Sotsiaalmeedia on muutunud valeinfo levitamise tööriistaks

Tere, head kuulajad, alustab Restarti saade oma järjekord seal laupäeval. Ja täna on meil väga põnev võimalus rääkida ühel huvitaval, aktuaalsel, aga, aga väga pikkade mõjudega teemal. Mina olen saatejuht Hans Lõugas ja minul on täna üks külaline stuudios, kelleks on Ilmar Raag, kes on ametipoolest filmirežissöör. Aga tema on võtnud osa ühest huvitavast tegevusest Euroopas. Mis ongi see, millest me selles saates räägime. Nüüd, Euroopa Komisjoni juures võttis, üks töögrupp ei, ei võta aset, ei leia kohta, vaid tuli kokku, on vist õige öelda. Et tegeleda sellise teemaga, mis on. Väga erinevatel nimed all tuntud, küll räägitakse sellisest asjast nagu on libauudis, räägitakse sellest, mis on desinformatsioon, räägitakse sellest, mis on propaganda. Ja kõik see seostub sellega, mida me oma sotsiaalmeedias näeme, loeme, jagame ja analüüsime ja kuidas see sotsiaalmeedia mõjutab siis meie ühiskondi. Nüüd, see nädal on võib-olla eriti aktuaalne sellest rääkida, teisipäeval, siis Eesti aja järgi, või isegi kolmapäeva öösel, rääkis USA senati ees. Andis aru Facebooki tegevjuht ja asutaja Mark Zuckerberg sellest, milliseid samme on nemad astunud oma viimaste aastate jooksul ja viimaste kuude jooksul. Selleks, et sotsiaalmeedia ei oleks koht, mis on. Ütleme siis seaduse esindajate ja seaduseandjate ja ühiskonna jaoks risk, vaid pigem koht, mis loob sellist sidusust. Aga eks on ju meil ka kodus lähemalgi palju neid küsimusi sellest, mis asi on libauudis ja, ja kuidas see meid mõjutab. Alustame võib-olla terminitest, Ilmar Raag. Libauudis, inglise keeles on seal võib-olla siis fake news, on see terminis. Mina isiklikult olen kuulnud üha rohkem erinevate. Ütleme siis poliitikute suust, et kuidas nimetada asju, mis neile ei meeldi poliitiliselt, kellelegi oponendi sõnad või seisukoht. Mida see fake news tähendab, kas meil on mingisugune ühtne arusaamu, mida võiks selle ära tähistada?

Miks, kui me, ütleme selle jutuajamise üks tõuge on see, et Euroopa Komisjon kutsus kokku selle, selle ametlikult siis kõrgetasemeline ekspertgrupp. Miks Euroopa Komisjon, miks meil on vaja Euroopa tasemel sellise asjaga tegeleda, kui meil võiks olla teoorias vaba? Ühiskond, kus kehtib sõnavabadus, meil on meedias nii ühed kui teised hääled esindatud sotsiaalmeedias. Igaühel õigus öelda välja, mis ta hing ihkab. Kus see tõukekoht on, et me peaksime hakkama seda vaatama, kui probleeme?

See vaktsiinide näide on väga, äärmiselt põnev, sellepärast et kui mõelda poliitilisele maastikule, siis see kuidagi aitab väga hästi ära raamistada, et no millest me räägime, me räägime sellest, et kellelgi on mingid poliitilised huvid, ta püüab manipuleerida. Sotsiaalmeedias või kuskil mujal, et siis neid huve saavutada või mitte. Aga tõepoolest, see vaktsiinide küsimus, mis on noh, ma, ma isiklikult, mul jääb puudu sellest seletusvõimest, kuidas inimesed selle liikumisega kaasa lähevad, eks. Aga see toimib ja, ja väga massiliselt ja nii Eestiski viimastel kuudel kahjuks neid nähtusi ei olnud, kus on sellel ka juba tulemused nende haiguspuhangute näol. On teil mingi ühendav lüli, mis?

seejärel siis internetihiiud, Facebook, Google, Mozilla, Twitter ja muud taolised. Ja, ja seejärel siis ka erinevad tarbijakaitseorganisatsioonid, et, et seda teemat käsitleda. Ja nende jaoks oli siis jällegi selline väga oluline kohe alguses väga selgelt paika panna mõningaid teemasid. Ütelda, et jah, näiteks vaktsiinide teema on meile oluline. Me ei hakka tegelema sellega, et me peaksime midagi keelama, sest meil ei ole seda õigustki. Aga teisest küljest jälle me peame vaatama, kas. Kuis nüüd öelda, et kas enne, kui riik hakkab mingisuguseid regulatsioone vastu võtma, sellepärast et kõik näevad probleemi. Et kas, kas eneseregulatsioon on võimalik? Eriti siis puudutas see nüüd siis interneti valdkonda, kus leiti, et vanameedia ajalehelt televisioon on väga raskelt reguleeritud. Sisuliselt kõikides Euroopa riikides, Eestis võib-olla isegi natukene vähem, sest me oleme väga liberaalsed. On võimalik vanale meediale kõvasti sisse sõita, kui nad on faktides eksivad. Samal ajal interneti puhul on kõik, internetifirmad, mida seal välja nende puhul on siis platvormid. Ju väidavad üheksakümnendate aastate algusest saadik, et meie, meie ise sisu ei tee. Me ainult kanname mingisuguseid sõnumeid üle, järelikult meil ei ole ka mingisugust vastutust. Ja meie platvormidel võidakse edastada kõiksuguseid sõnumeid ja meil puudub sotsiaalne vastutus.

Seda faktikontrolli on Delfil teinud vahelduva eduga ja muidugi sellesama asja kohta tegelikult leiab ju hirmus palju näiteid, iga päev sotsiaalmeediat kahlatas, kuidas see. Winston Churchill'i ütlus elab edasi, kuidas see vale teeb ringi ümber maailma, enne kui tõde jõuab järele. Ja eriti hästi on see mõõdetavused seal meedias läbi, laikide, kommentaaride, pöialda ja kõigide muude, kuidas valeinfo noh on kvantifitseeritavalt suurem sellest.

Okei, aga kui me liigume edasi selles töögrupis osapooltest rääkides noh, sotsiaalmeedia ettevõtted. Kel, kes on mõnes mõttes ju kogu selle vaidluse keskmes on ju, need platvormid. Seal, kas see on ilmselge konflikt või ei ole, et nad on äriettevõtted, kellel on ärilised eesmärgid, mis on tihti risti vastupidised nendega, mida me ootame siis nii-öelda. Kodanikuühiskonnas on vähe öeldud üldse, ühiskonna heaolu vaadates.

Facebooki puhul räägiti sellest, et. Et nad kaks tuhat kaksteist muutsid oma strateegiat. Et kui nad enne seda olid puhtalt inimesi siduvaks sotsiaalvõrgustikuks. Siis sel hetkel, kui nad nägid, et Google hakkas tegema ka ajakirjandusega või hakkas tegema, tootma sisu. Siis nad leidsid, et, et see võib olla rong, kust nad ei taha maha jääda. Ja nad muutsid ka oma seda newsfeed'i selliselt, et seal oleks rohkem nii-öelda professionaalselt toodetud uudiseid sees. Lisaks siis sellele, mida erinevad kasutajad postitasid. Ja, ja mõnes mõttes nad sel hetkel avasid ka selle Pandora laeka, kus. Kus tulid mängu need võimalused siis reklaamisoovijatele, kes, kes said oma tooteid siis lükata sinna, kuhu vaja. Kusjuures selle tegemiseks jõuti siis nüüd sellesse mikrotargeting maailma, kus, kus ühest küljest on. Siis erinevate organisatsioonide kogutud informatsioon sinu kui ta kasutaja kohta, noh, sellest on ka siinsamas saates räägitud, et, et Google teab sinust rohkem kui sa ise ja suudab ennustada ette ka sinu käitumist. Aga kui see niimoodi on, siis, siis on võimalik väga täpselt ju ära määratleda, kes on need konkreetsed inimesed, kelle ümber hakatakse seda mulli looma. Twitter ütles selle kohta kohe alguses ära selle mulliloomise ja valede kontode ja bot'ide kohta, et, et see on meie kompaniipoliitikaga vastuolus. Et me aktiivselt võitleme nende robotitega ja valeprofiilidega, aga nii nagu ka Zuckerberg hiljuti sellest rääkis. Põhimõtteliselt toimub nende kompaniide sees võidu, võidurelvastumine, kus robotite loojad samm-sammult. Muudavad oma tehisintellektiga neid profiile aina targemaks. Ja, ja kõik need programmid, mis on pandud selle taolise kunstliku sõnumi võimendamise peatamiseks. Jäävad, jäävad mannetuks, noh nagu näide on umbes selline, et kui kõige tüüpilisem esialgne Twitteri või, või Facebooki vale konto oli siis selline, mis ainult loopis sulle. Mingid sheeritud artikleid või pilte kusagilt mujalt, siis sellele ka olid võimalik seda tuvastada. Nüüd siis järgmisele sammule nähti ära, et inimene käitub natuke teistmoodi, inimene paneb aeg-ajalt ikkagi mingisuguse isikliku postituse. Mõne räägib oma kassist või koerast või kellegi sünnipäevast ja käitub nagu inimesena. Ja nüüd siis need robotid, neil on ka juba suur random ehk juhuslik valik erinevaid asju, millega nad nagu petavad oma väga ühekülgset käitumist.

See on ilmselgelt jah, võidurelvastamise märk vist, kas see ei ole, et. Et, et need platvormid peavad tegema süsteeme, kuidas tuvastada või, või vähemalt eemale hoida selliseid kasutajaid ja teiselt poolt on jälle panna rohkem ressurssi sinna, et luua usutavamat võltsprofiili. Kas see desinformatsiooni levik? Kas, kas selles mõttes on seda lihtne, seda sellele probleemile näpp peale panna, seda ära tunda, et, et. Et meil ta on, toimub sotsiaalmeedias, ta on tihti läheb mööda nii-öelda, mida seal öeldakse peavoolu meediast või sellele siis väga vastanduv, alternatiivne. Alati otsitakse neid viise, kuidas mitte konstruktiivset või positiivset leida, vaid alati on seal pigem midagi sellist konfliktilaadset. Ja selles mõttes on see kogudes infoväli nagu üsna selg, või, või ei ole?

Just nagu peaks olema, jällegi esimene asi, millega peab arvestama, on see, et tänapäeval sisuliselt. See traditsiooniline meedia ei ole, ei oma enam peamist mõjujõudu, nad ei kujunda ühiskonda. Seda ma ise nägin siis, kui ma töötasin siin meil Eestis Riigikantseleis pagulaskriisi ajal kaks tuhat viisteist. Kus me tegime meediamonitooringut ja me saime aru, et, et ehkki vana meedia oli pigem liberaalsetel positsioonidel. Sa näitasid samal ajal uuringud, et viiskümmend ja rohkemgi protsenti elanikkonnast oli siis pagulasvastased, aga nende meeleolud, mõtted olid kõik ajastatud sotsiaalmeedias. Mis tähendas seda, et traditsiooniline meedia ei, ei dikteerinud üldisi hoiakuid ühiskonnas. Nüüd siis selle peale öeldakse, et aga siis noh, vaatame, mis seal sotsiaalmeedias toimub ja me jõuame selleni, et tegelikult seda ei ole võimalik monitoorida ja vaadata, sest põrkutakse privaatsust sätetele. Ja täpselt samamoodi algab ka selline desinformatsiooni vastane võitlus sellega, et, et tegelikult puudub juurdepääs nende platvormide siseelule. Küll ütleb Google, et noh, tegelikult meie algoritmid on peaaegu avalikud. Ja ta ütleb, et noh, te tegelikult ei taha rohkem teada, sellepärast et kui me teeme oma algoritmi täiesti avatuks, siis me tegelikult selles samas võidurelvastumises nende pättidega anname jälle mingisuguse eelise ära, aga. Aga teine, teine argument on siis see, et, et väga palju on desinformatsiooni tootjad muuhulgas ka ikkagi ostnud reaalset reklaamipinda ja nad on olnud reaalne tuluallikas. Ja nüüd siis põhimõtteliselt, see on siis eelkõige puudutab Facebooki, see dilemma on olnud see, et, et olla parem kompanii ühiskonnale. Me peame loobuma mingisugusest osast oma tulubaasist. Ja kuidas seda niimoodi teha, et kõik, et kõik oleksid õnnelikud ja ka inimesed usuksid, et meil on see muudatus toimunud, nii nagu Zuckerberg praegu kinnitab sõnad tees, et, et me oleme teinud vajalikud muudatused. Aga selle peale jälle paljud ütlevad, aga mida te olete siis teinud? Kõike ei saa näidata.

Jätkame restardiga ja räägime edasi sellest, mida me saame teha selles osas, see oli väga hea märkus, millega me eelmise saate osa lõpetasime, et tõesti sotsiaalmeedia on muutunud. Peamiseks, kui mõni meie kuulaja võib-olla ei ole seda taibanud veel, siis see on väga selge koht, kus seda, seda aru saada, et sotsiaalmeedia on peamine viis, kus inimesed saavad ühiskonnale kohta infot. Kus tekib avalik arvamus, kus vaieldakse, kus levivad seisukohad. Ja see on ka põhjus, miks me räägime sellest, miks me räägime siin saates ja edasistes saadetes ja mujal. Sel nädalal, kui, kui mõnele kuulajale jäi tähelepanutuses tõesti, et Zuckerberg oli senati ees ja talt küsiti, et mis te teete ja ta väitis, et nüüd, kui pannakse poliitreklaam Facebooki, me teame, kus on see firma registreeritud, kus ta asub. Ja, ja sellega suurendama läbipaistvust ja siis küsis senaator talt, aga kui firma on registreeritud Delaware'is, kus on suur osa USA ettevõtteid. Ja selle Delaware firma omanik on võib-olla hoopis kuskil mujal, teises riigis, teisel mandril. Kas te siis ka teate, vastus oli ta laus ei. Ehk siis me ei saa sellest, me ei saa seda murda, seda, seda, seda justkui seda näilisuse pinnast, mis seal sotsiaalmeedias on. Ja, ja samamoodi on see Twitteri ja Facebooki mõlemase probleem, et noh, neil on vaja aktsionäridele näidata neid numbreid, kui palju neil kasvab kasutajate arv, iga kuu, aktiivsed kasutajad. Neid, neil on vaja näidata käibenumbreid ja kõike seda. Ja samal ajal istume meie siin ja muretseme, kuidas siis oma, oma eluga hakkama saada selles maailmas ja, ja, ja samal ajal tunnistame fakti, et sotsiaalmeedia on, on see kõige tähtsam koht. Mida me nüüd selle desinformatsiooni suhtes peaksime ette võtma? Kas me peaksime midagi, kas me saaksime midagi ette

Just, ja, ja siis tuleb vaadata, et kust see raha tuli, püüdes aru saada, et kui palju on legaalsed need allikad, et, et ma. Et saaksin aru, et selle sõnumi taga seisab see organisatsioon lõpuks. Ehk me põrkume sellele samale probleemile, et, et ka seda raha on võimalik vägagi hästi maskeerida. Täpselt samamoodi on räägitud sellest, mis juba kajab see Zuckerbergi viimastes avaldustes välja, et me peame alati suutma aru saada, kes on mingisuguse reklaami taga. Nii samuti nagu see reklaam peab olema eristatav muust sisust, et niipea, kui sul mingisugune. Meediajupp või sisu seal sotsiaalmeedias on siis võimendatud, peaks ta külge saama mingisuguse märgi, mis ütleb, et, et see ei levi mitte iseeneslikult. Vaid siin on keegi inimene või keegi organisatsioon, kes on soovinud, et see leviks rohkem.