AI_pealkiri: ID-kaardi turvaviga ja massuuendamine ning maapiirkondade kiire interneti väljakutsed

Neljas november ja laupäeva pärastlõuna, tere kuulama saadet Restart saates. Tänase saate kohta ei saagi öelda, kes on saatejuhid ja kes on saates külalised, me oleme siin kõik natukene kõigis rollides, igatahes saates täna. Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meil külas ka Hans Lõugas, nii et mina olen Hans siis Keenuse-nimelisest portaalist ja Taavi on Viimsi vallavõrikogu esimees.

Las ma olen siin saates ikka jätkuvalt IT-ettevõtja.

Selge, ja, ja, ja IT-ettevõtja. Miks meil täna selline saade on, kus meil rangelt võttes ühtegi külalist ei ole, on see, et me otsustasime. Proovida lahti rääkida kaks selle nädala suurt IT-teemat Eestis, üks on see, mis toimub ID-kaartide ümber ja teine on see, mis toimub maapiirkondade internetiseerimisega. Ja tuleb selline. Selgitav kommentaarisaade, ma arvan, mille, mille lõpuks oleks eesmärk jõuda mingisugusele selgusele, et need on hästi mõlemad sellised hästi keerulised protsessid, kus on hästi palju. Agasid ja, ja ogasid millest, millest kinni haarata ja segadust on palju. Ja seda segadust ilmestab ka asjaolu, et minule ja Hansule ei ole. Ja vist ka isegi, vist ka Taavil on suhteliselt vähe vaba aega, et kõik helistavad meediaväljaanded, telejaamad ja küsivad, et tule, räägi, no tule seleta, ole hea, ütle, ütle seda, ütle toda, et me ei saa aru. Ja tundub, et ühiskond ei saa aru. Üle tükk aja ka sellised teemad, eelkõige need ID-kaardid, kus, kus IT-teemad puudutavad ikkagi väga paljusid ühiskonna inimesi, et noh, see. Et kui tuleb uus Windows välja või, või ma ei tea, mis iganes asi juhtub, et tehakse e-residentsus või mis meil siin Eestis on, on ju, et need ei puuduta väga paljusid inimesi. Aga praegu ikkagi kolmveerand Eesti elanikkonnast on tõesti otseselt puudutatud sellest.

No ütleme ausalt, et ega neid asju, mis puudutavad tervet elanikkonda, neid ikkagi tuleb ja tuleb noh, kas või mõtleme sama, telefoni update, igasugused tarkvara update, neid tuleb kogu aeg. Ja lihtsalt see protsess, mismoodi neid asju uuendatakse, on muutunud kuidagi iseeneslikuks, mistõttu me ei näe neid mõjusid enam nii palju, kui me nägime näiteks kümme aastat tagasi, et. Kui sul ikkagi Windowsi update oli tegemata, siis suure tõenäosusega sul mingi pauk käis või noh.

Vot, aga see on ju esimene spektrum, me vist peame ütlema, et puhttehniliselt ära, et me salvestame seda saadet eile õhtul, ehk siis reede õhtul, nii et. Kui nüüd kahekümne nelja tunni jooksul on midagi õudset juhtunud selle ID-kaardiga, siis me lihtsalt ei, ei teadnud seda ette, aga. Aga tänane reedene seis on siis selline, et, et suures plaanis mulle tundub, et kõik on kontrolli all. Jamasid on. Aga lahendused on olemas ja, ja võib-olla üks kõige suuremaid küsimärke, mis esmaspäeval võib üles kerkida nende ID-kaartidega, on see, et kas meil teatud protsessid riigis jäävad seisma või ei jää, noh, ütleme nagu näiteks küsimus. Kui paljud arstid ei saa kirjutada retsepte välja? Meil on, mis see digiretsepti protsent on, see teadpeast kaheksakümmend, üheksakümmend? Jah. Et noh, see on üks selline koht, eks ole, kust võib tulla mingi reaalne jama, mida, mida me ei oska praegu ette näha ja mis otseselt noh, puudutab seda, kuidas ühiskond toimib. Aga ma, ma väga palju neid nüüd nagu rohkem ei oska ausalt öeldes ette näha, et mulle tundub, et see protsess läheb lõpuni ja saab tehtud. Ma ei tea, kas, mis teie arvate?

Nojah, vaata praeguse seisuga, me räägime siin reede õhtul on ju, aga nüüd pühapäeva õhtuni peaks olema siin eelisjärjekorras inimesed, kellele antakse võimalus, tehke oma ID-kaart kaugusega korda. Ja siis teeme väravad lahti ülejäänud inimestele. Küsimus, et kas nüüd millegipärast õhutame jälle seda karjamentaliteeti, et kõik valimatud lähevad ummistama ja klikima seda uuenduse nuppu ja siis läheb jälle kõik umbe ja jälle hakatakse seletama, et pole vaja. Või me nüüd suudame ikkagi selle aja jooksul aru saada, et, et. Kolmkümmend üks märts, kaks tuhat kaheksateist on see viimane päev, et meil on viis kuud aega seda teha ja kui ei ole praegu asja ID-kaardiga midagi teha, siis ei olegi asjaga ta toppida sinna uuendamisse.

Kusjuures see on üks huvitav asi, et me ikkagi üldse ei õpi. Et selles mõttes ei õpi, et, et omal ajal, kui maksu deklareerimine läks internetti. Ja tekkis see motivatsioon, kui sa kiiresti ära ennast deklareerid, et siis viie päevaga vist sai raha tagasi umbes nii ja nii naljakas ei ole, pooled inimesed deklareerisid esimese öö jooksul. Et see oli nagu tohutu mass, see noh, EMTA sõna otses mõttes tõi keldrist välja kõige nagu suuremad juustud ka selleks. Selverit sa mõtled. Selleks jah, et noh, et, et noh, natukenegi suuta seda nagu, nagu, nagu sellele peak'ile. Selle viiepäevase motivatsiooni, aga noh, aga iseenesest noh, hea on ju, aga ühesõnaga noh, said oma laksu kätte. Rahvaloendused, valimised, et me alati näeme seda, et, et kui on ikkagi mingi motivatsioon või, või läheb asi nagu ikkagi viimasele momendile, on ju. Et siis tulevad massid nagu, nagu, nagu peale ja siis me avastame selle, et ups, aga tegelikult on ju võimalik ajatada. No näiteks EMTA tohutu innovatsioon oli see, et nad panid tuhande piiri, et, et rohkem kui tuhat samaaegset kasutajat ei saa olla, noh. Ei ole nagu eriti keeruline panna piirangut peale, noh, tuleb teade, et noh, et pead ootama. Aga

samas, sul on kaks kuud aega, seda või kuu aega.

Täpselt, onju. Rahvaloendusega oli, et tehti, tehti, tehti foor. Et kui. Jah, fooris oli roheline või punane. Et ma ei mäleta, kas see oli vist, kas Taanil või Varikku ei tee, ühesõnaga, et noh, et, et mingi lihtne asi, mis näitas inimesed, et ära hakka üldse jurama, et see on nii pikk protsess, onju, et see võtab aega. Ja me ikka ei õpi, et noh, me saame aru, et kui läheb nihukese massi peale, et me peame panema piiranguid, et eestlane on ikkagi.

Väga kohustuslikud inimesed, nad lähevad kohe, kui öeldakse kuskilt, oli ju siin RIA briefing, kus öeldi välja siis, et me nägime, et servetris tekkis ülekoormus. Juhuslikult just sel hetkel, sel hetkel Taimar Peterkopi ütleks, et vaatas kaamera eetris, et uuendada saab, juhuslikult just siis tekkis ülekoormus. Et meil see, ma saan aru, et pole varem ju olnud ID-kaartide uuendamisega sellist nagu tuld takus. Aga

siin on ka üks aspekt, mulle, mulle tundub, mis ei ole väga hästi välja tulnud ja, ja nad, ehk siis RIA kuidagi ettevaatlikult viimaste päevade jooksul on seda mõista andnud. Et, et kuidas see oli, et sellel uuendamisel on nagu neli tehnilist osapoolt sellel, sellel protsessil, et noh, RIA on seal ja ma arvan, ma ei tea, kas politsei- ja piirivalveamet ja. Ja keegi veel.

Gemalto.

Gemalto ja ühesõnaga keegi veel, eks ole, et üks nendest neljast oli see probleemi koht, et noh, ega see, et tekib ülekoormus, ei olnud planeeritud. Ühesõnaga, tegelikult sinnamaani, kuni reaalselt uuendamiseks läks, läks kogu see protsess hästi. Tegelikult kõigil aru saada, on probleem, okei, uuendame ära. Tarkvara tuli õigel ajal välja, kõik läks nii, nagu nad kuu aega tagasi lubasid. Ja siis kukkus see asi kokku. Ja küsimus on, miks, kus see pudelikael siis oli, see ei olnud RIA-st, nii palju, kui ma olen aru saanud niimoodi vihjetest ja vasaku kõrvaleste näppimisest, see oli Gemaltos.

Aga ütleme, seal on ikkagi noh, noh, ütleme nii, et kokkuvõttes aega ikkagi oli vähe. Ja nagu te nägite ka, siis ka see ju update teatavate brauserite, teatavate operatsioonisüsteemidega ei töötanud, mis tähendab seda, et ikkagi ei jõutud piisavalt testida, et. Me ei saa öelda, et see tarkvara oli nüüd valmis, meil oli piisavalt aega, et, et seda kindlasti ei olnud. Aga

üks asi, mida me minu meelest oleks pidanud tegema. Oli, on see, mis nüüd tehti ära ju reede lõunast, ehk et kriitilised inimesed. Ehk siis need, kes on kolme kuu jooksul, mis see oli, sada korda kasutanud ID-kaarti, ehk noh, kus andmebaasilt on näha, et neil tõenäoliselt on vaja. Et nemad nüüd saavad eelisjärjekorras teha ja seal on näiteks arstid ja tõenäoliselt riigiametnikud osad.

Ja tegelikult see oleks ju saanud olnud sihukene, kranuleeritud teadaanne, sul on näed juba need kõige kõvemad kasutajad ära ja anda nendele märku juba esialgu, et kuule, ole nüüd valmis, sina nüüd, pane valmis hüppama kolme päeva jooksul, sina oota järjekorda kuue päeva pärast, nii. Et kas meil Millega meie start-upid muidu tulevad toime.

Ja see on ka arvutusvõimsust, saab ju juurde osta dünaamiliselt, kui sa oled seda planeerinud.

Välja arvatud siis, kui sa oled

trüüp. Välja arvatud siis, kui sa oled öelnud pilvel ei, ehk

siis. Ma, ma ei tea täpselt detaile, aga ma nii palju, ma sain sellest kommentaarist aru, et probleem on, et ta ei ole, et sa ei osta puhtalt juurde masinaid või noh, ka võimsust pilvest, vaid. Kuna me anname välja asja, mis on meie kogu identiteedi alus, siis peab kõik see riista olema ka sertifitseeritud, et seal ei ole sees mitte midagi muud sellist. Ei,

arusaadav, ei noh, mõte ongi selles, et ega me ei olekski saanud seda nagu praegu kohe niimoodi hoopis nagu, nagu, nagu pilves teha, aga näiteks noh, näiteks kriitika, mis minu suunal on tehtud, ma pean täitsa võtma omaks selle kriitika, et. Et meil ei ole täna olnud riigi poolt välja mõeldud dünaamilist lahendust, et juhul kui meil on vaja teha mingit massiivset update'i. Mis tõesti hõlmab kogu ühiskonda. Et kas meil on olemas selleks nagu piisav arvutusvõimsus? Või kust me selle saame, noh, a la me saame ju ka näiteks noh, issand jumal, meil on ju siin igast data embasid ja muud asjad, on ju, et. Et no me saaksime igast asju sertifitseerida või vähemalt nagu mõelda läbi, et mida me siis teeme, kui meil sihuke kriis on, see oli tegemata.

Kui varu generaator oli puudu.

Ütleme niimoodi, noh, ühesõnaga jällegi, sa ei saa nagu valmistuda kõikideks riskideks, see ei ole võimalik, on ju, et sa kunagi ei tea, kui see pauk tuleb, on ju, aga ütleme nii, et noh, tagantjärgi nüüd tark olles, on ju.

Minu arust ka, kui ma vaatan, et ma ei oskagi minevikus öelda, võib-olla sinu kapsaaeda vaadata, et kas seal oli midagi valesti istutatud kapsaid või, või kive visata vaid. Aga nüüd, kui me sellest kriisist nagu ei õpi, et meil on vaja ka sellist nagu üleöö sisuliselt tohutut võimsust teenida ära. Me tegelikult ju teame, kui palju neid klienti maksmajuhat on üks koma neli miljonit, onju. Üle selle, noh, kümme tuhat e-residenti ka veel, äkki tuleb veel rohkem neid, aga me teame umbkaudust ja suurusjärku, et kui on asi metsas.

Kakskümmend viis tuhat, mis

kümme? Vabandust, vabandust, vastab juurde.

See on muide väga suur probleem, et tegelikult praegu on selgelt näha, et meil fookus ja, ja põhiteenindamine on ikkagi kodanike peale. Ja, ja e-resident jäävad näiteks täna ikkagi n-i. Et on selgunud, selgunud näiteks selliseid vahvaid probleeme, et näiteks kui su nimes on šusisevad häälikud, noh, mingi. Siis serdi peal olev nimi ei lähe kokku rahvastikuregistris oleva nimega ja sealt tekivad konfliktid ja inimesed ei saa uuendatud ja ühesõnaga noh, üks kümme protsenti on näiteks sihukest jama. Jällegi, mis näitab seda, et meil polnud aega piisavalt testida neid asju kokku jooksutada.

Aga üldkokkuvõttes, mulle tundub, et see. Selline meedias maad võtnud paanika on, on ilmaasjata. Ma ei näe, et siit mingi tohutu Eesti, kas ma ei tea, e-riik kokku kukkus või meil mingi maine probleem tekiks või, või meil ikkagi hakkaks naerma meie üle, et mulle pigem tundub. Et meie jaoks, kui me nüüd, kui see nüüd läheb nii, nagu meil hetkel tundub, et ta läheb, siis see on hästi. Siis see näitab, et Eesti e-riik on nii tugev, no see on põhimõtteliselt nagu maavärina test, et me elasime selle üle ja kõik läheb edasi.

Kusjuures see on, kui me tõesti elame selle üle praegu ilusti ja praegu tundub, et lähebki ennast Eesti ja kõik, et see on tohutu maine võit. Jah. Sellepärast, et ega see probleem ju puudutas tegelikult noh, miljoneid, kümneid miljoneid kiipe. Ja noh, ongi näiteid siin, noh, Slovakkia pani üldse kohe kinni, neil ei ole üldse mingeid alternatiivi, okei. Nad ei ole ka sõltuvad sellest kaardist nii palju, mistõttu see kahju ei ole nii suur, eks, aga, aga noh, mis on nagu noh, muidugi kui mees käitunud lihtsalt niimoodi praegu, et okei. Nüüd on kinni, kolme kuu jooksul vaatame, et mis saab, et see ei ole nagu noh, see ei ole variant ja, ja siis mõtlen, et see läheb praegu õpiku näiteks, mismoodi Eesti nagu, kes oli sügavalt sõltuv mingist tehnoloogiast ühiskonnana. Mismoodi nad tulid selle probleemiga toime, et see läheb õpiku näiteks.

Noh, ja, ja veel üks õppetund on siin ikkagi, et alternatiivsed tehnoloogiad, back-up, on vajalik ka selles mõttes, et mobiil-ID täna päästis meid väga palju. Ja, ja see, et mobiilioperaatorid tegelikult tulid ka ikkagi kiiresti välja. Suutsid oma võimsusi ju ka suurendada, kellelgi ei olnud ju ladudes neid mingisuguseid tuhandete, kümnete tuhandete kaupa, neid mobiil-ID-ga SIM-e. Aga ikkagi sealt saadi asi liikuma ja noh, nagu ma aru saan, siis meil kolmas back-up on ikkagi silmapiiril, on Smart-ID näol, et.

See on hästi oluline koht, kusjuures ta hetkel veel ei ole back-up,

ehk siis. Jah, aga Hans ise kirjutas meile uudise, et kaks tuhat kaheksateist peaks ta läbima sertifitseerimisega.

Vaata, aga olgem hästi lihtsale inimesele, ta on jube ja back-up, sa saad oma panka sisse, saad kõik tehtud, mis oli e-riiki, nagu jutumärkides e-riiki ja tegelt sa, ja teenused on ju. See on kõik tehtud, aga ka juriidilises mõttes ju see, ma saan aru, protsess, et ta muutub samaks, mis on mobiil-ID, ID-kaart ja omakeelne allkiri, see käib. Ja siis tuleb ka see e-residentide probleem laheneb, kes ei pea ajendama kaardiga.

Ja aga mõtlen, et kui mina praegu arenguid vaatan, siis kaks tuhat kaheksateist ikka see ei juhtu. Ehk siis seal on kaks taset, kõigepealt see peab sertifitseerimiskeskus, ehk siis nii-öelda autor, tegema oma auditeerimised ja. Ja, ja need nii-öelda, kuidas ma ütlen siis, sertifitseerimised ära. Ja siis läheb riigil veel aega, et ta vaatab need asjad läbi ja ütleb, et okei, jah, me oleme nõus, et see on piisavalt tasemel ja, ja, ja võib teha, on ju, et. Et see kindlasti, ma arvan, järgmise aasta jooksul ei juhtu kokku. Aga ma mõtlen, et see on tegelikult valus signaal, et meil tegelikult oleks vaja kirjendada seda protsessi, nii et nii, nii avalikus sektoris. Et paari aastaga meil on

olemas kolm paralleelset süsteemi, mis suudavad kõik sama ülesannet täitsa.

On igal juhul vaja sellepärast kasvõi, et ikkagi telefonides kaovad, kaovad väidetavalt nii-öelda SIM-kaardid ära ja kui SIM-kaart ära kaob, siis mobiili ID-d meil enam ei

ole. Siis jääb veel kaks, eks ole, aga see on ikkagi parem kui üks, sest on näha, et kui me noh, ühest sõltume, vana Eesti vana sõna, ei pane kõiki muna ühe korvi, ühte korvi, et lõpuks ikka juhtub.

Kusjuures ma tooks ühe paralleeli hoopis oma rahakotiga. Ma ei lähe kunagi reisile ühe pangakaardiga. Sellepärast, et see on liiga

riskantne,

mine tea, on ju, et mul on alati ikkagi teab, et kaardile lisaks vähemalt üks krediitkaart ja noh, mingi kogu see sula, on ju. Et sa teed seal teadliku valiku, sest mine tea, äkki see kaart ei tööta. Mis iganes põhjus seal on, eks. Et, et noh, sama, see ongi nagu naljakas, seda mingites situatsioonides oleme nagu taiplikud, me maandame riske. Ja noh, ma ütlen minu jaoks on läbi aegu olnud arusaamatu, et miks ikkagi see mobiili-ID nii-öelda. Kasutusprotsent nii madal on ega?

Kas siin ei ole ka see, et see mobiili-ID omaksutu protsess on olnud keeruline ja nüüd kriisis oleme jõudnud sinnamaale, kus on esiteks mobiilioperaatorid lähevad PPA esindustuse kohale. Et inimestele SIM-e anda. Pluss oli ka nüüd see teade sel nädalal, et sa saad selle SIM-i siis aktiveerida näiteks ametniku koos, et see ei pea minema. Koju, ID-kaardiga tegema seda läbi, et noh, vähemalt see on nagu one stop shop, et sa teed ühest kohast selle ära ja tehtud, et noh, juba see. Ei,

ma tegelikult on, ma ütlen, sellest, sellest, see on, see on see kriis, milles tahaks elada või noh, mis see kuulus lause on.

Ei, sellepärast,

ei, selles mõttes see on nagu hea kriis, et see teeb meid kõiki paremaks, et see läheb, see teeb meid paremaks.

Hea küll, me teeme siia pausi ja siis läheme teemadega edasi.

Restartisaade jätkub Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja Ants Lõugas räägivad kahest suursündmusest, mis Eestis tehnoloogiamaastikul sel nädalal olid. Esimene on ID-kaart ja teine on maapiirkondade internetiseerimine, aga maapiirkonnad on veel kaugemal, sinna me ei ole jõudnud, räägime ID-kaardist natukene edasi ja. Ja üks küsimus, mida ma vaatan, et nüüd meedia vaikselt ka hakkab esitama, väga palju ei ole siiamaani esitatud, on see, et kelle otsa me nüüd siis vaatame, kes, kes on süüdi?

Siin on üks analoog, see vist ei ole väga läbi käinud meediast, aga see on läbi käinud Facebooki rahva seast. Kas Toomas Vaks või ma ei mäleta, kas see originaali autor on, et, et inimesed aru saaksid, et mis probleem me täna on. Et, et Eesti riik on mõnes mõttes tellinud teid. Neid teid on terve täis ehitatud. Ta on pannud tingimused, et noh, et, et mis tüüpi betooni tuleb kasutada ja mis tüüpi kruuse, mis tüüpi liiva ja nii edasi, onju. Ja noh, ongi valmis kõik ja järsku tuleb välja, et, et kuigi see betoon oli sertifitseeritud, tuleb välja, et, et see tugevuseaste ikka ei ole päris see.

Laboris oli mingi jama.

Vaata, see ongi see, et noh, et ei saa nagu öelda, et kas laboris oli jama, et, et ja nüüd on meil nagu mure, et kas noh, mis me nüüd siis teeme, et, et kes on süüdi, et, et see betoon ei ole õige tugevusega. Ja see on nüüd see nagu väljakutse või, või challange nagu, nagu, nagu selgitada. Ja, ja see ongi nagu lahe situatsioon, et noh, me hakkame nagu noh seda otsast, otsast vaatama, kes meil kaarte siis tarnib. Neid kaarte kaks tuhat neliteist kuni siiamaani tarnis Merik ja Malto. Ehk siis PPA-l, ehk siis politseil oli leping Gemaltoga. Riigihange. Riigihange, ühesõnaga, et palunge, Malto tarni meile kaardid. Aga hanke seal ette kirjutatud, et milliste chip'idega. Ehk siis millistele sertifikaatidele peavad need chip'id nagu vastama, ehk siis nagu a la, milliste sertifikaatidega peab betoon olema, noh. Ja Gemalto tegi. Tegigi neid, mis nagu vaja oli ja, ja see, see Saksa ettevõte Infineon, tohust suur ettevõte, kolmkümmend viis tuhat töötajat ja börsiettevõte, väga suur ettevõte, noh väga, noh, ei olnud mingi. Noh, ma ei tea, poisid nurga taga trükkisid tšippe, on ju, ei ole mingi sihukene ettevõte, et ikka korralik, et tema nüüd nagu tarnis. Ja, ja siit hakkab see nagu ahel pihta, et noh, et, et kui Gemalto vastavalt hankele pani peale need džipid, mida küsiti, siis noh, millest siis Gemalto süüdi on?

No vaata, ega see tehnoloogias ongi, sellised asjad on alati võimalikud, eks ole, igal pool on turvaauke ja, ja, ja noh, mõnikord on. Väga tihti on see, et, et me võime noh, lõpuks välja minna selle ühe inimeseni, kes on süüdi. Tõenäoliselt noh, istub ta kusagil oma selles pisikeses poksikeses, ta nimi on mingisugune vanemarendaja või midagi sellist, aga. Sellest ei ole kasu, et see on õnnetus, ma noh, paljud sellised turvaaugud on õnnetused, sest igas tarkvaras on turvaauke, igas firmas. On Apple'is ja on Google'is ja, Yahoo's on, ma ei tea, viissada miljonit kontot ära aetud, eks ole. Aga ma tahan

toonitada, et või isegi nagu, kuidas ma ütlen. Nagu patsutada sellele Infineoni õlale, öelda, et kuule, et, et, et noh, et ei ole väga hull, on ju. Ehk siis sellepärast, et see ei ole klassikaline proge ja aps. Ühesõnaga noh, maalajad noh, igal pool on vigu, on ikka juhtub, on ju, et see ei ole see teema, et me räägime ikkagi niivõrd keerukast maailmast, et. Et noh, okei, nemad peavad leidma või arvutama välja noh, hästi suured algarvud ja probleem ongi nüüd selles, et nad noh. Nii-öelda, kuna see võtab väga palju aega, nende arvutamine, et siis nad nagu seal kiirustasid ja mingites situatsioonides võtsid sellised algarvud, mida. Noh, nii-öelda on, on nüüd siis teatava arvutusvõimsusega võimalik nii-öelda nagu lahti muukida, eks ju, et või noh, läbiproovimised lahti arvutada. Et, et siin on ikkagi nagu see teema, et ja ka need sertifitseerijad. Noh, kes neid sertifitseeriks, sertifitseerisid, noh, Eesti võiks ju nende otsa vaadata, et kuulge, te olete nüüd andnud nagu. Sertifikaadi asjale, mis tegelikult ei olnud üldse nagu see, mis nagu. Sertifikaat

on nagu kvaliteedikontroll.

Täpselt on ju, noh, ühesõnaga

noh. Mida? Võiksimegi ju, äkki.

Nende vastu minna. Jah, ehk siis, ja, ja seal oli ka nagu niivõrd, niivõrd lihtne, et seal on ka nagu pigem nagu sertifitseeritakse seda protsessi, mismoodi neid noh, nii-öelda numbrites genereeritakse ja nii edasi. Et siin on nagu hästi keeruline näidata kellegi peale konkreetselt näpuga, et noh, et, et sina jättisid nüüd mingi töö nagu tegemata. Et noh, üks koht, mis tegelikult noh, ainuke koht, mis nagu mind sügavalt häirib, on see, et Infineon kindlasti teadis seda probleemi mitu kuud enne, kui nad meile

ütlesid. Ma tahtsingi öelda, et vaata, siin on kaks asjad, üks on see, et kust turu probleem tuli, kes sellest süüdi, kes selle vale-klahvivajutuse tegi ja noh, ma olen täitsa nõus tegelikult, et selliste. Fundamentaalsete krüptoalgoritmi probleemide puhul, sa ei saa leida inimest, kes selle vale-klahvivajutuse tegi, aga, aga siis hakkab see mitigeerimine või kuidas siis selle veaga nagu toime tuled. Ja kuskilt sa pead, esimene asi sa pead informeerima neid, kes kasutavad sinu vigast asja. Teadlased, kes selle asja leidsid, läksid kohe Infineoni jutule.

Kohe tähendab siis selle aasta alguses või?

Jaanuari lõpus leidsid vea, esimene veebruar oli info, Infineonis.

Esimene teadusartikkel, mis sellele probleemi algale tähelepanu juhib, mida ma olen ka näinud maist.

Okei, ja,

ja, ja,

ja, ja Eesti riik väidab, eks ole, et meie, meile teatas. Tulid Tšehhi, tulid ise. Ja noh, tulid ise, eks ole, et, et üldse see, see, kellele me usaldasime, kes teadis, et nad tarnivad meile vigu, ei tulnud ja ei tulnud üle poole aasta ja ei tulnudki.

Ja, ja meil on väga vähe alust arvata, et nüüd see tarnija nüüd ei olnud teadlik, samal ajal kui ta meile seda tarnis. Sellepärast, et samal ajal on teised tooted, millega nad ka seotud on, vaikselt saanud uuendused, ikka nagu korda tehtud, meieni see info ei jõudnud.

Ehk et väide on see, et nad ütlesid teatud oma partneritele, nagu näiteks Microsoftile ja mõnedele suurfirmadele ja ei öelnud Eestile. Ja see on olukord, ma vaatasin täna, politsei juht Ilmar Vaher on ka andnud endise intervjuu vist Delfile, kus ta ütles, et see on kindlasti lepingu rikkumine, et juristid tegelevad ja, ja noh.

Selles mõttes seal on küll probleem, sest ütleme väga palju sellest segadusest ja paanikast praegu ongi sellest, see tuleneb, et noh, meile. Kiire on jah. Kiire on, noh see on koodunud testimata, see tekitab vigu, viga, vead tekitavad jälle seda nii-öelda saba, et esimene kord ei õnnestunud, proovin uuesti on ju, tekitab uue ülekoormuse, et, et see kõik oleks olnud nagu

On,

üks probleem on Eesti riigis, on see tudengiefekt, et isegi kui meil on pool aastat aega, siis millegipärast ikka kipume väga viimasel momendil jätma.

No ja, aga, aga ütleme ideaalmaailmas meil oleks ikkagi olnud rohkem aega, me oleks seda asja saanud, seal oli veel ju see huvitav asjaolu, et kogu see rohkem kui pool aastat, tegelikult peaaegu kolmveerand aastat, see viga ei olnud avalik. Et meil oleks selles mõttes olnud ju rahulikult aega toimetada tempel peale, on ju, et see on riigisaladus ja meil oleks, me, me ei peaks seda asja niimoodi avalikult ajama ja, ja kuu ajaga.

Ei no oleks olnud, oleks olnud testida, oleks olnud hakata. Upteite tegema, jah, selles mõttes oleks olnud kindlasti parem.

Ja, ja nõus.

Aga kas see on teadaga põhjus või sina oled olnud suhelnud palju nende inimestega, miks nad siis ei öelnud Eestile, miks nad ütlesid Microsoftile ja Eestile, ei öelnud?

Praegu on, kivimüür on ees selle osas, et avalike kommentaaride osas, mis nad ajakirjanikel jagavad ja ka ütleme, kulisside taga ei tule ühtegi infokillu sealt. Mis on ka arusaadav, kui Elmar Vaher ütleb samal ajal, et meil on juristid tegelevad sellega, et see on siis. Probleem on kolinud juristide osakonda, tähendab, et noh, nad, nad ei võida midagi, kui nad avalikult seda selgitavad.

Aga mis see olla sai, ma, ma ainuke loogiline variant, mida ma näen, on see, et nad kartsid, et Eesti valitsuse operatuur lekitab selle välja.

Täpselt, aga mitte lekitab, mina arvan, et Eesti on küll see, kogu see IT riigi osakond, ei, ei IT see kiht, neid inimesi on piisavalt väike ja avatud ja üksteisega suhtlevad, sa ei saa riigisaladuse templiga sihukest asja kinni hoida. Kui RIA-l on probleem, tal on lahendus, ta peab kõikide asutuste, IT-juhtidega rääkima, et palun tehke oma e-teenused ühilduvaks selle meie uu asjaga. Siis kõik saavad teada sellest ja kui seda asja hoida saladuskatte all, vaat siis läheb asi, läheb hoopis

kriitilisemaks. Seal on lihtsam põhjus. Et Eesti on alati lahendanud neid probleeme kiiresti ja avalikult, noh. See esimene skandaal, et kui peaminister rääitis oma selle Poola reisi ära, on ju, et. Et noh, ma arvan on ka jäetud, et mitte reisin nüüd ära, aga ütleme nii, kui probleem on olnud, siis Eesti on kohe avalikult rääkinud sellest ja kohe asunud sellega tegelema. Ja selles mõttes nagu meie nii-öelda küberinimeste nii-öelda õigekäitumine ongi tuntud maailmas sellepärast ja sellepärast näiteks ma ei tea. Meil on Jaapaniga küberleping ja nii edasi, selle, noh, need, nad on väga respekteeritud, need meie küberinimesed. Ja ma arvan, et nad kartsidki pigem seda, et nemad oleks tahtnud hoida saladuses, aga Eesti käitumismudel on selline, et ups, kohe nagu avalik. Aga

nad hoidsidki, eks ole, seal Microsofti ja oma suurte partneritega, nad ju parandasidki seda hästi vaikselt.

Aga see on noh, me ütleme, siin on väga palju meil spekulatsioone, sest ega meil andmeid ei ole, aga kindlasti nad teadsid seda mitu kuud enne, et kui nad meile ütlesid, et see on.

Aga igatahes, minu meelest tasub ka nagu toonitada, et, et ma ei näe küll ühtegi põhjust täna väita, et näiteks Eesti ID-kaart, kus erine oleks süüdi. Et see infrastruktuur, et see lahendus, et, et see süsteem, mille Eesti inimesed on, on teinud, et meie e-riik oleks kuidagi halvasti tehtud. See ei ole mitte kuidagi Eestiga seotud ja Eesti ametnikega või Eesti poliitikutega või Eesti teadlastega seotud viga.

Tähendab, see on üleõppetund, et me ei tohi jääda ühest tehnoloogiast suures maos sõltuvaks, et see võib tekitada meil mingitel hetkedel mingit ülekoormust või noh, nagu sa ütlesid, et võib juhtuda, et me. Esmaspäeval äkki digiretsepti nagu välja ei kirjuta, on ju, et noh, et, et aga teisipäeval juba kirjutamise eest, noh, quick hack, quick hack saab valmis, on ju, et noh, see on, et. Et, et me selles mõttes me oleme, me ei tohi jääda nagu, meil peavad alati olema nagu, me peame alati nägema tehnoloogiat sellisena, et noh, et asjad võivad fail'ida või asjad võivad seisma jääda või katki olla ja, ja noh, ütleme nii, et kui täna. Ütleme, Eesti e-riik ei oleks kakskümmend neli tundi kättesaadav, noh, ega väga hull midagi ei ütlekski sellest, on ju. Kui sul pank ei ole, kui sul raha ei ole kättesaadav kakskümmend neli tundi, see on jube probleem, ehk siis noh, ma ei tea. Elab üle. Ei no ma ei tea, kui sul poes ei saa maksta, see ikka, ikka ei ela üle noh, et kui sul on, ma ei tea, minu rahakotis sularaha ei ole, kas sul on, on ju, et.

Minul ka ei ole. Ma väidan, et elab, kakskümmend neli tundi elab üle, lähed, laenad naabri käest selle viieka, ostad oma makaronid ära. Ma ei usu, et sellest surmajuhtumeid tuleks.

Ei, ei, nii hulluks kindlasti ei ole, aga ta saaks häiritud. Ei noh,

häiritud on üks asi, aga küsimus on selles, et, et kas, kas riik või selline, kui kaua nagu suudab sellise noh, tegemist on eriolukorraga, et kaua selline, kaua me suudame kesta, suudame küll. Suudaks, suudaks nädal ja kuuga midagi juhtuks.

Ei no ongi, kus me ütleme, ei saa ehitusluba ei saa taotleda või, või ma ei saa oma ettevõtte asutada täna ühe päevaga.

No ja, asutada homme noh, mis seal siis on, ei olegi midagi häda. Ja, mul on ettepanek, teeme siia oma teise pausi ja siis läheme vaatame, kuidas maapiirkondades internetiga on. Jätkame järjest Hardi saadet, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja Hans Lõugas. ID-kaardi teemaga saime siis noh, nii palju ühele poole, kui on võimalik saada. Teine suur teema, mis oli selle nädala jooksul ju meedias üleval, oli, on minu jaoks tunduvalt segasem, ma pean tunnistama. Ehk et Urve Palo tegi mida, otsustas midagi, mis on suure hulga inimesi kohutavalt närvi ajanud ja see midagi tundub olevat, et. Parandage nüüd mind, aga nii palju kui mina olen aru saanud, riik annab kakskümmend miljonit eurot aastal kaks tuhat kaheksateist, selleks nagu Urve Palo väidab, kõik Eesti ajaasustuspiirkonnad saavad endale fiibri. Et noh, piltlikult öeldes või otse öeldes ma ei teagi, iga maja, kes tahab, saab fiibri tuppa kahekümne miljoni eest. Ja see on hulga inimesi kohutavalt närvi ajanud ja, ja Urve Palole eelkõige Postimehes, ma ei tea, miks just seal, aga teeninud väga palju sellist kriitikat ja kurja pealkirju. Mis seal toimub, kas keegi teist oskaks mulle seletada?

Ma, ma juhatan ka veel sisse kahe sellise kriitilise kohaga, mis sellest otsust on tulnud, mille üle nagu vihased ollakse. Üks on nagu luhtunud ootused või petetud ootused. Kuna koalitsioonipartnerite nagu idee eelmisel sügisel, mida avalikkusega räägiti, on see, et riik annab omapoolse toetuse omavalitsustele. Ja siis omavalitsused panevad ka omalt poolt natuke raha juurde ja siis tekivad siis kohalikud algatused, et inimesed, kes tõesti tahavad seda fiibrit, panevad ka omaosaluse, ehitame võrgu, planeerime ja

nii edasi. Kohalik Muhu mustriline internet.

Ja, ja nii on tekkinud sellised projektid, seal alates Pärnumaal ikkagi esimene vist, kuni lõpetades Harjumaaga, kus oli tohutus hulk inimesi. Ja sinna on pandud raha ja aega ja inimesed on nagu pettunud, et nüüd mitte ei anta meile ja rakukestele raha, vaid hoopis üleriigiline konkurss tuleb. Ja teine küsimus on siis see, et kas kahekümne miljoniga saab seda, mida lubatakse, või ei saa? No torri,

palju sellest on, sul, sul on ka, sinu käed on vähemalt olnud selles küllarukkideni sees.

No selles mõttes jah, ütleme alates sellest, et see, et üldse sinna nagu viimase miili juurde see ka veel läheks, ehk siis see nii-öelda back-bone või, või, või see. Paasvõrk, et, et selle raha ju Euroopa Liidust me välja ajasime, on ju. Aga see on üks õnnetu projekt, see on sellepärast õnnetu projekt, et siin on olnud seda pettumust nüüd siis kaks korda. Et esimene kord oli see, kui. Kui sellesama Elase projekti alguses lubati, et nüüd, et hakatakse koos, riik koos telekomitega hakkab seda ülikirjate interneti Eestit ehitama ja seda mängiti meedias välja, kui et igaüks saab koju kaabli.

Juhan, ma ütlen siis, ma ei tea, kas sa ei saa või ei taha öelda, ükskõik, aga mina saan öelda, et see oli Juhan Parts, kes ilmus kaamerat ette ja lubas, et igaüks ja iga, iga laud saab viibri piltlikult öeldes.

Ja noh, ega selles mõttes telekomid olid sama pildi peal ja, ja kogutasid kaasa, on ju, ja, ja, ja ütleme niimoodi, et need entusiastik, kes täna selle digimaade muude ees võitlevad, need on ka sama pildi peal ja. Aga nüüd

siis lubatakse teist korda, täpselt sama asja kümne aasta jooksul.

Jah. Ja, ja, ja mõtlengi, et noh, siin ma sain paar aastat tagasi suure pahameele osaliseks, sest mina olin see, kes siis julges välja öelda selle lause, et. Vaadake, et, et Eesti riigil täna ei ole raha, et kõikidesse majadesse viia fiiber. Hästi oluline on siin see fiiber. Ehk siis no ei, ei saa, see on liiga kallis ja, ja, ja, ja me ei saa sellega hakkama.

Aga see arvutati tollal välja, eks ole, see.

Seal olid erinevad hinnangud, aga ütleme niimoodi, et kõige odavam hinnang oli nelisada miljonit.

Aga nüüd me räägime, Urve poole ütleb kakskümmend.

Ja, aga mis tähendabki seda, et, et siin nagu noh, jällegi need hood kipuvad sassi minema, et inimesed ootavad, et ma saan nüüd selle koju sinna selle fiibri. Kuigi tegelikult on lubatud, et sa saad kiire internetti, aga kiire internet ei tähenda seda alati, et sa saad nüüd selle kaabli sinna, või noh, fiibri, fiiberkaabli, et. Et kiire internet, võib tulla üle õhu, võib tulla nagu läbi vaskkaabli, on ju. Noh, seal on teatud piirangud küll peale, eks, aga, aga seal on erinevaid viise, kuidas seda saada. Ja mõte ongi nagu selles, et eesmärk alati riigi vaatest on see, et, et sul oleks see kiire internet olemas, mitte see, et igas majas on sul nüüd see fiibri olemas.

Ei, aga mina täna rääkisin, eks ole, meil on uus tegel Ja selleks on Elektrilevi, mis on siis ju riigi omanduses, noh, enne ta oli osa Eesti Energiast, nüüd ta on eraldi, see on siis see, kes sulle toob elektri koju. Elektri

viimane miil.

Elektri viimane miil jah, ja nüüd nad siis tahavad ju tulla, tahavadki tulla sinna konkursile osalema ja tuua internetti koju. Ma helistasin nende kommunikatsioonijuhile täna ja küsisin, et kas ma olen ikkagi õigesti aru saanud, et me räägime ka selle noh, teie puhul, et te toote nagu fiibri ja koju. Ja, ja noh, ma sain aru, et noh. Natuke on see veel segane, kes teab, mis need konkurentsidingimused on, aga põhimõtteliselt jah. Et me räägime ikkagi fiibrist, mitte mingitest raadio linkidest kuhugi.

Ei noh, nende puhul kindlasti ja, aga noh, jällegi see on. Ma ei taha nüüd kritiseerida, on ju, aga, aga noh, jällegi kahekümne miljoni eest, need kõigil, kellel täna nagu fiibrit ei ole, saavad fiibrit sihukest asja

juurde. Aga selle, selles on nüüd teine pool ka veel. Ehk et küsimus on, et defineeri valge ala, ehk et see raha antakse nii-öelda nendesse turutõrkepiirkondadesse ja me peame küsima, et mis see turutõrkepiirkond on? Ja täna on turutõrkepiirkond näiteks ka Nõmme, eks ole, üks kuulsamaid Eesti turutõrkepiirkondi või näiteks Tallinna ümbrused seal. Selles mõttes nagu klassikalises mõttes ei ole. Aga seal on, eks ole, inimesed, kes elavad eravajanduses, kes ei ole aastaid saanud seda kaablit endale, noh kiiret kaablit, elavad vase peal, ühendus. Ma

ütlen ausalt, et kuna telekomide jaoks selle viibrivedamine noh, alati ma olen artiklit kirjutanud sellest ja näidanud ära, et see ei ole majanduslikult nagu otstarbekas olnud nende jaoks. Nad on olnud ka laisad teadlikult, sellepärast et pole olnud mingit hirmu, et nüüd tuleb tohutu konkurents, et. Juba selles mõttes tegelikult Urve Palo käik oli õige, et sellele elektrilevi lausega ta on pannud nagu telekomid liikuma Jaa,

sellepärast, et seesama Elektrilevi inimene ütles ka mulle, et aga defineerime valge ala, et, et no näha on, et tõenäoliselt see valge ala, ehk see, see osa Eestist. Kuhu me peame selle kahekümne miljoni eest või riigi raha eest hakkama vedama kaablit, muutub oluliselt väiksemaks hopsti. Sest järsku on otsustanud telekomid, et ei no tegelikult me võime ikka viia küll selle kaabli mõne aasta jooksul koju.

Ja aga vot, seal ongi, et noh, kui me vaatame neid samasid IT-d-sid ja digimaasid ja kõiki muid on ju, siis nende peamine klientuur, kes täna ennast sinna Noh, ei ole valge ala pealt, et see tuleb ikkagi nii-öelda noh, nii-öelda suurlinnade ümbrusest, eks, et. Aga, aga ongi

siis. Seal on ju probleem selles, et vot esimene see Elase projekt, mis andis meile selle, siis magistraalliinid, on ju, see andis selle tegelikult, et mul on ju 4G, mis on päris kiire.

Ja, aga ta ei ole selles mõttes stabiilne, kui sa, no ütleme noh, täna ikkagi TV3, kui ta paneb sul reede õhtul või millal see on, see ei ole pühapäeva õhtul. Et kui see toimub, on ju, et siis ikkagi ütleme niimoodi, et need, kes selle masti usalda, masti, masti usaldama hakkavad ja need on ikkagi pikali seal. Et ikka oma peale ei jaga seda ära. Aga noh, idee ongi nagu selles, et kui sa võtad näiteks nagu viimsisuguse asula, on ju, et. Et sul on vaeskvõrgud, mille, mille kiirusest sa saatana juba tõstid, tehnoloogia abil saja megabitini sekundis. Sul on viibrit, sul on raadiovõrku, sul on 4G-d. Et selles sümbioosis kokkuvõttes see probleem nagu laheneb, aga mul on hea uutus, on küll see, et telekomid täna nagu väga aktiivselt liigutavad.

Aga mis siis juhtunud on vahepeal, nad veel, me ise tegime siin ju saateid, kas mõni kuu tagasi keegi ei liigutanud.

Ei, see ei ole mõni kuu tagasi, vaid aeg läheb ruttu, on ju, et kui aus olla, siis me sinuga, me viimati selle saate tegime. Siis me rääkisimegi sellest, et, et aeg annab sinu arutust, ehk siis kahte asja on vaja, on vaja kogukonna initsiatiivi, ehk siis rühm inimesi, rühm samas piirkonnas olevaid inimesi peavad ütlema, et me tahame. Siis viitsivad telekomid liigutada. Ja teine asi on see, et tehnoloogia areneb, ehk siis nagu need jupid või ütleme sedasama, et ma teen sellest ADECL-i võrgust teen V, VDC-i võrgu, ehk siis ma tõstan. Kümme korda tõstan kiirlust, et need tehnoloogiad on muutunud nagu odavamaks. Ja, ja mis on veel eriti hea nende puhul, mitte midagi ei pea kaevama, et sa paned lihtsalt nagu ühe kaevu juurde või ühe vahe, vahepurgi juurde ja, ja tuleb.

Aga kas sa ütled siis, et kasu on olnud sellest, et need, et see, see Muhu meistri maakondlikud need projektid on näidanud ära siis, et näete, no Harjumaal kaheksateist tuhat, Pärnumaal nii palju, et inimesed on, kes siis panevad käe püsti ja okei, ma olen nõus kolmsada eurot välja käima oma taskust. Ma saaks kiire internetti, et see on pannud turu siis nende poole tulema ka.

Ehk selles mõttes seda tööd, mida kohalikud See on väga, väga kasulik olnud, ehk siis kokkuvõttes, kui me jah lähtume sellest eesmärgist, et, et ikkagi inimesed saaksid selle kiire internetti, siis see töö, mis on tehtud. See on olnud kasulik ja selle eest nüüd küll Urve Palole ei tohiks check'i esitada, on ju, sest nagu eesmärgiks oli oma võrki ehitada. Ja sellest nüüd käakse check välja, onju. Siis on see, sorry boys, et see on natuke teine eesmärk, et, et see nagu kindlasti ei ole nagu.

Ütleme see, miks täna need omavalitsused ja, ja mis on Digitee või Digimaa või kus see Olav Harjo, eks ole, on, on ju vedajaks nendes maakondades. Miks nemad on väga tigedad, on, on ju see, et ma saan aru, et nendel oli mõte ehitada endale võrk ise. Ja hakata seda ise haldama ja no ma ei tea, on see siis kasumlik või mittekasumlik ettevõtmine, aga noh, igatahes oma. Aga täna ei ole mingit varianti. Et, et rühm inimesi Pärnumaalt võidaks üleriigilise viibli kaebamise konkursi.

Business tõmmati nagu maha ja kuigi see oli nii-öelda MTÜ, aga noh, ikkagi business selles mõttes nagu, et, et sa ikkagi noh, mingid töökohad ja, ja, ja mingi tulu ikkagi.

Aga lõppe eesmärk ju.

Aga lõppeesmärk on tegelikult sama, et me tahame ikkagi, et iga inimene saaks, aga minu praegune sügav kahtlus on lihtsalt see, et. Et noh, Elektrilevil minu teada ei ole erilist nii-öelda selle, selle valdkonna kogemust, et see on selle ülesandega hakkamas.

Aga mul on siin küsimus, kas Elektrilevi on äkki üldse noh. Kuskil istub sihukene mõnus pokkerimängija praegu, kes, kes vaatab oma nendele, Teliale ja Elisale ja teistele otse ja ütleb, et aga mul on sihukene kaart praegu käest, ma käin Elektrilevi ja ma käin selle praegu lauda.

Kusjuures sellega on kunagi tehtud samasugust pokkerimängu, samalaadset pokkerimängu, et kui mul on aega rääkida. Et kuidas Eesti sai üldse nii ruttu, nii kiiresti, nelikümmend võrgu välja arendatud? Lugu teatada ei tea?

Ei, no sul on

kuus, kuus

minutit aega rääkinud.

Meil oli, need nelikümmend litsentse oli piiratud kogus. Ja esimene litsents anti välja miljon euro eest, mis on väga kopikas. Aga sellele, kes ehitab kõige kiiremini neli keele võrgu välja, kes lubab ehitada neli keele võrgu kõige kiiremini. See

oli puhtusrikkalt ju Telia.

Ja ei, aga vaat see oligi, et kaks firmat, Telia ja Elis ja mõlemad said aru, et keegi käsi hakata võrku ehitama siis, kui hange on võidetud, vaid sa võid ka varem hakata ehitama, et põhimõtteliselt sa võid hankele minna ja öelda, et nädala pärast. Ja, aga kaks operaatorit sai aru. Ja, ja ma võin natuke eksi sellest kuupäevadest, aga ma just olin niimoodi, et Teli lubas kaks nädalat ja Ilis lubas kuuga. Ja Teli sai. Ja nüüd on kaks operaatorit, üks sai litsentsi, saab tegutsema hakata, teisel võrk valmis, litsentsi pole, on ju. Ja, ja ta peab igal juhul saama selle teise litsentsi, et noh, et kohe ka siis turule tulla, eks ju, konkureerida ja nii

edasi. Aga

siis tuleb kolmas operaator. Tele2, kes saab aru sellest, et, et sellel teisel on ka seda litsentsi vaja ja sellel hetkel oli teise litsentsi müükis juba enam pakkumisega. Ehk siis see oli sihukene süsteem, et hommikul pakud või ma, ma ei tea, mingit teatava aja tagant muudkui pakud seal ja niikaua kuni enam pakkumisi ei tule. Noh, mingite päevade jooksul on ju, et siis läheb konkurss kinni, on ju, et. Ja, ja muudkui pakuti ja see hinda, et ja nii üles teise litsentsi eest sai riik nii palju raha, mida me kunagi ette ei kujutanudki, et see oli. Tehnilise Järelevalveameti pokrimängu nagu, nagu, nagu absoluutne võit või sihuke nagu. Saime kaks võrku ülikiiresti ja me saime rohkem raha kui, kui me muidu eeldasime sellest.

No ei, no praegu on natukene sarnane olukord, sellepärast kui Palo selle asja välja kuulutas, siis oli. Lausa pressiteates öeldi ka, et meil on sinna elektrile viia, isegi Telia tahab nüüd teha seda, Telia esindaja kommentaar oli, et teeb, me küll ei tea midagi, et hoidku hobuseid natukene. Aga noh, lõpuks ju loetakse võidupunkte, kui mäng läbi on, et kas see nagu tõesti selline väike bluff.

Tähtis on see, et inimesed saaksid nagu võimalikult häid lahendusi ja see, et praegu telekomi liigutama on hakanud, et nad juba nii-öelda need. Me kutsume need hallalad, eks on ju, et noh, mis on nagu ja ole ka turutõrge, eks. Ma ütlen ausalt, Euroopa Liidu nii-öelda üldreilite järgi on kogu Eestit turutõrge. Ehk siis Holland, mis on seitseteist korda suurema elanikkonna, on ka isegi seal olas.

Miks, kas see on mingi asustuse tihedus?

Jah, täpselt, on ju, et meil võib-olla Tallinna kesklinn ei lähe sinna alla, kõik ülejäänud läheb vabalt. Et aga noh, Eestis meil on teised reeglid. Ja, ja, ja ütleme nii, et, et ikkagi see, et me kokkuvõttes saame nagu noh, enamistele inimestele selle nii-öelda võimaluse loodud. Et ükskõik, mis see siis on, on ju, et kui enamus läheb, hakkab kaabli otsa minema või läheb vask kiiremaks. See kokkuvõttes vähendab 4G koormust, muutub nendele jälle noh, nii-öelda kättesaadavamaks, ühesõnaga. See kõik dünaamiliselt mängib kokku, aga siin on alati olnud kaks asja. Kogukonna initsiatiiv, inimesed peavad tahtma ja kui inimesed tahavad, siis tuleb ka pakkumine, sest ma ütlen Ja teine asi on see, et, et, et ei saa olla ainult üks lahendus, et jääb ja jääbki olema mitu lahendust. Ja siis, kui ma seda ütlen, siis palun mitte kirjutada Postimehes, et asekantsler ei soovi maapiirkondadesse kiire, kiiret internetti. Kuidas on võimalik, et IT asekantsler üldse midagi sellist ütleks?

Ja, ja pealegi sa ei ole IT asekantsler. Enam ei ole jah. Tuletan ka seda kõigile meelde. Aga oluline on minu meelest siin ka see, et, et kui nüüd see bluff läbi ei lähe ja kui noh, kui, kui näiteks selgubki, et see Elektrilevi peab hakkama viibrit ehitama, jumal sellega, las nad see ehitavad. Ja seda noh, küll see ehitatud saab siis.

Muidugi nad ei kata ära seda, mida siin minister on lubanud, kogu Eesti

on ju. Ma ei usu, et see nüüd ka ilmvõimatu ülesanne oleks, Elektrilevile viibrit panna posti otsa.

Peame kohe rääkima, et me alati räägime mingist üheksakümne viiest, üheksakümne kuuest protsendist eos, et

sihukest asjast. Aga ma tahaks ikkagi siin lõpuks nüüd selgeks saada selle küsimuse, et noh, tõesti Postimehes on olnud erakordselt tige Urve Palo peale. Kohe no, kohe läbinähtavalt nagu tige. Ja mulle tundub, et me ei ole ka kanaldanud seda sellist nende maakondade ja nende maakondlike organisatsioonide suurt solvumist, et, et Palo lubas neile raha ja nüüd lihtsalt võttis ära, on ju, sihukse sõrmenipsuga.

Ja aga mõtlengi, et.

Kas, kas meil on täna Palole midagi ette heita või ei ole?

Mina nagu selles mõttes vaatas natuke asja laiemalt, esiteks muidugi soovitaks Postimehel laiendada nende allikate hulka, kellel nad toetuvad, eks, aga selles teemas. Aga teine asi on ikkagi see, et see ei olnud ainult Palo, et kokkuvõttes oli riigikogu liikmete initsiatiiv, kelle nii-öelda ühise võiduka tulemusena kakskümmend miili välja aeti. Spetsialistid ütlesid toona juba, et see summa ei ole piisav kogu Eesti väljaehitamiseks, et noh, et, et olge noh, et ärge tehke sama rumalust, mis tehti kaks tuhat üheksa, kus öeldi välja, et kõik saavad. Et ärge tehke sama rumalust, eks, ja, ja nüüd on jälle lappama läinud, on ju, et, et noh, ikkagi. Eesmärk peab olema see, et noh, võimalikult paljud saaksid endale kiire ühenduse ja ma tsoonitan kiire ühenduse, mis ei tähenda alati seda, et on kaabeltoas, eks ju, on ju, et. Et, et see peab olema eesmärk ja sellest peab nagu lähtuma ja, ja kindlasti see töö, mida nagu täna KOV-id teinud on, et. See ei ole mahapidatud töö, te tegite oma inimestele head ja tänu sellele, mis te, infole, mis te kogut, kogunud olete, Elektrilevi või siis Telekomid saavad tulla ja, ja, ja ehitada neid võrke.

Kusjuures minu arvates ka, kui see asi tõesti, kui, kui toimub üleriigiline hange ja keegi, keegi võidab selle ja see hange on nii-öelda normaalne, et noh, me saame. Suhteliselt palju selle raha eest, mis tegelikult on suhteliselt väike raha, eks ole. Siis mulle tundub, et on igal juhul parem, kui selle hanke võitja on üks ja üleriigiline. Kui see, et, et ma ei tea, kaheksa maakonda hakkavad igaüks ise omale viibrit maasse kaevama ja seda kuidagi opereerima ja, ja nagu seal mingid ESP-sid üles ehitama.

Sest seal on see teema ka ikkagi, et kes seda võrku kokkuvõttes haldab? Jah. Ja see peab olema nagu nii-öelda tasub ja noh, natuke väike oht siin on sellega, et, et kui see tõesti. Nii-öelda kõlab praegu küll vähemalt juba nagu suunatud hankena on ju, noh ju mõlejäänud, mida ta kindlasti ei ole, on ju, et aga. Aga on tähtis see, et kes iganes opereerima hakkab, suudab seda teha nii-öelda. Selliselt, et ta noh elus ka on ja et edasi elab, et Soomes on küllalt neid näiteid, kus näiteks kohalik omavalitsus võttis laenu, ehitad selle võrgu välja, piisavad kliente peale ei tulnud ja noh, pankrot.

Aga eks ta võrku keegi ära ei võta

maast. Ei no ma, ma, ma ära ei võta, aga noh, seal on ikkagi mingid opereerimiskulud seal peale, on ju, ja kui sellega toime ei tule, siis noh, sa pead selle keegi ära andma või ära müüma või noh, ühesõnaga. Ja lõppkliendile

võib hinda tõsta see ka lõpuks, on ju, kui see haldaja on omadega hädas.

Jah, ja sellepärast ongi nagu hea, et me peame selle ausalt ikkagi välja ütlema, et täna. Noh, tahame või ei taha, aga, aga noh, ütleme näiteks Telekomi, kui sa Telekomi klient oled, siis tõenäoliselt sind subsideeritakse, noh, teise piirkonna arvelt. Mis on okei, mis on kokkuvõttes, no näiteks Leedus ei ole nii, Leedus on olnudki, oledki kaugemal, Vilniusest maksad rohkem. Ehk siis, et, et noh, Eestis on kuidagi see niimoodi olnud, et, et me nagu nii-öelda lepime, oleme kokku leppinud, muidu ei tea, operaatori on kuidagi kokku leppinud nii-öelda vaikimise seaduse, et näed, et me ei tee nagu diferentseeritud hindu.

Hea küll, meie saateaeg on läbi ja aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume nädala pärast.