AI_pealkiri: Jan Graps ja Ken Ruut sisekujundusest, kontorist kui tööriistast ja produktiivsusest

No pigem mõtlengi, et eks need töökoha nii-öelda psühholoogia, kuidas sa seal ruumis oled. Sõltub paljuski sellest, et mida sa seal teed, et. Töökohti nii-öelda on võimalik tõesti muuta, et on võimalik nii-öelda minna ajutest ja lauda taha, jagada seda share'ida noh, nii-öelda klassikalises formaadides lauda, kui niisugust. Mis on siis seitsekümmend viis sentimeetrit kõrge kontoritooliga. Samas võib-olla moodsates kontorites pigem isegi on nagu trend, et tekivad sotsiaalalad ja, ja paljud inimesed eelistavad hoopis töötajate sotsiaalajas pehme mööbliga. Kus on hoopis valgus on sihuke natuke või kodusem või, või elutoalikum. Et see mõtte, mudeli vahetus on hästi oluline, et see on just see, mida Google ka teeb, et kui sa töötad intensiivselt mingi perioodi, et siis sa. Lähed ja kuskil oled nii-öelda selles mängualas ja saad täiesti mõtte mujale. Aga samas, tehes mingit intensiivset tööd, viies seda teise keskkonda, tulevad hoopis nagu paremad lahendused, et oluline on saada. Mõtte hästi töötama ja leida need funktsioneerivad nii-öelda lahendused, mis nagu toetavad mingit antud probleemi lahendamist.

hoopis. See on nagu suunatud ikkagi sotsiaalsusele eelkõige, et, et ja, ja ka tervislikule sotsiaalsusele, sest noh, tihtipeale räägitakse kõige tähtsamad jutud nagu suitsunurgas. Töökäeskonna nagu raames, aga kui, kui neid jutte saab rääkida nagu mingis sihukeses ühisalas nagu einetades samal ajal, siis see on hästi oluline, integreerida see inimeste omavahelist nagu sihukest nagu läbisaamist, teadmisi, infovahetust, kõike. Ja see, see ongi see nagu trend, mis on nagu täiega nagu ukse sisse nagu raaminud siia nagu Eesti. Kontorimaastikule, nii-öelda nagu viimase viieteistkümne aasta jooksul ja eestlaste selline loomupärane nagu. Suletus või, või, või kinnine kuidagi mentaliteet on sunnitud. Avarduma ja on sunnitud noh, sunnitud ei ole isegi õige sõna, vaid, või noh, niimoodi olude sunnil on, on asjad, asjad niimoodi kujunenud, et inimesed lihtsalt suhtlevad, räägivad. Töötatakse koos, arendatakse koostöömudeleid, see, see üksi pusimine tegelikult ei vii kuhugi.

No ühisala peab olema või sotsiaalala või, või sihuke nagu, nagu koosolemise ala, sihuke nagu lõõgastusala, see, see, see peab olema. Kui vähegi endast lugupidav ettevõte hakkab omale ka töökeskkonda looma, siis ilma selleta nagu ei tule toime vastasel juhul on see tehas.

Kusjuures see on väga huvitav näide, et kui seda superministeeriumit loodi, siis kogu see kontseptsioon on hoopis midagi muud kui see, mismoodi need ministeeriumid enne nagu töötasid, siis nad olidki noh, ütleme siin majandusministeerium, sotsiaalministeerium. Ongi noh, kinnised kabinetid, kinnised ruumid, nüüd järsku avatus, ühised pinnad, et noh, psühholoogiliselt tegelikult väga radikaline muutus ja me hakkame selle mõju alles nägema tähendab mõne aasta pärast. Aga saate lõpuks üks väikselt lõbus lugu, sa küsisid enne personali, personaal, niiöelda personaliseerimise kohta. Ja väärtustamise kohta needsamad nimed, et me hinkisime igale töötajale tassi koos, kus oli tema nimi peal, noh ala Henrik Noor-Roonemaa nimeline tass. Ja need olid kõik seina peal, et noh, tulid hommikul tükk aega otsid oma tassi alguses, noh, sul on ikkagi nagu. Noh, sada viiskümmend töötajat näiteks ühes kontoris on ju, et seal ikka annab otsida oma tassi, on ju. Ja noh, vaene koristaja, kes selle alati pidi ära pesema, siis kuidagi noh, seina peale ära, ära panema, on ju. Ja noh, tundub küll hästi personaalne sest, aga sa ei kujuta ette, kui Ja kui