AI_pealkiri: Ede Schank Tamkivi ja Eesti 2.0 noorte tehnoloogiline suvekool ning haridusalgatuse tulevik

Tere laupäeva pärastlõunat, üheksateist mai on käes ja Restarti saade alustab. Taavi Kotka, Henrik Roonemaa, saatejuhid ja meil on külas Ede Schank, Ede Schank Tamkivi, kes on meil ka varem juba külas käinud. Ja, ja rääkinud ikka sellest algatusest, mille inimene on Eesti 2.0 ja see algatus on nüüd head mõned aastad vana, eks ole. Et me teeme väikse sellise vahekokkuvõtte, vaatame, mis on tehtud, mis teoksil?

Veel rohkem huvitab meid tegelikult see, mis tulemas, sellepärast, et. Eesti kaks punkt null tuli just välja, mitte segamini ajada kaks punkt null nulliga, eks ju, on ju, et. Et Eesti kaks punkt null tuli just välja. Nii-öelda uue ideepagasiga ja tegutsemispagasiga, et räägime sellest ka, aga, aga hakkame kuskilt pihta, et kus siis täna on Eesti 2.0?

Kolm aastat päris pikk aeg tegelikult sellise haridusalgatuse kohta, kuigi öeldakse, et hariduses ju asjad liiguvadki väga aeglaselt. Haridus on väga konservatiivne valdkond, mida ma arvan, et ta tegelikult ei peaks olema, et tegelikult me võiks palju julgemalt eksperteerida. Et tegelikult see Eesti 2.0 ju sündiski tol hetkel sellest, et tundus, et, et võib-olla erasektori poole pealt saab seda asja kuidagi kiiremini käima lükata. Mida riik on nagu aastaid veeretanud ühest peost teise. Ja tegime alguses siis kolm sellist seadmeprojekti, siis jõudsime järeldusele, et võib-olla ei ole kõige targem mõte neid seadmeid koolidesse viia, kus neid juba küll ja veel on. Et teeks selliseid projekte, mis, kust me saaks nagu otse sellised tehnoloogilised õpilased kätte ja siis jõudsime oma suvekooli projektini, mis eelmine aasta toimus ja siis sealt omakorda jõudsime selle. Õppe- ja suhtlusplatvormini, mida me nüüd siis esitlesime ja kohe-kohe tuleb siis järgmine suvekool.

Aga lähme korra tagasi, sa ütlesid, et seadmine ei toiminud, et, et Eesti 2.0 sai omal ajal sellega tuntukse, et siis. Nii-öelda erainvestorid panid rahad alla, et kõik koolid saaksid endale 3D printerid. See oli alguse, on

ju, 3D printerid oli ka

alguse, et see läks siis lörri.

Ei läinud lörri, absoluutselt ei läinud lörri, et selles mõttes oli väga edukas projekt, eriti printerite projekt oli tegelikult edukas. Ja täpsustan siis, et mitte kõik koolid ei saanud, vaid viiskümmend kooli, et me valisime ikkagi, et oleks midagi valida. Kolmsada kolmkümmend kooli tol hetkel oli Eestis ja nendest siis umbes pooled esitasid avaldused ja viissada kolmkümmend kooli ikka on Eestis.

Natuke rohkem

oli. Jah, viissada kolmkümmend kolm vist oli tol hetkel ja nendes pooled, umbes kolmsada taotles. Et ja viiskümmend siis said, et nad. Ära põhjendama ja tegelikult me nägime sealt projektist, et, et noh, väga aktiivselt kasutati. Näiteks Tallinna linna haridusamet tegi siis hanke, kus kõikidele Tallinna koolidele osteti ka, mille, noh, mida meie võtsime kui sellist tunnustust meie projektile, et nad tegelikult. Noh, mis oligi tegelikult parim näide, kuidas siis see erasektori ja riigisektori koostöö võiks toimida. Et, et erasektor nii-öelda kiirelt initsieeris mingisuguse idee ja siis riik võttis üle. Ja samas siis paljudes koolides läks ka see nii-öelda õppekavasse.

Aga lihtsalt see oli nii nagu nii-öelda üheaastane või poolaastane programm?

Ei, see oli küll nagu lõputav programm, et kõik meie projektid, selles mõttes me ei ole pannud mingid, et nüüd tõime seadmed ja lõpetame. Et selles mõttes, miks me otsustasime nendest seadmeprojektidest loobuda, oli see, et me jõudsime järeldusele, et, et me peame ka koolitama õpetajaid, milleks meil ressursse ei olnud. Et noh, me näemegi

just

minu arust kõige parem näide selle sellise Littlebitsi projekt, mis olid siis need. Magnetitega kokku käivad elektroonilised klotsid, kus, et kui sa annad need õpilaste kätte, siis nad hakkavad kohe toimetama, intuitiivselt nagu panevad neid kokku, siis õpetaja hakkab kõigepealt lugema juhendid. Tahab siis täpselt teada, mis ta tegema peab, siis ta ütleb, et. Aga te ei anna meile noh, nii-öelda tunnikava sideta, nüüd me peame hakkama lisatööd tegema, mis on täiesti arusaadav, sest see ongi tegelikult nende jaoks lisatöö. Ja noh, teame kõik, kuidas Eesti õpetajad on tohutult üle koormatud ja teevad tohutult lisa või noh, väikse raha eest palju tööd. Et, et ka kuna meie ei jõua neid siis sellest koolitada ja järele aidata, et siis tegelikult palju kiiremini me jõuame edasi nende õpilastega. Ja siis me jõudsime sellele järeldusele, et me. Vähemalt praegusel hetkel, kui, kui me ei näe mingeid eriti ägedaid seadmeid, mida me võiks, mis, mis. Tooks mingi tõelise kvalitatiivse muudatuse, et siis teeme sihukse otse õpilastele suunatud.

Ma ikkagi, enne kui me läheme selle uue asja juurde, ma natuke sorin seda vanas. Et just selle sama asja pärast, et noh, nagu ikka te ju ka noh, jälgisite seda programmi ja. Ja, ja siiani jälgite ja, ja vaatate, mismoodi siis kokkuvõttes ikkagi koolid seda kasutavad ja nii edasi, et. Et sa kutsusid mind ka omal ajal ühele avamisüritusele ja ma sattusin seal mõningate juhendajatega rääkima ja kõik olid maru elevil ja, ja, ja noh, sõna otseses mõttes noh. Nägu täis entusiasmi, on ju, et, et sellised projektid või sellised programmid, et kui nüüd see õpilane on seal selles programmis ja noh, tegutseb noh, tal on ka mingi periood seal, on ju, kus ta seda kaasa lööb, on ju, kuniks tal huvi on, on ju. Et oled seda kuidagi nagu mõõtnud ka, et, et, et mis ta siis nagu annab, et kas ta annabki siis nagu lihtsalt ühe nagu teadmuse või nii-öelda oskusbiti juurde? Või on see midagi nagu enam, et, et sellest tärkabki ikkagi päriselt mingi suurem huvi ja pärast seda tuleb nagu loogilise jätkuna, kohe ma ei tea, mis programmeerimine ja nii edasi. Et või see on lihtsalt nagu noh, lihtsalt, et nüüd need lapsed teavad, mida siin on 3D printimine ja kõik sellega seotud.

No eks sellist asja on väga raske mõõta ilmselt, et kust see nüüd see tõuge täpselt tuli. Et me võime tõesti, et ma, ma nii-öelda loen ka meile Eesti 2.0 vilistlastena neid õpilasi, kes on seal esimestes projektides aktiivsed olnud. Ja kuidagi silma paistnud ja kõik nad on tõesti läinud tehnoloogia erialadele õppima erinevatesse maailma ülikoolidesse. Kas see nüüd on täpselt tänu, tänu meie projektidele, seda on raske hinnata, et tõenäoliselt nad olid nagunii sellel kursil juba, aga võib-olla me suutsime neid nagu veenda sellele. Loomulikult kõige paremad on sellised näited, kus me, kus me reaalselt siis suudame kellegi nii-öelda ümber veenda, veenda või et tuleb keegi, kes ütleb, et oh, ma tahaks õudselt minna a la Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima ja siis ütlen nagu näed, vaata, et siin on tegelikult. Nagu muud paremad võimalused, mis kindlustavad sulle tõenäoliselt kindlama töö ka tulevikus, et siis. Ja siis, kui ta ütleb jah, tänu teie projektile, üks tüdruk näiteks oli selline, kes ütles, et nüüd ma sain aru, et ma käisin teie suvekoolis ära ja ma olen otsustanud, see saab olema minu tulevikus.

Et mitte minna ajakirjandusse.

Jah,

stuudios on kaks inimest kolmest, kes on õppinud ajakirjand ja üks, ja üks, kes tahab natuke ka olla. Aga, kui sa teed sellise projekte, eks ole, et sa viid, võtad näiteks viiskümmend kooli ja viid sinna 3D printerid ja. Ega ei, noh, ega sa ju ei ootagi tegelikult, et kõik see viiskümmend kooli võtab need viiskümmend 3D printerit sada protsenti efektiivsusega kasutusele. Noh, et see on alati uute asjadega, nii et kuskil tekivad fännid, eks ole, kuskil on mingi aktiivne õpetaja, kes hakkab hästi sudima ja arendama ja tema ümber võib tekkida mingisugune uus seltskond, et noh, et sa. Sa, sa külvad nagu viiskümmend seemet, aga noh, võib-olla korjad kaks või mingi, mingisuguse hulga taimi, et. Mis see edu protsent oli nii-öelda, et kui palju neid su

No seal me tegime tegelikult isegi küsitluse koolide seas ja tuli välja, et umbes kakskümmend protsenti oli neid, kes kasutasid igapäevaselt ja väga paljudes erinevates tundides ja noh, see oli tõesti huvi.

Päris hea on see kakskümmend protsenti

tegelikult. Ma arvan ka, kuigi noh, iseenesest juba, et kui me tegime noh, selleni, et nad pidid esitama avalduse. Tõestamaks, kui motiveeritud nad on. Et

siis

noh, seal esitati luuletusi ja igasuguseid põnevaid formaate, et. Et eri viisil nagu põhjendati, et noh, iseenesest tundus, et see filter on juba piisavalt tihe, et siis võib-olla need viiskümmend peaks olema juba päris hästi motiveeritud, aga tegelikult tuli välja, et seal oli hulgas ka siiski koole, kus oli, et. Võti ruumile, kus asub printer, asub ainult direktori käes ja tema avab selle kord nädalas, noh, umbes sellised. Et noh, tõesti, me ei saa kontrollida, et, et paraku kindlasti oli seal hulgas neid, kes, kes väga aktiivselt ei kasutanud, võib-olla jääb siiamaani, seisabki kuskil linik on ilusti peale pandud ja on nagu sisustuselement.

Aga maakoolid?

Ja selles mõttes tuli välja, et pigem ongi maakoolid palju aktiivsemad, sest neil on alternatiive vähem. Et näiteks üks väga hea näide, kus me ise kohapeal käisime mitu korda või suhtlesime nendega aktiivselt, on Voore kool, mis asub Peipsi järve ääres. Võoremaa või Jõgevamaa. Ja viiskümmend õpilast, nelikümmend üheksa õpilast vist on terves koolis ja terve kool tegeleb aktiivselt 3D modelleerimise ja printimisega ja nad osalevad kõikidel riiklikel konkurssidel alati terve kooliga. Ja näiteks käisin nende matemaatikatunnis, vist oligi uues klass, kus nad siis geomeetriat õppisidki läbi modelleerimise. Et väga positiivne näide ja just ma arvan, tänu selle noh, siin kõrval näiteks on Gustav Adolfi gümnaasium Tallinnas, kus on ka noh, neil on, ma ei tea, kui palju 3D printereid juba tänaseks, mis nad on ise endale soetanud juurde. Ja ka on väga paljudes tundides kasutatakse seda, aga et noh, jälle, et kuna seal on ka nii palju muud, igasuguseid muid seadmeid, et see 3D modelleerimine, printimine on nende jaoks üks paljudest. Et siis Voore kool jälle nende jaoks, et noh, nad ongi nagu nii entusiastlikud tänu sellele, et, et ega neil palju muid võimalusi ei

ole. Jah, seda Gustav Adolfit alati tuuakse haridusringkondades ka välja sellise haridustehnoloogia. Aga mitte ainult,

vaid ma, mulle tundub, et

ta kogu aeg, et kui mingid uued asjad tulevad, et siis noh, tema kaudu jõuad need hästi kähku sinna, sinna kooli sisse, kuidagi õppetöösse sisse. Just,

et tegelikult ma tahtsingi ka selle Taavi kommentaari kohta enne öelda, et sa ütlesid seal meie Bitcoini arvute launch'il oli, et sa jäid õpetajatega suhtlema. Ja noh, tegelikult ongi, et see taandub alati sellele, et need ongi needsamad õpetajad. Alati me näeme nendes projektides on ühed ja samad näod need ühed aktiivsed õpetajad. Ingrid Maadvere ja noh, nimetad neid edasi, et sa tead kõiki neid nime ja nägu pidi. Alati on need, kes esitavad neid avaldusi, nad juba teavad täpselt, mida peab sinna kirja panema. Ja just, et, et neil on see lava juba päris nagu lai. Et, et eks me ka valime ju selle järgi, et kes juba midagi on ära teinud, et noh, loomulikult tahaks toetada neid, kes saaks ka nii-öelda jala vette kasta, aga et tegelikult tahaks näha, et nad on ka juba midagi ära teinud.

Aga kas teil päris alguses, kui te seda projekti noh, ma ei tea, kokku panite või mõtlesite, et peaks tegema sellise asja. Et kas teil oli ka ikkagi usk, et tõesti, et seadmetest piisab, et anname need viiskümmend printerit ja edasi läheb ise?

Ei, tegelikult oli kõikide nende asjadega on olnud mingisugune esmane koolitused, printeritega oli samamoodi, et Mektoris oli meil, õpetajad tulid kokku, tehti sihuke.

Ei noh, seda küll jaa, aga ma mõtlen, et, et kas teil oli usk, et me anname nad sinna koolidesse, on ju, et teeme selle esmase koolituse, nii, ja nüüd nad hakkavad siis tegelema. Et või, või kas keegi suutis ka ette näha, et aga äkki me ikkagi peame tõesti kolm korda nädalas hakkama noh, käima ja hästi sisuliselt seda asja, et me teeme ikka kõik ette neile.

No tõenäoliselt me olime suhteliselt naiivsed selles suhtes küll, et, et arvasime, et jaa, et huvi on suurem, kui ta tegelikult oli. Et noh, ma ei tahaks öelda, et, et koolid on kuidagi mugavad või õpetajad, noh, just seesama, see on nagu. Et, et just, et õpetajad, ma ütlengi, et õpetajad teevad ju kohutavalt rasket tööd. Ja nad ongi, et kõik need jällegi need samad õpetajad, kes on sellest innovatsioonist huvitatud, et nad teevadki tohutult palju lisatunde. Et nad valmistavad ette materjale, nad ise uurivad, teevad endale asju selgeks, et. Pluss peavad millalgi veel tunde andma ja neid töid parandama ja kõik see, mis sinna juurde käib. Et noh, meil ei ole seda luksust nagu paljudes teistes riikides, kus on sul abiõpetajad, kes selle musta töö nii-öelda ära teevad. Et, et ju, ju me tõesti arvasime, et õpetajatel on niisugune vau, et jälle mingi uus asi, et saame ja noh, ongi needsamad aktivistid on sellised, aga kogu see ülejäänud seltskond on need, et keda sa pead nii-öelda kättpidi järel talutama. Ja neile kõik materjalid ette andma ja, ja kogu aeg kätt pulsil hoidma, et kas teil on veel midagi vaja, palun, siin on teile need materjalid, et. Sa

pead sellised tunnid ette tegema, ma arvan, eks ole, et kirjeldama, et. Hea küll, teeme siia pausi ja siis läheme edasi.

jätkub ja me räägime Eesti kaks punkt null projektist, mis algas sellest, et viime viiekümnesse kooli 3D printerid ja nüüd on jõudnud hoopis millegi muuni.

Lähme sinna, nüüd sinna suveülikoolide ja, ja õpilaste juurde, ehk siis kui õpetajatega tegelemine on, on, on keeruline, siis noh, ütleme nii, et. Päris otse lastega tegelemine tundub mulle veel suurem väljakutse, et, et suveülikoolid olid ülipopulaarsed ja ma.

Kool siiski. Mida? Kool, tegemist on meil seal põhikooli ja

keskkooliõpilastega. Jah, näed siin.

Ma saan aru, et sa oled ise

nagu

doktorantuuri lainel.

Et ma suhtlesin mõningate nende juhendajatega, kes seal olid, nad olid kõik väga vaimustuses, sellepärast et noh, neid kisti oma tavaelust välja, nad pidid lastega aega veetma ja see oli tohutult meeletult hea kogemus. Et räägi sellest.

Ei, mina ütlen küll, et õpilastega noh, just noh, selles mõttes on jällegi, et me võtame nii-öelda ju riisume koore sinna, et me ei võta, või noh. Sinna ei tahagi tõenäoliselt tulla need, kes asja vastu huvi ei tunne. Et kui sa juba loed, et samamoodi me panime suvekooli siis, et õpilased pidid esitama esiteks oma varasemad tööd või mingisugused projektid, mida nad teinud on. Ja siis, mida nad tahaksid seal suvekoolis teha, et nad tuleks mingi oma ideega sinna kohale. Mingisugune asi, millest nad saaks reaalselt ehitada mingi toote, soovitavalt füüsilise toote. Ja, ja kui sa loed neid noh, juba seal ma nagu tundsin, ma tahaks nende inimestega isiklikult tuttavaks saada, sest nad kõik tunduvad nii ägedad inimesed. Tõsti see nädal aega, enne suvi me olime Tartus, SparkMaker Labis. Et sinna kogunes kuuskümmend üle Eesti kolmekümne ühest koolist oli meil koos seal noori. Vanuses neliteist kuni üheksateist, noh tõesti, et kui, kui sellises, sellistest inimestest koosnekski Eesti riik, siis poleks meil mitte mingit probleemi, et me läheks nagu taevasse.

Aga selleni te nüüd jõudsitegi siis selline, selline arengu, arenguaste või, et te ütlesite, et ahah, et, et õpetajatega me oleme proovinud, et proovime nüüd siis teha ainult õpilastele, ainult nendele, kes on tõsiselt huvitatud. Et siis see kakskümmend protsenti äkki muutub kaheksakümneks või sajaks, see eduprotsent, nii-öelda.

No unistada, võib-olla unistada tuleb alati suurelt, et eks me, see oli meie jaoks ka selline noh, järjekordne nii-öelda pilootprojekt, et kuidas me üldse noortega noh, keegi, kellelgi meist ei ole sellist noortega otse töötamise kogemust varasemast. Et see oli meile küll väga julgustav ja siis me jõudsime järeldse noh kuuskümmend, et kuhu me niimoodi jõuame, kui me iga suvi võtame kuuskümmend, et see väga nagu. Et vähe või? Seda on vähe, et kuidas me siis nagu annaks sellele mingisuguse võimenduse. Ja, ja mis teine asi, mida me avastasime seal suvekoolist, et, et seesama, et meil on isegi, kui meil on seal Tallinna Reaalkoolist ja Hugo Treffneri gümnaasiumist ja Boschka gümnaasiumist ja nii-öelda Eesti parimatest koolidest õpilased. Keskkooliõpilased, siis tegelikult jällegi see müüt, et kõik eestlased oskavad esimesest klassist alates programmeerida, ei pea teps mitte paika. Et, et meil kuidagi tekkis see mõte sealt siis, et see, et teeks siis mingisuguse sellise platvormi, mis aitaks selles neid kuidagi järje peale, et järgmisel aastal suvekooli korraldades oleks meil see etapp juba läbitud.

Et nad oskaksid juba progeda või? Just.

Et tegelikult palju, väga palju võhma läks selle alla seal, et, et nad oleks tõenäoliselt jõudnud kaugemale oma toodetega, kui, kui see, see etapp oleks olnud juba kaetud. Aga et, et siis ütlesime järeldas, et miks, et neid platvorme, keskkondi on sadu tuhandeid üle maailma ja me ei pea nagu tegema sama, et me ei pea tegema eestikeelset programmeerimisplatvormi, et tegelikult keegi ei vaja seda eesti keeles. Et teeks hoopis sellise keskkonna, kus, kus saaks siis jagada kõiki neid olemasolevaid asju ja esitada otseküsimusi omavahel, suhelda. Ja võib-olla siis anda see lisandväärtus just seesama, mida me, president rõhutab, et ikkagi haridus peaks jääma eestikeelseks, et, et ikkagi mingi eestikeelne lisandväärtus pakkuda, et siis me jõudsime selleni, et meil on siis selline. Klasside rubriik, kus on siis lühivideod, kus siis sellised inspireerivad inimesed peavad lühikesi loenguid ja annavad võib-olla mingisugused suunised nii-öelda otsad kätte, et mine vaata veel sealt ja loe veel seda. Ja loodetavasti siis tekib siin nagu ühel hetkel selline aktiivsem arutelu pool lisaks.

See suvekool oli siis esimest korda nüüd eelmisel aastal või? Jah, kas sel aastal tuleb ka? Kuidas see toimib, kuidas need õpilased sinna leitakse või kuidas nad sinna?

Saavad kõik ise sinna kandideerida, et praegu on vorm üleval juba. Kõik neljateist kuni üheksateist aastased võivad sinna siis kirja panna, mida nad teinud on, mida nad teha tahaks. Ja siis noh, ikkagi valime sinna parimad.

Aga, aga mida seda tehakse, kas see nüüd siis nagu seotud 3D printimisega või, või on see mingi

suurem maailm? On üks nii-öelda prototüüpimise vorme. Et, et idee on selles, et nad ehitaks mingi toote, et nad mõtleks mingisuguse probleemi välja, mida nad tahaks lahendada läbi selle, et siis mingisugune toode või teenus. Oleks ja eelmine aasta meil oli siis kaksteist tiimi, kuuskümmend õpilast olid kaheteistkümnest tiimis ja seal oli näiteks siis parim projekt minu jaoks, oli näiteks sõrmejälje tuvastusega seljakott. Et need poisid on edasi töötanud oma projektiga ja tõesti jõudnud juba nagu tõelise seljakotini, kus on nagu, nad on materjale läbi katsetanud kuskil Tehnikaülikooli laboris ja, ja jõudnud sellise varguskindla seljakotini. Mis siis ka päiksepatareidega ja kõikvõimalikud lisavidinad, et loomulikult hetkel selle koti omahind tõenäoliselt.

Natuke kõrge.

Päris kõrge, et, et nad töötavad sellega edasi. Siis oli meil näiteks seal üks füüsikavalemite lauamäng, mis oli siis selline noh, mis oligi valmis, et nad oleks võinud selle kohe poodi müüki saata. Siis oli mitmeid sihukeseid teenuseid, üks oli mingisugune noorteürituste selline keskkond, siis oli. Teenusepakkujaid ja teenusevajajaid kokku viiv keskkond, siis oli parkimisäpp. Aga

ühesõnaga, pead ise tulema selle teenusega, okei, aga teil on mingid mentorid seal? Ja,

ja mentorid ongi, et me noh, mis ma arvan, mis ongi nagu põhiboonus selle ürituse juures ongi see, et me viime tegelikult kokku siis. Need õpilased nii-öelda päris ettevõtjatega, rahvusvahelise kogemusega ettevõtjatega. Nagu Taavi Kotka, kes küll veel ei ole ennast sinna mentorina kirja pannud. Aga loodetavasti teeb seda kohe.

No see on teil legendaarsed mehed nagu Toomas Röömer meil.

Toomas Röömer oli super mentor, et, et no just selles mõttes, et, et mentorid, kes hoiavad ka nii-öelda hiljem kätt pulsil, et nad ei lase neid noori ja. Nii-öelda täiesti laiali valguda, et Toomas Römeri klass on praegu ka täiesti soovitan vaadata keskkonnast, et tema räägib, et kes on arendaja. Ja mis temalt oodatakse, et, et tegelikult praegu meil ongi nende klasside all just eelkõige sellised videod, mis õpetavad, kuidas seal suvekooliks valmistuda, et. Et noored teaks, mis rolli nad endale seal võtavad, et kui neil on viiesed tiimid. Et mitte kõik ei ole seal turundajad, mis eelmine aasta näiteks ühe tiimi puhul juhtus.

Aga mõni võiks olla ka ikka.

Mõni võiks olla, aga, aga et mõni võiks olla ka arendaja ja mõni võiks olla disainer ja et noh, nagu saaks sihukse komplekti. On

ikka niimoodi, et poisid progevad ja tüdrukud teevad plakatit, jah.

Võib ka vastupidi

olla. Ma väga tahaks, et see ei oleks, nii et esiteks oli üldsegi eelmine aasta meil näiteks vist iga viies kandideerija üldse oli tüdruk. Ja lõpuks ka iga viies osaleja oli tüdruk. Aga noh, tahaks väga võtta rohkem tüdrukuid.

Ma, sa said aru, et ma tegin selle märkuse meelega, onju, et.

No ma loodan, et kui Taavi Kotka Robootika kool tüdrukutele on ühe aasta ära töötanud, siis meil on nagu, marssidest tuleb tüdrukuid sinna.

Ja vot, aga ühesõnaga, see, see kõlab väga nagu selline tavaline häkaton, mida, mida, või ta erineb kuidagi sellest.

No erineb selle poolest, et ta on pikem, tavalised häkatunid on. Nelikümmend kaheksa tundi ja kõik jah. Et me oleme venitanud ta siis viie päeva peale, et anname ikkagi noortele aega sihukeses rahulikus tempos ja et ei oleks seda, et keegi ei saa. See on mõnus

tänapäevane maailm, et meil on viis päeva aega, et väga rahulikus tempos tuleb see toode välja arendada.

Nii-öelda start-upi keskkonnas, ma saan aru, viis päeva mega pikk aeg. Ja teine asi, et ikkagi noortele, et ma ütleks, pärast meid on nii garaaž kui ka mitmed teised vormid üritanud teha noortele suunatud üritust. Siis alla kaheksateistaastastele, aga paljud ikkagi näevad selles nagu suurt riski, et, et noh, kuidas ikkagi noored ja näe, paneb käe kuskile sae alla ja mis siis saab, on ju. Ja mis saab siis? Ei no ikkagi keskkond, töökeskkond peab olema nagu turvaline, et tuleb esiteks valida koht, kus turvalisus on tagatud, kus nõudeid täidetakse ja kus ei saagi.

Kus ei ole saagil ju.

Aga ei,

selles

mõttes nagu noh,

kus sa mõtled nagu noore vaatenurgast, isegi kui see ei saavuta seal mitte midagi, et need suhted, mis seal seal ikkagi mentoritega loo, lood, need. Või ka teiste

omasugustega.

Need saadavad sind terve elu, eks, et sa saad alati öelda, et näed, et härra Röömer, et, et mäletate, et. Te olite minu juhendaja kümme aastat tagasi, et näed, nüüd ma tulin teie käest raha küsima, et sest mul on uus äge startup. Aga

mida see inimene oskama peaks nüüd, kes sinna tahab siis kandideerida või, et sa juba hirmutasid kõiki, et peab progema ja.

Ei pea tegelikult, et noh, see just, et tõmbaks maha seda barjääri, et tegelikult ei, noh, peab olema tahe, see on kõige tähtsam. Peab olema tahe ja valmidus õppida, et see on täpselt, et ikkagi nii-öelda kiire prototüüpimise tsükkel, kus sa pead olema valmis kiirelt õppima, omandama uusi asju. Ja, ja just tegema tiimitööd, et mis on kriitiline, et seda me teame, et eestlased üldiselt selles väga ei hiilga. Muutub paremaks, et jällegi toredad PISA testi, ma ei tea, kuidas küll seal seda tõestati, et kuidagi arvuti simulatsioonis näitasid õudselt koostöö altid on eestlased. Et, et siiski koolides tehakse suhteliselt vähe veel. Aga see

on ikkagi ka muutumus, et noh, minu lapsed käivad reaalkoolis ja noh, ma vaatan nagu sellist ühis, noh, nii-öelda. Projektide kasvu, noh, läbi aastate, et, et kuidas tuleb ikkagi need jälle rühmatöö, jälle rühmatöö ja. Ja alati peab olema ka esitlus ja mitte ainult plakatina, vaid ikkagi ka tehnoloogiliselt noh, kas siis. Mingis, mingi, mingi videona või PowerPoint-ina või mis iganes, et see kõik paraneb.

Just, seda on positiivne tõdeda, et aga noh, just see kriitiline element sealjuures, et selle projekti saavad ka noored ise välja mõelda, et mitte, et õpetaja ei ütle, et nüüd kõik teeme seda.

Aga lähme korra numbritesse tagasi, et see, et te võtate neliteist kuni üheksateist, on selles mõttes hästi tänuväärne, et, et kui ma räägin nende samade juhendajatega. Noh, meil on Viimsis näiteks Peeter Sipelgas, ka legendaarne, nii-öelda siis üks, ma siis ütlen, entusiast. Et, et tema kurdab ka, et see neliteist, viisteist on pigem just see iga, kus kipuvad noored ära kukkuma, ehk siis need, kes on tehnoloogia vastu varem kõvasti huvi tundnud, ütleme seal algklassides või põhikoolis on ju, et siis, kui nii-öelda. Tuleb see tormilise viga, et, et siis on kõik muud huvid ja, ja jumala eest, mitte nagu enam noh, mingid ringid, eriti veel mingit, ma ei tea, robootikat, igav. Et seesama kuuskümmend, noh, praegu oli konkurss, et mis sa üldse arvad, et, et mis see sihukene nagu meie Eestil agi on, et noh, meil on nagu. Kuus seda tehnoloogiahuvilist selle, selle, selles vanuses, selles vanusegrupis, kes tulevad ja, ja teevad midagi hästi ja kihvti või hästi. Mis tähendab

seda, et kui sa võtad nüüd aastakaupa ja võtad viis

aastakäiku, siis sa teed viis korda nüüd teist.

Kuussada oleks siis umbes noh, üks, jah, et sellest Pärnasekopist, mis. No kui me

võtaks kahekümne kuuest tuhandest

noorest, ma ikka eeldan, et

me saaks palju rohkem kui kuussada huvilist. Et, et jälle. Noh,

kakskümmend protsenti ikka võiks olla või?

No võiks, võiks,

jah. Stuudio lakka ja lihtsalt ütleme neid numbreid, aga. Ei

no mõtlen, noh, toome selle tegu teistpidi võrdlusesse.

No mida sa ei taha, selles mõttes, et mitu geeniust on sellest sajajumisest tuhandest, jah, see võib küll kuussada olla. Ei

no kokkuvõttes, mis meil on vaja? Kuidas

me defineerime geeniuse? Kõrgelt.

Et meil on vaja, et noored teeksid kaalutada otsuse, kui nad teevad oma erialaste valikuid, noh, ülikooli minnes, näiteks. Ei läheks õppima. Vaid läheks õppima inseneeriat, et, et kui nendest nagu teeksid kas või noh, noh, ütleme täna meil õpib inseneerias kuskil neli tuhat, neli tuhat viissada on ju, pehmet teadus üle kaheteist tuhande, on ju. Et, et noh, me saaksime sada protsenti või seda tasakaalu paremaks oleks noh, nii-öelda majanduse mõttes ka nende inimeste enda palkadega muu mõttes nagu. Noh, hoopis teine tulemus, et meil on täna IT-s hüppeliselt kasvanud, eks, aga jätkuvalt ikkagi väga väike osa nagu kogu tööealist, tööealisest eralikult.

No põhimõtteliselt see peaks selleks, et oleks enam-vähem tasakaal vist nende pehmete ja, ja muu, mitte pehmete erialade vahel, et sa pead siis sada protsenti neid reaale suurendama umbes. Aga mõtlengi,

et noh, see on protsendina täna nagu kogu töö, sest elanikkonnast jätkuvalt on IT kuskil seal noh, viie juures.

Aga no vot just, et me tõmbaks ka seda, natuke seda barjääri maha, et praegu ongi kuidagi tekkinud, tekkinud see lõhe sellele, et. Et kuidagi IT-d nähakse nagu mingis omaette, et see on nagu kuidagi hästi nagu noh, väga nihukene kõrgete nõudmistega kast. Kuhu on väga raske saada, aga me teadlikult kasutame terminit tehnoloogia, mis on nagu selles mõttes laiem, ütleme tehnoloogia on ju igal pool, et samamoodi, et ajakirjanikuks õppides. Kasutad sa igapäevaselt, ajakirjanikuna töötades, kasutad sa igapäevaselt tehnoloogiat ja see on nagu paratamatu. Vahend sinu töös, kuigi sa ei pea noh, et selleks, et saada heaks ajakirjanikuks, ei pea see olema hea insener. Kuigi võib-olla.

Ei, selles mõttes, küsimus on, et kas näiteks klikimajandus on ka osa tehnoloogilist või mitte nagu?

Aga jah, et seesama, mida sa tegelikult ütlesid, et seesama, et kukuvad ära selles vanuses ja et, et see on noh, eriti nähtav on see just tüdrukute puhul, on ju. Ja see, see ei tulene mitte nendest tüdrukutest endist, vaid keskkonnast nende ümber, mis kogu aeg sisendab neile, et, et see ei ole tüdrukute valdkond ja. Et noh, seesama Skype'i tellitud uuring nüüdseks juba mingi kolm-neli aastat vana, on ju, et noh, mis näitaski, et täpselt kuskil kuuendast klassist toimub see ärakukkumine järsult.

Ja muidugi, mis keskkond, mis imeline keskkond see on?

No vanemad kool, sinu sõbrad ümberringi, mis ütlevad ja see on jälle see hea näide, mida noh, halb näide. Et üks kool, kes taotles mingit toetusraha selleks, et teha poistele robootikaringi ja samas kõrvale õpetada tüdrukutele modellikõndi. Et noh, kui sulle surutakse seda kuskilt väljastpoolt peale, siis, siis see võetakse kirjaga omaks.

Nüüd tuleb lastel keelata koolis käimine ära. Kas ma sain õigesti aru? Lähme siit teisele paosile. Restart jätkub meie saate ja viimane osa on käes ja räägime siis Eesti kaks punkt nullist, me oleme suhteliselt kaugele sellest algsest ideest läinud, nagu ka Eesti kaks punkt null

ise. Aga Ede, sina oled ikkagi nüüd läbi ratsutanud terve Eestimaa ja, ja noh, sa näed neid, neid ringe ja neid gruppe ja neid igasuguseid algatusi. On meil neid liiga palju või on liiga vähe või ütleme, kui sa nagu vaatad kogu seda, noh. Noh, ma ütlen mina olin näiteks šokeeritud, kui ma sain teada, et, et kui palju näiteks, ma ei tea, viimsi lapsed käivad erinevatesse ringidesse ja, ja, ja teadusrühmades ja nii edasi, et ma arvasin, et see number on palju väiksem, et see oli nagu, nagu noh, üle mõista suur.

Ongi väga palju, on huviharidus, me nüüd räägime siis nii-öelda mitteformaalharidusest, on ju. Ehk huviharidusest, et tohutult on igasuguseid ringe ja kui me nüüd vaatame nende sisse, siis tuleb välja, et kõigest kolm protsenti kõikidest huviharidusringidest on siis loodustäppisteaduste ringid.

Ja ülejäänud on modellikõnd.

Ja ülejäänud on valdavalt siis sport, laulmine, akrobaatika meisterdamine, ühesõnaga kuidagi jällegi see, mis mulle endale nagu. Või noh, mida ma kasutan palju võrdlusena, mitte et mulle meeldiks seda teha, aga et, et jällegi, et Eesti sportlasi me saadame kuskile olümpiamängudele sihukseid keskmisi kohti noppima riigi kulul. Et see on nagu vaikimisi, kõik on sellega nõus. Ja siis, kui meil on vaja kuskile robootikuid saata Eestit esindama, siis kellelgi raha ei ole, öeldakse, et reisiraha meie ei maksa, et leidke see ise ja siis on jälle. Mõni tubli Skype'i poiss, kes, kes maksab selle raha kinni. Et miks see nii on, et kuidagi väga nagu silmakirjalik on ühiskond minu meelest, selles mõttes.

Ma just neid ringi, seda Taavi ringi, ringijuttu kuulates mul tuli meelde, kuidas mul endal laps läks, oli sügisel oli vaja valida lasteaias neid ringe. Pandi jaa neljad selja peale, need oli seal, mina ei tea, jaa, viis-kuus-seitsse tükki, erinevad ringid, et. Kuhu sa oma lapse paned siis, on ju, et igaüks maksis seal teatud raha, näed, ma ei tea, kümnest, kahekümne eurone kuus või midagi sellist. Ja hästi kiiresti tulid täis jalgpall, korvpall, jooga, kõik sellised asjad ja siis seal rippus tükk aega, kus õnnetu teadusring ühe lapse nimega. Ja lõpuks oli see paber kadunud ja ma ei tea, et kas sinna siis, kas see tuli täis või ei tulnud, aga. Laps oli

kadunud. Laps

ju kadus teadusmaailma ära. Et, aga noh, see oli väga selgelt on ju näha see dünaamika, aga, aga mulle tundub, et ma saan ka, ma, ma ise olen ka lapsevanemana selline valiku asjana, et kas ma panen oma lapse. Kuhugi jalgpalli ja, ja noh, sihuke on ringi jooksma või ma panen ta nagu istuma ja nad, need narratiivid nagu põrkuvad ühiskonnas, et. Et sellest reaal- ja loodusteaduste narratiivist veelgi suurem on see narratiiv, et lapsed istuvad kõik ühe koha peal, keegi ringi ei liigu, on ju. Ja siis sa lapsevanemana oled seal nende paberite ees, mõtled noh, ma ei saa last päris hulluks ka ajada, et ma pean Ja siis väga, väga kergesti ikkagi sa lähed selle valiku peale, ma ütlen, et noh, ta on ju laps, on ju, küll ta jõuab oma neid putukaid veel uurida, jooksku ringi, et noh, seda on talle rohkem vaja ja need tulid põmmdi täiesti kähku.

Aga ma ütlen, et teistpidi jälle noh, ma vaatan nüüd kooli poole pealt on ju, siis kui see robootik ringi nii-öelda. Nimekirja avanemise hetkel esimese viieteist minuti jooksul ei reageeri, siis sinu laps sinna ei pääse, ei mahu lihtsalt, kohe täis, pumm. Mis tekitab jälle teistpidi küsimuse, et kui nõudlust nagu on, siis kuhu meil pakkumine jääb, et, et ei tea, kuhu meil jääb pakkumine.

No jälle seesama õpetajate koolitus, et tehakse küll, vaata maailma ja kes teevad neid ringiõpetajate koolitusi ja, ja ma tõesti ei tea, kuhu need ka vaadata, sest sama lugu oli meie minu laste koolis, et. Kaks aastat nõudsin, et kus on robootikaring, nüüd lõpuks nagu kuidagi korraldati ära. Malering samamoodi, kaks aastat ootasime, et. Ja kohe noh, täpselt minutiga olid kõik kohad täis, rohkem veel on ju tahtjaid, lõpuks löödi ringid pooleks Taavi Kotka soovitusel poisid ja tüdrukud eraldi, mille ma tahan, võin su ka lõppu jäädagi vaidlema ilmselt selles osas, kas see on efektiivne, aga et. Et tegelikult on õudlus, aga et seesama jah, mida sa ütled, Hendrik, et, et ma ka kuskil ma mäletan, tegin mingit ettekannet ja panin ühe pildi seal, kus, kus oligi seal meie seal Little Pitsi esitlusel, kuidas üks, üks poiss, kes hakkas kohe seda isesõitvat autot ehitama. Ja noh, nii-öelda entusiastlikult seal põrandal kuidagi sellega nagu rullis ja siis oli see pilt temast, kus ta niimoodi elevil näoga seda autot seal sõidutab ja siis mingi täiskasvanud inimene vaatas ta pilti. Selge, näed, iks jalad istub seal, sporti ei tee, on ju, juba see tehnoloogia on siin nagu nii-öelda oma tööd teinud. Et no kas neid peab tingimata vastandama, et minu meelest vastupidi, et, et võib-olla isesõitev auto annab talle võimaluse minna õue kuskile, nii-öelda. Avastama asju, mida ta ei oleks, mida ta ei oleks ilma teinud.

Aga kas need robootikaringid, ma hakkasin praegu mõtlema, et kui niimoodi näppude peal kahku arvutaks, et kas see. Ei oleks ka kommertsprojektina kellelegi nagu üldse mõeldav, no ühesõnaga, inimene, kes suudaks juhtida robootikaringi, on ju, tõenäoliselt tal on mingi vastava alataust, et noh. Ta võiks töötada tõenäoliselt ka, ma ei tea, on ju, Nortalis või kusagil mujal mingisuguse nii-öelda päris IT-töö peal. Teenida seal X tuhat eurot. Et kas ta, kui ta ainult neid ringe teeks Oleks nihuke Eesti kõige kihvtim nagu ringi juhendajad, kas, kas, kas seal nagu on inimese noh, leib ja, ja vorst ka sees või ole?

Kui paksu vorstuse sinna tahad, on ju.

Aga palju, palju see ringis osalemine võiks maksta näiteks, kui see oleks niimoodi, et noh, nad ei ole tasuta tavaliselt.

Ei ole, aga see ikkagi noh, Taavi on selle arvutuse läbi teinud, on ju, et sa noh, näiteks hea näide, et Reaalkoolis teeb robootikaringi, Leivo Sepp, kes ise töötab. Ja

ma

saan aru, et, et teda nii-öelda üritati üle osta, aga see ei õnnestunud, onju, et isegi kui oli, olid noh, reaalkool erandkorras. Tõenäoliselt saab seda lubada, et, et teha nagu selline pakkumine, aga. Keskmine Eesti kool tänaselt ei saa.

Aga mis seal käib, kümme last käib?

Tähendab, selles mõttes nagu noh, hästi lihtne matemaatika, sa pead teistpidi ka vaatama, et kui palju see lapsevanem on nõus nagu välja käima, on ju, et. Et ma toon nüüd täitsa alternatiivse ja võib-olla nagu äärmusliku näite, aga ütleme, kui see käi, käi nagu füüsikaringis, siis, ma just füüsikaringis oli kolm-viiskümmend oli kord, on ju, et noh, et selle peale ikkagi ärimudelit ei, nagu ei ehita.

No jaa,

aga see on ikkagi noh, kümne lapse peale, siis saad kakssada, on ju, et noh, et, et noh.

Aga sa teed nüüd ringe, siis muudkui noh, õige inimene töötab kaheksa tundi päevas ju, on ju, selles mõttes, et.

Jaa, vot et noh, mina olen veel eriti arutanud, see on ikkagi puhas finantroof, et seal ei ole mingit, mingit.

Aga siis sa muidugi vastasid ka praegu sellele oma iseenda küsimusele, et kuhu see pakkumine siis jääb, noh, sinna, sinna ta jääbki, et need inimesed, kes oskaksid ja suudaksid sellist ringi juhendada, nad lihtsalt, nad ei saa teha seda.

Ei, see on, selles mõttes on sul oma õige oht, aga noh, me nüüd ütlesime ära ka selle, et ega see õpetajaamet ei olegi tegelikult ju selline amet, kus on nagu noh. See peab, need inimesed peab midagi enamat olema sees, aga ma olen nõus sellega, et kuigi me sporti ka eriti Eestis ei toeta, et need numbrid, kui me läheme päris. Eelarve tasandil ja vaatame, et kui palju siis sport raha saab, on ju, võrdleme seda näiteks, ma ei tea. Transpordi toetustega, on ju, et see vahe on seal noh, ma ei tea, päris kümne korda vist ei ole, aga ikka vist on ka. Et, et noh, et kümne korda vahe on ju, et siis, siis, siis selles mõttes on õige, et, et kui me näeme seda, et, et näed, et kui me nagu täna nagu neid inimesi nii-öelda hariks, tekitaks huvi ja nii edasi ja pärast valivad endale nagu eriala, kus keskmine palk on nagu. Noh, kolm tuhat eurot ja rohkem on ju, et, et, et siis noh, see on sellele noh, väga lihtne. Nii-öelda äriplaan, võiks sinna peale ehitada nii-öelda riigina, et noh, maksutule tulevikku vaadates noh. Väga lihtne investeering, noh, peaks olema pimes investeering sellega.

Aga tulekski siinkohal on nüüd sujuv üleminek, et, et siis Eesti 2.0 loodud õppe- ja suhtlusplatvorm teatud mõttes lahendab selle probleemi, et, et see õpetajate põud, mis meil on. Et noh, nii-öelda paljud, palju on sellest räägitud, et kas meil kümne aasta pärast üldse on vaja õpetajaid klassi ette seisma, et mis, mis lisandväärtust see õpetaja seal pakub, et kas mingil hetkel võib-olla robotid asendavad õpetajaid. Et tegelikult ma arvan, et kindlasti see ei kao õpetaja kui selline. Teatud inimesele ainulaadsed omadused siiski ongi mis, mida tõenäoliselt õpetaja saab pakkuda, sihukene personaalne juhendamine ja järeleaitamine. Või, või vastupidi siis ka mingisuguste lisaväljakutsete pakkumine, et, et see ilmselt jääb inimese tööks. Aga et just seesama nihuke üldine keskmine tase, et ma arvan, et see on see koht, kus, kus igasugused online-kanalid tulevad meile abiks, et seesama kes meil viis läbi seda Bitcoini kursust, et. Et tema on üks mees, kes räägib seda, et noh, üldse põhimõtteliselt koolisüsteem tuleks ära kaotada, iga õpilane peaks saama ise omas tempos õppida interneti. Abil, et noh, loomulikult on ilmselt neid inimesi, kes seda suudaks teha, aga valdav enamus ilmselt vajaks siiski mingisugust järjehoidmist ja kontrollimist.

No mina arvan, olen küll seda meelt, et Eesti, kuidas ma ütlen siis piisad Eestile edu, üks saadusi, on distsipliin.

No aga jälle täpselt, me vaatame, et kes need on, et need ongi kõrge distsipliiniga riigid, kus on harjutud nii-öelda käsku täitma, tegema, kus on nagu. Üldiselt peale Eesti need teised top kümne riigid on ja noh, Soome välja arvatud, et on sihukesed väga hierarhilise ühiskonnaga riigid, onju, et. Et noh, ja tegelikult siis, kui me vaatame korrelatsiooni õnneindeksiga, siis see on nagu hoopis teises otsas, et. Et kas see on siis see, kuhu me tahame jõuda, et me oleme lihtsalt nagu faktid pähe tuupinud, aga ei ole õnnetud seejuures, et.

No aga soomlased ei õpi fakte, teevad hästi teist ja on veel vastikud õnnelikud ka, on ju, et vähemalt väidavad.

Vähemalt õnnelikumad kui eestlased,

jah. Et järelikult saab ka

teistmoodi. Okei, ühesõnaga, need kõik, kes tahavad nüüd siis minna suvel, suvekooli, kas te võtate jälle kuuskümmend või rohkem?

Sada, üritaks võtta see aasta.

Päris korralik kasvaks. Me

oleme ka Tallinnas, mis on natuke suurem

linn. Tallinnas,

Tallinnas, Tallis-Kivi linnakus, kus kohe-kohe avatakse selline noorte töötuba nagu Vivistop, see on ka üks jaapanlaste algatus. Et, et seal ja kõrval asuvas lift üheksakümmend üheksas ja kogu see Telliskivi kvartal teeldatavasti ja eelmine aasta meil juhtus olema see üksainuke suvenädal, kui oli ilus ilm, et siis võib-olla saame ka õues seal Telliskivi sisse. Aga

need, kes tulevad väljaspoolt Tallinnat, peavad arvestama sellega, et nad peavad

ööbima. Me ei, ka eelmine aasta me ei korraldanud, et selles mõttes meil ei ole, meil on sihukene linnalaagri tüüpi laager või noh, suvekool, et me, meie. Majutuse eest ei vastuta, aga noh, me vajadusel saame selle korraldada. Aga seal osalemine ei maksa midagi või

maksab? Ei, see on kõik tasuta.

Aga te valite siis kandidaatide hulgast need. Siis on võimalus valida, et, et ikkagi vaadata, et, et need oleks õpilased, kes tõesti tahavad, et need ei ole mingid vanemad pannud neid sinna kirja, et mine nüüd, tee ka suvel midagi kasulikku ja õpilane tegelikult ise väga ei tahagi. Aga et just noh, sa ikkagi näed nendest avalduse vormidest ära, et kui ta juba ise noh, kui ta paneb sinna kirja kõik asjad, mis ta teinud on varem ja mõned õpilased mulle otse kirjutanud, et mul on siin nii raske valida, et mul on nii palju erinevaid huvisid, ma olen nii palju eri projekte teinud, et noh, siis on nagu juba su Et kui temal on raskem valida, siis meil on selle võrra lihtsam valida.

Aga ütle see veebisait ka ära, et kuhu siis peaks minema nüüd neid avaldusi toksima?

Eesti2.ee, seal on eraldi, kõigepealt siis soovitan ära vaadata need klassid. Saada selgeks, mis, mis rolli see kõige paremini sobiks ja siis eraldi hüppelaua alajaotsust saad minna registreerimisvormi ja panna kõik oma. Andmed sinna kirja ja, ja võid esitada siis arutelude rubriigis, saab esitada ka küsimuse, kui midagi jääb eba, ebaselgeks, et.

Okei, ja tule sind saate alguse juurde, kas siis nii-öelda koolide ja riistvara, koolidesse riistvara andmise nagu aeg või periood on teil läbi, et seda enam te ei. Ei,

me ei ütle, kindlasti ei ütle, et me ei tee seda enam. Et praegu me keskendume sellele, tegime selle platvormi valmis. Kui see ilusti käima läheb ja seal võib-olla diskussioonis kuidagi tõusevad pinnale mingisugused asjad, mida Eesti õpilastele hädasti vaja oleks, siis, siis kahtlemata. Selge. Läheme edasi nende projektidega.

Hüva, sellega on meie saade läbi, aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume nädala aja pärast.