Mis on estoini idee ja mida see tegelikult tähendab?

Head kuulajad, tere tulemast Restarti saadet kuulama, veel enne jõule suudame me teha saate, mis mulle juba tundub enne saadet tegema, saatega alustamist, et, et ilmselt tuleb selle aasta üks kõige keerulisemaid saateid. Selle aasta kõige keerulisem saade, mida me siin Taaviga tegime. Oli krüptorahadest ja, ja ikkodest, kus meil käis külas Assesauga, võib-olla mõned kuulajad mäletavad seda. Ja noh, see oli küll minu jaoks nagu reis, totaalselt niisuguse pimeda tormise mere, et, et katsud kuhugi kohale jõuda, aga midagi aru ei saa ja näebusaega, oled vee all ja täname vapralt, jätkame seda saadet. Aga eelmine kord oli mul seda palju lihtsam teha, sest saatejuhtideks olid siis Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka, täna oli Henrik Roonemaa üksi. Taavi on ära ja eelmine kord oli üks külaline, keda sai grillida, täna on mul neid kolm, aga teema on laias laastus sama. Meil on külas Kaspar Korjus, kes on Eesti e-residentsuse programmi juht, tere, Kaspar. Tere. Meil on külas Dmitri Korov, kes on rahandusministeeriumi asekantsler, tere. Tervist. Ja meil on külas Ardo Heik-Ingar, kes on rahandusministeeriumi peaspetsialist, tere, tere. Ja tänane teema laias laastus on, on kokkuvõetav sõnaga Estcoin ja, ja seda sõna kuni veel suhteliselt viimase ajani, võib-olla isegi eelmise nädalani ei olnud Eesti avalikkuses eriti olemas. Kaspar tõi selle avalikkuse, kui sa kirjutasid ühe. Ühe, ühe kirjatüki, millest ma saan aru, inimesed lugesid välja, et Eesti riik tahab teha endale krüptoraha. Eesti riik tahab teha endale oma riikliku Bitcoini ja hakata sellega siis midagi tegema.

Taust siis jah, niipalju, et augusti lõpus oli esimene selline blogi, kus rääkisime, et mis siis, kui Eesti rakendaks krüpto token'ite siis tehnoloogiat enda riigi sees ja jätsime väga avatuks, et mis see olla võib. Ja siis viimase kahe kuu jooksul siis nii Eesti-siseste partneritega kui rahvusvaheliselt on jõudnud diskussioon sinna siis natuke täpsemalt, et. Ja tõime välja siis kolm sihukest võimalust, kuidas Eesti seda tehnoloogiat saaks rakendada ja, ja mis need kasutuslood seal võiks olla.

Kui ma ütlen, et Eestit noh, ma ei tea, sõnastan selle ajakirjanduslikult niimoodi, et, et Kaspar Korjus tahab Eestile oma Bitcoini.

Ja see on selles mõttes täiesti vale sõnastus, aga me saame aru, miks see tahetakse teha, sest siis, siis inimesed loevad uudiseid. Aga tegelikult on tegemist tehnoloogiaga ja seda tehnoloogiat võib ükskõik kuidas rakendada, see võib olla. See võib olla krüptovara, see võib olla krüptotõend, see võib olla jah, krüptoraha. Et tegemist on tehnoloogiaga ja nüüd kuidas me riigina tahame seda kasutada, sõltub sellest, mis see definitsioon on.

Miks me siis peaksime endale selle Estcoini tegema?

Eskoinil, igal kolmel ideel tuleks vaadata eraldiseisvalt, sest need on täiesti teistsugused lahendused. Suurespildis tuleb vaadata, et tehnoloogia maailmas areneb. Meie tehnoloogia nii riigisiseselt on väga tihti ajale jalgu jäänud. Meie viimased kogemused nii ID-kaardiga kui teistel on nii häirivad, et oleks aeg. Võib-olla vaadata, mis veel on olemas ja kuidas veel lahendada nii Eesti-siseselt efektiivsust, kui mõelda äriliselt, et kuidas rikkaks riigiks saada.

Aga mis ma, ei, see on ju väga ilus vastus, aga ma ei saanud ikkagi nagu lähemale sellele, et, et mida me siis nüüd peaksime sinu arvates tegema hakkama ja

miks? Väga, see on hea küsimus, esimene, kuidas me olemegi siin jõudnud järelduselt, enne kui me Estcoinist üldse lahendustest täpsemalt rääkima hakata, me peame ühe sammu tagasi võtma ja üks samm tagasi on vaadata ICOsid. Ehk initial coin offering, ehk esmaseid siis krüpto token'ite emissioone. Ja vaadata seda just erasektori vaatest, et kuidas on need ettevõtted, kes täna tahavad siis raha tõsta, läbi token'ite, need regulatsioonid ja kuidas nad Eestis seda teha saaks. Ja suur pilt on see, et läbi ajaloo on ju muutunud, kuidas ettevõtted raha tõstavad, kunagi olid pangad, siis tulid venture capitalistid, siis tulid angel investorid. Siis tuli see crowdfunding ja nüüd on lihtsalt uus tehnoloogia, krüpto token'id ja see annab uued võimalused nii ettevõtjatele kui riigile ja siis see ongi see esimene teema, mida võiks võib-olla lähemalt rääkida. Et mis seis on Eestis, kuidas Eestis saaks raha tõsta läbi ICO-de, miks seda tahetakse teha ja kas Eestil on siin üldse mingeid võimalusi?

Enne kui me lähme selle juurde, siis härrased rahandusministeeriumist, kui mina loen täna maailma tehnoloogia uudiseid. Siis sõna ICO jookseb sealt läbi, noh, ma arvan üheksakümmend üheksa protsenti negatiivses kontekstis. See on reguleerimata metsik lääs, pettus, tõenäoliselt jääte kõigest oma rahast ilma ja, ja noh, ICO on nagu täielik jama.

Võib ka nii öelda jah, ja selles mõttes mul on hea meel, et Kaspar kohe alguses ütles, et ei, Eesti ei tee oma Bitcoini, nii et selles mõttes, kui kellelgi jääb midagi meelde tänases saates, siis see võiks olla see lause. Aga tõesti, nii ta on, et, et võtame võib-olla veel ühe sammu tagasi ja, ja räägime, mis asi on see. Ja ICO, ehk siis token'ite esmaemissioon ja mis need token'id on, et laias laastus on neid võimalik jagada kolmeks, üks on see noh, me peame paraku opereerima suhteliselt palju ingliskeelsete terminitega. Utility token, ehk siis ta võib olla mingisugune ettemaks teenuse eest, ta võib olla nii-öelda klubiliikmelisus, ta võib olla litsentsitasu mingisuguse programmi või mingisuguse platvormi kasutuse eest. Aga oluline on see, et ta ei ole ei raha ega väärtpaber. Nüüd, teine asi, mis ta võib olla, ongi väärtpaber. Et kui see annab sulle võimaluse teenida millegi pealt, kas osaluse pealt või, või laenuintressi pealt, siis ta ongi väärtpaber ja suuresti see on see, mida üritatakse. Maailmas laialdaselt vältida, aga see on see, kus Eesti tahab öelda, et härrase, tegemist ongi väärtpaberiga. Ja siin on lihtne hea tava või lihtne regulatsioon, kuidas neid asju tehakse. Seda me peamegi uurima, kas see on võimalik ja kui võimalik, siis kuidas Eesti saaks olla nii-öelda pioneer selles vallas. Ja kolmas asi, mis ta võiks olla, on krüptoraha ehk valuuta ja selles osas me peaksime Eesti kontekstis vähemalt tegema kohe kindlasti selgeks, et Eesti ei hakka oma eraldi valuutat väljastama. Nii et siin Euroopa panga hoiatused Eestile, et, et Euroopas ja eurotsoonis kehtib ainult euro, on täiesti asjatu, sellepärast et keegi seda ei vaidlusta, et Eesti ei hakka oma krüptovaluutat väljastama. Et kui me räägime üldse millestki, siis see on kas utility token, ehk siis litsentsitasu või, või. Ettemaks mingisuguste teenuste eest või siis väärtpaberit, aga sisu, detailideni, läbimõeldud sisu. Konkreetselt nii-öelda prospekti, seda ei ole ju veel, me tegelikult oleme arutelu faasidest, faasidest, ei ole veel lahkunud selles mõttes, et, et me otsimegi seda sisu, me otsime seda kasu. Ja me otsime seda just sellepärast, et teema on maailmas väga populaarne, Eestil on võimalik siin liikuda edasi, ühene esimestest.

Kui ma nüüd väga palju lihtsustan seda, kogu seda token'ite teemat, et kas on õige, kui ma ütlen, et, et kogu selle token'ite olemus on see, et me saame. Noh, tekitada sellised virtuaalsed mingisugused plönnid, põhimõtteliselt virtuaalsed plönnid, mida on, mida on teatud hulk. Mida ei saa, ma ei tea, kopeerida, võltsida ja mis on ühes mõttes nagu läbipaistev süsteem, et, et noh, mul on see setoon nagu käes ja see setoon võib tähendada noh, mis iganes väärtust talle siis on antud, eks ole, nagu te ütlesite, et. Et kas ma saan, ma ei tea, juhilubasid pikendada sellega või on see mingisugune ettemaks mingi teenuse eest või on see tõend, et ma saan kuhugi sisse.

Ma arvan, et väga hästi öeldud, et piisavalt lahti jäetud, et see žetoon väga tihti mõistetakse, et ainult sellepärast, et see hind tõuseb, aga. Aga täpselt see utility tõukene osa ongi see, et miks ta natuke erilisemaks ja seksikamaks teeb, on see, et sa saad seda ka teenuse sees rakendada, millagi tegema, eks. Sa saad motiveerida inimesi teatud asju läbi viima. No mis meil on rahvusvaheliselt parimaid utility tõukenäiteid, et noh, sama näide ongi see, et mis on Estcoini teine näide, et sa saad digiallkirju anda sellega. Ehk see on teatud rakendus millegi tegemiseks. Ja see, ja see digiallkirja tõukeni väärtus ei tõuse kunagi, seda ei saa müüa, seda ei saa vahetada, saad midagi teha sellega. Ja ta on sellele muudab see kogu krüptomise teema nii keeruliseks. Sest peale selle, meil on ingliskeelsed terminid, on tal nii palju erinevaid suundi ja see tõesti oleneb, kuidas see rakendatakse, et kuidas see reguleerida.

Aga räägime kindlasti ka riskidest näiteks, et sa jäid mainisid seda, et, et ilmselt on päris palju pettust ja kindlasti ongi. Et, et on ka teada neid skeeme, kus lubatakse maad ja ilma. Niinimetatud raha tõstmine käib selliselt, et seal on taga mingisugune idee, millest tegelikult mitte keegi aru ei saa ja ilmselt seda äriideed seal nii väga ei ole, kui on see, et, et võtta raha ja pane punuma sellega. Et see, see on selge, et me peame seda ära hoidma. Ja niikaua, kui selget regulatsiooni ei ole, et, et millega siis tegu on, mis ta on ja mis ta ei ole, ongi võimalik nii-öelda mudases vees kalastada ja seda me peame tegelikult ka ära hoidma, sellepärast et see juba toimub. Ja ses osas ongi oluline, et Eesti tuleks välja nii ruttu kui võimalik. Kas just uue regulatsiooniga, vähemalt hea tavaga, et, et teadke, mida te teete ja andke siis õiget infot, mida te teete, et kes iganes, kes riskib oma rahaga. Et temal oleks adekvaatne info selle kohta, millega ta täpselt siis riskib, et, et millega ta nõustub ja millega ta ei nõustu.

No Hardo, kas riigi seisukohast vaadates on see, tundub see selline mõistlik tegevus, et millega Eesti peaks tegelema, kui nagu Dmitri ütles, kõik on väga segane.

Ma võib-olla alustaksin, alustaksin veel, veel laiemalt, et kui võib-olla see Estcoin oli siis jäämäe veepealne tipp ja kui see keskmine, keskmine osa on siis see. Nišelcoin ohvering teema, siis ma ütleks, et see jäämäe kõige, kõige, kõige olulisem ja. Ja potentsiaalnekem osa on just plokiahela tehnoloogia, ehk blockchain, et see on see tegelikult, mille tehnoloogia, mis võimaldab üles ehitada väga võimsaid taristuid turvaliselt. Ja, ja rahandusministeeriumi seisukohalt just me vaatame, hindame seda, kas see plokiahela tehnoloogia võiks olla midagi. Mida võiks tulevikus rakendada ka finantsturgude regulatsioonis. Ja seda ei tee mitte ainult Eesti, vaid ka laiemalt teised regioonid, teised riigid. Näiteks Euroopa Komisjon plaanib tulla ka järgmise aasta esimesel poolel välja. Uute ettepanekutega, kus nad ütlevad välja, mida ja kuidas nad tegelikult selles vallas reguleerima hakkavad. Et kuidas, kuidas see ühisrahastamine, mis on sellega seotud ja laiemalt raha kaasamine võiks, võiks blockchain'si tehnoloogia all töötada. Nii et, nii et ma arvan, et, et see on see koht, kuhu, kuhu rahandusministeerium eelkõige tähelepanu pöörab.

No teie juttu kuulates ma saan aru, mul tekib tunne, et, et sellest blockchain'ist või plokiahelast ja kõigist nendest coin'idest ja token'itest ja kõigest sellest. Et sellest oodatakse nagu vähemalt sama suurt muutust võib-olla kui, kui, kui ma ei tea, kui terve internet, mis maailma tõi või. Et ta, et tal on nagu potentsiaal pöörata pea peale mingisugused asjad, mis meil on ühiskonnas olnud aastakümneid hästi harjumuspärased, ma ei tea, nagu näiteks pangandus või nagu näiteks, ma ei tea, mingid. Finantsturud ja nagu kogu finantsmaailmad, on see nii või?

Tegelikult on see juba juhtunud, et kui me vaatame riskikapitali kaudu raha tõstmist ja me vaatame ICO-sid, ehk siis seda initial cone offering. Siis väga suur osa on juba ICO-desse kolinud ja ma arvan, et seda annab võrrelda võib-olla natuke nagu arusaadavamalt, näiteid tuua. Sellega, kuidas Uber ja Taxify kaotas ära kiisu seal, kes telefonile vastab, et täpselt samamoodi on siin võimalik. Kui me räägime konkreetselt väärtpaberitest, on võimalik ka väärtpaberite keskregistrid ära kaotada, sellepärast et plokiahela tehnoloogia võimaldab sedasama usaldust. Ta ongi Trust Technology, et sedasama usaldust, ilma et peab olema mingisugune, kas nüüd riiklik või, või, või poolriiklik organ. Kes peab seda registrit, sest iseenesest tagantjärgi plokiahelas ei ole võimalik midagi välja võtta selliselt või midagi muuta, et, et see ei, ei tule välja ja see ongi kõige olulisem selle tehnoloogia juures.

Ma arvan, et siin ka üks pehmem pool veel lisaks Dmitrile öelda, mis minu arust on nagu päris võimas, on see, et peale selle, et mis see blockchain nõnda nii-öelda täna võimaldab, on see, et. Sihuke rahvusvaheline kogukond on tekkinud nii võimas, et kui nad midagi ette võtavad, siis nad lähevad suuremaks, suuremaks ja lähevad, muudavad ühe tööstuse arvu teise järel ära. Ja siis riigina ja teiste, teiste osadel me kohandume sellele. Et see on, see on sihukene ühismõtlemine ja ühissihukene tegutsemine, mis rahvusvaheliselt siis läbi häkkerite ja läbi inseneride toimub läbi, läbi selle, et kõik on selle fännid, seal tehnoloogia fännid ja väga tihti minu arust see tehnoloogia ise ei olegi nii tähtis. Sest pärast blockchain'i ma nägin viimaseid slaide, kus on, block oli maha kriipsatud ja chain oli maha kriipsatud, vaid on veel parem tehnoloogia. Mis on efektiivsem, sest blockchain on väga, ebaefektiivne väga tihti. Ja, ja, ja võib-olla ei olegi tähtis see, et nüüd on see lõplik tehnoloogia minu jaoks, vaid tähtis on see, et tekib diskussioon usaldusväärsuse üle, läbipaistvuse üle. Kuidas riigid saaks jälle usaldusväärseks, kuidas inimesed saaks teist usaldada läbi internetti ja see võimaldab uusi, uusi lahendeid.

Hea küll, me teeme siia pausi ja siis jätkame.

Restart on eetris tagasi, me räägime täna, ma nüüd enam ei teagi, millest, Estcoinist ikkagi suures plaanis, aga põhimõtteliselt ka sellest, et kuidas riik saaks, peaks ja võiks ära kasutama neid uusi tehnoloogiaid nagu plokiahel ja, ja kõik muud. Külas on Kaspar Korjus, Dmitrija Korov ja Hardo Viki-Ingar. Dmitri, ma tahaksin su käest küsida, et kas ikkagi üks riik saab nii sogasesse seltskonda? Kuidagi oma, oma riigi sellise autoriteedi õla alla panna, minna sinna mängu sisse täna, kus me ei tea, kas see koosneb, kas see maailm koosneb ainult petturitest ja, või, või mis seal üldse toimub?

Ma arvan, mitte ei või, vaid tegelikult peab sekkuma ja kui me vaatame seda, mis praegu ICO-de maailmas toimub, siis probleemiks ongi see, et. Käivad juttu sellest, et, et kas Bitcoin on üks suur mull või, või ei ole. Et eile oli uudis, et selle väärtus on juba langenud kolmkümmend protsenti, et keegi ei tea, kas mul on lõhkenud või, või toimub korrektsioon ja inimesed noh, nii nagu öeldakse, et, et kui taksojuhid räägivad investeerimisest, siis midagi on juba, Bitcoini investeerimisest, siis midagi on juba võib-olla natuke liiga kaugemale läinud. Ehk siis, kui me räägime ICO regulatsioonist või ICO heast tavast, siis minu meelest ongi oluline, et riik tuleks nii ruttu kui võimalik selle hea tavaga välja ja, ja aitaks inimestel aru saada, millega on tegu. Kas nad saavad aru nendest riskidest, kuhu nad oma raha investeerivad. Ja kuidas siis olla paremini informeeritud sellest, sest probleem on siin selles, et. Meil võivad olla regulatsioonid, kas nüüd Euroopa Liidus või Eestis või kus iganes mujal maailmas, kasvõi USA-s, aga küsimus on selles, et väga paljud need asjad toimuvad internetis. Ja internetis teatavasti ei ole riigipiire, ehk siis, kui kellelegi midagi pakutakse, siis alati tekib küsimus. Mis on see jurisdiktsioon, kes peaks omama õigust, mingisuguseid reegleid seal kehtestada ja, ja, ja siis ka jõustada. Ja küsimus ongi selles, et Eestis see toimub juba, Eestis tehakse iqosid. Kes iganes, võib vaadata Google'ist, see on üsna, üsna levinud. Nad ongi hallis alas ja kui kaua me talume siis seda halli ala, mis võimaldab nii ausatel kui ka petturitel tegutseda. Ja, ja inimene, kes investeerib oma raha, tegelikult ei oska alati ka eristada, kus on petturid ja kus on ausad investeeringute pakkujad.

Ma, ma, ma võtaksin võib-olla seda selle olukorraga, et meil on jõgi ja meil on kaks kallast. Ühel pool on siis see, see ikomaailm, kus toimub järjest järjest suurenev see raha kaasamine. Ja, ja teisele poole jõge on maha jäänud siis kogu meie, kogu meie regulatsioon, mis puudutab kõiki investor kaitsjaid, nende kaitsjaid, kes, kes raha kaasavad ja nii edasi. Ja, ja riigi ülesanne olekski siis ehitada see sild, et mis võimaldaks nii-öelda nagu seda, seda regulatsiooni ja seda ICO maailma omavahel, omavahel lõimida. Ja, ja siin on ka näited juba Euroopa Liidust, näiteks Prantsusmaa tuli, tuli välja kaheksandal detsembril, sellel aastal uue regulatsiooniga. Mis, mis lubab teatud väärtpabereid siis ametlikult plokijahelatehnoloogias kaudu siis kaubelda. Nii et, nii et see on see valdkond, kus, kus paljud, paljud riigid ja ma arvaksin, et Euroopa Liit tervikuna järjest rohkem mõtleb.

Kaspar, kogu selle asja aluseks, millest me räägime, on seesama blockchain või blokiahela tehnoloogia, on ju. Või siis mingid uued, uued ja paremad, mis sinna peale ehitatakse. Kas sina julged öelda, et see, et see asi on pommikindel? Et nii-öelda turvaline, sest kui ta ei ole, siis kogu Dmitri idee, et viime, viime väärtpaberite erilistri sinna võib lõppeda sellega, et meie noh, ettevõtted kuuluvad mõnele paarile hiinlasele.

Tegemist on. Tehnoloogiaga ja keerukaks teeb jällegi see, et kuidas seda rakendada, et on olemas avalikke plokke, plokiahelaid, privaatseid plokiahelaid. Mis on plokiahela idee, on lihtsalt selles, et see võimaldab läbipaistvaid tehinguid. Ja ei saa, seda ei saa võltsida. Nüüd see, kuidas see rakendatakse, see saab väga ebaturvaliselt rakendada, nagu me maailmast teame, Dao näiteks, kus oli valesti kirjutatud üks nende nimetatud tark leping, ehk siis rida koodi. Mis võimaldas kõik raha välja võtta sealt, ehk et tehnoloogia ise ei saa jälle öelda, kas on turvaline või mitte, vaid see, kuidas me selle üles ehitame.

Aga no see põhimõte ikkagi, sa ütled, et.

Põhimõte on ilus, mis on plokiahel. Matemaatika on ilus, plokiahel on ilus, see, kuidas Uber ja Taxify võtavad vahemehi ära, on ilus. See, kuidas plokiahel võib võtta väärtpaber vahetamisel vahemehi ära, on ilus, sest ta teeb likviidseks turu, ta teeb usaldusväärsemaks, ta teeb läbipaistlemaks. Aga seda tuleb läbi mõeldes jah, ja riske kaotades, kuidas seda juurutada, aga tehnoloogia ise on tegelikult ilus.

Ma saan aru, mis enne kui küsimuse taga on, et me teame, et Bitcoin on suuresti ju üles ehitatud sellele plokiahelale, kus enamus ressurssid tuleb tegelikult Hiinast. Vähemalt see oli viimane teadmine ja, ja see on väga elektrimahukas. Mainimine nagu jah, või, või siis nende coin'ide kaevandamine. Ja, ja paratamatult maailmas on küsitud mitu korda, et mis siis juhtub, kui Hiina otsustab selle europildingu välja lülitada, et, et, et mis siis juhtub. Aga jällegi, nagu neid plokiahala tehnoloogiaid on palju ja näiteks üks algatus, millega ma väga loodan, Eesti liitub ka. On Luksemburgi valitsuse algatus selline PPP, ehk siis avalik ja, ja erasektori koostöö. Kus luuaksegi selline pool ametlik, pool, pool reguleeritud plokiahel, ehk siis ühel Euroopa Liidu liikmesriigil, kes oma regulatsiooni ka tagab. Et, et see on nii-öelda aus tehnoloogia, on võimalik, võimalike probleemide korral koheselt sekkuda. Nii et, et seal on väga paljud riigid oodatud, seal on big four, ehk siis suured audiitorbürood kaasatud. Nii et ka Eestil oleks võimalik liituda sellega, ma praegu ei tea, mis seisus me oleme, selleks, et olla veendunud, et selliseid rubilniku riskid ei realiseeru.

No Luksemburg, ma saan aru, tahab, eks ole, kindlustada enda noh, kui, kui finantskeskuse positsiooni kahekümne esimese sajandi maailmas, et neil on nagu sisemine sund hästi kiiresti.

Kes hakkab järjest rohkem kapitali kaasama, kes inimesi kaasama ja nagu tekib ka selline sõda, kes kõige rohkem ikkosid kaasab, et kindlasti siin on meil vähemalt suuliselt on olnud ühine mõistmine eri pooltele, et Eesti ei taha saada riigiks, kus. Meelitame kõige rohkem ikkosid tegema sihukeseks paradiisi ikkoriigiks, sest meie pigem mängime nende kaartidele, mis on turvalisus, läbipaistvus, regulatsioonid. Ja usaldusväärsus ja see on meie nišš läbi e-residentsuse ja läbi meie ettevõtluskeskkonna regulatsioond ja kuidas me saame täita.

No kui ma tulen korra veel selle Bitcoin juurde tagasi, eks ole, et siis noh, me räägime täna siin riigiregulatsioon, turvalisus, usaldust ja kasutate selliseid sõnu. Noh, seda, seda tehnoloogiat ju, kogu seda blockchain'i tehnoloogiat ärakasutavatest nähtustest, Bitcoin on kõige tuntum, eks ole, et paljude inimeste jaoks Bitcoin võrdub blockchain'i ja vastupidi. Vähemasti tavakuulajate jaoks meil, et küsimus on nüüd selles, et, et kas, kas. Kogu see maailm, kogu see plokiahel ja kõik see ei olegi just üles ehitatud sellele, et pole vaja mingeid riike, pole vaja mingeid regulatsioone, me ei tahagi mingit sekkumist, me ei tahagi, et. Et keegi teaks, mis me siin teeme, et kas keegi saab üldse sinna sisse riigina?

Jah, ja väga palju sellepärast ka Bitcoinid ja esimesed IQ-d ongi nii suureks läinud, et seda saab hallil alal teha. Aga ma tahaks tulla tagasi suuremale pildile, et me ei saa öelda, et ühte tehnoloogiat ei saa riik kasutada või on ainult kasulik kellegi teisel, sest tehnoloogiat saab kasutada kõik, igaüks leiab oma niši, kuidas ta on parem. Ja ärme tee üllatust, et ploki ajal Eestis on midagi uut, CarTime kasutab ploki ajal tehnoloogiat ammu juba, et kõik X-tee. Tehinguid valideerida, neid plokiahelasse panna, mitte andmeid siis, aga see hash nõndanimetatud tehingust, mis tõstab usaldusväärsust, mitte keegi ei saa seda tehingut tagasi võtta, keegi ei saa mu andmeid muuta, tervise registris näiteks. Ja see plokiahel ise on juba ka Eestis päris ammu olnud kasutuses.

Mina ütleks niimoodi, et, et kes kuulab meilt järelkuulamisest, siis olge nii lahked ja, ja kui te arvate, et, et Bitcoin võrdub plokiahela ja plokiahela võrdub Bitcoin, siis pange palun pausile ja minge Google'isse ja, ja vaadake nagu, mis on Bitcoin ja mis plokiahal, see on äärmiselt oluline, et, et seda. Vahet suudaksid inimesed teha. Ja tõepoolest, Carttime, kes on üks maailma liidreid, käibe järgi selle plokiahela tehnoloogia pakkumises, on Eesti ettevõte. Ja Eesti riiklike teenuste osas on väga palju seda plokiahelat kasutatud ja ma tegelikult turvalisuse osas ei kujuta ette, kuidas saaks mingi muu tehnoloogiaga, praegu olemasoleva tehnoloogia, võrdselt turvalisust pakkuda. Aga paraku nii on, et Bitcoini hirmud, Bitcoini riskid on võib-olla natuke nagu ära lörtsinud ka neid perspektiive, et, et kus saab seda kasutada. Ja, ja selles mõttes me näeme ka Eestis seda niinimetatud token est'i, mis. Tuli välja alles, alles hiljuti, et justkui oleks riigi poolt juba välja lastud selline krüptoraha, mis on riigi garanteeritud, ei ole, seda pole olemas.

Et kahjuks on niimoodi, et tihti tehnoloogia arenguga negatiivsed juhtumid tulevad enne välja ja mis on nagu peale token'est negatiivse juhtumi veel, on. Mida ma kardan, mis juhtub see, et kogu see ikomaailm hetkel variseb kokku, sest see on nagu enne rääkisime. Noh, absurdse siin välja läinud, kui kahe päeva töö eest keegi kogub kakskümmend miljonit väärtuses, euroväärtuses token'eid. Ilma teenuseta, klientideta, äriplaanita, et see on nii ekstreemsuseni läinud, mis tähendab seda, et see varsti krahh kukub. Ja ma loodan tõsiselt, et kui see krahh kukub, et siis me ei hakka süüdistama tehnoloogiat ise, sest seda tehnoloogiat saab ka positiivselt ära kasutada, me ei hakka süüdistama krüptograafiat. Siis krütograafia on ka hea, digitaalidentieeti, ehk et need negatiivsed juhtumid tulevad ja need vaesed eestlased, kes nüüd oma viimased eurod on sinna Bitcoini, Bitcoindesse pannud, et need, kes nüüd rahast ilma jäävad, ei hakka otsima süüdlasi mujalt, kui enda endast. Mitte investeerida oma viimaseid sääste Bitcoindesse ega muudesse ja oodata ära turu reguleerimine.

Kas me võime nagu öelda, et? Et kui plokiahel on, ma ei tea, maanteed, siis Bitcoin on sellest nagu üks Tallinn-Tartu maantee lihtsalt. Näiteks või mingid, ma ei tea, et kui, kui, kui plokiahel on suur kaubamaja, siis Bitcoin on üks kurgimüüja seal.

Pigem, pigem on see auto, mis sellel Tallinn-Tartu maanteel

sõidab. Ja pigem on see, et autolt puudub numbrimärk. Ehk me riigina ei tea, kes see on, me ei tea, kas ta on legaalne või mitte, me, meil ei ole tausta ja kuskil midagi toimub.

No räägime nüüd natuke sellest konkreetselt, konkreetsemalt sellest sinu missioonist, Kaspar, edasi. Kuidas sa ise näed või mis, kui sina saaks täna öelda, et teeme nii Eestis sellega. Mida sina sellele tehnoloogiale siis nagu esmajärgus üles hakkaks ehitama?

Esmajärgus, sihukene metapunkt siin on see, et uusnehnoloogiate tulekul kõik inimesed eri osapoolt peaks olema avatud nende võimaluste ja riskidele diskuteerima. Mitte, et need laused on lihtsalt, vabandust väljenduse pärast, aga lollid, kui öelda, et. Et see on, et see on vale, sest seda saab eri moodi tehnoloogiat kasutada, nii et kui diskussioon on avatud, siis on väga tore ja vaatame neid kolme erinevat pakutud varianti, mis on plussid-miinused. Igal juhul omad plussid-miinused ja väga tihti uute arendustega on see, et vahest on rohkem teada probleem, mida peaks lahendama, vahest on see, et okei, meil on lahendust, nagu e-residentsuse või meil on lahendus, aga päris täpselt ei tea, mis probleemi see lahendus veel pakub. Ja igal kolm variandil on ka pigem probleem teada, pigem lahendust teada. Mis on kõige sellisem praktilisem? Kasutuslugu nendest kolmest, on see keskmine variant, ehk et identiteedi token ja seda token'it võiks siis nimetada identiteedi krüptotõend. Nii,

räägi, räägi nüüd sellest lähemalt, mis see on ja kuidas, kuidas see töötaks?

See töötaks seda, rääkides probleemist, et minul endale on, ma ei tea, kas kellelgi teisel ka, on sügavalt, sügavalt nördimus, et meie tehnoloogia on ajal jalgujäänud, kuidas me Eestis identifitseerime, meil on see. Meil on see plastik kaart, mis ei tööta, meil ei tööta brauserid, meil Apple ikka ei tööta, mitte kunagi ei ole töötanud, meil on vaja füüsiliselt printida, saata neid kaarte diplomaadipostiga teisel poole maailma, et keegi sellel kätte saaks. Kogu aeg on uuendused ja, ja me sõltume nii palju eraosapooltest, nagu me käime Altu ja teiste juhtidega, näeme meie kogu riik. Sõltub sellest, kuidas üks ettevõte otsustas midagi teha või mitte, et see, sellest peame välja tulema ja seal on erilahendusi läbi ajaloo tulnud nüüd, kuidas välja tulla, seal on siis NEC-põhised kaardid ja muud. Siis jälle Apple ei toeta neid, ehk et krüpto, krüptotoken, ehk siin krüptotõendid on minu jaoks tundub väga ilus uus lahendus. Hetkel veel kõiki riske hindamata jättes, et mis võib olla alternatiivne viis, kuidas eestlased ja e-residenteid saavad ennast audentida, saavad digiallkirjastada.

Põhimõtteliselt me anname välja selle sama token, ehk siis selle virtuaalse plönni ja ütleme, et sina oled Eesti resident.

Me, minul on digitaalne identiteet, nagu täna, e-residendil ja sinna külge on mul pandud näiteks miljondid head token'eid. Neid ei saa müüa, vahetada, neil ei ole mingit vara, aga iga kord, kui ma sisse login, ma panen oma privaatvõtme ja näiteks lisan siis second level authentication, ehk põhimõtteliselt mobiil Ja tulevikus neid võib-olla lasti, biomeetria sarnased, neid saab alati lisada. Ja, ja siis login sisse ja sisselogimisel ma nüüd annan ühe tõukene näiteks Rikki, kui ma Rikki sisse login või annan eesti.ee-sse. Ja sellega eesti.ee teab, et see olen mina, sest ainult mina oman neid tõukeneid ja ma saan sisse login, kui ma tahan allkirjast, ma annan järgmise tõukene. See tõukene ei ole kõige rahaliselt väärt, vaid ta lihtsalt verifitseerib, et see olen mina, see on minu allkirjus.

Ja kui see, kui see miljon otsa saab.

Siis see annab riik kuus miljon näiteks, miks peaks üldse riik raha küsima riigi allkirjastamise eest, mis täna on, üle kümne vist kuus on vist raha eest, midagi tavaliselt noh, et see võib üldse tasuta olla, kui noh, ja seda ei pea küsima raha. Ja, ja, ja mis on tähtis siin siis see, et see on cross-platvorm, ehk et ma võin ükskõik mis seadmega selle privaatvõtmega on autentida, ma ei sõltu Apple'ist, Google'ist ka Maltost ega kellestki teisest. Ehk et suur pilt, mulle tundub esmavaates, siin on potentsiaal analüüsiks, kas on mingi võimalus või ei ole.

Aga selle, selle, sellesama meie tänase identiteediga, eks ole, miks meil see kaart on? Noh, üks põhjus on see, et, et meie digitaalne identiteet ongi selle kaardi peal, eks ole, meil on. Kus peal seda numbri jada hoida ja see on see kaart.

Mitte numbriad, vaid ID-kaart on täna füüsiline identitumisvahend ka. Kuidas see

puhttehnoloogiliselt see, see sinu visioon töötaks, mis mul siis oleks?

Sul on privaatvõti ja siis see, kuidas me tehnoloogiast ehitama turvaleveli, et kuidas ma nüüd lisa, lisa neid. Turvalevele teen, kas see on läbi mobiiliäpi nagu Gmaili sisse logida, saad ka panna niimoodi läbi mobiili ka, verifitseerid, kes sa oled. Või on see uus tehnoloogia, mis vaatab su näo, biomeetriat, kuidas sa naeratad või kuidas, mis su silmad välja, kuidas. Ehk need levelid, kuidas seda tuvastust teha, saab alati lisada.

Ja, aga kus ma neid token'eid hoian turvaliselt?

Oma digitaalraha kotis, ehk iga isikukoodil on üks digital wallet ja seal on sul siis. Ehk siis,

mis inimese jaoks tegelikult tähendab siis äppi, põhimõtteliselt.

Põhimõtteliselt jah, aga, aga seal ei ole isegi tähtis, mitu seda token'it sul on, kui ütleb riik, et digitaalalgoritust on tasuta, sa saad ükskõik kui palju. Ei, ma saan

aru, ma lihtsalt mõtlen, et, et, et puht kasutaja vaatest, see tähendaks, et mul on mingisugune äpp. Ehk siis nimetada see digitaalne rahakott, võib-olla on see tulevikustandard, me ei tea, on ju, aga täna, kui me seda praegu hetkel teeks, siis tõenäoliselt peaks Eesti siis tegema mingi oma nii-öelda digitaalse rahakoti äppi

või? Digitaalne rahakott, aga minul ei ole hetkel nägemust, et kas seda äppi on sinna külge vaja, sest miks ma peaks vaatama, mitu tõuke mul alles on, kui mul on, et. Väga tihti tehnoloogia tulekul me räägime väga tehnilistest terminitest, lõppkasutajaks tähendab seda, et sa lihtsalt logid kuskile sisse. Mina ei näe, et sul on kuskil mingit äppi vaja konto seisu näha, sest sul ei ole vahet, kui palju neid tõukenud, seal on miljarde või üks või kaks, sest riik võib sulle juurde neid anda, eks ju. Ja sa lihtsalt logid kuskile sisse, läbi privaatvõtme ja läbi siis second level authentication või mingil muudel viistel ja ongi kõik. See on uus tehnoloogia lahend autentimise sisse logimiseks, mis minule täna tundub, on parem lah

Tehniliselt me saaks seda kohe umbes täna teha või?

Ei, seda tuleks analüüsida, ma ei tea, kuidas seda plokiahelat seal rakendada, näiteks kuidas, mis nüüd log kasutanud, nii et sinna ei ole jõudnud arutelu.

Hüva, me teeme teise pausi eest, läheme edasi. Restart jätkub ja me räägime sellest, kuidas ma ei tea, Eesti kahe jalaga tulevikku saaks. No see identiteet oli nüüd üks, üks asi, millest me pikemalt rääkisime, on sul

veel? Kaks näidet veel, esimene on siis sihukene community krüptovara. Mis tähendab siis seda, et see oleks ainuke, kus toimuks, saaks riiklik ICO toimuda. Ehk mis oleks siis, kui riik koguks raha, tõstaks samamoodi raha nagu tõstavad ettevõtjad raha? Et täna, kus see alguse sai, minu jaoks on probleem see, nii palju e-eerilised nende Eesti fännid tahaks Eestisse investeerida ja meil ei ole võimalik see raha vastu võtta. Mis on tobe olukord? Nad, ma ütlen neile, et otske Tallinnasse kinnisvara või ette, toetage Eesti start-upe, mis on väga tore, mida nad teevad. Eesti bonde ei saa veel ka osta, nii et põhimõtteliselt neil ei ole võimalus investeerida Eestisse. Ja siis oligi mõte, et mis siis, kui Eesti lansseeriks oma krüptovara ja me koguks raha. Kas see on üks miljard või kakskümmend miljardit, vahet ei ole Mingi kogu see Eesti saaks raha, teine küsimus oleks, mis Eesti teeks seal rahaga ja siin ongi see variant, kus algul on nagu lahend ja nüüd läheme probleeme otsima, okei. Miks inimene peaks investeerima peale selle, et ta lootuses võib-olla see tõuseb? Ja seal siis on, oleme erinevate inimeste koos mõelnud, kuidas seda utility token'it sinna välja tulla, et kuidas seda rakendust anda. Sellele token'ile, et kas see on siis kuidagi saad premeerida, kui, kui aitad teisi erisedente näiteks või osa sellest rahast kogutakse ja reinvesteeritakse nendesse ettevõtetesse tagasi ja see oleks kui fond. Ja seal ongi erinevad võimalused, võib-olla mis on tähtsam, on see, et see viis, kuidas otsustada, kuidas see raha kasutatakse, oleks sihukene eraldiseisev, apoliitiline. Võib-olla koostöös erasektoriga. Ja, ja täpsed rakendused on seal siis välja vaja mõtelda.

Noh, härrad, rahandusministeeriumiks, kuidas tundub?

No mis siis tundub, et kõigepealt tuleb välja mõelda, mida me tegelikult tahame, et, et kas me tahame väärtpabariit või me tahame utility't ja kui on utility token, siis mis on need teenused. Aga selles mõttes, et e-residentsuse programm on lähenenud selle täpselt samamoodi, et kõigepealt me võimaldame nendel teenustel sündida ja siis erasektoril on võimalik neid e-teenuseid sinna peale ehitada. Ja ma saan aru, et, et Kaspari juurde on tuldud päris palju ja, ja küsitud, et kuidas ma saan teisse investeerida ja Kaspari vastus siiamaani pidi olema selline, et vabandust, me oleme riiklik struktuur, et,

et.

Meil ei ole aktsiaid, te, te, te ei saa neid osta.

Aga me ei saa osta ka näiteks maanteeametisse investeerida ju, eks

ole. No vot jah, ja küsimus ongi see, et. Miks mitte maksumaksja raha asemel võtta väljastpoolt raha, mida arendusse ei panna, näiteks.

Ei no miks peaks keegi investeerima väljastpoolt Eesti maanteeametisse, näiteks?

Aga maanteeametisse võib-olla ei, ei hooli, ka e-resentsusprogrammi hoolivad, sest nemad saavad ka siin ettevõtluskeskkond teha ja saavad osa kasu sellest.

Küsimus on selles, et e-residentsusprogramm ja võib-olla võimalikud uued suunad on platvorm, mille peale saab ehitada. Ma olen kusjuures kindel, et maanteeametisse ei tahaks keegi investeerida, võib-olla mingisugune eramaantee tulevikus on, on täiesti võimalik ja keegi tahab ka selle pealt tulu teenida, juhul kui Eesti riigil. Ei ole siiamaani olnud, ma ei tea, mitut miljardit selleks, et Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks täispikkuses välja ehitada. Nii et noh, me, me läheme siin muidugi nagu juba natuke utoopiatesse, kuigi ütleme niimoodi, et fifty-fifty utoopia. Aga tõsi ta on, et me ei saa seda fakti heidata, et, et Kaspari juurde on tuldud ja küsitud, et, et kuidas ma saan e-residentsuse programmi investeerida. Ja hetkel vastus on selline, et sa ei saa.

No üldse see mõte, et, et keegi saab nagu riigistruktuuri panna oma raha sisse, see juba iseenesest ainuüksi see mõte ei ole väga tavaline.

Minu arust see mõte on inimkonna mõttes väga tavaline, riigid on tegelikult ju noh, paarsada aastat vanad institutsioonid. Et tegelikult, et üks kogukond paneb oma raha kokku ja investeerib kuhugi, et sellest pärast ise kasu saada, on normaalne ja tavanähtus. Et lihtsalt krüpto token teeb selle digitaalseks ja nagu noh. Seksikamaks natukene, aga see, et erinevad osapooled, et see ekstreemne näide maanteest on selles mõttes hea, et on küll ekstreemne ja noh, sellepärast see on halb näide, et võib-olla noh, nii ekstreemsuseid tavaliselt ei juhtu. Aga mis siis, kui tõesti on ainult üks osa eestlastest, kes tahab Tallinn-Tartu vahelt sõita, neil on nii kopees, et nad peavad seda teed sõitma. Ja nad on panema, nõus panema neid token'eid, omama neid tõukeneid ja saama kasu sellest ja näiteks iga kord, kui keegi sõidab, siis maksab kümme euro sellest ja nemad token'ega saavad siis Et, et motiveeri, tõukend, motiveerib inimkonda millekski tegemist ja siis sa ükskord nagu osa sellest ja siis sa päriselt tahadki panustada sellesse, et see korda saab. Ehk et seal samamoodi, kui sa motiveerid Eesti e-resentsuse programmi või Eesti riiki midagi tegema ja sa oled osa sellest. Riski muidugi kaasnevad, aga selles mõttes ta muudab kogu selle konteksti nii võimsaks, et siis on meil suur kogumine, mitte ainult e-resentsi, kes programmina siin ettevõtteid või need, kes päriselt tahavad panustada Eestisse, tahavad aidata Eestit. Tahavad seda ise kaasa aidata ja sellepärast on ta nagu võimas, isegi hirmuäratavalt võimas, mis sellest võiks välja tulla.

Ma võib-olla ütleksin, et me oleme laiemas plaasis, me oleme praegu sellises huvitavas ja põnevavas ideede korjefaasis, kus me nagu. Ei, ei, ei kritiseeri mõtteid, et, et saada, saada võimalikult selliseid uusi, uusi lähenemisi asjadele. Ja, ja-ja selle, selle raames me peaksime ka leidma siis selle, et mis on see meie konkreetne eesmärk, et mida me tahame saavutada. Ja, ja kui me oleme selle, selle eesmärgi paika pannud, mis, mis, mis võib ka muidugi ajas muutuda. Et siis teine, teine, teine samm on see, et, et leida need viisid ja, ja vahendid, kuidas, kuidas sinna j Ja kui me sinna jõuame, siis me hakkame rääkima ka juba sellistest erinevatest riskidest, mis sellega kaasnevad, riskideks on muuhulgas ka see, eks ole, et kui me räägime, et. Keegi soovib kuskil kapitali paigata, paiguta, siis kindlasti on, kindlasti on regioone, kust tulev kapital võib-olla ei ole teretulnud ja nii edasi ja nii edasi. Ehk see on siis see, siis see on see kolmas faas, kus, kus, kus me, kus me nii-öelda nagu vaatame neid võimalikke riske ja kuidas neid maandada, nii et. Et ma juba ütleks, õhutaksin veel, et, et, et eristame neid erinevaid, erineva

No oli see Eesti Panga asejuht, kes ütles, et poisid, et te ei saa aru, mis, mis probleemi ei ole, et mis probleemi te lahendate oma coin'iga?

Aga ma hea meelega näeksin siin sellist suhtumist, et kõigepealt me tõepoolest nii nagu Hardo Heidke ütles, nagu tegeleme ideekorjaga, me genereerime ideid, mida on võimalik sellega teha. Milliseid probleeme on võimalik lahendada ja alles siis vaatame, millised riskid sellega on seotud ja kas see on, kas see riskitasu on meile aktsepteeritav või mitte. Ja kindlasti ei ole sellisele innovaatilisele riigile nagu Eestile sobilik lähenemine, et kõik, mis on tundmatu, et tuleb kohe ära keelata ja, ja tuleb sellest kaugele hoida. Sellepärast, et me ei tea, mis see on ja, ja seal võivad olla riskid. Täpselt samamoodi e-residentsusprogrammiga oleks juhtunud, kui me poleks võtnud seda teed ette, et hakkamegi väljastama esimesena maailmas riiklikult, seda enam, et Euroopa Liidu liikmesriigi poolt tunnustatud digialdkirja neile, kes ei ole meie residendid. See on suurepärane võimalus, see on juba toonud miljoneid ja miljoneid Eesti riigile tulu ja see on viis, kuidas me saame väikest Eestit suureks teha.

Mis on võib-olla ainuke asi, mida ma aktsepteerin kriitikana sellel teemal, on see, et, et eks me muidugi natuke võimendame neid asju, et me nagu, me ei valeta kuskil pealkirjas, me võimendame, nüüd me teemegi ja me lähmegi edasi. Ja noh, see on üks meie osa sellest, kuidas me läheneme, et koguda rahvusvaheliselt tagasisidet, rahvusvaheliselt. Saada, kaasata fänne ja, ja tarku inimesi, kes ka meid tulid näiteks nõustama, kui meil oli parlamendis sihukene kick-off üritus. Ja, ja see on nagu viis, kuidas mulle meeldib ka teenuseid ja asju arendada avalikult, mitte sihukeses tarkade peadega, lähme istume ühes ruumis, mõtleme välja, mis Estcoin võiks olla. Ja võib-olla nüüd jõuamegi teise faasi, kus see on nagu avalik, kus see on käivanud, see on aidanud meil formuleerida ideid. Ja nüüd arvatavasti oleks see faas, kus me võtame need targemad pead kokku ja läheme kõigi kolme pluss üks, ütleme, arendusega eraldiseisvalt edasi töögruppides, et täpsemalt formaliseerida. Noh,

mis iganes see lõpptulemus on, eks ole, Eesti on parlamentaarne riik, et ülimalt tõenäoliselt peaks see asi riigikogust läbi minema, ühel või teisel kujul.

Riigikokku minema.

No ja, ja saad ka läbi minema, et kas te, kas te kujutate ette, et sada üks parlamendisaadikut arutab ICO-de, Bitcoinide ja.

Väga hea küsimus, siis kui ma olen käinud Hollandis ja nagu teistes riikides, mitmed aastad tagasi olid peaministritasemetel blockchain ja nõndanimetatud jutud ja arutelud ja workshop'id ja kõik. Ja Eestisse on kuidagi rong millegipärast maha jäänud. Ja regulatsioonid kunagi ammu jäid maha ja meil on negatiivset juhtumit ka ühe hollandlasega, kes tegi ptc.ee domeeni ja kõigi selle jamaga. Ja siis, ja siis see arutelu ei olegi see jõudnud, et tegelikult mul on hea meel, et esimest korda aga ma ei taha nimesid nimetada, aga väga tähtsad inimesed guugeldavad, mis on plokiahel.

Tegelikult ma ei ole isegi nii kindel, et me oleme maha jäänud, et võib-olla kellestki oleme maha jäänud, aga kui, kui minu juurde tuleb paar riigikogu liiget ja ütlevad, et. Tead, me oleme seda asja uurinud, me oleme midagi kuulnud ka, et, et paistab huvitav ja paistab selline perspektiivne asi. Et millal te juba meie juurde tulete, et, et me oleksime nõus seda asja toetama, et tulge ja rääkige ja, ja arutame koos. Ja mis sellest sündida võib, nii et üsna, üsna selline ebatavaline, tavaliselt minnakse riigikokku juba konkreetse ideega, mitte see, et riigikogu liige tuleb ja küsib, et, et kuule, ma olen kusagilt kuulnud, et miks Eesti veel seda ei tee?

Ma peaks sinuga, kui ma peaks nagu panustama avalikult, siis ma ütleks, et need liikmed olid opositsioonist. Ei olnud. Ei olnud või? Ei olnud. Elu toob üllatusi, hea küll, aitäh teile, ma soovin edu selle diskussiooni ülevalhoidmisel ja, ja peaaegu kuhugi jõudmisel sellega. Ilmselt see tee saab olema pigem pikk kui lühike, aga ma tänan kõiki saates osalejaid ja kõiki saatekuulajaid ka ja soovime teile rahulikke jõule.