AI_pealkiri: Lilli Jahilo moebrändi ülesehitamisest, intuitsioonist ja laienemisest Lähis-Itta

Head Restarti

kuulajad on laupäev ja Restart on taas eetris, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on saatejuhid. Ja üle päris tükk aja saame me stuudios tervitada naiskülalist. Muidugi see IT-valdkond on alati selline väga tihti selline meestekeskne valdkond ja. Ja töötada sisetehnoloogiaportaalis, siis me, ma olen avastanud, et meil on aeg-ajalt väga seksistlikud koosolekud, mille teemaks on vältida seksismi. Tavalitsust sellised, no kas ühtegi naist ei ole siis või? Miks meil ainult meeste pildid on ja siis arutatakse tükk aega, et kust, kuidas seda saada. Aga täna meil on teistmoodi, meil on külas Lilli Jahilo, tere.

Tere. Ehk siis me ei räägi üldse IT-st. Kulutame meelde, et meil on Restart on ikkagi ettevõtlussaade ka. Ja me räägime ettevõtlusest ja, ja miks me Lilliga räägime, ongi see, et. Neid moedisainereid, kes on Eestist välja murdnud ja, ja oma, oma, oma loominguga on ikkagi. Maailmaturgudel ja maailmatasemel, et neist me väga palju ei tea. Ja selleks, et seda maailma natuke rohkem avada, oleme Lilli külla kutsunud, et, et räägi siis, et. No hakkame sellest pihta, et millest kõik alguse sai? Sa õppisid moedisaineriks.

No kui päris algusest alustada, siis sa juba öelnud, et kõik sai ikkagi alguse minu suurest armastusest ja kirest rõivast ja loomulise vastu. Et võib vist öelda, et ma olen terve oma elu pühendunud. Rõivaste loomisele, et kui juba tagasi mõelda, siis ma väiksel armastasin väga joonistada, ma armastasin käsitööd. Kõike, mida sai kätega teha, mulle pakkus suurt naudingut ja siis jah, kaks tuhat kaheksa ma lõpetasin siis ülikooli moedisaineri diplomiga.

Ja kui Taavi ütleb nende sissejuhatuses, et, et sa oled ju maailmatasemele, siis mis see tähendab? Ei, lihtsalt

seda, et mina olen Lilit jälginud, nüüd ärgin valesti aru saada, saage, aga tema karjääri jälginud ja. Ja see, mismoodi sa oled murdnud nii-öelda Rootsi, Dubaisse, noh üldse. Väga sellistesse kohtadesse, kuhu nii-öelda igaüks jalge ukse vahel ei saanud, saa, et, et, et see tekitab sellise tunde, et, et jess, meil on järjekordne eestlane, keda nagu maailmas tähele pannakse.

Aga noh, tegelikult see küsimus on väga nagu huvitav, et, et miks üldse mõelda selliselt, et, et sa peaksid nagu piirduma ühe nagu koduturuga. Et tegelikult võiks ju iga nagu ettevõtja mõelda, et kogu maailm on tema turg, et mind on alati nagu mõneti nagu ülletanud see küsimus, et. Et või see tähelepanu, et oi, et keegi on nagu murdnud mingi kodumaa piiridest välja, et ma arvan, et tänapäeval kindlasti mingid IT start-up ettevõtjad noh, ei saagi mõelda nagu mingi riigi piirides, et see on nagu palju laiem.

No meie, meie näiteks oleme siin sellises kehvas äris, et räägime eesti keeles mingit juttu või noh, mina igapäeva tööks ka kirjutan eesti keeles ja see ei ole, see ei ole väga lihtne, aga

tõepoolest. Ühesõnaga, iga ettevõtluse alguse, alguses on sinu partneriks on kolm F-i. Ja need on family friends and fools, ehk siis perekond, sõbrad ja lollid, kes sind ostavad on ju.

Kes sulle raha annan ja kes

sind. Ja tahame või tahad, iga algus on ikkagi nagu koduturult, et või sa läksid kohe välja.

Ei, kindlasti ei läinud, et see ongi see, et ma olen just, või paar aastat tagasi Dubais, keegi üks suur IT, või ütleme, ta müüb moekaupu online'is. Ja ta sai endaga kokku ja, ja siis ta nagu küsis, küsis mu käest, et mis turul ma tegutsen ja siis ma ütlesin, et Eesti ja siis ta mõtles, et. Aga miks sa, miks sa üldse alustasid oma äritegevust nagu Eestist, et seal ei ole ühtegi inimest. Ja siis ma mõtlen natuke huvitav, et kuidas nagu tema mõtleb, on ju, tema kõigepealt kaardistab ära, on ju, on turud, kus on inimesi, kus on nagu ostujõudu ja siis sa lähed oma tootega või siis pakud neile mingid tooded, mida nad osta tahavad. Et tema jaoks oli see täitsa nagu absurd ruudus, et ma müün kuskil turul, kus on nagu miljon pluss inimest. Müün mingit väga kitsast toodet, nimega Kleit on ju, noh, see on meie nagu põhi, põhifookustoode. Aga miks ma jah, siin alustasin, sest siin ma lõpetasin kooli, ma tegelikult baka tegin üldse Norras moedisaineri. Kraadi ja siis ma lapsena kunagi elasin ka Londonis, et mul on selline veidi võib-olla välismaal elamuse kogemust, elamise kogemust ja seeläbi mulle pole kunagi tundunud, et ma peaksin nagu justkui oma tegevust nagu piirama ühe riigiga, et, et. Et, et mood on ju selles mõttes on ju piirideülene, et disain ju peaks kõnetama inimesi nagu olenemata sinu keelest või rahvusest. Aga, aga jah, võib-olla see kõige õigem koht oma selle tegevuse alustamiseks minu jaoks on jah olnud Eesti.

Aga ma siis mõtlengi, et kui toode on kleit, noh hakkame sellest nagu pihta, et inimene lõpetab kooli, toode on kleit. Et noh, see on, ei ole nagu IT-äri, et noh, ma hakkan nüüd siis ärimeheks ja võtan mõned programmeerijad tööle, leian kliendi ja noh, nii ta läheb siis, on ju. Et noh, kui sa oled ikkagi tundmatu nimi, sul ei ole veel oma brändi, sul ei ole usaldust. Kuidas üldse pihta hakkab?

Mul on alati nagu olnud selline, ma ei tea, arvamine või mõtlemine, et, et oma brändi loovad või oma sellised nimelised moemajad teevad mingit, ma ei tea, kõige andekamad ja, ja ma ei tea, kõige, ma ei tea, võimekamad nagu disainerid. Et praegu nagu mõelda, et isegi ma olen üks nendest, on üldse nagu väga veider mõte minu jaoks. Aga see kõik oli väga orgaaniline, orgaaniline protsess, et ma lõpetasin lõputööga ühe kollektsiooniga, mis siis võttis, Erkki Moe Show. Ja, ja sealt kuidagi. Ma ei tea, jah, ilmselt kõik käest Lõpetava Kunstiakadeemia, nende enesehinnang, ego on kuskil seal talla all. Et ütleme, et mul ei olnud sellist nagu väga tunnet, et ma oleks mingi supervõimekas disainer. Aga siis, kui see, see, see võit nagu tuli, siis see tekitas mul tunde, et, et võib-olla. Võib-olla ma midagi ikkagi nagu oskan ja sealt nagu hakkaski hästi palju tähelepanu ja, ja tellimusi tulema. Ja, ja siis Stockmann korraldas sellise nagu Eesti disaini kuu, kus nad siis. Pakkusid siis kümnele Eesti moebrändile või moedisainerile võimalust oma tooteid müüa ja mina olin üks nendest. Ja siis juhtus niimoodi, et ma olin lõpuks üks, ma ei tea, top kolmes müüdavamast brändist või siis toonaliselt disainerist ja mul oli vaja neile arve esitada. Aga kahjuks ma ei saanud seda teha, sest mul ei olnud oma ettevõtet. Ja, ja siis kuidagi nii ma mõtlesin, et okei, et ma pean siis selle ettevõtte nagu tegema, et see oli selline pigem, et mul ei olnud nagu muud varianti, et see oli kuidagi praktiline nagu vajadus. Ja, ja siis samal aastal või, või aasta, jah, samal aastal vist ma siis liitusin ka Tallinna Loome-Ekubateriga. Kes olid ka just nagu lansseerinud ennast mingi vahetult enne ja siis tegin ka oma ateljee sinna. Et see oli selline suurem, selline põhimõtteline või konkreetne nagu samm. Ja siis sealt ausalt öeldes hakkas lumepall veerema, siis aastal kaks tuhat

ühe. Aga kui Taavi ütles, et sa oled murdnud Dubaisse ja Rootsi, siis mida see tähendab, kas sellel kummaski riigis on üks inimene, kes on kogemata su kleidi ostnud või on sul seal peatänaval oma pood?

Ma arvan, et võib-olla minu puhul võib rääkida sellest, et seda nagu brändi võib-olla on, on teadvustatud või seda teatakse mingil määral või kui, või oleneb kindlasti noh, mis turusegmendist me räägime ja kõik seda. Aga jah, ei, ma tegelikult ei tea, mida see tähendab, et nagu turule murdma, et.

Vabandust, Henrik, meil on IT ja ettevõtlussaade ja sa räägid mulle tänavast, kus on mingi oma pood. Sa tead, et e-kommerts on kasvanud neli korda rohkem kui tavamüük viimast. See

päris nii ei ole.

Inimene peab olema nähtav internetis. Aga mõtlengi, et no ma, ma pihta, võtame seesama Dubai ette noh, et kuidas sa Dubaisse jõudsid?

Ringiga. Selles mõttes ma olen Euroopas oma asju või kollektsioone hästi palju näidanud ja mul oli Hollandis Mercedes-Benziga koostöös üks selline nende showroomis oma kollektsiooni esitlus. Kus siis nad olid kutsunud väga palju oma kliente ja Hollandis teatavasti on palju araabia naftaga seotud ettevõtteid, ma tea, Ramcod ja Shellid. Ühesõnaga, seal on selline araabia community inimesed, kes seal töötavad ja elavad ja osad nendest naistest sattusid siis sinna üritusele. Ja nad põhimõtteliselt nägid mu kollektsiooni ja ütlesid, et nagu, et Lilli, mida sa teed Hollandis, et sa peaksid olema oma kleitidega Kuveidis, ma ei tea, Saudis, Dubais, Kataris. Ja ma ei tea, ma olen selline, et ma olen ise hästi orgaaniline ja intuitiivne oma otsustes ja siis mingil hetkel nagu kõik kuidagi suunad nagu hakkasid sinna Dubai või, või kõik mingid otsad Dubai suunas tõmbama. Ja siis ma veel hetkel lihtsalt otsustasin, et okei, ma pean sellele oma võimaluse ja ma läksin sinna lihtsalt nädalaks, et näha, mis koht see on, sest mul on tunne, et, et kui, kui sul on see koht või see turgust kui meelde, et noh, kuidas sa siis nagu saad seal nagu rohkem midagi push'ida.

Ja, aga ma ütlen, et meie arusaam Araabia maast, okei, Dubai natuke erinev, eks, aga, aga on ikkagi selline noh, ma ei tea. Konservatiivne, üleni must või üleni valge on ju, mitte, mitte mingil juhul mingeid värve, aga sealsamas ma saan aru, et neile väga meeldivad just nimelt kirevad kleidid.

No terminit kirevad kleidid ma pole päris tükk aega

kuulnud. Minu, minu amatöörlus lööb välja. Jaa,

et sa veel isegi sõna kleidituksid, selle asemel oleks võinud ka midagi muud öelda, ilbub.

Selles mõttes, et noh, nii nagu Eesti ja Läti ja Leedu kohta öeldakse nagu Balti riigid, et okei, meil on muidugi, mis meid seob, aga nagu maitse-eelistused on inimestele täitsa erinevad, et sama võib öelda ka nagu Araabia maade kohta. Et seal on piirkonniti, isegi naaberriigid võivad olla täiesti, täiesti erinevate maitse-eelistustega. Ma ei tea, Kuveidi ja Liibanoni maitse on nagu väga selline over the top on ju, samas kui. Kui võib-olla Omaanis on, on palju rohkem keha katmist, et selles mõttes, et seal ei saa kindlasti, midagi ei saa. Üldistada, aga tegelikult jah, muidugi need naised, kes kannavad neid musti abaja siin nii-öelda avalikus, avalikkuse ees, siis noh, tegelikult ainult naiste seltskonnas ja kodudes. On seal jah, väga kirevad kleidid nende abajade all.

Aga ma just mõtlengi seda, et kui sa lähed sellisele turule, et sul on ju omal väljakujunenud stiil tegelikult nagu igal disaineril, et kui palju see on sedapidi, et sina vaatad turgu, vaatad turu eelistusi. Ja siis disainid vastavalt turule oma toodet, versus see, et sa, sul on oma stiil ja siis noh, ütleme nii-öelda noh, mingile turule sa sobid ja nemad sind ostavad ja, ja nii ongi, on ju, ja kellel sa ei sobi, nendega sa ei tegelenud.

See on hästi hea küsimus ja selles mõttes, et see vastus ongi see, et sa ei tohi tegelikult eriti arvestada. Ühesõnaga, sa ei, sa ei, sa ei tohiks nagu üritada mingile turule meeldida. Et lõpuks nagu selle brändi või selle disainer käekirja kõige suurim konkurents eelis ongi see kordumatu nagu disainikäsitlus. Et kui, kui minu käekiri meeldis juba nendele erinevatele araabiamaistele nagu Hollandi, see on ju, kes olid seejuures erinevates araabia riikides pärit. Et siis, ju siis seal juba pidi olema midagi neile, mis, mis neile nagu sümpatiseeris. Ja, ja sama asi on, kehtib ka Dubai kohta, mis on tegelikult tohutu rahvastepaabel, et on kogu selle regiooni lihtsalt nagu keskus, ta on, võtab kõige kiiremini nagu trende üle. Ja see idee ongi selles, et kui sa, kui sa Dubais nagu suudad nii-öelda jalaukse vahele saada, siis sealt juba nagu naaberriikidesse või kõrvalturgudele liikuda on nagu palju lihtsam. Et see vist käib seal nagu kõikide ärivaldkondade puhul, mitte ainult moes, see nii ei ole.

Kas ongi siis nii ikkagi nagu Taavi ütles, et sa müüd internetis või kuidas, kuidas neid asju müüakse?

Põhimõtteliselt küll jah, et online kaubandus kahtlemata on see ainus sektor, mis nagu kasvab ja Dubai on selles mõttes jah, et hästi hea selline kuidagi lakmuspaber või selles mõttes, et seal nagu. Noh, kuna kõik maailma brändid tahavad sinna minna, mistahes toodet seal ka nagu ei tee. Siis seal ütlemine, et seal on see sihukene kapitalismi nagu tipptase on see, mis seal nagu toimub, mis puudutab ma ei tea, turundust või brändingut või, või, või kaubandust näiteks. Et, et põhimõtteliselt jah, viimased uudised ongi see, et, et kaubandusel nii-öelda siis brick and mortar ehk siis jah, poodidel ei lähe seal enam väga hästi. Et poodide funktsioon ongi olla lihtsalt nagu showroom ja idee ongi siis selles, et inimesed lähevad online'i ja ostavad selle toote endale otse koju kätte. Ja, ja noh, eriti araabia maailm, kus inimesed on lihtsalt nad elavadki onlainis, et see on lihtsalt nagu noh, sellist asja pole mina nagu varem kuskil nagu näinud, et absoluutselt kõik on mobiilis. Ja ta on üks ka selle turu eripära meil ka see, et, et nad väga palju saadavad sulle nagu request'e läbi näiteks Instagrami ja Whatsappi. Mida Euroopas praktiliselt nagu väga palju ei toimu.

Siis põhimõtteliselt sinu kleidi pilt on mingi modelli seljas, sellest on tehtud Instagrami pilt ja nüüd nad kirjutavad sulle sealsamas, et ma tahan.

Jaa, põhimõtteliselt küll jah, et keegi näiteks kannab mu klienti kuskil Dubais, on ju. Siis ta on näiteks tag'inud ära, et, et see klient on a la Lilli Ahilo ja siis nad kohe sealt saadavad selle pildi mulle edasi või, või koheselt saadavad. Mis on hind, mis on suurus, mis on delivery time ja et, et see on nagu hästi-hästi-hästi.

Kas me sinu toodete puhul räägime valmistoodetest või ikkagi üksikutest tellimustoodetest, kuidas see töötab?

Ma viimastel aastatel ikkagi olen liikunud pigem nagu selliste väikeste tiraažide poole. Et ma alustasin oma äri puhtalt individuaaltellimustega, mis ongi andnud mulle nagu sellise tohutu know-how rõivaste istuvusest ja naiste figuuridest, mida nagu oodatakse, mida tahetakse. Et mul on selline väga hea kogemustepagas, mille najale nüüd ma saan toetada, kui ma disainin selliseid tiražeeritavaid kollektsioone. Aga noh, ma ei, ma ei kujuta, et ma, et ma kunagi hakkan tegema mingit massi moodi või, või noh, mingi kiirmood ei ole kindlasti nagu minu fookus.

Kui palju sa teed, mis need kogused on, palju sa näiteks ühte kleiti teed?

Oo, see on väga hea küsimus, et see sõltub, sõltub hästi palju mudelist. Me oleme need numbrid täiesti nagu läbi vaadanud, aga ma, ma arvan, et meie kõige populaarsemad mudelid me oleme võib-olla viiskümmend tükki äkki müünud või, võib-olla. Et

ikkagi väga väiksed kogused.

Ja, ja, ja, ja.

Ja see tähendab, et sa pead kogu aeg tegema uusi, kogu aeg peab midagi uut välja mõtlema. Sa ei saa müüa neli aastat sama asja või?

Kusjuures saab, et selles mõttes, et see, see meil on mingid kleidimudelid. Mis on nagu niivõrd klassikalised ja ajatud, et nad tegelikult ei lähe moest nii väga kiiresti ära. Mis on ju selles mõttes, et ärilises mõttes väga halb, sellepärast et naised nad on nii hea kvaliteediga, sa saad seda ühte kleiti kanda. Ma ei tea, kannadki, mingi viis-kuus aastat. Nad ei lähe moest ära, temaga ei juhtu midagi, et noh, palju nagu äriliselt mõistlikum oleks teha mingi hästi kehva kvaliteediga.

No ütleme niimoodi, et hoolimata, et nad on väga kõrge kvaliteediga ja nii edasi. Ma küll ei märka, et nendega käidaks nagu väga sageli, et, et see on pigem hoitakse, et kui sul on ikkagi disainerigleid, siis. Erilised sündmused, noh, palju sul aastas on neid erilisi sündmusi on ju. See sõltub inimesest ka. See sõltub inimesest ka kindlasti, aga just, et kui sa oled veel eriti, kui sa oled veel.

See point ongi selles, et sa saad seda kleiti hoidagi nendeks erilisteks sündmusteks. Et see ei ole, sa tead, et sa paned seal järgmine aasta või kahe aasta pärast selga ja ta on ikka veel nagu nii-öelda moes või, või seda on hea kanda. Et kui sa ostad võib-olla mingi, noh, ma ei taha, ma ei tea, mingi kirmu, kirmu ja mingi kleidi on ju. Siis suure tõenäosusega seda aasta või kahe pärast seda enam sellega ei pane, sest seal aeg on nagu läinud. Ta ei näe enam hea välja, ta pärast keemilist ei püsi sul, ma ei tea, õmbrustes koos või mid

Aga lähme siit omale esimesele pausile ja siis räägime edasi. Nii, oleme tagasi ja räägime täna Henrikuga Lilli Jahiloaga, kuidas ehitada või kuidas käib üldse ühe, ühe moebrändi ja, ja sellega seotud ettevõtte nii-öelda loomine. Ja meil jäi jutt pooleli, eelmine kord sellega, sellest, et Lilli rääkisid, et sinu põhitoote on kleit. Ja, ja sa oled erinevatel turgudel. Ja kuna meil on ettevõtlussaade ka, siis noh, meil tekkis kohe küsimus, et, et sina kui moedisainer paberitega ja nii edasi, tegid oma Sokkmannil oma esimese arve. Kust sa hinnad mõtlesid? Et kas, kuidas sa üldse mõtlesid omal ajal hinda, et, et kas sa mõtlesid niimoodi, et sa vaatasid, et kui palju nagu ma ei tea, umbes. Noh, samalaadsed brändid, kuhu sa ennast positsioneerid, noh palju nemad küsivad teid eest või siis oli nii, et sa võtsid materjalikulu, lisasid sinna tööaja. Pluss veel, ma ei tea, viiskümmend protsenti ja, ja niimoodi tuleb hinda või kuidas üldse kujuneb hind, kui sa alles, kui sa alles alustad?

Väga hea küsimus ja ühtlasi ka väga noh, elus nagu väga raske küsimus, et ma mäletan, et ikkagi esimesi aastaid meil oli väga suur või mul oli väga suur struggle, et kuidas hinnastada. Et, et ma arvan, et ma isegi siis võib-olla ei mõelnud sellistes nagu termites, et kuhu ma ennast nagu positsioneerin või, või mida noh, et idee oli teha mingi hea toode. Sa nägid, et inimestele see meeldib, oli vaja maha müüa ja käiski väga palju nagu kompamise teel. Et eriti veel, kui veel ettevõtet ei olnud, et sul ei olnud ju mingeid püsikulusid või, või noh, et, et siis oligi nii, et hakkasid kuskilt väikestest hindadest pihtani ja siis tasapisi, nii nagu kulud nagu kasvasid, kasvas ka hind. Aga noh, nüüd praegu ma ikkagi tegutsen selles mõttes, et tõesti, selles mõttes nagu tavaline ettevõtja, et mul on oma. Tiim, kellele ma pean iga kuu palka maksma, mul on väga ilus ateljee, mis on mul iga kuu, nõuab arvete tasumist. Kangaste sisseostmine, et loomulikult on selline nagu kujuneb nagu toote omahind ja selline konkreetne nagu kulubaas, mis selle hinna moodustab. Ja siis kindlasti läheb sinna juurde ka selle brändi väärtus, mis on nagu oluline.

Mis see tähendab? Nime eest pluss kakskümmend protsenti, viiskümmend protsenti?

Ära küsima, ei oska sulle selliseid protsente öelda, kuskilt mingi kaks aastat tagasi, ma arvan, see oli, tegime me läbi üsna konkreetse või sihukest korraliku hinnatõusu. Võis olla ka kolm aastat tagasi nüüd juba. Et kuna me lihtsalt, kui me vaatasime seda majandusaasta arenena, aruannet, siis me vaatasime, et see ei ole võimalik sellise tegevusega nagu jätkata, et see ei ole enam OÜ, vaid see on nagu puhas nagu MTÜ tegevus. Et siis, siis me panime küll vist, ma ei tea, kuuesajased Orose kleidid tõusid kuskil viiesaja, või seitsmesaja, viiekümne, kaheksasaja peale. Et üsna korralik, mida nüüd me oleme, nüüd, kui ma olen juba tegutsenud, ma olen ainult ka teised brändid on nagu läbi teinud, et see on sihukene nagu orgaaniline areng. Et, et kui sa teed niivõrd kvaliteetset toodet, siis see paraku nagu maksab, et selle toote juba nagu tegemise aeg on hoopis midagi muud kui. Kui, kui mõnel nagu kehvama kvaliteediga tootel, et see on väga, väga, väga oluline erinevus.

Okei, ja kleidid maksavad praegu siis kaheksasada ja üles või? See

on umbes selline keskmine hind jah.

Inimesel, kes kleidimaailmast meiega ei tea, see tundub üsna vähe. Ma ei tea, vabandust, aga noh, mingid sellise, nagu sa räägid, et see on kordumatu, väiksed partiid, ülikvaliteetne, kestab aastaid. Inimesena, kes teab eritehnikast midagi, tundub see ka vähe, alla tuhande ei saa

eritehnikamaailmselt midagi. Jah, et kaheksasada on selline. Ma

ütleks, et su naine on kindlasti väga õnnelik.

Aga ikka tegelikult ka ikkagi, et mulle ei tundu see noh, sa, sa rääkisid praegu nii, et sa tegid tohutu hinnatõusu läbi ja. Ja et suur protsess jääd noh viiesaja pealt kaheksasaja peale, et see ei. Ma ei tea, see ei tundu päriselt mulle kuidagi suur summa olevat, et kas see, kas see summa on see, millega sa opereerid, sellepärast, et sul on konkurendid seal või, või ma ei tea, et sa võiksid põhiliselt tõsta ka tuhande kaheksasaja peale selle.

See sõltub jah, kus sa vaatad selle brändi konkurente, et mind on väga palju võrreldud Victoria Beckamiga eriti välisturgudel, siis tõesti, kui minu kleit maksab kaheksasada eurot, siis tema kleit maksab tuhat kaheksasada eurot. Ja nii on nagu terve kogu selle tooteportfelli nagu ulatuses. Samas, kui sa võrdled teiste Eesti brändidega, siis on mu kleidid võib-olla kaks, võib-olla isegi kolm korda kallimad kui mõne teise brändi tooted. Et jah, et selles mõttes, et ma ei, ma ei tea, kuidas, kuidas mõni teine bränd oma tooteid hinnastab või, või kindlasti määrab, nagu ma juba mainisin, väga-väga palju selle toote kvaliteet. Esiteks, mis kangast on tehtud ja mis kvaliteed, kvaliteediga on tõmmeldud. Et näiteks minul põhimõtteliselt alla kuuesaja eurost kleiti, mul ongi seda väga raske toota, et see lihtsalt. See hind lihtsalt ei match'i kokku, et, et kui sa maksad ausalt makse, mis on nagu moebisiness,

siis nagu. Minu mõte on see, et aga, et noh, mis siis juhtub, kui sa korrutaks kahega selle lihtsalt. See, see on ju tegelikult kunst, mida seda või sa ei müü ju noh, mingit sellist ratsionaalset kanga meetrit, kuhu on niit sisse pandud.

No ilmselt on see ka. See juhtub ilmselt ka tulevikus, ongi, kui see, kui see bränd on võib-olla välisturgudelt rohkem hinnatud, kui meil on suuremad turud nagu kuhu laieneda. Et hetkel on meie põhiturg ikkagi Eesti turg ja meil on kuskil on lagi, et mida kõrgemaks sa selle hinna viid, seda kitsam on see tarbijate grupp ja lõpuks neid inimesi, noh lisaks on veel see, et siin tuleb ju mängu see personaalne maitse ja brändi eelistused ja kõik see. Et lõpuks ma arvan, neid brände või neid tarbeid lihtsalt ei ole nii palju alles, kellele müüa.

Aga sa praegu diferentseerid oma hinda, et sul on Dubais üks hind ja Rootsis on teine hind?

Me ei saa seda teha, sest meil on veebipood. Võib-olla oleks see võimalik jah, kui meil oleks erinevad, kui meil oleks lilliahiloa Dubai mingi eraldi sisselogimisega või mingid erinevad saidid, aga praegu me seda ei tee.

Aga sa näed ikkagi ostud järgi ka, et ma tulen tagasi selle, selle nii-öelda maitse juurde, et sama, et, et rootslastele meeldib rohkem valge värv, on, on see tõsi?

On tõsi, jah.

Mis see tähendab, nad kõige, nii kui sa teed, see kunagi oli ju selles, me tegime, aitasime veebipoodi teha Quellele. Ja siis oligi niimoodi, et kui kataloogis oli valge kampsun, siis seda läks nagu meeletus koguses, et seda kohe telliti ette ära juba tohutus koguses, et kõik tellivad. Ma olen ka

sind näinud muidu valges kampsunis. Sa olid siin saates alles.

Aga,

aga on, on, on see siis nii, et, et, et mingid asjad, mis ei muutu või jäävad püsima?

Vot, mul ei ole Rootsi turuga nagu nii pikka palju kogemust, et mina võin öelda, et jah, et üks minu kollektsiooni valge kleit küll neile väga meeldis. Et noh, jällegi, Rootsi turg on täitsa nagu ootamatu, et ma olen ise ju Norras viis aastat elanud, et peaks ju nagu teadma seda piirkonda. Et aga jah, ma ütlen, et see internet avab sulle nagu täiesti uued horisondid ja võimalused, et see jah, et Instagram, ütleme nii, Instagram või turundus võib tuua väga palju uusi turge ja uusi võimalusi.

Räägimegi sellest internetist, et tõenäoliselt ei ole programmeerimine, eks ole, sinu tugevam külg, vaid kleidi tegemine on rohkem tugevam külg, et. Kuidas, kuidas sa avasid internetipoeg, mida see tähendab? Ja, ja avastasid kogu seda internetiturunduse maailma?

See vajadus poe järgi tekkis meil siis, kui me hakkasime aktiivselt käima välisturgudel oma kollektsiooni ja brändi nagu tutvustamas. Ma pakun, kolm aastat tagasi. Aeg lendab nii kiiresti, et võib-olla ma olen täitsa puustanud ajamäär, määradega. Aga ühesõnaga, praktiline vajadus, et, et nagu, mis mõtet on seal mingeid brändi turundada, kui seda ei saa kuskilt osta? Et ja siis me saimegi väga kiirelt aru, et meil on vaja korralikku veebipoodi. Aga

just veebis, selles mõttes, et Eestis on ju noh, palju riideettevõtteid ja mõnus Baltika on tegelenud aastaid sellega, et avada oma füüsilisi poode. Ja nüüd alles tegelevad oma sellise netipoega sealjuures, et miks sa otsustasid internetti minna ja mitte proovida, et noh, kas ma saaks oma sinna kaaba majja müüki või teeks oma

väikse. See üks ja välis ja teist, absoluutselt, kindlasti me oleme huvitatud ka jaemüügivõimaluste laienemisest. Aga see käibki nagu käsikäes, et sul peab olema nii internetis või veebipresents, sotsiaalmeedias, poodides, kõik käib korraga.

Tänapäeva netiturunduses on eraldi inimene palgatud, noh, ütleme nii, et selleks, et olekski noh, olla ju kogu aeg nähtav on ju. Jah, ma mõtlen,

kuidas sa teed seda?

Et kas sul on ka, või sa ise teed õhtuti natuke Facebooki, Instagrami või, või on ikka päris eraldi inimene, kes teeb sul neid

asju? Umbes juba suvest on meil täitsa eraldi inimene, kes seda teeb.

Ja siinamaani tegid ise?

Jaa. Et see lihtsalt, ma sain aru, et me ei jõua, ma lihtsalt füüsiliselt ei jõua seda hallata, okei, sotsiaalmeedia on nagu üks asi. Aga teine asi on see, et see veebipood nõuab pidevalt tähelepanu, kui on mingid tootegrupid, mida just hetkel tahetakse rohkem, need peavad olema kuidagi esile tõstetud, on ju, see peab olema kõik lingitud sotsiaalmeediaga. Et see on see, see on nagu omaette töökoht, noh, põhimõtteliselt ongi. Ja, ja siis üks tore Läti tüdruk, kes on mul varem, oli mul, tegi mulle, oli praktikant, et oli mul juba tuttav inimene. Et nüüd ta elab hoopis näiteks Kanadas ja ta teeb minu sotsiaalmeediat sealt, et selles mõttes on, võib väga tore, et, et sul ei pea olema keegi kohalik inimene, kes sul siin kontoris istub.

Ma pean tunnistama, et kui me selle saated kokku leppisime, siis ma kirjutasin ka Facebookist, kuigi mul on see number ka, et ma ei hakanud sulle helistama, et niikuinii infol pole aega. Aga et kuna sa teed kõvasti sotsiaalmeediat, et siis küll sa loed ühel

hetkel. Aga need inimesed ja need asjad on tulnud sulle noh, nagu ettevõtjad ikka tihti, et kuidagi orgaanilist ja järk-järgult ja ise või?

Palju see on teadlik tegemine, see, et sa nagu mõtlesid, et no nüüd ma teen, see aasta ma teen. Tõsiselt,

ma nagu numbrites üldse nagu väga ei mõtle, ilmselt peaks nagu mõtlema, et see oleks ettevõtjale palju kohasem. Aga jah, ma olen nagu üli selline intuitiivne inimene ja mida aasta edasi seda rohkem, ma nagu saan aru, et iga kord, kui ma üritan nagu. Kainelt ka arutleda või midagi analüüsida, siis raudselt see otsus nagu läheb täitsa tuksi ja enamasti ka nii on. Et vot ma ei tea, kuidas nagu teised ettevõtjad nagu toimetavad, et kui, kui palju nemad nagu me sellest sisetunnet või intuitsiooni nagu kasutavad. Minu

kogemus on küll hästi palju, noh, kui me oleme geeniust siin ehitanud kaks aastat, et, et kuidagi on ikka nii, et üks asi viib teiseni. Ja et sa hakkad midagi tegema ja sa isegi lõpuni päris täpselt ei tea, et miks ma seda nüüd teen, aga see kuidagi tundub hea mõte ja siis mingi aja pärast selgub, et see oligi hea mõte, aga noh, sellepärast, et. Sa komistasid mingi, no kuidagi, see on väga selline nagu palli, mäest alla veeremise tunne põhimõtteliselt, kus sa kogu aeg sees oled.

No minu jaoks teeb asja nagu lihtsamaks ka see, et, et see bränd on justkui on minu nimi. Ehk et ta on nagu minu identiteediga nagu hästi tihedalt seotud. Et kusjuures on ka disainereid, on ju, kes on samamoodi, kellel on omanimelised brändid ja kes absoluutselt distantseeruvad ennast oma brändist, et nad ei kanna neid riideid. Ütleme, et need on kaks täiesti eri asja. Ei, minu puhul on see nagu täiesti nagu üks nii-öelda tervik, võib-olla mul läheb ka aeg mööda, kui ma tunnen, et ma tahan ise ennast seal pisa kõrvale astuda. Aga see teeb ka selle otsuste tegemise nagu hästi lihtsaks, et ma ju tean, mis on selle nagu brändi identiteet või mis nagu käib sellega kaasas. Ma siis, ma ütlen ära väga palju koostööpakkumisi ja mingisuguseid. Ma ei tea, meedias ülesastumisi või sest, sest ma ei ole vaata seda tüüpi inimene või, või ühesõnaga, ma tean, mis selle brändiga nagu match'ib ja nagu mis ei match'i või, või mis on see suund nagu kuhu, kuhu minna. Et ma ei tea, kas ma suudaks võib-olla juhtida mingit muud disainiettevõtet, kus minu nagu identiteet ei ole nii selgelt nagu sellega seotud.

Kas seal sotsiaalmeedia ajastul üldse saab niimoodi teha, või et kui palju sa pead ise just olema sotsiaalmeedias oma brändi nagu saadik ja seal keskmised, noh sotsiaalmeedia on ju väga personaalne tegelikult.

No vot, minul on näiteks jah, mul on, minu sotsiaalmeedia on küll seotud pigem mu, mu brändi, mu brändiga, välja arvatud mu isiklik Facebooki leht. Aga Instagram on jah, puhtalt nagu puhtalt brändileht ja noh, see ongi selline tunde küsimus, et mul on nagu väga palju ikkagi soovitatud, ma ise peaks olema palju, palju aktiivsemalt. Ma ei tea, kuskil figureerima meedias või sõna võtma või endast postitama või. No ikka iga

Instagrami pildil pead sina olema, eks ole, et.

Ma ei tea, mul ei tundu see huvitav.

Lähme siit oma teisele pausile. Nii tagasi, kolmas plokk ja meil jäi jutt selle koha pealt pooleli, et, et kui palju on juhtimine just sellised, sellist tüüpi ettevõtte juhtimine nii-öelda intuitsioon ja kõhutunne. Versus nagu noh, ütleme sihipärane matemaatika ja, ja, ja töö selles suunas. Ja sa ütlesid, et, et sul on alati parem olnud see, et sa lihtsalt nagu jälgid oma, oma, oma põhimõtteliselt oma tundeid ja siis sa vaatad, kuidas sa, kuidas sa arened. Aga kui palju see üldse õnn mängib rolli, on, et sa kohtasid kogemata mingit inimest, noh, aga nagu oli siin Mercedes üritusel, et boom, Dubai turg, onju.

No ma alati ütlen, et õnnele peab andma võimaluse. Et selles mõttes, et su elus ei juhtu midagi, kui sa kodus tiimali istud.

Ja lotoga ei võida see, kes lotot ei mängi.

Nii on jah, et ma ei tea, ma usun, et saatus toetab nagu neid, kes on, teevad nagu õiget asja ja südamega, noh. Nii ongi.

Nii, aga meil jäi ikkagi enne pooleli see poole, et, et sa oled ikka e-kligi disainer, mis tähendab seda, et. Sa tahad maailma parandada, sa tahad oma loomingu kaudu noh

pakkuda,

tuua ilu, no ütleme ausalt, otse nagu ilusamaks muuta, on ju. Aga noh, noh meie ikkagi siin nii-öelda, me alati oleme otsinud nüüd saadetes ka seda, et noh, et, et ikkagi. Tootmise optimeerimine, uued turud, kus sa oled viie aasta pärast, kõik need teemad, eks, et. Et kui palju, noh, ütleme sinu maailm ikkagi ka, ütleme, eks tippbrändid täna on, need ikkagi täna noh, teadlikult ehitavad tippbrände, et nad võtavadki uusi tuurike, neil on iga turu jaoks oma. Niiöelda turuvalutusmudel, nad teavad, kui palju nad seal müüvad. Nad diferentseerivad hinda, erinevalt sinust, ehk siis nad müüvad erinevatele turudele erineva hinnaga ja nii edasi, on ju. Et sul sellist ambitsiooni ei ole.

Ma ilmselt jah, peaks sinna rolli kasvama, võib-olla see ootab ka seda brändi arengut ees. Et siis see ilmselt oleks ka juba teistmoodi Lilli Jahilo bränd või oleks see mingi, mingis muus võtmes. Et jah, see on nagu väga hea küsimus ja minu käest on seda nagu päris palju küsitud ja, ja mingid ärimehed on teinud ettepanekuid, et miks ma ei hakka tootma üldse kuskil Aasias, et mõtlen, mis oleks need marginaalid ja kõik see, aga tead, siis see oleks enam see toode, see ei ole selle väärtusega. Ta ei, mul kõige rohkem vist minu kleitide kohta öeldakse seda, et igaüks nagu omal moel ja mingil omal hetkel, aga et, et nendel on nagu mingi hing sees. Ja see on tõesti kõlab nagu mingi esoteeriline jutt, aga, aga no ma ei tea, kui seda nagu öeldakse, et ju siis seal nagu mingi tõde sees on, et.

No kui me võtame, meil on need siin klaverid müüakse, tippkõlareid müüakse noh, mitte ainult Araabia maades, vaid ka Hiinas, Ameerika Ühendriikides ja nii edasi. Et ma saan aru, et sul ei olegi aega selliste mõtete peale mõtlemiseks, sellepärast et sa nagu pead kogu aeg mõtlema välja uut loomingut.

Vot see ongi sihuke, et, et ma olen nagu, ma olen nagu mitmes rollis nagu pidevalt, et ma ei ole ainult ettevõtja, ma ei ole ainult nagu sada protsenti disainer. Et ma teen nagu pidevalt mingi miljonit erinevat asja, mis ühelt poolt on nagu hästi põnev, et mul kunagi ei ole tööl või. No ma elus on igav, et iga päev toob mingisuguseid väljakutseid. Teisalt on ka see nagu tohutu koormuse või koorma nagu võtmine, et ma ütlen, kui sa tead nagu igast, igast sellest asjast, mis sul ettevõttes toimub, tead sa nagu praktiliselt kõike. Et siis seda nagu infot ja seda, seda, seda teadmist ja seda, seda vastutust on nagu nii palju, et see on see, mis mind nagu kõige rohkem ilmselt nagu koormab. Ja, ja vaevab, ma ei tea, jõudsime juba mingi järgmise punkti juurde.

Ei jõudnud, selles mõttes noh, me oleme seda näinud ka siin just need küpsemad start-up'id, kes meil siin käivad, kes on täna jõudnud juba. Seal sada pluss miljon väärtuseni, on ju, on ju, et nad kõik on teinud sellele nagu hetke läbi, kus nad saavad aru, et, et, et oih, et. Mingil hetkel ongi vaja lasta näiteks korruturult, koduturult nagu lahti, et sa ütled, et sa ei saa müüa nagu Eestit sama hinnaga, mis, nagu sa saaksid müüa Dubais. Noh, võiks ju küsida, et aga miks sa siis üldse müüd Eestisse enam, on ju, et, et lase lahti, on ju. Või seesama, et tuntud tehnoloogiaettevõtte juht, kes muidu noh, proges enamuse tootest, on ju, ühel hetkel ütleb, et. Noh, mul ei ole aega enam programmeerida, sellepärast et ma pean tegelema raha tõstmisega, ma pean tegelema siin võtmeinimeste palkamisega ja nii edasi, on ju. Ja, ja ta laseks sellest lahti, noh, ma ütlen, mis sinu puhul oleks selles mõttes raske, et, et ikkagi. Noh, kui su bränd on sinu käekiri, siis sa pead astma lahti nagu teistmoodi, et, et võib-olla just andma ära selle nii-öelda juhikoha. Ja jätkame ise nagu noh, noh, peadisainerina, et selles mõttes väga raske teie kiirusi. Aga,

aga kuhu sa paned selle, mina näiteks tunnen ka, et noh, ajakirjandus on rohkem või vähem loominguline valdkond, eks ole, et. Jube keeruline on panna kuhugi enda jaoks seda tasakaalu, et kas ma teen äri või ma teen kunsti. Ja et noh, mis on see, miks ma nagu teen, et kas ma tahan areneda sinnapoole, et ma teen seda toodet nüüd ainult ühe aastas ja väga kalli, et. Ma kirjutan ühe loo aastas ja see on, aga noh, vot see on ikka niisugune. Politseer. Terve, terve maailm mäletab, on ju. Või ma teen iga päev viisteist tükki. Ja noh, ma teen seda, noh, siis ma vaatangi, panen Excelisse ja vaatan, kus marginaal on ja raha ja. Need pooled on, ma arvan, igas loomingulises inimeses täitsa nagu olemas, et kuhu pole liikuda. Sul on ka samamoodi tõenäoliselt.

Ongi, miks on nii tore olla oma brändi omanik ja juht, et. Iga, justkui päev ei hakka igav, et sul on kogu aeg mingid uued horisondid ja uued ideed ja ettevõtluse maastik kogu aeg muutub, turud muutuvad. Aga jaa, loomulikult, et see seitse või kaheksa juba aastat, mis ma olen ettevõtja olnud, et kogu aeg on, on tulnud olla paindlik ja lahti lasta asjadest.

Aga, kas

sa näed

nagu viie aasta pärast, näiteks või kümne aasta pärast, kas sa tahad müüa ühikuliselt rohkem oma asju või hoopis vähem? No kas sa mõtled üldse niimoodi?

Vot see on huvitav küsimus, et tegelikult, kui ma kogu aeg räägin sellest, mis ma teen, et ma tegelikult ju ei taha hakata müüma massi. Et kui ma oleks seda tahtnud teha, siis ma oleks juba seda selleks hetkeks juba ammu teinud. Et eesmärk on ikkagi luua väga hästi toodetud maailma või sinu enda elu parandavaid rõiveid. Et mul mingit sihukest tohutut egolaksu nüüd küll ei ole, et, et ma ei tea, peaks siin maailma vallutama mingi massi mõttes või, või mingi raha kokku teenima või jah.

Vot see on see emotsioon, et igaüks otsib noh, noh midagi, kes juba langab harjuga alla, et saad oma adreka laksu ja nii edasi, aga.

See on nagu muusikud, et noh küsis, et miks sa lood, et noh, et sa oled juba teinud ühe hiti, et miks sa pead veel teist tegema või noh. See on nagu, mul on sisemine vajadus luua ja see ettevõte annab lihtsalt nagu formaadi, seda realiseerib seda nagu potentsiaali.

Aga räägime sellest samast tagasisidest, et see on üle asi, millest meesterahva tekib aru saama, et kui meesterahvas läheb juuksurisse, siis ta läheb sellepärast juuksurisse, et juuksed on pikad ja noh, peaks ära lõikama. Kuna eesterahvas läheb juuksurisse, siis ma, ma olen aru saanud, et nad otsivad seda emotsiooni. Ja kui see emotsioon neile ei meeldi, siis see käik võib olla nii-öelda ka negatiivne, ehk siis. Mida kunagi meesterahva puhul ei saa olla, sellepärast ta läks lihtsalt juukseid lõikama, eks. Et, et, et sinu puhul ka on ju, et, et see kokkuvõttes ikka sellele loomingule, selle tagasiside saamine. Noh, väljendub ikkagi selles, et kui Eesti inimesed selles, selles siin loomingu sees nii-öelda ennast tunnevad, ennast näevad, et kuidas see üldse peegeldab sulle. Või see peegeldab, ma ei tea, need abikaasad või meesterahvad tulevad, pärast kirjutavad sulle, et aitäh sulle Lilli, et mul aina nägi nii ilus välja või.

Ja see on, ma arvan, et see on üks toredamaid asju selle disaineri elukutse juures. Et vahel, kui mul on mingid sihukesed rasked hetked ja ma mõtlen, et ah, et ma panen selle putka kinni, see on kõik nii mõttetu, et ma ei viitsi seda teha, teha. Siis, siis vahel tuleb sulle mingi klient ja ütleb, et issand jumal, et see kleit nagu reaalselt nagu muutis ta elu. Et siis sa mõtled, et pagan, et näed, et ma suudangi kellegi elu muuta, et, et see on minu nagu panus maailma. Ma ei tea, mulle on öeldud selliseid asju, et keegi oli jumala veendunud, et ta tegi elu mingisuguse business deal'i tänu sellele, et tal oli see kleit seljas. Keegi tuli mu juurde, ütles, et ta on jumala veendunud, et ta sai selle, selle. Promotion selle ametikõrgenduse just tänu sellele, et ta on nagu kandnud mu kleite, on ju, keegi leidis oma tulevase abikaasa sellepärast, et tal oli seal päeval see kleit seljas. Et noh, mingid sellised lood ja, ja noh, eriti jah, nagu ma mainisin. Et, et see kleit annab sulle sellise enesetunde, et minu looming ei ole ju kõik, kes seda teavad, ei ole ju selline, et, et kui sa astud ruumi sisse, siis seal on, ma ei tea, mingid tonnidiviisi mingid Swarovskid ja mingid sitse-satse, onju, et kõik sind vaatavad. Vaid pigem see mõte on selles, et ta, ta nagu, ta nagu empowereb sind, et annab sulle selle sisemise nagu jõu. Et olla nagu parem inimene või, või, või teha see deal või, või ma ei tea, minna ja, ja kick'ida seda, seda maailma, onju.

Aga samas see ikkagi on sulle väga personaalne see tagasisidet, sa või oled sa ka, et pärast presidendi vastuvõttu see kroonika, mis ilmub, et sa oled esimesena putkas, et osta ja vaadata nüüd, millised minu kleidid murdsid siis nagu nii-öelda nagu püünele võrreldes teistega või mitte. Ma

arvan, et kroonika, ma ei tea, kas need kroonika seda peale koostab, aga ma arvan, et see küll mingi selline lõplik tude ei ole.

See vist on ka väga palju konkurentsi ja sellist noh, kunstimaailmas ikka, et kunstnikud omavahel ka on, sihukest kadedust ja.

Tead, ma isegi ei tea, ma ei puutu sellega väga palju kokku, et ma nagu ajan oma rida ja ma üritan nagu mitte liiga palju süveneda sellesse. Ma ei tea, mida keegi teine teeb või, või arvab, ma ei tea, mind pole kuidagi kunagi ise nagu kuidagi huvitanud väga. Et teen, millesse mina nagu usun ja mul on rõõm näha, et on inimesi, kes tulevad minuga kaasa ja keda vaimustab ka see, mida ma teen. Et mida ma nagu tahaks, võib-olla, et Eesti turg oleks nagu julgem ja. Ja, ja see on ka see põhjus, mis ma kindlasti olen õudselt suurt tungi tahtnud, minna välisturgudele, et mingil hetkel nagu hakkas nagu nii piirama selle Eesti turu. Ühelaadsus, ühetaolisus, et no kaua sa suudad teha seda ühte väikest mingit musta kleiti ja noh, ma lõpuks nagu noh, ma tahan, ma ei tea. Rohkem kirkaid kleite teha,

noh.

Kirevaid. Kirevaid.

Mis on see, mida sa ei saa praegu teha? Mida sa teeks siis, kui sul oleks senise, praegusega võrreldes kuidagi palju suurem edu? Kas palju rohkem raha või palju, ma ei tea, mis iganes, palju kuulsamad modellid või?

See on tõesti, see on rohkem nagu see inspiratsioonisaade mulle, mitte kuulajatele. Ma teeks võib-olla kindlasti palju rohkem selliseid eri, erilaadsemaid, võib-olla punasele võib-olla mõeldud tooteid. Et sihukene kunstnik minus võib-olla elaks palju julgemat elu, et noh, ega disaineri roll ongi ju tegelikult lahendada probleeme, et, et.

Et sa, selles mõttes mulle tundub, et sa hakkad automaatselt mõtlema selle peale, et mida ma teeks. Kuidas ma teeks kihvtimaid tooteid või kuidas ma teeks mingi paremaid tooteid, mitte et vaat siis ma tahaks terve suure kaubamaja endale avada. Et sa ikka ka automaatselt hakkad mõtlema loomingu ja mitte müügi pealt.

Okei ja ei, kui see on selliselt suunatud küsimus, sain aru, et just see on nagu toodete mõttes. Mul on küll jah, mingid päris suured unistused, aga ma ei tea, kas me julgen neid nagu välja käia. Me ka ei tea. Vaikselt liigun sinnapoole, igatahes. Et aasta lõpus me kolime suurema ateljee pinna peale, showroomi pinna peale. Mis juba võib siis nagu ametlikult sellist nagu Lilli Jahilo mingit moemaja nimetust kanda, mis on väga-väga positiivne, väga-väga suur samm meie jaoks.

Moemaja tähendab seda, et see enam ei ole ainult sinu disain, vaid tulevad juurde veel disainereid või on ikka ainult sinu.

Ei, vastupidi, et ongi selline mono, sihuke mono showroom, aga et ta on ikkagi juba nagu suurem, kus on eraldi showroom'i sektsioon, eraldi tootmissektsioon ja. Ja see tuleb nagu väga kihvt, et see on sihukene suur asi, mille. Ja see on Tallinnas. Jaa, see on Tallinnas.

Nii et koduturust lahti laskmine läheb vaevaliselt?

Ei noh, see, et see moema

siin on, ei tähenda seda, et sinu kliente võiks olla üle maailm.

Sest ilmselt tootma ma jään, ma kujutan ette ikkagi Eestisse või noh, see oleks nagu väga positiivne, et loomulikult on väga palju soovitatud ka Itaaliasse minna tootma. Või siis on isegi soovitatud näiteks panna riietele külge, mis on mul Eestis tehtud, on pannud, panna siis külge Made in Italy silt või etikett. Et, mis pidi olema täiesti tavaline mujal maailmas. Et järgmine kord, kui te ostate midagi, mis on Made in Italy, et ma loodan, et see on seal tehtud.

Jah, äkki on Eestis hoopis tehtud, seda õudu. Hea küll, meie saateaeg on läbi. Aitäh Lilli Jahilo ja palju edu ja ilusat uut moemaja. Aitäh. Aitäh.