Kuidas Igor Taro ja Rainer Saks Ukraina sõda kajastavad

Tere, head kuulajad, käes on Restarti podcasti aeg, mina olen saatejuht Hendrik Roonemaa ning tänane saade on veidi teistsugune. Nimelt ei kutsunud me siia ühtegi harjumuspärast idufirmat, vaid selle asemel toome teieni salvestuse ühest Tallinnas juuni alguses toimunud ürituselt. Tegemist on Eesti Interneti Sihtasutuse korraldatud internetipäevaga kaks tuhat kakskümmend kaks ja minu külalisteks seal olid Igor Taro ja Rainer Saks ning me rääkisime sellest, kuidas nemad praktiliselt iga päev koostavad ülevaateid Ukraina sõjas toimuvast. Avaldavad neid Facebookis, kust nad andmeid leiavad, mis on tõde, mis on vale. Nii et head kuulamist. Meil on kaks praktikut siin minuga istumas ja me räägime Ukraina sõjast. Me räägime sellest, et mõlemad inimesed, kellega ma siin täna vestlema hakkan, praktiliselt iga päev kirjutavad Facebooki ülevaateid sellest, mis toimus viimase ööpäeva jooksul Ukraina sõjas. Kes, kus tulistas, kus suunas, kus midagi lendas, millise linna all midagi tehakse, kas ukrainlased taanduvad või tungivad peale, kas venelastel õnnestus see või ebaõnnestus too. Ja Eestis on palju inimesi, ma arvan, tuhanded ja tuhanded inimesi, kes ärkavad igal hommikul esimese asjana, võtavad kätte telefoni ja otsivad üles, kas Igor Taro või Rainer Saksa postituse, et näha, kas Ukraina veel püsib. Igor Taro on meie üks tänastest külalistest, tere, Igor. Tervist. Ja muidugi Rainer Saks tema kõrval, tere. Tere. Kas te ise teate umbes, kui suur see teie igahommikune publik võiks olla või millise suurusjärguga seda hinnata?

No nagu ma ütlesin, et ütleme kümne ajal on juba okei hakata, sellepärast et mingil hetkel tulevad need Ukraina peastaabi kokkuvõtted seal pärast kella seitset õhtul, siis noh, siis võib veel midagi juhtuda. Ja siis tuleb vaadata ka nii-öelda teisi kanaleid, kus veel mingisuguseid kokkuvõtteid või asju tehakse, et natuke valideerida, kindlaks teha, et midagi vahele ei jää.

On ikka, on, mina püüan, ma tahan, et oleks tõsi, mis ma kirjutan, ma ei tahaks valega vahele jääda, aga see ei tähenda, et ma ei eksi. No ikka eksida ja, ja see ongi suur vahe, et kas sa, kas sa eksid tahtlikult või valetad siis ehk või siis nagu hindad midagi valesti, eks ju, see on nagu kaks ise asja. Ukraina puhul on lihtne minu arvates, mis puudutab Ukraina riiki, siis Ukraina riik on valinud nagu selle põhimõttelise lähenemise, mida tavaliselt kõik avatud ja demokraatlikud riigid peavad tegema, et valetada ei tohi. Teadlikult valetada ei tohi. Neil on üldiselt selline põhimõte, et see on natukene pikem lugu, ma ei taha nagu seda eetriaega nagu sellega täis rääkida, aga laias laastus nad on võtnud sellise lähenemise. Et kui nad ei saa rääkida, siis nad ei räägi, aga nad ei hakka valetama, nüüd noh, tekib küsimus nagu vastaspoole eksitamisest, et kas nagu seda Ukraina kommunikatsioonis teeb ja nüüd need viimased Silvera Donetski sündmused siin näitavad, et nad nagu võivad natukene eksitada, aga nad ka sealjuures päriselt ei valeta. Nii et noh, selles mõttes on nagu lihtne, Vene poole häda ongi nüüd nagu selles, et kuna nad on teadlikult valinud sellise valetamise, valeinfo levitamise ja vastase totaalse eksitamise, siis nad on hakanud sattuma või nad ongi sattunud olukorda, kus ka see juhtum, kui nad nagu üritavad tõde edastada, ei leia nagu uskumist. Nii et nad on oma usaldusväärse kaotanud täielikult. Ja see on tegelikult neid komplitseerinud ka selle sõja seletamisel omaenda publikule.

Siin ongi see lugu, et kui, kui sa juba lähed valetamise ja eksitamise teed, see hakkab haarama sind kõiki sinu, sinuga seda päris lähedast ringkonda, kes tegelikult selle eksitamise eest võib-olla ise genereerib, et see. Mis on tegelik asjade seis, kipub nagu hägusaks muutuma või siis nagu muutuma isegi täiesti arusaamatuks. Ja Ukraina pool on tegelikult vist tänu sellele teinud ka ühe otsuse, et nad ei avalda sellist operatiivset asjade seisu rindel just selle tõttu, et väga paljude Venemaa ametiasutuste jaoks võib-olla see Ukraina info oligi see kõige ainumas relevantne infoallikas. Teada, mis päriselt toimub. Et selle, nad said aru, et see omapool valetab, ei saa uskuda ja, ja selle tõttu kasutasid vastaspoole infot, et noh, see, see ei ole nagu nii ühemõtteliselt kuskil kirja pandud, aga nii olen mina sellest aru saanud.

No me tegelikult seda klippi vaadates vist jõudsime ühele arvamusele, et internetiga on siin vähe pistmist, et internet on lihtsalt üks kanal ja see ei ole otseselt internetiga seotud nähtus, et kas, kas on või ei ole jah, tõepoolest, et Ukraina sellised peastaabiteated on väga üldised. Ja tõenäoliselt seal ongi oma teatud eesmärke, nad on iseenesest ka markeerinud, et on teatud asju, mida nad väga täpselt väga detailides ei räägi või räägivad natukene hiljem. Nüüd Venemaaga on tõesti juhtunud see tõenäoliselt algusest peale, et nad on ise oma sellest valeinfost ja propagandast nii haaratud olnud, ehk siis põhiotsustaja tegelikult tõenäoliselt ongi oma strateegilises otsustamises lähtunud sellest. Nagu oleme imestanud, et miks ta tegi nii vale strateegilise otsuse, et ükskõik kuidas sa nagu hindad. Kõige lihtsam on hinnata selle järgi, et mis võisid olla tema eesmärgid, kas ta on neid saavutanud, on järjest nagu tegutsenud oma eesmärkidele nagu vastupidises suunas või noh, deklareeritud eesmärkidele vastupidises suunas. Järelikult strateegia oli vale, miks oli vale, oli sellepärast, et ta uskus mingisugust muud infot ja kui sa analüüsid, et. Kui mina oleks ka sellist infot uskunud nagu, nagu tema noh, genereerib ja räägib, siis tõenäoliselt ma oleks ka niimoodi tegutsenud võib-olla. Et aga kas päris nagu valet on olnud, ma, ma arvan, et minu selle saja pluss päevase kogemuse jooksul on olnud üks asi, mille ma läbi lasin. Ja mis osutus, et, et see ei olnud nagu õige, aga seda tegid ka kõik, et selles mõttes ma ei pea nagu.

See oli see teine laevade pommitamise lugu Aleksandr Grigovrovic või mis oli see dessantlaeva teema, kus, kus ma hoidsin üks päev tagasi vähemalt. Mitmed sõbrad juba jagasid Facebookis, et midagi on veel pihta saanud seal Neptunitega. Ma mõtlesin, et ei tea, et kas ikka on ja siis ma mõtlesin, et kurat, et kõik. Ukraina infoagentuurid ja ka need, mida ma enam-vähem nagu usaldan, nemad on ka nüüd selle ära avaldanud, siis ma panen küll kirja. Selgus, et ikka ei olnud. Aga see oli tõesti nagu üks ainus juhtum ja kui sa küsid, kas tõde üldse on olemas, tegelikult on võimalik ju sellest saada nagu tagantjärele ka aru, et kas on olemas või ei ole, et kui sündmused ikkagi arenevad ühtepidi. Siis sa saad tagantjärele hinnata, et ega need asjad, mis sa oled kirja pannud või mida sa oled arvanud, noh, eks nad peavad ikkagi paika pidama.

väga suured ei olnud, ütleme suurusjärgud olid jama-vähem sinnakanti. Et noh, seal oli stiilis, ütleme viisteist tuhat ja kümme tuhat olid sellised käärid, et sõltub nagu kuidas sa hindad, et kas sa hindad suurusjärkudes või sa hindad absoluutarvudes või, või protsentides. Et ma vaatasin, et okei, et, et nii väga suured käärid ei olnud, kui ma nüüd võrreldan neid numbreid, mida Venemaa pool Ukraina kohta ütleb, et mis on Ukraina poole kaotused, no nad võtavad need Ukraina peastaabi numbrid ja korrutavad kahega, mulle tundub, et nende valem on selline. Et noh, need on täiesti selles mõttes ebausutavad. Aga kui sa nagu lahingu olukorda vaatad, mis seal tõenäoliselt toimunud on, võttes kogu seda teooriat, mida noh. mida õpetatakse noh, nii-öelda sõjalises plaanis, siis nad lihtsalt noh, nad ei ole loogilised, eks ole, et et on olemas teatud füüsikaseadused, need kehtivad noh, puhtalt kas või reeglina, et ründav pool versus kaotav pool või kaitsev pool, et mis need proportsioonid võiksid olla? Noh, ma ütlen, et enam-vähem. Noh, kui mingi mingisugune suund on enam-vähem, loomulikult ei saa täpselt öelda, et. Tehnikakaotusi saab suhteliselt täpselt fikseerida. Noh, droonid on neil olemas, mõnikord isegi ruudukestega nagu märgivad ära, kui oli see jää forsseerimise lugu, siis seal oli ilusti piltidega kõik ära kaardistatud. Noh, inimkaot tõenäoliselt seal on loomulikult hinnanguliselt keegi neid laipasid seal kokku ei loe, et ei olegi võimalik.

Rainer, sina tõid enne sisse selle vahe, et kas valetavad või eksivad, eks, et noh, et see on väga suur nagu vahe. Ja kas see just täna eile oli uudistes, vist oli eile või et sai jälle üks järjekordne kindral surma ja siis Delfi väga kenasti kirjutas, et, et Ukraina pool on väitnud noh, kogu selle perioodi peale kokku, et, et hukkunuid kindralid on, ma ei tea, kuus või seitse, mis see number oli, aga tegelikult vähemalt kaks tükki neist ilmus hiljem ikkagi nagu välja, eks. Et kas see on ja seda on võimalik ju vaadata mõlemat pidi, eks, et. Mingil hetkel see kindralite, vene kindralite hukkumine USAs või Ukrainas oli nagu ukrainlastele noh, sellise nagu enesekindluse võrdkuju, et noh, et isegi kindrali tasemes soodiks ja täna lasime ja noh, et annab palju jõudu juurde ja seal on võimalik öelda, et nad tegid seda meelega ja seal on võimalik öelda, et noh, ega nad ka ei teadnud, eks ole. Et mürsk lendas sinna, midagi lendas õhku, et kes ellu jäi, kes surmas jäi. Kuidas sa ise hindad seda, et kas see oli, no kas sellised asjad üldse, kas keegi eksis või ta tegi seda meelega?

Ma arvan, et, et noh, ma, ma ei saa vastutada kõikide Ukraina inimeste eest, kes seal tegelevad, selle meediapildi kokkupaneku ja, ja informatsiooni siis levitamisega ja, ja uudiste tootmisega, et see, see meeskond on väga suured. Väga mitmel tasandil, alates nendest seal, kes seal rindepiirkonnas tegutsevad, sealt neid infoklippe saadavad otse sotsiaalmeediasse kuni siis nendeni, kes siis nagu teevad mingisugust strateegilist sõnumit, panevad kokku ja, ja siis seda levitavad. Ilmselt ma ütleks niimoodi, et ukrainlased nagu meelega väga minu hinnangul nagu selliseid noh, ütleme valeuudiseid ei ole tahtnud toota, et nad pigem on nagu pärast kahetsenud, kui nad on eksinud ja nad on ka, on võimelised ennast korrigeerima. Et on ka juhtunud seda, et mõned niisugused suuremad pläraläärajad on, on pildist ära kadunud ka Ukraina ametiisiku poolt, noh, kes olid nagu seal nii-öelda meediastaarid seal sõja esimese paari-kolme nädala jooksul või, või esimese kuu jooksul ja. No see on kõik on ette tulnud, ega ta ei ole mingi ideaalselt masinavärk, aga minu arust nagu see ongi nagu see nende tugevuse näitamine. Või, või demonstratsioon, et nad suudavad ennast parandada ja korrigeerida. No vaatad vene poolt, eks ju, siis noh, nemad üritavad ilmselgelt valeks osutunud sõnumeid tappa uute valedega ja veel suuremate valedega või siis teha mingit, noh, sa saadki aru, et nad on valetanud, sellest nad, nad ise aru saavad, nad teevad kannapöörde mingisse teise suunda, panevad mingi järgmise valega minema. Nii et noh, see ongi see suur vahe. Ja mina ei usu, et ukrainlased nagu ka nende kaotuste puhul ja et nad noh, nagu teadlikult valetavad, võib-olla nad alguses läksid pisut hoogu, nüüd nad on pigem nende kaotuse, Nene poole kaotuste väljaütlemisega olnud tagasihoidlikumad. Ja pigem tuleb vaadata seda suurusjärku, mitte seda absoluut arvu nagu, nagu Igor ütles ka, et ma arvan, et see suurusjärk on üsna lähedal tõele. Et see kinnitab kõik nii kaudselt toimuv, et Vene väed ei suuda enam laial rindel peale tungida. Kuni, kuni ka siis sinnamaale välja, et on ikkagi takkajärgi tulnud need infod välja, mis siis kinnitavad seda, et noh, Ukraina poole hinnangud on ikkagi enam-vähem tööle

Ütleme näiteks nende Ukraina ametlike. Allikate tunnustaks seda, et seesama kuulus laevade pommitamise juhtum ju tegelikult ei tulnud minu mäletamist mööda, ta ei tulnud peast abiteadetest kordagi läbi, ega ta ei tulnud ka selle igaõhtuse pläraja Aristovitši suu läbi, kes selle teeb seda hea tööd, mudilased, laivi, Youtube'is noh, iga päev, et. olid teatud allikad või teatud kanalid, kes, kes seda nagu noh, ei öelnud välja. Et selles mõttes võib arvata, et jah, et nad on hoidnud ikkagi sellist nagu usaldusväärsuse joont, võib-olla natukene isegi sellist peavoolu meediast. Noh, mingil määral nagu konservatiivsemalt just.

Siin mõni päev tagasi ma vaatasin, Tiit Tõenoste tekitas osades eestlastest suurt pahameelt, et Delfis oli ka pealkirjad, Tiit Tõenoste koolon, et Eesti meediapilt on Ukraina poole kaldu või, või midagi sellist, eks. Aga see annab mul võimaluse teie käest küsida, et kas seal Vene poolel on üldse mingit infot, mida võtta, mida te jälgite, millega te arvestate? Või on see nii nagu ma Raineri jutustan aru saan, parem on mitte vaadata, et noh, lihtsalt raiskad aega.

ei ole Ukraina sajas võimalik, kui seal rindes midagi lendab, seal ei ole hea, kui seal ükski sõltumatu allikas on ju, tavaliselt ei ole

Teine temaatika, mis me praegu keskendume Ukrainale, et noh, mis seal täpselt Donbassis või kuskil toimub, eks ole, kes liigub edasi, kes liigub tagasi. Paralleelselt on mingisugune infotegevus ikkagi kogu aeg käinud ka Venemaal endal, eks need on, mäletate, kunagi liikus ringi see isegi mahakirjutus mingisugusest vestlusest Putini punkris, eks, et ma ei tea keegi, mis iganes oligarfi, keegi oli seal olnud ja kirjutatud maha. Ja siis oli see mingisugune endine rallisõitja, kes neid KGB või, või FSB mingisuguseid sisekirju Twitteris lekitas, ma ei tea, kas tuleb teile tuttav ette või? Kui oli mingisugune tüüp, kes avalikustas neid, mingi FSB töötaja talle muudkui läkitas sealt seest ja kõik otsiti neid kindraleid ja arreteeriti ja, ja siis on kõik need vestlused või, või uudised sellest, et kas Putin on haige või, või kellega ta koos reisib või kus ta üldse on või noh, et mingisugune nagu. Asi, mingi müra, mingi värk seal nagu on, ma ei tea, kas võib-olla Rainer sina oskad nagu valgustada seda rohkem, et mis asi see nagu on, et kas see on venelaste mingi infooperatsioon, kas see on mingi isetekkeline asi, kas see on lihtsalt kellegi nagu nali või on see mingi Lääne luureagentuuride mõjutus või on see mingi soovmõtlemine või mis asi see on kõik?

No eks sihustel puhkudel nagu see kõik, mis sa kokku kirjeldasid, eks mitmed asjad saavad siin kokku ja tekibki selline üldpilt, mida siis võid hakata teie konstrueerima ja lahku, lahti võtma ja. Ja inimesel on alati kerge uskuda, et, et mingi üks jõud on selle taga, et see teeb asja lihtsamaks, tegelikult mitte kunagi nii ei ole. Ja Venemaa on ühtepidi selline ühiskond nagu iga teine inimühiskonnale mingit oma põhi iseloomujoontega ja siis on ta niisugune vene ühiskond, mis on ainult vene ühiskonnale omapärane ja oma eripäradega, mida tuleb siis nagu ka arvestada. Ja kuulujutud tekivad igas ühiskonnas ja, ja tegelikult isegi kui nüüd me armastame Venemaast rääkida kui hästi kontrollitud inforuumiga, siis loomulikult on väga kontrollitud ametliku inforuumiga, seal on väga vähe vaba ajakirjandust ja nii edasi, nii edasi, nii edasi, et noh, niisuguseid elemente, mis on siis nagu niisuguses. Avatud ühiskonnas seal ei pruugi olla, aga see ei tähenda, et seal ei levi kuulujutud, et inimesed ei levita oma käe peal infot, et nüüd kuskil ei teki. Aeg-ajalt võib mõne sellise infooperatsiooni korraldada nende noh, ütleme julgeolekuteenistes, on paha öelda. Venemaal on päris tugevalt välja arendatud. Noh, see vanasti nimetati neid psühholoogilisteks operatsioonideks või infooperatsioonideks, tänapäeval nimetatakse rohkem strateegiliseks kommunikatsiooniks maitseasi, aga selline infooperatsioonide korraldamine on Venemaal nagu väga metoodiline. Ja nad on ikkagi enamasti suunatud nagu teiste ühiskondade, riikide vastu, sellepärast et ka nende sõjadoktriinis on väga tähtsal kohal see, et selles niinimetatud Gerassiemi doktriinis, et, et vastase kallale sõjalised isegi ei minda, kui kontrollita inforuumi, et see on nagu noh, esimene tõsine noh, ütleme vale käik siis nagu selle Gerassiemi doktriini vaates Ukrainas, kus nad läksid sõdima. Niimoodi, et nad inforuumi tegelikult ei kontrollinud. Aga mina arvan seda, et need Putini tervisejuttud ja nii edasi, et siin on noh, ühtepidi on siin Soome mõtlemist ja nagu sellises suletud maas ühiskonnas ikkagi tekivad nagu sellised kuulujutud. Nad levivad täpselt nagu Põhja-Koreas või ja, ja tegelikult ei saa mitte ükski riik isegi niisugune väga kinnine ühiskond, ütleme noh, ma ei tea, seal nagu Korea on näiteks, Põhja-Korea. Ta ei saa toimida ilma, et ta levitab mingisugust informatsiooni ja tuleb aeg, et levitada ka mingit pehmemat informatsiooni riigijuhtide erale selle kohta. Nüüd Putin on sellest tagasi tõmmanud, kui te mäletate kunagi, ta oli hästi tugevalt pildis.

Meil on natuke nüüd lõpuni aega, täitsa praktilise poole pealt ma küsiks, et mida nagu meil Eestil sellest kogu sellest Ukraina situatsioonist kommunikatsiooni mõttes õppida on, et üks asi, mulle tundub endale täiesti loogiline, on see, et, et internet, noh, et side peab igal juhul jääma püsti. Et see on nagu selline noh, A ja O, eks ole, et sa pead ise saama allapoole suhelda seal oma inimestega ja tegelikult sealt ka info peab nagu välja saama. Sest kui ta välja ei saa, siis sa ei ole maailmas pildis ja kui sa ei ole maailmas pildis, siis ole see NATO liige või ei ole, on ju, et noh, sa oled, kui sa ikka iga õhtul terekas ei ole, siis vahet pole. Teine asi on see, et sul on vaja kogu aeg pakkuda mingit. Dramaatilist uut infot, ehk muidu jälle publik tüdineb CNN-is või BBC-s noh ja siis tüdinevad poliitikud ja siis on sul jälle nagu jama majas. Aga, aga mis veel, mis, mis need kanalid on, eks, kas, kas see on Twitter, kas see on ainult Twitter, kas see on veel midagi muud või mis on need teie puht sellised tehnilised õppetunnid, ma ei tea, Igor?

Ma arvan, et kõige tähtsam ei ole see, et pakkuda iga päev mingit väga sellist põhjapanevat ja ägedat infot. Et see, mida ukrainlased on teinud ja see, millele ma viitasin, oli see üks igaõhtune Youtube'i laiv, on ju, mida teeb ka Ukraina president. Et nad on lihtsalt iga õhtu, iga päev on rahustavalt pildis. Et need mehed, kes Youtube'is igal õhtul räägivad, et nad on omavahel isegi naljatlenud. Noh, nende kohta on hästi palju paroodiaid tehtud, et kuidas nad räägivad enam-vähem ühte ja sama juttu, et kuidas see pilt algab ühtemoodi, siis see küsimus on täpselt selline, noh, räägi, mis siis täna rindel toimus. Ei no ega see midagi erilist ei olnud ja, ja noh, praktiliselt see retoorika on nagu selline nagu korduv, mille kohta nad on ise ka eneseiroonilist öelnud, et noh, millest me täna räägime. Kuule, vahet ei ole, et räägime millestki, et inimesed kuulevad häält ja siis nad umbes nagu rahunevad maha, et selline Pavlovi efekt. Et keegi küsis mu käest just hiljuti, et kas on õige, et Ukraina president teeb iga päev avaldusi. Ta vähemalt ühe teeb, võib-olla ma ei tea, isegi nagu mitu. Loomulikult on õige, et päris mitu asja ta näitab sellega ära ja see on, see on selline nagu Putini antipood, eks ole. Üks mees, kes on punkris, kelle kohta keegi ei tea, kus tema on. Tema

Just, vene kindral sai surma, on ju, ja Ukraina president oli kohal seal kusagil ma ei tea, kas kümne-viieteist kilomeetri kaugusel. Et jah, need on küll õppetunnid, infokanalid, noh, loomulikult nagu kõikvõimalikud, et ega see maski Starlinkide saatmine tõenäoliselt ei tulnud ju tühja koha pealt, et hoida seda infot üleval ja mida noh, on ju näha, et mida Vene pool on hakanud tegema, ta on hakanud okupeeritud ala, aladel siis kogu seda infotaristut, kommunikatsioonitaristut ju välja lülitama, maha võtma, et see on neid. Selgelt seganud, et selle peale noh, tasub mõelda, et noh, ukrainlased tegid seal ka oma vastumeetmeid, et läksid siis kesklaine peale raadios tekitasid mingisuguse kanali, et kellel veel on need raadioaparaadid, mis kesklaine pealt võtavad või kellel on siis olemas mingisugune satipann, kus on võimalik siis ilma kodeerimata mingisugune kanal kätte saada, et. Et see infokanalite palett peab olema võimalikult lai, seal peab olema väga robustseid kanaleid. Noh, ma olen mõelnud näiteks ega meil Eestis kriisijuhtimise mõttes kuni selleni välja, et tegelikkuses võiks olla kokku lepitud, et kui telefonimastid maha lähevad. Siis on teil olemas üks külaplats või hoone või koht, kus näiteks iga päev kell kaksteist tuleb, keegi annab mingisuguse info edasi. Külavanem, kes iganes, see protseduur peab lihtsalt nagu kokku lepitud olema. Noh, seal see mingil määral on kokku lepitud, seda tehakse siis teatud internetikanalite kaudu, kas Twitteri kaudu, päris vahva oli vaadata sõja esimestest päevadest, et igal üksusel oli oma Twitteri konto. Facebooki leht, eks ole, et mis nad kohe tegid, oli selge süstemaatiliselt, seal ma ei tea, üheksakümmend viies brigaad, seal veel mingisugune üksus, et, et nad väga süstemaatiliselt sellega tegelesid.

Ja siis ilmusid ka need videod, eks, mida, mida, mis on ka ütleme, lääne või ütleme, väljaspool Ukrainat olevale meediale ikkagi eluliselt olulised, et need jälle sõidavad, tank sõidab siit, eks ole, rakett lendab sealt, jookseb ja tulistame, et see on ikkagi pildimaterjal, mille peal ju muu maailm nagu elab.

Siin see probleem oli tegelikult ka selles, et need vastaspoole agendid, nad kasutasidki ju sedasama, nad varjusid nagu sellisteks aktivistideks või kodanikuaktivistideks ja siis nagu, kui noh, inimesed annavad infot, eks ju, selle kohta, millise purust, sest tema saatis seda infot täpselt samamoodi. Aga vastaspool siis teadis, et okei, et see on meie siis nii-öelda see päris palgaline. Nii-öelda vaatleja agent ja, ja siis nad oskasid selle järgi tuld korrigeerida, jah, neid juhtumeid oli, kahjuks oli päris palju ukrainlastel, kus nagu peale sellist. Sotsiaalmeedia striimi tuli palju täpsem, tuli kohe samasse kohta, nii et see oli nagu pigem isegi vastuluuriline aspekt oli, mis nüüd motiveeris, aga, aga noh, ma võiks siinkohal nagu lühidalt veel nagu täiendada, et ei ole olemas perfektseid infokanaleid, ei ole perfektseid tehnikaid. Infokanalid on lihtsalt erinevale auditooriumile, sellega tuleb arvestada, mis on kättesaadav, seal toimivad erinevad sõnumid. Ja sul peab olema see kõik rahuajal nii-öelda selgeks tehtud, õnneks see sõja ja kommunikatsioon ei erine liiga palju tavalisest kriisikommunikatsioonist ja nüüd no see koroona ja mõned teised nagu sellised kriisid on olnud nagu valitsuse struktuurile nagu päris paras stressi test. Nii et ma usun, et noh, ollakse paremini valmis, kui oldi enne koroonat. Aga ma arvan, et, et üks asi, mis on nagu suur vahe niisuguse tavalise igapäevase kommunikatsiooni ja selle riikliku kommunikatsiooni vahel, on see, et kriisiolukorras me ei saa vahetada kõneisikuid, me ei saa hakata tegema teisi protseduure, me ei saa hakata üles ehitama uut struktuuri. Järelikult on see küsimus, et kui sinu minister ei ole olnud tavaolukorras kõneisik. No siis võib-olla kriisiolukorras saab muutuda kõne isik, aga siis ta selgelt ei ole selleks valmis. Ja, ja demokraatlikus ühiskonnas kehtib veel üks põhimõte, ametnikud saavad olla teatud maanikõne isikud, aga nad ei saa asendada ministrit. Ja vot noh, nagu sellised momendid on nagu tähtsad, et kui meil on valitsuse liikmed, et, et siis need valitsuse liikmed saaksid olla ikkagi need, need põhikõne isikud, et säiliks see poliitiline süsteem ja ta ei muutuks nagu mingisugust teistsuguseks.

Sussukraina puhul neid kõneisikuid on ka minu arvates vähemasti minu nagu tavalise meediatarbija pilti jõudnud märkimisväärselt vähe. On, on seal noh, president ise, eks ole, kas aeg-ajalt midagi ütleb, siis on tema see mingisugune nõunik, eks ole, O tähega, ma ei mäleta ta nime praegu. Jah, ja siis oli veel, ma ei mäleta, kas, kas saab veel kedagi nagu, aga neid on tõesti võib-olla ühe käe sõrme teile kokku lugeda, et huvitav, kas see on ka neil teadlik otsus, et nad hoiavadki selle väga väiksena, et jälle tuttav nägu on välismaalane ka vaatab, et ah, et see on see tüüp, eks, et nad ei paradeeri noh sotsiaalministerit.

Just, et neile, neile, neil on üldse ainult üks, et selles mõttes Ukrainal on isegi mingisugune variatsioon seal olemas, et.

Jah, siin tekib tegelikult üks tõsine probleem on, et kui noh, kriisikommunikatsioonis üldiselt kehtib selline põhimõte, et kes reageerib, see kommunikeerib, et ei saa olla nii, et üks teeb ja teine, teine kommunikeerib, aga no seda ei saa vaadata nii-öelda nagu siis sellest, et isikupõhiselt ainult, vaid institutsioonipõhiselt, et. Ja noh, Eesti eripära on see, et, et kui te vaatate nagu mistahes kriise, siis nüüd kipub kogu kommunikatsioon kohe lendama sinna ülesse peaministri tasandile ja siis sealt seda enam allapoole neljalt ei too. Noh, ajakirjanikud on juba sellised, et, et kui nad kuhugi on läinud, siis nad sealt enam ära ei lähe. Ja siseministeeriumil on Eestis on nagu väga hea pikaajaline kogemus ja neil on võib-olla üldse kõige parem, et nad suudavad hoida teatud niukseid. madalama tasemega selliseid noh, kriisi haldamisi nagu oma kommunikatsiooni tasemel ja noh, kui te mäletate, siis veel üheksakümnendatel kõik metsatulekahjud läksid kohe peaministri tasandil ja reageerida, aga siseministeerium on suutnud selle nii-öelda kehtestada, et nad suudavad need asjad nüüd hoida nagu oma. Tasandil ja vot nüüd esimene asi, mida ma ei tea, kas meil on nagu tõsiselt harjutatud, seda võib-olla oskad sina öelda, aga, aga meil on nüüd lõpuks olemas väga suur sõjaline õppus, mis toimub lisaks sellele veel nagu niisugused väiksemad, eks ju, kas seal malevkondades ja nii edasi. Üldiselt ma ei ole näinud, et meie poliitikud nagu selle õppuse kommunikatsioonis osaleksid teistmoodi kui lihtsalt kiidaksid Kaitseväge, aga nagu selles, et, et nad oleks osa sellest kommunikatsiooniplaanist, ma ei ole nagu näinud. Ja, ja siit võib juba eeldada, et kui nüüd nagu noh, oletagem, et kui peaks kunagi tekkima nagu selline sõjalise rinde oht. Siis võib tekkida kohe selline mure, et kaitsevägi ja kaitsestruktuurid võivad tahte instiktiivselt hakata kõik ise kommunikeerima ja see on nagu poliitiliseks kommunikatsiooniks nagu väga palju ruumi pole mõeldud või ei jää. Nii et noh, ma arvan, et noh, mingid sellised momendid, vaadake Ukrainas, kui hästi see on jagatud, poliitikud ei õpeta vähemalt avalikult mitte sõjaväelasi, kuidas sõdida, sõjaväelased sõdivad. Ja poliitikud vastavalt sellele, kuidas sõjaplaan on, korraldavad oma kommunikatsiooni ja need on väga tähtsad elemendid, et ma ei tea, kas Eestis on nüüd harjutatud või ei ole, minu arust mul väga ette ei tule, ma võiksin teada, kui oleks.

Tegelikult üks, üks nagu seltskond on veel, kuna meil on siin internetipäev, eks ole, et siis me võiks arutada nendest, et mis toimub kindlasti sellises konflikti olukorras, on noh, suur sotsiaalmeedia plahvatus. Eks ja, ja, ja need on inimesed tänavalt, eks minu maja juures, mina seal, eks ole, kõike noh, kindlasti see tõuseb nagu väga palju. Mis see Ukraina näide selle kohta ütleb, kas see on nagu tugevus, mida saab riik ära kasutada enda huvides või see on tegelikult probleem, mida tuleb sellises olukorras hakata kuidagi alla suruma ja manageerima?

No need sõnumid peavad olema sisuliselt sellised, mis inimesi kõnetavad, et sotsiaalmeedias paljud inimesed, paljud inimesed, kes ei ole noh, kes ei tee seda nii-öelda professionaalsel tasemelt, oskavad seda tunnetuslikult kuidagi, eks ole, ära arvata, noh, meil on ülikoolis õpetatud, on olemas kuus kriteeriumi, see vastab nendele küsimustele ära. Nendest peab olema, ma ei tea, kas neli või kolm näiteks lähevad täppi, siis järelikult see tõenäoliselt kõnetab inimesi. Et ja kui. Noh, me rääkisime enne ka sellest, et Ukraina valitsus on valinud selle tee, et ta ei valeta ja miks me võime oletada, et ta eriti ei valeta, ongi selle sotsiaalmeedia ajastu ja iga mehe võimekuse tõttu teha ise laivtelevisiooni. Sellepärast et kui ta hakkaks totaalselt valetama, siis ma kipun arvama, et see tuleks väga kiiresti välja. Just nimelt sellepärast, et. Ka siis, kui üritatakse piirata mingisugust infolevikut, ikkagi on noh, nii paljudel inimestel on ikkagi see nutitelefon olemas, et on võimalik teha pilt, on võimalik teha video, on võimalik minna laivi. Et väga keeruline, et noh, Venemaa. Olukord praegu on hoopis teistsugune, eks ole, sündmused ei toimu nende pinnal, sündmused toimuvad kuskil eemal, ehk siis Vene ühiskond ei saa kuidagi seestpoolt midagi filmida. Aga samas noh, piiratakse ka seda infot, mis tuleb väljastpoolt ja, ja üritatakse ka manipuleerida, et noh, need head näited olid seoses selle raketikandja Moskvaga, kui toodeti mingisugused kaadrid väidetavast. Meeskonnast, kes oli kusagil platsi peal. Kui olid kaadrid nendesamade kindralitega. Et noh, üritati nagu manipuleerida, et mina näiteks ei ole lõpuni kindel, et see, millest sa rääkisid, need kindralid on elus. Jah, sest seal on ka nagu tegi, esitatud küsimusi, et, et kellega nad seal olid ja mis ajal see oli filmitud, et. Et selles mõttes väga raske on sellises olukorras valitsusel valetada, kui rahval on ka see meediavõim endal käes, mitte ainult meedial.

Aga ma siin, vabandust, ma nüüd hüppan korraks vahele, üks, üks oluline võimepuudus, mis Eestis on, mida ma tahaksin nagu juhtida tähelepanu, on tegelikult see, et, et on vähe abi sellest, kui me kommunikeerime eesti keeles. Tegelikult selleks, et jõuda maailmameediasse, peaks kommunikeerima minimaalselt inglise keeles, aga kui te vaatate Ukraina kanaleid, siis nad kommunikeerivad ikka väga paljudes maailma keeltes, okei, suuruse vahe loeb, ma saan aru, et me ei saa käituda nagu neljakümne miljoni riik. Aga see võime toota operatiivselt ingliskeelseid uudiseid, on Eesti valitsuse poole peal väga nõrk. Ja noh, ma ei räägi siin ainult sellest ERR-i putitamisest või et see on nagu see ainukene lahendus ei ole. Riik peab ise olema võimeline tootma neid niisugusel tasemel, et need on kohe kasutatavad. Ja, ja vaadake nüüd kas või ka praeguse noh, kriisi puhul, et me siin võib-olla näeme, et noh, peaminister väga hästi esineb erinevates meediaväljaannetes, see selleks. Aga kirjalikul kujul esitatud või, või noh, laiali saadetud nagu materjali on tohutult palju vähem. Ja see on väga suur võimelink ja teine on nüüd see, millest Igor siin rääkis praegu just on see, et, et Ukraina kontekstis me näeme ka neid, neid võlst toodetud videosid, mis noh, on. No sada asja küll nagu need näitlejad etendamas seal publikut ja, ja noh, nii edasi, nii edasi, nii edasi. Polügonil filmitud sõjastseenid, eks ju, linnalahingutest välja ja noh, nii edasi. Selle teatud olukorras me näeme, et, et võib-olla mingisugused Lääne-NGO-d nii-öelda tõendavad selle ära, eks ju, et noh, tegemist on valeuudisega, see võtab aega ja nii edasi. Mõned sellised juhtumid võivad olla väga kriitilise tähendusega ja kui meil endal Eesti riigi sees ei ole nagu sellist võimet neid asju analüüsida ja kiiresti tõendada, et see ei vasta tõele. Siis me võime kaotada, vaatamata sellele, kui hea see meie sõnum on ja mis keelest iganes välja antud ei olnud.

Praktiliselt viisteist aastat juba, meil on aeg läbima, küsin lõpuküsimuse. Me keegi ei tea, kaua see kestab seal Ukrainas, eks. Homme ta ei lõppe. Nad ise arvavad, et noh, mingi jutt on, et aasta lõpuks on siin rahu majas, aga võib-olla ei ole, võib-olla on mitme aasta pärast. Kaua te teete edasi oma asju, Rainer, sina, kaua sa teed iga, iga päev, oled sa mõelnud?

Ma nii ei ole mõelnud, aga ma arvan, et, et noh, sellisel kujul nagu Venemaa praegu seda sõja, seda on pidanud, ta ei jaksa seda väga pikalt pidada ja nüüd ongi nagu küsimus on selles, et, et kas Ukraina nagu noh, kui kiiresti Ukraina suudab ennast kokku võtta ja ma ikka selles mõttes olen nüüd viimasel ajal muutunud tõesti pisut nagu. Skeptilisemaks ma arvasin varem, et see, et see ei kesta võib-olla siin üle, üle suve lõppu või noh, midagi taolist, ma olen ka öelnud, et Venemaa tahab vaherahu, ma arvan, nad võtaksid hea meelega siin paari nädala pärast mingi vaherahu, ukrainlased vist ei ole sellega nõus. Aga ma arvan, et ikkagi selle aastanumbri lõpuni võiks proovida pingutada neid kirjutada, kui vaja.

Ja kaks tuhat neliteist kuni kaks tuhat kuusteist ma tegin, ma arvan, kuskil poolteist aastat. Iga päev? Ei, ma ei teinud seda iga päev. Ma ei mäleta ka seda, kas ma alguse, võib-olla algusfaasis ma tegin iga päev ja see vastavalt sellele otstarbekusele hakkas see. Graafik nii-öelda harvenema, kuni ta lihtsalt ära vaibus, no ütleme kaks tuhat kuusteist seal tegelikkuses rindel ju midagi ei toimunud enam, et seal oli kõik niisugune hangunud, et vahepeal lasti siis suurtükituld natukene või miinipilduja tuld kusagil, et noh, see oli niivõrd väike ja mitterelevantne, et sellised episoodid mul täna, mul isegi ülevaatuse tavaliselt ei mahu. Ma märgin need üles, et seal põhja pool piiri ääres mingisugune asi oli, mõni, mõnikord ma isegi unustasin kirjutada sellest, et see oli. Aeg-ajalt tuletan meelde, et vot see pike, pikaajalise igapäevase jälgimise eelis on see, et sa saad mõttes tagasi kerida mälus, mida räägiti. Ütleme, mis meil on praegu juuni algus, eks ole. Üks-kaks kuud tagasi näiteks, et mida räägiti kaks kuud tagasi, mida seesama presidendi administratsiooni nõunik Arestovitši rääkis, et kuidas tema hindas või noh, kuidas tema kommunikeeris seda, milline võiks olla võimekus. Ja kui ma toda juttu meenutan ja, ja vaatan seda, mida on Severodonetski kohta kirjutatud, et kui seal asjad ühel hetkel väga halvasti olid, et, et issand kui õudne, et seal on nii halvasti, tegelikkuses ta ütles kaks kuud tagasi, et lähebki väga kriitiliseks, väga keeruliseks läheb. Ja nüüd sõltub sellest välisabist, et kas me saame suuri torusid hakata rindele saatma näiteks mai lõpus või juuni keskpaigas või juuni nagu teises pooles, et sealt hakkab ukrainlaste initsiatiiv tagasi tulema. Nüüd on rääkinud toona ka seda, et, et selline pöördepunkt võiks tulla augustis. Ja seda ta rääkis kaks kuud tagasi, ütleme see, mis ta on rääkinud kaks kuud tagasi, on praegu viimastel nädalatel enam-vähem paika pidanud, et et noh, võib-olla on, võib-olla on juhus, võib-olla on katkine kell, mis näitas kaks korda päevas, on ju õiget aega. Aga tundub loogiline ja noh, too prognoos, kui me võtame tolle prognoosi, ütleme, et okei, et see on paika pidanud. Augustikuus on mingisugune murrang, hakkab asi nagu teistpidi käima. Ma vaat