Eesti äriseadustik, Eesti äriregister, Eesti pangandus, kõik nõuavad läbipaistvust. Kui sulle ei meeldi, ära ole meie klient. Kuidas sa läbipaistvast keskkonnas, pesed raha, kuidas sa läbipaistvast keskkonnas nagu, nagu hoidud maksudest, see ei ole üldse nii lihtne. Aga kokkuvõttes, mida me tahaksime saada, või mida teie kliendite kokkuvõttes vajavad, on ikkagi see, et. Et lahenda, kui ma olen nagu, kui ma olen nagu väikeettevõtja, lahendage palunud see probleem mulle ära, et see oleks automaatne, oleks soodne ja niimoodi, et ma ei pea selle peale mõtlema. Ja kui ma olen Saksa riigi kodanik või ma olen Inderiigi kodanik, siis palun tehke niimoodi, et maksustes ka makstud. Et ma oleks nagu, nagu aus ka nagu oma riigi ees ja nii edasi. See on see lõpptulemus, kuhu me peame välja jõudma, me ei ole seal.

Aga seal vahepeal on palju punkte, no eks kui sa räägid ettevõtlustest, vana hea küsimus, kus, kus ma arveid teen? Mis on see arvete genereerimise keskkond? Palju see maksab mulle, viiskümmend eurot kuus, sada eurot kuus, palju ma olen, palju ma olen nõus maksma, tõenäoliselt neid teenuseid, mida me ei pea küsima riigilt ja või sinult või Siim Sikutilt või ma ei tea, Kersti Kaljulaidilt, on ju. Et neid on hästi palju, mida erasektor ise saaks nagu istuda ja mõelda välja, et, et aga mida sellel seltskonnal siis vaja oleks. Ja mingit ühte suurt asja ei tule mitte kunagi, mina ei usu, ma ei tea, tuleb palju väikseid asju ja siis see summa tiksub kokku.

Sest ma ütlengi, et kui kokkuvõttes meile ju tegelikult noh, meeldib ka päris palju hulk neid, kes seal, need kliendid on, on ju, ma ei tea, LHV võtab endale ikkagi nagu isuga neid nagu häid kliente, on ju. Kellel on väga selge arusaam, mis tegevusega tegemist on, kellel on väga korralik kaustakontroll tehtud ja nii edasi, on ju. Miks need soomlased tulid, miks see Holvi tuli siia nagu pakkuma oma teenust, noh, nad jäävad, näevad ka potentsiaali, on ju. Sellepärast, et pangand, teenused muutuvad, noh, et inimesed ei osta enam, või ei võta enam liisingute laenu Ongi nagu rendime ja, ja üürime ja, ja ülejäänud on veel noh, pank peab ka oma teennustes muutuma. Ehk siis noh, noh sisulises mõttes me täna juba teame, et me suudame Eesti riigile neid. Välismaalaseid hülge istutada, see töötab, ühesõnaga, me oleme ära tõestanud, et see töötab aastal pluss viiskümmend tuhat, no kuulge, see on reaalne number, on

ju.

Nad jätavad siia raha, nad jätavad siia ka praegu maksuraha, noh dividenditulu peamiselt, on ju, ehk siis need numbrid. Ma ütlen, meie või e-residentsuse meeskond ei ole tellinud Deloitte'i käest seda majanduslikku uuringut, Deloitte numbrid ütlevad, et. Neliteist miljoni on juba jäetud, see aasta peaks juba suurusjärk, mida nagu e-residentsid jätavad või ühesõnaga, ettevõtted nagu j Tsiteerin, kolmkümmend miljonit. Aastaks

kaks

tuhat kakskümmend üks peaks olema võib-olla üle, üle saja miljoni, on ju, et noh, et, et nagu, et noh, ma siin tsiteerin nagu ühte. Ma võin

sulle tuua nüüd võrdluseks, et riigieelarves on maakonnaliinides tasuta bussisõidu piletite hüvitamiseks, ettenähtud, tead kui palju raha? Ei tea. Seitse miljonit.

Aga see on suhteliselt väike, sellepärast et kogu transpordi dotatsioon aastas üldse kõikide noh, ma ei tea, nende parvlaevade ja kõikide dotatsioonid kokku aastas on, on, on seitsekümmend viis miljonit, ehk siis me niikuinii maksame igasugust selle ühistranspordi, me maksame Eesti riigina niikuinii seitsekümmend viis miljonit iga aasta peale.

Hüva, meie diskussioon lõpeb siin, võib-olla jätkub siis, kui mikrofonid kinni pannakse, aga tahtsin öelda, et saateaeg on läbi, aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume järgmisel nädalal.