AI_pealkiri: Jüri Muttika ühe nupu äpist ja startup-ettevõtluse määramatusest

Tere, kena laupäeva pärastlõunat Restarti saatekuulajatele, saatejuhid Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meil on külas täna kolmas saatejuht. Meil on selles mõttes huvitav saade, et me oleme külla kutsunud tuntud telenäo, Jüri Muttika, tere. Tere. Meil on sihuke pool, pool start-up saade või ütleme üheksakümmend protsenti start-upi saade. Ja nii palju, kui ma ajakirjandusest olen tähele pannud, siis sina ka midagi sehkendad seal start-upi maastikul. Kord on sul üks ja siis on sul teine ja Ringvaate eetrisse tehti sul.

Jah,

et me katsume tänase saate rääkida sellest, et. Et Jüri, peale selle, et ta on saatejuht, on ka muidu väga huvitav inimene. Ja kui huvitavad inimesed satuvad start-up'i maastikul toimetama, siis võib juhtuda huvitavaid asju. Ja me täpselt ei teagi, millest meie saade niimoodi lõpuni nüüd tuleb, et mis see järeldus lõpuks tuleb, seda me näeme kolmveerand tunni pärast. Aga hakkame siis peale sinu, ma arvan, me peaksime siin, Jüri, kuidagi tutvustama selles start-up'i kontekstis. Et see, et sa teles, saateid juhid seda ilmselt teavad, mis seos sul nende start-up'idega on?

Kaks tuhat kaheksa elasin ma oma elukaaslasega Londonis, tema sai sinna ühte ülikooli sisse, õppis filmidele heliloojaks ja mina mõtlesin, et mul on Eestis. Juba nagu lagi natuke kukal taob vast lage, et kuskil ei ole nagu eriti areneda ajakirjanikuna ja samal ajal ma olin just. Filmikooli filmirežissöörina magistrikraadi ära lõpetanud ja mõtlesin, et nojah, ei teagi nüüd, kuidas selle elukesega edasi minna, ja. Juhtus nii, et proua sai sinna kooli sisse, mõtlesid, ah ma lähen kaasa, vaata mis saab, London on ju äge linn ja. Läksime sinna, oli väga tore. Londonis oli sihukene asi, ma panin tähe ära, et inimesed metroodes, tavalistel inimestel nuppudega telefonid. Ettevõtjatel, kellel on siis sinine pintsak ja lips, neil olid siis nuppudega Blackberry'd, ehk siis tollase aja nihukesed kõige levinumad nutitelefonid.

Mis aasta see siis oli? Kaks

tuhat kaheksa, tegelikult oli iPhone juba väljas, aga ta ei olnud veel nii-öelda plahvatanud suureks. Tal just seal Londonis käis tol sügisel selline turunduskampaania ja siis sinna, ühel kenal hetkel sinna iStory juurde tükkis selline järjekord üks hommik. Ja siis järgmine päev ma sõitsin jälle seal kuskil ühistranspordis, vaatasin, et nii. Kõigil ärimeestel on iPhone'id ja kõik surfivad seal oma iPhone'is ja vaatavad igast asju ja tarbivad seda sisu. Ja siis samal ajal kõikidel tavalistel inimestel on ka iPhone'id. Siis ma ütlesin, et mina kui erialalt siis nüüd topeltkoolitatud sisutootja, et kõigepealt kuidas meedia sisu toota, siis kuidas filmede ajas on kõik sihuke content, eks. Et see sööb ju minu alasse suure augu sisse, sest kõik need inimesed, kes neid iPhone'e näppisid, need kõik tarbisid sealt sisu. Et sul

tekkis ilm, et nad ei vaata enam sinu audiovisuaalseid teoseid.

Võiks täpsustada, siis mul tekkis see, et ma sain aru, et, et see sööb minu alale augu sisse. See tehnoloogiaga kokku liidetud sisu. Ja nüüd on minu valik, kas ma siis olen see, keda süüakse või lähen nende poole, kes söövad. Ja õnneks kolisime Londonist tagasi, vaikselt läks elu edasi, ma hakkasin mõtlen, et huvitav, kuidas ma siis saan tehnoloogia ja IT-inimestega IT-ettevõte ja need kõik ütlesid, oi, see on nii teine ala, sa oled režissöör ja kuulus taaretare jama, mingid kuradi IT-sjad, hoia emale, see on nii keeruline kõik. Vot, ja siis kaks tuhat üheksa sain üks kord kirja, Apple oli oma iPad kahega, Baltimaades, roadshow'l. Kirjutavad mulle, tulge ka kohale, Leedus on üritus, et maksame transpordi kinni ja söögid-joogid meie poolt. Ma ütlesin, no kuulge, ma ei ole tehnoloogia ajakirjanik, ma teen niisama asju, osalen siin. Ühiskonna elus läbi selle, et kiidan kõigele kaasa, mis on äge, et, et ma tõesti tehnoloogiate, ajakirjanikuna tehnoloogiaid ei kajasta, siis nad kirjutasid mul teate, aga meid see teie ajakirjanduslik asi ei huvitagi, meid huvitab teie ekspertiis, teie kui ekspert, nad olid minu Londonis kuskile tööbüroosse üles pandud CV-d lugenud ja selle põhjal otsustan, et nendest mind on vaja kutsuda, et. CV-st nende arust joonistas välja, et ma tegelen uute asjadega. Ütlesin okei, no tore, kui see on nüüd siis see, mida Apple mulle väljastpoolt nagu signaalina annab, et sa tegeled uute asjadega, tule kohale, vaata seda iPad kahte. Noh, tegelikult iPad üks oli väljas, keegi ei saanud aru, miks seda vaja on. iPad kaks oli täpselt samasuguses olukorras ja siis nad tegidki sihukese väikses ringis kohtumise ja olid kirjastajate esindajad kohal, olid meedia esindajad kohal. Ja olid sihukesed nagu laia profiiliga sisutootjad nagu mina siis. Ja siis nad pidasid meid nagu ekspertideks, näitasid meile oma asja, arutasid, mis nad saavad, mis meie saame. Ja tol hetkel kaks tuhat üheksa ma vaatasin, et see, noh minu hinnang selles olukorras oli see, et äppide ökosüsteem on nagu väiksevõitu, et kui sinna tekib mingi massilisus. Siis võib-olla sisuäri liigub küll sellestele tahvlitele üle. Et niikaua kui see on üsna niikui Apple'i enda nägu see, mis nad seal teevad, noh tark, või nad on nagu riistvarafirmad, nende asjad olid küll väga ilusad, aga kas nüüd vaja oli kasutada seal neid toonaseid äppe. Et siis paistis see kätte, et kui see hakkab suuremaks minema, siis on see valdkond, kuhu tasub sisse minna, sest see hakkab muutma neid väljakujunenud meediavaldkondi. Tänaseks ma näen, et nii kipub minema.

Aga nüüd sa oled siis seal sees või ei ole?

No ma olen tegelikult tehnilist, siis kahe tuhande kaheksandast, kui ma enda sees tegin otsuse, et ma olen see, kes sööb, mitte see, kes ta süüakse.

Sul on mõni start-up ka või?

Tänapäeval on, tänapäeval on kõigil, ma ei tea kedagi, kes ja kellel ei oleks mõnda start-up'i, võib-olla see on nüüd sihuke imelik üldistus. Paar aastat tagasi, Sandor Liivega kohtusime kogemata Slushil, üks see on, sihukene tehnoloogia üritus Soomes. Ja mina vaatasin seal imestusega ringi, et kõik see, mida ma lapsena kaheksakümnendatel lugesin raamatutest nagu ilgelt huvitav ulme ja värksärk, õigest robotid ja asjad. Siis üheksakümnendatel oli see kõik filmides väga usutavalt teostatud Hollywoodis. Siis nüüd kaks tuhat viisteist novembris mööda Slashi kõndisid needsamad tüübid ringi, kes olid kaheksakümnendatel alles raamatutes. Ja siis ma sain aru, kui kõva võime on tegelikult unistamisel ja siis nii-öelda, kui sa ei piira ennast mingite ideedega, vaid sa saad aru, et vau, kõik on võimalik. Ja siis Sandor oli seal, ütles, et kui varasti öeldi, et kui sa ei tegele poliitikaga, siis tegeled poliitikaga sinuga. Siis tänapäeval, nii et kui sa ei tegele tehnoloogiaga, tegeleb tehnoloogia sinuga. Ja siis ma seal nagu tundsin ära, et jah, olen minagi üheksakümnendate lõpus ajakirjanikuna alustanud ja seda poliitfraasi kasutanud. Nüüd on tehnoloogia aeg, tuleb osaleda. Start-up'ide vastus jah, mul on üks, näed selline raadio pilti näitav. Sama, sama stuudio on üks nii-öelda tarkvarastuudio, mis siis oskab teha mobiilseid rakendusi. Partnerid on argentiinlased, aga elavad Eestis, üks räägib isegi eesti keelt tasemel B1, eelmine nädal andis eksami ära.

Ühesõnaga, et sa oled osaline mingis asjas, mis teeb äppe.

Jah. Jah, aga seda ei saa jälle startupiks pidada, sest ma kuskil eelmise aasta novembris vaadates meeskonna aasta tulemusi, ütlesin, et poisid, aga nüüd võiks vahepeal kliendi töid teha. Nii et kui sul Hendrik on äppi vahe geeniuse jaoks või sul Taavi oma doktoritöö jaoks, siis minu käest saab, ma teen parema hinnaga ja meil on sihukene globaalne tiim, et. Tallinnas on küll peakorter, aga üks meeskond on Indoneesias ja üks on Argentiinas, sest kui Tallinnas tööpäev läbi saab, siis Argentiina oma hakkab. Kui seal läbi saab, siis Indoneesias hakkab. Põhjus, miks just need kaks riiki on seotud minuga teistega häripartneriga, üks on Argentiinas kõvasti GameLofti operatsioone juhtinud ja teine oli, see on veel samas GameLoftis. Indoneesias, ehitas nullist kolmesaja töötajaga kontori ülesse paari aastaga, siis ta oleks igav tulla Eestisse, nüüd on tal siin õudselt huvitav.

Mis asi, mis asi see on, mida sa Anu Saagimile demosid?

Aa, see on hoopis üks teine asi, see nüüd meil, ütleme nii, et seal ma osalen filosoofilise koostööpartnerina, selle. Osanikuna või? Osanikuna kindlasti.

Noh, see on kõige tähtsam.

Alati tasub ikka tead käpp sisse ajada. No ühesõnaga, see on sihukene lihtne lugu, et Taavi, on sul iPhone, eks ole. Mul on iPhone. No mine nüüd sinna App Store'i, ma tahan näha, mis näo sa teed. Ma niikaua räägin siis filosoofiat lahti, et talvel tuli minu juurde üks poiss, kes mängib plaate. Talle meeldib DJ asi ja ta ütles, et tal on nagu, tal on Vaatame, kas see on endiselt kõige trendim otsing Eestis, vaata, kohe

näed.

Mull. Get. Oota, ma tahaks seda mulli. Ühesõnaga, tuli üks poiss, kes mängib plaate, on DJ ja rääkis, et talle õudselt meeldib see stiil, mis ta mängib, aga ta ei saa seda kuskilt kuulata, ta tahaks teha sihukest, lihtsalt ühe nupu äppi, et kui ta seda vajutab, siis ta saab seda muusikat igale poole endaga kaasas kanda. Siis tuli üks teine DJ tema punti, kes tahtis, et selles stiili tekiks rohkem osalejaid kui tema üksi, kes siis seda nagu ühe nupu pleierit endale tahtis ehitada. Siis mulle meenutas see kõik kangesti Steve Jobsi lugu, kuidas tekkis iPod.

Kas ma panen käima selle?

No näed, Henrik joodistas ta ette.

Ma panin midagi käima.

Ühe nupu äpp

näed.

Sul mängib sama või? Sündis ka veel? Täitsa lahe.

No kas vaja läheb sihukest asja?

Mis asi see nüüd ikkagi on?

See on ühe nupu äpp, mängib musa, just sellist, nagu sa praegu kuuled.

Lihtsalt mängib musa ja kõik? Jah. Aga

põhimõtteliselt selleks nagu sama, kui ma panesin raadio käima ja see on kogu, kogu aeg ühe kanale peal.

Ei ole sama, see on pleier. Raadiod on raadiod, see mis me siin praegu teeme raadio, meil siin on programm ja saade ja mingi agenda värk käib, aga pleier on pleier, mängib musa. Sul oli väiksene pleier kassetikas. Tead, ei, nii palju ikkagi

ei kuulanud, et me rohkem maal seal nagu hobusega ja.

Kust ta, kust ta võtab seda musa, mis, mis musa see sihukene

on? No see on selline Progressive House ja tekno hetkel, sest see on selle esimese nii-öelda, esimese seltskonna maitse. Kuna neil oli vajadus, neil oli endal tahtmine seda musa väljaspool. Muusika mängimisriitust kuulata, siis nad ei leidnud kuskilt seda ja siis oligi lihtne, ehitada siis ühe nupu äpp, mis mängib siis, et see nagu vaja, ma tahtsin siin Steve Jobsist rääkida, et lugu on ju lihtne tema, miks tal oli iPod nii väike? Et mahub tuhat lugu ära, eks ole. Aga vajadus oli selles, et tal meil siis hommikuti jooksmas käia, aga tollased Walkmanid olid kõik sihukesed, et kui sa seod need oma püksivärvli küljes, sikutavad su püksid jalast ära, et te olete väiksemat asja. Et nüüd see on nagu ka tegelikult inimeste enda vajaduses tekkinud pleier. Vajutad nuppu, mängib seda muisa, mis sulle meeldib. Inimesed, kellel on selline kitsas muusika maitse, nende jaoks on see ideaalne asi. Kui ma olen aru saanud, et kontoriinimesed, kes on selle endale tõmmanud, siis eriti, kui sa töötad avatud kontoris, siis on hästi lahe, pannud klapid pähe, paned muisa mängima, saad oma töötajad siis. See on selline rahulik muusika, mis ei häiri, et sa saad keskenduda.

Aga sa ise valid seda muusikat

siia? No nüüd ma räägin teise poole sellest loost, mis tegelikult on palju huvitavam minu jaoks, kust minu jaoks hakkab start-up. Nagu me aru saame, start-up ei ole see, et kohe raha tuleb, on ju. Mina olen kuulnud, et start-up on see, et see on bunch of guys, kes otsivad noh kamppoisse, kes otsivad äriideed. Või siis, et kuskilt hakkab, meil on hea idee, aga ma ei tea, kuidas see raha teenib, vot, et, et see on start-up. Start-up on see, et sul on hästi suur määramatus, aga kas tahad mingit ägedat asja teha ja sa tunned, et sinu mingit vajadust see rahuldab, mingeid vajadusi rahuldab see veel. Ja kuskil seal võib-olla raha ka kunagi tulevikus, siis kui sa täpselt aru saad, mis see on. Et mina sattusin vaimustusse siin ühest raamatust, mille nimi on lean start-up. Mulle väga meeldib see lähenemine, et sa ei ehita täiuslikku toodet. Ei vii seda turule ja ei avasta seda olnudki kellel Ei tea, mis saab, aga testides sa näed, mis tegelikult võiks saada, kui sa selles suunas lähed, kust sa nüüd näiteks turult või kasutajate käest signaale saad, et see võiks olla õige huvitav asi. Ja nüüd, mida ma selle pärast Anu Saagimiga koos tehtud suurt, siis launch'i.

Kas sa sellesama, see mull digitali?

Ja lihtne on ju, Eestis kõik kaheks sellest rääkima, palju seda alla laetud on. Ma ei tea. Google ja Apple'i peale kokku, ma arvan, et alla tuhande natuke, palju päevas kasutajaid on. Minu andmetel hetkel kümme või noh, sealt nüüd kakskümmend, kakskümmend on väga, see on juba kahekordselt rohkem kui üleeilise seisuga, et see oleks päris tore. Et

kuskil siin nagu.

Kuskil siin ma tunnen, et no nii, hakkab pihta ja nüüd on vaja ehitada, et vaadata, kuhu ta siis liigub, kes teda kasutama hakkavad, miks nad seda kasutavad. Mis neile selle juures meeldib, mis ei meeldi, kuidas seda muuta, et see on sihukene kasutajaga koos selle väljaarendamine, mida tegelikult vaja on, et maailm on täis asju, mida ei ole vaja.

Need numbrid tuletavad mulle õudselt meelde Endomondot, tuntud spordiäpp, see, kus sa jooksjatele vist räägib sinu jooksmise neid kiirust

ja. See

lugu, mismoodi nad alustasid seda, on hästi kihvt, et nüüd tegelikult on mingi grupp konsultante, ma ei mäleta tegelikult Prizes ja Loidist, aga ühesõnaga konsultante, kes otsustasid, et nüüd hakkavad ka tegema nagu start-up, on ju, heitsid äppi valmis ja noh, alguses nagu päriselt läks, aga noh, siis ikka. Kliendid nagu noh, natuke kasutavad, siis kukuvad ära, et mingi hetk neil oli nädalas kolm kasutajat. Et noh, täna noh, täna on neid nagu miljoneid või on ju, aga just, et. Nad kunagi siukse punkti peal, kus nad olid kolm kasutajat, nad siin ka, et noh, et sul on kümme.

Esimese nädala kohta kümme active daily user'it selles keeles siis. Äppide keeles, jah, see on tore, ma vaatan, mis saab, aga mis mind ennast seal kõige rohkem. Vajadus, mida mina tunnen, et selle kaudu saab rahuldada, mis mind ennast kõige rohkem vaimustab, on see, et ma näen, et. Ei olnud väga raske saada selle äpi launch'iks kakskümmend mix'i Eesti pealt. Et päris DJ-d, kes teevad seda päevast päeva ja on tuntud oma teatud ringkondades, et nad võtsid kätte ja saatsid oma mix'id, tunnised. Siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, mitut DJ-d ma tean. Siis ma võtsin peas oma sõbrad kõik läbi, igaüks on sahtlisse teinud. Ja kui ma laiemalt vaatan maailmas, mis siis trendib, kui meil siin Weekend ja tulevad need mälupulgamehed kohale, et siis need on kõik DJ-d. Et see on üks trend praegu, kui vanasti mängisid kõik kitarre. Tänapäeval on endiselt see kõige müüdum pill maailmas. Aga ma arvan, et sellele on järgi jõudnud DJ-d, neid on sama palju kui kitarrista, anekdoot ka, tahate? See on sihukene juhtum liftis. Seitse inimest sõidab liftis, üks naisterahvas ja kuus meest. Suuremat kasvu mees minestab, kukub põrandale maha. Naine läheb talle appi, raputab teda, vabandust, vabandust. Teil siin doktorid, kes teate, doktor? Ei, ma ei ole, ma olen DJ. Ahah, järgmises, arust, kas teate, doktor? Ei ole, ma olen DJ. Arust, kas teate, doktor? Ei ole, ma olen DJ. Kõik kuus olid DJ-d seal. Lennuk või siis liftis, et see on see maailm, milles me praegu elame ja. Muhtub ju siis selles olukorras see, et DJ-sid on rohkem kui kuulajaid. Ja samal ajal nad tahaks kõike õudselt, et nende teosed, kustamatud miksid, leviksid. Siis ma pärast esimest nädalat, kui ka lisaks sellele, et kuulake kõik, avaldasin ka selle, et kellel on äge miks, siis saatke siis, on saatnud. Saatjaid on minust rohkem kui neid, kes kuulab.

Just ja siit tegelikult hakkab paistma ka ärimudel, et sa võid DJ-de käest raha võtta, et nende miksid seal mängiksid üldse.

No vaata, pärimudeli osas ma hetkel nagu tean kindlasti, et sellest ei hakka kunagi tulema reklaami ja see ei hakka kunagi kasutajate käest raha küsima, see.

Need

on kaks reeglit, mida ma enda oleks paika pannud, sest kui sa teed nihukeste kitsaste reeglitega mänguväljaku, siis mängud, mis seal toimuvad, on palju huvitavamad kui need, et sa ütled, et kõik on võimalik, palun.

Aga teeme siit ühe väikse pausi ära ja siis läheme tagasi, sest see võib olla ühe suure loo algus, ma räägin ühe loo selle kohta. Väga tore, teeme pausi.

eetris tagasi, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meil on külas Jüri Muttika, kes on teinud valmis minu meelest väga sümpaatse ühe nupuga äpi. Ja ütleb, et see on start-up, aga Taavi ütles, et see on suure loo algus.

Ei, see võib olla, ühesõnaga mul on vedanud sellega, et ma olen saanud siin start-upi maastikul nii-öelda. Noh, kaasa lüüa, kõrvalt vaadata, investeerida noh, tänaseks juba rohkem kui ma arvan, siin. Kaksteist, kolmteist aastat, jah. Ja hästi kihvt on tagasi mõelda nendele hetkedele, kus mingi start-up, kes teeb lõpuks siis exiti ja noh, või noh, või tõstab näiteks B-raundi, mis on juba väga kõva sõna, on ju, või isegi A-raundi. Et, et see lugu, mida nad selleltki rääkivad, rääkisid oma start-upist. Võrreldes selle looga, mis nad noh, millega nad alustasid. Et kui kardinaalselt erinevad nad on ja kui, kui, kui palju see lugu tegelikult muutub, kuigi noh, ütleme nimi jääb samaks, start-up võib ikka olla Mull digital, on ju, et noh, et, et, et see nimi jääb samaks, aga, aga üldse business mudel või, või kõik see nagu, nagu, nagu muutunud, on ju. Et, et ma ütlen, meil nüüd on lõpuks see mõte on lindis, et me nüüd me teame, et kui Muttika tuleb kümne aasta pärast, teeb exiti, on ju, siis me võtame selle nagu sealt ajaloost välja, et näed. Tegin exit'i sinna, aga vaata, mäletad, mis juttu sa ajasid meil kümme aastat tagasi.

Kuuskümmend kaheksa miljardit eurot.

Mul oli just, et ma siin sõnale kohtusin Kaidi Ruusalepaga, kes, kes teeb, teeb Funderbeami ja ma nii mäletan, kuidas me koos olime nüüd aastaid tagasi, me olime San Franciscos. Ja toimus pitching context, kus Kaidi oli üks nagu nii-öelda pitch'ijatest. Ja siis ta pitch'is oma Funderbeami, et noh, et see on sihukene nagu, see on sihuke mäng, kus saavad, saab mängida nagu, nagu, nagu väikest börsi ja noh, et ütleme see. Noh, inimesed saavad nagu harjutada, on ju, et noh, et ühesõnaga, see mul on meelde jäänud, et noh, et, et tegemist mingi mänguga ja noh. Ja mis see tänaseks on, kuhu noh, täna on juba Kaidi sinna kõvasti raha tõstnud ja nii edasi, on ju, et. Ja, ja see business on ikka veel arenev, eks, et, ja see story on hoopis midagi Aga nimi on ikka Funderbeam.

Ei, ei tea tegelikult, mõned inimesed sul seal San Francisco's olid seal koosolekul. Või, või sellel kohtumisel.

Jah, ehk siis selles mõttes selle start-up ja nähus huvitav lugu, et see areng, mismoodi nagu noh, käibki seesama toote noh, pidev testimine, on ju, noh. Sa räägid seda lugu nagu sellest keeles, mida kokkuvõttes siis kliendid kuulda tahavad, on ju, ja, ja sa õpid ja õpid seda keelt nagu aastat tegelikult, on ju, et. Et tihtilugu nendel start-upperitel kaobki nagu noh. Raha saab enne otsa või isu saab enne otsa, kui, kui see õige lugu on nagu selgeks, selgeks õpitud.

Miks sa teed neid asju, Jüri?

Põnev on, ma olen.

Või mul ei noh, või sind ka natuke tundus, et mul on väga raske uskuda, et sa teeksid seda raha pärast, et sa üldse midagi raha pärast teed.

Nojah, see on ju tasuta äpp, et ühe nupuga mingit raha ei teenita, seal raha on kulutanud Joel, selle algse ühe nupu idee autor, kellel oli see vajadus, et ta tahtis just sellist tüüpi muusikat saada igal hetkel, kui tal vaja on. Ja muusikalise programmivaliku tegi Hando, kes noh. Valis selle stiili hetkel, sest tema arust on see sellises undergroundis kõige nii-öelda turvalisem, aga samal ajal kõige nihuksem trendivam ja samas seksikalt underground, ei ole veel sinna EDM-i kvaliteeti jõudnud, see Progressive House meil. Maailmas ringi sõidud, siis igas klubis pärast kella kahte öösel hakatakse seda laskma. See tegelikult on nagu täiskasvanute stiil, et EDM on rohkem siiski lastele.

Ühe nuppa õppe on tegelikult päris palju ja üldse ka riistvaralisi, et... Enamus,

enamus mobiilimänge

on ühe

nuppu asjad.

Rootslased tegid Flick nimelise start-upi, ma ostsin ka, mul on kõigis lihtsalt nupp, Mida saab programmeerida ja siis proged sinna taha, ei teist asju, et saadab kellelegi sõnumi, midagi.

Aga mis sinu kööginupp teeb, kui tohib küsida?

Minu

kööginupp saadab mu naisel sõnumi, et ma armastan

sind.

Kui sa oled sa juba eelprogetuna näiteks, see võiks maksta viis korda rohkem kui, kui progemata nupu.

Ei, vaat see ongi see, et sa pead nagu olema mees tänapäeval ja tänapäeva mees ei ole mitte see, kes läheb ja viib prügi ämbri välja, tänapäeva mees, kes progeb niisuguse nupu välja. Ja mina arvasin, et tänapäeva mees on see, kes aeg-ajalt ikka vajutab seda nuppu, aga näed, tuleb progeda ka.

Võib-olla on varsti tuleva, tulevikunupud vajutavad ennast ise, kui nad tulevad ära, et sa kavatsed vajutama hakata, see oleks ka nagu. Aga klassikalises mõttes, minu jaoks on see startup, ma osalengi selles, kui asjas, mille puhul ma ei tea, mis saab. Ja teised kaks partnerit kutsusid mind appi, mul on see filosoofiline pool, mis asi startupindus on, mis asi tehnoloogia on, kuidas seda kõike nii-öelda. Vedada, kuhu see välja vedada, et kui siin on praegu üks nupp, siis võib-olla, kui mul on tuhat päevast aktiivset kasutajat, siis ma panen sinna veel ühe nuppu, veel ühe nuppu, vaatan, milliseid vajutatakse, mis vajadused inimestel tegelikult on läbi sellise äpi. Et ma hakkan seda vajadust otsima, mis neli. Pane

see, ma armastan sind nupp juurde. Näiteks.

Saadad DJ-le ja siis lõpuks saad aru, kes tegelikult populaarne on.

Aga see maailm iseenesest läheb väga huvitavaks, et me ei saa teha, me, me ei saa meile lubatud teha inglisekeelseid saateid, sellepärast et kuna on ka Kuku raadio eetleris, siis peab olema eesti keeles.

Issand, why

not. Ja noh, just, on ju, ja, ja meie enda Eesti fond, Karma, investeeris hiljuti ühte soomlaste start-upi, mille nimi on AppCyver. Nagu MacCyver, aga AppCyver. Mis on siis selle ideega, et sa saad ise panna kokku endale äpi, ühesõnaga, kui sul ei ole programmeerimisoskusi või sul on nii-öelda elementaarsed programmeerimisoskused, või. Et siis nihuke drag-drop, on ju, ja teed põhimõtteliselt ise äpi valmis. Ja näppisin ja, ja täitsa toimib ja noh, täitsa nagu noh, ütleme niimoodi, et ühe nõpu äppide väga lihtsalt valmis on ju, aga isegi kui sul on vaja mingeid vorme teha, mingeid submit nuppe, ma annan edasi, on ju, et. Et täiesti, täiesti toimetatav.

Tead, mulle meenub, et kui kaks tuhat üheksama tunnine Apple'i üritusel tagasi. Siis oli sellist asja võimalik ka netis juba teha, et said tõsta samamoodi tükke kokku, oli mingi inglaste asi, aga ma arvan, et see ei lennanud, sest et ei olnud sellist vajadust inimestel veel tekkinud, et igaüks tahaks endale isiklikku äppi saada, et see praegune on ajastuse mõttes parem. Vaatame, kuidas tal läheb ja kui palju neid koopiaid tekib.

No ongi, täna on neil juba vist oli kümne tuhande nii-öelda äpi on tehtud selle platvormi peale, on ju. Aga mis ongi nagu huvitav, et üks teine trend, mida Tartu Ülikool on, on saavutanud, Tartu Ülikool tegi ju kursused. IT, mitte IT-inimestel. Ja ülipopulaarsed, nii-öelda kursused märgitakse üle iga aasta vist oli pea kümnekordselt, ehk siis, et. Tohutu vajadus, inimesed õpivad ja põhimõtteliselt õpivadki programmeerimise algteadmisi, noh, a la. If, then ja, ja repeatimisi noh, ühesõnaga, kuidas nagu lihtsaks, lihtsalt, lihtsalt moel nagu programmeerida. Et kui nüüd praegu võtta seda, et need samad äpid ja tegemise vahendid, noh, samad äpp ja nii edasi. On viinud selle asjana nagu niivõrd nagu lihtsaks, noh, ongi nagu, et sa ei pea olema mingi eriline programme, progremiskeelus, geenius. Sest jah, ega need töövahendid on varasemal ajal ka olnud, aga ikka nad kokkuvõttes vajavad mingit väikest tehnilist teadmist, mille ta nagu noh. Ja

seal see äripool ka, eks ole, see on ka väga põnev.

Ja aga mõtlengi nüüd, mis juhtubki, ongi see, et kui muidu on olnud see nagu väga kitsas, noh, ikka ütleme, see tehnoloogiline element tavaliselt on nii suur takistus, et sul on ikka vaja mingit, noh, mingit lellepoega või naabripoissi, kes sulle asja ära aitab progeda, on ju. Siis nagu ta liigub ju rohkem sinna, et, et üha vähem on vaja sellist nagu sügav, süvaspetsiifilist teadmist.

Aga see on huvitav, näiteks ma. Mai keskel juhatasin ühte üritust, mis oli SpaceX-is toimus, HITSA korraldatud Proge Tiigri finaal. Kus olid seitsmeaastased teinud internetiturvalisuse teemalisi mänge viieaastastele. Siis kaheteistaastased olid teinud internetiturvalisuse alaseid mänge seitsmeaastastele, keskkooli omad olid teinud põhikoolneid ja nii edasi ja nii edasi. Ja see kvaliteet, sada mängu või üheksakümmend viis, mis seal laudade ümber testimises olid, need olid sama kõvad ja sama andekad. Kui näiteks ma käisin Berliini alguses. Ühe Berliinis veebruari alguses ka ühel mängukonverentsil, Casualconnect, pidulik, üleeuroopaline kõik koos. Noh, suure raha eest tehtud mängud olid natuke igavamad kui need, mida ma siin SpaceX-s nägin. Et, rääkides mängutööstusest, siis meil siin on talent olemas, meil võib-olla ei pane seda üldse tähele.

Aga mis see startup'i, ma ütlen, mis see filosoofia on, mida sa seal startup'i maastikul väga ajad, kas see ongi see, et rõõmsa meel, rõõmsameelsed inimesed tuled kokku ja hakkavad midagi tegema, teadmata, kuhu see välja viib, et see on kõik oma sihukese loomingulisuse küsimus või. Mis, mis see laks on, mida sa saad, mida sa saad sealt?

No ma selle konkreetse mulliga tean, et laks, mida mina otsin, on see, et need inimesed, kes on talendikad, miksijad, DJ-d, et nad saaksid omale publiku ja nad saaksid selle publikuga.

Minna

klubisse ja seal klubis, kus tead, ega enamikul klubidest ei ole aimugi, keda mängima kutsud, nad ei tea, kes toob publiku majja, noh okei, staarid toovad, väiksemad ei too. Kui sa saad juba sinna tegelikult oma õlled ja koksid müüdud, siis sul ei ole vaja alati sinna nimekat artisti, piisab sellest, kellel on oma skeene kaasas. Et mis mina sealt saan, on see, et hunnik inimesi, kellel on andeid, saavad neid teostada, maailma muutmise mõttes ei pea alati raha pärast.

Sa tahad maailma muuta, ühesõnaga.

Kust mina tean? Äkki muutub hullemaks.

Ma, ma küsin mitu korda, et mis sa saad sealt ja sa räägid kogu aeg, mis teised saavad, aga miks, miks sa ise teed seda? Huvitav

on teha, huvitav on vaadata, mis saab, kui teed sihukesi asju, mille puhul sa ei tea, mis tulemus on. Et see, kui sa alati planeerid ja vaatad, mis siis nüüd minu, minu plaan on, see ja see ja see juhtub sihukene asi. No issand, aga äkki ei juhtu ja siis olid õudselt peetunud, minu plaan on vastupidine, et teeks katseid, vaataks, mis tulemused tekivad, mida ma sellest õpin, kas ma saan seda teadmist milleski mu Kas ma saan sellest ainult noh, fun'i, et see on sihuke elusaktiivne osalemine on see, mis, miks ma seda teen.

See ei ole selline nagu loterii, et vot, aga lotoga mitte kunagi ei võita see, kes lotot ei mängi. Ehk siis sa pead mängima selleks, et võita ja, ja see põnevus või noh, ärevus tekib sellest. Kuidas

võita, oled sa välja arvutanud, kuidas võita? Seal on ju väga lihtne, sa tegelikult arvutad välja, saad aru, et hmm, et selle võitmiseks on nii ja nii palju raha vaja. Okei, investeerime, teeme sihukese potti ja vaatame, mis juhtub, on ju. Probability jääb sisse, et äkki seekord seda piletit ei tule, aga sa vastad tegelikult numbrilises väärtuses, oskad seda riski hinnata. Mis see on, riskivastand on määramatus, me ei tea. Ja see on palju huvitavam, määramatus mind huvitab, see ongi see, miks ma teen neid asju. Ma ei tea, teate seda, kuidas määramatust konverteerida riskiks? Ja siin, kui teed hunniku teste ära, siis sa hakkad mõistma mingis olukorras, mis tundus määramatu. Et pärast teatud teste, see muutub sinu jaoks juba riskina konverteeritavaks tõenäosust, kuidas asi läheb siis, kui sa seda tead, siis see tõenäosus ongi risk. Oi issand, see läks väga matemaatika sõna.

Taavi on siin ka

matemaatik.

Ma tahaks teha siia pausi ja siis saate kolmandas osas rääkida tegelikult sellest, millest me alustasime, et mis see sisu tootmine, sa, sa oled sisutootja, sa oled

diplomeeritud,

diplomeeritud sisutootja. Ja sa oled osalenud ka erinevates mängu tootmise projektides ja virtuaalreaalsuse projektides, et räägiks sellest poolest natuke, et kuidas sa näed, et see liigub. Jah, muidugi. Teeme siin väikse pausi enne.

ei viimane kolmandik on käes, Jüri Muttika on külas ja, ja räägime siis, räägime siis sisust. Sa, kas see oli üks aastake tagasi või kui sa osalesid ühes tiimis, kes tegi mingisugust virtuaalreaalsuse õudusmängu?

Jah, ma olin pigem see nihukene piitsaga tüüp, kes ajas kaks meeskonda, mis ei saanud häkata neil tiimiliikmete arvu täis. Ma ajasin ühte tuppa kokku, ütlesin, et te lähete siit muidu kurvalt ära, et ei saanud oma meeskondi kokku, teil on valik kahe päeva jooksul teha midagi, mille üle te võib-olla tunnete teise päeva õhtuks uhkust, et te selle ära tegite. Siis nad jäid kõik sinna tuppa, tegid mingit asja nagu start-up'ides ikka, Energiat pärast võistlust ei ole või jätkunud, vaimus ära kõik. Aga ma nägin ära, et tegelikult on isegi kahe päevaga võimalik virtuaalreaalsuses õudusmäng valmis ehitada.

Mis asi see oli, mina ei proovinud seda.

See oli tookord. Jooksis film kinodes, mitte hukkunud alpinisti hotell, vaid musta alpinisti needuse. Mis selle nimi? See

on mingi eesti film või?

Jaa, musta alpinist, jaa, Urmas Eero Liivi film, väga tore ja seiklusrikas ja kohati ka väga õudne. Ja siis selle raames, PÖFF-i festivalil oli. Mängude häkk ja siis mängude aluseks olid erinevad filmid, mis sinna olid nagu loovutanud oma intellektuaalsed õigused, et selle põhjal võiks mängu teha ja ma tundsin, et, et see virtuaalreaalsus on niivõrd. Mitmete vigadega hetkel tehnoloogiana, et ainus, mis seal toimib, mis ei aja südant pahaks, on see, kui sa oled niivõrd kõva adrekaal. Ja sa suudad, sa suudad seal keskenduda sellele ülesandele, mis on, et õudusmäng virtuaalreaalsuses suudaks lennata kohe, vahet ei ole, kui kvaliteet nüüd on. Tänaseks me näeme, et üldiselt populaarsed on mingid zombimängud. Et see siis too prognoos minu jaoks siis kehtib tänas tagantjärgi, et Eesti oma oli ka päris hirmus. Ajas mingi koll sind taga ja kui sa ei osanud tõest põgeneda, siis ta sai su ära ja mäng sai läbi, ega rohkem ühe nädala aastaga ei ehita, kui sihukest lenn. Jah, aga noh, sellest sisu tootmisest, mis mina märkan trendina suuremana, on ju see, et kunagi, millal meil tuli, Youtube? Kaks tuhat kolm, kaks tuhat neli hakkas nagu tekkima.

Ei mäleta peast aga, või siis ammu ühesõnaga.

Ammu, tänaseks ammu ja siis kõik ütlesid, et jaa, mis asja, see nii nõme, vaat, televisioon on palju ägedam. Et mingid inimesed panevad oma suvalisi videosid sinna, et kes see seda vaatab ikka, onju. Tänaseks me näeme, et mingite paari aasta tagustel andmetel. Iga maal kõndiva elaniku kohta peaks olema Youtube'is arvutuslikult kuus tundi materjali. Ehk siis sisu on rohkem kui tarbijaid. Ja nüüd selles olukorras sisuäri, mis müüb, sisu riputab sinna kõrvale reklaami, maksab palka sellele, kes sisu kirjutas ja kõigile reklaami tootjatele, eks ole. Ja siis kuulaja kuulab seda või raadio puhul, teleka puhul vaataja vaatab, siis kõrval on sihukesed ärimudelid nagu Youtube. Facebook, Facebook on see, et ise loome sisu ja ise tarbime seda. Ja siis veel Zuckerberg rikutab sinna reklaamid vahele ja siis me tarbime need ka veel ära, sest meid õudselt see sisu huvitab, mida meie sõbrad toodavad. Et ma arvan, et sisuäri on jõudnud sellisesse huvitavasse punkti. Kus user generated content on ärimudelina konkurentsivõimelisem kui see, et diplomeeritud autorid kirjutavad.

Aga samas meie maksumaksjatena maksame sulle palka, et

sa ETV-s teeksid

tööd. Ma arvan,

et on mõlemal ärimudelil võimalik ellu jääda, et see on kohastumise küsimus, lihtsalt suured kontsernid vahepeal unustasid selle ära, et. Maailm on muutumises ja tuleb kaasas käia muutustega, mitte tõrkuda, et nii, ole õige ja see on vale ja pane mingid piirangud peale, et tegelikult minu arust. See oli hea õpet nüüd saja, sajaaastastele ärimudelitele, kuidas asjad, kuidas asjad kiiresti muutuma hakkavad.

Kas sa seal selle VR-i asja usud või usu?

Vaatame, ma mulli kohta tahaks öelda, et minu jaoks see ongi tegelikult see, kus sisul tuleb kasutajate käest, teised kasutajad kuulavad seda ja kui sinna favorite see nupp tekib, siis ma hakkan aru saama, millised DJ-d on need, mida ma võiks ööklubil mängima soovitada. Et, et samamoodi kõik see mudel on Facebookaga lihtsalt teises valdkonnas, põhimõtteliselt.

Aa, ikka on kahte nuppu vaja.

Vaata, me võib-olla isegi rohkemaid, kes seda elu.

Aga ega see, see VR-i küsimus on ju selles mõttes huvitav, et, et täna kõik nagu maadlevad selle ümber, eks ole, et, et tuleb VR ja tuleb AR ja kõik ja üldse, et me oleme kuskil kiivrid peas vahime. Ja kõik need katsed on ju läbi kukkunud, no VR tänaseks ei ole eriti kuhugi jõudnud. Eelmine sarnane katse oli 3D telekad, ehk noh, see, see mehhanism on sama, eks ole, et istu kusagil omaette ja pane mingi asi pähe, eks ole, vahi, vahiseina. Ei noh, ei läinud läbi, ei toimi.

Ma näen siin telekas ka sama, et öeldakse televisiooni kuldaastad on praegu, et sarjad on nii head, eks. Täpselt sama, et selles konkurentsis teiste uuemate meedialiikide vastu, ta peab pingutama hakkama ja tegema midagi. Kas uut, huvitavat või ekstra, eks. See VR on nüüd ka küsimus, mis vajadust ta rahuldab meil igapäevaselt, noh. Võib-olla selliseid asju nagu, kui sa tahad selle kaudu midagi ära õppida. Tahad mingit, ma tean, ühte start-upi Eestis, mida ma püüdsin kevadel Ringvaates näidata. Aga asjaks ei läinud kuidagi, liiga palju oli mul muid asju. Et sa võid õppida VR-is esinemist. Võid õppida, kuidas seda kolme minuti pitch'i niimoodi teha, et publik plaksutab, mitte ei muiga ja ei hakka pärast sahistama vahelt, issand, sellist ei oska esineda. Et teda saab hariduslikele eesmärkide üle kõigest kasutada. Küsimus, kui kiiresti sealt see peapööritus välja roogitakse?

Ei noh, selles mõttes, kui sa nüüd minu käest küsid seda küsimust.

No ma võiks küsida küll.

Siis lendab igal juhul. Et seal on liiga palju asju, mis seda nagu, nagu toetavad. Sest praegune ongi see, et, et, et hetkel nagu noh, nii-öelda telekvaliteet on niivõrd palju üle,

on ju. Ma kommenteeriks niipidi, et näiteks kujuta seda ette, et me läheme Facebooki VR-i kaudu. Kõigil teistel on avatarid seal. See ei ole vaja praegu tegelikult ju väga enam üle internetti, üle arvuti roninud sinna, lükkad oma Vivo käima ja paned pähe ja teised on seal samamoodi kohal. Nii saab ka, see võib ka varianti olla, kuidas teda nagu lihtsalt kasutada, selle kohta küll öeldakse, pigem AR läheb selles suunas, et sul on nagu digikiht peal elul, sa vist ise oled ka sellest kirjutanud.

Ei noh, sa lähed, sõidad Pärnust Tartusse ja auto sõidab ise, on ju, noh sõit, noh, aeg ikka kulub, on ju. Mängid zombimängu, on ju, zombid ründavad siin sinu liikuvat autot. Selle

vahe

ka, et need kollid, kes muidu kuskil nagu kükametsa poe taga joovad, onju. Saavad sõnumi, näed, tuleb must Volvo. Et teie ülesanne on nüüd noh, nii-öelda mängida nagu päris inimestele vastu, onju. Oma telefoniga, et noh, suunad midagi, mis iganes, onju, et vajutad mingit nuppu, onju, või tõmbad midagi sõrmega,

onju. No paneme ärimudeli ka sisse, et iga vend, kes seal poe taga saab autot rünnata, saab näiteks kolmekümne minutilise aktsiooni eest. Ühe üle. Ühe euro, eks ole. Ja siis sina sõidad läbi sealt rikas linnagrööses, paned, et tänane mäng maksab mulle kakskümmend viis eurot, okei, ma tellin mängu. Ja siis see raha jookseb sinna kasutajate vahel ära, eks, see ongi see kuidas, mida Transferahis teeb laias laastus, seda on võimalik ükskõik kustajad, sa viskad vahemehi välja ja raha hakkab inimeste inimesel käima.

Ühesõnaga, nagu täpsem samamoodi nagu, nagu mõnes mõttes, kui see raamatut hakkasid lugema, et sa tahad nagu nii-öelda virtuaalreaalsusse, kus siis, et. Või Facebookis sa möllad, noh, sa unustad muumaalma ümbringi ära, et, et see hakkab ka olema niimoodi, et inimesed ikkagi on. Päeva jooksul mitmetes erinevates reaalsustes ja nad on just seal, kus neil sel hetkel nagu on piisavalt põnev ja huvitav, on ju, et noh, et, et nende. Nende suhte nii-öelda, ma ei tea, see, mis nende suhtele hästi mõjub, et, et see, see kiht on hetkel põnev, nüüd olen ma seal, on ju, nüüd on mingi mäng põnev, nüüd ma olen seal, on ju, ja. Ja see läheb nii eluliseks, et sa kokkuvõttes noh, kuidas ma ütlen, unustadki selle muu maailma ära, et me tarbime seda füüsilist maailma kokkuvõttes nagu vähem.

No kes kuidas, minul vastupidi, mul ei ole üldse väga neti vaja ja ma saan pigem kaifi sellest, kui ma päriselt inimestega kokku saan, helistamist üritan ka vältida.

Selles, selles mõttes nagu me ei ole mingi kadunud põlvkonda, aga võtame erumise, on ju, et.

Ei, ma tahan ju päris kadunud, siis.

Teistmoodi kadunud põlvkonda.

Aga no sina, Jüri, kui siin nagu selle saate jooksul on välja tulnud, et pikalt nagu ettevaatav tehnoloogia arengut prognoosiv, loov inimene. Et mida siis peaks, mida, mida sina siis nagu praegu teed, et seda selle järgmise põlvkonnaga kuidagi ühte sammuga ja mida peaks

tegema? Mul on selles mõttes start-up'i maailm on võtnud avasüli vastu ja kasutanud erinevatel üritustel õhtujuhina, mistõttu mul on link erinevatesse üliõpilaste kogukondadesse, kust ma näen nii-öelda pop-up'imas sihukest huvitavaid asju ja ideid, siis kui nüüd nõu küs Et see on nüüd see, kust ma näen seda nii-öelda lähemat lähitulevikku juba tehtavates asjades, aga pikema tuleviku kohta mul on üks teooria ja ma testisin seda aasta tagasi. Muusikateemalise loomehäki, ideehäki formaadis. Tulin publiku, et ütlesid, proovime sihukest asja, et me ei mõtle mitte täna, millist asja me praegu kasutame, kuidas see võiks olla parem ja viie aasta pärast meil raha teenida. Kujutame ette mitte tänast päeva, vaid kujutame, et me oleme viie aasta taguses ajas ees, viie aasta pärast ees. Ja siis, mis asju me seal kasutame? Kuidas me neid kasutame ja miks? Ja kerime sealt tagasi tänasesse, et kuidas me need siis teostada saaks. Et innovatsiooni meetodina, et kuidas nagu tekitada uusi ideid või. Et kui me siit tänasest vaatame tulevikus, me näeme hunnikut barjääre. VR, eks ole, ajab oksele ja nii edasi, eks ole, need on barjäärid. Kui sa lähed viis aastat edasi, kujutad et millises maailmas ma elan, kui VR on igapäevane nähtus ja kõik nagu barjäärid on lahendatud, mismoodi ma teda tegelikult vaja on ja kasutan. Ja siis hakkad sealt tagasi kirjama, siis avastad, et kurat, pooled barjäärid on ka praegu juba lahendatud, sest me ei olnud seda lahendust näinud, sest me vaatasime teda siitpoolt, mitte tulevikust tag Et see on teooria, praktikas on meil selleks tänaseks üks toimiv näide Fanvestori, mis tekkis just sellise metoodikaga. Et räägiti ideest, mismoodi võiks muusika tulevikus, muusikatööstus käia otseselt juba kasutajaga otsesuhtluses. Ideena tollel häkil võitis, pool aastat hiljem loomehäkil võitis juba häkatoni prototüübina aju jahistupp, ma ei tea, kolmes või kui kõigil ta välja tõmbas. Tänaseks päris asi ja ei olnudki vaja oodata viis aastat, et seda tegema hakata. Kõik need erilised juriidilised küsimused, mis seal esinesid algses faasis, tundusid plokkidena tegelikult olid lahendatavad. Küsimus oligi ainult, kuidas see nagu, kuidas sa seda näed, mida sa tegema peaks hakkama. Et see on meetod, ma praegu, kui sa küsid mult, mis mina ennustan, ma ennustan seda, et meie ajataju läheb veel Varsti ei ole enam nii, et viis aastat on uus kümme aastat, vaid kolm aastat on uus viis aastat, kakskümmend viis aastat on uus sada aastat juba praegu.

Et kõik läheb kiiremaks.

Väga kiireks läheb, ma ise usun, et me õpime ära, kuidas implantaate paremini paigaldada. Hamba. Mul on siin käe sees üks näiteks, NFC-ga. Avab uksi ja ma saan, tegelikult ma saan trammi Tallinna selle ühist kaardi siia peale hääkida, ma ei ole seda lihtsalt tehast, me helistan jalgratast, aga. Talvel võib-olla vaja, et. Nüüd ei viipe, aga noh, see on nüüd lihtne, eks ole, küborgi näide, aga kus sa siin edasi arendad, siis. Tegin just kevadel Ringvaatesse loo ühest poisist, kellel ei ole keskkõrva. Ei ole tigu, kogu seda kuulmisaparaati ei ole, välimine osa on. Siis talle tehti Saksamaal OP, kus pandi kaheteist elektroodiga implantaat ajutüvele. Väljas on tal siis sensor, mis kuuleb helisid. Nüüd on tema kolmeaastane aju, peab aru saama, et need helid, mis tekivad, on see ja see ja see. Ja kui seda on juba praegu võimalik teha. Kujuta ette, milliseid sensoreid meile saab külge ehitada. Kas me seda ise tahame, on teine küsimus. Et see on see valik, mis meil võib lähiajal tekkida, et kuidas su targad riided hakkavad juba sinu tervislikku seisundit hindama, ütled, et ära nii kiiresti jookse, jah.

Jah, või et jookse kiiremini. Jah. Ja ma saan aru, et sina kavatsed siis järgmiste, järgmiste start-upi projektidega olla seal, jah.

Vabalt kaasa lüüa, kui vähegi võimalik.

Hea küll, meie saateaeg ongi läbi selleks korraks. Aitäh Jüri Muttika, mitu, ma ei saanud aru, mitu startup'i sul nüüd siis on, sa teed äppe ja siis on see ühe nupuga äpp.

No vaata, see ettevõte, millega äppe tehakse, see on ju tegelikult teenuseettevõte, seda ei tohiks startup'iks pidada. Kui mul see meeskond saab nii, nii suureks, et ma saan tulla öelda, poisid, see on teie idee, hakkame pihta, siis me läheme sellest teenuseettevõtte startup mode'i ja me tegelikult juba enam-vähem teame, et. Ilmselt lõpeb see korraliku krahhi ja kärstsemisega nagu kõik need ideed, Palju on success rate, olete välja arvutanud?

Ei. Jaa, olamatu.

Viie aasta jooksul tuhandest ideest viiseb ellu.

Kusjuures see ei ole üldse nii hull Eestis. Ehk siis Eestis statistika on üllatavalt hea. Et kui ta jah, Ameerikas on see number, mis sa praegu ütlesid siin, siis Eesti numbrid on, on määratavalt paremad. Ehk siis eestlane on kuidagi aru saanud, et elu ei ole päris raiskamiseks. Aga teistpidi on ka see, et Ameerikas nad failivad kiiremini. Et Eestis me kipume noh, ühesõnaga ühesõnaga noh, äkki ikka tuleb kuskilt mõni klient, et äkki ootame ta ära, on ju. Et venitatakse seda lõppu nagu väga palju pikemaks, et, et selles mõttes selliseid nagu nii-öelda clean cut'e tehakse meil selgelt vähem kui nendest Ameerikas.

Fail faasta, öeldakse selles valdkonnas, kui see mull ei lenda, siis lendab mingi muu

asi. Lenda värgimine mull, jah, selge, jääme siis järgmist mulli ootama ja lähme kuulame, mis see nimi oli, Deep Progressive, mis iganes.

Progressive house.

Progressive house, aitäh kõigile kuulajatele ja nädala aja pärast jälle.