AI_pealkiri: Jan Graps ja Ken Ruut sisekujundusest, kontorist kui tööriistast ja produktiivsusest

Laupäeva pärastlõuna on käes ja Restarti saade algab, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa juhivad saadet ja meil on täna külas mitte IT-inimesed, meil on külas kaks arhitekti Jan Graps ja Ken Ruut. Kellel on väga sobiva nimega arhitektuuribüroo Jan ja Ken, tere, tervist siis Jan ja Ken.

Tere, Jan, Jan.

Me räägime täna kontoritest ja, ja üks meil oli siin, kas see oli küll nädal või kaks tagasi, kui meil käis Riina Inberg ja rääkis, kuidas ta oli sunnitud ehitama. Suvel Taxify-le, noh, laiendama Taxify kontorit kordades ja, ja sellega oli ülikiire. Inimesed olid juba olemas, neil polnud kuskilt istuda, suvel tal ei olnud pindagi, rääkimata mööblist, et see kõik käis. Noh, ülepeakaela tohutu kiirusega ja vahepeal pidid inimesed põrandal tööd tegema. Et kontor on, on firma ehitamise juures väga tähtis asi ja me tahaks rääkida siis täna, et milline on hea kontor ja milline ei ole hea kontor.

Ja noh, kuskilt me peaks pihta hakkama üldse, on ju, et te ise olete selles äris nii kaua olnud juba, et. Et võib-olla peakski kuulaja selleks tegema alguses selle, et, et kuidas üldse viimasema, noh, ütleme niimoodi, ma ei tea, kahekümne aasta jooksul see nii-öelda. Arusaam, et mis siis on selline hea töökeskkond või, või, või, või kuidas üldse arenenud on? Ma saan aru, et kakskümmend aastat tagasi, igaüks, kui said oma kabinetti, olid juba, juba, juba kuningas.

Kakskümmend aastat tagasi oli, oli hästi oluline, et on avatud kontor, ütleme viiskümmend, kakskümmend aastat tagasi tuli see trend nagu hästi jõuliselt peale kõik, kõik tahtsid omale selliseid suuri. Avatud koplet teha, kus, kus on nagu lauad reas, aga mida aeg edasi läks, seda, seda enam nagu inimesed aimasid ja taipasid ja, ja tehti uuringuid selle baasil. Et, et tegelikult vajatakse ka privaatsust ja vajatakse, et kontor on nagu täiesti eraldi ökosüsteem, kus peavad olema nagu hästi erinevad tsoonid.

Jaa, aga kontorid on ikka avatud veel, et.

Mingi osa on avatud, aga mitte enam kõik, et inimestel on ikkagi nagu eraldumistsoonid, mis on hästi oluline.

Ehk siis, et sa lähed telefoniga rääkima, sa lähed koosolekut pidama, aga ma ütlen seda, et, et mul on neli seina ümber, ma olen üksi toas, mul on oma laud. Et noh, see on tavaliselt noh, väga ressursimahukas on ju, et, et igal inimesel on nii-öelda mõistlikum suurusega kabinet teha, on ju, et. Et kas see on täiesti off tänaseks päevaks või, või on ikkagi mingit tüüpi inimesed või mingit tüüpi tööpositsioonid nagu, nagu naudivad nii-öelda kabineti võlusid?

Seal on mingi konfi, konfidentsiaalsuse teema ka alati on, on nagu juures, et, et kabinet on ja jääb, et, et mingid jutud räägitakse alati nelja seina vahel.

Kuidas sul on nüüd endal, kas kabinet on selline tähtsuse, mingi staatuse sümbol või? Ei noh, kunagi oli see, et kui sa räägid just IT-ettevõtetest, siis Progator oli see saladus, et nad ütlesid, et mul on vaja keskenduda ja fokusseerida oma raskele ülesandele. Ja siis selleks kõige parem viis oli tõmbuda kuskile nurka, sulgeda uks ja siis noh, minna ja progeda seal onju. Ja mingil hetkel tulid teised arendusmetoodikad, noh, a la. Ma ei tea, paarisprogrammeerimist ja nii edasi on ju, mille tulemusena noh, juba oli nagu noh, hakati tähtsustama sellist noh, meeskonna nagu nagu ühes ruumis olemist on ju, ja mu. Enda kogemus ongi pigem selline, et, et, et kõige parem ongi see, et kui tiimil on võimalik nagu. Nii öeldakse, ma ütlen dünaamiliselt koonduda, et noh, mingi projekti raames üks tiim koondub mingisse tsooni. Või, või ruumi ja, ja tal on seal piisavalt nagu vaikust, piisavalt privaatsust, on ju. Ja kui vaja, siis nagu järgmises projektis mängitakse jälle ümber, on ju.

Pigem see ongi nagu hästi mõistlik ja, ja, ja, ja viimane trend ja selline ongi, et, et. Igas, igas sellises kaasaegses büroos on, on nagu tsoonid. Ja, ja inimestel võib-olla ei olegi nagu päris statsionaarset töökohti. Et noh, mingil jah, väga, väga sellisel juhtkonnal ilmselt on ikkagi päris oma ruumid, aga, aga sellisel. Koostööle nagu orienteeritud suurel, suurel rühmal nagu inimestest, ongi tsoonid, kuhu siis koondutakse vastavalt mingi tööülesande nagu täitmiseks, mingiks ajaks, mingiks kuuks ajaks või mingi projekti põhiselt, et see on hästi levinud.

Aga seesama nii-öelda klassikaline nii-öelda oma laud, noh a la, mul on oma laud, oma, omad asjad on oma laua peal. Skandinaavias, eriti just ütleme kuskil kolmteist, viisteist aastat tagasi oli hästi popp see, et. Et sul ei olegi nagu oma kohta, et sul on kapp, kapis on sinu noh, nii-öelda isiklikud asjad. Ja kui sa tuled, et siis sa põhimõtteliselt leiad esimese vaba laua, kuhu istuda saab, on ju. Ja noh, umbes istuti nagu umbes a la raamatukogus istutakse, et on nagu pikad lauad rivis, on ju, et. Ja võtad mingi suvalise koha ja kui olid valmis, siis pakid jälle kõik kokku, pane talle kappi ja, ja lähed jälle nüüd liikvele. Ja see oli hästi võõras just nagu eestlaste jaoks, sellepärast et noh, et vot stopp, aga noh, kus ma nüüd oma siis nagu oma naise pildi panen ja, ja ikkagi, et noh, et, et selline kas tõesti oma ruumi nagu enam ei olegi või, et. Ja see on, kui seda superministeeriumit ehitati, siis seal oli ka see noh, nii-öelda nihuke. Sihuke Paul Kopli kontseptsioon, on ju, et see oli ka, esimene hirm oli see, et, et oi, et aga kui ma tulen hommikul tööle, et noh, et äkki mul ei olegi lauda, on ju, et. Et kuidas see trend või kuidas see nii-öelda inimpsühholoogia siin nagu arenenud on, just Eestis, ma mõtlen.

No pigem mõtlengi, et eks need töökoha nii-öelda psühholoogia, kuidas sa seal ruumis oled. Sõltub paljuski sellest, et mida sa seal teed, et. Töökohti nii-öelda on võimalik tõesti muuta, et on võimalik nii-öelda minna ajutest ja lauda taha, jagada seda share'ida noh, nii-öelda klassikalises formaadides lauda, kui niisugust. Mis on siis seitsekümmend viis sentimeetrit kõrge kontoritooliga. Samas võib-olla moodsates kontorites pigem isegi on nagu trend, et tekivad sotsiaalalad ja, ja paljud inimesed eelistavad hoopis töötajate sotsiaalajas pehme mööbliga. Kus on hoopis valgus on sihuke natuke või kodusem või, või elutoalikum. Et see mõtte, mudeli vahetus on hästi oluline, et see on just see, mida Google ka teeb, et kui sa töötad intensiivselt mingi perioodi, et siis sa. Lähed ja kuskil oled nii-öelda selles mängualas ja saad täiesti mõtte mujale. Aga samas, tehes mingit intensiivset tööd, viies seda teise keskkonda, tulevad hoopis nagu paremad lahendused, et oluline on saada. Mõtte hästi töötama ja leida need funktsioneerivad nii-öelda lahendused, mis nagu toetavad mingit antud probleemi lahendamist.

No kaks huvitavat kontorit, mis mulle oma, oma nagu viimase aja kogemustest meelde tuleb. Üks oli Google, mitte Eestis loomulikult. Ja Google'i kontori ülaskäik oli selline, et sattusime sinna vist hommikul kella üheksa paiku ja neil oli. Ma ei mäleta, oli seal a la neli korrust, kuus korrust, mis iganes. Ja igal korrusel oli üks kohvipaar korruse otsas. Ja siis, kui me sinna läksime, siis parajasti kell oli üheksa, pool kümme, siis need baarid olid inimesi täis, kõik jõid seal kohvi või käis limonaadi ja noh, istusid akna peal, diivani peal, kes kus on ju, lobisesid. Vaatasin, et kallis tööaeg, kõrgesti makstud doktorikraadiga turvainsenerid on ju, et mis nüüd siis toimub. Ja siis öeldi, et ei, aga, et nad lihtsalt arutavad, et nad arutavad tööasju, noh, keegi seal otseselt ei räägi sellest, et kuhu puhkusele minna või kuidas lastel läheb, et see on selline vorm lihtsalt.

Et firma juhtimises on ju ka mitu strateegiat, on võimalik juhtida hirmutamise teel. Et sa lähed tööle, sa pead olema õigel ajal kohal, sa saad sõimata, kui sa jõuad viis minutit hiljem, ühe minutiga hiljem. Või siis teine viis on luua keskkond, mis toetaks kogu inimsust või inim, inimväärsek, väärikust. Ja pigem on see, et sul on need hüved, mis sa sealt töökeskkonnast saad, et sa ei taha nendest ilma jääda. See on just see Google'il, et Google'i kontoris sa saad tasuta süüa, sa saad puhata, mängida, mida iganes teha ja sa lihtsalt tahad anda oma panuse. Ja see on palju väärtuslikum panus kui see, mis on hirmuga saavutatud.

Tasuta söögipakkumine töötajatele on tegelikult väga kavalsam. Sest me kunagi tegime selle matemaatika isegi läbi, et kui sa võtad ühe klassikese lõunapausi, noh ühest a la, et inimesed lähevad kontorist välja. Noh, Eesti kliimas nad riietuvad, nad lähevad välja. Nad leiavad endale restorani koha, nad ei käi iga kord samas kohas, nad noh, valivad erinevaid kohti. Mistõttu nagu need, mis sul on maja ümber on, noh neid päris ruttu ammendatakse, hakatakse kaugemale minema. Siis käiakse seal lõunal ära, tuleks tagasi uuesti riietuvad ja nii edasi. Et see kõik võtab nagu noh, tund, noh. Pluss nagu, nagu sellest ajast ära, onju. Versus see, et kui sa tood kontorisse toidu. Ja igaüks nagu tõstab sõna otseses mõttes nagu kapaga nagu korraks sinna ladriku peale, onju. Ja läheb ja siis sööb nurgas ära ja paneb edasi. Ja noh, ütleme nii, et väga raske on üle poole tunnine kuidagi seal aega võtta, onju. Et sa võidad noh, ütleme siis nagu pool tundi või tund. Ja kui see tunni hind on, ütleme no ma ei tea, arendaja tunni hind on näiteks sul seal ütleme, ma ei tea, kuuskümmend eurot või. Või sada kakskümmend eurot või sada vi Kui sa teed väikse matemaatika, okei, ühe päevaga sa ei võida midagi, on ju, aga aasta tervikuvaates sa võidad nii palju. Noh, eriti Google'il näiteks kusjuures, kus noh, ütleme niimoodi, et campus ongi väga suur, kui nad peaksid hakkama seal veel liikuma kuidagi omavahel ja, ja väljas mingi toitu otsima, siis see läheb mitte tund, vaid läheb kolm tundi, on ju, et, et. Et, et see tegelikult on väga suur efektiivsusvõit, et see on tegelikult ettevõtte kaval, et see tundub nagu tohutu soodustusena, aga tegelikult nii-öelda puhtmajanduslikult on tihti ettevõtte võimus

hoopis. See on nagu suunatud ikkagi sotsiaalsusele eelkõige, et, et ja, ja ka tervislikule sotsiaalsusele, sest noh, tihtipeale räägitakse kõige tähtsamad jutud nagu suitsunurgas. Töökäeskonna nagu raames, aga kui, kui neid jutte saab rääkida nagu mingis sihukeses ühisalas nagu einetades samal ajal, siis see on hästi oluline, integreerida see inimeste omavahelist nagu sihukest nagu läbisaamist, teadmisi, infovahetust, kõike. Ja see, see ongi see nagu trend, mis on nagu täiega nagu ukse sisse nagu raaminud siia nagu Eesti. Kontorimaastikule, nii-öelda nagu viimase viieteistkümne aasta jooksul ja eestlaste selline loomupärane nagu. Suletus või, või, või kinnine kuidagi mentaliteet on sunnitud. Avarduma ja on sunnitud noh, sunnitud ei ole isegi õige sõna, vaid, või noh, niimoodi olude sunnil on, on asjad, asjad niimoodi kujunenud, et inimesed lihtsalt suhtlevad, räägivad. Töötatakse koos, arendatakse koostöömudeleid, see, see üksi pusimine tegelikult ei vii kuhugi.

Aga, aga mõtlengi, et kui te praegu teete oma noh, töid, võtate uue objekti ette. Räägimegi nii-öelda trendidest, räägime moest siin, et. Mis on täna need kohustuslikud elemendid, mida nii-öelda juba eos eeldatakse, et kui me võtame, ütleme sellise nii-öelda. Peaga töötavate inimeste kontori, noh mingi start-up ja mis iganes, on ju. Mis on need elemendid, enam milleta ei saa? Noh ala, et nagu vanasti oli, ma ei tea, pingsilavaduse haun oli pigem nagu, nagu erand on ju, nüüd tuleb välja, et kui sul on pingsilavaduse haun, et noh, siis on päris igav, et see on juba suht igapäevane.

Pigem. Kui noh, me alustame oma tööd, et meil on nagu hästi pikaalane kogemus nagu just äriklientidega suhtlemisest ja. Ja noh, meie nagu põhiline eesmärk on alati, et need numbrid üles läheks. Ehk siis, kui me oleme oma töö lõpetanud, et see on nagu kasumlik. Ja kasumlikkus.

Mis numbrid?

Nii-öelda noh, kui me teeme nii-öelda avaliku poepinda näiteks, et siis see poekäive tõuseks tänu meie tööle. Võrreldes noh, eelmise poodide või mingi muu kontseptsiooniga, mis neil enne on olnud. Et selles mõttes numbrid üles. Et kui me alustame oma tööd, siis me nagu ilmselt noh, nii-öelda noh, peame kõige tähtsamaks elemendiks. Noh, natuke võõrsakümmend sõna on nagu bränd, ehk siis brändikeskne lähenemine. Aga see tähendab seda, et on üks ühine nimetaja, mille alla kõik need töötajad kuuluvad, on mingisugused väärtused, millesse nad kõik peavad uskuma. Ja seesama. Ruum, kus nad töötavad, peab need väärtused sisaldama. Ja kui neil on mingi esindus, pood või keskkond või mingi showroom, siis see peab need väärtused sisaldama, see tähendab seda kõiki läbivaid tooni. Kuidas nad räägivad, kuidas nad telefonile vastavad ja millesse nad usuvad. Ja siis, kui nad usuvad sellesse, et iga hommikul nad tõusevad ülesse, tahavad tööle minna. Tahavad seda teha, millesse nad usuvad ja siis nad muutuvad paremaks inimeseks läbi selle. Et siis on saavutatud nagu see keskkond, kus tegelikult nagu numbrid lähevad ülesse ka. Ja sellele vastavalt pigem siis me otsime neid väärtused, mis nagu. Tõstavad esile seda, mida, millesse need inimesed usuvad.

Pingsilaud ei ole nagu mingi eriline väärtus või on, või Playstation nurgas või? Igas kontoris on seda. Või miks

sa paned selle? Pigem

on see, et otsida.

Uusi lahendusi, mis on hoopis teistsugused, mis on nagu kastist väljas.

No tihtipeale lihtsalt selline nagu füüsiline väike, väike breik sellisele nagu vaimsele tegevusele on hästi turgutav ja hästi oluline. Ja noh, me oleme ise ka nagu me, meil oli laojalgpall tükk aega kontoris. Ja see on, see on nagu noh, ta lihtsalt nagu tõmbab korraks nagu rajalt kõrvale, sa, sa nagu elad ennast nagu välja seal mingi, mingi viisteist, kakskümmend minutit. Ja tegelikult su, su ajuaparaat on hoopis nagu värskem ja, ja kuidagi nagu hoopis teisel lainel peale seda. Ja see on oluline.

Et selles mõttes vahenditest, millega ennast lõõgastada, on peale pingsilaua olemas veel väga palju erinevaid lähenemisi, et näiteks Google'il on ju ka olemas nii-öelda noh, kuidas sa kutsud, meditatsiooni niisugune kapsel või. Et minnakse sinna sisse, tõmmatakse sirme ette ja viisteist, kakskümmend minutit lihtsalt lastakse mõtte täiesti nulli. Ja kui sa tuled välja, see on sihukene tunne, nagu sa oleks neli tundi maganud. Ehk pigem on printsiibis mõte, et see, kuidas seda saavutada, see nüüd juba sihukene loominguline lähenemine, et. On juba tehtud pingsilaudasid, on tehtud igast muud lähenemist, võib-olla hoopis poksikott. Et oma viimasele kliendile me panime poksikotti näiteks, et pigem on just see, et kuidas sa saad nagu mõttest välja.

Aga trend, trend, kui sa küsisid, kuhu nagu suund liigub, siis on. Noh, need on sihukesed hästi nagu lihtsustatud sellised nagu füüsilised nagu näited, millest me siin rääkisime, aga, aga nagu sihuke üleüldine nagu sihuke suur trend on. Hakkab aina enam sarnanema näiteks nagu automaailma arendustele, et autos on väga läbimõeldud kõik. Kogu ergonoomika, on mäluga istmed, on väga intuitiivsed valgustused, kõik sellised lahendused ja põhimõtteliselt seesama mentaliteet kandub üle nagu, nagu ruumidisaini, keskkonnadisaini. Eesmärk on teha ruume, mis reageerivad reaalajas vastavalt nagu valgusele, välis, välis nii-öelda valgustugevusele, ruumis sees valgus muutub. On, seal on mingi helinivoo, see ongi sihuke rumi, rumi atmosfäär, mis inimesi kuidagi toniseerib või stimuleerib. Et siis nagu paremini töötama, noh, rääkimata värvipsühholoogiast ja kõigest sellest.

Et hetkel oma kontoris me just testime ka erinevaid valgusrežiime, et. Vastavalt sellele, kuidas väljaspäike tõuseb, on meil valgus siis noh, kas kollakamat tooni, sinakamat tooni või, või siis õhtul nagu loojumisega läheb ka kaasa, et kui sa hakkad nagu tööd lahkuma, ta. Stimuleerib sul nii-öelda magamimineku eelset niisugust mõttelaadi.

Alar, mis kell töölt lahkutakse? Jah. On kell viis asjad kokku pakkida, aga ühesõnaga, me teeme siia oma esimese pausi ja oleme varsti tagasi.

Restart jätkub ja meil on külas arhitektid Jan Graps ja Ken Ruut ja me räägime kontoritrendidest, no me jääme pidama. Valguse juurde ja mulle tundub, et see mitte ainult kontorites, vaid seda, seda mõtet üritatakse kodudesse ka müüa ja meie arvutitesse ja meie telefonidesse, et me muudame seda ekraani, me ütleme, siin ümbritseva valguse värvust osakaalu, eks ole, et hommik on selline mahe ja noh. Õhtul enne magaminekut ka minu telefon ja ma arvan, meie kõigi telefonid tõmbavad ennast natsa kollasemaks, kui me oleme seda sisse lülitanud. Et see siis ma saan aru, et, et mõte on selles, et käib kontoris ka või kui väljas on selline sombune november nagu praegu, mis siis kontoris peaks olema, Bahama saared?

Kontoris noh, rääkides noh, nii-öelda nutiseadmetest, et ma ise vahepeal kasutasin usinalt ka seda Apple'i kella. Ja, ja kasvõi seesama, et ta soovitab iga tunni aja tagant püsti tõusta. Tegelikult noh, on samamoodi kasulik kontoris, et sellised tõusedki püsti teha tiiru peale. Et, et kõik nihuksed väiksed asjad on need, mis nagu noh, aitavad nii-öelda fookust hoida päeva lõpus. Et noh, enda poolt me nii-öelda kirg tehnoloogia suhtes on nagu hästi suur, et me oleme niisugused ulmefännid mõnes mõttes ja, ja me võtame nagu eeskuju ja ideid sellest maailmast. No näiteks. No näiteks, Pilveatlases oli üks tolle ruum, kus sisse minnes ruumi, oli kõik nagu ühtlane betoon. Ja nii-öelda mingi viipega tekib sinna. Uhke penthouse, kus on võimas vaade nii-öelda sitile kuskil all.

Projektsioonide läbi jah.

Nii-öelda noh, et sein on kas siis ekraan või projektsioon või, või noh, mingi muu selline tulevikumeediakond.

Seda, kuivõrd inimmeeled või, või teadvus on, on nagu vastuvõtlik tegelikult sellele, sellele meediale, mis neile pakutakse. Kui tal on lihtsalt kollane sein, siis tal ongi kogu aeg kollane sein, aga kui tal on võimalik seda seina. Kuidagi elustada hoopis mingi, mingi vaatega kuskile kuristikule või, või, või horisondile. Siis see avab hoopis nagu täiesti uued.

Inimese aju vist ostab selle ära.

Ostab ära, väga lihtsalt ostab ära, jah.

Et hetkel me ühele kliendile plaanime ka sisse nii-öelda projekteerida Itaalias leiutatud tehispäikese. Mille siis mõte on sees, et kahe, kahe sentimeetri paksusesse kihti on kompresseeritud nii-öelda kogu atmosfääri. Valguse nii-öelda läbivus, karakteristika, karakteristika. Ehk siis, kui seal taga on nagu prožektor, mis näitab nii-öelda seina peale valgust, siis silmale kui ka fotoaparaadidele niimoodi. Suudab ta nii ära hämada, et tekivad needsamad Lenspreerid või siis need sihukesed peegeldused.

Me käisime seda just paar päeva tagasi Vilniuses vaatamas, seal on kõige, kõige lähem koht, kus seda nagu reaalselt saab kogeda. Ja, ja me olime natuke umbusklikud ausalt öeldes seda sinna minnes, aga tegelikult see efekt on ikka väga lummal.

Aga see mõte on siis see, et sa oled toas, aga sul on tunne nagu see oleks umbes või?

Ei, ei, sul, sul, sul on lae, see on põhimõtteliselt nagu katuseaken, aga mis ei ole lihtsalt sihuke mingi LED-plönn, mis, mis tavaliselt võibki nagu, nagu ettekujutusena nagu kuidagi ilmuda, nagu. Meelde, aga, aga, aga see on, see on tõesti mingi aastatepikkuse insenertehnilise töö tulemusena välja aretatud niisugune suur ruum lae taga. Kus, kus valgus langeb kindla, kindla nurga all, mis, mis tegelikult matkib nagu päikese langemise nurka ja sinna need atmosfäärilised gaasid on ka nagu kokku pressitud. Ja siis tegelikult see ühismõjuna, see valgus, mis langeb ruumi, on absoluutselt sarnane päiksevalgusele ja, ja see toniseeriv efekt on täpselt sama sarnane.

Ehk siis noh, silmanurgatest vaadates tundubki niisugune tunne, et sul meie kaamoses istudes on särav päike langeb

nii-öelda seinale, mis

annab. Aga see annab nagu võimalused mõelda hoopis teises suunas, et kui praegu ehitatakse pilvel õhkujaid, siis kas tulevikus võib neid ehitada maa alla? Et sul ei olegi nii-öelda otseselt aknaid.

Või Marsile.

Jah, või Marsile, et milline on elukeskkond Marsil või, või kuskil kosmoses, kui sa oled kosmoses üstikus. Ja, ja sul tekib sihukene noh, kaomas ja depressiivsus, mis tekib selle pimeduse ka meie kliimas, et siis on võimalik seda täiesti edukalt nagu kompenseerida ja tekitada.

Ma tean, et mingid inimesed panevad koju endale need Philipsi nutipirnid on, vaata, mille värvust sa saad ka muuta. See

inimene istub siin lava taga

peal. Okei, ja, ja, ja nad simuleerivad endale päikse tõusu hommikul. Et toas hakkab vaikselt, vaikselt valgemaks minema ja siis küll lööd silmad lahti nüüd, sest noh, päikest ei ole, aga Philips näed põleb ja põleb selle päikse värvustemperatuuriga.

Jah, see töötab väga edukalt, töötab või? Täpselt, ja siis veel mul laulab vihmametsa helid, hakkavad ka sellega tööle ja. Ja õhtul magama minnes, siis samamoodi värvus nii-öelda läheb kollaseks ja kuni, kuni siis.

Et see, see on nagu, nagu täiega uus suund ja see on, see on nii-öelda, mille kohta võib öelda, et nagu ruum mäletab ja, ja ruum suhtleb ja, ja ruum on siis nagu artificial intelligent nagu kuskil nagu tasemele viidud juba. Et see, see on väga põnev valdkond ja, ja see, see on just nagu selle eesmärgiga kuidagi nagu areneb jõudsalt, et, et seda inim, inimsühholoogiat toniseerida, inimeseks olemist toniseerida.

Ühesõnaga, me oleme juba. Inimesed ja ütleme, ettevõtjad on aru saanud juba aastakümneid, et, et, et inimloomus on nii-öelda lollitatav. Ühesõnaga, et me suudame nagu must, must kunstnik suudab inimest ära petta, et on võimalik panna läbi lõhna meid rohkem ostma, võimalik panna meid läbi värvi rohkem nälga tundma ja nii edasi, et see kõik on võimalik. Ja seal olid, see lollitamine lihtsalt on nüüd läinud nagu noh, järjest uuele, uuele tasemele. Ma võtan sõnasabast kinni selle nii-öelda mitte, et minna kõrgusesse, minna pigem maa alla, eks. Et, et räägiks seda natukene edasi, et Las Vegas on hästi kift koht, kus on noh, tegelikult ju ilma akendeta ruumid. Aga sulle kogu aeg jäetakse mulje, et on, on särav päev ja, ja kõik on nagu noh, ühesõnaga ära üldse muretse, mis ümber toimub, on ju, et. On samamoodi kunst, kunstvalgused ja, ja kõik muu. Ma tahtsin küsida seda sama selle nii-öelda projitseerimise kohta, et see, et noh, ma ei tea, seina peal lastakse sulle, et, et sa tegelikult oleks ju kuristiku serval ja nii edasi, on ju. Et kui ehedaks siin juba nagu, nagu suudutakse nagu minna, et, et kas noh, ma enne olen natuke skeptiline selle kohta, kus te ütlesite, et, et petab ikka täitsa ä Sa ikkagi näed noh, ma ei tea betooni läbi selle pildi on ju.

Sa näed muidugi seda betooni, aga, aga noh, sa iga, iga, igal sammul näed, näed mingeid asju, aga küsimus on mingil hetkel, et. Et mis on nende asjade nägemise nagu kvaliteet või, või, või kuidas, kuidas, kuidas see, kuidas see sul nagu, kui see, kui see su meeleolu parandab, siis, siis sa seda vaatad, on ju. Kui, kui sa, kui sa kuulad mingit mõnusat muusikat ja see su meeleolu nagu parandab, siis sa seda kuulad aina rohkem ja rohkem.

Ei, me oleme virtuaalkreaalsusega, me oleme ju näinud seda, me paneme nendele prillid pähe, onju, paneme ennast sinna sellele Ameerika raudteele sõitma. Noh, läheb ikka küll kõhu alt õõnsaks, kuigi ma tean, ma istun statsionaarse tooli peal, see ei liigu kuskile. Mina ei liigu kuskile, minu ümber ei liigu mitte midagi. Aga puhtalt see, mis mu silmades toimub, petab maju ära ja, ja mul tekib tunne, et ma olen Ameerika raudtee, me oleme kõik seal tulnud, eks, et me teame seda. Eks me täna suudame nagu juba oma projitseerimistega tekitada ka ruumis sellise tunde, et ma olen kuskil mujal, noh heli, valgus, kõik koos.

See on jah, me, me nüüd ei, ei kannusta nagu inimesi püsima ainult nagu.

Maal.

Oma, oma betoonkarbis ja, ja mitte metsas käima, kindlasti tuleb metsas käia ja, ja päikest vaadata ja nautida nagu tuule õhku nagu, nagu põskedel. Aga, on väga palju variante, kus, kus, kus on see nagu raskendatud ja, ja, ja, ja mingil põhjusel noh, ei olegi üldse võimalik. Et, et see on, see on mõnes mõttes. Sihuke vastutulek ja, ja, ja sihuke nagu tehnoloogia arengu läbi inimesteni toomine, see on noh, ta, seda võib nimetada illusoorseks maailmaks. Aga, aga, aga see on, aga see on, aga see on hästi hea illusioon, mis ei ole nagu lollitamine, nagu sa algul ütlesid. Ta tehniliselt on lollitamine, aga tegelikult on ta inimese. Meele staatuse kuidagi nagu parandamine, tõstmine, ta, ta on nagu teraapiline tegelikult.

Mina sellest lollitamise, ma ikka päris täpselt ei saa üldse aru, et ka, et. No selles mõttes, et muusika on, see ongi täpsemoodi lollitamine, et noh, kui sa muusika kinni paned, siis on vaikus.

Ma ei kasutanud, ma ei kasutanud seda lollitamine, ma kahtlasingi sõna illusiooni tekitamine.

Pigem nagu küsimus ongi, et mis eesmärgil seda illusiooni luuakse, ehk siis seesama küsimus, et miks sul läheb telefon kollasemaks õhtul või, või tuled muutuvad kollasemaks või jälgivad väljast nii-öelda. Pigem nagu suurem eesmärk on see, et tekiks psühholoogiline heaolutunne pika, pikema ajalisel tarbimisel sellel tootel või, või keskkonnal. Ehk siis see on see, mis nagu lõpuks noh, küsimus ongi nagu. Ma olen alati mõelnud just seda, et kui minnakse nüüd kuskile marsil elama, nad elavad selles kinnises kapslis ja kuidas nad suudavad nagu. Näiteks kaks või kolm või neli või viis aastat järjest elada sealsamas keskkonnas, et kui ta üldse ei muutu, ta üldse ei liigu. Et inimesed just võrdlevadki seda, et kui sa oled puhtas valges ruumis või lähed metsa, et sul on miljon korda rohkem informatsiooni metsas. Aga ta on miljon korda rahustavam, kui elada puhtas valges kliinilises ruumis. Ehk siis õige informatsioon õiges kohas on nagu.

Ei, ma seda üldse ei vaidle, et see kõik on õige, et ma jällegi oma praktiline näide, et kunagi me alustasime, sest me olime Tartus pläskus. Ja pläsku kaheteistkümnes korrus, vaatad Emajõe peale, noh, noh. Tartu vanainu on väga ilus ja eriti veel, kui on roheline ümbrus kõik on ju, megainspireeriv. Aga noh, ärikasvus liiga suureks, olime sunnud ära kolima, kolima väikse, nii-öelda noh, suurema pinna peale, aga mitte nagu selliste vaadetega on ju, kus sa põhimõtteliselt näedki ainult nagu noh. Mina nägin oma aknast, tegin parklat, noh, mis oli kaugel igasugusest inspiratsioonist, on ju. Ja, ja sa tunnetad, et noh, et, et see, ma saan aru, ma pidin selle muutuse tegema, sellepärast et ettevõtte nagu suurus ja kasv ja kõik nagu nõudis seda, on ju. Aga noh, ütleme niimoodi, et nagu töökeskkonna kvaliteedis, nagu enda jaoks, ma tundsin, ma kaotasin, et noh, et mul ei ole nagu seda. Seda avarust ja seda vaadet ja nii edasi, et selles mõttes ma olen täitsa nõus sellega, et see kõik on oluline. Aga lähme nüüd praktilisemaks, et, et Noh, me räägime siin, et tuuleka puhub ja nii edasi, on ju, mul siin üks sõber istub kõrval, kes praegu just mässab õige kliima saamisega oma, oma, oma, oma eluruumidesse, on ju. Et tänapäeval need hooned, eriti kõrghooned, nad on selles mõttes suhteliselt nagu kliinilised, et noh, et sundventilatsioon. Akent lahti teha ei saa, mingi tuulekist ei puhu seal, on ju, noh, ütleme ja mul on nagu tunne olnud, et ega, ega seda lõppkokkuvõttes, kui sa päevast päevast pead tööd tegema, et sa ei saagi lõpuks seda nagu seda, noh. Kõiki osapooli rahustavad, rahustavad, rahuldavad tulemused sellepärast, et kui sul on ikkagi kohvi, siis seal paarsada inimest, on ju, et kõigiga kokku ikka ei lepi, on ju.

Jah, no on, materjalitootjad kogu aeg ka koputavad meie uksele ja räägivad uutest innovaatilistest materjalidest, vaipadest. Seinakividest, muudest plaatidest, mis ioniseerivad õhku. Et ma ei tea, ma, ma ei ole, mul ei ole sihukest radarit, et ise seda nagu mõõta ja, ja testida, aga noh, vähemalt. Jutud käivad, asjad liiguvad ja, ja, ja noh, ilmselt nagu ikkagi kogu nagu sihuke arenev. Ühiskond selles suunas mõtleb, et, et sedasama kliinilist, staatilist ruumi, mis on justkui nagu kuidagi nagu sumbunud. Seda ikkagi aktiveerida kõikvõimalike vahenditega igast võimalikust nagu, nagu kanalist või meediast.

Hea näide, võib-olla on mõned üksikud. Reklaamibürood ka, kus ma olen nagu sattunud, kes on just lahendanud nii-öelda selle keskkonna hoopis teistmoodi, kui ollakse harjutud, ehk siis sa ei pane. Lakke moodul, ripplage, mis on kuuskümmend korda kuuskümmend mooduliga, vaid jätate täiesti paljaks, et seal paistabki betoon. Ja, ja toodaks, tuuakse noh sisse hoopis ehedamaid materjale, et võib-olla ongi sihuke hööveldamata lauide, mis nagu natuke lõhnab ka laua moodi. Et, et neid ehedusi on võimalik täiesti tuua, noh taimede ja, ja materjalide ja, ja kõik kõige muuga.

See oleks lahe lugu, miks te teate seda, aga kui euroametnikud käisid ülevaatamas kultuurikatelt, ehk siis enne kui Eesti eesistumine hakkas. Käidi ülevaatamas, kas ikka Eesti on valmis ja, ja noh, Eesti valis kultuurikatla enda peamiseks selleks. Nii-öelda ruumiks siis või no ütleme nii-öelda majaks siis nii-öelda hooneks, kust neid üritusi pidada. Ja kes iganes kultuurikatlates on käinud, see teab, et see on ikkagi vana tööstushoone, on ju.

Asbest vist viidi välja.

Umbes jah, kus juhtmed ripuvad laest, on ju, kus metallid, seinad kõik on katmata, on, on nii nagu on, on ju. Ja sealt tekib see ehedus, on ju. Ja need olid, need euroametnikud olid käinud, teinud ringi ära, olid öelnud, et õudselt kihvt. Aga me ikkagi loodame, et ikkagi eesistamiseks saate valmis, valmis selle.

Aga võis teha ka ikkagi sellises majas eesitamist

või?

Ei, onju,

et seda on juba võtta, onju.

Hea küll, mul on, mul on tunne, et me võiks oma teise pausi siia teha ja siis jätkata saadet.

Restart jätkub ja me räägime täna sellest, mis on, milline on kontor või milline peaks olema kontor.

Jah, meil on külas kaks sisearhitekti ja, ja meil on, ongi teemaks see, et, et mis on viimased trendid, mis on see super cool, mis te näinud olete. Kogenud olete, ma sain aru, et te esite hiljuti Aalto ülikoolis.

Aldo Ülikool, jah, see, see nüüd ei ole nii-öelda otseselt nagu kontoripind. Ta on ikkagi ülikooli pinda, aga, aga seal noh, töö, töö või sihukene nagu eluolme spetsiifika on nagu hästi sarnane, inimesed istuvad nagu ruumides ja, ja, ja teevad asju. Et nendel on kõik osakonnad jaotatud ära nagu suure territooriumi peale. Et on iga, iga kateeder või, või iga, iga funktsioon. Jõusaal, mis iganes, need, need on nagu erinevates hoonetes ja, ja, ja see on, see on tingitud sellest ühest poolt, et kasutada ära nagu olemasolevat ressursse, mis on hästi mõistlik ja sustainable jätkusuutlik. Ja, ja teisest küljest on see inimestele. Seikluslik ja, ja vahelduslik, et, et see, see nagu käik ühest hoonest teise tehti nagu uuring seal nagu õpilaste vahel ja, ja see kõigil olid nagu nagu näpud püsti, et see on väga-väga lahe. Et see, see viis minutit natukene nagu tunda nagu tuule õhku, vihma, vihmapiisad nagu nagu palgel. Et see, see loob kõigil kuidagi nagu uue särina ja, ja, ja värskuse sisse ja kõik väga soosivad seda.

Mis võib-olla on ühe teine huvitav kontseptsioon oli neil, oli see, et nad. Hakkasid kirjeldama kooli kui teenust ja, ja mõttemudel muutus nagu sellele vastavaks, ehk siis enam ei ole kool kui sihukene kohustuslik noh, asutus. Vaid pigem nagu see, et kuidas kool saab kasulik olla. Ehk siis noh, see on ka sihukene põnev koht, et kuidas ettevõte saab kasulik hoopis olla. Oma töötajale.

No ütleme nii, niimoodi see mõtteviis peakski olema, et, et noh, töökoht või, või kool ei ole kinnipidamise asutus, asutus, vaid, vaid, vaid mõeldud teenindama sind. Aga väga vähesed ettevõtted ja, ja, ja, ja ka ütleme, haridusinstitutsioonid saavad sellest aru üldse.

Aga sina oled aru saanud või sa, sa oled ju elus mitu kontorit üles ehitanud, et on seal vahet, kas sul on, on toolidega mingisugune laut või on sul

tõeliselt nagu äge kontor? Ma arvan, et see läks selle saate algus võib-olla natuke kaduma, see sõnum, mida meie külalised kandsid, et keskkond on osa kultuurist, et ta peab toetama seda üldiskultuuri. Ja, ja sellest me saime küll mingil hetkel aru, et kui seda kultuuri sul ei ole, kui sul ei ole väärtuse sõnastatud, kui sa ei ole hakanud. Inimesi nagu sõna otseses mõttes selle nende samade väärtuste järgi valima, pluss nendega tegelema, pluss nende keskkonda pakkuma sellisel viisil, et siis läheb asi aia taha.

Asi läheb aia taha ja inimene saab kohe aru, kui, kui nagu see töökeskkond või, või organisatsioon, kus ta nagu. Tegutseb või töötab, on, on ainult orienteeritud materiaalite väärtustele ja, ja, ja inimene tajub, et tema on justkui nagu mingi. Mingi osake selles, mingi mutrike, keda, keda nagu pööritatakse ja, ja kellest nagu, nagu väga lugu ei peeta, et ta on asendatav. Siis nagu noh, ilmselt paljud, paljud firmad nagu endiselt niimoodi ka töötavad ja, ja väga edukalt töötavad. Aga see kaadrivoolavus on nagu, nagu metsik. Vastupidiselt nagu mingid muud, muud ettevõtted, kes on nagu väga teadlikud ja juhivad protsesse nagu oma inimestest lähtuvalt. Ja koondavadki inimesi enda ümber nagu selle plaaniga, et nendega kakskümmend aastat nagu veeta lihtsalt järgnevaid nagu, nagu elu, elupäevi on ju koos.

See ongi nagu see koht, kus nagu ette võtta, kui ta hakkab nägema inimest ka ressurssi. Ja siis on juba vekkis, et, et sa ei näe inimest kui inimest, kui ütleme seda olulist nagu elementi selleks, et sa oma ärri saaksid ajada ja ärri saaksid kasvatada. Vaid ta muutub sulle, et nii, mitu arendajat meil vaja on, meil nelja vaja jah, nii okei, sealt nurgast võtame, sealt nurgast ja sealt nurgast, et. Et sa, ta ei ole sul nagu, ma ei tea, Tom ja Annika ja, ja Pipi on ju, vaid sul ei, ei, nad on, nad on mingid anonüümsed kujud. Aga

sina oled ju juhtinud ka ikkagi väga suurt ettevõtet Eesti mõistes, eks ole, meid, see oli ju mitu-sada. Jaa,

aga me, aga me tegime ikkagi, meil ta oli, kogu see asi oli üles ehitatud just sellesamale nii-öelda märkamisele,

selle.

Ei teadnudki, aga meil oli oluline see, et, et kuidas ma ütlen, et iga inimene tundis, et teda pandakse tähele, et temast hoolitsetakse. Ja, ja nii edasi, et seda ei eeldanudki keegi, et noh, et, et ma ei tea, kõik peaks kõikide nimesid tundma ja kui sul on tõesti nagu.

Okei, aga kuidas see, kuidas see tunne tekib inimesel? Kuid Taavi Kotki jalutab mööda, suur ülemus, eks ole küll, aga vabandust, kes te olete, ma ei teagi, mis, mis su nimi

on? See hakkab väikestest asjadest pihta, seesama, et kui see inimene on selle otseses mõttes Morgan, istub kuskil nurgas on ju ja nokitses midagi. Ja noh, tuleb see nii-öelda suur ülemus lendab kohale ja istubki lätsti sulle nagu kõrvale ja lööb sulle patsti selja peale, ütleb jah, et kuidas sul läheb. Kusjuures ta ütleb seda häälega ja tundega, et sul, noh, sa saad aru ka, et ta läheb korda, see nagu, et mis. See on lahe

ja inimlik. Ja noh, teisest küljest on sealsamas kõrval on seesama keskkonna nii-öelda nagu kujundamine lähtuvalt inimestest ja juba nagu algfaasist peale. Näiteks PDG kontorit, kui me tegime siin mõni aeg tagasi, siis, siis seal oli hästi palju nagu osakondi oli nagu kokku pandud ühele pinnale, aga kõigiga inimestega me rääkisime personaalselt. Nende, et ei olnud niimoodi, et üks füürer ütleb täpselt niimoodi, kuidas kõik ruumid nagu hakkavad välja nägema ja, ja nii ongi. Vaid iga osakonna inimestega eraldi personaalselt me suhtlesime nende värvi, materjali, muude isiklike eelistuste nagu suhtes. See, see on nagu, see on nagu üks lähenemine ja teine lähenemine veel nagu nagu suurtes büroodes on ka niimoodi, et iga inimese. Kehakuju, kehakaal, tema, tema mingid muud nagu eriomadused võetakse arvesse tegelikult ja küsitakse, kas sul on vaja kõrgusreguleeritud lauda. Kas sul on vaja mingit eriomadustega tooli või soovid sa vahepeal hoopis istuda mingil muul gümnastilisel nagu viguril, on ju. Mis sulle tegelikult rühti parandab, kõik siuksed asjad räägitakse inimestega läbi ja see ongi see kaasamine.

Aga inimeste iseloomud on ju ka piisavalt ikkagi erinevad, et, et noh, samas tiimis võivad ju koos töötada inimesed, kellest üks tahab olla omaette ja vait, eks ole, ja, ja teine tahab kogu aeg rääkida ja noh. Põrgata oma mõtteid teistega ja tema töötab, mina näiteks töötan niimoodi, et ma ei saa üksi töötada, ma ei, ma ei suuda üldse mõelda. Ma mõtlen ainult lolle asju välja, aga, aga noh, isegi kui ma oma mõtteid ükskõik kellega põrgatan, siis, siis tulemus on palju parem, aga, aga ma tean, mul on kolleege, kes tahavad. Ei,

aga sul ongi vaja tegelikult igasse tiimi eripalgelisi inimesi, eks, aga kokkuvõttes. Aga mõtleme, kuidas sa nagu disainid seda pinda. Ei, ei, see on ikkagi kokkuvõttes me jõuame tagasi sinna, et noh, nagu need suured väärtused on ju, et, et miks me siin oleme ja mida me teeme ja millised me oleme, eks, ja. Ja ütlemegi, kui ongi, su kontor on täis selliseid väga segavaid. Kes seletavad ja kogu aeg võtavad tähelepanu ära ja üldse keskenduda ei saa ja nii edasi. Ja mina, kui inimene vajan sellist asja näiteks, on ju, siis noh, ma lähen.

Mina arvan, et ühest küljest on hästi oluline inimese privaatsusega arvestada ja teda nagu niimoodi ära kuulata algfaasis ja, ja talle pakkuda sellele vastav nagu võimalus. Teisest küljest on ka väga oluline talle pakkuda nagu väljakutseid, et inimene, kuule, meil on sihukene nagu seda tüüpi mingi avatum. Suhtluskeskkond siin, räägime juttu, suhtleme ühe laua taga, vähemalt minge osa päevast. Ja, ja, ja, ja paljudele võib-olla see tulebki nagu täiesti värskendava kuidagi nagu hoovusena, et. Et avastabki enda see äkki suhtlusvõime ja oskuse kuidagi nagu teistega läbida ja, ja miks mitte, on ju. Noh, täiesti nagu inimsühholoogia võib ju, võib ju elu jooksul muutuda ja täieneda.

Aga ma arvan, et meil on ikkagi kokkuvõttes nii-öelda sisekujunduslik saade, et ma, ma nagu.

Sisekujundusepsüsmoloogia on

tänapäeval. Teeks kuidagi väga praktiliseks, et minul on linn olnud näha seda. Mis värvi? Ei, minul on linn olnud näha seda, kus ma ei tea, viisteist, kakskümmend aastat tagasi kontor tähendas koht, kus käidi tööl. Seal ei olnud nagu, noh, mis tasuta joogid, mis asja, mis kohviaparaat, tunnusta ära, on ju, et heal juhul võid endale tuua selle. Kiirkeedu või kannu, et sa saad endale ise teed teha. Mina

nüüd, ta on ka kohas, kus kohv oli tasuline.

No näed, on ju, eriti nõme. Kusjuures muide, see on tohutu kulutavate jaoks, see on, need on mingi, kus sul on korralikud suured nagu rahvad, krooni ajal ulatasid miljonitesse need investeeringud sinna. Aga see selleks, et tagasi asja juurde, et ikkagi nagu siis hakkas, hakkas järjest tulema, tulid, tulidki noh. Avatud pinnalt, läbimõeldud töötajast tähtavad suhtumised, pingsilauad, saunad on ju. Ja laua, jalgpallid, mingidki tundusid sellega mitte kõik liiali, sest nagu noh. Nii põnev oli kõigi muuga tegeleda välja arvatud töö, on ju, on ju, siis võeti natuke tagasisammast ja edasi, et. Et kui nüüd praegu vaatate, ütleme uue objekti ette. Noh, siis nagu ikkagi, et, et saade lõpetada mingite praktiliste näidetega, on ju, et, et saatekuulaja ka saaks nagu oma kontori peale mõeldes nagu mõeldud. Mis on täna ikkagi need nagu põhitrendi elemendid, mis peavad olemas olema igas kontoris, et noh, millel ta ei saa, noh, köök, mingi.

No ühisala peab olema või sotsiaalala või, või sihuke nagu, nagu koosolemise ala, sihuke nagu lõõgastusala, see, see, see peab olema. Kui vähegi endast lugupidav ettevõte hakkab omale ka töökeskkonda looma, siis ilma selleta nagu ei tule toime vastasel juhul on see tehas.

Minu arust, mõnes mõttes ongi nagu õigete küsimuste esitamine ka hea. Et see trend nii-öelda südamlikumate kontoritingimuste suunas on hästi lahe. Ja kui nüüd noh, mulle endale meeldib tuua võib-olla Virgin Airi näidet ja ta küsib nii-öelda enda käest, et mis äris me oleme. Kas me oleme piletimüügiaris, tegelikult ei ole, tegelikult nende äri on see, et pakkuda mõnusat elamuslikku kogemust nii-öelda ühte, ühel teekonnal koos inimestega. Ja inimestega jagada, ei ole ülevamisi, ei ole allumusi, on partnerid, on võrdsed suhted, et see on nagu üks sihukene nagu. Noh, printsiip, mis võiks nagu olla, et keegi ei ole kellestki parem, et tegelikult on kõik võrdsed. Lihtsalt koostöö on see koht, kus nad siis kontoris viibivad ja koostöös arendavad ja muudavad maailma paremaks. Ja see on ju eelkõige.

Ja tihtipeale ongi, ega siis see, see ju tuleneb. Ette võtta enda nagu juhtfiguuride nagu visionäärlikkusest või, või teadlikkusest või, või arengutasemest. Mis laadi see, see kontoribüroo siis lähte, lähteülesanne sisearhitektile edastatakse, et. Mingil, mingil hetkel see, see keeratakse pea peale, ehk siis sisearhitektid hakkavad veidi nagu ka selle kuidagi äri. Juhtimise spetsiifikat nagu, nagu mõjutama, mis on väga põnev.

Mida me nagu põhimõtteliselt teeme, on tõlgime firma kultuuri ja nende brändi nii-öelda värvide väärtused ruumilisse keelde.

Kusjuures see on väga huvitav näide, et kui seda superministeeriumit loodi, siis kogu see kontseptsioon on hoopis midagi muud kui see, mismoodi need ministeeriumid enne nagu töötasid, siis nad olidki noh, ütleme siin majandusministeerium, sotsiaalministeerium. Ongi noh, kinnised kabinetid, kinnised ruumid, nüüd järsku avatus, ühised pinnad, et noh, psühholoogiliselt tegelikult väga radikaline muutus ja me hakkame selle mõju alles nägema tähendab mõne aasta pärast. Aga saate lõpuks üks väikselt lõbus lugu, sa küsisid enne personali, personaal, niiöelda personaliseerimise kohta. Ja väärtustamise kohta needsamad nimed, et me hinkisime igale töötajale tassi koos, kus oli tema nimi peal, noh ala Henrik Noor-Roonemaa nimeline tass. Ja need olid kõik seina peal, et noh, tulid hommikul tükk aega otsid oma tassi alguses, noh, sul on ikkagi nagu. Noh, sada viiskümmend töötajat näiteks ühes kontoris on ju, et seal ikka annab otsida oma tassi, on ju. Ja noh, vaene koristaja, kes selle alati pidi ära pesema, siis kuidagi noh, seina peale ära, ära panema, on ju. Ja noh, tundub küll hästi personaalne sest, aga sa ei kujuta ette, kui Ja kui

sa selle nüüd kadunud tundideks arvestad, kui inimesed oma tasse otsivad ja, ja serveri koormus meilile, siis sa oled jälle kahjumis olnud.

Ei, aga vaata just seesama, et tegelikult see näitab seda, et inimesed nagu vajavad või noh neile meeldib see personaalne touch, aga kui nad sellest ilma jäävad või selles on mingi tõrge.

Kuulasin

ühte USA podcast'i, kus IT inimesed, eks ole, noh, progejad, siis istuvad päevad läbi arvuti taga tundide kaupa ja. Ja üks inimene siis meenutas, et kus ta, et ta töötas mingis kontoris, kus olid noh, USA-s on eriti kõik on identne, eks ole, ühesugused latrid, ühesugused lauad, ühesugused toolid, aga tema tool. Kõigi nende ühesuguste kõrval oli mingisuguse väikse asja poolest teistmoodi, noh mingisugune mõttetu asi, ma ei mäleta, mis see oli. Tal oli ka mingi kleps kuhugi pandud ja noh, ta oli umbes oma tagumikukuju järgi seal ära istunud. Ja siis keegi oli selle kuhugi ära viinud ja siis ta vaesikki pidi käima mitu korrust läbi ja lõpuks leidis kuskilt koosoleku ruumi ukse tagant, nurga tagant pimedast, sest see oma too oli üles. See oli täpselt samasugune kui teised toolid, aga natuke rohkem oma. See on väga ilmlik.

Ei no issand jumal, ma istun oma tooli peale, kui tal on vale kõrgus, ma tunnetan, et oota, stopp, kes on mu toolikese peale istunud on ju.

Ja, ma tegelikult ja ma tahtsingi veel nõde tuletada siia lõppu, et, et Eestis ju on täitsa radikane kontor, on see, kas sina oled käinud selles Telia uues või? Mulle tehti seal ekskursioon on käinud, et seal ongi no täpselt niimoodi, et sul on, ise vaatad, kus sa saad tööd teha. Ja, ja kui ei saa, siis ei saa, ma ei tea, kas niimoodi. See on

Skandinaalas, hästi popp, muide, see on hästi popp Skandinaalpoli, et sa tuled. Et see kontor ongi nagu

koht, kus ma aeg-ajalt kohtume, sellepärast kui inimesed töötavad klientide

juures. Nad reisivad väga palju, sest noh, sul ei ole mõtet omada seda stsenaariumit kohta ühe inimese jaoks, onju. Et siis ongi see, et nüüd täna lendasin sisse, võtan oma asjad, istun. Pakin ühe.

No töötab muidugi, palju neid oma asju ikkagi tänapäeval nagu on, peale selle tassi. Kõik on läpakas. Ja kõik on läpakas, onju. Töö,

töö,

töö käib, käib nagu inimeste vahel.

Kusjuures tihti arvutid ja tassidagi ka seal.

Ja kui palju isegi arvutit enam tarvitakse, tänapäeval telefonid on juba nii praktilised, et kõik on seal pilves, kõik. Programmid, emailid on kättesaadavad, et piisab ainult ühest tasku vidinest ja saab kõik eri aetil.

Arhiinikapid on ammu ajalugu.

Selge. Selline tuli meie täna Restart, aitäh kõigile kuulajatele ja nädala pärast on uus Restart eetris.